Aurora:

COMING DOWN AGAIN

Hästi tühi ja kurb hakkab sel hetkel, kui annad üle konkursitöö, mille kallal on vaheldumisi muude oluliste asjadega intensiivselt tööd tehtud. Peaaegu viimane kuu aega.
Annan paberid üle täpselt 15 minutit enne ametlikku tähtaega. Seda projekti on viimse hetkeni korrigeeritud, muudetud, lahti seletatud, teksti toimetatud, lisatud joonised.... Ja siis võtab naeratav ametnik need paberid vastu, nagu oleks kõik see maailma loomulikem asi. Ongi ju..... See amet. Muidugi osaleme me nii tähtsal konkursil, kuidas muidu.
Ja mis see kõik oligi?
Kurb on. Ja üle hulga aja -- absoluutselt rahulik. Sisemine mootor jäi seisma. Ja ilma selleta on kuidagi tühi tunne.
Ostan Peterburi festivali jaoks uued ilusad võrksukad. Ja Niinale kollased võrkpõlvikud. Hilinenud sünnipäevakink.
Kohtan Viru keskuses kunagist klassiõde. Kellest on saanud tuntud kaubamärgi maaletooja.
Ja hakkan tegema tavalisi asju, ja mitte nii tavalisi. Viin riideid keemilisse puhastusse, läheb kingsepa juurde, fototöökotta, ostan emale lõhnaõli, pakin asju kolimise jaoks, loen lõpuni Toomas Raudami raamatu, mis on liigutav, lähen võib-olla isegi randa.....
Tagasi maailmas.