Reede, märts 31, 2006

Niina:
Maailm räägib sama keelt, igas asjas. Kui teed näitust, kui mängid või lavastad olukordi läbi, kui satud päris maailmas peale millelegi, mis selgelt ütleb sulle saladusi ette. Lugedes siin uuesti üle meie näituse kontseptsiooniteksti, leidsin paljus paralleele oma koeraga. Uskumatu. Kui koer on elanud maailmas 11 aastat, siis peaks olema igati loogiline, kui ta ühel hetkel otsustab lahkuda. Reeglina on ta selleks ajaks haige, kohmakas või lihtsalt hallinenud. Sest milleks on olemas vananemine. Selleks, et eelneda surmale. Selleks, et harjuda lahkumisega. Selleks, et kõik oleks selge ja mõistetav - ahah, vana, järelikult sureb. Aga kui keegi, näiteks üks koer, käitub elu lõpuni kui kutsikas, kui elurõõmus ja ajast mitteteadlik tegelane, siis no ausõna võtab kogu süsteemi kiruma küll. Hei, ma ju olin tema sõber! Hallo, ta oli elus! Mis toimub? Ja samas, ma olen ta üle ilmselt jäädavalt uhke, et ta arsti läbivaatuslaual, kateeter otsapidi põies, ei tundnud huvi oma hellades kohtades toimuva vastu, vaid naelutas pilgu mingile kassile, kes oli toodud teise tuppa. Lõpuni endale truu :) Ja mis tema matmise täna kõige raskemaks tegi - ei, mitte kivikülmunud maa või sitt ilm, mitte paistes käed või valus selg - see, et kasti tuli panna endiselt maailma kõige ilusam koer. Respekt.

Neljapäev, märts 30, 2006

Aurora:

Mõtlesin, et panen siia ka lõigu meie näituse kontseptsioonitekstist.

XXX XXX ja XXX XXX uus näitus "XXX" tegeleb popstaariliku surmaga. Näitus koosneb kuuest fotolavastusest.

On ju romantiline, traagiline, õigesti ajastatud surm paljude popmaailma müütide olemuslik osa. Retsept, millest pidasid kinni paljud 20. ja eelmiste ning kahtlemata ka järgnevate sajandite legendid. Võimalus jätta oma legend lihtsaks, löövaks ja terviklikuks ning biograafia piirduma peatükiga "early years". Tänapäeva noorusekultuslikus maailmas tähendab see ühtlasi hääbuva füüsilise ilu probleemide vältimist, enda varasema mina varjuks muutumise vältimist – nii tuttavad teemad paljude endiste popstaaride ja seksisümbolite puhul. Fotolavastused on filmilikud kaadrid erinevatest (ja enimkasutatud) võimalustest elada kiirelt, surra noorelt ja jätta endast maha kaunis laip.
Fotode eesmärk on mõjuda kaunilt, romantiliselt ja seksapiilselt. Erinevalt kriminalistikale pühendunud politseireporteri juhuslikust jäädvustusest. See on see hetk, mil otsus edaspidisest naeruväärsusest loobuda õilistab nii surijat kui tema puutumatuks jäävat müüti. See on tardunud elu, viimane vorm, mille elav organism võtta saab. See on kõige viimane lihv senisele kujutisele, kõige viimane salvestus artistiteest. Võimatus edasi minna ja maailmale midagi juurde anda.

Nagu kirjutas Tõnu Õnnepalu hiljuti lahkunud superstaari Lennart Meri surma puhul: "Ma ei tea, aga olen ometi kindel, et inimene valib oma surmatunni. Mitte teadlikult, isegi kui ta ise vastupidist arvab. Aga valib. Võib-olla juba sündides, võib-olla veelgi varem. Valib, kelleks ta saab, mille sümboliks. Sest surmatunnil koondub iga inimese elu üheks pildiks, üheks nägemuseks, millekski väga väikeseks ja väga intensiivseks. Jah, sümboliks. Kellegi jaoks. Alati kellegi jaoks."

Ja samas on otsus teha endast selliste fotode seeria ju sündmustest ette ruttamine, võib-olla mitte kunagi juhtuva ette läbi elamine. Feik, mäng, laenuvõtmine.

Väga paljud lõpetaksid oma legendi huvides karjääri aplombiga tipus olles, pääseksid vanadusest ja allakäigust, kuid väga vähesed teevad selle pooljuhuslikult teoks. See on rong, millele ühel hetkel jäädakse päästmatult hiljaks. Loodetavasti jääb ka hiljem võimalus "lahkuda nagu daam."

Aurora (kümme minutit hiljem):

Meie näituse-eelne lõpuspurt on loodetavasti seljataga. Meeleolu kõigub, kahtlemata üsna harjumatult vahelejäänud öö tõttu leebest eufooriast kerge masenduseni. Maailm tundub teistmoodi, mitte nii selge ja hoomatav kui muidu. Üks natuke arusaamatu, aga põhimõtteliselt sõbralik paik. Nagu vist Matti Nykäsele, keda nägin eile öösel ühest talkhow-katkendist. Ta oli end arvatavasti hirmust avaliku esinemise ees täis joonud ning seletas pehme keelega, aga rahulikult ja ilma purjus inimestele tavaliselt omase afektiseisundita. Seletas, mida tal oli oma elu kohta Soome rahvale öelda.
Võrdluseks nägin ka kainet Mattit samasuguses olukorras. Jumal,kuidas ta kartis.... silmad vilasid, kehakeel oli rahutu ning tema umbusku ajakirjaniku suhtes võis kaugele näha... Vaeseke. Oli näha, et meedia esindajad on teda korduvalt lolliks teinud ning ära kasutanud ja et ta on sellest lõpuks ka aru saanud. Aga ikka liiga hilja.
Oota, mida ma tahtsingi öelda? Ma olen üleval 28. märtsi hommikust saadik, kella poole kümnest. Ja praegu on 30. märtsi esimesed tunnid. Magama!

Kolmapäev, märts 29, 2006

Aurora (mõned tunnid hiljem):

Meie dj-debüüt jäi siiski ära. Läksime klubisse kohale, kus olid pika laua taha end juba sisse seadnud Kirjanike Liidu esimees, noor helilooja, kes esindas oma erialaliitu, edukas animarezhissöör ning sisearhitekt. Kõigil kaasas cd-d oma lemmiklugudega. Üks cd-mängija. Ja meie: Niina, mina ja Sulev, kes oli meile kokku pannud plaadi suitsiiditeemaliste lugudega vaheldumisi Niina ja Naatani kunagise bändi salvestustega. Me olime isegi ära jaganud lood -- kes mida tutvustab. See atraktsioon üsna jaburas klubis tundus olevat täiuslikult lõpuaplomb selle intensiivse ja kohati paanilise päeva lõpetuseks. Siis helistati Niinale ning ta läks eemale rääkima. Samas sain ise kõne Naatanilt, kes oli meid päeval meie fotode ettevalmistamisel aidanud. Siis oli ta kategooriliselt igasuguse "prassimise vastu" ja lubas kohe pärast tööd oma pere juurde minna. Tundus, et Naatan oli vahepeal meelt muutnud....
Igaljuhul oli Niina saanud teada, et tema koer oli just oma 11ndal sünnipäeval surnud ja mingisugusene kahekesi mikrofoni sädistamine ei tulnud muidugi enam kõne allagi. Ja ma mäletan liiga hästi seda, kuidas mu oma koer samas vanuses vähki suri, et üksinda neid lugusid sisse juhatama jääda. Igaüks neist nii või teisiti surmateemaline....
Lahkusime kolmekesi klubist ja pärast seda, kui olin viimase bussi peale jooksnud, hakkasin saama segaseid kõnesid Naatanilt. Kes sai lõpuks aru, miks me nii äkki lahkusime -- pärast mitmekordset kannatlikku seletamist ja avaldas lootust, et see koer sünnib järgmises elus inimesena.
Aurora:

Meie huumori latt on langenud allapoole vööd, me oleme teist ööpäeva järjest ärkvel ja pärast lugematuid tehnilisi tagasilööke on meie näituse fotod lõpuks trükikotta jõudnud. Vahepeal tundus see küll täiesti võimatu olevat.
Lisaks helistati mulle sellel hektilisel hommikul ja paluti mingitmoodi pseudo-dj-d mängida tänaõhtusel peol. Et võta kaasa mõned cd-d oma lemmiklugudega ning esinda selliselt ühte loomeliitu. Sellises väsimuseastmes ning vatises meeleolus tundub see täiesti adekvaatne meelelahtus olevat. Aga üksinda vahest mitte, seetõttu palusin Niinal ka asjast osa võtta. Et double act , topeltenergia ja topelt-ebaadekvaatsed valikud. Üritame hetkel kokku seada cd-d näitusemeeleoludest mõjutatud, suitsiiditeemaliste lauludega. Mida ei olegi nii vähe....
Minu isiklikud lemmikud on senini romantiline "Suicide is painless", Onu Bella vähetuntud lugu "Vampiir" (sellest , kuidas ta kohe veenid läbi lõikab) ja Radioheadi mingi südantlõhestavus.

Teisipäev, märts 28, 2006

Niina:
Tõepoolest, rahataotluse rahuldamine on üks neist asjust, mis suudavad vähemalt mind rajale tagasi tuua. Üleharitus kunsti alal ei garanteeri teatavasti mingit sissetulekut, kuid professionaalset taset oodatakse sellegipoolest igalt projektilt. Ma ei räägigi sellest, missugune hulk tööd iga jumala näituse/perfoka/kunstisündmuse väljamõtlemise ja oraniseerimisega kaasneb. Ja sel ajal ei ole tegemist mitte täistööpäevadega, vaid pidevate ületundidega. Jah, minus räägibki mõnikord teatud sorti mõrusus, aga see ei ole õnneks muutunud pidevaks seisundiks. Ma naudin kunsti tegemist ja isegi sellega kaasnevat sitta. Ma olen väga teadlik sellest, mida ma tänu oma elu- ja loomeviisile tunda ja teada saan - ja see on väärtus, mida ma käest ei annaks. Aga türa, mind ajab vihale see viska-vette-küll-siis-ujuma-õpib suhtumine. Aga ka selle juures annan ma endale aru, et kogu elu ongi just see. Alustame tohutust mäluaugust ja paneme huupi kõrge vanaduseni välja. Lausa särav, kui keegi suudab õigel ajal selle lahmimise lõpetada. Või selle huupipanemise enda imetlusväärseks teha. Siinkohal kummardus Lennart Merile.

Esmaspäev, märts 27, 2006

Aurora:
Milline õnn ja rõõm, me saime fondist raha!
Kuna näitus on juba nädala pärast ja meil pole hetkel 6 suure foto väljaprintimiseks kummalgi raha, tundus olukord teadmatuses, kas meile üldse raha eraldatakse, juba peaaegu kriitiline. Õnneks saime teada täna, kuna ametlikult avaldatakse rahaeraldused alles kuni kümne päeva pärast. Saime piisavalt raha, et maksta galerii üür ning fotod.
Lisaks sain mina eraldi stipendiumi töö teostamiseks ülevaatenäitusele paari kuu pärast.
Nagu ikka, oleme sellel alal tegutsedes õnnelikud, kui ei pea oma tegevusele peale maksma või raha laenama, teadmata, millal tagasi saad anda.
Homme on fotoseeria viimane võte, seekord minuga. Rekvisiitideks uunikumauto ja klubitoss, mille ülesandeks on kehastada heitegaasi, millega end autos mürgitan. Mu isiklik valik see enesetapu korral küll ei oleks, kuna auto heitegaasid on üks kõige jäledamalt haisevaid asju, mida tean.
Aurora:
Näituse eelviimase foto pildistamine Sulevi ja Karli korteri dushiruumis.


Niina:
See ei ole päris esimene kord, kui meist kellelgi tuleb vereloigus lamada. Seekordne põhjalik ja kleepuv kogemus oli tulevase näituse nimel, teemaks, nagu juuresolevalt dokumentatsioonilt näha, surm. Kunstnik, rokkstaar, näitleja - need privilegeeritud, kes elavad paljude inimeste unistusi. Õigel ajal areenilt lahkumine on oskus, mida paljud artistid ei valda. Võimalus jääda nooreks, säravaks ja löövaks, ilma mandumise ja ideedepuuduseta, tüsenemise ja kortsudeta. Võimalus säilitada austust hoidev salapära ilma reality-show saatejuhiks langemata. Võimalus teha oma viimane teos endast, päriselt, igavene.

Aurora:
Et siis noorelt ja ilusalt suremise virtuaalne kogemus. Kui midagi tõsiselt läbi mängida, siis oleks elamus justkui olemas, ilma et päris elus oleks vaja järgi proovida. Antud juhul tähendab see siis oma otsa leidmist mitmel erineval efektsel ja popstaarilikul viisil. Kui oled ise oma huku lavastanud ja üles pildistanud, ei ole vaja seda loodetavasti enam Politsekroonika jaoks teha...
Igal juhul on meil nüüd olemas kunstvere retsept: väga lihtsatest, igast kaubanduskeskusest kättesaadavatest koostisosadest. Mis iroonilisel kombel jääb nii fotol kui palja silmaga vaadates palju ehtsam kui grimmikunstnike "ametlik" ja väga kallis kunstveri. Retsept jäägu siiski meie firmasaladuseks.