Reede, august 31, 2007

Transatlantiline meeleoluhäire

Aurora:

Öö jooksul oli mulle teiselt poolt ookeani lähetatud uus annus paranoiat ja viha, kolmes osas. Pärast seda, kui eile pärast pikka kirjavahetust tundus kõik korras olevat. Mind kutsuti isegi kaaslaseks galeristi parima sõbra pulma.
Nüüd tuli: ta oli öösel paar tundi maganud ja üles ärganud kristallselge arusaamisega, et me ei taha tema maamajast kuhugi edasi minna, me ei lähegi Kentuckysse, vaid jääme tema majja, kuni siirdume galeriisse. Mis oleks tõeline sigadus, arvestades, et ise ta selle residentuuri ju välja pakkus. Tegelikult küll Brooklynis oma galeriis, kuid ta tegi galerii näituste planeerimisel vea, nii et näituseajad osaliselt kattuvad. Millest ka vajadus olla osa aega kusagil mujal, milleks ta pakkus oma New Yorgi osariigi maamaja ("It`s a paradise!"). Oleksin ma galerist, kes lisaks kõigele eelnevale saadaks kutsutud kunstnikele päev enne ärasõitu teateid stiilis: " I am fed-up with this space, fed-up with people hanging around. If I sound like I am going crazy, it`s because I am going crazy!", ma kaaluks mõistusele tulles harakirit. On see autism, Aspergeri sündroom, bipolaarne meeleoluhäire II või lihtsalt äärmuslik egoism ja empaatiavõime puudumine, mina ka ei tea.

Ja mina toimin vastu järgnevalt : loen meili, helistan R.-le, sõiman galeristi, küsin, mis tema arvab, sõiman galeristi, sõiman veelkord galeristi ja kirjutan siis viisaka, rahustava (me ei taha tema kulul elada, arutaks asju, kui kohale jõuame, pulma tuleksin ikkagi...) meili. See on see tee-hea-nägu-aga-kiru-maandamiseks-tagantselja-meetod. Osadel inimestel pole seda vaja (vt ka: flegmaatikud), mistõttu nad jätavad heade ja tasakaalukate inimeste mulje.



Neljapäev, august 30, 2007

Bäng bäng bäng

Aurora:

Vist on kõik korras või, noh, samas seisus kui enne kolme tänaöist meili. Heal juhul.
Ja tore on lõpetada telefonikõne lausega : "Ok siis. Upstate`is näeme."

Ja raadiost tuleb:

Success success success
doesn`t matter
if you`re shattered...


C`mon, bite the big apple, never mind the maggots

Aurora:

Mida ma peaksin arvama meilist, kus domineerivad mõtteavaldused nagu: mul on karmavõlg, take the money and run, save yourselves, universum strikes back ? Ja ükski kokkulepe ega plaan (teada peaaegu aasta tagasi) ei kehti.
Ja keeltesrääkijast, kes helistab mulle hommikul: mis minuga öösel juhtus? Ta palvetas mu eest enda sõnul kl 4-ni. Nõudis isiklikku kokkusaamist. Ütlesin, et sõidan ära. Nõudlik küsimus: "Miks?" Ütlesin, et tööasjad. Kõige eest peab maksma, ka kellegi üleloomulike (?) võimete ärakasutamise (?) eest.

Kas öisel problemaatilisel meilil ja hommikusel kõnel on seost? Või läks inim-jumalike-signaalide-vastuvõtja katki? Või?
Või sellel, et murdsin eile õhtul üht endale antud lubadust?

Inimeste viha kunsti vastu on piiritu, piisab neutraalsel toonil kirjutatud artiklist ajalehes, et lugeda sõimu: "Provintsiiidioodid!" Mul ei tule endal pähegi mingit kaasaaegset muusikat puudutavat artiklit kommenteerida: "Debiilid! Mul hakkavad kõrvad sitavett jooksma, kui seda kääksutamist kuulma pean!"

Aga kui ma oleksin Tõnis Mägi, oleks kõik väga lihtne. Mu sõnum inimkonnale oleks järgmine:
"Bäng bäng bäng, ladyland! Üks jäi ellu, teine mällu..."
Kogu inimlik filosoofia kahes tobedas lauses. Ma ei tea, miks ma seda plaati kuulan.

Kolmapäev, august 22, 2007

Singer, not the song

Aurora

Alytus, Leedu

I
Ma saan v6itu oma v2hemalt 20 aastat, kui mitte rohkem, mind piinanud kompleksist, mis on seotud laulmise v6i millegi taolisega. Mitteverbaalse enda v2ljendamisega. Mis on tulnud faktist, et ma ei pea viisi, nagu v2iksem osa inimkonnast.
Kuna minu t66 siin festivalil, keeltes r22kimise karaoke ei t66ta muidu, kui v2hemalt kaheh22lses ettekandes. Sest originaalheli transkriptsioon on sedav6rd keeruline, et h22ldusm2rkidest hoolimata ei suuda yks inimene seda sujuvalt ette kanda. Mul on kyll imekena noor leedu lauljatar, aga ma pean ise ka ikkagi osalema. See on vabastav kogemus. Mikrofoni laulda v6i , noh, keeltes r22kida on peaaegu et eufooriline tunne. 6nneks inimesed ka osalevad seal linna populaarseimas kohvikus, kus see perfokas toimub. K6ik. On. Jumala. H2sti.

II

V. seisab tyhja poe ees, kus tema perfokas toimus ja mille aknaid ja p6randat noored festivali vabatahtlikud tema verest puhtaks kyyrivad ja laulab.
You have AIDS
Im sad to tell you that you have AIDS
Not just HIV but a full blown AIDS

See on Family Guyst.

Neljapäev, august 16, 2007

Minu esimesed

Aurora:

1. Esimene õnnestunud kogu keha kipsivorm

2. Esimene visiitkaart (lisatud illustratiivse materjalina koos visiitkaardi autori visitkaga; NB! innovatiivne idee kasutada fotot)

Teisipäev, august 14, 2007

0 on mu õnnetuse number

Aurora:

Sh-l on väike produktsioonifirma. Nad on kuidagiviisi ümberformeerumas ja neile tundub, et nad tahavad midagi hoopis enamat kui reklaamid ( see on: teha filme ) ja kedagi tööle, kes on palju kreatiivsem kui keskmine filmiala inimene. Ja kes oskaks hästi joonistada. M. on performance`i ja installatsioonikunstnik. Ta töötab plaaditehases, mis toodab enamuses halbu CD-plaate . 1+1 = mõnikord 2 ja tulemuseks on kokkusaamine, kus Sh räägib, mida ja keda tal vaja on ja M räägib endast. Mina olen lihtsalt +-märk seal vahel, kes neid üksteisele tutvustab ja kellele 1 ja 1 välja teevad. Tulemuseks on kokkulepe proovitöö asjus ning joomine. Algul ühes ja siis teises kohas. Mingi hetk tundub mulle, et inimesed ei räägi enam üksteisega, vaid ühel on üks plaat peal, teisel teine ja kolmandal kolmas. Mul endal on tegelikult neljas ja nagu sellises olukorras tavaliselt, on igal inim-Cd-mängijal vajutatud nupule "repeat." See oleks kõige valem hetk teha üks telefonikõne kellegi , kes ei ole samas seisus kui sa ise. Mida ma ometi teen. Mis on viga. Üks mu elu arvatavasti tüütumaid, pealetükkivamaid, mõttetult ekshibitsionistlikumaid jne jne (vali oma negatiivne epiteet) selliseid. Pikemaid samuti.Mitmes osas. Sest ma ei helista mitte ühe korra. Minu kõige varjatum saladus ei ole small talk. See oleks õnnistus, kui telefoni saaks ühendada alkomeetriga, mis mingil hetkel lubaks välja helistada ainult hädaabinumbrile ja taksofirmadele. Samal ajal on aasta suurim meteoriidisadu, mida ma ei märka, sest taevas kõigub kergelt. Mul on alati see telefoniprobleem olnud. Ma helistan inimestele, kes: 1) mulle põhimõtteliselt meeldivad 2) on piisavalt malbed ja viisakad, et kõik mu piinlikkusttekitavad mõttevaldused ära kuulata. Ma tavaliselt kustutan nende numbrid telefonimälust.

See kõik käivitab mingisuguse karmaatilise ahela, mille tulemusel läheb järgmisel päeval kõik, absoluutselt kõik valesti. Üks inimene jääb tunde hiljaks. Kolmas teeb saatusliku arvutusvea. Teine minestab kaks korda. Tulemus on 0. Mulle helistatakse muuseumist, mis tekitab lootuseid, ainult selleks, et küsida tuttava telefoninumbrit.

Sh ütleb, et tema arust pole hullu midagi ja et temas tekitaks see huvi (ta on viisakas) ja et pohhui ja et unustagu ma ära. Lisalohutuseks seda,et ma olevat unikaalne. Ja et ma olin olnud ilusas poosis seda telefonikõnet pidades vanalinna baari ees (ta on väga, väga viisakas).

Endine klient, kellega õhtul mererannas käin (ma kurdan isegi talle!), ütleb, et sellepärast ta eriti ei joogi. Ta viib mu Nõva randa, mis on ilus. Ta tundub mulle emotsionaalselt väga terve inimene. Mis on kerge kiindumus piitsadesse võrreldes minu käitumise ja selle ajenditega. Ta toob mulle DVD-del kõik Family Guy hooajad ning paar dokki energiakriisist.

Laupäev, august 11, 2007

What`s the meaning of life?

Aurora:

On hilisõhtu, õigemini varajane öötund. S. avamise afterparty Juuksuris.Selle viimane staadium. Minuga tahab tungivalt vestelda ühe seltskonnas viibiva inimese elukaaslane, umbes viiekümneaaastane blond naisterahvas. Ta tahab minuga rääkida üheksakümnendate aastate alguses aset leidnud mahhinatsioonist minu ema maalidega. Tema, tema mees P.P., kes suri kaks aastat tagasi infarkti, nagu nüüd välja tuleb ja tuntud äkksurma surnud ärimehe naine M.K. olid üritanud neid Amsterdamis müüa, paraku ebaõnnestunult ning nüüd seisavad mu ema loomingu kõrgperioodi kolm suurt maali juba viisteist aastat S. linna raekoja keldris Hollandis. Kui blondiin end tutvustab ja mainib ärimehe P.P. nime kui oma abikaasat, küsin äratundvalt: "Kas teie portreed mu ema maaliski?". Ei, tõesti mitte. See oli üleminekuaja ärimehe armukese portree. Lesk täpsustab: "Selline heleda peaga lühem kõhn naine, tantsijanna? Ma tean sellest suhtest, jah." "Ei.... mitte heleda peaga. Tumedad pikad juuksed olid. Ja minu meelest ei olnud ta lühike." Üleminekuaja ärimees P.P., kadunuke, on postuumselt veel ühe armukesega vahele jäänud. Aga vahet pole. Naine räägib, kuidas ta südametunnistus on teda kaua aega piinanud ja kuidas ta tõesti tahaks need maalid mu emale tagasi tuua, paraku pole tal kusagilt võtta paarikümmet tuhandet krooni. Soovitan saatkonna transporti.
Samal ajal samas kohas: minu pahkluust püüab haarata kõrval istuv A. S., noorrezhisöör, endine filosoofiatudeng ja tuntud friik. "Ma tean nüüd, mis on kõige taga, ma tean, mis on kõige mõte -- SEKS!!!". See ei oleks üldse naljakas, kui ma poleks kuulnud, et A. oli mõni aeg tagasi Iirimaal ehitustööl ja küsis kõigilt : "What`s the meaning of life?" , käies loomulikul närvidele nii teistele eeesti võõrtöölistele kui oma tööandjatele. Lahkun Juuksurist ja saadan A. ilmutuse kohta sõnumi nii R.-le, V.-le kui T.-le, kes kõik A.-d tunnevad.

Kolmapäev, august 08, 2007

Just another day at the office

Aurora:

Kirjutan artiklit naisteajakirjale. Selle kangelanna on huvikooli õpetaja, õppejõud, pedagoogikadoktorand ja väga eetiline inimene. Töötanud vabatahtlikuna kõige eksootilisemates kohtades. Tal on vähe riideid, ta recycle`ib, tal imekena kodu ja ta tahab endale suurt peret, aga oma eraelust keeldub ta loomulikult rääkimast. Ta räägib sellistest asjadest ja tal on niisugused põhimõtted, millele vastu vaielda võiks ainult viimane tõbras. Mul tekib kahtlus, korraks, kas ma ise pole mitte viimane tõbras. Mul on palju riideid, ma ei kujuta ette, kust ma võiksin doktorikraadi saada, ma pole tükk aega koristada viitsinud, ma ei recycle`i praktiliselt kunagi (olen taarat viinud kaks korda viimase viieteistkümne aasta jooksul, samas makstakse nende pudelite eest häbematult vähe ja prügikastist recycle`ivad neid asotsiaalid).
Südametunnistuse vaigistamiseks kirjutan pool lugu valmis.
Organiseerin L. sõidu jaoks P. kiirabist 10 kanüüli number 18.
Käin endise kliendiga piknikul. Viimane on umbes minuvanune pikk brünett, õppejõud ja doktorand. Õhtul pean kohtuma teise naisteajakirja loo kangelanna, oma endise pinginaabriga, kes elab P. -s, P. pealinnas ning on produtsent ja stepp-tantsu entusiast, samuti teeb esimesi oma filme. Ja käib tõesti hästi riides, tõusvas joones.
Paraku jääb endise kliendi auto liiva sisse kinni, randa viiva metsatee peal I. lähedal. Kuna endine klient on reaalala spetsialist, veedab ta tunnikese, kraapides auto rataste alt liiva ja ehitades sinna okstest ja lattidest tõkendeid. See ei tööta. Tuleb kohale kutsuda autoabi, kes saabuvad pooleteist tunni pärast, lõhuvad oma instrumendid ära, parandavad neid pooltunni ja kasseerivad siis kogu teenuse eest 2200 krooni.
Mina veedan aega metsa all, korjates mõned mustikad, vaarikad, pohlad, kaks pilvikut ja kolm männiriisikat.
Endine klient tahab varsti jälle piknikule minna. Miks ka mitte.
Ta on just postist kätte saanud raamatu sellest, kuidas umbes viie kuni kümne aasta pärast saabub ülemaailmne majanduskriis, kuna nafta lõpeb otsa. Riigid nagu Saudi-Araabia ja Kuveit, kui nimetada mõnda, valetavad oma naftavarude kohta ja nii on maailm veel petlikus heaolus ja majanduskasvu lootuses. Mida võib sellest järeldada -- isiklikul tasandil? Kas seda, et peaks võtma viimast, kuni veel on, ostma odavaid lennupileteid ja plastmassehteid või tundma end kollektiivselt ja postkoloniaalselt süüdi? Kas ma peaksin arvestama, et varsti lähevad kõigi asjade hinnad üles ja varuma universaalselt väärtuslikku selliseid, näiteks naftast valmistatud pitssukki? Või peaksin ma ökopoest siidsukki ostma? Vähemalt need üle vaatama?
Naisteajakirja kangelannaga nr 2 kohtun seekord põgusalt, kuna ta peab homme vara tööasju ajama ning mina jään autojama pärast hiljaks. Lepime kokku intervjuu meili teel.E.-l on kaasas uus prantsuse mees (advokaat) ning noor S.-s resideeruv helilooja. Viimane on võib-olla kasulik (tähendus: positiivne pigem kui omakasupüüdlik, kuigi ka seda) tutvus.
Ajame veel juttu, kui E. ja prantsuse mees on ära läinud ja E. (helilooja) ütleb, et on olemas põlvkonnaerinevus, nimelt minust mõnevõrra noorem generatsioon juba tunneb läänelikku süüd, et on liiga palju ja teenimatult saanud ning ostab Fair Trade- banaane.

Reede, august 03, 2007

Coma baby lives!

Aurora:

Kehtib ka paari muu asja kohta.

Kolmapäev, august 01, 2007

Mul ei ole elu 2

Aurora:

On üks kaheksakümnendate film yuppie`dest. Peaosas noor Michael J. Fox (kes on minu teada filmitegemisest loobunud, kuna ta põeb mingit ravimatut tõbe, vist Parkinsoni), kelle parima ja pahelise sõbra osas on samuti noor Kiefer Sutherland. Peategelasel süvenevad kõikvõimalikud probleemid kasvava kokaiinitarbimise tõttu ja lõpuks jõuab ta mingil kombel põhja. Ma täpselt ei mäleta,mis kombel, sest nägin seda filmi ammu. Igal juhul on tulemuseks kirgastumine ja natuke nukker pool- happy end. Igal hommikul sõidab Michael J. Fox metrooga tööle ja ostab ühe teatud kollase ajalehe. Ta on omamoodi emotsionaalses sõltuvuses loost sündimata beebist, kelle ema on koomas. Reaalelu järjejutt -- kas naine sureb enne kui laps sünnib või mitte. Ja see koomabeebi lugu on omamoodi korrelatsioonis Michael J. Foxi tegelase elu tõsude ja langustega.
Mina loen igal hommikul koos ajalehtedega netist ajukasvajaga tüdruku ema blogi. Viimane on eestlane, tema tütar pool-eestlane ning pool-hiinlane. (Väga ilus ta ei ole, pealegi on tal pool pead juustest paljas.Olemasolevad on mingit ebamäärast pruuni värvi -- asiaatide ja eurooplaste järeltulijatel jääb mõnikord puudu naha ja juuste tooni omavahelisest kontrastist. ) Ajavahe tõttu tehakse uued sissekanded öösel -- perekond elab Kalifornias. Palavik tõuseb, palavik langeb, aegajalt on mõni põletik, siis antibiootikumid, siis reaktsioon sellele. Tüdruk talub keemiaravi kord paremini, kord halvemini.Riskides jätta endast kohutava inimese muljet, märgin, et natuke nagu jälgiks börssi. Algselt anti eluaega kaks kuud, mis saab täis 20. augusti paiku. Aga homme tehakse tähtis aju-uuring, mis otsustab, kas edasist ravi jätkatakse või mitte. Vaadatakse, kas kasvajad on väiksemaks muutunud või mitte. Eeldan, et info selle ülitähtsa uuringu tulemuse kohta on laiemale publikule kättesaadav ülehomme varahommikul.
Michael J. Foxi film lõppes ajalehepealkirjaga "Coma baby lives!" Ka mulle on hakanud tunduma, et kui see pool-hiinlasest tüdruk edasiseks lootust saab, on sel mingisuguse hea ende väärtus. Olgugi ta natuke kole oma poolenisti juusteta peaga.

Mul on elu

Aurora:

Noormees, kellega ajasin juttu nädal aega tagasi C. avamise aftekal Kopli rannas, pidas vastu ootusi sõna. Helistas. Tuli ateljeesse. Ostis maali.
Sain näituseaja järgmiseks aastaks.