Perverdid

Aurora:
Tra, ma ei saa aru, kuidas isegi koige väiksemate, lihtsate tööotsadega peab olema selline ebaonn. Niina saatis mulle åhe voimalike, aga sinna pidi helistama kohe ja nagu kiuste oli seal Lapimaa kolkas, kus hommikupoole viibisin, nett maas. Ja kuna tegu oli kiire pakkumisega, on nyyd juba hilja.
Ja soomlased raagivad koguaeg seltskonnas seksist.
Teada sain: normaalne on saata tytarlapsele SMS s¨numiga:
PILLUA HALUTTAA...
Tra kyll.

Lapimaa

Aurora:
spontaaanne minek
1000 km automatk
pohjapodrad (lollid, jooksevad auto ees masanteel, aga korvale poigata ei moista)
lumi (olemas, -11 kraadi)
peretyli, mille tahtmatu tunnistaja olen (vägivald & politsei ja ma moistan, miks Soome rezhissöörid teevad selliseid filme -- tukahdettuja tunteita ja joomist)
jouluohtu (traditsiooniline)
5 km pimenevas metsas, st tundrus (maanteega paralleelselt, tosi kyll)
kohalikud maastikud (ilusad)
shoppamine (isegi siin, käekott ja korvarongad kingituseks)
ohtu linna peal (jutumärkides , st linna peal, see siin on rohkem kyla -- kodus krunt alla ja siis kohalikku karaokerestorani end lolliks tegema, eriti mina like a virginiga -- kusjuures inimesed, kes siin käivad väljas, näevad välja nagu need, kes Eestis otsivad prygikastidest pudeleid -- vähemalt osad)
ja inimesed on toesti nagu louhimiehe v kaurismäe filmidest (eriti kui nendega pikemalt rääkida)
pilluralli (traditsionaal)
ja
asjaajamine distantsilt (tyytu)
ja
terviseid Niinale
ja
mitte ainult

Aurora:
Kui varem tantsisid tehasetöölised nääripeol väikseid luiki, siis nüüd teevad sotsioloogid punkbändi. Oma peol. Eile. Olin stilist ja grimeerija (tegin isegi oma elu esimese piduliku ülespandud soengu)ja pildistasin nende esinemist ja siis läksin koju, sest igav pidu oli. Aga. Aga. Leidsin noore disaineri, kes teeb isegi kingi ja saapaid. Temal endal jalas/seljas olnud näidised olid muljetavaldavad. Võtsin numbri. Teatud tingimustel teeb allahindlust. Väga nutikatel tingimustel, kusjuures. Tubli tüdruk.
Hiir pole lõksu läinud.
Lähen Kunstnike Liidu jõulupeole.

Hiirtest veel

Aurora :
Ostsin oma seni vabalt elutsevale kõrbehiirele eluspüügi lõksu. Panin täna õhtul üles ja homme vaatan, mis saab. See on selline vasktraadist poolkera, kinnitatud puitplaadile, sissepoole on kõrvetatud juustutüki pilt. On kaks auku, sissepoole painuatud traadiotstega. Hiir läheb juustutüki pärast sisse, aga teravate harali traadiotste pärast välja enam ei saa. Idee kohaselt vähemalt.
Lisaks leidsin Keskturult närilise puuri koos varustusega, 100 krooni , kasutatud.
Ma saan nüüd aru, miks inimesed kiinduvad oma koduloomadesse, mina pole enda oma juba nädalaid näinudki ja lemmikuna teda pidada ei tulnud ka algselt pähegi, aga siin ma olen.

Lisaks leidsin musta pluusi, mille esiosa on kaetud mustjaspunaste-roheliste sulgede turvisega.

Omalt poolt, samal teemal

Aurora:

Põhimõtteliselt Niinaga nõus. Kuigi tema on viimasel ajal üsnagi palju idealiseerinud filmi, millest ma saan iseenesest aru. Psühholoogiliselt. Sest nagu mulle alati on tundunud, annab inimestele mingi kindluse teadmine, et kusagil on midagi suuremat, paremini funktsioneerivamat, täiuslikumat kui ta ise teeb, midagi, millest eeskuju võtta. Ja see suur asi luuakse tihti oma kujutluses olemasoleva reaalsuse baasil. Ma usun, et filmitööstus on seestpoolt vaadates väga hästi toimiv mehhanism, palju pühendunud inimesi (kellele pealegi makstakse nende töö eest korralikku palka), ühine suur eesmärk jne. Aga Jumala eest -- publiku poolt vaadates ei tundu küll, et sealt masinast ainult puhast kulda tuleks või et seal kuidagi kergesti rahule ei jääda. Olen kümneid, ei sadu kordi mõelnud, mis on küll nende inimeste arus, kes arvavad, et sellisest (loe: suvalisest filmistsenaariumi aluseks olevast) loost saaks hea filmi teha..... Pealegi on see selles mõttes demokraatlik ala, kus maailma tipud jõuavad kohe kõigini ja nendega saab omakorda kõiki ja kõike võrrelda. Ja vaadates näiteks tudengifilmide seansse, tundub tavaliselt, et umbes 80% juhtudest on mõttekäigud sama primitiivsed ja lapsikud kui tummfilmi aegadel. Et siis: ega neist parimatest parimatest , kelle filme koguaeg vaadatakse, ikka õppust ei võeta küll. Kokkuvõttes olen ma veendunud, et tõeliselt häid asju tehakse igal alal äärmiselt vähe.
Aga ma ei kahtle, et olla pühendunud tiimi liige suure ettevõtmise juures annab väga olulisi kogemusi ja emotsionaalse laengu. See on iseasi. Film, tundub mulle, on lihtsalt üks võimalus sellist kogemust saada.
Aga tagasi selle juurde, millest Niina kirjutas.
Pigem on minu arust probleem selles, et kunsti jaoks ei jätku kõigil sellega tegelevatel inimestel piisavalt aega ega energiat. Et see on asi, mille puhul oodatakse professionaalset tulemust, aga nagu hobi puhul minimaalselt aega ja ressursse kulutades. Inimesed tulevad koosolekule, olles oma "päris"töö asjadest liiga väsinud, sellest ka mõnikord arutluse tulemusega liiga kiire rahule jäämine.See on minul ka mõnikord südames kripeldanud, nii rühmituse praeguse kui eelmise koosseisu juures. Ja see, et inimesed , kes on ületöötanud, alateadlikult loodavad, et kunstinäituse tegemine või festivalil osalemine on nädalavahetuse fun. Ja mitte töö. Mida see tegelikult on. Ja keegi pole proovist keeldunud, kartuses, et niimoodi magic kaob -- pigem on inimesed laekunud viimasel hetkel ja olulised asjad (tehnikat mõtlen eelkõige, ka profilaulja kasutamine temale tundmatus ruumis ja olukorras on asi, mis nõuab testimist, nagu on elu näidanud...) on jäänud mitu korda järele proovimata. Ehk siis -- see viimasele minutile jätmine -- kuna muude asjadega on nii kiire, nii kiire. Olgem ausad -- prioriteetide küsimus.
Ja samas usun ma järjest rohkem pidevat tegevuses olemist , ka pidevaid (st regulaarseid) esinemisi. Enda proovilepanemist, ka riski võtmist. Ka alati mitte rahule jäämist -- juhul, kui prooviti midagi uut. Sest, nagu ma olen alati uskunud, kriisiolukorrad mobiliseerivad. Ja asjad ja inimesed ei tohi kunagi olla enesestmõistetavad, see on lõpu algus.

Ja Niina, viimasel ajal nähtud filmid on küll head olnud, ma tunnen kiusatust veel viimast korda filmiarvustajat mängida : Halfnelson 3/5, Taksidermia 5+/5, Hullus 5-/5, Scanner Darkly 5+/5, Freie Wille 3/5 (liiga pikk ja igav, lahkusin peale 1/3), Paris je t`aime 4/5. Ja täna lähen veel kinno ( Elementaarosakesed ja No Body is Perfect). Selles mõttes küll : respekt kino ees. Ma ei saanud kogu festivali kaarti, kuigi riskisin oma lõualuu ja näolapiga (ja mitte ainult enda, vaid ka Liivi omaga) ja asju väga rangelt võttes ka HIViga (kokkupuude võõra verega) ja ikka ostan ma nende pileteid. Film on suur asi, tõepoolest.

Vol II

Niina:
Eelnev oli katse analüüsida. Ei olnud katse endale (meile) vett peale tõmmata. Ma lihtsalt tahaks edaspidi, et asjad töötaks ja kogu potentsiaal oleks ära kasutatud. Muidu ei ole mõtet ju. Olete ju nõus. Asjad on tegelikult algusest peale teada, filmi või performance'i läbikukkumine (või ka õnnestumine?) ei tule tegelikult ootamatult. See, kas mõne kaadri jaoks on vaja relsse või kas inimesed laval karjumisega hakkama saavad, on teada. Kui olla aus. Aus olla on kõige tähtsam, sest siis ei juhtu see, mida paaniliselt kardetakse - et magic kaob. Et äkki ettevalmistuse käigus ei jää enam loomingule ruumi, oh, ärme ikka proovi tee. Tulemus (joppamine muidugi on võimalik) on rabe ja laialivalguv ja tegijal ei ole selle (ega seoses sellega ka publiku) üle mingit kontrolli. Võimu. Mõju. Kõik need kaunid sõnad. Elementaarne, Watson.

Sitt film ja sitt kunst

Niina:
Sügise alguses võttes olnud suurfilmi talvine periood läheneb, täna oli esimene üldkoosolek sel teemal. Võrdlus äsja lõppenud võttega käepärast, vaatasin seda seltskonda, kes kohe-kohe sõjamasinale uue käigu sisse annab, et suurejooneliselt ette võetud teos lõpule viia. Väga erinev. Noortefilm, mille tegemisest teadsin klapi ameti tõttu iga kaadrit versus eluloofilm, mille tegemisega eelmisel korral liitusin käigult ja ei teadnud suurt midagi võttest endast. Üks grupp ühe asja nimel samadel kellaaegadel samades tingimustes versus erinevatest osakondadest koosnev grupp, igaüks võitlemas oma suure hulga töö eest. Vaprad inimesed mõlemal pool, kuigi naljakas nagu ka. Ei tea, kas ilma paanikata ka mõne filmi teha saab.
Üle pika aja oli ka rühmituse koosolek uue performance’i teemal. Arutasime, mõtlesime välja, jäime rahule. Jah, asi vajab edasimõtlemist ja lihvimist. Aga jäime rahule. Ja siis mõtlesin, mis see on, mis mul alati pärast rühmituse koosolekuid kripeldama jääb. Ja mis mind tihtipeale kunsti juures häirib. Kiire rahulejäämine. Arvamine, et millegi väljamõtlemisest piisab. Arvamine, et publik sellest väljamõeldust vaimustub. Eeldamine, et publik sellest niikuinii aru saab. Kunstis on imelik vastuolu – hirm, et publikut alahinnatakse (ehk siis arvamus, et töödesse tuleb jätta piisavalt „kunstipärast sügavust“ või mitmetimõistmise võimalusi) versus selle tulemus (teose sisu on tänu sellele absoluutselt segane ja läbimõtlemata). Ma tunnen kohutavalt puudust küsimusest miks? Miks ma ronin lavale inimestele näha. Mis seal siis toimub. Situatsioon keegi midagi näitamas ja keegi seda vaatamas on pärit ilmselt sellest ajast kui inimenegi. Seda fakti ei maksa ignoreerida, kuna lihtsalt näitamisest ja vaatamisest jääb ilmselgelt väheks. Millegi edastamise ja vastuvõtmise juures on välja kujunenud teatud elemendid, struktuur, mis lihtsalt ON. Ehk siis: kui ka minu maailmas on asjad minule mõistetavad, siis juhul, kui ma tahan, et teised ka neid mõistaksid, ei saa ma lihtsalt kutsuda publikut minu esitatud fakte konstanteerima. Sest skeem kui-mina-ütlen-siis-nii-ka-on-parem-uskuge ei tööta eriti kaua. See on lihtlabane egotripp ja ei sisalda mitte midagi, mis oleks päris või läheks kellelegi korda. Ma ei mõista performance’eid, kus kõik on staarid, ma ei mõista laialivalguvaid (võibolla tohutult tähendusrikkaid, kuid kes kurat sellest tegelikult aru saab, eks) ja siseringile mõistetavate elementidega ülekuhjatud esinemisi. Tegelikult. Olgem ausad. Need pisikesed äratundmisvirvendused, mis võivad tekkida, kuna ma juhuslikult olen kusagilt midagi kuulnud, lugenud või näinud, ei kompenseeri elementaarse elamuse vajakajäämist. Ausalt. Linnukese pärast ei ole mõtet kunsti teha, harjumusest ka mitte. See on põhjus, miks ma pidevalt mõtlen täielikult filmi alale üleminekust. Kuigi jah, kunst kui nähtus ei ole ju selles süüdi, kui selle nime all midagi sitasti tehakse. Aga ma austan filmi just sellepärast, et see on nii kohutavalt keeruline protsess – ja tänu sellele ei ole seal valetamisele ruumi. Sest sel juhul on tulemuseks sitt film ja ükskõik kui palju raha või aega on kulutatud, ütleb vaataja „sitt“ ja film on unustatud. Ja uskuge või mitte, aga kunstiga on samamoodi. Ainult et kunstis ollakse harjutud vaataja sellise suhtumisega. Ollakse isegi uhked sellise suhtumise üle. Halvav kommertsi- ja kitšikartus viib tegelikkuses aga ainult enesesse suletud süsteemini, millest väljamurdmiseks kasutatakse meeleheitlikke katseid kasvõi šokeerida. On lootusetu igatsus imetluse ja austuse järele, aga ilma päriselt kellelegi korda minemata selliseid nähtusi publikus ei teki. Selleks, et teise inimeseni päriselt jõuda, on vaja endast oluliselt kaugemale näha. Selleks on vaja näha, kuidas maailm töötab. Selleks ongi vaja lihtsalt näha ja aru saada. Uue süsteemi loomine allub samadele reeglitele. Kõiges on sama loogika. Ja kõige pimestavam ja tapvam on enesetäius. Enesetäiuses ja –imetluses (kui loogilised need mõlemad vaatajapoolse imetluse puudumise tõttu ka ei oleks) ei ole Kunsti. Kunst on seal, kus on ausus. Nii filmis kui kunstis. Ausus ei ole naiivsus, rumalus või liigne lihtsus. Ausus on nägemist varjava edevuse puudumine, ausus on valmisolek läbi kukkuda, ausus on vastus küsimusele miks. Sest persse, kui südamega asju ei tehta, siis ei ole neid mõtet teha. Sellised mõtted pärast kahte tänast koosolekut.

Niina:
"Hommikusöök Pluutol"
10/10

Nädala tsitaat

Aurora:

Ja mida ütles mu ema, kui eile minu aastapikkusest domina-kogemusest rääkisime?

"Niimoodi võib ju pervertidega kokku puutuda?! Sa mõtle, mõni neist võib olla väärastunud!"

Rahu Maa peal

Aurora:
Olen oma vanematel külas. Nad on minuga väga rahul. Eriti artikliga Kunst.ee`s. Eriti mu ema. Ta on seda lugenud 4 korda. Joome punast veini ja mõdu, mida andis mu isale Klassik nr 1. Kokku 5 liitrit. Mitte ei joo, vaid andis.
Situatsioon:
6/5

Ja kino :
Transamerica
Hea USA indie. Can`t go wrong.
5/5

Ja unustasin, et vaatasin ka filmi:
Breakfast on Pluto
4/5
Iiri inglise keelest ei saa ilma subtiitriteta suuremat aru. Aga filmi nägin tasuta. Mis lisab ühe palli.

Hiirtest ja inimestest

Aurora:
Mu ema helistas just. Ta oli lugenud mu lugu, mis ilmus viimases kunstiajakirja numbris. Mida ma polnud oma vanematele näidanud, kuna lugu ise oli küllaltki isiklik ja nad ise pealegi tegelased selles. Aga mu ema oli vaimustuses. Ja mu isa niisamuti.
Paraku. Vanemlik kiitus alati on seotud vanemliku hoolitsusega.Ja rohkem või vähem varjatud vanemlike etteheidetega. Kas selle eest mingit kirjanduslikku auhinda ei saa? Ütlen, et näiteks Tuglase novelliauhinda vist küll mitte, selleks peaks lugu olema ilmunud ikkagi kirjandusajakirjas. Aga kas ma seda ise auhinnale esitada ei saa? Või anda Loomingusse samuti avaldamiseks? Kinnitan oma emale, et see kõik pole enam minu võimuses... Aga miks ma rohkem ei kirjuta? Romaani? Novelle?
Aga muidu. Situatsiooni punktiskoor:
5+/5

Ja hiirtest. Mul on koduloom. Laenasin tuttavalt Pärnu performance`i jaoks kolm kõrbehiirt, puur läks lahti ja kolmandat kätt kolmanda beezhi hiire kinnipüüdmiseks mul enam ei olnud.... Nüüd ta elab mu magamistoas. Kaks nädalat pole ma teda näinud rohkem kui korra vilksamisi. Küll aga kuulen. Iga öö. Ta närib midagi, krabistab, jookseb mööda varjulisi toaääri. Minu puuvillasest topist oli teleka taha teinud endale suvila. Must riie oli hekseldatud peeneks puruks. Peaksin kuskilt laenama eluspüügi puuri või kassi, aga viimane tundub liiga jõhker. Olen loomaga omamoodi harjunud. Ja isegi kunstialast koostööd teinud. Ja mul on tema jaoks olemas antiiki-imiteeriv sepispuur.
Aga muidu. Kõrbehiir koduloomana:
3/5

Kinoarvustus

Aurora:

FACE ADDICT

Kurb, ilus ja naeruväärne. Nende inimeste traagika, kes on mingil hetkel ajas olnud täiuslikud -- ja mida nad hiljem peaksid peale hakkama? Antud seltskonna puhul Edo Bertoglio filmis oli tegu 1980ndate alguse NYC`i, new wave-scene`i ja art world`iga. Fotograafist rezhissöör (põgenes oma narkoprobleemide eest tagasi koju Shveitsi aastal 1990), kes lõpuks julgeb avada oma arhiivi ning otsib üles oma veel elus olevad sõbrad. Ma ei saa midagi parata, aeglane tempo, mis mind Aasia kino juures näiteks häirib, ei sega dokkide juures kuigivõrd. Tekib illusioon, nagu avastaksid meeldejäävaid detaile või karaktereid ise. Justkui "päris" elus. Kahekümene aasta tagune supermodell, kes kannab oma hiilgeaja vaimule vastavat kostüümi ning meiki ja kastab tikkontstel ning täiuslike cat-walk`ipooside saatel oma majaesist muru. Või kogu see eks-junkide kamp, kes mõjub üllatavalt sümpaatselt, adekvaatselt ja eneseanalüütiliselt. Ja Bertoglio oli väga hea fotograaf...
Minu seljataga istunud soome teismelise kommentaar: "Niinkuin huonoin dokumenttielokuva, jonka olen nähnyt...."

5/5

BROTHERS OF THE HEAD

Fiktiivne lugu siiami kaksikute bändist 70ndatel, osaliselt pseudo-dokk, osaliselt K. Russelli vaimus gootika, kusjuures viimasel on filmis roll. Inglaste tulevikulootus.

5/5

RIISUTTU MIES

Super.

5+/5

MÄNGIDES OHVRIT

Hea vene kino.

5/5

ET TAEVASSE PÄÄSEDA.....

(Tadzhiki) Aasia seisundifilm. Igav...

2/5

SHERRYBABY

Natuke tavaline USA indie.

4/5

WHOLE NEW THING

Natuke tavaline Kanada indie.

4/5

Back to basics

Niina:
Üleminekuperiood. Esimesed katsed suhelda välismaailmaga. Mõnevõrra kohmakad - filmipeol laksan istuma võõra maniakk-noormehe kõrvale ja nõuan talt välja, miks ta teab, kus ma elan. Või üldse, kes ma olen. Maniakk-noormees ehmatab ja ilmselt unustab igavesti, kes ma olen ja kus ma elan. Ja ei tule enam kunagi minu koridori filmi tegema. Ja tunnistab pärast pikka kohtlast naeratamist, et tunneb Aurorat. Et sellepärast. Leebun, lahkun. Õnneks on praegusel aastaajal mitmeid ülemineku- ja harjutamisvõimalusi. Võtan ennast nüüd jälle kokku ja lähen tsiviili. Kohtumiseni.

Mälestus shokist

Aurora:
Sellega seoses meenus mulle tõeline shokk, selline füüsiline , mis ajas konkreetselt öökima, nagu verejoomine täna kunstiajakirja peatoimetajat. Selle pühjustas samuti kehavedelike nägemine ja asi oli bukake-videos, mida näitas mulle Niina boyfriend. See oli kirjeldamatult jäle, isegi niivõrd vastik, et ma ei suuda seda, mis ekraanil toimus, sõnadega kirjeldadagi. Japsid on perverdid!

Õudne ja rõve

Aurora:
Kunstiajakirja peatoimetaja sai shoki, kui viisin talle minu eelmises postituses kirjeldatud performance`i fotod. Noorte poiste rühmituse omad. Pean tunnistama, et need füüsilised asjad (veenivere joomine, nugade asi, peksmine) töötasid teatrilaval hästi ja nende kasutamine oli üsna nutikas. Sest: teatris ja kinos (tegu oli ju ikkagi filmifestivali avamisega ) ei ole miski päris ja kõik on vaid hästilavastatud illusioon. Ja antud juhul olid sisse toodud päris asjad. Mis teatrisse ega kinno ei kuulu. (Ja minu jaoks oli nendes osalemine puhas rõõm. Aga see selleks.)
Aga kunstiajakirja peatoimetaja hoidis ette sirutatud kätt arvutiekraani ees ja korrutas , kui õudne see on. Ja kasutas sõna dekadentlik, mis oli pitser, mille ta kogu üritusele peale lõi. See oli negatiivne hinnang. Seda muljet (dekadentsisüüdistus) süvendasid kontrastne grimm ja veel mõned detailid.
Ühesõnaga: vääritimõistmine.
Dekadents on vähemalt minu arvates midagi muud -- pigem oma saavutatud positsiooni kergelt kuritegelik nautimine, vääramatu huku või kahjustava muudatuse saabumise tajumine ja seetõttu hetkeolukorra hüvedest viimase väljavõtmine. Või noh, nii on mulle alati tundunud. Dekadents on see, kui arengut enam ei toimu ja läheneva allakäigu suhtes peetakse paremaks silmad sulgeda, põgenedes pahelistesse (klishee kohaselt pahelistesse) naudingutesse. Noorte poiste rühmitust ma selles küll ei süüdistaks. Valge grimm on mõnikord kõigest valge grimm.
Ja mina sain shoki, avastades, et filmifestivali osalejakaart ( kirjas alandav jaotus: abiline -- ma võisin olla mainitud rühmituse jaoks abiline, aga mitte festivali jaoks, kurat küll) ei taga tasuta sissepääsu filmifestivalile endale, vaid kõigest animafestivalile (mis lõppes ära ja mis mind ei huvitagi) ning tudengifilmide festivalile (samuti mitte kuigi köitev). Käisin vaatamas kahte seanssi, sõites ühele taksoga ja sõites teiselt tagasi samuti taksoga. Lisaks ostsin festivali kataloogi. Kurat küll. Elu annab tagasilööke. Lisaks: hakkasin naisteajakirja artikli jaoks illustratsiooni tegema, aga avastasin, et akrüülvärvid on ära kuivanud.
Ja minu järgmises kunstiajakirja numbris ilmuv lugu olevat kujundajat shokeerinud, aga fotodel olevat ma ilus. Midagi head tänases päevas. Kuigi -- tsiteerides mu ema -- niimoodi ma mehele ei saa.

Lõuna

Niina:
Viimane võttepäev. Päev, mida oodatakse pikisilmi ja kui ta käes on, siis ei taha keegi selle lõppemist. Ja nagu kiuste on just sellele päevale planeeritud kõigest 15 kaadrit ja needki tehakse ära 7-ga. Neli tundi varem. Raisk. Kuigi ei jäänud tulemata ka selle filmi võtte ärakeelamine. Varahommikuste kolme kaadri võtmine Rocca al Mare kaubanduskeskuses kujunes lärmava kiila turvam*nni egotripiks, kuna pood, milles filmiti, ei olnud asja kooskõlastanud kõigi maailma ülemustega, kuigi oli seda lubanud teha. Aga inimesed, kes kardavad ülemusi, kasutavad iga sekundit oma viieteistkümnest olulisuse minutist. Mistõttu esimene kaader filmiti relssidelt salaja, ümber askeldamas meid välja ajavad turvatöötajad, teine filmiti poes sees ja kolmas jäi filmimata. Noh, kerge storyboardi muudatus.
Ja siis on viimane võttepäev just see päev, kui lõunasööki antakse soojas toas, pika laua taga, rahulikult istudes - ja siis on see see päev, kui kostüümiassistendil on sünnipäev ja platsil on kaks torti ja šampused ja see päev, kui platsil on struudel ja kolm kringlit, sest on viimane võttepäev. Natuke irooniline, kui meenutada neid ((t)öö)päevi, kui oli külm, märg ja nälg.
Ekstaole. Nühkisin viimased numbrid klapilt maha, klomp kurgus, paljundasin viimased raportid ja homme, kui meie poolteist kuud koos olnud võttegrupp on saanud natuke magada, joome me ennast rõõmuga täis. Umbes 4000 löödud klapilaksu terviseks!

At your service

Aurora:
Ja mina olin reedel noorte poiste kunstirühmituse käsutuses, kes tegid tudengifilmide festivali avamisel perfoka (rahvarohke, koos avamisel näidatavate filmidega 1,5 tundi pika). Etüüdid (või kuidas neid nimetasagi), milles osalesin, olid vägivaldsed ja verised. Neid oli kaks. Paigaldasin veenikanüüle, et nad saaksid verel klaasi voolata lasta ning üksteise verd juua. Ning teine episood, milles osalesin, seisnes ca 5 min tütarlaps L.-iga vastastikku lahtise käega peksmises. Näkku. Kogu jõuga. Mida teha oli, mis seal salata, väga meeldiv. Adrenaliin jne. Ma saan nüüd täilelikult aru , miks inimesed kaklevad ja tunnen kahju, et naistele see sotsiaalselt vastuvõetav ei ole. Aga mis teha. Sain komplimente: professionaalse verevõtmise, osadele esinejatele tehtud grimmi (ülejäänutele tegid nn profid ja see oli üsna õudne), peksmisstseeni ja Kunst.ee loo eest. Kõik kehtivad natuke aega. Kuni järgmise korrani.
Ja eile tegelesin uute aktsioonide kavandamise/väljamõtlemisega iseenda või oma rühmituse jaoks.
Aeg-ajalt kellegi teise teenistuses olemine on värskendav. Et loobud oma rollist/hierarhiatest (oma peas)/identiteedist ja mõtled natuke teises süsteemis. Mis võib korraks tekitada kahtluseid omaenda süsteemis, mis aga ei pruugi olla halb.
Ja vahepeal tundsin, et olen vana. Ja siis, et ikkagi mitte.

Üks päev veel, mu Johnny, üks päev veel

Niina:
Tänane, teiste inimeste jaoks pühapäev, algas sellega, et grimmikunstnik astus karavanist sirge jalaga minu juurde ja värvis mul suu punaseks. Järgnes selgitus, et huulejälje tekitamiseks meesnäitleja põsele on vaja huuledublanti. Ahah. Amet mul selline. 6 duublit ühte ja 2 duublit teist kaadrit. Enne klapilaksu huulevärvi värskendus. Pärast võtet kinkis meesnäitleja rekvisiit-roosikimbu mulle. Edasi koosnes võttepäev Sikupilli keskkoolist, kuhu aeti kokku 30 mudilast. Mudilased aga on suurte inimeste meelest hirmus nähtus ja ilmselgelt võimetud näitlema. Mistõttu pärast pikka-pikka sättimist algas paaniline mudilaste salvestamine. Tundsin ennast oma klapiga nagu karv kaadris. AUSALT, uskuge, lapsed on ka inimesed ja TEGELIKULT saavad aru, kui neid juhendada. EI PEA paaniliselt esimese 5 minuti jooksul KÕIKI kaadreid ära võtma. Päriselt ka. Ja ma ei salli absoluutselt idikatest vanemaid. Stiilinäide: armas väike tüdruk istus klaveri taha ja enne, kui ta kaane tõsta jõudis, suutis ema talle paari konkreetse lausega selgeks teha, et ta ei oska mängida, et ta peaks minema klaverikooli ja et kõrvad hakkavad solgivett jooksma. Mille peale väike armas tüdruk mängis paar nooti ja otsustas ronimisredeli kasuks. Faking idikad. Muidu aga on juba tükk tegemist, et ennast käima tõmmata ja käimas hoida. Endal ka piinlik nii sodi olla. Aga jah, üks päev veel, mu Johnny, üks päev veel, siis on su vaevad läääbiii, üks päev veel. Nii ma neile laulsin täna, helimehe mikker perse küljes tolgendamas.

48 kaadrit päevas

Niina:
Uskumatu.

Rindeteade. Uued lokatsioonid.

Niina:
Ma ei teagi, kumb on parem, kas veeta nädal aega järjest võttegrupiga papist uuselamu steriilses korteris (sokkis, pead-jalad koos) või neli sigapikka päeva sitases, külmas ja niiskes mahajäetud katlamajas. Papist toas muidugi olid tingimused nii sanitaarhügieeniliselt kui ka temperatuuriliselt üsna inimlikud. Pluss platsil viibivad sülearvutid, millega andis töö käigus raporteid teha ja passimisaega muudmoodi kasulikult tarvitada. Katlamajas seda luksust ei ole, küll aga hoiab välistemperatuur näiteks silmi kinni kukkumast. Samuti mõjuvad ergutava sutsakana ka katlamaja küljest randomly kukkuvad tükid. Meeleolud vahelduvad ekstreemi-eufooriast kõikehõlmava tülpimuseni, seda esimest jääb küll järjest vähemaks. Ei ole enam seda sära silmades ja rammu kätes. Mõned päevad tagasi käis platsil kaameraassistent teise täispika filmi pealt ja kurtis, et neil oli olnud pikk päev, 13 tundi. Eesti parim (loe: ainus) valgusmeister soovitas tal selle peale oma sanatooriumisse tagasi minna. Et meil isegi ei planeerita nii lühikesi päevi, rääkimata tegelikest. Samas, jäänud on veel 4 päeva, siiani on võetud üle 800 kaadri, ligi 300 on veel teha. Njah. Inimesed, kes sellel alal töötavad, on aga endiselt toredad. Ja ka klapi amet on jumala tore, kuigi oma uudsuse ja latikõrguse ammu ammendanud. Ma usun, et samuti on tehtud kõik maailmas eksisteerivad klapinaljad, v.a. klapi kinniklammerdamine ja -liimimine, sest selleks on see elektrooniline riistapuu liiga a) kõva või b) kallis.

PS. Järelejäänud võttepäevade arv on dramaatiliselt pöördvõrdeline nii päevade pikkuse kui väsimuse hulgaga.

Sound and Vision

Aurora:

Kasutada perfokas suurt koolitatud häälega armsa maatüdruku tüüpi lauljat tundud hea idee, samuti projitseerida tema peale sipelgapihaga Maria Callas, ultimate opera diva. Paraku libises projektsioon pooleldi seinale ja tüdruk laulis kaugelt liiga vaikse häälega.
Soengust hiired välja ronimas tundus ka OK mõte. Ja A. oli kindel, et tahab tantsida balletti, mida ta lapsena õppinud oli. Ja kasutada vett, mis pritsiks nii esinejad kui publiku märjaks tundus päris kindlasti hea mõte. Proovis see töötas, kõige muu katsetamisega jäime viimasele hetkele. Lohutuseks: on ka koolkondi, mis proovi üldse ei tunnista.
Olles päris asjas, ei tundunud miski enam nii hea idee ja vett tuli otsustaval hetkel vähe. Lihtsalt sel momendil ei olnud kraanis survet. Mäletan mõtet nr 1: tapaks end ära, millele järgnes nr 2: kuradi AS Pärnu Vesi! Niipalju siis perfokast filmi-ja videofestivalil. J. ütles, et ma ei tohiks usaldada liiga palju teisi ja tehnikat, vaid rohkem iseennast. Improvisatsiooniidee, mis oleks asja arvatavasti päästnud (tõesti hea mõte, sest iseenesest tundub see võimatu, kas pole) tuli 26 tundi hiljem. Tõeline Plaan B, läbivate suurte tähtedega.
Festivalist suurt midagi ei näinud, kuna esimese päeva tegelesime ettevalmistusega oma esinemiseks ja järgmine päev olin nõus R.i korraks ürituse baaris asendama, jäädes sinna tundideks. Küllap parem oligi, sest kerge masendus oli niikuinii (kui ei jää ise oma etteastega rahule, hoolimata sellest, et kuulsin selle kohta ka head... pluss afterparty ja loogiline pohmakas niikuinii... provintsilinna odavad hinnad ...) ja asjalik tegevus baaris tundus teraapilisem kui dokk-videote vaatamine -- liiga palju iseendaga, mis sellistel hetkedel pole meeldiv. Baaridaamina kogesin põhjalikult ka festivali juhtivat live-aktsiooni, peakorraldaja väga purjus sõbrannat (kunagi ilmselgelt silmatorkavalt kena naisterahvas, 44 a vana, oleks passiivsemana kahtlemata mõjunud seksapiilsena), kes pidas katkematut enesekindlat ja lärmakat monoloogi, kus segaseajamine oli vaheldumisi tähelepanekutega ümbritsevate inimeste suhtes, ahistas füüsiliselt noori mehi (ja natuke ka mind), tagus seina sisse augu, naeris hilisemas staadiumis teatraalselt 40 minutit järjest ja saadeti lõpuks koju. Nagu telekas oleks lahti keeratud, ühtlase programmina, mis lõpuks oleks ära tüüdanud. Pilt ja heli, reality-show, mida on piinlik vaadata, aga naljaks on ka. Karismaatiline esineja, kes aeg-ajalt tabab oma hinnangutes ka märki ja on seetõttu pisut ohtlik.

Tartu

Aurora:

Et siis. Ametlik versioon.

XX XX „MUST TURG“
14. novembril kell 18 avab teenekas popkunstirühmitus XX XX (hetkel koosseisus XX XX, XX XX, XX XX XX, XX XX ) aktsioonidele vahelduseks üle hulga aja hoopis näituse: Y galeriis tuleb esitlusele „Must turg“. Kui videoinstallatsioon "Must turg" tegeleb hinge müümise teemaga, siis ruumiinstallatsioon "Elulähedane kogemus" ("Near Life Experience") on kunst-kui- lohutus, nn totaalne keskkond ühele inimesele, mis pakub võimalust end eraldada ümbritsevast maailmast ja saada sõna otseses mõttes elulähedane kogemus meditatiivses omaruumis. Ka hinge müümine võib olla kahe otsaga asi. Kas suurim idealism (et saada, mida ma tahan, olen valmis ära andma ka oma surematu hinge) või odav väljamüük (inimesed müüvad oma hinge tükk tüki haaval iga päev, saamata vastu midagi päriselt väärtuslikku). "Must turg" võib olla ka kontor, kust kiiruga läbi astuda, sooritamaks tehingu, mida tagasi võtta pole võimalik... Eelmise sajandi lõpul asutatud kunstiansambel XX XX on seni silma paistnud teoste, aktsioonidega ja videodega, kus roosamannalise pealispinna ja popkultuuriklisheede taga välgutavad kihvu vägagi karmid küsimused ja probleemiasetused. Olgu need inimese müümise elik igapäevase prostitutsiooni teema (aktsioon „Give us money“), „üleliigsete“ inimeste kõrvalelükkamine ühiskonnast („Happy holocaust“), kaasaegse Lääne inimese enesele ohtlik võõrandumine naturaalsest keskkonnast ja selgest mõistusest („Wooligans“) jne. XX XX esineb Eestis suhteliselt harva, enamasti on neid näha mujal: Saksamaal, Venemaal, Uus-Meremaal, USAs.

XX XX, ygalerist

Ja veel. Mulle meeldib Tartu. Avamisel tõi kunstnike ametiühingu esimees mulle kui Niinale nii puuviljakorvi kui potis kasvava puu. Kummalegi mõlemad. Ja minuga vestles pikalt veider mees ( stiilijärgija mingisugune, eile oli ta mustas nahas, aga täna....), kes lubas installatsioonis lõõgastumas käima hakata. Et ülemus käib närvidele ja tema töötab samas majas asuvas ametiasutuses. Andis oma telefoninumbri. Et tema käest saab akvalangi. Kui on vaja. Ei, mitte mina ei tundnud huvi, kust nimetatud agregaati saada, vaid ta ise käis välja, et mul võiks seda vaja minna. Sinnasamasse installatsiooni.
Täna oli veider mees tagasi. Aga seekord pseudo-ohvitseririietuses. Mantel, "munder", nimesilt varrukal. Ja sinimustvalge triip ning kuldsed lõvid. Käitus nagu filmis. Küsis, kus nimelt viibib videos esiplaanil olev tütarlaps (Niina) ja kuidas temaga kohtuda. Ei andnud talle Niina telefoninumbrit. Aga mees ütles, et mõelgu ma järele, äkki siiski. Ja kui meil akvalangi vaja peaks minema, siis helistagu. Nulle tundus, et ta oli endale musta silmapliiatsiga ülahuule kohale väikse täpi teinud. Nagu tagasihoidlik versioon Hitleri vuntsidest.

Linnaluba

Niina:
Teil siin tsiviilis on ikka huvitav :) Just läbi saanud vaba päev ei suuda absoluutselt sisaldada kõike seda, mida teha tahaks. Alates magamisest kuni filmivaatamiseni. Mõelge, millega teid on õnnistatud - te võite minna poodi, kui see on veel lahti, te saate käia näitusel, kinos, tänaval. Te võite magada, seksida, vannis käia, meikida, riideid vahetada, kontsi kanda, maniküüri teha, soojas olla, valida seltskonda, vinguda, nutta, kurta, rõõmustada, jäätist süüa. Või üldse süüa tervislikult ja seda, mida tahate! Tsiviilis on vahva. Inimesed peaksid kõik õnnelikud olema.

Aurora:

Abipalve. Igaks juhuks küsin. Ega kellelgi pole järgmiseks nädalavahetuseks kasvõi üheks päevaks laenata keevitusaparaati?
Tallinnas või (veel parem) Tartus.
Oleksime väga tänulikud -- nimetatud agregaati on vaja seoses Tartus toimuva näituse ja ühe installatsiooni valmistamisega.

SÜNNIPÄEV MAAL

Aurora:

Naine, 28 aastat vana. Kohalik. Tema mees oli õnnetult surma saanud paar kuud varem. Oli saanud külavahel peksa, millest olid tekkinud valud, aga tegelikult oli ära lõhutud maolukuti, maosisu sattus magades kopsu ja mees lämbus.Sünnipäevalaps koos oma elukaaslasega (naabrid seal maal elades) olid teinud kunstlikku hingamist. Aga sellest polnud abi. Naine jäi üksi kahe lapse, 2500 krooniga kuus ja korterilaenuga (50 000 -- 700 krooni kuus) krooni .Ämm on kohutavalt halb inimene -- kustutas matusepiltidelt lese ja lapsed. Külapeal räägitakse, et naine ise lämmatas oma mehe. Sest külas räägitakse kõigist kõike. Ta rääkis sellest ja mina kuulasin. Üks asi veel -- kui tänapäeva inimene ootamatult sureb, siis käib ta kummitamas omaostetud tehnika kaudu. Plõksutab kodukino sisse-välja ja vajutab arvutiklahve. Jättis järele pärast seda, kui naine palus mitte midagi ära lõhkuda. Et ise ostsid küll, aga ära sa midagi Jumala eest katki tee.

Tütarlaps-legend, 25 (?) aastat vana. Pöörane peoloom konventsionaalsest perekonnast (ja perekond on tema dõupamise pärast väga mures), kes sai kunagise punkbändi liikmega lapse. Nagu üks tuttav lapse isa kirjeldas, 40-aastane suurte silmadega amfetamiinik võidunud ülikonnas. Tütarlaps-legend ise oli imeilus, kah suurte silmade ja haldjaliku olemisega. Tõesti kaunis.

Ma arvan, need kaks naist esindasid sünnipäeval kahte äärmust, omamoodi absoluuti.
Teiste sünnipäevakülaliste kohta niipalju ei räägitud või ei rääkinud nad ise. Vähemalt mulle.Ja nad olid pilves: kanepi-Raffaellod, Afganistani hashish, E, kokaiin. Alkohol niikuinii. Homoseksuaalne varakeskealine house´i DJ ja tema muusikavalik kohaliku rahvamaja üüritud suures saalis , mis oli tühi, tekitas tulevikuvisiooni --- äkki on J. 50. sünnipäev 25 aasta pärast samasugune. Ja sedalaadi muusika uus rahvalik. Ja külalised on vanemad, kühmus, hallinevad, räägivad rohkem lastest, suitsetavad samamoodi kanepit , aga enne stimulantide manustamist kontrollivad vererõhku. Ja meenutavad. Aegu ammuseid. Nagu rääkis mulle sünnipäeva boyfriend, oli nende põlvkonna jaoks lakkamatu pidu aastatel 1998 - 2003.

Ja meil on juba varsti 2007. Eks ole.

JOOKSVAD SÜNDMUSED

Aurora:

Ehk siis: kroonika.
Kolmapäev, 25. oktoober: videovõtted Tartu näituse jaoks. Nõmme gümnaasium, mitukümmend statisti, profesionaalne tehniline crew (via Niina noorrezhisöörist boyfriend), mitu tundi. Vanema põlve fotograaf, kes samuti statisti rollis oli ning kõike veel fanaatiliselt ja omaalgatuslikult dokumenteeris (tänud!). Palju keskkoolinoori ning nende juua täis kunstiajaloo õpetaja (mitte-statist).
Nii. See on nüüd tehtud. Kunstiga seotud aktsioonide reaalajas dokumenteerimine, nagu kunagi (endale?) lubatud.

Rindekas

Niina:
Võtteplats on töökoht, mis vastab enamikule töökuulutustest: pakub "huvitavat keskkonda", "põnevaid väljakutseid", "nooruslikku meeskonda", "kiiresti arenevat "firmat"" ja võibolla isegi "konkurentsivõimelist palka", kui mitte arvestada töötundide arvu. Või ekstreemseid töötingimusi või pühendumisprotsenti 100 ja veelkord 100. Kui ühte võttepäeva mahuvad ära pidev vihmasadu, olematud soojakraadid, kaks magatud tundi (juba viiendat ööd), Aadu Luukase matuserong treileri trajektooril, tõsine autoavarii samal trajektooril, niiskuse tõttu pidevalt üles ütlev tehnika, rekvisiidiauto, mille aknad on pimendatud ja milles filmida ei saa, rekvisiidiauto, millesse ei mahu ei kaamera ega näitlejad, rekvisiidiauto, mis hakkab keset võtet tossama, kadumaläinud vihmavari, mis kaitses nii klappi (elektrooniline) kui kaameraraporteid läbimärjaks saamast, vildikas, mis märjale klapile ei kirjuta ühtegi numbrit, klapp, mis vahetult enne pikalt ettevalmistatud võtet üles ütleb, taevas, kust valgus läbi ei tule, näitleja, kes osaleb filmis ainult kolmel päeval ja peab just sellelt venivalt võttelt varem ära minema, vettinud ja külmunud võttegrupp ning Täiesti Segane Storyboard, siis võtab küll needma päeva, mil leping sai tehtud ja palka küsitud. Ja see tunne läheb üle momendil, mil öeldakse "lõuna" ja päev on läbi. Eesseisvad kaks (aga võibolla isegi neli) magamiseks mõeldud tundi tunduvad tõsise kvaliteetajana.
Selle filmi režissööri teine assistent (naissoost) ütles, et olid ühe eelmise filmi esimese assistendiga (naissoost) mõelnud teha endale t-särgid kirjaga "Ma olen tegelikult ilus". Pakkusin, et peaks tegema t-särgid kirjaga "Ma olen tegelikult naine".

KANA-KANA-HAKKLIHA

Aurora:

Videosse on vaja statistiks vähemalt ühte vanemat meesterahvast. Ja ma olen linnas, vaatamas üle võimalikke ruume ning kerin telefonis numbreid. Harry E.! Nõukogudeaegsete reklaamklippide rezhissöör helistas mulle pärast Niinaga koos tehtud näitust kevadel . Helistas veel ka suvel, kutsus mingile kontserdile. Täna helistan talle ise. Harry E. määrab kohtumise kohe, veerand tunni pärast. Kesklinnas asuva solaariumi (!) fuajeesse. Ta tuleb, kaenla all värske Just. Sees tema tehtud fotod ja intervjuu suvepiigaga. Lugegu ma kohe läbi. Sama kehtib solaariumis töötava neiu kohta ("Ta on oma-inimene."). Nagu Harry kohe paljastab, on tegu meedia-manipulatsiooniga. Ta mõtles kogu teksti nimelt ise välja! Järgmine number on veel drastilisem -- selles ilmuvate piltide modell esineb kui Dancing Queen, kuigi ei oska ühtegi tantsusammu!
Veerand tunni jooksul on selge, et meie videos Harry ei osale, küll aga kuulen järgneva kolmveerandtunni jooksul tema arvamusi ja õpetussõnu kaasaegse kunsti (üdini negatiivne), meie haridussüsteemi (inimestes ei tekitata huvi ajaloo vastu), Sinimägede lahingute, suvilate küttesüsteemide , Egiptuse ajaloo ja kaasaegse Eesti kino (kah tauniv )kohta. Loetelu ei suuda olla täielik.
Harry ei osale, kuna sõidab kohe Egiptusesse, tal on suvilas tohutu õunasaak ning lisaks on tal 15- tunnised tööpäevad. Politseis. Küsin, mida ta seal teeb, nähes vaimusilmas romantilisi fotosid vahialustest. Loojangule vastu vaatamas. Aga ei. "Ma osalen ülekuulamistel." -- "Ja kuidas?" "Oh, pole oluline", heidab Harry E. tehtult hooletult käega (a`la James Bond) ja pilgutab mulle silma. Paremat silma.
Lõpuks põgenen solaariumist. Mida vaesed kinnipeetavad ei saa endale lubada. Ja mis on Harry E. viimased sõnad mulle -- "Te kõik tahate teha midagi originaalset, aga te teete ikkagi filmi!"
Ja siis helistan fotograaf Jaan K.-le. "Teie nimel olen nõus ka neli tilka verd andma! Komejanti teen alati kaasa." Korras. Statist olemas.

Käin külas Irma P.-l ja Ips ?-l.
Pärast saan kokku Remo R.-ga Levikas. Osa jutuajamist puudutab eelseisvat perfokat ja on üsna konstruktiivne. Näen ka Mihkel K.-d , kes kingib mulle Guns`N`Rosesi T-särgi. Mille saab endale R. Mõne tunni pärast tuleb Aino S., mingilt tõusikute ürituselt, väga kena. Koju jõuan kl 4. Lisaks ostan endale seeliku ja gripivaktsiini, aga seda 12 tundi varem.
Igav, muidugi. Aga blogi ongi hübriidzhanr, osaliselt päevik ja osaliselt midagi muud. Fast food-ilukirjandus, vastutustundetu kolumn. Asjade reaalajas ülestähendamine, lootuses (?), et seda saab toormaterjalina või klasvõi arhiivina kunagi kasutada.
Raamatupoes nägin just vist eelmise aasta parimat inglise blogi raamatuna. Londoni lõbutüdruku päevik. Kusjuures kaanel oli kirjastusepoolse tutvustusena kirjas vaid see, et autor pidas päevikut, vaikides maha selle, et antud päevik on igaühele kättesaadav ja täiesti tasuta. Kes see loll muidu raamatut ostaks...

Rindeteade

Niina:
"Chill töö," ütles eelmise filmi esimene assistent minu selle filmi ameti kohta. Kui pakutakse teha klappi ja continuityt, siis pärast suurema filmi teist assistenti tundub see endalegi suhteliselt lõdva randmega tehtav. Aga ei ole! Meenuvad klišeed klapi ameti kohta erinevatest filmidest ja no mitte ei taha pilt kokku minna. Siiani on mul olnud julgelt vähemalt 20-tunnised tööpäevad, kuna pärast tegusat võttepäeva veedab klapp (praeguse keissi puhul) öö raporteid trükkides ja ära saates. Mitu meetrit filmi mis plaanide peale läks, mitu sekundit see teeb, mitu lehekülge ja minutit stsenaariumist on filmitud, mis on kulunud filmilindi ja kasulike minutite suhe. Mis optika, mis number rull, mis kaadrites toimub. See on siis lisaks, ütleme, 14-tunnisele võttele, kus klapp ei saa peaaegu et istudagi. VÄLIvõttele, ei saa ma lisamata jätta. Ja, armsad lugejad, saabunud on külm talv.
Asja teine ehk positiivne külg ehk miks inimesed seda teevad. Inimesed saavad kõigega hakkama. Endiselt. Inimesed ei vingu, ei virise, ei nõrke, ei vedele, ei egotse. Inimesed püsivad elus ja tegevuses. Inimesed säilitavad seejuures naljategemisoskuse ja sooja suhtumise. Inimesed hindavad iga vaba minutit, iga magatud tundi, iga soojendavat lonksu, iga pakutud võileiba. Inimesed ON KOHAL. Sest võttel tasub meeles pidada, et Seda Kaadrit saab võtta Terves Maailmas ainult Nüüd ja Praegu, Mitte Kunagi Enam. See, mida hetkel tehakse, ongi Kõige Tähtsam. Elu valem.

PS. Ja ärge enam, palun, mulle öelge, et filmis on midagi suhteliselt suvaline, eks?

Niina:
Võtsin vastu järgmise väljakutse filmi alal. Seekord siis 6 nädalat tihedat tööd. Mõnus. Ei munade laiaksmagamisele.

Aurora:

Ei kirjutanud vahepeal, kuna:
1.
Windows 95, mis mul kodus on, ei võimalda seda teha. Enam mitte.
2.
Erinevalt Niinast ei puutunud ma eriti teiste dimensioonide ega paralleelmaailmadega kokku (nagu film, moefotograafia, kontoritöö vms), vaid veetsin aega omaeenda trööstitus universumis. Või, noh, sel hetkel tundus see üsna trööstitu. Ja juhtus ka ainult asju, milletaolistest olin siin juba kirjutanud ja mis ei ületanud mu isiklikku uudiskünnist. Tavalisi asju.
3.
Ja täna lõpuks omandab see vaikne ja omajagu kurb periood uue valguse, sest siin, hallis ja vihmases linnas T. sain kokku masendunud K.-ga. Ja me pidasime improviseeritud koosoleku. Mille käigus avastasime , et a) meil on olnud viimasel ajal üsna samade sümptomitega masendus, b) me oleme huvitatud samasuunaliste asjade tegemisest, põhi-ideena ja c) -- tõesti oluline! -- me mõtlesime välja asjade seeria, mida teostama hakata. Ning, loogilise jätkuna, on -- d) elul jälle mõte. Ja e), ma suutsin defineerida enda jaoks teema, millega tahan nüüd mõnda aega tegeleda. Ja, lõppude lõpuks, f) leida selle teema jaoks ka universaalse pealkirja.
g) see universaalne pealkiri on juba ühe heavy- bändi nimi,tuleb välja, aga
h) MIS SIIS.

Viimane rindeteade

Niina:
Eesti perioodi viimane võttepäev pidi minu kui režissööri teise assistendi jaoks kujunema üsna lihtsaks. Pidin kontrollima, et kõik oleks õigel ajal õiges kohas ning paralleelselt tegelema paberitööga. Istusin cateringi kõrvale ja tegin endale välikontori. Nautisin isegi kuu ajaga kogunenud üleväsimust ja viimaste päevadega kogunenud pohmakat. Mõte töötas aeglaselt, pea surises. Libistasin kohvi. Lihaseid ei pidanud sundima ei jooksma ega ronima ega väntama ega püsti seisma. Töötasid käed, mis vajutasid klahve ja tõstsid telefoni kõrva äärde. Kuni ühel hetkel toodi suurde puumajja ehitatud võtteplatsilt välja režissööri esimene assistent, kellel oli pilt eest läinud. Süda paha, pea uimane, istus 1st AD maja ees ja teda turgutasid lokatsioon, valgustajad, catering... Võte seisis. Aimasin halba. Kui läksin esimesele assistendile ütlema edasi tootmisjuhi soovitust üks valgusepoiss teda asendama panna, suruski 1st AD oma klapid mulle pähe. Läksin platsi ja teatasin, et asendan nüüd natuke aega esimest assistenti. Esimest korda elus sain praktikas tunda seda, mida tuntakse nende unenägude ajal, kus avastatakse ennast järsku alasti lavalt. See, kuidas mind kaasati sellesse filmi ja mis tundega ma enda esimesel ja teiste kaheksandal võttepäeval platsil seisin, ümberringi 99% võõrad näod ja ametid, ei ole isegi võrreldav selle adrekasüstiga, mida minus tekitas viimasel võttepäeval juhtimise ülevõtmine. Sain järjekordse laksu teadmist, et mul ei ole pääsu. Ma pean hakkama saama. Silmad ilmselt suured nagu tõllarattad, tegin platsil toimuvast endale kiire ülevaate ja ütlesin esimese käskluse walky-talkydesse. Ma olen südamest tänulik nendele inimestele, kes mulle platsi eri nurkadest sõbralikult vastu irvitasid ja julgustavalt küsisid, noh, kas ei julge midagi öelda või. Et "ketsi, ketsi!" Tegin esimese assistendina ära proovi, võtte, duubli ja suunavahetuse. Kui ütlesin elus esimest korda walkydesse "kontrollime raami", nentis klapp: "Süütus läks." Sain aru, et ma oleksin võimeline selle päeva lõpuni viima. Ma oleksin võimeline ka lahutama režissööri naispeaosatäitjaga juttu rääkimast ja kamandama uut võtet tegema. Ma ei oleks selles kõiges nii pädev kui päris esimene assistent, sest mul puudub piisav informatsioon, aga ma saaks hakkama. Kui jõudsin ära öelda, et kaamera on järgmiseks prooviks valmis, tuli elluärganud 1st AD ja võttis mu peast klapid tagasi. Läksin välja ja tegin mitu sigaretti järjest. Käed värisesid. Süda peksis. Teise assistendi töö, mille juurde naasesin, tundus tuttav, turvaline ja lihtne. Tundsin, kuidas ma saan ise ennast toetada ja aidata (selle lühikese aja platsil esimest assistenti asendades puudus mul tugi teise assistendi kujul ja ma pidin tegema paralleelselt ka oma tööd). Ma usun, et mu süda peksis terve tunni.
Öösel Eesti võtteperioodi läbisaamist tähistades vaatasin kõiki neid inimesi, kellest minu elu viimane kuu aega koosnenud oli, ja tundsin mingit eriti siirast õnne. Elu oli lõpuks ilus. Ma olin tulnud kusagilt, kus mulle näidati, et kõik on võimalik. Kus mulle näidati, et mina olen kõigeks võimeline. Kui millalgi pärast mõningaid (a kes luges?) viinakokteile produtsendile teatasin, et ma hakkan nüüd ilmselt rattaga kodu poole sõitma, keelas ta mul selle ära (tundsin ise ka, et olen pisut purjakil), surus pihku sajalise ja tellis takso. Ütles, et ilma minu võttegruppi tulemiseta oleks nad väga hädas olnud. Tänas. Tänasin. Hommikul kerge pohmakaga ärgates naersin. Sest ma olin lihtsalt õnnelik.

Demokraatia, mu arm

Niina:
Rindeteade. Laupäeva öösel vastu pühapäeva pidi olema õhtust hommikusse kestev pikk võtteöö. See tähendas muuhulgas peaosatäitja otse mängult tulemist, Riigikogus töötava ja presidendivalimistest äsja läbi tulnud näitlejanna öist grimmi ja kohaletulekut, öist rekvisiidiautojuhi matka kusagilt Eesti teisest otsast Roosikrantsi tänavasse, ajastutruu kiirabiauto kohalolu kell 4 hommikul, vanaldase mehe, kes kiirabiarsti mängima pidi, öist ülesajamist jne jne. Lisaks lokatsiooni väljaaetud load tänav kinni panna, cateringi organiseeritud öine söök (sest suurtes kogustes suppi ei saagi keset ööd nii naljalt platsile), kogu võttegrupp, autojuhid ja külalisnäitlejad. Võtteöö algas, kõik sujus hilinemisega, kuid sujus. Kuni murekurd lokatsioonimanageri laubal ära tõlgiti - Roosikrantsi tänavas elab mees, kes ei luba öörahu ajal maja läheduses filmi teha. Tehke mõni teine kord ja päevasel ajal, aga täna öösel te siin küll ei filmi. Mehe naine olla ka mingi ühistu eesotsas. Lokatsioonimanager (väga hea suhtlemisoskusega noormees, muide) selgitas viisakalt, kuidas me ei saa seda stseeni juhuslikul ajal filmida (vajalik pime öö, võttegraafikud, näitlejate graafikud, võttegrupi graafikud) ja kui see asi jääb nüüd võtmata, siis jääb see film ära. Siis jääb lihtsalt ära Eesti üks suuremaid mängufilme Eesti ühest suuremast ja armastatumast artistist. Eks ole. Meest see ei huvitanud. Meest huvitas põhimõtteline fakt, et öisel ajal on öörahu ja inimesed peavad magama. Mees lubas politsei kutsuda. Stseeni käratult filmida ei oleks saanud, kuna kohal pidid olema suur tõstuk ja generaator, terve hulk autosid ja inimesi. Politsei kutsumine ja filmimise keelamine oleks tähendanud ebameeldivalt suurt rahalist kahju. Pluss asjatut inimeste ülesajamist. Väikese inimese jõud on tohutu. Nii otsustasid režissöör, produtsent ja operaator, et sellise riskiga võttesse minna ei saa. Sest öörahu on demokraatlikus ühiskonnas nähtus, mille osas ei saa isegi lokatsioon lube välja ajada. Või vähemalt ei ole olnud selleks filmivõtete puhul vajadust. Nimetatud stseen filmitakse ühel teisel õhtul, et napilt enne öörahu valmis jõuda. Rekvisiidiauto ja kiirabiauto juhid, kes poole öö pealt teada said, et neid ei ole vaja, on nördinud ja nende osalus teisel ajal filmimises ei ole kindel. Võttegrupp, kes oli valmis öö otsa üleval olema, peab lisama ühte tulevasse võttepäeva, mis koosneb varahommikusest algusest, mitmetest massistseenidest ja lokatsioonivahetustest, veel ühe hilisõhtuse stseeni selle mehe maja juures, kes ilmselt sai rahuldava egolennu Eesti filmimaastiku kohal. Huvitav, mida ta unes nägi?

Niina:
Ja parem oleks, kui see režissöör sellest hea filmi teeks. Ja parem oleks, kui see vene tibi oma puuduva näitlemisoskusega kõike perse ei keeraks. Ja parem oleks, kui sellel kõigel oleks päris eesmärk. Sest see kõik on seda väärt. Sest sellel kõigel on potentsiaali.

Plohoova tantsoora daaže jaitsa mešaajut

Fakk! Targemad inimesed ütlesid, et tuleb kasutada datelnõi käänet ja kirjutada plohoomu tantsooru i jaitsa mešaajut. Vot siis.
Niina:
Väike rindeteade filmimaailmast. 1st AD ja lokatsiooniassistent (mõlemad naisterahvad) arutasid üks päev platsil, et filminaised on sootud ja eatud. Sest nad ei saa endale kumbagi lubada. Meikimata, magamata, tanki iseloomuga ja tugevad. Sest teisiti ei saa. Või noh, saab, aga sel juhul kuulub see naisterahvas grimmi- või kostüümiosakonda. Reeglina. Võtteplats on aga reeglina täis väärt meesterahvaid. Ja siis oled sa meikimata, magamata ja tanki iseloomuga. Mina omakorda leian, et filminaised ei ole sootud. Sest ma tunnen, kuidas mulle on kasvanud munad. Ma tunnen, kuidas mu munad segavad mu eraelu, mu identiteeti ja mu senist üsna naiselikku (loe: abitut) eluviisi. Lasin vennal tuua endale garaažist kohvritäie üleliigseid sitaseid tööriistu, pesin nad ära ja tegin ratta korda. Et täna öösel jälle võttele sõita. Tulen erinevatel kellaaegadel oma kütmata koju ja vihastan iga kord majaomaniku (mees muidugi:) peale, kes pole siiani suutnud lubatud korstnapühkijat organiseerida. Mitte, et mul külm oleks. Aga mu mustaks sõidetud riided ei kuiva ära järgmiseks rindele minekuks. Mu jalad muutuvad järjest lihaselisemateks, jõudu tuleb järjest juurde ja igasugust bullshittimist sallin järjest vähem. Vaatan platsil erinevaid tõbiseid inimesi ja olen oma Coldrexid kõik laiali jaganud. Tänan oma mitme aasta tagust enesekasvatuslikku ideed iga jumala hommik külma duši all käima hakata. See kõik on tegelikult väga tore. Aga ma tunnen, kuidas järk-järgult libisevad päriselt ja jäädavalt käest kõik mu privileegid, mis abituse ja nõrgema positsiooniga kaasnevad. Ja see ei ole enam rollimäng, vaid tegelikkus. Teisest küljest on mul näiteks eelis välismaailmast mitte midagi teada. Mu telefon on kas välja lülitatud või hääletu ja keegi ei saa seda mulle ette heita. Teleka puudumise tõttu saan infot juhuslikest ajalehtedest, mida keegi on taibanud võtteplatsile tuua. Ja siis on ka mõtet lugeda ainult ilmateadet, Valdo Jahilo anekdoote või horoskoopi, sest muu mind niikuinii ei puuduta. Päris ilus, kui järele mõelda. Ja mis munadesse puutub, siis oskan ma neid tegelikult meigiga varjata ka, kui vaja. Vähemalt ei sega nad rattasõitu :)

Aurora:

Ma tunnen mingit moraalset kohustust vahendada, kasvõi lühidalt, Väikelinna Kunstifestivalil toimunut. Ehk siis: hoolimata korraldaja entusiasmist (attitude: 12 punkti) moodustasid publiku osalevad kunstnikud ja kohalik press.
Trummar nr 5, kes lõpuks oli nõus meie etenduses osalema ega eelistanud laupäevast "mängu", osutus väga toredaks ja atraktiivseks. Kuigi jõudis kohale hilja, mistõttu proovi ega grimmi jaoks polnud piisavalt aega. Tema täitis oma rolli väga hästi. Nagu ka -- Valge Kana. Must Kana oli piisavalt hirmul ja A.I.Superstar kartis nii M.Kana kui selle võimalikku äkksurma, mistõttu viimased kaks jäid natuke varju. Olgem ausad -- sellel oli ka tehniline põhjus. Ja selle põhjuse nimi on Valgus. Ja Valguse eest vastutaja.
Aga muidu -- mul on toimunu pärast pigem hea tunne. Kuigi ma pole kindel, mis täpselt videosse jäi.
Ja mul on hea meel, et ma ei sõitnud koju nimetatud seltskonnaga, kellel oli paari tehnilise ebakõla pärast masendus (Jumala eest, ma kuulun ka nende lihtsurelike hulka, kes saavad aru, et meil osales etenduses professionaalne lauljatar, aga mitte seda, mitme palli skaalal nimetatud lauljatar sel õhtul esines), vaid rühmitusega C. ühe nende liikme vanemate juurde Väikelinna lähedal maal.
Aga muidu : eriti midagi. Kirjutasin artikli naisteajakirja. Lugesin raamatuid. (Viimase aja raamatud, muuseas: Bukovsky biograafia, A Love Story, Moraalne ahistamine, Kureishi Reading My Father algus, Kaklusklubi, Hävituslendur Zero,Teadus kui küünlaleek pimeduses (populaarteaduslik kirjandus)...)

Niina:
Kui eilne sigavarajane võttepäev algas minu andestamatu veaga, mille tulemusel Läti popstaar seisis hotelli ees pool tundi ja ootas külmas ja tormis autot, mis ta grimmi viiks (mitte, et Läti popstaaril sellest midagi olnud oleks, sest tegu on vägagi normaalse inimesega - aga mida toredam inimene, seda vähem tahaks teda kottida, eks), jätkus pideva genekaautos istumise ja graafikute ümbertegemisega, kunstnikegrupilt muutuste pärast sõimatasaamise ja muu sellisega, siis tänane ohtrate lokatsioonivahetustega päev sujus päris kenasti. Seda hoolimata esimeses võttekohas (kus pidi võetama kõigest üks üldplaan) juba suurest graafikust mahajäämisest. Lühidalt, mul õnnestus selles filmis juba teist korda massi mängida ja enne võtet ka rohkem kui "mõlemad tunnid" magada. Mistõttu suhtusin mina inimestesse ja inimesed minusse HÄSTI. Mis on HÄSTI. Mulle meeldib see omandatud võime endast emotsioonid välja lülitada ja lihtsalt suhelda, funktsioneerida, ülesannet täita. Asjadesse rahuga suhtuda. Sest asjade pärast, mida muuta ei saa, ei maksa muretseda ja asjade pärast, mida muuta saab, ei maksa samuti muretseda, sest siis tuleb neid muuta. Eriti läheb seda teadmist vaja mul homme, kui platsile tagasi saabub Vene staarinna, kes ootab, et tema võttegraafik oleks muudetud oluliselt mugavamaks. Tegelikkuses näeb tema muudetud graafik välja üsna täpselt sama, selle erinevusega, et kaks päeva, mis enne olid tal tühjad, on nüüd graafikus halliks ehk tööpäevaks märgitud. Sest kui inimestele ei meeldi vabad päevad hullumeelses võtteperioodis (ja kak duura sižuu sdjes!), siis tuleb need tööpäevadeks teha. See kõik on aga väga väike osa režissööri teise assistendi tööst. Täispikk mängufilm on nagu lühifilm korrutatuna vähemalt sajakolmekümnega. Ja siis vaatad neid inimesi, kes tulevad platsile tööle kellaajal, mille sina oled neile välja arvutanud, et see tohutu inertsiga masin liiguks vigadeta... Või vähemalt püüdnud seda teha. Ja siis vaatad neid filme, mille lõpus on nö "sassiläinud kaadrid" - ja kõigil on naljakas, ja ainult režissööri esimene ja teine assistent, lokatsioon ja veel keegi teavad, KUI roppu tööd sassiläinud, ärajäänud, juurdetulnud, improviseeritud või kurat teab mis kaadrid tähendavad. Siiski mulle meeldib selline kontsentreeritus. Versus igapäevane natuke-töö. Versus igapäevane nou-töö-vatsouever. Kuu aega ju võib.

Aurora:

Kutsuti esinema Väikelinna Kunstifestivali. Sealne Linnavalitsuse Ametnik, noor mees, helistas ja käitus täpselt niimoodi, nagu meie rühmitus oleks populaarne bänd, keda tuleb veenda Väikelinna esinema tulema. Pakkus väikest honorari, transpordikulude katmist, oli teinud eeltööd ning teadis, mida oleme varem teinud. Oli eriti huvitatud meie Hitist, mida soovis linnaruumis näha.Mille nimel pakkus kahekordset honorari. Sellise suhtumise peale saab inimene loomulikult, mida tahab. Jah, me esitame oma Hitti ning lisaks teeme uue asja. Ööpimeduses. Midagi, milletaolist pole varem teinud. Ainult meil on mõned tehnilised erivajadused. Mille nimel Linnavalitsuse ametnik end mobiliseeris ning helistas mulle juba paar tundi hiljem tagasi: jah, see tehniline asi on olemas. Esinemispaigast on ta nõus fotosid tegema. Ja selle teise asja, mida on vaja ja mida me ise ei suuda leida, ka selle nimel on ta nõus vaeva nägema. Kuigi ei garanteeri midagi. Uskumatu. Ka nii juhtub vahel. Lisaks on nõustunud osalema Kena Tütarlaps/ Professionaal. Teine Professionaal, siinsetes kirjutistes tuntud kui Sulev, samuti.

Niina:

Rindeteade filmimaailmast kunstihuvilistele. Džiiiiiisõs, kui kurnav see töö on! Kogu mu eelnev elu ja ka kõik see, mis maailmas toimub, tundub KÖKIMÖKI selle kõrval, kui tuleb üles näidata SELLISES koguses töö- ja eriti tähelepanuvõimet, kannatlikkust, tolerantsust, vastupidavust, loogilist mõtlemist, etteaimamisvõimet, võimet KÕIKE MÄLETADA, võimet infot vastu võtta ja edasi anda, võimet inimestega suhelda jne jne jne. Ma sõidan päevas rattaga maha kümneid kilomeetreid, ei jõua käia isegi mitte poes ega ka süüa (v.a. platsil), magan loetud napi arvu tunde ja nüüdseks ka vihastan IGASUGUSE viivituse peale, olgu selleks pausid inimeste lausetes, aeglane mõtlemine, türapeadest autojuhid või miljonid augud Tallinna tänavates, mis mu ratast (AINUS liiklusvahend, millega minu kodust tööle saab) lõhuvad ja seega omakorda mind takistavad. Viivituse jutt kehtib ka mu enda kohta, sest väsimus on pannud mind kohati liiga aeglase käigu peale ja see ajab närrrrrrvi. Miks peab inimene funktsioneerimiseks magama, tõesti. Samas, mulle kohutavalt meeldib. Mul on lihtsalt kahju, et ma ei JAKSA KÕIKE. Meeldiv vaheldus jobutamisele, udutamisele, uimerdamisele, hämamisele, venimisele, jõuetusele ja SAAMATUSELE.

Aurora:

Autojuht Sasha (võtmeisik õigeaegsel jõudmisel öiselt Novgorodi-Peterburi maanteelt Moskva vaksalisse rongi peale) soovitused mõjutavad mind siiamaani.
Tema lemmikbändilt Kirpitshi ostsid 3 CD-d: Kapitalizm 00 (2000), Let`s Rock! (2004) ja Tsarskii Albom (2005).
Klubisse Purgaa me küll ei jõudnud, õigemini turvamees ei lasknud sisse -- sest seal toimus kohalike ärimeeste kinnine pidu. Ukse ees peatusid kallid autod, millest tulid välja suured kuldkettidega mehed. Ma arvasin, et selline tüpaazh on jäänud eelmisse sajandisse ja varakapitalizmi. Aga ei. Lisaks kostis vene estraadi ("Tam raznaja muzõka", oli öelnud Sasha) ja klubikülastajate hulgas andsid tooni poolpaljad neiud, kes kandsid peas jänkukõrvu.

Sasha soovitatud filmi -- "Batselui babotshku" võtsin just videolaenutusest.


Ja tulemused:

1. Kirpitshi on väga hea bänd. 12 punkti. Õigemini 2000. a. album saab 12 punkti, 2004. a. oma samuti ning 2005. a. plaat saab kõigest 8. Sest ei ole selliseid hitte nagu Vasin Rep, Kapitalizm, Druzja või kasvõi väga, väga ootamatu Lennoni Working Class Hero kaver. Kusjuures kaver on originaalilähedane. Ja Police`i kaverdasid nad ka. Every Breath You Take. Aga teiste sõnadega -- erinevalt loost Rabotshii Klas Mira (see on see Lennoni kaver). Kusjuures see mõjub pigem siiralt kui campilt. Mis on eriti tore.
2. Klubi kohta on raske midagi öelda. 0 punkti.
3. Film on kohutav.Iseenesest, filmina. Aga õnneks jätkab ideoloogiliselt seda Brati liini, st on näha, mida nad Venemaal asjadest arvavad. On positiivne Baren, kes puutub kokku loomastunud Võõrastega, seekord Hiina maffiaga. Armub Hiinlannasse, kes osutub prostituudiks. Aga armastab sellegipoolest. Ka hiinlanna. Venelast. Ja lõpuks tapetakse palju hiinlasi (kusjuures ma saan täiesti aru, et pinda käib, kui oma riigi korruptiivne politsei ei saa mingite tshurkade ja pilukate maffiatega hakkama) ja Kangelane ja Kangelanna lähevad maale elama. Sest peale korraldatud jama on nad Peterburis persona non gratad ega saa endale enam kesklinna korterit ja kaatrisõitu kanalitel lubada.
4 punkti.

Muu: Briti fotograaf, kolonialistlik värdjas, ei olnud enam mu portfoliost huvitatud, kui lõpuks temaga ühendust võtsin. Ütles lihtsalt, et leidis juba vahepeal meigikunstnikud, kellega koos töötada. Olen kulutanud vahepeal raha , ja mitte vähe, moefotode väljaprintimiseks.
Tuli uus idee, kuidas prostitutsiooni-teemalist projekti täiendada. Homme kohtun kuraatoriga.
Kirjutasin tasuta ajalehte artikli oma raamatukogust (st raamatutest, mis on mind mõjutanud) ja täna hommikul tegi fotograaf pildid. Seoses uue ideega ostsin rekvisiite fotoseeria jaoks , muuhulgas efektsed kingad tohutu allahindlusega. Kahjuks pole fotograafil veel niipea aega. Vaid alles oktoobris.
Kolimisteema jätkub.
Nädalavahetusel käisin maal. Ja kirikus. Usk (kui selline -- fakt, et inimesed tõesti usuvad millesegi ja nõiuvad seega midagi kollektiivselt esile) tundub huvitav teema olevat.

Niina:
Ootamatult lähen mina nüüd Eesti suurima mängufilmi võtetele tööle ja ei ole muu maailma suhtes liiga adekvaatne enne septembri lõppu. Nägemiseni!

Aurora:

Ja mina olen imelisel kombel saanud erinevatelt fotograafidelt ja moekunstnikelt kätte CD-d fotodega, mida on meigiportfolio täiendamiseks vaja. Et oleks lootust saada tööd Briti fotograafilt. Tänud inimestele, kes lõpuks viitsisid fotod minu kätte toimetada.
Ja "Sulevil" õnnestus siis olla väikesaare skandalist....

Niina:
Käisin Kinobussi tuuri lõpetamisel Prangli saarel. Prangli saarele Kinobussi enam tagasi ei oodata. Sest Kinobuss näitas "Sulevi" lühimängufilmi "Tulnukas", mis solvas saarerahvast hingepõhjani. Film oli rullnokkadest ja sellest tulenevalt ropu keelekasutusega. Saare rahvas koosnes enamikus rullnokkadest ja oli järgmisel hommikul sellest tulenevalt ropu keelekasutusega. Avaldasid soovi Kinobussi eestvedajaga nurga taha minna. Sest Kinobussi eestvedaja oli näidanud neile "pedefilmi". Saare boss (mitte poliitilistel, vaid finantsilistel alustel boss) Vambola keeras filmi pärast algatuseks lukku puukuuri, kust ta enne seansi algust oli Kinobussi rahval sauna jaoks puid võtta lubanud. Hommikuks aga oli viha süvenenud ja tehnika sadamasse vedamiseks lubatud transport jäi ära. Saarelt soovitati võimalikult kiiresti kaduda, aga kadumise juures ei aidanud keegi kaasa. Lisaks läksid ootamatult rikki kõik veomasinad ja teistel saare meestel hakkas kohutavalt kiire, et minna vastu kella kaheteistkümnesele paadile, mille peale iroonilisel kombel ka osa Kinobussi rahvast jõudma pidi. Saare bossi Vambola sõber ütles Kinobussi eestvedajale, et ärgu nad enam oma jalga saarele tõstku. Kinobussi eestvedaja ütles, et ärgu nad enam oma jalga mandrile tõstku. Lõpuks leidus masin, millele Kinobussi inimesed hääletada said ja mille juht oli üsna tänulik saarele toodud filmiprogrammi eest.
Mind vaevavad mõned küsimused.
1. Mis on selle saare mehe mõttes, kes on postipaadiga Pranglile toonud äsja liisitud Lexuse, et sellega saare ainsa ja seetõttu kuulsaima burksiputka ees liiva sees seista ja üle saare kostvat muusikavalikut pakkuda? Arvestades, et päriselt ei ole saarel ühtegi teed? Ega distantsi. Ega kuhugi minna. Eriti, kui Lexus pidevalt liiva sisse kinni jääb.
2. Mis on selle ühe kunstnikuga kaasas olnud tibi mõttes, kes ekraanilt esimesi roppe sõnu kuuldes kiunuma hakkab, edasi ei kuula ega vaata, avaldab soovi näha filme lilledest ja liblikatest ja siis lahkub, kunstnik kuulekalt järel?
3. Mis on selle mehe mõttes, kes ekraanilt esimesi repliike kuuldes arvab, et temaga tuldi tüli norima?
4. Mis on selle mehe mõttes, kes haldab saare elektrigeneraatorit ja ähvardab poole seansi pealt elektri välja lülitada?
5. Ja mis kurat on selle idika Vambola mõttes???
Paar järeldust.
1. Inimesed tahavad igal pool jätkata enesepettu, k.a. kinos. Enamgi, nad arvavad, et neil on selleks vankumatu õigus. Nad vihkavad automaatselt kõiki, kes ei lase neil seda teha.
2. Inimesed eeldavad, et kunsti asemel on ainult meelelahutus. Enamgi, nad arvavad, et neil on selleks vankumatu õigus. Mis tähendab, et seda, mille keskel nad igapäevaselt elavad, ei tohi näidata. Ega kritiseerida. Kui kunsti asemel ei ole meelelahutust, siis nad solvuvad.
3. Inimesed ei tunne ennast ära isegi siis, kui neile peegel ette panna.
4. Inimesed ei tunne tõde ära. Üldse. Mitte mingi vahendiga. Mitte kusagilt.
Appi.

Aurora:

Kõigepealt oleks mul öelda midagi eelpoolmainitud rahvusvahelise kunstisündmuse konkursi ja selle nn rahvusvahelise zhürii kohta. Ja nagu viimasel ajal tihti, tuleb mul tahtmine tõmmata paralleel popmuusikaga. Kasvõi kõige labasema sellisega, et pilt saaks puust ette ja punaseks. Kui valitaks Eesti esindaja näiteks Eurovisioonile, siis kui kutsutaks kokku nime poolest rahvusvaheline zhürii, mis koosneks kohalikest muusikaprodutsentidest, popstaaridest ning kahest välismaa raadiotoimetajast, siis järgneks vist Õhtulehe esikaas. Skandaal ja süüdistused korruptsioonis. Eriti kui see zhürii valiks juba teist korda paari aasta jooksul valinud Eestit esindama näiteks Eda Ines Etti. Või siis Meie Mehe. Hoolimata sellest, et valitu ei jõudnud konkursis just etteotsa. Eelmine kord.
Ma arvan jätkuvalt, et publiku puudumine mõjub igale alale halvasti.

Ja siis käisin meelelahutuseks Hipifestivalil, mis toimus linnusemäel Lääne-Eestis. Vaikne oli. Suhteliselt. Inimesed oli lagunenud kümneteks pisiseltskondadeks, kes istusid pimeduses. Ajasin pikemalt juttu Fotograafiga, kellega olen koostööd teinud (soovib mind grimeerijaks mõne aja pärast toimuvasse näituseprojekti) -- kohalikust kunstiscene`st. Siis Festivali Korraldajaga, kes oli hiljutisel välisreisil äärmiselt meeldiva mulje jätnud. Rääkisime hiljutisest välisreisist, sealsest festivalist ja selle siinpoolsest korraldajast. Ja siis nägin oma endist klassivenda. Amatöör-operaatorit ja amatöör-pornofilmide tegijat ning professionaalset autojuhti ning alkohoolikut. Kes oli endale joomise vastu ampulli panna lasknud. Rääkisime: tema tervislikust seisundist ning aastatepikkuse joomise kahjustustest (tal on südamerütmihäired ning paanikahood). Tema eraelust. Ning -- kohalikust kunstiscene`st. Millest ta ei teadnud midagi. Aga oli nõus kuulama. Ega olnud kaotanud oma huumorimeelt.
Ja siis nägin viimati Peterburis kohatud Noort Elektronmuusikut, kes rääkis, et on vist Niinasse armunud.Aga Niina blokkivat tema Tunnet. Mis võib-olla on armastus. Aga Noor Elektronmuusik jõudis ise loogilisele järeldusele: "Eks ma pean siis uue pruudi vaatama." Ja haaras omale kaenlasse mööduva tuttava blondiini: "Mis sa arvad, kas hakkame käima?"

Niina:
Käisin täna kohtumas rahvusvahelise kuraatoriga, kellele oli meeldinud mu paari aasta tagune film, mis päevakajalisuse tõttu hetkel aastanäitusel väljas on. Kuraator tahtis muud ka näha ja minuga juttu rääkida. Kuraatoril oli pohmakas. Näitasin kuraatorile pilte ja videot. Kuraator leidis, et piltidel on vähe kihte sügavust, et kui mannekeeniga poseeritud fotod oleksid tühjal taustal, oleks sügavust rohkem. Kuraatori jutt tundus rumal, sest kuraator esindas kunstis millegipärast enamuse moodustavat kampa, kes arvab, et inimesed tänavalt tulevad galeriisse tühje pilte iseseisvalt täitma. Kuraator on sellistest inimestest ilmselt lugenud. Või loodab, et nad on olemas. Sest tema ju on olemas ja arvab nii. "Phsycological space," korrutas kuraator ja tõi (ilmselt mu filmialastele kalduvustele lootes) näiteid Hitchcocki loomingust. Et ehk saan aru, mida ta silmas peab. Mina sain aru küll, mida ta silmas pidas ja rääkisin talle, et inimesed, kes sellel näitusel käisid, ei oleks tema pakutud tühja taustaga piltide peale midagi kosta osanud. Kuraator ütles, et ei maksa vaatajat alahinnata. Mina ütlesin, et ma ei alahinda vaatajat. Aga ma ei ole nii ülbe, et ma usaldaksin kogu töö tema hoolde. Sest maailm on TÄIS sellise suhtumisega kuraatoreid ja kunstnikke ja maailm on TÄIS inimesi, kes sellise suhtumise pärast ei tõsta kunagi oma jalga moodsa kunsti näitusele. Meie aeg sai otsa, kuraator tuli loovutada moodsa kunsti klassikule. Lubasin kuraatorile teha plaadi, kus peal mu CV ja muid töid ka peale arutatute. Pean oma kohuseks sinna lisada ka statement. Sest ma ei suuda ära imestada, et aastal 2006 ikka veel mõeldakse kahes kategoorias - kunst neile, kes on ülimalt kursis nii kunstiajaloo kui tänapäevaga ja kunst neile, kes teevad selle valiku, kas astuda galerii uksest sisse või mitte. Ma võin kõlada naiivselt või lihtsameelselt, aga ma usun tõepoolest kunsti vajalikkusse ja selleks vajalikkuseks ei ole kohe kindlasti mitte paljunäinud kuraatori üllatamine. Ma ei tea nüüd, aga mulle tundub ikka nagu see oluline, et point kohale jõuaks, mitte pseudodiibi mulje jätmine. No päriselt, noh. Uskumatu lihtsalt. Ma olen õnnelik, et ma olen õppinud stsenaristikat ja ei jää pärast esimese minimalistliku pintslitõmbe sooritamist ootama, et rahvamassid mu näituse ummistaksid. Ja üldse. Eks ole. Kui linnast rattaga minema sõitsin, helistas Aurora ja ütles, et meie projekt ei läinud rahvusvaheliselt konkursilt läbi. Aurora oli endast väljas ja mitte niivõrd meie kõrvalejäämise pärast, kuivõrd konkursi tulemuse pärast. Eestit läheb teisel katsel esindama hoopis teistsugune projekt. Aurora kõne sisu ei pannud mind imestama. Sest mu armas kuraator oli selle konkursi žüriis.

Aurora:
Täna olen saanud ühe hea ja ühe halva teate. Alustan heast.
Pink Punk esineb Fair Deali fotodega Michiganis feministliku kunsti näitusel "Venus of Willendorf: Artists Redefining the Goddess"...Sealne kuraator nägi meid kerjamas Ermitaazhi ees.
Ja halb on see, et meigiportfolio on siiski oluline. Mida tegi mulle selgeks Briti fotograaf, kellega kohtusin täna keskpäeval. Ja kes otsib Eestist meigikunstnikke. Aga ta annab mulle teise võimaluse, pean kätte saama moefotod seeriatest, mille juures olen meikija olnud. Peaaegu mission impossible. Sest kõik lubavad, aga keegi fotosid ei anna. Ja meigiportfoliot pole siin Eestis, kus kõik arvavad, et tunnevad kõiki ja teevad eelkõige koostööd oma sõpradega, minu käest veel mitte keegi küsinud... Ja ka kiiruga tehtud performance`ifotodest, millel minu tehtud meik näha, polnud mingit abi.Fotograaf nendega ei leppinud. Ja minu seletused stiilis " Siin on eksperimentaalsem meik. Vaata, nagu valge minimalistlik maal, ainult et need faktuurid on näo peal. Ja see vampiirilikkus on selle tõttu, et nad joovad siin üksteise verd. Ja siin võtan mina neilt verd. Sorry; ma lootsin; et selle pildi peal on meik rohkem näha:::" ::: FOTOGRAAF TEGI VALULIKU GRIMASSI:
ESIALGU POLE ÜKSKI FOTOGRAAF EGA MOEKUNSTNIK TORU VÕTNUD: TÖÖ SAAMINE POLE HOOPISKI KINDEL:
JA MA EI SAA ARU; MIKS TULEVAD NÜÜD AINULT SUURED TÄHED: KOGEMATA PEAL OLEV CAPS LOOK SEE IGATAHES POLE; PROOVISIN:
VIST RIKKUSIN KUNST:EE ARVUTI ÄRA:

Aurora:
Ja siis sain t@na teada, et asi on kosmilistes stringides. Mida pole keegi leidnud. Ja ei, tegu pole napi pesuga.

Aurora:

NEVSKI PROSPEKTI LEGENDID
II JA VIIMANE

Leian korterist pool aastat vana kohaliku Time Outi. Kunsti-eri. Tutvustatakse olulisi kaasaegseid kunstnikkke (neist k6ige rohkem geeniusena esitletavat olen n@inud pool aastat tagasi, kui Marcusega siin kohalike kunstistaaride ateljeedes k@isin, Vitali Putshinski), kuraatoreid ja galeriisid. Otsustame teha t@na, viimasel p@eval, galeriiringi.
Kaasas sealtsamast Time Outist v@lja rebitud paar lehekylge. Paraku on Galerii nr 1 (neoakademismile keskenduv) oma aadressilt 6hku haihtunud. Keegi ei tea sellest midagi. Galerii nr 2 on suvepuhkusel. Mis paneb loobuma m6ttest kylastada Galeriid nr 3, mis asuvat skvotis. Galerii nr 4 on poole aasta tagusest Time Outi soovitusest (galerii omanikku nimetatakse Jumalaks ja Peremeheks) hoolimata oma v@ljakuulutatud aadressilt kolinud juba 5 aastat tagasi. Galerii nr 5 on Riiklik Kaasaegse Kunsti Keskus. See osutub esiteks kontoriruumideks ja teiseks kinni olevateks konoriruumideks. Kesklinna piirkonnas olevatest kunstigaleriidest j@@b j@rele Galerii nr 6. Selle omaniku kohta ytleb Time Out, et Marina Gigitsh on osade kunstnike jaoks Arkanhel ja teiste jaoks Mefistofel. Ja kasutab Leo Kastelli strateegiaid. Suur foto ongi ainult sellest ruumist , milles tundub olevat huvitav n@itus. Sellel fotol seal Time Outis. Aga enne sihtkohta j6udmist satub mu teele Pood, Milles On Allahindlus. Vene disain. Seelikud. Palju seelikuid. Odavad, natuke yle 100 krooni. Haaran neist efektsemad enda k@tte ja viin kabiini. Seelikud on taftist, mitut v@rvi, kangaid on efektselt kokku pandud. Aus vene galmuur. Valin v@lja yhe, punasest ja mustast taftist, suure, barokse ja samas natuke ebasymmeetrilise. Teadlane kiidab valiku heaks. Kuigi ta yritab mind yldjuhul poodi mitte lasta. Sest tal on neis igav. Igal juhul. Viimane kord n@en oma Time Outist v@lja rebitud kortsus pabereid riietuskabiini p6randal. Ja siis ei ole neid kuskil. L@hen poodi tagasi. Kust ostsin omale Vene Galamuuri Esindava Seeliku, 120 rubla. Aga pabereid pole kuskil. Ja ma ei n@egi Maria Gigitshit ega tema Galeriid. Tema, kes on osadele Arkanhel ja teistele Mefistofel.
Ja Nevski prospektilt leian poe nimega Vostochn6je Sladosti. See on see koht, kus Nevski Prospekti Legendides n@hti viimast korda Prostituut Marinat. Teda, kes ta kadus koos oma Mercedese ja karusnahaga. Haihtus 6hku. T@pselt nagu minu Time Outi lehekyljed galeriide aadressidega. V6i, olgem ausad, ka galeriid ISE.

Aurora:

MA OLEN TURIST, MA EI ELA SIIN
Venemaa-eri

Neljap@ev: Novgorod.
Oleme avastanud siinse odava rongiliikluse ning otsustame enne Moskvas-k@iku kylastada veel Novgorodi. Rong l@heb varahommikul ning soidab 3,5 tundi. Kohale joudes leiame eest r@@mas vene linna, mis on nostalgiline ja armas ning kus enamus asju on uskumatult odavad. Teadlane l@heb linna taha putukaid pyydma ning mina tutvun kohaliku suurima vaatamisv@@rsusega, vana kindlusega, mille veetshel r@@giti kunagi eesti keelt. Midagi sellist olen kuulnud. Kindluse seest on kadunud koik majad, mis ei ole kivist ehitatud, ja seal on koik rohtu kasvanud. Lisaks roostes plekist vagunelamud ning kellegi kuivav pesu. Absurdne.
Kindlusest v@ljas myyakse kohalikku k@sitood, ehteid ja muud. Ma ostan palju. Sest koik on nii odav. Ja joulud on juba 4 kuu p@rast.

Oo vastu reedet: maanteel.
Kuna viimane rong on juba l@inud, kui Teadlasega kohtume, tema, kui m@letate, pyydis vahepeal putukaid, veenan ma teda h@@letamise eelistes bussisoidu ebamugavuse ees. P@rast paaritunnist jalutusk@iku l@bi Novgorodi rohtukasvanud @@relinna, ei-tea-kui-kaugel linna piirist hakkan ma St Peterburi maanteel h@@letama. Peab kinni takso. Selle juht on nous meid 250 rubla eest 40 km edasi viima, kohta, kus on lootust peale saada. Teadlane kahtlleb, mulle tundub, et autojuht ei valeta. Ei valetagi, ta viib meid kohta, kus rekkajuhid peatuda tavatsevad. Aga, aga. Ka nemad ei vota peale. Saan teada, miks Teadlane nii h@@letamise vastu oli: Venemaal nimelt kardetakse h@@letajaid peale votta. Eht ohtlik voi nii. Ohtlik autojuhile. Et lasevad kabiini gaasi t@is ja roovivad paljaks. Seda nad kardavad jah. Ehk siis: peale ei vota keegi. Poolteist tundi j@rjest. Ainult yks auto peatub, aga neid tyype kardan mina. Molemad on silmn@htavalt n@rvilised, yks veel v@riseb. Kysivad raha.
Lopuks, kui p@ike on juba loojunud, votab peale autojuht nr 1. Kes viib natuke edasi. Siis seisame veel. Pool tundi. Kylm hakkab. Pime ka. Joome suveniiriks kaasa ostetud viina pealkirjaga Novgorodi Veetshe. Teadlane hakkab r@@kima palja maa peal magamisest ja lokke tegemisest ja et meil peaksid olema magamiskotid. Siis peatub autojuht nr 2. Kellelt saame teada, et oleme St Peterburist palju kaugemal, kui arvasime. Moskva oisele rongile joudmine hakkab kahtlaseks muutuma. Aga autojuht nr 2 viib meid sooklasse, kus peatuvad autojuhid. Ja sealt leian mina autojuhi nr 3. Positiivne prole. Ilus poiss. Heasydamlik. Selline, keda Noukogude Liidus tehti yleriigiliseks kangelaseks ning kaanestaariks. Tema viib meid otse raudteejaama. Tee peal tutvustab oma lemmikb@ndi Kirpichi, Peterburi b@nd, venekeelne rap, lahedad sonad. Vt ka: Eminem, Chalice. Lisaks tutvustame meie temale n@itust Maneezhis ja anname (pyhendusega) kataloogi. Nagu ka kahele eelmisele autojuhile. Koik nad tahavad sydamet@toveeringust r@@kida, pikemalt. Lisaks avaldab muljet Cnopti perfoka pildil olev paljas tydruk. Sealsamas kataloogis. Kes ytles, et kunst ei ole rahvale arusaadav?
Autojuhi nr 3 nimi on Sasha. Ta soovitab lisaks minna klubisse Purga Fontankal. J@tame sydamlikult Jumalaga.

Reede: Moskva.
P@aeva esimene pool moodub Moskva l@histel pollul, kus Teadlane pyyab putukaid. Ja mina passin niisama. Ja kuulan jutte teadusest: molekulaarbioloogiast, neurobioloogiast.... ja putukatest.
Ohtu ja hilisohtu mooduvad Moskvas endas. Punane V@ljak. Koht, kus inimesed h@ngivad. Ehk siis: Punase v@ljaku korval olev muruplats. Arbat. Pimedas. Ja metroos saab Teadlane purjus miilitsate k@est alkoholi tarbimise eest rahvi. 100 rubla. Illegaalselt. Miilitsad on ylijoviaalses meeleolus ja ahvivad eesti aktsenti j@rele.... Kvvitungit ei anna, minu noudmisest hoolimata. Lobus on.
Ja terrakotasodurite armeed ei soovita ma kellelgi vaatama minna. R@ndn@itus toepoolest.
Ostan 3 b@ndi Kirpichi plaati, ysna odavad on. Ja ohtul l@heme loodetavasti klubisse Purga.

Aurora.
Lisaks avastasin t@na, et Eesti ekspositsiooni kataloogi koostajad on unustanud mu eelmise kunstiryhmituse kohta teksti sisse panna. Aga video peaks tootama.
Ja disainer, kelle butiiki t2na tagasi l2ksin, osutus yllatuseks.
Ja nyyd l2hen tagasi hostelisse Teadlase juurde ning hakkame vaatama j2tkuvat seriaali pealkirjaga Bordelli Kliendid L@hevad Trepist Yles Ja Tulevad Siis Pykse Kohendades Tagasi Alla. Produktsioonifirma on Turvakaamera Unlimited.

Aurora.

MOSKVASSE, MOSKVASSE

Ostsime piletid. Homme 6htuks. Yks ots on ca 150 eesti krooni.
Ja Euroopa Konts on Euroopa K6nts muidugi.

Aurora

NEVSKI PROSPEKTI LEGENDID I

1.Vaatasin Eesti ekspositsiooni varske pilguga yle. Ja avastasin, et sellel vist puudub selline tore asi nagu kujundus. Ehk siis -- on pohiliselt hallid, linase riidega yle loodud seinad ja boksid.Tyhjus. Palju tyhjust. Ning trepist yles astudes on esimene liigendsein lihtsalt niisama. Sal pole mitte midagi.Yldmuljet parandab tunduvalt Viikingi installatsioon, paraku on ruumi tohutult ning ka see ei moju nii suurelt kui voiks. Nojah.
Lisaks toin ara veel Maneezhi jaanud viimased asjad. Elektripliidi ja panni. Ja rohkem sinna vist oma jalga ei tosta. Seekord.
2. Koos Teadlase ja Lapi Noiaga tuli Vaga Hea Idee.
3. Ostsin kingad. Lisaks siit juba murtesetud saabastele ja seelikule. Koik ilusad. Raha varsti otsas.
4. Eile oosel avastasin, et Neiu Eva on purjus peaga umbes selline nagu mina tavaseisundis. Viimasel ajal tavaseisundis, st ysna vihane. Aga oigustatult. Nagu minagi. Pidin takistama tal minemast tema voodi hoivanud Saksa Paarikest alias Euroopa Kontsa ollepudeliga maha looma. Mida mina ei teeks . Vahemalt kaine peaga. Teadlane kinnitab vaatlustulemuste korrektsust. Pidi toesti mind meenutama.
5. Tutvusime koos Neiu Evaga Ylikoolilinna Elektronmuusiku, Meediamanipulaatori ja Filosoofiatudengiga. Koik yhes isikus. Lisaks tutvusime nimetatud isiku vaimse tervise probleemidega. Millest tuleneb kysimus, kas ta ikka on yhes isikus?
Koik see juhtus eile oosel,oigemini varahommikul.
6. Ylejaanud rahvuskaaslased lahkusid kodumaa poole. On jaanud peale minu. Teadlane. Meediamanipulaator & Co. Ja Euroopa Konts -Paarike. Kes meiega ei suhtle. Jumal tanatud. Meil on meie Peatanava Korter.
7.Mul algab puhkus. Exile on the Main Street.

Aurora.
Siis veel seda, et meie majas Nevski prospektil asub bordell kusagil yleval. Ja turvakaamera naitab klientide nagusid.... ja seda, kuidas nad mooda treppi tuiguvad.
Ja saatkonnas oli igav.
Ja siis veel, et lugege Ekspressi. Seda, mis nyyd tuleb. Ja Sirpi. Ja kunst.ee d. Ja Ohtulehte. Ja Tervendajat.

Niinotška (back from Russia with love):
Tervitused kõigepealt Aurorale, fotograafile, teadlasele ja teistele ka, kelle me viikingiga piiri taha maha jätsime. Koos tee peal lebanud surnud naisega, kelle valged kontsakingad ja aluspüksid sobisid suurepäraselt öös helendava maanteemärgistusega ja kelle mälestuseks me ülejäänud öise teekonna bussis älkoholi tarbisime.
Suurlinn oli soe, suur, ilus ja vaba. Sealne kultuurikeskkond ei olnud tegelikult päris lõpuni võimeline mõistma etteastet "Give us money, we are pretty" (Fair Deal), kuna naisterahva kõrged kontsad ja hoolitsetud välimus (alates neist siis) on seal elementaarsed. "Ilusad ei pea raha küsima," ütles mulle üks vene vanamees, kui perfokat tegin. Mul ei õnnestunud talle selgeks teha, et sellest me muuhulgas ka räägime - ja see ei olnud ainult minu küsitava keeleoskuse süü. Pideva ilu ülistuse ("Estonskaja krasavitsa! Estonskaja krasavitsa!") downside, hm.
Aga muidu - tahaks Peterburksi :)

Aurora.

+ ja -
St. Peterburgi eri.

-

1.See, et hostelisse saabub kari mooda Euroopat triivivat, skvottivat ja kunstiyritusi kylastavat rampsu. Hispaanlasi ja muid wannabesid, kes on pilves, juua tais, kukuvad artiklit taiendavale Kaarlile otsa ja peale seda, kui ma neid luuseriteks nimetan, hakkavad mooda tuba hyppama ja laulma... Ahvikari.
Ja ei tohi unustada ega andestada ka fakti, et yks neist idiootidest yritas minuga veel Picassost raakida. Et kunstnikud omavahel voi nii...
2. Kohale saabunud korteri, st hosteli omanik, kes arvuti kinni lylitas ja artikli kustutas. Mida hakkan kohe uuesti tegema.
3. Fakt, et vaidetavalt juhtivas naitusepaigas kaob enne avamist elekter ara ja osade videoinstallatsioonide asemel on sildid^ Ootame eletrit.
4. Ja koristajale kaib pinda , et avakontsert kestab tema arus liiga kaua ja ta sekkub sellesse noudliku uksekellatirinaga. Mida publik peab kyll osaks avangardsest helikunstist.


+
1. Eesti ekspositsioon.
2. Eestlaste yhendunud avaperformance.
3. Patriotism.
4. Siinne kaubandus.
5. Kohalik Armeenia nimega disainer, kelle poodi kylastan koos fotograafiga homme.
6. Siinne liberaalne ohkkond, mis valjendub muuhulgas selles, et miilits ei ei aja ei Talvepalee eesst kerjamast minema ega ka keela tanaval alkoholi tarbimist.
7. Kliima. Kuigi tana hommikul sajab kergelt. Ja isegi see ei sega kuidagi, vaid on ysna teretulnud vaheldus.
8.Fakt, et siin on voimalik kesklinna hostelis kuni kaks nadalat elada. Siin linnas, mis on yks nendest, mis mulle yldse koige rohkem meeldib.

Aurora:

TRENDIRUBRIIK

-
Fotograafid( noored ja algajad sellised, oma karjääri alguses), kes ei saa aru, et see, kui nende nime tahetakse kirjutada olulise projekti esialgsesse varianti, on kompliment. Ja selle väikse asja pärast ei maksa kirjutajat (kes ei ole noor, algaja ega oma karjääri alguses -- ma ei mõtle siinkohal ennast, muide), ebaeetilisuses süüdistada. Ja isiklikud suhted pole nii olulised, et nende pärast tööasju ära rikkuda.

Inimesed, kelle tegevust tuleb iga sekund üle kontrollida. Sest nad unustavad kõik ära, mis neile öeldud on või mis nad ise lubanud .

Inimesed sõltuvusprobleemidega. Eriti igapäevased heavy users. Alhohol. Ja eriti kanep.

Kliima soojenemine ja looduskatastroofid.

See, et suveajal ei võeta telefoni vastu.

See, et Realisatsioonikeskus kesklinnast ära kolis.

See, et kingad, mida poodides müüakse, on kas a) kõrgema kontsaga kui anatoomiline kontsa viimane piir ehk 7 cm või b)madalad sussid.


+

Mingi Läti kingafirma, mille nime ei mäleta, aga mille kingi müüakse ühes Viru tänava poes -- suure allahindlusega kah veel.

Läti põlvikud, mida müüakse Stockmannis. Ma olen jätkuvalt Ida-Euroopa poolt.

Tallinna Parim Sukapood. See, Mis Asub Keldris.

Idee oma juuksurist, kes ei ole liiga kallis, aga kes mäletab su 7-t viimast soengut ja on ise keskealine, kogenud ega sega oma kemikaale valesti kokku.

Inimesed, kes saavad aru, et osa asju on päriselt olulised. Ja et kõik ei ole tõepoolest suhteline.

Inimesed, kes ei pea pikka viha.

Oma asukoha vahetamine.Seda absoluutselt igas mõttes. Uus vaatenurk, uus mõtteviis, uued väljakutsed, uus level oma karjääri mõttes on sama hea, kui mitte parem oma asukohalinna või -maa vahetamisest. Ja ka viimane ei ole paha mõte.



See oli vol 1. Esimesed 7 miinust ja esimesed 7 plussi. Järgneb -- võib-olla siin ja võib-olla mujal. Võib-olla mõlemal pool.
Stay tuned!

Aurora:
Vabandan kahe eelmise postituse halva loetavuse pärast. Aga Balti jaama arvutid on mõeldud venelastele. Ja siia saabusin ma otse kommuunist, kus toimunud koosolek läks väga sujuvalt üle vabas vormis läbuks.

GET OFF OF MY CLOUD

Aurora:

1.Laupäeva pärastlõuna. Oleme neiu Liiviga Balti jaama tagustes kaltsukates shoppamas. (Sündmustest ette rutates : leidsin endale musta korraliku särkpluusi ; firma Next, 25 krooni ning musta ja kuldsega pitssalli; 40 krooni. Ja neiu Liivi ostis endale maomustriga stilettod, mis teevad jala ilusaks, aga millega on kohutavalt piinav kõndida; 40 krooni.)
Istume trepiastmel Kopli tänaval, AIDSI Ennetuskeskuse maja kхrval. Viimase asutuse trepil istub ärakukkunud noormees. Eemalt kostab hõiskeid. Sõna otseses mõttes. Läheneb tantsisklev noormees, ka tantsib ta sõna otseses mõttes. Ta on millegi üle kohutavalt õnnelik. Võitis miljoni? Sai päranduse? Sai oma unistuste töökoha? Leidis oma elu armastuse?
Noormees jõuab minuni ja üritab vestlust alustada. Ta tundub olevat üsna plahvatusohtlik. Seega ei vaiki ma demontratiivselt ega saada teda perse vaid kuulan ära, mis tal öelda on. Noormees alustab paari enam-vähem normaalse lausega, aga siis ajab keele suust vlja ja seletab sõnaohtralt, kuidas talle meeldib oraalseks. Aga nagu ta kohe edasi seletab, meeldib talle anaalseks veel rohkem. Ta seletab seda segaselt, vene keeles ja huilates, tehes kramplikke käeliigutusi, mis on suunatud tema vastava kehapiirkonna poole (ma mõtlen anust). Siis pöördub tema tähelepanu noormehele poole, kes on teadvusetuna AIDSI Ennetuskeskuse trepil. "Saan! Saanja!" Sanja ei liigutagi.
Anaalseksi eelistaja liigub huilates, tantsiskledes ja ägedalt zhestikuleerides edasi. Tema mõtteavaldused, õigemini röögatused anaalseksi võlude aadressil kostavad järjest vaiksemalt.
Mulle tuleb pähe, et äkki on mingi Kopli diiler maale toonud ootamatult kanget heroiini. Ja äkki on vaene Sanja mõnda aega samamoodi kõigile oma seksuaalseid eelistusi kuulutanud, enne kui siia trepile vaikselt ära kustus. Mõtlen just, kas kutsuda Sanjale igaks juhuks kiirabi , kui ta tõstab pea. Sanja on elus.
Ja järgmisena tuleb lonkav keskealine mees, kes küsib, ega ma temaga välja minna ei soovi.
Ma ei saa aru, miks nad pöörduvad minu, mitte neiu Liivi poole. Ja siis saan ma aru: põhjus on mus endas.
õigemini minu riietuses. Õigemini minu riietuses vööst allpool. Mul on seljas seesama must Nexti pluus, pikkade varrukatega ja korralik, aga mitte selles pole asi. Vaid suure tõenдosusega äratavad mu paljukannatanud kaaskodanike tähelepanu mu fuksiaroosad sukapüksid , millele on trükitud rastermustriga mustad suured õied. Millele on omakorda lisatud võltsbriljante. Disaineri, mitte minu poolt. Komplekti kuuluvad veel roosad kontsakingad (firma Tamaris) ja lühike pitsist alläärega plisseerseelik (valge, roosa, musta ja helerohelisega mustriga). Ja jalgade kohta on mulle eluaeg koplimente tehtud.
Aga neiu Liivi on Kopli kaltsukatuuri jaoks riietunud ettenägelikult teksadesse, tennistesse ning halli T-sдrki, mida ta on küll ise natuke disaininud. Tark tüdruk.
Ja mulle tuleb meelde ka kunagine artikkel ajalehest Nelli Teataja. Intervjuu nõiaga. Kes ütles, et ei ole vaja igal pool iga eest tähelepanu дratada. See nõid tõi põhjuseks küll mingisugused energiavampiirid ning kurja silmaga kaaskodanikud. Igal juhul. Point oli igal juhul olemas.
Aga nagu цeldakse, me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Ja ka see klishee on tõsi. Sest mina olin vist viis aastat vana, kui kuulsin esimest korda. Oma ema käest. "Kui mina noor olin, käisin ma niimoodi riides, et inimesed pöörasid tänaval ümber. Me käisime Tallinna Moemaja etendustel ja pärast ühikas õmblesime endale ise riideid. Ma värvisin oma pesu ja sukki. "
Aga 1966. aasta paiku ei liikunud siinsamas Kalamajas, kus mu isa siis elas ega Pelgulinnas, kus mu emal oli lühikest aega keldriateljee, veel niisuguseid tüüpe. Sest piirid olid kinni ja heroiini süstiti ainult pahelises Läänes.
Ja nüüd lдhen ma kommuuni koosolekule. Põhimõtteliselt sama linnaosa. Ja panen selga samad riided, mis eile. Ainult pluusi vahetan ära.

Tsiteerin vдga head head sхbrannat Maris P.-d.
Mхnikord on tunne, nagu Maailma traagelniidid oleksid nдha!!!!!!!

Aurora:

COMING DOWN AGAIN

Hästi tühi ja kurb hakkab sel hetkel, kui annad üle konkursitöö, mille kallal on vaheldumisi muude oluliste asjadega intensiivselt tööd tehtud. Peaaegu viimane kuu aega.
Annan paberid üle täpselt 15 minutit enne ametlikku tähtaega. Seda projekti on viimse hetkeni korrigeeritud, muudetud, lahti seletatud, teksti toimetatud, lisatud joonised.... Ja siis võtab naeratav ametnik need paberid vastu, nagu oleks kõik see maailma loomulikem asi. Ongi ju..... See amet. Muidugi osaleme me nii tähtsal konkursil, kuidas muidu.
Ja mis see kõik oligi?
Kurb on. Ja üle hulga aja -- absoluutselt rahulik. Sisemine mootor jäi seisma. Ja ilma selleta on kuidagi tühi tunne.
Ostan Peterburi festivali jaoks uued ilusad võrksukad. Ja Niinale kollased võrkpõlvikud. Hilinenud sünnipäevakink.
Kohtan Viru keskuses kunagist klassiõde. Kellest on saanud tuntud kaubamärgi maaletooja.
Ja hakkan tegema tavalisi asju, ja mitte nii tavalisi. Viin riideid keemilisse puhastusse, läheb kingsepa juurde, fototöökotta, ostan emale lõhnaõli, pakin asju kolimise jaoks, loen lõpuni Toomas Raudami raamatu, mis on liigutav, lähen võib-olla isegi randa.....
Tagasi maailmas.

Aurora:
Torman Tähtsale Kokkusaamisele. Disainer ning Kuraator. Seoses ühe olulise kunstisündmuse konkursiga. Olen täis riputatud Vihjeid : roosa marmori värvi sukad (vt ka: palazzod), valge/kuldsed platvormrihmikud (vt ka: koturnid), pruun/kuldne/türkiissinine seelik (vt ka: disainer Krista Rambak), roosa zhabooga pluus (vt ka: firma Next), puust käevõrud (vt ka: Eesti mütoloogia), kaashelmed (vt ka: Murano klaas), Maoori tätoveering (vt ka: Uus-Meremaa müstika), eksootiline käevõru (vt : ka Polüneesia käsitöö), klaasist ja hõbedast käevõru (vt ka: Reykjaviki tänavaturg).
Kirikukellad helisevad, Päike paistab.
Kiirustan. Mulle tundub, juba mõnda aega, et täpsus on väga tore.
Ma ei taha sekunditki hiljaks jääda.
Kohtan Oma teel oma Tartu Sõbranna õde ja viimase meest. Nemad tulevad Jumalateenistuselt.
Kiirustan mööda Kolmest Purjus Mehest. Vabandan. Üks ütleb: Laske mu pruut mööda. Naeratan. Ütlejal on tõmmu jume, mustad silmad ja kongus nina. Taga-Kaukasus?
Kuulen: Aga mina olengi Casanova ja Don Juan.
Mõtlen: vihje /käeviibe Teispoolsusest?
Saadan Giacomole õhusuudluse. Tema naeratab.

Aurora:

MYSTIFY ME

Sündmused : reede/laupäev

1.Varahommikul teel fotosessioonile kasiinos. Fotograaf J. on roolis. Autos on veel üks modell. J. teatab pidulikult: "Ja tänase päeva märksõna on DELIKAATSUS." Pole kahtlust, kellele see eelkõige suunatud on. J. ise on omas valdkonnas, moefotograafias, piisavalt pühendunud ja modell on mingil põhjusel sama elevil kui J. Ok, Ok. Olen korralik.
Ei viitsi kuulata, mida nad täpselt seal sädistavad. Kui edasi kuulan (poolunes viibides, sest kell on 5 -- nagu lehmi läheks lüpsma, aga tegelikult meikijaks fotovõtetele), jätkab fotograaf J, kirjeldades hardusega hääles, kuidas moekunstnik K.S.-le helistas Diiva B. ja soovis ise modell olla. Ja kui õnnelikud nad on ja kuidas nad mõlemad modelliga, kes siin esiistmel istub, austavad Diiva B.-d.

Aga minul on Diiva B.-st oma arvamus. See baseerub ühel sõprussuhtel teise fotograafiga, neiu T.-ga. Kes oli noor ajakirjanik, kui Diiva B. sai temaga heaks sõbraks ja palus tal kirjutada oma elust raamatu. Seda T. tegigi, ja pühendumusega. Diiva B. rääkis, rääkis, rääkis, jootis Neiu T.d vodkaga ja söötis talle kalamarja (see kõik on raamatus kirjas, mul on neiu T. pühendusega koopia) ja neiu T. muudkui kirjutas. Ja siis tuli mängu kirjastus. Korralik, hea mainega. Kes oli raamatu tellinud, sest siis, mingi 7-8 aastat tagasi oli Diiva B. suurim meediastaar Eestis. Ja raamat sai valmis, aga autoriks pandi kirjastuse omaniku tahtel ainult neiu T.M., nooruke ajakirjanik ja täiesti tundmatu nimi. Diiva B. oli usaldanud suulisi kokkuleppeid ega nõudnud kohe tema enda autorlust puudutavat lepingut. Aga see oli viga. Sest raamat ilmus küll, tekst oli seal olemas, autentne, neiu T. poolt diktofonilt maha kirjutatud. Aga mida polnud, olid Diiva B. poolt planeeritud fotod ja tema akvarellmaalid. Seega oli kirjastuse T...v omanik otsustanud Diiva B., selle aja kangelanna, autoriõiguste pealt kokku hoida. Hoida kokku paarkümmend tuhat krooni, minna raamatu tegeliku autori ja peategelasega tülli, saada endale vihavaenlane kogu eluks.... ja kõik selle nimel, et hoida kokku natuke raha. Ja seda teeb edukas kirjastus -- kui läbimõtlemata prioriteedid! Küsige minu arvamust: IDIOOT! Tüüpiline Eesti äriinimene, üleminekuajal pinnale kerkinud jõhkard, kes on veendunud , et äri teha -- see tähendab eelkõige kohe kokku hoida, ükskõik kelle pealt. Olgu selleks ohvriks siis Diiva B. ise või suvaline noor tüdruk hamburgeriputkas, kellele makstakse miinimumpalka.
Sest, nagu me kõik ju teame, ongi äri ebaeetiline ala, kus kehtivad hundiseadused -- arvatakse siin.
Mina, kes ma olen paar korda tipp-äriinimestega kokku puutunud ja asjaajamist nendega väga palju nautinud, arvan natuke teisiti. Ka sellel alal ei jõua ebaeetiline tüüp päris tippu -- sel lihtsal põhjusel, et ta koguks teel sinna omale liiga palju vaenlasi, kes omavahel koopereeruksid ning lõbuga oma ühisele vaenlasele sitta keeraksid.
Või noh, kindlasti on iga suure äriimpeeriumi aluseks mingi objektiivselt võttes suur sigadus. Aga suur sigadus, mitte rida väikseid.
Ja ka väikeste tehingutega (sest ainult neid olen ma paar korda tipp-ärimeestega teinud) seoses üritatakse üksteist üle trumbata, kasvõi natuke tingida. See pole küünilisus, vaid suur lõbu, malemäng reealelus -- kus reeglid tuleb endale ise selgeks teha, ütlen mina. Juudi rändkaupmehe ebaseaduslik kolmanda põlve järeltulija. Siis natuke semiit. Ja juutidest ning araablastest olen ma alati hästi aru saanud -- neile meeldib kanget piparmünditeed või veel kangemat kohvi juues aega surnuks lüüa, hargnevaid lugusid jutustad (vt ka: 1001 ööd). Kaubelda. Mõelda välja strateegiaid. That`s the way I like it.
Kõrvalepõike lõpp.

Mis sai Diiva B-st ja tema raamatust? Loomulikult ta vihastas kohutavalt nagu staarile kohane ja kaebas kohtusse kõigepealt trükikoja, kus raamat füüsiliselt valmis. Ja siis : neiu T. ning kirjastuse T...v. Andis mitu intervjuud, külastas talk-show`sid, mustas vaest neiu T.-d ja selle laimukampaania täiesti ära teeninud kirjastust. See kohtuprotsesss on neil kõigil vist siiamaani pooleli.

Aga tagasi autosse. Ühesõnaga, saan teada, et fotograaf J. ning modell M. on elevil, kuna kohe saabub kasiinosse uskumatult glamuurne modell, staaride staar. Diiva B.! Ma kardan, et fotograaf J. , kellel on kalduvus kergelt hyperiks muutuda pingelistes situatsioonides ning kes tohtult naudib adrenaliini, satub liiga suurde ärevusse Diiva B. füüsilisest juuresolekust. Üritan tuua sisse alternatiivse vaatenurga : Diiva B. on kõigest rikka mehe ilus naine. Kunagine modell ning nüüdne modelliagentuuri juhataja. Fotograaf J. on ise palju shefim tegelane. Ja seda arvan ma siiralt, et sotsiaalses hierarhias peaks modell olema natuke madalam. Sest häid fotograafe on vähem kui häid modelle. Olgem ausad, viimaseid on vähemalt Eestis jalaga segada.
Ja see alternatiivne vaatenurk ei toimi üldse. Sest tütarlapsed fotograaf ja modell austavad Diiva B.-d piiritult kui staari. Ja mina mõtlen, et staaride, kes pole suurt midagi teinud, aeg jääb 20. sajandisse. Ma ei mäleta, kas ma seda ka ütlesin, aga arvata võib, et jah.....

2. Pildistamine. Diiva B. on tõeline professionaal. Annab nõu jumestuskreemi valimisel ja loomulikult on tal õigus. Haarab otsustavalt oma kätte huulepulga ja pintsli --sest ta teeb seda alati ise. Tal on väga iseloomuliku kaarega ülahuul. Ta on väga ilus. Pigem vaikne ja endassetõmbunud. Oma agentuuri kuuluvate modellide suhtes armsalt emalik.
Spetsiaalselt temale mõeldes laotan ma nähtavalt laiali oma firmakosmeetika --- Chaneli lauvärvide karbi (Islandi kunstiprojekti eelarvest , mida ei olnud võimalik sularahas välja võtta; ilus disain, sitt kvaliteet), Guerlaini lauvärvi (Aino Ingrid Superstari sünnipäevakingitus; imeilus disain, hea kvaliteet), Lancome `i põsepuna (sama päritolu, mis eelmine)..... Ja loomulikult vaatab Diiva B. end Chaneli karbist, mitte Manhattani omast (selle suve toode Road Trip, kaks versiooni: Night ja Day, imelusad värvikombinatsioonid, ainult 83.-. SOOVITAN!).
Ja mille üle on mul tõeliselt hea meel -- mul õnnestub öelda Diiva B.-le, et mulle meeldis tema raamatu tekstiline osa. Mis on autentne. Ja ka seda , et kirjastuse T...v omanik on lihtsalt ebaeetiline bitch, sest siin Eestis arvatakse, et äriajamine selline ongi. Ja et neiu T. ei ole mitte milleski süüdi ja oli ka ise juhtunu pärast otsatult kurb.
Modellid küsivad, mida me räägime. Et nemad ei saa üldse aru. Mina vastan lihtsalt, et inside info. Diiva B. noogutab malbelt. Ta ongi selline -- malbe ja ilus. Nagu kuninganna. Aga kindlasti mitte Elizabeth I.
Ja ta ütleb, et ta tõesti ei teadnud seda. Kirjastuse T--v kohta. Aga mina tean. Sest olen analoogseid lugusid kuulnud veelgi, otse ohvritelt. Keegi tegi kirjanikuga kahasse lasteraamatu, töötasid koos aastaid nagu Astrid Lindgren ja Ilon Wikland. Ja viimasel hetkel võttis kirjastuse T---v omanik ning juhataja illustraaatoriks oma sõbranna. Vihased olid nii lasteraamatu autor kui kunstnik, sest nende algne tingimus oli olnud, et raamat on just nende piltidega. Aga kirjastajat ei huvita suusõnalised kokkulepped, sest tema teeb äri. Arvab tema. Idioot. Arvan mina. Ja Diiva B. on põhimõtteliselt nõus. Minuga.

3. Peale pildistamist puutun kokku neiu M.T.-ga. Juhuslikult, tänaval. Kuna olen just lõpetanud tööpäeva ja üldse väga unine, ei tundu mulle mitte midagi kummalist selles, et neiu M.T. avab päeva esimese õlle kell pool 11 hommikul. Pärast tööpäeva lõppu ju ikka võib, mõtlen mina ja joon pool pudelit ise. Aga neiu M.T. on just ärganud.
Ka Xanaxi tutvustamine on viga. Sest neiu M.T. on veendunud, et talle mingi keemia ei mõju ning nõuab endale kohe poolteist tabletti. Millest üks on väga pikaajalise toimega.
Päeva lõpuks on neiu M.T.-l sees minu hinnangul vähemalt 10 õlut, siidrit või dzhinni, eelpoolmainitud farmatseutika ning ta helistab mulle oma väidetava suure armastuse, keskealise abielus disaineri P. juurest. Ta annab toru P.-le. Mis on viga. Sest P-il on vist minuga natuke huvitavam vestelda kui hüsteeritseva M.T.-ga. Kes nõuab tähelepanu ja armastust. Saan tapmisähvardusi. Aga mitte P.-lt.

4.Laupäeva hommik helistab M.T. Ma olevat tema eraelu perse keeranud. Mida ma täpselt P.-le ütlesin? Sest viimane oli öelnud, et ei armasta neiu M.T.-d ja et viimane on tüütu. Ja offitsiaalne boyfriend olevat ka samal õhtul ta perse saatnud.
Ja mida ma P-le ütlesingi? Seda, et neiu M.T.-l on sees päeva jooksul tarbitud ümmarguselt 10 alkohoolset jooki ning 0,25 mg lühikese toimeajaga ja 0,50 mg pika toimeajaga Xanaxit. Viimased olid kirjutatud mulle perearsti poolt stressiga toimetulemiseks pingelistel perioodidel (diagnoos: ärevushäire) ja neid ei tohi üldse koos alkoholiga tarbida. Ja ütlesin P-le ka seda, et minu hinnangul pole M.T. üldsegi psühhopaat, vaid hoopis diagnoosita alkohoolik. Kes ei suuda enam päevagi kainelt mööda saata, tänu oma purjus peaga korda saadetud skandaalidele. Seda kõike rääkisin P.-le kiiresti ja intensiivselt ja väikeste variatsioonidega mitu korda, sest pingeline situatsioon ja neiu M.T. ähvardused olid aktiviseerinud mu ärevushäire. Mis tähendab seda, et inimese organism reageerib üle, nagu oleks ka väheoluliste stressisituatsioonide puhul vaja oma elu eest võidelda. Süsteemis on error.
Aga vahet pole, tundub, et minu sõnum oli P.-le kohale jõudnud.

5. Laupäeva päeval külastan Kuulsat Arhitekti tema kodus.Tema enda projekteeritud maja. Kohtume seoses ühe võimaliku projektiga. Kuulus Arhitekt on nõid. Ta ütleb, et tegeleb nüüd ainult energiate korrastamisega. Lisaks võimaliku koostööprojekti arutamisele vaatab Kuulus Arhitekt minu käejooni ning katsub energiat. Midagi ta igal juhul teeb, sest pärast on mul tükk aega hea olla. Kuidagi rahulik, tasakaalus ja õnnelik.

6. Kuulsa Arhitekti abikaasa on arhitektuuriajaloolane. Ta on märganud mu artiklit ajakirjas R. Räägin natuke oma jamast seal (lugu pealkirjaga Philippe Starck siinsamas blogis juuli alguses).
Abikaasa teeb mulle väikse testi. Kelle tool on neil köögilaua taga? Minu arvates on nende maja täis palju lahedamaid toole, kuidagi radikaalsemaid. See konkreetne eksempler on vineerist, minu hinnangul üsna ilmetu võrreldes muu mööbliga. Eesti oma Standard? See soomlane, kes painutatud vineerist toolidega kuulsaks sai -- nimi ei meenu kohe. Aalto?
Vastus profilt: Selle tooli autor on kuulus Taani disainer Arne Jacobsen. Mina: "Olen seda nime kuulnud küll. Kuidagi tuttav on." Jään järjekordselt vahele. Sharlatan vs Proff.
Final verdict: Teie ajakirja R. ei sobi! Neid, kes selle tooli ära tunnevad, on neil 100-150. Eestis ongi see häda, et ei ole piisavalt kirjutajaid.
Ma ei kaeba otsust edasi. Sest see on õiglane. Ja siiski: ajakiri R. oleks pidanud mind läbi nägema!

7. Ma teen väikese äritehingu. Müün midagi. Võib-olla on ka sellel teatav raviv jõud? Sel rahal minu pangakontol, tänu millele saan ära maksta Peterburiga seotud võlad ja alustada OMA ELU.