pühapäev, oktoober 25, 2009

Brasiilia vaesed

Vaatasin just dokfilmi Rio de Janeiro slummidest ja muutsin ühe asja kohapealt meelt. Kui varem tundus mulle see, kui mu sõbrannad rääkisid, et nad ei taha negatiivse sisuga ja depressiivseid filme vaadata, mulle omajagu väikekodanlik ja nõme, siis nüüd saan ma neist rohkem aru. Jah, see on kohutav, kui politsei sadu vaeseid, kellest suur osa on narkodiilerid ja röövlid, maha laseb ja see on tore, kui nad tänavale minemise asemel tantsivad ja laulavad, aga mida mina teha saan? Osta Fair Trade kohvi?
Ma lugesin just Ema Teresa elulugu ja olen seetõttu kergemini süütunde tekitamise läbi manipuleeritav.

laupäev, oktoober 24, 2009

Ostud

Mul on nüüd taldlihvija, erilise nurgalihvimisotsaga ja triikrauakujuline.
Ja siis tegin enda kohta pühadustteotava, hullumeelse ja radikaalse ostu -- teatripletid. Millelegi populaarsele. Ostu sooritada oli peaaegu piinlik ja müüja oli ülbevõitu, reageerides mu parajale shokeeritusele, et enamus pileteid on otsas: "Mida teie siis mõtlete?". See on : ostes kolm päeva ette piletid! Ainult üksikud kohad tagareas olid järel, kõige odavamad. Uskumatu. Erakordselt populaarne meelelahutuse vorm.

Pealkirjata I

Tallinlased on heatahtlik publik. Ovatsioonid on iga kord tormilised.

Sergei Dovlatov, "Kompromiss"


Ma käisin eile teatris. J sünnipäev oli väikses teatris kesklinnas, mille seinad olid kaetud mistraga ja põrandad mitme kihi vaipadega. Seal pidi saapad ära võtma, mille vastu paljud sünnipäevakülalised protesteerisid, mina nende hulgas ja see ruum nägi oma sopilisuse, loomapeadega seintel ja vedruvoodite ning diivanitega välja nagu kellegi kodu. Atmosfäär ja sünnipäev ise saavad maksimumpunktid. Aga teatrietendus ise, noored tegijad, tekitas samasuguse efekti nagu 99% minu mitte eriti paljudest teatrikülastustest. Mulle tundub, et ma olen sattunud kuhugi võõrale peole, kus on teised väärtushinnangud ja teised kombed. Asi, mis mulle teatrisse sattudes alati muljet avaldab, on see, et inimesed naeravad KOGU AEG. Absoluutselt kõik on neile naljakas, mis näitlejad laval teevad. Nad on korraga äärmiselt vähenõudlikud -- näitlejal pole vaja isegi näppu näidata, et teenida ära poole publiku naeruturtsatused. Ta, see on näitleja, võib lihtsalt seista. Teha grimassi (siis naeravad kõik) ja kui ta veel mõne mõtestatuma liigutuse teeb, naeravad kõik juba hüsteeriliselt. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Filmi vaadates ei käituta niimoodi, samuti ei õnnestu kellelgi seltskonnas nii vähesega sellist tähelepanu ja imetlust saada. Aga pane kaks inimest, kes oskavad oma koolitatud häält kasutada (eilne etendus oli isegi ilma sõnadeta, tekst tuli lindilt)ja omavahel koordineeritult liikuda, lava peale, kutsu inimesed vaatama ja vaimustus on garanteeritud. Eilne jant oli politseiniketeemaline absurdietendus, milles oli kaks näitlejat, üks neist ukrainlasest teletäht. Mõtlesin, et inimese karisma näitleja puhul ei ole ikka universaalne asi, vaid sõltub lavastajast (süüdimatu telereporterina on ta vist iseenda lavastaja), aga siis jõudis mulle kohale, et kes olen mina siin kohut mõistmas -- ülejäänud publiku jaoks on ilmselgelt igaüks karismaatiline, kes on juba näitlejarollis lavale lastud. Ja lisaks ütlemata naljakas.
Sõbranna E, kes elab Pariisis, vaatas peo edenedes purju jäävaid inimesi, kommenteeris, et Prantsusmaal loetakse rohkem kui kahe klaasi veini joomist alkoholismiks ja ma kinnitasin talle, et siin pole täis jäämine jätkuvalt etiketirikkumine. Vähemalt sellisel peol mitte.
Ja kuna viimane raamat, mida ma lugesin, on James Martini "My Life with the Saints", jesuiidi preestri poolt kirja pandud pühakute elulood ning tema enda suhted nendega, satun ma nüüd pidudel kaugelt rohkem religiooniteemalistesse vestlustesse kui varem.

neljapäev, oktoober 15, 2009

Con Artist

Kostabist on tehtud film. Üsna karm tundub -- ja hea dokk.

Treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=EHJAlEHf8H4&feature=related
või siis see:
http://www.youtube.com/watch?v=h_igsjyj2_A&feature=related

Lühike katkend filmist:
http://www.youtube.com/watch?v=30BC7vDg2hg

teisipäev, oktoober 13, 2009

Kitshist

Vene ajakirjanik PM on mulle helistanud ja tahtnud minuga kokku saada. Enda galeriis sadamapiironnas. Ta helistas mulle eelmisel nädalal kaks korda, aga pikemalt telefonis rääkida ei tahtnud. See kõlab kahtlaselt, aga ma lähen kohale. PM on ülimalt viisakas. Keskealine blond mees. Tema, või siis ebamäärases vanuses, aga modellivälimusega blondi naise peetav galerii on kõige hullem kitshiurgas, mida olen tükk aega näinud. Selle aknad ja klaasist uks on mere poole. Butiiki või ilusalongi meenutav ruumiformaat. Kitshilik puidust mööbel. Isegi väikest seinapinda täidab üsna jäle, "sürrealistlik" seinamaal(!). Seinamaali osa on pseudo-barokk-stiilis kuldne kapike, mille kaks jalga on päris ja ülejäänud seinale maalitud. Ei, see pole veel kõik. Neil on baarilaud ja baaripukid, mis on Jackson Pollocki stiilis värvi täis pritsitud. Ja glitterit. Kokku kõige rohkem viiskümmend ruutu. Imestan, et naisgalerist on niigi tagasihoidlikult riides : "kunstipärase" geomeetrilise mustriga liibuv villane minikleit ja mustad pikad saapad. Mustad õhukesed sukad, milles on väiksed augud. Venelanna kohta napp meik. Imestan, et ta silmalaud pole Pollocki stiilis pritsmetega kaetud. Seintel on näitus -- tihedalt reas maalid sellises vene poolprofessionaalsete ja amatööride poolt vägagi armastatud, aga samavõrra jäledas stiilis. Kitsh-sürrealism. Mingid ebamäärased kujundid, paar väga maitsetus võtmes stiliseeritud portreed. Räme, ülimaitsetu kitsh. Selliseid maale müüakse laatadel ja turistidele kõigi maailma linnade tänavatel. See on mingi selvehalli-moodne kunst. Ma ei saa, kust tuli PM-l mõte, et mul oleks vähimgi soov sellises kohas näitust teha -- makstes selle eest veel 1000 krooni nädalas peale. See, mida nad eksponeerivad, pole isegi kunst, vaid midagi väga imelikku. Mingi paha paralleelmaailm, mille olemasolust oleksin parema meelega teadmatuses. Seda kõike -- tegelikult murdosa sellest -- PM-le ütlengi, võimalikult rahulikult ja viisakalt. Algul hakkab ta karjuma, aga siis joome kolmekesi koos teed ja vestleme üsna sõbralikult. Nad räägivad, et müüvad eesti kunsti Venemaale ja Euroopasse ja mina näitan oma fotosid oma asjadest. "Äkki tuleb mingi idee, mis siia sobib", pakub PM. "Shokipildid?" "Neid teil juba on", mõtlen. Aga ei ütle. Ta aitab mulle laia joonega mantli selga. Ma usun, et ta on inimene, kes ei taha halba, aga võime mingeidki otsuseid kunsti kohta vastu võtta ei tule kah iseenesest. Kujutan ette, et umbes samasuguse jama korraldaksin mina, kui otsustaksin üleöö näiteks jazzipromootoriks hakata.
Veel hiljuti kohatud kitshi-ilminguid: edukaima taani rezhissööri uusim film. Ja edukaima eesti rezhissööri oma. Ma ei tea, mis värk selle sürrealismiga on : kui pole oskuseid või ideesid, laenatakse alati sürrealistidelt. Ei oska portreed joonistad -- plagieerid Picassot. Ei oska stsenaariumi kirjutada -- plagieerid Tarkovskit või Bunueli. Milleks vaevata end sellega, et üritaks mingit usutavat ja kaasahaaravat lugu välja mõelda, kui on alternatiiv: lüki ritta paarkümmend absurdset, seletamatut, põhjendamatut, "unenäolist" stseeni ja tegelast, pooled neist kelleltki varastatud. Teine populaarne teema on muidugi sümbolid.See halb maalija, kelle näitus seal PM galeriis oli -- talle meeldisid näiteks kalad. Ja nunnad.
Ja sellised plagiaatorid on muidugi põhjuseks, miks näiteks algne, "päris" sürrealism samuti vastik tundub -- kõike seda on sajad keskpärased või alla selle tüübid korranud, tsiteerinud, plagieerinud ja lahjendanud. Samamoodi olid kinoajaloo kohustuslikud suurkujud ütlemata tüütud --- kõik nende leivanumbrid olid sajas vormis ja variatsioonis nähtud. Päris Tarkovskit on võimalik kuidagimoodi välja kannatada, aga midagi enamat see ei paku. Tüütu, pretensioonikas ja igav -- aga see pole loomulikult enam tema süü.

laupäev, oktoober 10, 2009

Kashmiir

Mul on üks kashmiirist kampsun. See on mu silmatorkamatumaid riide-esemeid -- ma ei mäleta, et keegi oleks seda kunagi tähele pannud või selle kohta komplimendi teinud. See sulab ülejäänud garderoobiga ühte. On mõnes mõttes üsnagi mõttetu. See langeb õlgadele nagu 40ndate aastate filmidiiva peleriin ja on üsnagi mittemidagiütlevalt musta värvi. Seec peaks olema teoreetiliselt kallis -- ametlikult algavad kashmiirkampsunite hinnad 4000-st kroonist. Minu oma on New Yorgi outletist (Filene`s Basement) ja maksis seal röögatu summa -- 70 dollarilt. Nüüd on tal koiaugud sees, aga need pole palju näha. Ma ei tea, kui palju koipulber maksab, aga eeldan, et kuni 50 krooni.
Ma olen oma raamatu andnud kaunitarist ametnikule ja kuulsa rezhissööri eks-elukaaslasele ning sümpatsele homost riigiametnikule.
Ma teen diskot kahele ilusale õele ja mu on üllatavalt hea olla, kuigi ma lubasin endale, et lähen kohe koju.


Soundtrack: The Pierces, "Boring". David Bowie, "Five Years". Blondie, "Heart of Glass". "The Stoogies, "SEarch and Destroy". Michael Jackson, "Billie Jean".
Banaalne, aga tõsi.

neljapäev, oktoober 08, 2009

Majabänd


Reedel, 9. oktoobril kl 20 toimub Kunstikonteineris Kultuuritehases Polymer korraga Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi plaadiesitlus, unplugged kontsert ja valimiskampaania "Ma kandideerin!". Bändi liider ja solist Vana Kartul kandideerib Tallinna Sadama Nõukogusse, klahvpillimängija ja taustavokalist Maarja Tallinna Kommunaalameti direktoriks. Tallinna linnapea, õiguskantsleri ja Comarketi turvamehe portfellid on läbirääkimiste küsimus.
Kavas on lisaks plaadiesitlusele ja konterdile ka kihutuskõned ja poliitiline debatt.


Lisainfo:
Tanel Saar
55941211
Sandra Jõgeva
5543961
Vana Kartul
511691

www.hot.ee/kevadband
www.artcontainer.ee

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03

esmaspäev, oktoober 05, 2009

Nädalavahetus

Tuim kroonika. Laupäeval K-ga Balti jaama turul seoses tänase majaliste õhtusöögiga ning siis spontaanse road tripi algus koos I-ga. Enne seda tuleb orjakandidaat, kes põranda ära peseb ja ravime K külmetust pipraviinaga (töötab).Tartu (Zavod ja K juures ööd). Järgmisel päeval: Ida-Eesti. Piknik Peipsi ääres + Kuremäe klooster + VAlaste (pankrannik). Tagasi pühapäevakino ajaks, kus näitan lubatud Eurovisiooni filmi asemel (minu aastatetagune "filmikollektsioon", mis tähendas VHS-kassettidele telekast huvitavamate dokkide lindistamist), mida ei suutnudki leida, hoopis dokki zoofiilidest. Lahkub ainult üks inimene, hollandlasest muusikapromootor, keskealine mees, kes tuli spetsiaalselt väljakuulutatud filmi jaoks kohale. Ma ei ole kindel, kas see vana dokk suudab enamuses vaatajatest zoofiilide suhtes empaatiat tekitada, kuigi on korralikult tehtud ning filmi tegijate sümpaatia kaldub ilmselgelt nende poole. Äkki on asi selles, et zoofiilid on dokis koledad. Ise olen selle lõppedes igal juhul sügavalt veendunud, et selle teo eest vangipanemine on üsna keskaegne lähenemine. Ja veel : me elame ühiskonnas, kus seksuaalsus on pjedestaalile asetatud ning selle väljendamist soositakse ja õhutatakse. Eriti kuri nali, kui kellelegi on tänapäeval sattunud üks vähestest keelatud orientatsioonidest -- näiteks loomad. Ja nagu filmi zoofiilid rääkisid -- nii koer kui hobune saavad ennast kaitsta. OK, OK, ilmselgelt olen praegu mõjutatud eelmise nädalalõpu sookonverentsist ning vestlusest fetishihuvilise kirjandusuurijaga, aga praegu ei näe ma küll midagi VÄGA hirmsat selles, kui keegi tahab oma hobusega abielluda.

laupäev, oktoober 03, 2009

Eilse päeva juhtivad koomikud

1. Sookonverents. Tänu hommikusele juuksuriajale jõuan kohale parasjagu siis, kui on käes väidetava naisettevõtja viimased viis minutit. Tegu on Peepu Vainu naisvariandiga -- esineja peab motivatsioonikoolitust ("Kus on teie emotsionaalne energia!?!"), tormab mööda lava ja ahistab publikut ("Teil on kohe selline nägu peas, et te tahate sellele küsimusele vastata!"). Pärast on konverentsi korraldajad näost ära ning vabandavad, et midagi sellist nad küll ei oodanud.
2. Sookonverents. Kohe peale eelmist. Noorepoolne meeskirjanik, kes esineb kui isade õiguste eest võitleja ja üleüldse kui meesõiguslane. Ta mõjub kergelt maniakaalsena ja vehib rusikatega -- tuleb tunnistada, et delivery on hea. Sõnum on kohati kahtlasem. "Vaadake neid naisi meie tänavatel -- kallilt riides, head autod... Maailm on rikkaid naisi täis, kes kühveldavad raha taskusse!" See käib meeste ja naiste väidetava palgavahe ning selle kohta, et Eestis on palgavahe statistiliselt Euroopa Liidu kõrgeim. Kirjanik ütleb, et statistika on kõigest üks võimalus numbreid kokku lugeda ja vaadaku me kõik pigem tänaval ringi ning sõitku trollibussiga. Talle oponeeritakse delikaatselt, aga ega see tema hoogu ei pidurda. Meeskirjanik räägib ka näitliku loo oma sõbrast, kes oma naise käest peksa saab. Mul tuleb tohutu kiusatus küsida W-lt, kas kurikuulsad blogijad I ja I, kes sama isade õiguste võitlust peavad, on temaga "ühes paadis". Kuulen, et tegu on valede inimestega, kes ajavad õiget asja ja et nende suhted on problemaatilised. Lähedalt vaadates on kirjanikul ka üks esihammas puudu. "Kas naine lõi välja?" -- "Ei, ma vahetan neid välja".
3. Päeva kolmandal koomikul polnud erinevalt eelmistest vaja mulje avaldamiseks mitte kui midagi öelda peale nappide "Yo-yo-yo!"`de. Ta on pisikest kasvu inglane. Päkapikulikku mõju suurendavad pähe tõmmatud villane kirju müts ja põlvedeni üles keeratud teksased. Ta on vene hiphopparite Grave Nigguz asendusliige, kuna üks neist venelastest ei saanud Eesti viisat. Olemata bändi originaalliige ja teadmata nende venekeelseid sõnu, ei saagi väikene endale palju muud peale üksikute solisti toetavate haugatuste mikrofoni ja ringikeksimise lubada.

Happy end

Õnnelikult on läbi: 1. sooteemaline konverents 2. minu ettekanne* 3. akadeemilise joomingu järelnähud 4. Lucas Abela ja Grave Nigguzi kontserdid** 5. konverentsi aftekas Angelis***. Ainus pretensioon on, et Lucas Abela oleks võinud end ikka katki teha ka oma aknaklaasi-instrumendi. Oleks tahtnud ikka tahtmatuid sisselõikeid -- näiteks huultesse või, veel parem, keelde -- ja verd näha.

* Üldiselt läks vist hästi ja küsimusi esitavaid kuulajaid ning pärast ülevoolavalt kiitvaid välismaa sotsiolooge oli piisavalt. Ainus etetheide endale: peaks sellest alguse krambist (seekord tingitud teistlaadi, akadeemilisest publikust) lõplikult üle saama.
** Üle tüki aja sain muusikalise elamuse. Kontserdid olid mõlemal esinejal lühikesed ja teravad. Elamust lisas, et otsustasin siiski konverentsi aftekale minna ja lahkusin niisiis kohe pärast kontsertide lõppu. Jõudes enne muusikuid ülevoolavalt tänada. Siiralt kusjuures. Erinevalt tavasituatsioonist meie ürituste puhul ei jõudnud ma näha, kuidas laheda ürituse lahe aftekas muundub varastel hommikutundidel millekski mitte nii enam lahedaks ja lõpuks minupoolseks tõdemuseks, et ma ikka ei suuda neid paari järelejäänud joodikut välja visata.
*** Vestlus tüübiga, kes väidab, et on fetishiuurija ning kirjandusteadlane.

reede, oktoober 02, 2009

Veel üks foto New Yorgist


Näituse avamiskatsioon "Do it yourself S&M".
Lisaksin veel, et elutoainstallatsiooni seinal olev foto on samuti K tehtud. Sellel on laps, kes sööb "Loomakarja" avamisel tarretisest aju (piim, Pina Colada, suhkur, zhelatiin).
Foto: Krista Sokolova

New York


Vaade dominashokolaadidele. Nagu näha, olen päris shokolaaditahvlid asendanud plastikust valatutega. Võin veel üle korrata selle, et tegu on esmakordselt Kunstihoones näitusel "Kehaturg /Sex Market" eksponeeritud installatsiooniga, mis kujutas endast seeriat shokolaaditahvleid, mille ühel pool on taaslavastatud tüüpiline dominaseanss kahe tüüpilise kliendi esindajaga -- nii noore üksildase neurootilise mehega kui keskealise pereisaga ja teisel pool katkendid minu domina-päevikust (vt ka mu teine blogi sellest ajast, memoiresofadominatrix.blogspot.com).
Foto: Krista Sokolova

Sellesuvine New Yorgi näitus


Pealkiri: Human Touch. Divine Touch
Koht: Grace Exhibition Space, Brooklyn, NYC
Foto: Krista Sokolova
Seletus: minu isiknäitus New Yorgis selle aasta juunis. Üldvaade. Kuna nimetatud galerii on üsnagi keeruline ruum -- madal ja sopiline, otsustasin eksponeerida kõike kontentreeritud omaruumis. Ehitatud sai elutuba, kuhu olid igasuguse muu träni hulka "peidetud" kunstiteosed -- objektid ja videod. Videotest valisin installatsiooni sees telekatest eksponeerimiseks sellised, mis aimavad järele teleformaati. "The News" (filmitud 2007.a. sügisel Times Square`il; olen nuttev reporter, kusjuures ekraani all jooksevad nii aktsiakursid kui Tarot` kaartide ennustused) ja "Talk Show" (2008.a. kevadel festivalil Diverse Universe läbiviidud performance`i dokumentatsioon). Laua peal olid dominashokolaadid ja need rippuvad asjad seal on mustast silikoonist kanasüdametest kardin. Punane pea on parukahoidja. Ja seda võin ka öelda, et sseda installatsiooni on K oma installatsioonimaalide sarjas maalinud. Väljaspool seda keset galeriid olnud tuba aga olid seinale projitseeritud kõrvuti kaks videot: "Kadalipp" ja "His Master`s Voice" -- viimane on keeltes rääkimise karaokevideo. Ühiskonnas deviantsuse saavutamine läbi ebatavalise usuelu või mittestandartsete seksuaalsete eelistuste.

neljapäev, oktoober 01, 2009

State feminism

Konverentsi kõige silmapaistvam esineja senise seisuga on keskealine naine, kes oli kunagi seitsmekümnendatel (mille kohta ta ütleb, et siis meeldis talle rohkem) kindlasti silmatorkavalt ilus. Kena on ta praegugi -- ja seltskonnast kindlasti kõige stiilsem. Ta kannab hästiistuvat jakki, tumedaid teksaseid, taevasiniseid shamssnahast saapaid ja paari hoolega valitud aksessuaari. Ta on just selline võitlev lesbi, kelletaolistena feministe proletariaadi esindajad ja riigiametnikud ette kujutavad. Ta kerib end kohati üles ja muutub kergelt agressiivseks. "The boys were fucking, while we lesbians were actually fighting!" Küsin M-lt, kas tegu on staariga. M kinnitab, et on. "Seda ma arvasingi -- ta räägib nii palju endast!" M kasutab selle kohta, mida tädi esindab, väljendit state feminism. Ametlik, riiklikult tunnustatud naisõigusluse vorm, "femokraatia". Selle veteran nagu vana parteilane. "Jesus! Oh, I don`t believe in Jesus!", hüüatab samal ajal tädi.