Teisipäev, november 30, 2010

Minu tänane Delfi artikkel burleskist

Sandra Jõgeva: Tule nagu oled — aga kanna palju meiki
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
30. november 2010 02:02




Novembri lõpus esitleti Eestis esituskunstidest vist ühte kõige jaburamat, aga ühtlasi demokraatlikumat – nimelt burleski.

Nais- ja sootemaatikale pühendatud feminari (tuletis sõnadest “seminar” ja “feminism”) lõppakord leidis aset Kanuti Gildi saalis. Viiepäevase rahvusvahelise ürituse korraldajad Dagmar Kase ja Anna-Maria Penu olid burleski tutvustama kutsunud soomlased, kes varjusid žanrile omaste esinejanimede taha.

Kiki Hawaiji, lonkav naine blondi parukaga, milles põlesid lambid ning Bettie Blackheart, korpulentne daam ekstravagantsetes retrokostüümides, seletasid lahti selle esituskunstiliigi fenomeni. Burleski ajalugu ulatub 19. sajandisse ning nimetus on pärit veel paarsada aastat varasemast ajast.

Laval leidsid aset demonstratsioonesinemised meessoost kaasmaalaste Bent Van Der Bleu ja Frank Doggensteini ja soome burleskidiiva Tinker Belli kaasabil ning näidati videoklippi USA burleskiartistidest. Olin varem näinud selle žanri esindajaid Allen Ginsbergile pühendatud festivalil ühes New Yorgi pargis.

Ja soomlased oma programmiga kinnitasid mu arusaamu selle fenomeni suhtes. Burlesk – see on just nii absurdselt lihtne ja süüdimatu, nagu üks lava peal toimuv asi loogiliselt olla ei tohiks. Esineja astub publiku ette ning kannab üksi või mitmekesi ette etüüdi. Näitlemis-või tantsimisoskus ega ka idee, mis oleks komplitseeritum kui üheksanda klassi peo isetegevus, pole absoluutselt vajalik. Pigem vist isegi vastunäidustatud.

Selle etenduse lõpp on 5-10 minuti möödudes alati sama: esineja võtab oma riided seljast. Samas jätab ta selga aluspesu ja rindade külge kinnitatud sädelevad tuustid, mis rindu väristades hüplevad – seda juhul, kui esineja on naine. Ekstravagantsed, 19. sajandi prostituute, popkultuuri kangelasi (filmitähtedest koomiksitegelasteni), linde või loomi meenutavad kostüümid on absoluutselt kohustuslikud, samuti ülitugev ning silmapaistev meik. Võltsripsmed, glitterhuulepulk, parukad, võrksukad, korsetid, pitsid. Ja kuna riided lendavad seljast küllaltki kiiresti, pannakse rõhku ka seksikale pesule. Või siis mitte – üks meesartistidest kandis Kanuti Gildis esinedes halle lotendavaid vupleid, millele oli hõbedaselt tikitud sõna “Lucky”.

Ja mis teeb burleski nii jaburalt demokraatlikuks alaks, kus võib laval tähena särada igaüks? Aga see, et mitte mingisuguseid nõudeid esinejate välimuse ja oskuste suhtes ei ole. Tavaliselt taustaks kõlava popmuusika saatel lavale tulev artist ei pea selle muusika saatel liikudes rütmi tabama. Sama vähe kui musikaalsust, tantsimis-või näitlemisoskust, on vaja tavamõistes atraktiivset välimust. Kostüümid langevad põrandale, et paljastada sellised kehad, milletaoliste omanikud iial stripparina tööd ei saaks. Vähe sellest – on olemas isegi burleski alaliik nimetusega “cripplesque”, mille puhul lavale astuvad suisa vigased. Arusaadav, miks feministidele see zhanr meeldib – on ju tegemist näkkusülitamisega peavoolukultuurile, mis eriti naistelt nõuab teatud piiridesse mahtuvat füüsilist välimust .

Võimalik, et selle žanri tõusev populaarsus kogu maailmas – Ameerikas esilinastus just film pealkirjaga “Burlesk”, peaosades Cher ja Christina Aguilera, on seotud teiste oma olemuselt sarnaste , kuigi näiliselt eraldiseisvate nähtustega. Reality-show`d, mille abil võib kuulsusesse tõusta absoluutselt iga koduperenaine, töötu ehitaja või tätoveeritud eksvang.

Internetikommentaariumid, kus võib omakorda end absoluutselt igal alal ekperdina tunda ükskõik kes. Ülim demokraatia ja ülim inklusiivsus, täpselt nagu burlesk. Soome artistide etendusele järgnenud diskussioonil mainisid nad, et Hollywoodi film nende kolleegidele ei meeldivat – seal ei näidata sellist burleski, mida nemad viljelevad. Loomulikult mitte – Cher ja Christina Aguilera näevad välja, liiguvad, tantsivad ja laulavad nagu filmitähed, kes nad ongi. Tõeline burlesk on tavalised inimesed, kellel tavamõttes lavale asja ei oleks. Päeval töötad ükskõik kellena ning kommenteerid töö kõrvalt näiteks meditsiiniteemalist artiklit juhtivas päevalehes, teadmata arstiteadusest elementaarsemaidki asju. Õhtul paned pähe paruka ja selga korseti ning hõljud koordineerimatult ringi burleskiklubi laval. Äärmiselt ajakohane ning hirmutav ja lohutav üheaegselt. Tule nagu oled – aga kanna palju meiki!

Laupäev, november 27, 2010

Kirjutavad veel

Vaatasin oma Hotmaili aadessi. Seal oli paar asjalikku meili; paar asja, millele oleks pidanud ammu vastama ja üldmassi moodustasid viiruse poolt saadetud või siis nende poolt, kellele viirus oli saatnud meile teemal "Hey, dude! Wanna earn some cash?", tagasi lükatud kirjad. Lisaks inimeste kurtmised, et ma neile eelpoolkirjeldatud sisuga meile saadan. Ja seal oli ka järgnev pöördumine:

Tere, Sandra!

Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga

Edu Sulle!



vanaproua
XX

Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.

Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.


* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.

Reede, november 26, 2010

Kaasaegse kunsti Mart Sanderid

Otsin ükskõik mis materjalist ja ükskõik mis värvi pildiraami, mis oleks ise suur ja massiivne ning A 4 või suurema pildi, tegelikult küll foto jaoks. Käik Balti jaama ümbruse ja Telliskivi tänava second handidesse ei andnud mingeid tulemusi, samuti Balti jaama antiigiputkad mitte. Viimastest olid pooled pealegi kinni.
Lähen soovitatud Tallinna Kaubamaja II korrusele vaatama.
Eile sain inglasega, kes üleeile oma artist run space`ide teemalise doktoritöö jaoks intervjuud tegi (ja oli kaks aastat tagasi juba Polymeris käinud) kokku Linnagalerii avamisel. Ülivähe inimesi, ülivähe kunsti. Mulle meeldiks, kui keegi mu käest telliks selle kohta artikli -- võiks sharlatanlusest kirjutada. Kaasaegse kunsti Mart Sanderid, pole midagi teha. Ja naljakas on, et teoorias mulle kontseptualism meeldib -- kujutan täiesti ette täiuslikku näitust, mis koosneb A 4 paberist galerii seinal. Või tegelikult, ega ikka ei kujuta ette küll, samas usun siiamaani vankumatult selle võimalikkusesse.
Seekord oli paberil mingi ebamäärane luuleline tekst ja kunsti rolli täitsid kaks sammaldunud puupakku. Läksin isegi sharlatanide artist talk`i kuulama, mille viis läbi mu endine koostööpartner. Aga mul oli see inglane kaasas, midagi nii huvitavat seal ka polnud ja niisiis olin vist ainult viis minutit kohal. "Psühhogeograafia" on uus "interdistsiplinaarne".

Neljapäev, november 25, 2010

Mulle kirjutavad täna...

1. Brisbane`i ehitusinsener ja hobi-maastikumaalija, kes on netist avastanud mu portfoolio. Küsib, kui palju maksab mu orjaks olemine. Arvas, et ma olen siiani seal mandril. Armas.
2. Keskkoolitüdruk, kes oli Experimenta workshopis ja luges pärast mu raamatu läbi. Ütles, et otsustas perfokaid tegema hakata ja tal on ka olemas inimesed, kellega neid koos teha. Ja et tal on olemas inimesed, kellega koos neid teha. Ta ütleb, et tahab algajana minu käest nõu küsida: mida teha, kui asjad käest lähevad ja politsei tuleb? Ülimalt armas.

Neljapäev, november 18, 2010

Kodanluse diskreetne võlu

Päev algas sellega, et ostsin Kalevist 50 kg suhkrut ja lõppes kinoseansiga
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").

Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.

Laupäev, november 13, 2010

Kiirraamatuarvustused

Kuna võtsin oma zhüriiliikme tööd tõsiselt (ja üllatuslikult selle eest ka maksti), siis järgnevad minu poolt auhinnale kandideerinud teoste kiirrevüüd.

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma" (Petrone Print 2009)
Lugesin aasta tagasi juba, mäletan, et oli värske ja psühhedeelne ning hästi loetav. See mitmekihiline reaalsus seal oli võluv ja veenev. Üks mu personaalseid favoriite.

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (Petrone Print 2009)
Ta on selle raamatu kirjutanud kõigest 21-aastaselt ja see ON hea. Esimene pool kirjeldab lapsepõlve maajoodiku perekonnas, teine osa seltsielu Tartus. Esimene pool on parem. Teine personaalne favoriit.

Donald Tomberg "Kazimir, Vladimir ja teised" (Kirjastuskeskus 2010)
Ei meeldinud. Daniil Harmsi stiilis absurd.

Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus 2010)
Väga, väga OK noorteromaan. Taas kord on esimene pool --allakäik ja liikumine nullpunkti poole, parem kui sealt edasi liikumine ja happy end.

Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus" (2010)
Raamatupoodides ei olnud.
Ott Kilusk "Oktoobrikuine tuuker" (Kirjastuskeskus 2010)

Luuleklassikust zhüriiliige väitis, et Kilusk on eesti kirjanduse tipptegija mõne aja pärast, lisaks pidavat kirjutama romaani. Kaanekujundus on kole, luuletused üsna sümpaatsed, kuigi ma luulet eriti ei salli. Meelde ei jää midagi nagu viimase zhanri juures tavaline.Läbi lugeda ei viitsinud.

Aigi Vahing "Valik" (Pilgrim 2010)
Kirjutasin sellest juba Sirpi arvustuse, mida, tõsi küll, ei ole veel avaldatud. Ja tegelikult oli mu tähtaeg selleks viie päeva pärast praegusest hetkest, mitte pea kaks nädalat tagasi, kui haigeks jäin ja arvustuse reaalselt valmis kirjutasin ning ära saatsin. On nominent, kuna mina seda raamatut zhürii liikmetest tõesti pooldasin.


Häniläne "Ma pühäpääväpõllõ mõsi" (Võro Instituut 2010)
Luule on minu jaoks ala, millega ülimalt raskelt kontakti saan. Võrukeelne luule on juba liig mis liig, kuigi pooleldi võrukeelses keskkonnas möödusid mu lapsepõlve suved. Nägin neid ä-tähti -- umbes pooled kõigist täishäälikutest -- ja lõin raamatu kinni.


Ja lisaks kõigele sellele -- sealsamas Tartu Tasku raamtupoes oli soodushinnaga 33 krooni müügil järgmine teos, mille tagasiteel Tallinna rongis läbi lugesin:

Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
Naiivsevõitu sissevaaade kollasesse ajakirjandusse Eestis ja välismaal -- aga meediateemalisi loenguid ma ju pidama hakkan.

Kolmapäev, november 10, 2010

Montaazh. Betti Alver.

Montaazh. Või siis midagi eelmontaazhi taolist. Tehniline selline oli juba tehtud -- ja ma ei saanud esimese hooga arugi, et see pilt oli pärit kolmest kaamerast. Mis tõendab vaid seda, et me kõik oleme selle visuaalse keelega nii harjunud, et see tundub orgaaniline ja loomulik. Mis omakorda seletab ka näiteks seda, miks videokunst ei ole laiematele rahvahulkade hulgas eriti populaarne. Liiga vähe kaameraid ja liiga vähe tavapärast professionaalset montaazhi -- järelikult mitte eriti kaasahaarav.
Aga muidu oli see kõik -- esimene salvestus -- üllatavalt OK. Kui vaatasin samale televisioonile vahetult enne Austraalia-reisi antud intervjuud koos J-ga tehase hoovis ja võrdlesin seda esimese võttepäevaga, siis on ilmselge, et vahepealne invasioon Austraalia meediasse on mõjunud väga kasuliku harjutusena. Kuigi ikkagi näeb enda juures asju, mida võiks teisiti teha. Näiteks rääkida saate salvestusel lühemate lausetega.

Ja ettevalmistus homseks Betti Alveri auhinna zhüriiks: täna üks luuleraamat poes sirvitud ja üks romaan läbi loetud. Ülejäänuteks jääb niisiis homme pool päeva Tartus. Sealsed inimesed on teatavasti kuulsad oma organiseerimatuse poolest ja niisiis ei tasu loota, et keegi sind nende raamatutega varustab.

Teisipäev, november 09, 2010

Täiskasvanud feminism

Enne tänast kinoseanssi Artises. "Ma tahan elult kõike -- vabadus Simone de Beauvoir`mõistes". Feministlik kunstikriitik räägib, et ta on ühe reisibüroo kuldklient. Ja see firma oli saatnud oma klientidele pakkumised -- "Meesperele ajakirjad "Tarkade klubi" ning midagi autodest, naisperele "Naistemaailm" ja "Diivan"". Nimetatud feminist oli selle peale kohe reisibüroosse helistanud ja neile seal sooliste klisheede taastootmise eest uut ja vana teinud.
Selline lugu võrdluseks eelmisele. Areng on mäekõrgune, kas pole.

Ja ise sõimasin Elisat, kui avastasin, et mu telefoniarve pole hoopiski lubatud 350 krooni kõikidesse levinud võrkudesse pluss eritariifiga numbris. Vaid hoopis fikseeritud hind 350 + eritariifiga numbrid + kõigisse teistesse võrkudesse eraldi. Nad olid nimelt augustis ühepoolselt lepingu tingimusi, see on :hindu muutnud. Kui küsisin, miks sellest mulle ei teatatud, öeldi, et koduleheküljel on kõik kirjas.

Neljapäev, november 04, 2010

Naiivfeminism

Vene tütarlaps, muidu näitleja ja graafiline disainer, tahab meil oma esimest kuraatoriprojekti teha, teemal "naise valem". Sellest, et naine on mõistatus -- ühe naise sees on nagu üks loom, teise sees teine loom, publik võiks sellekohaseid ankeete täita... "Mehed on Marsilt, naised..., naised...atkuuda?" Ja: "See ei ole feministlik näitus!" Ta enda maalid on sellise spetsiifilise kommertssuuna esindajad, mis eriti venelastele millegipärast meeldib. Ta näitab oma portfooliot, ka näitlemise oma. T: "Keda sa seal "Kinnunenis" mängisid?" Tüdruk: "Venelannat number kaks."
T ütleb, et see näitus hirmutab teda ja läheb minema ning mina üritan venelannat kureerimise alal "nõustada". Et kui tal on idee, mis teemal näitus teha, võiks ta kõigepealt põhjalikult tutvuda eesti kaasaegse kunstiga, selle mõttes oma silme eest läbi lasta ja peatuda kunstnikel, kelle looming teda antud teemaga seoses kõnetab. Et ei maksa piirduda paari oma sõbranna ja enda maalidega. Vastasel juhul võetakse tema kuraatorinäitust lihtsalt ühe noorte tundmatute inimeste väljapanekuna."Super idee!", ütleb mu jutu peale tütarlaps ja mul on korraks tunne, nagu oleksin tema silma all tõmmanud kardina uue maailma sissepääsu eest.
Mis sellest edasi saab, ei tea.

Esmaspäev, november 01, 2010

Artikkel Eva Labotkinist, ilmus eelmises Ekspressis (Areen, 28.10.2010)

Projektipõhine magamajäämine


Sandra Jõgeva


Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*

Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10


Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.

“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.

“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.