Reede, august 31, 2007

Transatlantiline meeleoluhäire

Aurora:

Öö jooksul oli mulle teiselt poolt ookeani lähetatud uus annus paranoiat ja viha, kolmes osas. Pärast seda, kui eile pärast pikka kirjavahetust tundus kõik korras olevat. Mind kutsuti isegi kaaslaseks galeristi parima sõbra pulma.
Nüüd tuli: ta oli öösel paar tundi maganud ja üles ärganud kristallselge arusaamisega, et me ei taha tema maamajast kuhugi edasi minna, me ei lähegi Kentuckysse, vaid jääme tema majja, kuni siirdume galeriisse. Mis oleks tõeline sigadus, arvestades, et ise ta selle residentuuri ju välja pakkus. Tegelikult küll Brooklynis oma galeriis, kuid ta tegi galerii näituste planeerimisel vea, nii et näituseajad osaliselt kattuvad. Millest ka vajadus olla osa aega kusagil mujal, milleks ta pakkus oma New Yorgi osariigi maamaja ("It`s a paradise!"). Oleksin ma galerist, kes lisaks kõigele eelnevale saadaks kutsutud kunstnikele päev enne ärasõitu teateid stiilis: " I am fed-up with this space, fed-up with people hanging around. If I sound like I am going crazy, it`s because I am going crazy!", ma kaaluks mõistusele tulles harakirit. On see autism, Aspergeri sündroom, bipolaarne meeleoluhäire II või lihtsalt äärmuslik egoism ja empaatiavõime puudumine, mina ka ei tea.

Ja mina toimin vastu järgnevalt : loen meili, helistan R.-le, sõiman galeristi, küsin, mis tema arvab, sõiman galeristi, sõiman veelkord galeristi ja kirjutan siis viisaka, rahustava (me ei taha tema kulul elada, arutaks asju, kui kohale jõuame, pulma tuleksin ikkagi...) meili. See on see tee-hea-nägu-aga-kiru-maandamiseks-tagantselja-meetod. Osadel inimestel pole seda vaja (vt ka: flegmaatikud), mistõttu nad jätavad heade ja tasakaalukate inimeste mulje.



Kommentaare ei ole: