Neljapäev, detsember 30, 2010

Kõik mütoloogilised olendid

Kirjutan J näitusest Pärnu Raekojas artiklit. Näitust käisin vaatamas üleeile -- J on lisaks sellele, et ta on suur müstik, ka omamoodi PR-geenius. Ta tellis Pärnusse lisaks minule (kirjutan kultuurilehte) ka H (esindab ainsat kohalikku kunstiajakirja).
Niisiis, päev Pärnus: J näitus, H shoppab Ivo Nikkolo poes, mina külastan nn Kontrakultuurikeskust. Näeb B-d ja põgusalt M-i.
Nüüd kirjutan artiklit. Ühtlasi avastasin oma märkmeid üle lugedes, et olen kirja pannud ka järgmise J ja H vahel aset leidnud dialoogi, mis toimus üht J perfokavideot vaadates.
H : "Kutsud äkki valesid vaime välja?"
J : "Kõik kutsusin välja."
H : "Miks?"
J : "Lihtsalt ülbusest."
H : "Vaimumaailmas jääd alati alla. Inimene jääb alati alla."
J : "Ei jää. /---/ Buddha ei jäänud."
H : "Ei usu...!"

H ütleb, kui J teda bussi peale saatma läheb, et tal on J-ga hingeline side.

Esmaspäev, detsember 20, 2010

Tänane uudis galeristilt

"2 noort meest tormasid galeriisse sisse ja uuesti välja, võttes kaasa 3-st tordist kaks.
torditükkide rida oli taga. loodame et saavad mürgituse..."

Kolmapäev, detsember 15, 2010

Kommentaarid

Väikeste pausidega olen maganud eile õhtul kella kümnest saadik. Kõik kohad valutavad. Ja ei, see pole näituse avamisest või afterpartyst, mis oli minimaalne. See on eelnenud kümne päeva unevõlast, ma eeldan.

Nüüd kirjeldan natuke pikemalt oma kannatusi. Kuna, olgem ausad, mulle meeldib valitud hetkedel seda teha. Viriseda nimelt.
Eile ülimalt varasel hommikutunnil istusin pärast äratuskella piiksumist oma voodi äärel ja värisesin, mõeldes, et kohe tuleb I mulle autoga järgi ning ma pean Polymeri minema, et lõpetada Ülo Õuna "Novelli" silikoonvormi kipskapsel ning valada see eesti kunsti krestomaatiline teos karamelli. Mitmes silikoonvorm nimelt, sest algne, üllatavalt hästi õnnestunud ehitussilikoonist vorm kadus müstiliselt. Kallist silikoonist tegin algul liiga õhukese, mis ilmnes alles siis, kui olin sellele mitmest tükist plastikkkapsli valmis teinud.
Nüüd, paksemana, ei tulnud kips selle pealt maha; olin sunnitud selle ühest kohast pooleks saagima.

T tuli ja käitus nagu ingel -- ta ei öelnud minust eelmisel päeval maha jäänud laga kohta MITTE MIDAGI. Karamell, silikoon, kipsipraht kattis ühtlase kihina kõik vertikaalsed pinnad; pliit ja köögilaud, mis on umbes sentimeetrise pruuni ja musta kleepuva kihiga kaetud; vahukommimassi siin ja seal. Kasutatud kummikindad. Jah, see oli kole küll, samas tundus kõik vähem hull, kui oleksin eeldanud. Mul läks mõnevõrra aega, enne kui aru sain, et eelmisel päeval oli pärast minu ja tööde lahkumist Draakoni galeriisse tulnud T ja mingil määral seda laga koristanud. Nagu K ütles hiljem, olid nad seda koos teinud.

Võin mainida ka Kristiine keskuse koristajat -- tegime seal peatuse, kes röökis mulle järele: "Grjaz! Uuzhas!" Mul oli saapa talla all tükk karamelli, mis jättis Kristiine keskuse koridori järgi. Ignoreerisin jälgi. Ja koristajamutti.
Aga enne autojuhi saabumist tuli noor kunstitudeng M, kes Polymeris pinda üürib ja EKAs kunsti õpib. Koos seitsme paaripäevase vutitibuga. M kavatses neid oma perfokahindamisel kasutada. Võtsin ühe pisikese vuti pihku, kes siutsus õrnalt ning üritas oma pead otsekui varju otsides mu sõrmede vahele suruda. See oli liigutav. See kõik toimus esmaspäeva hommikul, pärast mida sõitsin auto ja töödega galeriisse näitust üles panema. Seal möödus peaaegu kogu päev -- kusjuures pinget lisasid faktid, et video filmija ja monteerija L ei vastanud oma telefonile, olles selle, nagu hiljem selgus, ära kaotanud; fotograaf A oli shokeeritud oma foto kvaliteedist monitoris; samuti ei vastanud oma telefonile M , kes pidi oma kalligraafilise käekirjaga tööde pealkirjad galerii seintele kirjutama. Teda asendas E, kes pani oma peaaegu kõrvalasuva butiigi pool tundi varem kinni ja tuli appi.Vahepeal käisin Kungla tänavas Geikristlaste Kogu asutaja H juures valge kanga järel, mis nende jumalateenistuse ruumikujundusest üle jäi.

Tagasi teisipäeva varahommikusse. Tund hiljem olin oma paremale käele keevat karamelli valanud, mis tekitas kerged villid ning püsiva valu, millele mõjus kange Ibuprofeen.
Taksoga koos kipsvormis asuva kana ja muu stafiga galeriisse.
Näituse ülespanek jätkub.
Riiet, mis aknalauale tuleb, on liiga vähe. Käik Tartu maantee Abakhani (tüll) ja Tartu maantee Maximasse (odav punane vein). Balti jaama Araxes (veel odavam vahuvein). Pagaripoisid (piltidega tordid). 6 + 5 + 6 kg. Kas on asi mu väsimuses või milleski muus, aga inimesed, eriti suurel hulgal, on hakanud mind hirmutama. Pensionärid trügivad küünarnukkidega nii trammis kui Maximas ega vabanda kunagi, joodikud ignoreerivad ming viinapoe sabas ja trügivad ette, teatades kergete värinate taustal enensekindlalt: "Üks kange Bock!".
Kõik tundub erakordselt väsitav ning kui näitus on lõpuks põhimõtteliselt üleval, otsustan jätta karamellist kana oma kipsvormi Konteineris ning minna E vanalinnakorterisse vanni ja meiki tegema. E kohendab kunstlilli mu mustal kleidil -- trikk, mille ta professionaalse stilistina mõtles välja mu saatejuhtide pildistamise jaoks, lahendades siis dilemma, mis seisnes selles, et soovitati kanda midagi värvilist, samas kui oma suvekleidid olin ammu ära pakkinud ja vanemate garaazhi Mustamäele saatnud.

Avamisel tundub mulle, et näen kõike distantseeritult ning olen leebe robot, kes põhiliselt ütleb "Aitäh!" ja naeratab.

Nagu aru saan, olen seekord galeriitädide lemmik. "Sa oled siin tõelise jõulumeeleolu loonud!"

Alustasin selle teksti kirjutamist kolmapäeva pärastlõunal ja lõpetasin nüüd, reedel kell üks päeval.



"Meeleparanduse" pressiteade

PRESSITEADE



Täna, 14.12.2010 kell 18.00 avab SANDRA JÕGEVA (1976) Draakoni galeriis isikunäituse „Meeleparandus“ ja näituse raames toimuva üritusteprogrammi.



Avatav näitus on Sandra Jõgeva sõnul koha- ja ajaspetsiifiline, lähtudes temaatikalt näituse toimumisest jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal ning Tallinna vanima kohviku „Maiasmokk“ vahetus naabruses. Samastudes jõulude ja ajaperioodile omistatavate märksõnadega – religioon, heategevus ning meeleparandus, teeb Jõgeva omalaadse kokkuvõtte senisest loomingust. Koondades näitusele enese kommentaarid erinevatele teemadele ja läbitud etappidele enda loomingus – huvi erinevate ususektide vastu ja seostamine feminismiga. Jõgeva ise nimetab läbitud etappe tagasivaadatuna mööda-pääsmatuteks ja äärmiselt vajalikeks. Kokkuvõttena läbitud feminismi diskursusest toimub näituse viimasel päeval, 30.12.2010 kell 12.00 kunstniku artist-talk kunstiteadlase Rebeka Põldsamiga.

Näituse teoste valmimisel on oluline osa nn „ilma rahata majandusel“, ehk heategevusel, kus kunstnik kasutas näituse ettevalmistamisel tuttavate abi nii esemete kui ka teenete näol ja kus teoste valmimisprotsess oli teenepõhine, rahaks transformeerumata. Jõgeva uued skulpturaalsed installatsioonid suhestuvad läbi kasutatavate materjalide galerii kõrval tegutseva kohvikuga „Maiasmokk“.

Näitusega kaasnev stand-up tragöödiate programm on kuraatori Sandra Jõgeva sõnul tingitud asjaolust, et olles sunnitud üürima näituse tarbeks galeriipinda, soovib ta seega ka üüritud galeriid täiel mahul näituse huvides ära kasutada. Programm koosneb peamiselt tekstipõhistest stand-up lühitragöödiatest, milles esinevad kujutava kunsti, filosoofia, akrobaatika ja tantsukunsti taustaga, valdavalt naissoost autorid: Mai Sööt, Tiina Sööt, Kaia Otstak, Laineli Parrest, Veronika Vallimäe, Kai Kaljo, Epp Kubu, Katri Möldre ja Hans-Gunther Lock, esinejate nimekiri ei ole lõplik.



Näitus jääb avatuks kuni 30.12.2010.



Tänud: Eesti Kultuurkapital, Variant OÜ, Siidilabor, Krista Sokolova, Helis Külaots, Ene Jakobi, Aino Ingrid Sepp, Mai Sööt, Triinu Lille, Pirjo Ropponen, Liina Vedler, Heino Nurk, Meelis Süld, Anna-Stina Treumund, Damaso Reyes, Jaan Klõseiko, Tõnu Narro, Kaidi Tago-Tamm, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Meghan E Van Alstyne, Erik Alalooga, Tanel Saar, Liisa Past, Rebecca Strain, Ivo Särak.


Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.



Kunstnik palub avamisele lilli mitte tuua.



Pressifoto autor on Anna-Stina Treumund.



Programm (täieneb):



Neljapäev, 16.12.
Kl 16.30
Tiina Sööt
"Armastusavaldus"
Kl 17.00
Laineli Parrest
"15 minutit unelmate mehega"

Reede, 17.12.
Kl 17.00
Mai Sööt
"Preili M`i naudingud ja kannatused"

Laupäev, 18.12.
Kl 15.00
Sandra Jõgeva
"Ühest Eesti sektist"
Kl 15.30
Kai Kaljo
"Kaalujälgimisest"
Kaia Otstak
"Anonüümne sektiliige"

Kolmapäev, 22.12.
Kl 17.00
10 x 10 meetrit (Epp Kubu & Hans Gunter Lock)
"4 x 10"

Neljapäev, 23.12.
Kl 14.00
Veronika Vallimäe
"Ma ei kujuta ette"

Kolmapäev, 29.12.
Katri Möldre
"Voices from Far Away"

Neljapäev, 30.12.
Kl 17.00
Sandra Jõgeva
"Artist-talk Rebeka Põldsamiga"



Sandra Jõgeva (1976) on kunstnik ja kuraator, kes teeb pidevalt kaastöid ajakirjandusväljaannetele. Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja Rakenduskunsti Sihtkapitali aastapreemia (2004) ja Betti Alveri kirjanduspreemia novellikogu „Draamapunkt“ eest (2009). Sandra Jõgeva on olnud kunstirühmituste „Avangard“ (2000-2006) ja „Pink Punk“ (2003-2006) asutajaliige ning esinenud kunstnikuna Eestis, Lätis, Leedus, Prantsusmaal, Saksamaal, Islandil, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Sandra Jõgeva on saanud bakalaureusekraadi maali (2000) ning magistrikraadi interdistsiplinaarsete kunstide erialal (2002) Eesti Kunstiakadeemias.
Viimasel ajal on tema looming siirdunud skulptuuri ja installatsiooni alale, ta on loonud suuri želatiinist naisekujusid ning teisi objekte silikoonist, lateksist ja karamellist, eksperimenteerides erinevate mittetraditsiooniliste materjalidega. Tema kunsti on seostatud sootemaatikaga ning ta on kasutanud kogemust dominatrix “ina oma kunstis.
Sandra Jõgeva on üks kunstiruumi Kunstikonteiner koordinaatoritest Kultuuritehases Polymer, tegeledes pidevalt näituseprogrammi koostamise ja koordineerimise ning ürituste nagu Global Containeri sari ettevalmistamisega. Lisaks korraldab ta Kunstikonteineris jätkuvat kirjanduslike kohtumiste sarja "Üks hullem kui teine".



___________________________________________________
Elin Kard
Hobusepea galerii
Draakoni galerii
gsm: (+372) 52 85 324
tel.: (+372) 6276 777
fax: (+372) 6273 631
e-mail: galerii@eaa.ee
http://www.eaa.ee/hobusepea
http://www.eaa.ee/draakon
Hobusepea 2
Tallinn 10133

Reede, detsember 10, 2010

Minu artikkel Aigi Vahingust tänases Sirbis

Meeleparandus
Sandra Jõgeva 10.12.2010


Küllap vajame moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.

Eesti kirjanduses on ka varem olnud raamatuid, mille peategelaseks on New York. „Ebanormaalne” – Kaur Kender elas kahetuhandetate aastate alguses Suures Õunas oma venna kušetil, käis linna peal sihitult ringi ning ihales räppareid – nende cool’i, attitude’i ja rikkust, mida märgistasid firmariided ja kuldketid. „Let me cerenade in the streets of NYC” kõlas mälu järgi selle raamatu moto. Maailm oli alles hiljuti meie jaoks lahti läinud ning lääs täis ehedat sära ning äratundmisrõõmu: New Yorgis oli võimalik kohata filmidest tuttavaid inimesi ja keskkondi, kodututest metroojaamade ning tänavanurkadeni. Isikuülese, pigem ajastu-, mentaliteedi- ja põlvkonnavahetusega kaasneva tagantjärele tarkusega võib öelda, et Kenderi põhiliselt windowshopping’uga tegeleval ja oma tulevaste raamatute edust unistaval minategelasel pole tegelikult seal New Yorgis mitte midagi teha. Ta on wannabe, kelle imetletud „Ebanormaalse” värvikaima kõrvaltegelase, ebamaiselt übercool’i eestlasest Wall Streeti börsimaakleri ilmselge prototüüp Jürgen Kaljuvee jäi kõigest mõned aastad hiljem vahele ülimalt ebaglamuurse tšekivõltsimisega, võeti vahi alla ja saadeti Ameerikast välja. Kohtasin seda kirjanduslikku kangelast seitse aastat tagasi New Yorgis isegi. Ta tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga ööklubidesse.

Ja andis meile kaasa järgmised tähendamissõnad: „Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas ...” Süütuse aeg, tundub mulle nüüd. Ja miks ma kõigest sellest Aigi Vahingu debüütromaani arvustuse alguses räägingi? Et anda tema raamatu tegevuspaigale ning mitmes mõttes ühele selle peategelasele – New Yorgi linnale – eesti kirjanduses kultuuriline kontekst.

„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta oleks tegelikult aus lisada ka hiljuti välja antud Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?” esimene osa, haarav, hea jutustamisoskusega kirja pandud, ülimalt isiklik teos. Nende naiskirjanike uusreligioossed otsingud on kantud ilmselgelt new age’i maailmavaatest ja mõjuvad natuke nagu bodybalance’i trenn. Lääne inimesele kohandatud mikstuur erinevatest idamaistest usunditest ja praktikast; bodybalance’i puhul kombineeritakse omavahel tai chi’d, joogat ja meditatsiooni, antakse sellele kõigele sobiv tunniajase rühmatreeningu vorm, pidamata vajalikuks ühessegi neist õpetustest ülearu sügavuti sisse minna. Kolme kuud ashram’is, nagu seda teeb Elizabeth Gilbert nii oma elus kui bestselleris, ei või kuidagi võtta hinduismi süvauurimisena. Ja mis on selles kõiges lõppude lõpuks halba? Vahing kirjeldab „Valikus”, kuidas ta mediteerib ja teeb joogat, käib kirikus ja külastab šamaani, käib eneseabigruppides ja -laagris. Tegelikult on „Valik” eelkõige halastamatult isiklik ja kohati lõikavalt valus, iseennast lõpuni paljastav romaan sõltuvusest. Vist ühest kõige varjatumast ja ebaglamuursemast neist.

Vahing räägib oma peaaegu eluaegsest, ülimalt probleemsest suhtest toiduga; buliimiast ning kompulsiivsest söömishäirest. „Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi “üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerumatuma eluga ning üha isoleeritumana. [---] Ning mina: inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt ja külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all” (lk 15). Ja erinevalt eespool mainitud Kaur Kenderi „Ebanormaalse” minategelasest on Vahing kõike muud kui wannabe: enne New Yorki kolimist vähemalt meedia- ja teletäht, eesti seltskonna- ja naisteajakirjanduse kuldne tüdruk, „väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada ...” (lk 88).

Töötades vabakutselise ajakirjaniku ja varikirjanikuna, suudab ta üürida vähemalt ühte tuba Brooklynis ... Asudes pärast näitlejaõpinguid Los Angeleses „maailma pealinna”: „Jõudsin New Yorki väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis leian oma koha,” teadsin, „ja saan täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ja piiranguteta” (lk 15), teeb ta oma elus rohkem kui ühes mõttes restardi: „Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud” (lk 62). Ja sada lehekülge hiljem: „Rongis seisan püstijala peal lugevate naiste vahel. [---] Mehed, kui raamatuid loevad, loevad rohkem klassikuid. Naised loevad sagedamini raamatuid, mis neid edasi aitavad. Mina loen Emil Tode „Raadiot”” (lk 229). Äkki peitubki selles väites selle uue žanri, naisautori pihtimusliku ja ülimalt autobiograafilise eneseotsingukirjelduse populaarsus? Naised loevad raamatuid, mis neid edasi aitavad. Nagu nad käivad joogas ja bodybalance’is. Äkki aitab Vahingu „Valik” – nagu teisedki sama „žanri” raamatud, mida siin maininud olen – rohkem mõista postfeministlikku maailma, kus naiste emantsipatsioon on tulnud, et jääda, ning sugudevahelised suhted nagu ka mitmed ühiskonna alus- ja võimustruktuurid on pöördumatult muutumas. Küllap me vajame selliseid moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.

Aga neil raamatutel ei saa olla mingit pikemaajalisemat mõju või tähendust, juhul kui nad pole hästi kirjutatud. Eelkõige lihtsalt kirjandus, mille puhul on autori sugu, rass, meditsiiniline ajalugu, vanus ja CV siiski sekundaarse tähendusega. Vahingu „Valik” seda kahtlemata on. Tulen korraks veel tagasi võrdluse juurde Kaur Kenderi New Yorgi käsitlusega. Vahingule võiks Kenderiga võrreldes öelda: „You’ve come a long way, baby”.* * Selle lause copyright, paraku küll, kuulub sigarettidele Virginia Slims ja vihjab naiste emantsipatsioonile.

Neljapäev, detsember 09, 2010

Jumala poeg ja Katrin Siska isa

Ja tänase päeva värvikamatest hetkedest võib veel mainida keskealist meest, kes oma pea E poe ukse vahelt sisse pistis, kui E parasjagu mulle "stilismi" tegi: valis välja sobivaima musta väikse kleidi ja kattis selle kunstlilledega. Kiitis heaks sukkade ja kingade kombinatsiooni ning laenas kõrvarõngad.
"Maire Aunaste võttis mul pea maha! Mõõgaga raius otsast! Iga päev juba nädal aega järjest!", teatas mees heatujuliselt. "Varsti hävitab kogu universumi ära! Ja Oleviste kirik kukub kokku!" E selgitas, et see on üks vanalinnas hulkuvatest hulludest, kes üldiselt identifitseerib end kui Jumala poega ja Katrin Siska isa. E oli ta vastu sõbralik, aga viisakalt tõrjuv. Mina aga mõtlesin, et küllap on kõik suured müüdid ja loomislood alguse saanud küla-või isegi koopaklatshist ning hullumeelsete sonimisest. Põlvkond või paar edasi, ning ürgajal või kogukondliku korra ajastul oleks meil müüt Mairest, võimsast deemonist ja ürgkurjuse kehastajast, kes perioodiliselt ohustab kogu loodud maailma ning kellele peab tema viha lepitamiseks vereohvreid tooma ja süüta neitseid ohverdama. Ja tema vaenlase, näiteks jumala nimega Jüri tütar oleks imeilusa häälega kaunitar Katrin, viljakusejumalanna või kodude kaitsja.
Teisele poolmütoloogilisele olendile omakorda, kunagisele Tallinna hipide liidrile Vladimir Wiedemannile leidsin täna vist uue eesti kirjastaja, kohalike bestsellerite väljaandja. See hiire kadumistrikk läheb kuidagi viimase maailmapildiga kokku.

Enne

Kuna märkmeid peab tegema, siis piirdun hetkel Facebooki midagi oodates tehtud sissekannetega. Ja kursiivis dateeringute ja vahemärkustega.

Eile:
Nii armas Facebooki sõbrakutse minu jaoks tundmatult noormehelt: "Olen mõnda näinud te töödest, ja need on muljet avaldanud + te olete väga naljakas kui te ahastate aeglase performancei üle".

Eile hilisõhtul:
Pesin just nõudepesuvahendiga pead. Iroonilisel kombel on glämmi saatejuhifoto tegemine just praegu -- kui üldiselt olen koos karamelli, isetehtud vahukommimassi, silikooni, tärpentini ja plastikuga. Varahommikul kohtun oma stilistiga.

Täna pärastlõunal:
Vana kooli töömeeleolu minu jaoks. Kõik haiseb ja kärssab, käed on kõikvõimalike mürgiste ja/või nahale kahjulike materjalidega koos, pidevalt ootan, kuidas üks või teine aine kuivab, lahustub või sulab, inimesed, kellest vaevu pooli tunnen, käivad ruumist läbi ja laenavad midagi. Pluss Youtube ja kuuekümnendate bändid.

Ja pärast saatejuhtide fotosessiooni kesklinna stuudios (taksoga via materjalide ladu Telliskivi tänaval -- teist korda tänasel päeval), E-le:
Su kleit oli hitt. Kaks Tallinna TV töötajat, tuleb välja, on Facebookis Siidilabori fännid.
Ühtlasi püüdsin siin Konteineris just kinni hiire, kes oli mingisse kuivainepakki endale pesa teinud. Hästi armas hiir oli. Panin ta koos tema kodupakiga algul ühte tühja potti ja sealt puuri. Kust tema kadus. Väike karvane Houdini. Noh, nüüd olen nagu su ema, kes kirjeldab, mida kass näeb.
Või nagu mu enda ema, kes helistab mulle, et rääkida linnukestest, keda ta näinud on või ilmateatest.

Ja karamell on vahepeal valmis saanud.
Sepp, kes mulle on ühe konstruktsiooni vist valmis teinud, pole siia jõudnud veel. Võibolla oleksin ise ka pidanud kuhugi minema, kus mu saadet, mis just preagu peaks eetris olema, vaatama minema.





Neljapäev, detsember 02, 2010

Global Container XIV

GLOBAL CONTAINER XIV
PIkkujoulut-eri

Reedel, 3. detsembril 2010
Alates 20. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras neljateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:


Aapo Ilves
Luule & muusika

Jaan Pehk
Luule & muusika

Vaida Tamoseviciute (Leedu)
"3 Love Stories"
Videonäitus

P-Jay
Muusika


Jätkuvalt avatud (10. 01.2011)
Mari Prekup
"Ajamasin"
Näitus


Üritusele eelneb:
Kunsti-ja disainiturg "KUUSEKE"
Kl 16-21


Seekordse Polymeri kunsti- ja disainituru "KUUSEKE" programm hõlmab endas
nagu tavaks saanud nii õpitubasid, turgu kui muusikat. Taaskord saab tulla
uudistama, ostma ning paitama noorte andekate disainerite ja kunstnike
loomingut!

Sel aastal üllatavad:

Sandra Jõgeva (skulptuurid) "Laud Naised"
Terje Meisterson (ehted) - www.terjemeisterson.com
LesPetites (eesti käsitöö & disain) - www.lespetites.ee
RedHaus (ehted ja kudumid) - www.redhaus.tk
Polymeri Keraamikud (keraamika)
SiidiLabor (mood & disain) www.myspace.com
IO Klaas (vitraaztehnikas klaasehe) - www.ioklaas.com
Anna Axonova (mood) - www.axonova.com
Jarõna Ilo (unikaal keraamika)
Kadri Misu (aksessuaarid) - www.misu.ee
Milt Ehted (ehted)
Ljubov Andrejeva ( ehted & kindad)
Riho Luise (ehted, kaardid, magnetid..) - www.umbra.ee
Mariliis Ehvert (vilditud loomad, polymersavist ehted)
Indie Printshop (t-särgid)

Üritusteseeriat Global Container toetab Eesti Kultuurkapital