Teisipäev, juuni 30, 2009

Päevikupidamine muutub igavaks

Aga ma jätkan siiski.
Võtan M-lt kehavormi. Nagu R ütles, mu kõige parem vorm.
Organiseerin soomlastele ponid.
A tuleb enda lõhutud klaasi jaoks ukseauku üle mõõtma ja aitab mul kipsi põrandalt ära koristada. Ta ütleb, et on professionaalne koristaja -- ja enamvähem sellise mulje jätabki. "Kui kuskil käid , siis jälgi, et maha ei jääks, oh, yeah, baby, jälgi. Sest jäljed võivad asukoha reeta, siis on trompetisoolo, tutututlutulu.... Kes nii ütlevad -- õige vastus -- pääkapiikuud... Mu Bock hakkab otsa saama...oh, yeah." Praeguseks jätab ta sellise mulje.
"Must võiks saada professionaalne humorist, Eri Klas või Eino Baskin. Kas sa tead, mis Eri Klas ütles? Et tema elu koosneb kolmest P-st. Pleasure, prestiizh ja mis see kolmas P võis olla.... Power? Pane nüüd "Phantom of the Opera: Power of the Night!"
"Võtan kehavormi beibedelt, mmmmmmm... Mahe... Näiteks Llll-lt on mahe võtta. Ma olen ikka täitsa humorist, kui mul lubatakse olla... Siis teen Lll-st vabaduse samba..."

Esmaspäev, juuni 29, 2009

Jätkan, nagu lubatud, päevikuvormis

Kipsiworkshop.
Mu isa sünnipäev.

Kauplen trükikojast parema pakkumise.
M juures katsikul.
Hoian ära tekkida ähvardava kriisi (tegu on feministlidele mõeldud töö ettevalmistamisega).
Kohtun juhuslikult R ja M-ga ja lepime kokku minu võimaliku protsendi tema tööga toimuva tehingu puhul -- tema kohalolek, mis tagab kindlustunde ja võimaliku abi, kui hakkan positiivi valama. See kõik on feministidele.

Laupäev, juuni 27, 2009

Kuulsus?

Kas see on kuulsus, kui Facebooki kutseid saadavad populaarsed näitlejad ja teletähed, kellega sa pole enda teada kordagi pikemalt kui kaks sõna vestelnud ja kellega võibolla ei teretagi?

P.S. Elurütm on metsas -- kella 3-4-ni üleval ja 11-12 üles. Ei meeldi.

Reede, juuni 26, 2009

Ikka väga pissed off

Tänaseid tähelepanekuid. Ma jõudsin äratundmisele, et ma vist ei kirjuta kunagi (või vähemalt tükl aega) sellist raamatut, nagu pool aastat tagasi ilmus. Kõik vahepealsed tekstid on kõigest administratiivkroonika ja lähiümbruskonna ning inimeste ja nende tegemiste kirjeldused. Seal ei ole erilist draamat ega hoogu, kuna kas ma enam ei suuda ettetulevaid sündmusi piisava traagikaga võtta, sest olen vanemaks ja kogenumaks saanud või on autobiograafiliste jutustuste kirjutamine oma uudsuse võlu kaotanud. Seda, et ühtegi tegelast ma välja mõelda ei viitsi, kuna maailm on täis täiuslikke karaktereid, olen ma alati teadnud. Kurat, ma ei viitsiks neile isegi nimesid otsida!
Seega lähen täielikult üle päevikuvormile.
Niisiis, tänane päev. Esimene tähelepanek on pärit varasest pärastlõunast, kui olin Konteinerisse jõudnud ja avastasin kohaliku kunstiajakirja uue ja uuenenud numbri. Minu kureeritud näituse kohta kirjutatud artiklit polnud sees. See rikkus loomulikult tuju, kuid nagu T ütles, pole see adekvaatne põhjus kriitikaks. See, et ajakiri on kaotanud oma suure trumbi, kakskeelsuse, seda minu arust on. Ma tahaks näha võõrkeelset inimest, kes ajaks näpuga järge ja rahulduks väikeses kirjas ingliskeelsete ühes jorus eraldi lehekülgedel esitatud lühikeste refereeringutega kõigist artiklitest. Teiseks, taas oleme jõudnud olukorrani, kus kajastatakse ainult näituseid, mis on trajektooril Vabaduse väljak - Harju tänav -paar tänavat vanalinnas. Kolmandaks --erakordselt mõttetu kujundusega erinumber. Ja miks peaks kedagi huvitama, kuidas noor maalikunstnik intervjueerib väga mitmel leheküljel keskealist blaseerunud kunstikriitikut, kes on tema näitusest mitte üdini positiivse ja paari peaaegu -faktiveaga artikli kirjutanud. Otsige endale elu.
Käisin elus esimest korda Hurda küünis ja tassisin koos M-ga (ameerika skulptor) 50-kiloseid kipsikotte trepist kolmandale korrusele, mis oli mõnevõrra tüütu. 25 kg inimese peale jaotununa ei ole palju, aga kipsikottidel pole just eriti toetuspunkte. M tahab ära osta R skulptuuri -- mõnel veab.
Siis läksin kohtumisele feministlikku üritust ja näituseprojekti korraldava kuraatoriga, mis oli positiivne. Sattusin näituseavamisele, mis kinnitas mu arvamust, et neist tasub eemale hoida. Inimesed jäävad täis ja ajavad loli juttu, mingid keskealised alkohoolikud ahistavad, midagi huvitavat ei toimu. Aktivapoolele jäi purjus ajakirjaniku artikliettepanek ning J, aga viimast näeb ka meie üritustel. Ja järjekordne Noor Aktiivne Inimene, kes rääkis, millega ta tegeleb ning keda seni teadsin vaid nägupidi.
Tõin Vabadussamba jalamilt ära meie kapsa, mis nägi välja närbumisohus, üksik ja õnnetu. Potti oli keegi toppinud kimbu rukkililli -- las jääda väetiseks.
Käisin vaatamas Scorsese filmi Rolling Stonesist, mis tekitas veendumuse, et see akrobaatikava, mida Mick Jagger oma vanade hittide taustal esitab, on täiesti mõttetu. Samas tundub mulle nende story jätkuvalt intrigeerivam kui kõik need noorelt surejad. Aga neil võib endal ikka üsna tüütu olla. Kinosaalis oli peale minu veel kolm inimest -- üks vanapaar ja K, minu "naabritüdruk", kellega kogu seansi juttu ajasin. K teab tohutult palju muusikast ja popkultuurist, nii et huvitav oli. Võtsime põhjalikult läbi ka kohaliku kunstiajakirja fenomeni. Ja K oli nõus, et Mick Jagger, olgugi mõttetu, on iga nurga alt ülesvõetuna väga ilus inimene.
Koju jõudes lugesin oma blogi kommentaari, mis pani mind ennast lõplikult feministina defineerima. Kuni minu kultuuriruumis* on inimesi, kes leiavad, et kureerimine ja "mõttetute piltide maalimine"** on naisele sobilik tegevus kuni sobiva mehe leidmiseni, kellele pühenduda, koju jääda ja talle lapsi sünnitada, olen ma nõus end radikaalseks naisõiguslaseks tunnistama. Aga kommentaarist inspireerituna tunnistan siinkohal, et ma kasutan selle blogi pealkirjades popkultuurireferentse, paljudele tundmatute laulude pealkirju ja parafraase minu arvates piisavalt kuulsatest filmitsitaatidest ja raamatupealkirjadest. "Minu naine New Yorgis" -- see oli parafraas Graham Greene`i romaanile "Meie mees Havannas". See tähendab, et C on minu lojaalne ja toetav kontaktisik NYC`s. "Naine mehe kehas" tähendab, et ta oleks õigupoolest pidanud sündima mehena. Seda juhtub vahel, armsad traditsionalistid ja shovinistid.
Ja selle kohta, et kas oma blogis võib kirjutada mida tahad -- teate seda väljendit: "You have yet again caught your eye on the obvious"?


* Moslemid tehku, mida hing ihaldab. Ma olen veendunud, et ka feministina pole mul õigust selles asjas sõna võtta ja et burkade keelustamine oleks sigadus. Õigus ennast katta on samasugune õigus nagu miniseeliku või võrksukkade kandmine. Olen kuulnud vägagi alternatiivseid seisukohti moslemi naiste valikute kohta. Seda kaasmaalastelt, kes on islamiriikides pikemaid ajavahemikke elanud ja kohalikega koos töötanud. Ja mulle tundub ebaõiglane, et islamikogukond on ainus inimgrupp, kelle suhtes on lääne inimesel õigus olla ebatolerantne. Meenub kohe O, muidu poliitiliselt ülikorrektne inglise intellektuaal, kes seletas mulle poolteist kuud tagasi Londonis, et talle tundub, et üleni mustas islami naine solvab teda oma riietusega ja et need inimesed talle kohe üldse ei meeldi : " It makes me feel like I was a sexual predator."

** Ma pole siiani kusagilt kuulnud ega lugenud arvamust, et näiteks Madonna "esitaks mõtteid poplaulukesi", sisustades oma aega, otsides oma elu armastust (viimast ta ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal kahtlemata teeb). Mis kõik kokku kinnistab päris lõplikult mu arvamuse, et kunst on kõige alahinnatum ja muusika (igasugune selline, Arvo Pärdist Bob Dylanini) kultuurivaldkond üleüldse.

Jätkuvalt kergelt pissed off

Vaatasin lähedalt ja assisteerisin natuke ülimalt professionaalset torsolt vormi võtmist ja selle kokkupanemist (eriti õpetlik). Palju tehnilist infot ja vihjeid tavaliste materjalide ebatavalise kasutamise kohta ja ingliskeelseid termineid.
Külastasin esimest korda elus stomatoloogiatarvete hulgiladu ja teist korda elus uut Nõmme turgu ja mitmesajandat korda Raja tänava skulptorite maja. Lapsepõlve lõhn on märja kipsi oma -- mu emal oli seal aastaid ateljee.
Koristasin ja lugesin läbi veel ühe arvustuse mu raamatu kohta*. Ja istusin I-ga katusel ja rääkisin temaga joogakursustest. Ja tüübist, kes mind eile vihastas. Ja meie ühisest sõbrannast. Ja teisest kunagisest sellisest. Ja kolmandast.
Ma ei taha mõelda enam ühtegi mõtet amatöörkarjeristide hingeelu teemal. Inimloomus on masendavalt läbipaistev. Lihtne. Eriti amatöörkarjeristide oma.

* Ma olen jätkuvalt pissed off retoorilistest küsimustest teemal "milleks kaasaegne kunst" ja Mihkel Raua-paralleelidest ja mulle järjest selgemalt kohale jõudvast arusaamisest, et nendesamade retooriliste küsijate jaoks on täiesti elementaarne see, et kui sa oled kunagi nooruses populaarses bändis trummme või midagi taolist mänginud, on su eksistentsil väga sügav mõte. Erinevalt minu omast, eks ole. Ausalt, vanade koledate bändikaaslastega vanu hitte mängida ja meenutada, kui lahe oli kunagi kusagil kolhoosis end mäluauku juua pärast kontserti -- see ei ole minu arusaam kõikerehabiliteerivalt lahedast elust. Käed liiguvad kitarrikeeltel rutiinselt ja seltskond on igav ja erilisi ootamatuseid ei ole ette näha.
Kas Mihkel Rauda kutsutakse rahvusvahelisse feministlikku workshoppi ja perfokaüritusele, nagu minuga just juhtus? No näed sa nüüd.

Neljapäev, juuni 25, 2009

Aja oma kodust kuri vaim välja*

Mul on täna öösel unehäired. Äärmiselt ebameeldiv. Ma ei saa aru, mis läks valesti -- ma olen juba aastaid arvanud, et olen kiires ajavahe ületamises ja Ameerika-reiside ajal ning nende järel kohaliku elurütmi taastamises proff.
Lisaks vihastas üks inimene mind eile kohutavalt. Juba mitmendat korda järjest, kusjuures tavaliselt samasuunalise asjaga. Amatöörkarjerist-ja intrigaan, silmakirjalik värdjas (äärmiselt läbinähtav selline) ja wannabe.
Tsenseeritud.

Nii. Nüüd võtsin selle vihaga kirjutatud loo välja, sest see pole ehk sedasorti asi, mida kõigil mu lugejatel tarvis teada on. Must pesu ja need teised sõnad. Võibolla on see viga -- võibolla peaks just sellised asjad kõigile lugeda olema.
Aga mida ma nende tsenseeritud sissekannetega teen -- saadan paarile inimesele meilis pealkirja all "blogi asemel".


* Sellise pealkirja leidsin, kui ennast pool tundi tagasi guugeldasin. Ma teen seda aegajalt ikka. Lisaks nimetatud pealkirjale, mida minu isikuga seob naisteajakiri, mis aasta tagasi avaldas pika portreeloo minust kui ka sellise pealkirjaga müstikateemalise praktiliste näpunäidetega artikli. Ülejäänud üllatavate leidude hulka kuuluvad Vikerkaares avaldatud Jan Kausi eesti 2008. aasta proosakirjanduse ülevaade ja Vikerkaares ilmunud minu raamatu arvustus.

Kolmapäev, juuni 24, 2009

Rahvuslik tähtpäev

Viisime üleeile öösel Vabadussamba jalamile poolikust kapsapeast välja kasvanud kapsataime potis, mille eest T oli viimased kolm nädalat hoolitsenud. Kapsa ümber lint kirjaga "R.I.P. Ivan Orav/ Art Container". Kohale jõudes avastasin, et ka teised on sama nalja peale tulnud. Siis lugesin meie kapsast ühel pool asuva pärja lindilt välja sõna "Eesti Vabariigi President" ja teiselt poolt -- "Riigikogu".

Esmaspäev, juuni 22, 2009

Ekstreem"turism" Londonis

Kui saabud Heathrow`st ning pead minema Gatwicki, et saada koju.
Pangakaart ei tööta äkki ja kahest rongipiletist jääb kokku kümme naela puudu. Telefon ei tööta, sest on vahepealse kolme nädala jooksul tühjaks saanud ja laadida seda ei saa, sest neil saareelanikel on veider arusaam patriotismist ja rahvuslikust identiteedist, mis hõlmab nii Ameerikast kui Euroopast erinevaid pistikupesasid.
Tulekul: mis sai edasi. Autentsed märkmed, kirja pandud kümnele paberist oksekotile lennukis. WASP-boheemlaste elustiil saab kontrasti võimaluse näol sinna Londoni tänavatele jäädagi.
Meeleolu on parast sellist kogemust muidugi laadis "I will survive".

Neljapäev, juuni 18, 2009

Veel vahem kui kolm paeva siin

Tagasiteel C juurest kontrollisime, kas meie metrookaardid tootavad veel mingi ime labi. Muidugi nad seda ei teinud. Jargnes 5,5-tunnine jalutuskaik Upper East Sidest mooda Lexington avenyyd, labi East Village ja Lower East Side ning paar kilomeetrit yle Williamsburgi silla siia, "koju". Mis oli loomulikult meeleolukas ja tore. See oli eile. Lisaks kohtusin J emaga, seitsmekymne viie aastase vanadaamiga, kellel oli juuksuris tehtud viiekymnendate filmitahe soeng, helesinised prillid (molemad meeldisid mulle, nagu ka J ema ise) ja laitmatud suurilmadaami maneerid, mille tottu muutus vestlus aegajalt natuke naljakaks (J: " They live in Estonia !"; J ema : "I am impressed! That is marvellous!").
Tana ja homme istun galeriis ning paduvihma tottu pole ma paris kindel, kas mu siinsed tuttavad, kes lubasid tana naitusele tulla, seda ka reaalselt teevad.

Kolmapäev, juuni 17, 2009

Ma nyyd jatkan

Harlem - jatan K sinna mingisse neegrite kirikusse jumalateenistusele ja ise lahen -Bronxi, kus pole midagi teha, on tyhi ja k6le ja paistan ebasoovitavalt silma kui liiga valge persoon : mu kaest kysitakse, kas olen Dowtownist; ma ei oska muud teha, kui minna kohalikku baari, kus mulle kohalikud mustad mehed yhe joogi valja teevad - Times Square.met
Ja tana - kohtume C-ga, minu naine (voi pigem siis: mees naise kehas) New Yorgis - Metropolitan Museum - K saab Francis Baconi naitusel Stendhali syndroomi (kergemat sorti shokk kunstielamusest), mina naen ara naiteks Damien Hirsti hai formaldehyydis - C-l kylas Upper East Sides - kain koos C-ga jalgrattaga ymber Central Parki soitmas - nyyd C ja K-ga C korteris Bloody Marysid joomas.

Ja Kulkast sain raha ka.

Esmaspäev, juuni 15, 2009

Holiday

Kodupidu Myrtle avenyyl -- tutvun noorte luuletajate, kunstnike ja kuraatoritega -- oosel kl pool neli avastus, et see piirkond, kus on muuseas ka galerii, vist ei olegi nii ohutu, kui tundub -- ja et need hispaaniakeelsed noormehed, kes tanavanurkadel seisavad, ongi halvamainelised gangid -- C takistab mind nende kaest teed kysimast -- jargmisel paeval rongiga Beaconisse -- raudtee jookseb Hudsoni joe kaldaga paralleelselt ja Beacon on vaike maaliline linn, kus "poodides on jube kallid hinnad" -- J avamine ja kohalik eesti-ameerika "high society" -- naiteks konsul --tutvun yhe oma eesti lemmikkirjaniku ameerika sugulasega -- pikk paev galeriis -- parast "tood "dringil downtownis koos L-ga -- tana Brighton Beach ja Coney Island

Laupäev, juuni 13, 2009

Worth mentioning

Olen hetkel Eesti Majas ning sain tuttavaks eesti rahvusest vanaharraga, kes on kohaliku legendaarse performance space"i The Kitcheni (alates aastast 1972) asutajaliige. Ta on kunagi Hermann Nitschiga koostood teinud. OK, namedropping, olen syydi. Mind kutsuti tema purjekaga soitma ymber Manhattani, aga ma olen printsipiaalne, valvan sel paeval galeriid.
Lahen edasi peole, kuhu mind kutsuti.

Reede, juuni 12, 2009

So far so good

Istun praegu galeriis. K magab mu installatsiooni sees. Tal on pohmakas. J viis ta eile valja jooma tema galeriivalvamise lopuks. Eilne ainus naitusekylaline oli L, kes samuti siin viibib ning raagib, et tuleb sygisel loplikult tagasi. L, kes meid Eesti Majja kutsus, genereeris K kadumisega seoses paanikat, nii et eile oosel votsime korterist, kus peatume, takso galeriisse, et akki on K veel seal. Ei olnud. Noored, kes siin tanaohtust meediakunstiyritust ette valmistasid, ytlesid, et J saabus galeriisse kell kaheksa ohtul ning viis K endaga kaasa. Nad saabusid, molemad purupurjus, kell kolm oosel. Oli olnud lobus baarituur, J ostis suures koguses martiinisid ja tegi siin lahedalasuvas trendikas kyynesalong/baaris K-le manikyyri valja.
Ma arvan, et meediakunstinoored, kes ootavad J-i ja tema kahte projektorit siia enne oma yrituse algust paari tunni parast, saavad pettumuse osaliseks.
Mina aga kaisin New Museumis ambitsioonika pealkirjaga noore polvkonna suurnaitust Younger than Jesus vaatamas. Poliitiline ja poliitiliselt korrektne. Vahemusrahvuste ja oma juurte teema ja modernistliku svotmes maal ja olmefotod sotsiaalse tagapohjaga. Siin ma olen, noor mustanahaline Pariisi kunstnik. Vaadake, ma elan getos. Ja mina, Texase mustanahaline noorkunstnik -- saage tuttavaks mu perekonnaga. Nad elavad getos. Hiina noorkunstnik presenteerib tyypilise aasia kostyymidele keskendund subkultuuri tegelasi ja oma kodumaa lahem voi kaugem poliitiliste ja rahvusvahemuste konfliktide teema on alati teretulnud. Isiklik psyhhogeograafia ning immigratsiooniteema samuti.Paar installatiivset keskkonda ning maniakaalselt detailidele keskendunut maalijat jaid meelde. Viis korrust tais noort ja ambitsioonikat kunsti.
Aga mis oli toesti ootamatu -- New Museumi treppidel on sponsori nimi ja muuseumipoes on valjas naituse pealkirjaga T-sarke kandvad mannekeenid. T-sarke on kombineeritud vooga, mille pandlal on kiri Obama. Viimast armastavad koik jarjest enam. Vihje: New Musem, mis asub Bowerys, sinna saab neljapaevaohtuti kl 19-21 tasuta sisse.
Tana hommikul jalutasime labi Willimasburgi heamainelise galerii maalinaituselt, mis annab vihje, et moodne noor maal on aravahetamiseni sarnane sellisega, mida eksponeeriti Tallinna Kunstihoone kevadnaitusel aastal 1974. Ludmilla Siim ja Tiit Paasuke-lookalikes.
Tana, kui siit vabanen, on kavas Francis Baconi retrospektiiv kolmandal katsel. Ja Eesti Maja legendaarne reedeohtu. Ma tean, et see on cheezy, aga mis siis.

Neljapäev, juuni 11, 2009

Unustasin midagi

Midagi, mis puudutab mu galeristi olemust, mingisse yhiskonnakihti kuulumist ning ysna puhas karakter olemist.
Nimelt. Tal on kaks chihuahuat. Ja yks kass. Ja need chihuahuad situvad porandale nagu Osbourne ide seriaalis. Eriti vaibale. See seostub nende ploomisuuruses ajus vist muruplatsiga. Ja kui ma uksest valja hakkan minema, ryndavad nad mu jalgu ja vorksukki.
Yks paev enne mu avamist jai yks, vaiksem ja haledam neist, haigeks. Mis tapselt tal oli, ei teagi,aga vist midagi seedimisega. J kais temaga oosel koerte kiirabis, mis on meeletult kallis, aga kus ta isegi jutule ei paasenud teiste, tosiselt haigete koerte tottu. Ja K pani koerale kaed peale ja palvetas. K on kristlane. Ise kommenteeris: " Tema eest on hea palvetada, sest ta on nii niru. Jeesusele meeldivad nirud." Oli koeral viga mis tal oli, terveks ta sai. Ja kummalisel kombel ei meeldi ta nyyd ainult Jeesusele ning oma perenaisele ja peremehele. Mulle meeldib ta parast seda draamat ka. Imevaike, kartlik ja varisev ning tal ei ole keha alumisel poolel yldse karvu, rinnust alates. Kui ta syles istub, on see natuke jube ja yhtlasi heldimusttekitav korraga.

Ma olen turist...

Eile: koos K-ga Manhattanil, kus seni ainult korra, nimelt Chinatownis suuri noelu ostmas kaisime. Esimese siinoleku nadala tegelesime pohiliselt ju mu naituse ehitamise ja ylespanemisega, siis avamisega, siis oli nadalavahetuse Bushwick Open Studios ning galeriivalvamine ja kymnete sellest yritusest osa votvate naitusekylastajatega kohustuslik suhtlemine. Seltskonnnayritused siinsamas Williamsburgis ja maalkaik.
Eile niisiis soitsime metrooga Manhattanile ja kaisime Park Avenue Armorys Ernesto Neto hiigelsuurt ruumiinstallatsiooni vaatamas. Francis Baconi retrospektiivile ei joudnud, kuna see pandi ootamatult vara, kell pool kuus kinni. Ohtul saime kokku J, sygisel Eestis kainud sympaatse maalija ning Second Life-aktivistiga.
Tana on K galeriis ja mina lahen sinna tagasi. Lisaks on plaanis New Museum Lower East Side"is, kus on mingi suurem noorema polvkonna naitus pealkirjaga "Younger than Jesus", mida K, siin elav kunstikriitik, mulle soovitas.

Kolmapäev, juuni 10, 2009

Summer in the City / Sex in the City

Maalt, galeristi majast New Yorgi osariigi keskosas, tagasi. See maal kaimine on igal pool maailmas yhesugune: sellest raagitakse pikalt ette, siis lopuks on minek kaes, mitu tundi autos ja siis jargneb: oh, siin on nii ilus, ma tahtsin vahepeal maale elama minna (seda juttu on raakinud peaaegu koik mu minuvanused voi vanemad sobrad), vaadake mu aeda, ma ise istutasin need salatid. Stseeni siseneb sympaatne vanaldane naabrimees, kes salatitaimi kommenteerib ja kellega arutatakse ilmastiku- ning aiaparasiitide probleeme. Siin on viimasteks pohiliselt kyylikud, minu lemmikloomad.
Mu isa, kellele ma reisidelt tihti kirjutan, hoiab mind alati kursis oma taimede kaekaigu, ookylmade, vesirottide ja muu dramaaga, mis aiapidajal ette tuleb.
Mis edasi? Maal pole internetti, niisiis peab J soitma kuhugi naaberkylasse paris kaugel. Ta jatab meid kohaliku maa-kaubanduskeskuse, mis on rustikaalse sara taoliseks disainitud, aga tegelikult supermarket mis supermarket, juurde maha.
Ohtul vaadatakse videot ja J samal paeval ostetud toidulisandeid, mis peaksid aitama organismi myrkidest, mis sinna pidutsemise kaigus kogunevad, puhastada. Nagu aru saan, on J alustamas jarjekordset elumuutmiskampaaniat. Seekord on see tervislikud eluviisid, viimase poole aasta jooksul, nagu ta raagib, ka kypsetamine, aiatoo, jooga ja mis koik veel. Joogat on ta uuesti "alustamas", kuna mainisin oma Eestis hiljuti labi tehtud intensiivkursust. Remargi korras: ma tegin neid seal opetatud jooga-ja hingamisharjutusi siin mitu paeva jarjest, peaaegu nadala, nagu ka kodus enne arasoitu.
Aga siis ilmus J korterisse jarjekordne kylaline Euroopast, K pidi minuga samasse tuppa kolima ja asi jai soiku. Nyyd on K jalle teises toas esimest ood, aga tana pole ma veel midagi teinud.
Aga maal sisustati aega videost filmi vaatamisega ning vaga pikalt magamisega. Jalutuskaigud loodusesse jaid paduvihma ning aikesetormi tottu ara ja jargmise paeva parastlounal soitsime tagasi. Kogu see maalkaimiseprotsess tundus aarmiselt tuttav. Ainult et koik on siin fyysiliselt suurem.
J, nagu olen kindlasti maininud, on vaga Sex and the City. Neljakymnendate esimeses pooles, parijanna. Tal on vaga respektaabel WASP (white anglosaxon protestant, valjendi tegelik tahendus: vana raha )perekond, kellele tema galeristitegevus jarjest rohkem meeldib. J on senisele, pohiliselt performance-yritustele keskendunud galeriipinnale lisaks yyrinud uue. See on moeldud pohiliselt perfokafotode eksponeerimiseks, olles white cube yhe "hea" galeriiga samas majas ning on hakanud talle juba kerget stressi tekitama. Et mis mottes peab ta nyyd oma vastaavatud galeriis istuma ja raakima inimestele kunstist, kes sellest midagi ei tea?! Ta kavatses juba eelmisel suvel hakata jalgrattaga mooda linna soitma! Soovitan J-le,et tehku nii, et inimesed helistavad talle ja tema tuleb ja teeb galerii lahti. Ma ei tea kyll sajaprotsendilise kindlusega, kas see siin linnas tootaks. Olen J-lt viimastel paevadel vaga palju kuulnud selle kohta, kuidas asjad siin kaivad.
Aga tegelikult meeldib ta mulle viimasel ajal jarjest rohkem. Ta on mitmes mottes vaga puhta karakteri esindaja -- ja samas midagi palju rohkem kui see.
Hetkel on tema korter tais noori ja ultratrendikaid inimesi : J venelannast korterinaaber, omamoodi seltsidaami rollis, on fotograaf. Nad valmistavad fotosessiooni ette. Must tydruk on moekunstnik, aasia tydruk meikija ning naiselike maneeridega aasia poiss juuksur.
Ja mina peaks K yles ajama, et koos Manhattanile Francis Baconi naitust vaatama minna.
Draamat on ka -- nii J (mu eesti sobranna, kes on siin puhkusel) kui J (galerist) vana sober M osalesid mu naituse avaperfokas ja neil tekkis omavahel hea kontakt. M naine on samuti J (galerist) hea sober ning talle see asi ei meeldinud. Tulemuseks on tyli, draama, end sinna vahele seganud inimesi ja palju vihaseid sonumeid ning meile, mida asjaosalised mulle naitavad. J-st (eesti J-st) pole ma aga midagi kuulnud.
Teine draama, kuigi vaiksem, on ka, aga ma lubasin yhele selle osapoolele, et sellest siin ei kirjuta.
Mina end millessegi sellisesse massinud ei ole veel, olen jatkuvalt karjaarilainel (kuigi ka see tekitab pingeid) ning mul on yldiselt tore. Pool siinoleku aega on labi, pool on alles ning mind vaga huvitab, mida see teine pool toob.

Esmaspäev, juuni 08, 2009

Positively 3rd North Street

Jah, siin on tore.
Ma elan koos K-ga, kes on siin assistendi rollis, galeristi suures korteris Williamsburgis vaatega Manhattanile, mul oli suureparane avamine paljude inimestega, kaks viimast paeva olen olnud galeriis kella kaheteistkymnest kuueni, sest siin toimus yritus, mille nimi on Bushwick Open Studios. Millega seoses kais sealt labi kahtlemata palju rohkem inimesi, kui muidu iial. Olen andnud intervjuusid ja poseerinud fotode jaoks kohalike netivaljaannete ajakirjanikele, tana isegi videointervjuu. Ma olen oma naituse kohta vaga palju tagasisidet saanud. Olen poolautomaatpiloodi peal sama juttu oma toodest raakinud uutele naitusekylalistele, sest nemad ei ole syydi, et mul oli eile kergelt paha olla parast reedese avamise afterpartyt. Ja ma joudsin taksoga viimasel hetkel kohale, olles kell neli oosel koju joudnud ja maganud koos meigi ning kontaktlaatsedega.
Galerist ise magas kolmeni ning oma teise galeriisse joudis vist viimasel hetkel kohale.
Yhtlasi olen kunstnikele, kelle tood mulle meeldivad (ja neid on siin paris palju) selgeks teinud, et Eesti on koht, kuhu nad peaksid tulema koos oma kunstiga.
Ja praegu olen ma mingil natuke igaval aiapeol Greenpointis, mistottu ma seda blogi kirjutangi siin kellegi arvutil. Varsti saan loodetavasti fotosid yles panna.

Reede, juuni 05, 2009

Tonight is the night

Homme voi hiljem pikemalt.

Teisipäev, juuni 02, 2009

Minu naituse avamine New Yorgis

Sel reedel, kl 19 - 22.
Grace Exhibition Space.
Brooklyn.

GRACE EXHIBITION SPACE
840 BROADWAY, 2nd Floor - Brooklyn
(646) 578-3402
gracexhibitionspace@yahoo.com
www.grace-exhibition-space.com


DIRECTIONS:
J-M-Z train to Flushing or Myrtle
& walk 3 blocks east from Flushing,
or 3 blocks west from Myrtle
to
#840 Broadway, 2nd Floor (btwn. Ellery St. & Park Ave.)
entrance left of liquor store - ring top buzzer
call for more directions: (646) 578-3402 (Jill MCDermid, director of the gallery).


Mul on siin kohaliku numbriga telefon
3475333559

Kirjutanud ei ole, sest :
1. Tegemist on , loomulikult.
2. (Tahtsam pohjus.) Olen sunnitud kasutama avalikku internetipunkti, mis on yle moistuse kallis. Hakkan aru saama, et olen oma seni ilma laptopita elatud eluga relikt ja valjasurev liik.

Ja muuhulgas olen koos K-ga kylastanud meediakunstnike yritust samas galeriis (kergelt igav, nagu ikka sellised asjad, samas on samas ruumis enne oma naitust pikemat aega viibida ikka hea) ja tagasiteel "koju" astunud labi puertoriiklaste jumalateenistuselt ("Ayayayayayayaya, Jesu es el Lord!";spanglish ja nad toepoolest hyppavad seal ning moni langeb transsi ja tormab sogeda naoga edasi-tagasi ja nad kaituvad koik, nagu oleksid oma lemmikbandi kontserdil).
Ja tana hakkame installatsiooni lopuks fyysiliselt ehitama.

Ja kui keegi on siin linnas, kes loeb mu blog helistagu mulle ylaltoodud numbril. Olen alati valmis oma lugejatega kohtuma. Nagu ma Londonis sain kokku
W-ga. Kes muuseas on varsti ka siin, taiesti juhuslikult.