Teisipäev, november 30, 2010

Minu tänane Delfi artikkel burleskist

Sandra Jõgeva: Tule nagu oled — aga kanna palju meiki
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
30. november 2010 02:02




Novembri lõpus esitleti Eestis esituskunstidest vist ühte kõige jaburamat, aga ühtlasi demokraatlikumat – nimelt burleski.

Nais- ja sootemaatikale pühendatud feminari (tuletis sõnadest “seminar” ja “feminism”) lõppakord leidis aset Kanuti Gildi saalis. Viiepäevase rahvusvahelise ürituse korraldajad Dagmar Kase ja Anna-Maria Penu olid burleski tutvustama kutsunud soomlased, kes varjusid žanrile omaste esinejanimede taha.

Kiki Hawaiji, lonkav naine blondi parukaga, milles põlesid lambid ning Bettie Blackheart, korpulentne daam ekstravagantsetes retrokostüümides, seletasid lahti selle esituskunstiliigi fenomeni. Burleski ajalugu ulatub 19. sajandisse ning nimetus on pärit veel paarsada aastat varasemast ajast.

Laval leidsid aset demonstratsioonesinemised meessoost kaasmaalaste Bent Van Der Bleu ja Frank Doggensteini ja soome burleskidiiva Tinker Belli kaasabil ning näidati videoklippi USA burleskiartistidest. Olin varem näinud selle žanri esindajaid Allen Ginsbergile pühendatud festivalil ühes New Yorgi pargis.

Ja soomlased oma programmiga kinnitasid mu arusaamu selle fenomeni suhtes. Burlesk – see on just nii absurdselt lihtne ja süüdimatu, nagu üks lava peal toimuv asi loogiliselt olla ei tohiks. Esineja astub publiku ette ning kannab üksi või mitmekesi ette etüüdi. Näitlemis-või tantsimisoskus ega ka idee, mis oleks komplitseeritum kui üheksanda klassi peo isetegevus, pole absoluutselt vajalik. Pigem vist isegi vastunäidustatud.

Selle etenduse lõpp on 5-10 minuti möödudes alati sama: esineja võtab oma riided seljast. Samas jätab ta selga aluspesu ja rindade külge kinnitatud sädelevad tuustid, mis rindu väristades hüplevad – seda juhul, kui esineja on naine. Ekstravagantsed, 19. sajandi prostituute, popkultuuri kangelasi (filmitähtedest koomiksitegelasteni), linde või loomi meenutavad kostüümid on absoluutselt kohustuslikud, samuti ülitugev ning silmapaistev meik. Võltsripsmed, glitterhuulepulk, parukad, võrksukad, korsetid, pitsid. Ja kuna riided lendavad seljast küllaltki kiiresti, pannakse rõhku ka seksikale pesule. Või siis mitte – üks meesartistidest kandis Kanuti Gildis esinedes halle lotendavaid vupleid, millele oli hõbedaselt tikitud sõna “Lucky”.

Ja mis teeb burleski nii jaburalt demokraatlikuks alaks, kus võib laval tähena särada igaüks? Aga see, et mitte mingisuguseid nõudeid esinejate välimuse ja oskuste suhtes ei ole. Tavaliselt taustaks kõlava popmuusika saatel lavale tulev artist ei pea selle muusika saatel liikudes rütmi tabama. Sama vähe kui musikaalsust, tantsimis-või näitlemisoskust, on vaja tavamõistes atraktiivset välimust. Kostüümid langevad põrandale, et paljastada sellised kehad, milletaoliste omanikud iial stripparina tööd ei saaks. Vähe sellest – on olemas isegi burleski alaliik nimetusega “cripplesque”, mille puhul lavale astuvad suisa vigased. Arusaadav, miks feministidele see zhanr meeldib – on ju tegemist näkkusülitamisega peavoolukultuurile, mis eriti naistelt nõuab teatud piiridesse mahtuvat füüsilist välimust .

Võimalik, et selle žanri tõusev populaarsus kogu maailmas – Ameerikas esilinastus just film pealkirjaga “Burlesk”, peaosades Cher ja Christina Aguilera, on seotud teiste oma olemuselt sarnaste , kuigi näiliselt eraldiseisvate nähtustega. Reality-show`d, mille abil võib kuulsusesse tõusta absoluutselt iga koduperenaine, töötu ehitaja või tätoveeritud eksvang.

Internetikommentaariumid, kus võib omakorda end absoluutselt igal alal ekperdina tunda ükskõik kes. Ülim demokraatia ja ülim inklusiivsus, täpselt nagu burlesk. Soome artistide etendusele järgnenud diskussioonil mainisid nad, et Hollywoodi film nende kolleegidele ei meeldivat – seal ei näidata sellist burleski, mida nemad viljelevad. Loomulikult mitte – Cher ja Christina Aguilera näevad välja, liiguvad, tantsivad ja laulavad nagu filmitähed, kes nad ongi. Tõeline burlesk on tavalised inimesed, kellel tavamõttes lavale asja ei oleks. Päeval töötad ükskõik kellena ning kommenteerid töö kõrvalt näiteks meditsiiniteemalist artiklit juhtivas päevalehes, teadmata arstiteadusest elementaarsemaidki asju. Õhtul paned pähe paruka ja selga korseti ning hõljud koordineerimatult ringi burleskiklubi laval. Äärmiselt ajakohane ning hirmutav ja lohutav üheaegselt. Tule nagu oled – aga kanna palju meiki!

Kommentaare ei ole: