Teisipäev, august 14, 2007

0 on mu õnnetuse number

Aurora:

Sh-l on väike produktsioonifirma. Nad on kuidagiviisi ümberformeerumas ja neile tundub, et nad tahavad midagi hoopis enamat kui reklaamid ( see on: teha filme ) ja kedagi tööle, kes on palju kreatiivsem kui keskmine filmiala inimene. Ja kes oskaks hästi joonistada. M. on performance`i ja installatsioonikunstnik. Ta töötab plaaditehases, mis toodab enamuses halbu CD-plaate . 1+1 = mõnikord 2 ja tulemuseks on kokkusaamine, kus Sh räägib, mida ja keda tal vaja on ja M räägib endast. Mina olen lihtsalt +-märk seal vahel, kes neid üksteisele tutvustab ja kellele 1 ja 1 välja teevad. Tulemuseks on kokkulepe proovitöö asjus ning joomine. Algul ühes ja siis teises kohas. Mingi hetk tundub mulle, et inimesed ei räägi enam üksteisega, vaid ühel on üks plaat peal, teisel teine ja kolmandal kolmas. Mul endal on tegelikult neljas ja nagu sellises olukorras tavaliselt, on igal inim-Cd-mängijal vajutatud nupule "repeat." See oleks kõige valem hetk teha üks telefonikõne kellegi , kes ei ole samas seisus kui sa ise. Mida ma ometi teen. Mis on viga. Üks mu elu arvatavasti tüütumaid, pealetükkivamaid, mõttetult ekshibitsionistlikumaid jne jne (vali oma negatiivne epiteet) selliseid. Pikemaid samuti.Mitmes osas. Sest ma ei helista mitte ühe korra. Minu kõige varjatum saladus ei ole small talk. See oleks õnnistus, kui telefoni saaks ühendada alkomeetriga, mis mingil hetkel lubaks välja helistada ainult hädaabinumbrile ja taksofirmadele. Samal ajal on aasta suurim meteoriidisadu, mida ma ei märka, sest taevas kõigub kergelt. Mul on alati see telefoniprobleem olnud. Ma helistan inimestele, kes: 1) mulle põhimõtteliselt meeldivad 2) on piisavalt malbed ja viisakad, et kõik mu piinlikkusttekitavad mõttevaldused ära kuulata. Ma tavaliselt kustutan nende numbrid telefonimälust.

See kõik käivitab mingisuguse karmaatilise ahela, mille tulemusel läheb järgmisel päeval kõik, absoluutselt kõik valesti. Üks inimene jääb tunde hiljaks. Kolmas teeb saatusliku arvutusvea. Teine minestab kaks korda. Tulemus on 0. Mulle helistatakse muuseumist, mis tekitab lootuseid, ainult selleks, et küsida tuttava telefoninumbrit.

Sh ütleb, et tema arust pole hullu midagi ja et temas tekitaks see huvi (ta on viisakas) ja et pohhui ja et unustagu ma ära. Lisalohutuseks seda,et ma olevat unikaalne. Ja et ma olin olnud ilusas poosis seda telefonikõnet pidades vanalinna baari ees (ta on väga, väga viisakas).

Endine klient, kellega õhtul mererannas käin (ma kurdan isegi talle!), ütleb, et sellepärast ta eriti ei joogi. Ta viib mu Nõva randa, mis on ilus. Ta tundub mulle emotsionaalselt väga terve inimene. Mis on kerge kiindumus piitsadesse võrreldes minu käitumise ja selle ajenditega. Ta toob mulle DVD-del kõik Family Guy hooajad ning paar dokki energiakriisist.

Kommentaare ei ole: