Neljapäev, detsember 29, 2011

Päevikuformaat: 25.-29.12. 2011

Tshill jõuluaeg.
25. detsembril, jõulu 1. pühal ärkasin hilja, käisin E poes kohvi joomas, jalutasin linna peal koos EA ja MS-ga ning käisin ES-l külas. Sinna tuli ka fotograaf LL. Jõin enamuse dzhinnipudelist ning "bondisin" isegi E musta kassiga.
26. -l käisin koos JP ning ES-ga lõunal ning pärast seda J juures pesu pesemas. T tuli läbi; kui enne Konteineri "pikkujoulusit" olin kahelnud, kas talle jõulukingiks "Baltimaade ajalugu" osta, siis nüüd olin seda ikkagi teinud. Pärast tuli läbi ka venelasest katuseaednik V ning ma jäin lõpuks J juurde ööseks. Et minna varahommmikul esimese trolliga kodust läbi ja siis rongiga Tartusse, sealt taksoga bussijaama ning Võrru. Külla seal elavale politseinikust onutütrele ning viimase pooleteistaastasele pojale. Siin tagasi Tartusse, et jõuda napilt Luunja bussile. Mis on selle reisi mõnes mõttes suurim eesmärk: Luunja kultuurimaja, mille juhataja TFA on mind järgmise aasta juulis seal tegevuskunstifestivali korraldama tellinud. Etendus "Novecento" ainsa osatäitjaga, mis on päris hirmus. Kuigi mul on monoetenduste vastu tegelikult huvi. Mina, Tartust kohale tulnud TR, Viljandis elavad RT ning LP, kellest viimase olen juba sellel festivalil osalema kutsunud, moodustame publikust poole. On igav, tüütu ja kohati oleks ka piinlik, kui see piinlikkus poleks ühtlasi koomiline. "Teater on üks hirmus kunstiliik...", võtab R selle asja kokku.
Tartus linna peal. Uus moodne koht, mille nimi on vist "Nälg". Kange inglise siider, mida kommenteerib L: "Õuna-Bock". T sõber J ja veel mingi koht Raekoja platsil. Öömaja T juures.
Painavad õudusunenäod. Hommikul on mul tunne, et olen oma suvisele väiksele perfokafestivalile kandva idee leidnud.
Näitan T-le arvutist oma saateid. Kui ma nüüd päris aus olen, olen nende üle üsna uhke. Ühtlasi õnnelik ja tänulik, et veel vähemalt pool aastat need jätkuvad (kaugemale kui hooaeg korraga niikuinii ette planeerida ei saa) ja et mul MH Indoneesiasse lahkumise järel uus rezhissöör. AG, Tallinna TV peaoperaator.
Helistab J: Polymeri kontoris on keegi ööbinud ning ühtlasi varastanud sealt raha. Loomulikult on endast määritud seinad ning üürivõla järgi jätnud kanadalane R peamine kahtlusalune. Mul on tihti tunne, et olen osaline suhteliselt hea käsikirjaga reality-show-s.
Mul on ammune kohustus M-le külla minna. Tunnen end üsna väsinult ning ma natuke kardan M kolme lapse seltskonda. Meelitan T, kellega oleme juba tunde linna peal hänginud (ma ei saa selle vastu -- mul on nõrkus jõuluaegse Tartu vastu, olgugi ilm nagu oktoobri alguses... ) kaasa. Järgneb pikk õhtu, mille lõpetavad kirglikud vaidlused religiooniteemadel T ja M vahel. Lapsed magavad, M naine on vait, nagu ka mina suurema osa ajast, kui vaidlused Vana Testamendi üle väga üle võlli lähevad. "Trillalaa-trullallaa, lähme läbi Punase mere! Kas sa TÕESTI usud seda!?!?", karjub T MK peale ja vabandab pärast kaugelt liiga mitu korda: "Ma tõesti vabandan. Ma läksin üle piiri. Ma olen ikkagi teil külas. Ma tõesti vabandan..." Nagu ma aru saan, on M jumal ebaisikuline ega aita inimesi ega sekku nende ellu. Usk ei ole omakasupüüdlik. Samuti ei usu ta surmajärgsesse ellu. Kui nüüd päris aus olla, ei saa ma isiklikult sellisest religioonist aru. Selles puudub -- paremat sõna leidmata -- uskujale igasugune isiklik kasu.
Jään sinna ööseks. Hommikul läheb M lastega Aura veekeskusse ja viib mind kesklinna ära. Järgnev programm Tartus: kingakaubamaja lõpumüük (leian 9 euro eest roosad kummikud). Minu lemmik suka-ja pesupood. Humana (leian kokku 3 euro eest kampsuni ja salli). Tartu Kunstimuuseum. "Inimene poolsajandis" sealsamas. Väga lahe hitikogumik koos obskuursemate autorite ja teostega. Kunstimoed on hästi näha: seda, et analoogne pintslikiri ja maalitehnika oli lisaks samas laadis siiamaani jätkavale Pääsukesele ka noorel Keskülal, Rein Tammikul, Ludmilla Siimul... Saad aru küll, et umbes kümneaastaste tsüklitena tekkivad ja kaovad kunstimoed ja -trendid, samas on lahe ning huvitav täpselt nagu vintage-poes.
Ostan veel Loomingu seal olevate Maarja Kangro novellide tõttu.


Tartu-Tallinn buss.

Pühapäev, detsember 25, 2011

Päevikuformaat : 24.12.2011

Jõuluõhtu vanemate juures Mustamäel.
Kui see kõik (jõuluõhtusöök, kingitused, omavaheline suhtlemine, halvad saated telekast...)¤ end ammendanud oli, passisin vahelduseks arvutis.
Kuulsin, õigemini lugesin , et kanadalane Ryan oli eelmisel ööl ära keeranud ja 2. korruse kontori esise koridori ja meie galerii eesruumi mingi graffitiga katnud.
Käisin teel vanematekodust Kalamajja põgusalt Polymerist läbi. Vaatepilt nägi välja üsna hirmus. Nagu mingi end ärasuitsetanud hipi paranoiasegune maailm, mida on ülikohmakalt ja nitrovärviga läbi joonistuste-kirjutiste väljendada püütud. Musta nitrovärviga ja otse seintele, lisaks kasutatud ustest ehitatud installatsioonilegi. Seinal rippuvale suurele ekraanile oli ilmunud väike kiri: i wish i was more like e.

¤ Kinkisin oma vennale Korea kaasaegse filmikunsti kogumiku, aga filmi, mida vaatama hakkasime, absurdihõngulise komöödia, keelas mu isa ära: see ei olevat ikka jõulufilm.
Ja mis puudutab jõulutelevisiooni, siis minu arvates on mõnevõrra ebadelikaatne küsida 85 a vanalt liigutavalt külakiriku õpetajalt: "Kas te surma kardate?"

Laupäev, detsember 24, 2011

Päevikuformaat : 22.12 - 23.12.2011

Kunstnike Liidu jõulupidu.
Lähen kohale, et võtta vastu oma ema palvel talle omistatud EKL auliikme tiitel (ema ise sattus just sapikividega haiglasse kaks päeva varem ja nüüd juba õnnelikult tagasi). Sain teada, et saime oma näituseprogrammi jaoks 7000 ja et RK sai Kulka aastapreemia. Ja igasugust muud klatshi vana kooli bitchilt, kellega pikalt juttu ajasin. "Sa oled oma isasse! Su isa on tõeline anarhist!" Purjus kunstiklassik.
Pärast seda J juures "Polymeri naiste jõulupidu", mille tagajärjel olin eile pool päeva suht rivist väljas.
Eile Konteineri pikkujoulut.Noh, rohkem maja asjade arutamine ja tulevaste trippide planeerimine. Ja majasisese kolimise.
Ja täna -- veel viimased jõulushopingud, mis neelavad üllatavalt palju raha (raamatupood ja sukapood Solarise keskuses). Nüüd kinke pakkima ja vanemate juurde Mustamäele.

Kolmapäev, detsember 21, 2011

Päevikuformaat : 21.12.2011

Sain täna aru, et aitab naljast: mingeid kokkuvõtteid ma ei tee, bloginovelle hetkel enam kirjutada ei viitsi, järelikult on kõige adekvaatsem, kui ma oma elu dokumenteerimiseks lihtsalt siin päevikut pean.
Alustan jõuluajal -- täna on toomapäev, 6. jaanuar kolmekuningapäev. Vähemalt selles ajavahemikus katsun igapäevaselt sissekande teha. Mis olnud, see läinud, mis tuleb, see tuleb!
Ärkasin kl 12. Käisin koos K ja I-ga gripivaktsiini tegemas, siis K-ga Mamos ja Vaal-galeriis Tiit Pääsukese näitusel. K tahtis, mina olin algul vastu, aga pärast näitusest vaimustuses.
Ene-Liis Semper Kumus. Palju (sisulist, mitte tingimata vormilist) tühjust. Mõningaid mõtteid, mis Semperi näitusel pähe tulid: mitmed 90ndatel alustanud klassikud tunduvat olevat harjunud endast suhteliselt vähe andma, saavutamaks tulemust, tähelepanu ja tunnustust. Nad olid ilmselgelt õigel ajal õiges kohas, suhtlesid õigete inimestega ja samal ajal otsiti kunsti uut, kaasaegsemat lähenemist ja inimesi, kes tegeleksid uute teemade ja tehnoloogiatega. Nagu Semper oma praeguse näituse kõige avameelsemas videos "Minu kodu" ütleb, on tema viimase viie aasta parim idee uus korter. Ma usun seda: osta ehtne rokokoodiivan on tõesti julgem ja radikaalsem liigutus, kui enamus neist, mis ta oma uutes videotes ja installatsioonides teostanud on. Mitte et ma temast mingit "vana kooli" "radikaalsust" või sõna otseses mõttes enda paljastamist ootaks. Lihtsalt see pealiskaudsuse aste, mis tema uutest teostest välja paistab, kisub ka varasemate mõju (kui seda kunagi oligi, nagu nüüd tundub) alla.
K-le ka lausa aktiivselt ei meeldinud. Tegelikult tean ainult kahte inimest, kes on öelnud, et neile see näitus meeldis.
Kumus kogu maja pilet täna kõigest 1 euro, aga pärast Semperit rohkem ei jaksanud. Kui ma ei teaks, kes on autor ega tema legendi, oleksin nähtut arvatavasti lihtsalt üheks keskmiseks ja kiirestiununevaks näituseks pidanud. Aga kuna ma seda tean, tekitas nähtu üllatavalt palju mõtteid. Kahtlen, kas selliseid, mida autor eeldas...
Kuna K on mu näituse juures abiks, läksime galeriist Metropol läbi, kus avan 14. jaanuaril näituse. Ruumis endas tuli uusi mõtteid ning ma võtsin näituse kohta mõned olulised otsused vastu.
Jõime R ja K-ga teed. R rääkis enda kohta ülimalt ootamatust ja intrigeerivast uusaastalubadusest. R ¤¤¤¤ k¤¤¤¤¤¤¤¤ ja mina ¤¤¤¤¤ R ¤¤¤¤ 4 ¤¤¤¤ 20 ¤¤¤¤¤ ¤¤¤¤¤¤.
Läksin koos K-ga Polymeri, kust tõin E seal viimasel Global Containeril üles võetud Tallinna TV jõulusaate jaoks laenatud jõulukõrvaehted ära, mis on nii õrnad, et neid saab transportida ainult kõrvas kandes.
K ja I kolivad Polymeri ja hakkavad koos elama K ateljees. Kui seal olin, helistas K-le M, kes oli täna rongiga Tartusse sõitnud, mille alla jäi inimene.
Lisaks panin Kotzebue tänava Humanas homse hommikuni kleidi kinni, mille ostmiseks laenan J-lt 11 eurot.

Reede, november 25, 2011

Global Container sel laupäeval!

Kunstikonteiner Esitleb:
GLOBAL CONTAINER XX
Laupäeval, 26. novembril 2011
Alates 20.00

Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

26. novembril toimub Kunstikonteineris järjekordne Global Container.
Seekord juba järjekorranumbriga XX ja Eksperimentaalmuusika Eri!
Uksed avatakse kell 19.00, esimene lavashow algab kell 20.00!

Laval:

Raoul Kurvitz – Forbidden to sing.
Naturaalsem, industriaalsem, metsikum!!!
http://www.youtube.com/watch?v=sKKPayE9q5U

Postinstrumentum
http://vimeo.com/31456179
http://www.youtube.com/watch?v=SxPb6GjIwVk

Roomet Jakapi
http://www.youtube.com/watch?v=GuzlCAilPrY

Erik Alalooga, Andreas W, Meeland Sepp, Hans-Gunter Lock
"Odüsseuse vibu"meloodiline versioon.
http://vimeo.com/30256418



Ja võibolla veel keegi!



Kunstikonteineri näitusteprogrammi ja üritusteseeriat Global Container
toetab Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium


www.artcontainer.ee
http://performachine.wordpress.com/

Ja kui juba jutuks tuli -- eelmine artikkel Delfis, saatest "Seks ja küla"

Sandra Jõgeva: Seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused võiks pimedasse ja teki alla jäädagi

08. oktoober 2011 06:00


Osadele inimestele meeldib seksist rääkida. Minu kogemuste kohaselt eriti naistele. Olen kuulnud ekstravagantseid ja mitte nii ekstravagantseid daame spontaanselt oma seksimemuaaridega alustamas ja siis lõpmatuseni jätkamas.

Need eri vanuses naised on läinud filigraansusteni intiimseks ja detailseks. Kus, kuidas, kui mitu korda. Ja kellega — rääkides nimesid nimetades muuhulgas ka suhetest, mis õigupoolest peaksid varjatud olema. Kui paljud armukesi pidavad abielumehed kujutavad ette, et nende „salasuhtega“ on tahtmatult peensusteni kursis nii armukeste sõbrannad kui ka head ja mitte nii lähedasedki tuttavad?


Kahtlemata on osade inimeste vajadust oma intiimelu ka võõrastega jagada päris palju ära kasutanud meedia. Eriti naistele suunatud massimeedia. Hetkel on Eesti telekanalites päris mitu taolist saadet: “Avameelselt”, Maire Aunaste „Ja mida teie arvate?“ ja last, but not least — just alustanud ning juba ette tohutult meediakõmu nautinud Kadri Kõusaare juhitud „Seks ja küla“.

Viimasel on pealtnäha üllas missioon: kaardistada eestlaste seksuaalelu ja teha vist seni suurima Eesti seksiuuringu abil statistikat ka maakondade kaupa. Minna otse rahva sekka ja kuulata, mida sellel on öelda. Tuua päevavalgele halastamatu ja objektiivne info selle kohta, mida tehakse, kulunud väljendit kasutades, „pimedas ja teki all“. Ilus ja väga õige mõte ju… Tuletab oma ideelt ja teostuselt esmapilgul vägagi meelde brittide sarja „Sex Education“.

Paraku meenutab vähemalt avasaade üht teist olulist (kohatist) seksisaadet ja sotsiaalporno klassikat. Nimelt legendaarset, paljukirutud, aga samas jätkuvalt ülimalt populaarset „Võsareporterit“.

Peeter Võsa poolt juba aastaid veetava saate kontseptsioon on omamoodi geniaalne: lõviosa teemadest saadakse „Võsareporteri“ vihjetelefoni kaudu. Igaüks võib helistada ja üles anda nii ülekohut teinud inkassofirma ja töötasu maksmata jätnud ülemuse kui naabrinaise, kellega ei suudeta keldriboksi rahumeelselt jagada. Aga ka naabrimehe, kes tundub olevat vihjaja naise salaarmuke.

Peeter Võsa lendab siis kohale ja lahendab asja. See on saate jaoks idee andnud inimese jaoks riskantne afäär: kunagi ei tea, kuidas staarajakirjanik asjale läheneb. Mõnitab abivajajat otse või mitte nii otse. Või ei mõnita üldse ning kehastubki peaaegu ühemõtteliselt sotsiaalse õigluse eest võitlejaks. Või seab abiotsinu piinlikku olukorda ja rahvale naeruks.

Mõni aeg tagasi ületas „Võsareporter“ järjekordselt meediakünnise, seekord saatesse pöördunud seitsmekümnendates vanahärra tõttu, kellele prostituut raha võlgu oli jäänud. Saatejuht sisenes eaka mehe tagasihoidlikku korterisse ning kuulas ta põhjalikult üle. Mida tasulise naisterahvaga täpselt tehti, kui kaua, mis asendis ning millises järjekorras? Küll silmnähtavalt kõheldes, aga sellest kõigest vanahärra „Võsareporterile“ raporteeriski. Seda saadet taunisid meedias avalikult nii psühholoog kui seksuoloog.

Osa maainimestest, kes „Seksi ja küla“ avasaates miniseelikus Kadri Kõusaarele oma intiimelust ette kandsid, tuletasid pigem „Võsareporteri“ legendaarsete välimissioonide kangelasi meelde. Vaesusel on Eestis spetsiifiline nägu. Ta on sõna otseses mõttes hambutu. Erinevalt Peeter Võsast ei ärgitanud saatejuht oma külalisi enda intiimelu lahkama otse kaamera ees. Küllap tegi selle psühholoogilise mõjutamistöö ära Kadri Kõusaar või saate taustatiim lihtsalt kaamera taga. Aga tulemus — vaesed (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses) pensionärid oma intiimelust rahvalike väljenditega kogu eesti rahvale rääkimas — oli äravahetamiseni sarnane „Võsareporteriga“ tema kõige (sotsiaal)pornograafilisematel hetkedel.

Kas ma olen ainus, kellel hakkab piinlik, kuulates iseenesest sümpaatset vanahärrat rääkimas juttu stiilis „Mul läks pauk lahti üks kord, aga temal tervelt kolm korda!“? Ei usu millegipärast! Selle piinlikkusega tembitud lõbustavuse pärast „Võsareporterit“ ju vaadataksegi, aga kas sama eesmärk on tõesti ka „Seksil ja külal“?

Samamoodi õnnestus saatesse „Avameelselt“ oma petmisterohkest abielust rääkima läinud eakal kunstnikepaaril Aili ja Toomas Vindil mõnes mõttes devalveerida kõiki armsaid, üksteisel käest kinni hoidvaid vanapaare…

Kõik need oma intiimelust televisioonis ja muus meedias detailselt jutustavad inimesed tekitavad vähemalt minul ühe ootamatu mõtte. Äkki oli lääne kultuuriruumi viimase kahe tuhande aasta suhtumine sellesse valkonda — see kurikuulus „pimedas ja teki all“ — tegelikult täiesti adekvaatne? Äkki olekski parem, kui mõned asjad sinna pimedasse ja teki alla jääksid? Mõne maal elava endisest seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused, näiteks?

Artikkel Villu Parvetist Delfis

Sandra Jõgeva: Villu Parveti käsiraamat emastele
(90)
19. november 2011 06:00


Hiljuti tekitas paljudes suurt pahameelt Eesti Ekspressis ilmunud anonüümse autori artikkel. Ilmselgelt Eesti bordelliäri sees olija kirjeldas prostituudiametit kui üht elukutset teiste hulgas, rõhutades eriti naiste võimalust teenida maksuvabalt suuri summasid.

Samal ajal on populaarsesse naistele suunatud internetiajakirja Buduaar.ee juba mõnda aega kirjutanud kolumne tuntud, ülimalt kahtlase taustaga ärimees ja koolitaja Villu Parvet. Küllap eredaim seik tema eluloos on skandaal seoses pornofilmide valmistamisega. Kaasatud olid mitmed tuntud sportlased ning oma töötasust ilma jäänud “näitlejad” Parveti saatele “Pealtnägija” paljastasidki. See pettus ei olnud ilmselgelt ainus — kui Parveti kohta netist infot otsida, löövad kohe ette pealkirjad nagu “Villu Parvet müüs olematut kinnisvara”, “Seksi-guru Villu Parvet”, “Villu Parvet tegutseb jälle”…


Seda kõike naisteportaal Buduaar.ee oma kolumnisti tutvustuses loomulikult ei maini — täpselt samamoodi nagu see nimetab intervjueeritavat Anna-Maria Galojani välispoliitika eksperdiks (ja mitte just süüdimõistetud kurjategijaks).

Ja nüüd andis Buduaar.ee välja ka Parveti raamatu — naiste eneseabiõpiku ja käsiraamatu, kuidas “leida head meest ja suhtes püsida”, nagu raamatu autor oma raamatuesitlusel Apollo raamatupoes selle defineeris. Raamatu pealkiri: “Seks, vein ja kutsikad”.

Esinedes publiku ees kasutas Parvet ameerika telejutlustaja eksalteeritud kõnemaneeri. “Seksi-ja koolitusguru” teatas, et luges selle teose kirjutamiseks läbi tervelt 67 suhteteemalist eneseabiõpikut ning jättis enda omast kogu tarbetu psühholoogilise taustajutu välja, säilitades vaid käsud ja keelud.

Parvetit intervjueeris Buduaar.ee (nais)ajakirjanik, keda ta pidevalt müksas ning tegi daami üle nalju stiilis: “On ka juttu üllatustest püksis — küll Marge juba teab nendest!” “Raamatus on peatükk vanematele naistele -- nii et üle kolmekümnesed ei pea veel lootust täielikult kaotama!”

Ja Parveti raamat ise? Kõik baseerub tuntud klišeel, et mees on jahimees, naine jahitav, kes ei tohi end liiga kergesti kätte anda. Naiste klassifikatsioon (Paha Tüdruk, Poisilik Tüdruk, Ärinaine, Kullakaevaja jne) ning õpetused, kuidas Parveti väljendit kasutades “turule tulla”. Kuidas läbida L-test — ei tohi magada mehega esimese 24 tunni jooksul. Kuidas välja näha: “Kanna prille, isegi kui sa ei pea seda tegelikult tegema.” Kuidas käituda esimesel kohtingul: “Ära näita kõrgeid “hoolduskulusid”.” Kuidas Facebookis mehele läheneda:“ Kuigi konkurents on meeletu, tasub eristuda mitte suure fotode arvu või võimalikult palja keha näitamisega, vaid piltide kvaliteediga.”

Seda, et naiste hulgas on “turul” omavahel suur rebimine, rõhutab Parvet korduvalt: “Olgem ausad, tegelikult on konkurents karm ja pigem tasub ära teha kõik: hambad, päevitus, laserdepilatsioon jne.”

Naiste kohta kasutab Villu Parvet oma raamatus pahatihti väljendeid nagu “emased”, “noor liha” ja korra isegi “spermapeldik”. Ta näitab üles märkimisväärset asjatundlikkust prostitutsiooni kohapealt, tasulise naisterahva korteri levinuma sisustuse kirjeldamiseni välja. Miks prostituute kasutatakse? Parvet toob välja viis peamist põhjust, mille hulgas on vana hea jahiinstinkt: “Oleme kulutanud aega, sirvinud internetist kontakte, teinud eelvaliku, mitu kõnet, otsinud tundmatu tänava numbrisildita maja mõnest magalarajoonist, lisaks kulutanud raha.”

Aga lisaks prostituutidele ja pornonäitlejatele on Parvet kokku puutunud ka ärinaistega — või on järgnevad soovitused pärit siiski ühest neist kuuekümne seitsmest eneseabiõpikust, mis ta läbi luges. Niisiis — peatükk pealkirjaga “Praktilised soovitused Ärinaisele”: „Oma tiitlisse ei tohi kinni jääda, ükskõik kui võimas see on. Samuti ei tasu seda põdeda, sest nii lõpuks isegi võimendad selle mõju /-/ Ära unusta, et mehelikes asjades konkureerimine pole kunagi kasulik. Isegi kui võitjaks jääd, kaome meie ära.”

Ja kuidas oma naiselikkust kasvatada? “’Harjuta end nõrgemaks. Karda putukaid, pimedust /-/. Ära tee ühtegi “mehe tööd” ja näita, et sa ei saa kõigega ise hakkama.”

Kuid isegi juhul, kui kõik on lõpuks õnneks läinud — L-test edukalt läbitud, kooselu soovitud “loomaga” alanud, on mehepoolne petmine siiski äärmiselt tõenäoline: “Nagu sa tead, oleme oma põhiolemuselt loomad, kes vajavad mitmeid emaseid.”

Pärast pühendumist nõuannetele, kuidas petmist ära tunda, õpetab Parvet, kuidas pärast seda intsidenti suhtega edasi liikuda. Tema soovitus on politseiuurija ja kahtlusaluse omavahelist suhtlemist meenutava olukorra loomine. Situatsioon, mis raamatu autorile tema tausta arvestades on kahtlemata tuttav: “Mees peab mäletama täpselt tegevusi, mida ta tegi, ka kõige olustikulisemal tasandil. Näiteks kas ta kohtus mõne sõbraga, kas tankis auto ära…”

Soovitus keelata ära mõnede hobidega tegelemine, kus ta näiteks teiste naistega kokku puutuks, võib tunduda mõnevõrra ekstreemne. Juhul kui ei meenu muidugi, et Villu Parveti enda hobide hulka kuulus pornofilmide tootmine ja nendes osalemine…

Jah, see kõik on omajagu lõbustav, aga siiski soovitaks kirjastajatel tuntud aferistidelt copy/paste-meetodil põhinevate kahtlasevõitu eneseabiõpikute asemel autentseid memuaare tellida. 18. sajandi üks kuulsamaid šarlatane ja petiseid oli Giacomo Casanova, keda naistemehena hakati tundma alles pärast tema väga mitmes köites ilmunud mälestusi. Tema mahukat, elu lõpul kirjapandud “Minu elu lugu” peetakse juba ammu kirjanduslikuks monumendiks 18. sajandile ning see on ammendamatu allikas igale selle aja igapäevaelu, kommete ja mentaliteedi vastu huvi tundjale.

Pihtimuslikud memuaarid 21. sajandi alguse Eesti ärimaailmas aset leidnud valgustkartvatest tehingutest oleks midagi sama teretulnut. Loodetavasti pühendub Villu Parvet või mõni teine kohalik kelm vanas eas Casanova kombel oma elu loo kirjapanemisele.

Jälle! Uue katsel...ja väga päevakajaliselt

Sain aru, et ei aita muu, kui lihtsalt uuesti pihta hakata --- hakata ostast kirjutama, lootmata korraga katta suurt osa oma vahepealsest elust. Mis vahepealsest? Ma ei mäletagi enam, millal siia jooksvast kirjutamisest loobusin. Aasta kokkuvõte tuleb, arvan, ikka. Aga alustan detsembris oma kirjade (sõbrannale, isale jne) üle otsimisega. Reisipäevikud jne.

Aga jooksvalt.
Nädal tagasi, eelmisel reedel, 18. novembril esinesin oma uue rahateemalise stand up- tragöödiaga Diletantide Avangardil Telliskivi Loomelinnakus. Usun, et läks hästi. Video on Youtube`is. Maailma kõige hullem publik. Purjus noored. Sellepärast ma selle pakkumise -- esineda Diletantide Avangardi performance`iprogrammis, vastu võtsingi. Kõlab klisheelikult, aga on tõsi -- põhjus on selles, et ennast proovile panna.

Pool tundi pärast esinemist nägin tualetis ärakustunud tütarlast, silmad kinni, kägaras põrandal. Meie vahel arenes järgmine dialoog.
"On sul paha olla?"
"Mhmhmmm..."
"Tahad, ma kutsun sulle takso?"
"Mhmmmhhmm."
"Kus sa elad?"
"Veskimetsas."
"Kas sul taksoraha on?"
"Jah."
"Kas sa suudad taksos mitte oksendada?"
"Ma juba oksendasin.."
"Kas sa jõid ainult või võtsid veel midagi?"
"Jõin... veini..."
"Sellest võibki paha hakata."
Selle peale tegi tüdruk esimest korda silmad lahti ja pomises:
"Viimane asi, mida ma mäletan, on see, et olin lava ees ja elasin teie esinemisele kaasa..."

Link stand-upile siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Fxx0ElM4OoM


Eile tulin PÖFF-ilt masendavat, aga oma trööstituses niivõrd üle võlli keeratud vene filmi "Jelena" vaatamast, et kohati oli see isegi lõbus, kui helistas J: "Sinust räägiti just telekas!"
Tuleb välja, et Mihkel Raud oli oma saatesse kutsunud tuntud petis-ärimehe Villu Parveti ja tema raamatust rääkimise asemel lihtsalt mõnitas teda. Tiiteerides muuhulgas minu Delfis ilmunud artiklit samal teemal.
Tänud sõbranna E-le, kes mulle selle vihje, ülimalt kahtlase ärimehe veel kahtlasema eneseabiõpiku presentatsiooni toimumise kohta andis ja mind sõna otseses mõttes kohale minema sundis. Presentatsioon osutus ülimalt absurdihõnguliseks, ajakirjanduse eest varjatud ning ainult raamatu välja andnud naisteportaali lugejatele reklaamitud ürituseks Apollo raamatupoes. Sain aru, et kui tahan kogu fenomenist kirjutada, pean tingimata selle teose ostma. Minu honorar miinus 12.90 eurot otse petise rahakotti -- tõsine dilemma, kas pole. Selle reedeõhtu (täpselt kaks nädalat tagasi) paar järgnevat tundi möödusid soovituse andnud sõbranna juures vahuveini kõrvale raamatut sirvides ja järjest pöörasemaid tsitaate leides. Pühapäeva õhtul olin artikli ära saatnud ning neljapäeval olin üliõnnetu, kui avastasin, et Ekspressi ajakirjanik oli minust ette jõudnud ning Parvetiga intervjuu teinud. Minu artikkel (tegelikult esimene sellel teemal!) ilmus alles laupäeva varastel hommikutundidel. Mõtlesin veel, et päevakajalisus ei kõlba mitte kuhugi...

Siin on link Villu Parveti intervjuule, kus selle saatelõigu viimased minutid arutavad nad minu artiklit.
http://www.tv3play.ee/play/259487/?autostart=true

Ühtlasi tundus mulle seda saadet vaadates, et mõnitatakse ka Kadri Kõusaart ("Minu jaoks oli kirjanikuna ääretult vabastav, et ma ei pidanud enam kirjutama mina-vormis. Tegin seda TEMA-VORMIS..." Ja kas on nii nutikas minna kõige vaadatumasse talk-show`sse ja ja rääkida kogu eesti rahvale, et ta vihkab lihtinimesi ja "hallust"... "Nagu mingi hall ametnik..."

Otsustage ise:
http://www.tv3play.ee/play/259489/?autostart=true

Teisipäev, oktoober 25, 2011

Jälle!

Blogi kirjutamisega on nagu väga paljude asjadega elus: harjumused tekivad ja kaovad aeglaselt, aga see-eest kindlalt. Ma ei mäleta enam, millal tekkis siin lünk, mida ma aegajalt (alguses järjekindlalt, aga siis enam mitte) täitsin enda ja Konteineri pressiteadete ning oma Delfis ja mujal ilmunud artiklitega.
Igal juhul on plaanis teha midagi aastakokkuvõtte taolist, otsida üles erinevatest kohtadest ning erinevatele inimestele saadetud meilid, mis kirjeldavad siiski märkimisväärseid, sellel aastal toimunud asju. Ma arvan, et ma sorteerin neid siiski ning panen siia üles. Sest mingi dokumenteerimiskirg on mul säilinud, kasvõi reisidelt oma isale iga päev meile saates või näiteks sõbrannale Pariisi vahetult pärast Kultuuritehase Festivali aru andes. Ma usun sõnalisse dokumentatsiooni -- isegi praegu, kui kõik oma fotoaparaatide ja telefonidega igal pool klõpsivad.
Ma valisin isegi juulis Rootsis toimunud eesti perfokaüritusele ühe kunstniku peaaegu et ainult tema perfokakirjelduste põhjal, olemata praktiliselt midagi reaalselt näinud. Ja see valik õigustas ennast.
Igal juhul -- varsti teen ma varajase aastakokkuvõtte, sobrades enne märkmetes, isiklikes kirjades ja nii edasi. See ilmub siia kuude kaupa, alustades (üllatus!üllatus!) 2011.aasta jaanuarist.

Teisipäev, september 20, 2011

Näitus Pärnus!

Sandra Jõgeva KONTAKTIMPROVISATSIOON
Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas, Nikolai 27
22.09-15.10.2011
Avamine kolmapäeval, 21. septembril kl 17.00. Olete teretulnud!

Keelemängudel baseeruvat kunsti võib kaasajal sageli kohata, enamasti on
see peenutsevalt intellektuaalne. Sandra Jõgeva läheneb teemale sootuks
teises võtmes. Poeetlise targutamise asemel lajatab ta robustse irooniaga.
Esmalt tervitab näitusekülastajat hiiglaslik kleepuv keel. Kel on tugevad
närvid ja soov veidi rohkem aega kulutada, saab vaadata kolme tuliuut
videot Jõgeva stand-up tragöödiatest. Üks neist räägib hüpohondriast,
teine isiklikust kokkupuutest kaasaegse tantsuga ja kolmas õpetussõnadest,
mis ema on tütrele ellu kaasa andnud, saamaks hakkama naiskunstnikuna.
Stand-up komöödia on murdnud välja labase meelelahutuse pimedast
nurgatagusest ja muutunud populaarseks meediumiks näiteks
eksperimentaalteatris. Sandra Jõgeva on toonud selle performantsi kaudu
kujutavasse kunsti. Toimemehhanism on ikka sama – räägitakse
asjadest, mis tunduvad olevat väga isiklikud, kuid on tegelikult
üldlevinud, ja seetõttu on publikul lihtne samastuda. Kujutava kunsti
kontekstis ei ole eesmärk mõistagi meelelahutamine, vaid tähelepanu
juhtimine isiklike kogemuste kaudu sotsiaalsetele probleemidele. Aga see
ei tähenda mõistagi, et neis tragöödiates koomilist elementi ei oleks.
Avamisel saab näha Sandra Jõgeva uut stand-up tragöödiat ja võimalikud on
ka üllatusesinejad.

--
Pärnu Linnagalerii
http://linnagalerii.parnu.ee/

Pärnu Linnagalerii Raekojas
Uus tn 4, Pärnu 80010
T-R kell 11-17
L kell 11-14

Pärnu Linnagalerii Kunstnike Maja
Nikolai 27, Pärnu 80010
tel +372 44 36433
T-R kell 11-17
L kell 11-14

Esmaspäev, august 29, 2011


Kultuuritehase Festival 2011. Minu sellel filmitud saate Kultuuritehas lõpukaader.

Reede, august 26, 2011

Global Container XVIII



* TÄNA
* ARHIIV
* KUNSTIKONTEINER
* MEEDIA
* PILDID
* VIDEOD
* RESIDENTUUR

* PÜHAPÄEVAKINO

KUNSTIKONTEINER ESITLEB:



"PLANEET



VAARIKAS"



20.08.2011 - 25.09.2011

Collective exhibition of Visual Art and Live Music Association Vadelma.

Vernissage Saturday 20th August at 7 pm. WELCOME!!!













LIVE MUSIC:



20 000 Hz ("the Ramones of electronical music") (plays 9pm)






Yokotai (plays 8pm)







DJ Hermuset is taking care of the rest of audio-space'



VJ Random Doctors provides video screenings







Exhibition is open
21.-28.08. Sunday & Tuesday 12-19 Wed-Sat 15-22
and until 25th October by appointment
tel. (+372-) 5543961, 55941211 or 56358294













KUNSTIKONTEINER ESITLEB:



GLOBAL CONTAINER XVIII



+ SERVATAGUSE MUUSIKA



Reedel, 26. Augustil 2011


Alates 19: 00

NB! Global Containerile eelneb kl 18: 00:

„Ellujäämine viimselpäeval“ loeng Indrek Vainu



Loeng ellujäämisest
päeval enne utoopiat. Paljud saabuvast õndsusest jutustavad lood kirjeldavad viimsepäevaga kaasnevaid õuduseid. Tee õndsusesse on ääristatud katastroofidega. Esitlus annab võimaluse vaadata endasse ja mõista kui valmis sa oled. Keskendutakse võimalikele katastroofistsenaariumitele,(religioossetes) ennustustes lubatule, sellega toimetulemisele, vajalikule varustusele, mõtteviisile ja ettevalmistusele. Taustaks temaatiline infograafika ja pildid. Pärast powertalk -esitlust on küsimuste-vestlusring.



Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kuueteistkümnendal Global Containeril astuvad üles:



„How to properly love/destroy something” Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Epp Kubu, Julischka Stengele (Saksamaa), Teresa Novotny (Austria), Cizzy Conzales (Austria). Tegemist on üheksast performance´ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria. On tekstipõhiseid performancei´id kui neid , mis kasutavad erinevaid rekvisiite, muusikat ja kaasaegse tantsu ning teatri väljendusvahendeid.

Performance Art Union of Latvia / on Lätis asutatud performance´i kunstnikke koondav ühendus, mille eesmärgiks on korraldada seda kunstiliiki tutvustavaid eksperimentaalseid üritusi nii oma kodumaal kui ka mujal. Kultuuritehase Festivalil osaletakse projektiga „ Korter“- tegemist on üritusteseerjaga , mille puhul kureeritakse performance´i üritus tavalises korteris- eluruumis toimuvad nii mitmed etendused ühel või mitmel õhtul järjest kui kontsert. Samuti on eksponeeritud kümme „Korterit“ video- ja fotodokumentatsioonide kujul.„Korter“ leiab aset viie minuti kaugusel asuvas korteris.

Fred Pinault (Prantsusmaa): performance

ALT GR (Prantsusmaa): installatsioon

Laura Porter (USA): performance
Maarit Suomi-Väänänen (Soome): video
Kimberley Bianca (Austraalia): performance
Christian Barré (Kanada): performance
Claire Dehove (Prantsusmaa): performance
Doyon/Demers (Kanada): performance
Sarah Zürcher (Shveitsi): performance
Sylvain Breton (Kanada) : kuraatoriprojekt, kestvusperformance
Raoul Kurvitz: performance
Krista Sokolova: maal
Eleriin Ello: maal

Tanel Saar & Sylvain Breton (Kanada): installatsioon

El Mayonesa (Argentiina / Eesti): hitid



SERVATAGUSE MUUSIKA ESITLEB:



STREETS OF SEX (Lat)
satanic free jazz
http://www.myspace.com/streetsofsexband

http://www.last.fm/music/Streets+of+Sex



HORST QUARTET (Fin)
http://horstquartet.tumblr.com/



MORGUE´S LAST CHOICE (Est)
http://www.youtube.com/morgueslastchoiceest



XY2140(Lat)
fractured garage noise
http://www.last.fm/music/XY2140

Esmaspäev, august 22, 2011

Suvekokkuvõte 2011: enne festivali

Ühel augustikuu öösel kell pool kaks avastasin end Polymeri katuseaiast absoluutselt hipilikust trummiringist! Endal käes kord aafrikapärased trummid, kord mingid kõristid.... Rääkimata puust konnast, mis käis komplektis koos puust pulgaga. Või rainstick`ist. Need etnilised instrumendid ei teinud ükski kuigi teravat või pealetükkivat häält -- küllap on see nii ette nähtud. Austraalia aborigeenide shamanistlikku lõkkeõhtut ei saa tuksi keerata hõimuliige, kel pole rütmitaju. Kõik kokku moodustaski ühtlase rütmilise sahina ja kopsimise.
Katuseaia on ehitanud "katusevenelased" -- noored entusiastid, kes siin juba eelmisel suvel tegutsesid. Rakendusökoloogia Noorte Klubi ehk RÖNK.

Eile avastasin sealsamas aias, et blond soomlane, kes mulle Bloody Mary`t pakkus, on tegelikult seotud Soomes tegutseva täitsa intrigeerivana tunduva rühmitusega. Oli lihtsalt tulnud oma sõprade rühmituse Vadelma avamisele. Kutsusin ta mingile järgmisele Globalile esinema, loomulikult. Selline käigupealt kureerimine. Samamoodi hängisin paar päeva tagasi ühe kuulsa vene rühmituse liikmega, keda tutvustas mulle tuttav galerist I. Venelane/pool-grusiin oli melanhoolse ja eemalviibiva ilmega, kui talle Polymeri, tänavakunstifestivali KONT ning Von Krahli etenduse aftekat F-hoones näitasin. Ja tunnistas siis, et on siin Eestis just viis päeva järjest joonud. Sebis endale presentatsiooni sealsamas tänavakunstifestivalil. Käisin seda järgmisel päeval vaatamas -- venelase rühmituse aktsioonid olid lahedad ning publikut täitsa palju.

Kanadalane S, kes mind tükk aega oma grandioosseid plaane tutvustavate ja ühtlasi varjamatult nõudlike (ja kohati hüsteeriliste) e-mailidega pommitas, on kohal juba üle nädala. Loomulikult ei saanud ta oma segasevõitu projekti jaoks Kanadast raha -- see tundus mulle ausalt öeldes loogiline, nimelt on kõigele lisaks tegemist tema esimese kuraatoriprojektiga. Aga S müüs mingid fotod seal Montrealis maha ja on siin. Midagi väga hullu polegi* -- see üliemotsionaalsus jätab ilmselgelt koos keskpärase inglise keelega distantsilt hullema mulje kui tegelikult on. S õpib koos kahe keskealise naisega (üks shveitsi kuraator, teine Pariisist pärit kunstnik) Manifesta 6 ärajäämise põhjuseid. See on S idee. Residentuur kui kool. Daamid nõudsid enda Polymerist hotelli viimist kohe pärast seda, kui olid oma tuba näinud. Samas on nad nüüd siin ja seda erinevalt väga sõbralike ja tolerantsetena tundunud kolmest keskealisest kanadalasest, kellest varsti peale Polymeri saabumist midagi kuulda pole olnud.
S ise ostab Regaliast 40 -euroseid veine -- iga õhtu ühe pudeli, ja leiab, et need prantsuse veinid on siin uskumatult odavad. Ühe esimese neist pudelitest jõime prantslase F-ga ära ja see tundus täiesti tavaline. F kinnitas mu arvamust ja ma usaldan prantslasi nendes küsimustes kaugelt rohkem kui nende koloniaalmaade kodanikke.

Täna lähen New Orleansist pärit noorele naiskunstnikule lennujaama vastu.

Aga suvi muidu:

juunis nädal Mänttäs seoses suure installatsiooniga sealsest kuraatorinäitusest osavõtmisest

juulis nädal Rootsis seoses Global Containeriga Fengersforsis

kaks korda Pärnus, mõlemal korral paar-kolm päeva korraga -- esimesel korral käisin näituste avamisel ja teisel korral vaatamas Jan Uuspõllu stand up`, võttes kaasa austraallanna K

esimest korda elus performance`i käigus sünnipäeva tähistatud, seda Rootsis -- ning järelsünnipäeva Tallinnas tavaliselt, neile, kes Rootsis ei olnud

korra vihmases Haapsalus -- kunstifestival Seanahk

palju tegemist olnud seoses kohe algava festivaliga

üks suur installatsioon Soomes

R monteeris kolme perfoka videod

ise tegin kaks uut stand up tragöödiat -- ühe mainitud Globalil Rootsis ja teise K sünnipäeval Kalamaja kommuunis tsirkuse esinemisse integreeritud

ja loomulikult -- mingi arv artikleid.


Ja kui ma selle kõik siia kirja panen, tundub mulle, et ma pole seda suve õieti kuidagi kasutanudki. Aga nii on see igal aastal. Eriti, kui soojalainet pole õieti olnudki.





* Aga S tahab siia nüüd aastaks ajaks jääda....

Pühapäev, august 21, 2011

Seoses Wiedemanni loenguga Kultuuritehase Festivalil 27. augustil -- minu arvustus tema "Maagide koolile"

Rock`n`roll! -- tema oli seal


Sirp, 27.03.2009

„Punk rock!”

„Circus!”

„Rock’n’roll!”

Hüütuna põlguse ja üleolekuga. Kivirahe. Neid heidavad Kentucky osariigi pealinna Louisville’i halvamainelise äärelinna (ütleme otse välja: geto) tänavatel mustad teismelised. Noorte eesti kunstnike pihta. Viimaste vanus sel ajahetkel (2007. aasta september) on 19–23 aastat. Osa nende ideaalidest – „Punk rock!”, tabab Kentucky või Brooklyni teismeline asja, nähes katkiseid teksaseid või võrksukki koos tennistega, punkmõjutustega soenguid ja eelkõige attitude’i – on kaks-kolm korda vanemad kui nad ise.



Ja mis oli musta tatika poolt lendu lastud kivi tõeline sõnum: teie aeg on läbi, te kuulute surevasse kultuuri, rock’n’roll on surnud! Ma olin seal. Ja võtsin sõnumi vastu. Viiekümneaastase traditsiooniga angloameerika valge noorsookultuur on muutunud sama naeruväärseks kui viiekümneaastane party-girl, kes tunneb igal nädalavahetusel vajadust tõestada, et ta on jätkuvalt ilus, jätkuvalt ihaldusväärne, jätkuvalt mässumeelne. Anu Saagim, kes oma kaaspidulised šampanjaga üle valab. Sest olla mässaja ilma põhjuseta – see käib asja juurde. Juba viiskümmend aastat järjest.

„Rock’n’roll!” November 2008. Narva äärelinn, lagunev stalinistlik kultuurikeskus. Eesti rahvusvaheliselt edukaima, nooremasse põlvkonda kuuluva režissööri uusima mängufilmi võtted. Näitlejaskonna moodustavad Ida-Virumaal läbi viidud konkursil leitud kohalikud vene kaunitarid ja noormehed, pooltuntud ning väga tuntud eesti näitlejad, noored seltskonnakaunitarid, „iginoored” meessoost seltskonnategelased ja mitte enam nii noored seltskonnakaunitarid. Filmitakse napp kaader, kuidas tuntud seksisümbolist eesti meesnäitleja siseneb dekadentlikku, rahvast täis klubisse. Selle kaadriga saab ühele poole umbes kell pool neli öösel. Noored ja vananevad seltskonnakaunitarid kõiguvad ohtlikult oma kontsadel ning komistavad aeg-ajalt prahisel põrandal. Enamik inimesi, kes peavad olema kaadri ees ja mitte taga, on sügavalt purjus või mäluaugus. Üks naine magab röötsakil laua taga. Keegi deklareerib: „Rock’n’roll!” Hüütuna väsimuse, kuid ühtlasi elujanu ning võidurõõmuga.

„Rock’n’roll!” – see on antud juhul kümme kasti tasuta viina, mis režissöör oma statistidele välja tegi. Ma olin seal ka. Ja sügistalve 2008/2009 menukaim raamat Eestis on autobiograafiline romaan, mis hõiskab pea igal leheküljel: „Rock’n’roll!”. Seda lugedes kõlasid mu kõrvus korduvalt Kentucky ja Brooklyni mustade ja latiinodest teismeliste põlglikud hüüded („Punk rock!” – „Circus!” „Rock’n’roll!”) ja ma mõtlesin korduvalt, kas rock’n’roll! ikka tähendab juua viina Kirde-Eesti kolhoosi sööklas koos bändikaaslaste ning kolhoosiesimehega jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios. Sisuliselt vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt).

„Rock’n’roll!” tundus attitude’ina umbes sama uudne, värske ja nooruslik kui üks elatanud playboy, nalja, naiste ja napsumees. Õnneks mind seal ei olnud. Kas rock’n’roll! on kunagi tähendanud midagi muud? Seda jõudu, mida on asjade esmakordses tegemises, seda iseendale samal ajal teadvustades. Esimest korda maailma ajaloos – selline muusika. Sellised sünteetilised riided. Sellised sünteetilised narkootikumid – ja ammu unustatud orgaanilised. Selline (absoluutselt uus!) suhtumine inimestevahelistesse suhetesse kõige laiemas plaanis. Idamaade religiooni ning müstikasse. Ning seksi, seksi, seksi. Kontrakultuur ja We shall overcome! ja vuntsid ja usk kosmose vallutamisse nii enda sees kui väljas.

Ja otsekui vastuseks mu küsimusele sattus samal, 2008/2009. aasta sügistalvel mu kätte üks teine raamat, mis on sissevaade ajastusse, kui rock’n’roll tähendas kõike eelmises lõigus mainitut. Mitte ainult Londonis, Pariisis, New Yorgis, India tärkavas hipi- ja narkomekas Goas ja teises sellesarnases Marokos, vaid ka siinsamas Tallinnas. Trajektooril Kalamaja – Balti jaam – Raekoja plats – Harju mägi – Võidu väljak – Mustamäe. Need on kunagise hipi ja noore eestivenelasest filoloogiatudengi Vladimir Wiedemanni autentsed mälestused, mis on näinud trükivalgust amatöörliku ning üsna maitsetu kujundusega pehmekaanelise, mustvalgete fotodega raamatu näol. Kirjastuse alternatiivsest maailmavaatest ja/või anarhistlikust huumorimeelest annab tunnistust fakt, et nende teiste autorite hulgas on ka tuntud sensitiiv Paide Anna. Wiedemanni „Maagide kool” tuletab meelde nii Mihhail Velleri Nevski prospektil rahvasuus ringelnud ja täiustunud legendide kollektsioneerimist kui Sergei Dovlatovi autobiograafilise ainese kasutamist.

Ainult et kuigi need uskumatuna tunduvad, pole lood raamatu autorini jõudnud suulise uusfolkloorina, vaid on ta enda läbi elatud või lähedalt pealt nähtud. Need lood on nii hullumeelsed, et samast ajast ning kohast, 1970ndate Tallinnast pärit Dovlatovi „Kompromissi” tegelaskujud tunduvad Wiedemanni kirjeldatutega võrreldes esindavat mõistlikku ning kainet väikekodanlust. Põrandaalune koraanitööstus, tänu millele Tallinnas ümber kirjutatud islami pühakiri vahetatakse kanepi vastu. Eestisse jõudnud huvi esoteerika, jooga ning mediteerimise vastu ja õnnelikud hipid, kellel oli siinsamas olemas tõeline guru Mihkel Ram Tamm. Hipi, kes otsustas vägisi avada oma kolmanda silma: lõi endale otsaette naela ja käis sellega mitu päeva mööda õllekaid ringi. Eesti esimesed krišnaiidid. Hipi nimega Aleksander Lennon ja tema okultne kogukond. Täieliku enesestmõistetavusega kirjeldatud transikogemused. Astraalsed eksperimendid pronkssõduriga. Ning loomulikult üks ülemaailmse hipiliikumise ja 60ndate ning 70ndate kontrakultuuri olulisi noorte ühendajaid – illegaalsed narkootikumid. Mujal ilma teinud, miljoneid inimesi sisekosmosesse reisile viinud LSD asemel oli nõukogude hipidel selleks oma vahend – läti plekieemaldusvahend Sopals.

Süütuse ajastule omast, tänapäevasest nii erinevat suhtumist narkootikumidesse leiab „Maagide koolist” palju. Heroiinisüstimine ei ole veel täieliku sotsiaalse, vaimse ja füüsilise allakäigu sümbol ning tabu ka muidu vabameelsetele eksperimenteerijatele, vaid teretulnud abivahend suuremat painduvust nõudvate joogaharjutuste tegemisel – väidetavalt on heroiiniuimas inimese liigesed elastsemad. Nõukogude aja karme psühhiaatrilisi ravimeid võtavad „Maagide kooli” tegelased suurtes kogustes sisse muuseas. Kõlbavad ka hea õnne korral ilma retseptita saadaval astmarohud. Milleks seda farmatseutikat tegelikult kasutatakse ning mis on võimalikud ohtlikud kõrvalmõjud – see ei huvita kedagi. Eelistatakse tablette, millel pole vastikut maitset. Ja Sopals – selle kodukeemia mõju ning tarbimist kirjeldab Wiedemann suisa heroilisena, kasutades väljendeid nagu „Sopalsimess”, „sabat”, „meie šamanistlik seltskond”, „meie odüsseia”, „maagiline bardo”.

Ja loomulikult ei tohi unustada, et Eesti NSV-l oli tolle aja Nõukogude Liidus eristaatus – see oli „naš zapad” ehk „meie lääs”, mis andis loomavagunitega selle suure impeeriumi avarustes ringi liikuvatele Tallinna vene hipidele trendikate vaba maailma saadikute silmapaistva seisundi. Ühtlasi küllaga attitude’i ning missioonitunnet. Ka kerget üleolekut rohkem raudse eesriide varjus olijatest. „Julka, see-eest, soovides meeles pidada, et parasjagu on suur punane püha, ajas jalga needsamad punased kõrge kontsaga saapad, mille olime Rõbinskis ostnud. Muu osa tema garderoobis oli, tõsi küll, minu omaga samas vaimus, koosnedes samuti sõnnikuhaisusest vatikuuest ja väljaveninud põlvedega dressipükstest. Prillid andsid tema näole siiski küllaltki intelligentse ilme, värvitud punane juuksepahmakas aga rõhutas artistlikku üldilmet”, kirjeldab Wiedemann „Kulturträger’eid” Penzas.

Paavo Matsin on siinsamas ajalehes nimetanud „Maagide kooli” Tallinna „Meistriks ja Margaritaks”. Ma ei mäleta, millega algab viimati nimetatu, „Maagide kooli” alguses aga kohtub minategelane koos oma pruudiga Raekoja platsil raamatu läbiva kangelase Aleksander Lennoniga. „1974. aasta jaanuar. Mina olin 18, Julka 16. [---] Kõndides parasjagu üle Raekoja platsi, kus kavatsesin talle näidata üht iseäralikku paika – seal olid kivid sillutises L-tähe kujuliselt –, põrkasime kokku ühe paariga. [---] Seda poissi kutsuti Lennoniks, sest ta oli tõepoolest väga oma kuulsa originaali moodi – needsamad pikad juuksed, samasugune nina ja ümmargused prillid.” Olen lennujaamade raamatupoodides näinud riiuleid määratlusega „kultus”. Usun, et see nõukogude hipide Magical Mystery Tour sobiks mõtteliselt sinna lahtrisse küll. Ja mida öelda Wiedemanni ning tema „Maagide kooli” kohta lõpetuseks?

„Rock’n’roll!” Seekord ilma igasuguse irooniata. Sest tema oli tõepoolest seal.

Laupäev, august 20, 2011

Ja nüüd: Kultuuritehase Festivali täpsem kava

24. august KOLMAPÄEV

16.00- 21.00 Kunsti- ja Kirbuturg.

17.00- 20.00 „Tooliaed” Jan Pankovets / 21. sajandi jätkusuutliku kujunduse töötuba pakub osalejatele praktilisi oskusi, kuidas luua objekte linnaruumi kasutades selleks käepärast ning soodsat „tee- ise“ retsepti: autokummid + laudis + muld + naelad + taimed+ettekujutlusvõime= tooliaed. Polymeri hoov võetakse kasutusse luues mõnusad istumistoolid, kus saab nautida festivali tegevusi.

18-00- 21.00 „Raku” Leena Luther / Raku on iidne Jaapani keraamika põletustehnika, ääretult spetsiifiline ning huvitavaid tulemusi pakkuv viis keraamilisi nõusid dekoreerida. Osalejad saavad kohapeal valmis toorikud mis glasuuritakse ning põletatakse “Raku”-põletus-ahjus 1000 C juures.

Tehase hoovis avatud kohvik & muusikat mängivad majalised.
VJ Kimberley Bianca /www.kimberleybianca.com

20.00- … EKA tegevuskunstide osakonna tudengid.


22.00 – … Afterparty & baar katuseaias.

25. august NELJAPÄEV

17.00- 20.00 „Tooliaed” Jan Pankovets
18.00- 20. 00 „Meigikoolitus” Sandra Jõgeva. / Võimalus ennast jumestuskunstiga kurssi viiavõi oma oskuseid täiendada. Meigipõhi, näo modelleerimine, erinevad näotüübid ja parima esile toomine nende puhul, päevane ja õhtune jumestus, “klassikaline Hollywoodi meik”, erinevate toodete kombineerimine, valikute tegemine kosmeetikapoes, fotomeigi eripära ja soovi korral mõningad eriefektid.

Sandra Jõgeva on õppinud jumestamist Katrin Sangla kursusel Eesti Kunstiakadeemias ja Meghan E. Van Alstyne`i õudusfilmieriefektide workshopis Polymeris, olnud grimeeri ja paari lühifilmi ning lugematute fotosessioonide ja videovõtete juures.

20.00- 23. 00 Katusekino „Utoopia” Mihkel Kleis / Kinoseanss mis viiakse läbi Polymeri kaunis katuseaias.

26. august REEDE

18.00- 19.00 „Ellujäämine viimselpäeval“ loeng Indrek Vainu. / Loeng ellujäämisest
Päeval enne utoopiat. Paljud saabuvast õndsusest jutustavad lood kirjeldavad viimsepäevaga kaasnevaid õuduseid. Tee õndsusesse on ääristatud katastroofidega. Esitlus annab võimaluse vaadata endasse ja mõista kui valmis sa oled. Keskendutakse võimalikele katastroofistsenaariumitele,(religioossetes) ennustustes lubatule, sellega toimetulemisele, vajalikule varustusele, mõtteviisile ja ettevalmistusele. Taustaks temaatiline infograafika ja pildid. Pärast powertalk -esitlust on küsimuste-vestlusring.

19.00- … GLOBAL CONTAINER + SERVATAGUSE MUUSIKA

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid. Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

27. august LAUPÄEV

15.00- 17.00 „Elava teksti workshop” Peeter Sauter / „Kuidas ületada kirjutamisblokki ja
tõrkeid. Kuidas teha elusat teksti.“ Esmalt toimub loeng ja siis tulevad mõned käeharjutused lisaks.

17.00- 19.00 „Burning Man” loeng Steve Vanoni / Loeng legendaarsest igal aastal augusti lõpul Nevada kõrbes toimuvast festivalist Burning Man.

19. 00 – 20.00 „Nõukogude hipi scene” loeng Vladimir Wiedemann / Loeng nõukogude hipiscene`st Tallinnas ja kogu NSVL-is 1970ndatel, olles sellest ainesest ka autobiograafilisel ainel põhineva raamatu “Maagide kool” kirjutanud.

20.00- 21.00 Ig Noir

21.00- …..Vadelma Night

Muusika: Black Lizard & Liquid Plastic Castles
Visual: VJ Random Doctors & Valovirhe.

Avatud baar katuseaias.

28. august PÜHAPÄEV

12.00- 18.00 Avatud Ateljeed. / 2011. aasta hilissuve viiel pühapäeval avavad Tallinna
eri linnaosades elavad kunstnikud ja disainerid oma väravad ja uksed, et kutsuda huvilised ateljeedesse ja aedadesse külla. Lisaks pärastlõunasele jalutuskäigule saab kunstnike ja „Avatud Ateljeede“ eesmärgiks on tutvustada ja anda ülevaade Tallinnas elavast ja tegutsevast eripalgelisest kunstnikkonnast disaineritega juttu puhuda ning tutvuda nende loominguga, ilma kriitiku, kuraatori või galeristi eelneva valikuta. Ateljeed avanevad vaid viiel korral, igal pühapäeval erinevas linnajaos. Eesmärk on teha kunst nähtavaks ka linna kõrvalisemates piirkondades ning anda põhjus seal jalutamiseks. Sel pühapäeval võtame ürituse kokku Polymeris.

14.00- 16.00 „Autoportree läbi mustrite” Pusa (Piret Bergman) / Kunstnik annab ühepäevase töötoa käigus edasi oma maailmavaadet ning maalitehnilisi oskuseid. Kursus sobib ülimalt hästi ka neile, kes kunagi varem pole joonistamist ega maalimist õppinud. Kursus paneb osalejad vaatama ennast kui mustrite kogumikku. Erinevatest mustritest koosneb nii meie füüsiline kui ka vaimne keha. Kursuse käigus otsitakse, leitakse ja jäädvustatakse endid lõuendile läbi iseenda kujundite.

16-00- 19.00 „Telematic Performance Workshop“ Kimberley Bianca / www.water-wheel.net

20.00- 20.40 Erik Alalooga, Andreas W, Hans-Gunter Lock.

21.00- …. Grande Finale, DJ- set, KIWA

Kõik programmi üritused on tasuta!
Õpitubadele on vajalik eelregistreerimine: jagna (at) kultuuritehas.ee

Mõned pressiteated: Planeet Vaarikas ja eelolevad Global Container ja Kultuuritehase Festival 2011

Kunstikonteiner esitleb:

PLANEET VAARIKAS

Laupäeval, 20. augustil
Alates 19: 00


Soome kunsti-ja muusikarühmituse Vadelma näitus:
installatsioon
seinamaal
video
muusika


Avamisel kl 20: 00
Yokotai (Soome)

Kl 21: 00
20 00 Hz (Soome)
"elektroonilise muusika Ramones"

DJ Hermuset
VJ Random Doctors


Näitus on avatud 21.-28. augustil
pühapäeviti ja teisipäeviti
kl 12-19
kolmapäevast laupäevani
kl 15-22
kuni 25. septembrini kokkuleppel
+ (372) 55941211
+ (372) 5543961
+ (372) 56358294


+


EELTEADE:

GLOBAL CONTAINER XVIII
+
SERVATAGUSE MUUSIKA

Reedel, 26.augustil 2011
Alates 19: 00

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kaheksateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:



„How to properly love/destroy something” Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Cizzy Conzales (Austria), Julischka Stengele (Saksamaa), Teresa Novotny (Austria). Tegemist on üheksast performance´ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria. On tekstipõhiseid performancei´id kui neid , mis kasutavad erinevaid rekvisiite, muusikat ja kaasaegse tantsu ning teatri väljendusvahendeid.

Performance Art Union of Latvia / on Lätis asutatud performance´i kunstnikke koondav ühendus, mille eesmärgiks on korraldada seda kunstiliiki tutvustavaid eksperimentaalseid üritusi nii oma kodumaal kui ka mujal. Kultuuritehase Festivalil osaletakse projektiga „ Korter“- tegemist on üritusteseerjaga , mille puhul kureeritakse performance´i üritus tavalises korteris- eluruumis toimuvad nii mitmed etendused ühel või mitmel õhtul järjest kui kontsert. Samuti on eksponeeritud kümme „Korterit“ video- ja fotodokumentatsioonide kujul.„Korter“ leiab aset viie minuti kaugusel asuvas korteris.

ALT GR (Prantsusmaa): installatsioon, performance
Fred Pinault (Prantsusmaa): installatsioon, performance
Eames Demetrios (USA): linnaruumiinstallatsioon
Laura Porter (USA): performance
Maarit Suomi-Väänänen (Soome): video
Kimberley Bianca (Austraalia): performance
Christian Barré (Kanada): performance
Claire Dehove (Prantsusmaa): performance
Doyon/Demers (Kanada): performance
Sarah Zürcher (Shveitsi): performance
Sylvain Breton (Kanada) : kuraatoriprojekt
Raoul Kurvitz: performance
Krista Sokolova: maal
Eleriin Ello: maal



SERVATAGUSE MUUSIKA ESITLEB:
STREETS OF SEX
(Lat)
satanic free jazz
http://www.myspace.com/streetsofsexband
http://www.last.fm/music/Streets+of+Sex

HORST QUARTET (Fin)
http://horstquartet.tumblr.com/

MORGUE´S LAST CHOICE (Est)
http://www.youtube.com/morgueslastchoiceest

XY2140(Lat)
fractured garage noise
http://www.last.fm/music/XY2140

Kunstikonteineri näitusteprogrammi ja üritusteseeriat Global Container
toetab Eesti Kultuurkapital
Kultuuritehase Festivali toetavad
Kultuuriväärtuste Amet
Spordi-ja Noorsooamet



Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
info: +(372) 55 94 12 11
+(372) 55 43 961
+ (372) 56358294
www.artcontainer.ee


Kultuuritehases Polymer toimub juba seitsmendat korda festival, mis leiab
aset 24.- 28. augustil. Selleaastase festivali teemaks on "Utoopia" ning
hõlmab endas kunstiprogrammi, kontserte, loenguid ja õpitubasid.

Festivali avab kunsti-ja kirbuturg. Seekord on publikule avatud ka
Rakendusökoloogia Noorte Klubi loodud katuseaed ja tehase hoovis kohvik.

Esile võiks tõsta loenguid laupäeval, 27. augustil: Peeter Sauteri elava
teksti kursust ning ameerika kunstniku Steve Vanoni ettekannet festivalist
Burning Man. Endine Tallinna hipi, raamatu „Maagide kool“ autor Vladimir
Wiedemann peab loengu oma kunagisest põrandaalusest subkultuurist
seitsmekümnendatel Nõukogude Liidus. Utoopilistele visioonidele
sekundeerib Indrek Vainu loeng ellujäämistaktikates
katastroofisituatsioonides. Kunstiürituste sari Global Container reedel,
26. augustil toob esinejad Euroopast, Austraaliast ja Ameerikast,
muusikaliste klubiürituste eest vastutavad Servataguse Muusika 26.
augustil ja soome kunsti-ja muusikarühmitus Vadelma 27. augustil.
Õpitubadeprogrammis on muuhulgas mustrimaalikursus Pusalt, rakukeeramika
Leena Lutherilt, toolikursus Jan Pankovetsilt ja peo-ning karnevalimeigile
keskenduv jumestuskursus Sandra Jõgevalt.

Pühapäeval, 28. augustil osaleb Kultuuritehas Polymer Tallinn 2011 raames
toimuvas Tallinna Avatud Ateljeede programmis: majas tegutsevate kunstnike
ateljeesid, trükikoda ja Kunstikonteineri galeriid võib külastada igaüks.
Festivali programmi kuuluvad ka Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunstide
osakonna tudengite ja Erik Alalooga, Andreas W ning Hans Gunter Locki
etendused. Festivali programmi lõpetab DJ-sett Kiwalt.


Lisainfo: www.kultuuritehas.ee

Reede, august 12, 2011

Üks pilt sellest suvest


Haapsalu, festival Seanahk.
Juuli lõpp.
Foto: Epp Kubu.

Coming soon on video III



Ja veel üks etendus. Ema õpetussõnadest, ette kantud festivalil Ladyfest projketiruumis März samuti märtsis 2011.
Ka pea kogu muu info kordub: montaazh 16(Ig Noir), subtiitrid ja tõlge inglise keelde: Teet Raudsepp, kaameramehe nime ei mäleta. Samas kasutati juppi sellest perfokast Kaupo Kruusiaugu õpetlikus filmis soorollidest (tellimustöö, muidugi) pealkirjaga "Tööl ja kodus".

Coming soon on video II



Antud juhul on niisiis stand up tragöödiaga kaasaegsest tantsust, kontaktimprovisatsioonist ja mõtetest, millest tavaliselt ei räägita. Või siis just räägitakse.
Ette kantud märtsi alguses 2011 Kanuti Gildi saalis Made in Estonia tantsumaratoni raames.
Kaamera: Epp Kubu. Montaazh ja DVD kaas: 16 (Ig Noir).
Tõlge ja subtiitrid: Teet Raudsepp.
Samuti loodan, et see on varsti Youtube`is.

Coming soon on video



Stand up tragöödia hüpohondriast.
LABFactory, Viin, märts 2011.
Osa suuremast üheksa naise etendusest -- see, millega tuuritasime Viinis, Dresdenis ja Berliinis. "How to properly love / how to properly estroy something". Mai Sööt, Cizzy Conzales, Tiina Sööt, Olivia Verev, Epp Kubu, Alla Ting, Teresa Novotny, Julishka Stengele ja Sandra Jõgeva.
Selle video kohta veel niipalju, et loodetavasti on see varsti ka Youtube`is ning selle montaazh on 16-lt ning kaamerat hoidis Dario Wokurka. Kaane, mida te siin näete, kujundas samuti 16 (Ig Noir).

Neljapäev, august 11, 2011

Üle pika aja: Viru ärikad

Ei saa salata, selles, kuidas endine Viru ärikas oma kunagises töökohas kaamera ees seisis ja oma suurte siiraste pätisilmadega kadunud maailmast rääkis, ikka oli midagi.Ta oli dokkfilmi treileri võttele isegi rekvisiidiks Eesti NSV kriminaalkoodeksi raamatuna kaasa võtnud, seda küll kogemata ekslikult Eesti Vabariigi omaks nimetades. "Juba Ostap Bender ütles, et inimene peab kriminaalkoodeksit austama..." Jutt on edasi antud väärikal moel ja tõsise ilmega, kandvate pausidega. Kahtlemata võib seda, mida see kunagine aferist siiani endast välja kiirgab, karismaks nimetada. Kui küsin Anu Saagimi ja tema kunagise suhte kohta, kuulen vastuseks:" Ma olin üks neist õnnelikest". Shikk. Kunagine, kadunud ühiskonnakorra väga kummaline pseudoeliit: shveitserid, kelnerid, baaridaamid. Ja ärikad, kes iga päev riskisid Viru vahet saalides, soome purjus turiste teeseldes ja uksehoidjatest mööda hiilides vahelejäämise korral kuni 15-aastase vangistuse ning kogu vara konfiskeerimisega. Nad käisid iga päev jooksmas, olles enne järgi uurinud miilitsakooli sportlikud normid -- et olla miilitsatest 10 sekundi võrra kiiremad ning selle edumaa toel Tallinna kesklinna, mida nad tundsid nagu oma taskut, hoovidesse kaduda. Ja kõik see -- on magistritöö juhendamine. Õigemini osa sellest. Dokk, varikirjutajaga raamat, suur aktsioon... Olen magistrandi S oma sõbra SH-ga kokku viinud, kellel on väike filmikompanii. Ja see (dokkfilmi) idee läheb läbi. Juba järgmine päev toimub konkursile esitatava filmi treileri võte. "Mast hakkas jooksma" -- Viru ärikate släng. Otsustan seda väljendit kasutama hakata nagu mõnda vintage-aksessuaari.
Juhendatav S on pikkade hallikate juustega viiekümenele liginev mees, samuti endine Viru ärikas. Olen lasknud tal kiirkorras oma eluloo ära rääkida. Maakoolist linna spordikooli, sealt Virusse, vahelejäämine spekulatsiooniga ja "keemia" ehk tingimisi vangistus. Jackpot ja selle ringkonna karjääri tipp -- abielu soomlannaga.Küsin, kas S abiellus soome naisega pragmaatilistel põhjustel. "Ei. Armastusest", tuleb kindel vastus, samas räägib S kohe edasi, kuidas giidina töötanud naist lilledega Peterburis ja Moskvas hotelli ees külmetades ootas."Kas oleksid sama teinud eesti või vene naise nimel?", küsin. Sest S oli maininud, et esmakohtumisel oli endale meeldivat naist kõigepealt venelannaks pidanud. "Ei!", tuleb samavõrra kindel vastus. Seitse aastat Soomes -- äriajamiskatsed ning pankrot ja töötuna arvel olemine. Usun, et Virus alustanud spekulandid olid liiga paadunud, et "päris" kapitalismis hakkama saada. Lahutus ja tagasi Eestisse tulek, restoraniäri ja selle kuhtumine. Indiaanilaagrite korraldamine ja oma raha neisse paigutamine. See ei tule üllatusena -- S käis EKA-s mu loengutes ning võttis siis ühendust, rääkides, et otsib magistritöö juhendajat ja enda ideede ning minu loengute "sünkroonsusest". Kindel märk New Age`i mõjudest... Aga see kõik on väga cool, soovitan S-le raamatuid (Veller, Dovlatov, Wiedemann), mis võiksid tema teemaga -- spekulatsiooni ajalugu ja Viru ärikate subkultuuri dokumenteerimine -- haakuda ja ta mitte ei loe neid ise, vaid laseb sõbral, selsama, kes nüüd kaamera ees oma minevikust räägib, endale suuliselt refereerida... Mõni hetk tagasi mainis S, et Soomes töötuna veetis ta palju aega raamatupoes, aga tegi seda siiski, vaadates pilte ajakirjadest, päris raamatutest eemale hoides. Kuni nägi ühte allahinnatut intrigeeriva pealkirjaga : "Kuidas saada miljonäriks". Uue mõtlemise piibel. ENSV kriminaalkoodeks ja eneseabiõpikud. Nagu näha, võib nende toel kaugele jõuda.

Kolmapäev, august 03, 2011

Vahepeal kirjutatud artikleid III : Delfisse klassikutest

Sandra Jõgeva: Ühe, tegelikult mitme põlvkonna
traagikast (34)


29. juuli 2011 06:00

Juuli alguse nädalavahetuse Päevalehes ilmus tuntud vanema põlvkonna maalikunstniku Aili Vindi kibedavõitu artikkel pealkirjaga “Olematute näituste lugu”. Lugu sellest, kuidas Aili Vindil ei õnnestunud korraldada suurt meremaalide näitust.

Kogu maailm oli selle vastu.

Kunstihoone ei andnud näituseaega, Tallinn 2011 Merepäevade programmi lisada oli näitust juba hilja, U.S. Galeriist ei saabunud lõplikku vastust. Vabaduse Galerii oli otse solvavalt väike ning Tallinna Laululava Sammassaalis jäi tööde ülespanekuks lõpuks liiga vähe aega, seetõttu tuli näitus viimasel minutil asendada Aili Vindi raamatu presentatsiooni ja artist talkiga.



Vindist palju noorema kunstnikuna on kohati kummastav lugeda, kuidas klassik maailma avastab: “Oo õudust! Kõikidel asutustel on aastaplaan.” “Mul tuli maalimine lõpetada ja hakata õppima, kuidas küsida raha kultuuriga tegelevatelt asutustelt? Ma ei olnud toetusetaotluste kodukorraga enne kokku puutunud, polnud kunagi raha küsinud.” Ja Vindi varjamatu etteheide maailmale: “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. No ei saanud! Sest ma hakkasin tegelema asjaga, mida oleks pidanud tegema riigiasutus. Suurte näituste korraldamine on suure grupi koostöö.”

Kui nüüd järgi mõelda, pole selles ühe ebaõnnestunud näituse saagas mitte ühe inimese, vaid terve põlvkonna traagika.

Minu arvates on asi järgmine: 1940ndatel sündinud (minu vanemate põlvkond, sellepärast olengi selle generatsiooni esindajate tegemistega keskmisest endavanusest rohkem kursis) põlvkond eesti kunstnikke hakkab oma loomingu ja elutööga… kuidas seda nüüd öeldagil… lõpusirgele jõudma. Võib-olla kohatu paralleel, aga isegi sama põlvkonna kõige edukam ja kuulsam bänd The Rolling Stones plaanib järgmisel aastal alustada oma nüüd juba tõesti viimast maailmaturneed. Seda pärast viitekümmend (!) aastat koostegutsemist.

Seitsmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on suurem ja kaalukam osa ka eesti kunstnike panusest antud. Ja nüüd läheb neil omavahel kergeks paanikaks ja omamoodi kismaks, et kes saab tõeliseks klassikuks.

Nagu mu samuti nõukogudeaegsest tippkunstnikust ema on öelnud — Eesti kunstis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab. Nemad on praeguse seisuga piisavalt kaua elanud, ületanud selle nähtamatu piiri ja nüüd tahaksid selle põlvkonna kunagised staarid olla rohkem klassikud kui mõni teine, kes on sama vana ja end ka tähtsaks peab.

Sellest ka retrospektiivid, kõvakaanelised albumid, mälestusteraamatud, mille kaudu nende minevikud omavahel võitlema ja võistlema pannakse. Niimoodi võitlema, et kuuldavasti ei ole pärast mõne raamatu ilmumist mõned klassikud omavahel aastaid suhelnud — mõnele tundub, et teine on oma mälestustes oma põlvkonnakaaslas(t)e rolli kohatult ja ülekohtuselt pisendanud.

Ärge saage minust valesti aru — ma hindan selle põlvkonna kunstnike, ka Aili Vindi panust väga. Ega imestaks üldse, kui kunagi vaadataks ajas tagasi ja leitaks, et eesti kunsti, aga võib-olla ka kirjanduse üks kõrgaegu oli kuue-seitsme-kaheksakümnendatel. Just nimelt sügaval stagneerunud nõukogude ajal.

Eesti kunstnikel oli selles impeeriumis väga eriline positsioon: tegu oli “meie läänega”, kus oli lubatud palju sellist, mida Moskva või Peterburi kunstnikel polnud. Taolist omas ajas uuenduslikku ja innovatiivset kunsti, mis näiteks Moskvas jäi põranda alla (ja sai aastakümneid hiljem maailmakuulsaks), võis Tallinnas eksponeerida Kunstihoones ja seda ostis oma kogudesse kohalik kunstimuuseum.

Vaadates ühe kirjeldatud põlvkonna säravama kunstniku, skulptor Ülo Õuna kahe aasta tagust retrospektiivi KUMUs, on selge, et tollal ei pidanud skulptor ära elamiseks treima kasiinodele plastikust ahve või arhitektuurimälestistele kirikukupleid nagu tänapäeval. Võis pühenduda kunstile, sest olid olemas muuseumiostud ja tellimustööd. Ei, ma ei mõtle siinkohal Lenineid. Nagu Ülo Õuna näitusel näha võis, olid olemas riiklikud tellimused: palun tee silmapaistva teadlase, näitleja, lavastaja, helilooja või kirjaniku portree või pronksbüst.

Veel vanema põlvkonna esindaja Jaan Kross profileerus luuletajast ümber romaanikirjanikuks tänapäeval täiesti mõeldamatul põhjusel: et pidada üleval oma perekonda. Ilmvõimatu oleks nüüdsete, vanas vääringus umbes 40 000-ste romaanihonoraridega seda teha. Nõukogudeaegne keskklass ostis kunsti ja kogu ühiskond raamatuid sel lihtsal põhjusel, et palju muu alla oma raha paigutada ei saanud.

Kontrast eelpoolkirjeldatud kadunud maailmaga on suure tõenäosusega põhjus, miks mulle kunstigaleriides väga tihti tundub, et ühe või teise näituse teinud kunstnikul oli tegelikult üks prioriteet. Prioriteet, millest ta tegelikult endale aru ei anna. Nimelt minimeerida oma kunsti tehes aja-, töö-, energia- ja rahakulu. Sest kunst on kunstnikule pahatihti mitte raha sisse toov, vaid pealemaksmist nõudev “hobitegevus”, millele leitakse aega ja ressursse põhitöö kõrvalt.

Ja see “säästurežiim” koos kohati kesisevõitu tulemustega omakorda põhjustab selle, et kunstinäituseid külastab Eestis üha vähem inimesi. Kunst ise pole vist iial olnud vähem oluline. Kunstitoimetaja on ajalehtedest olemas veel ainult kultuurinädalalehes Sirp ning enne minu “Kultuuritehase”-nimelist saadet paljukirutud Tallinna TV-s eelmisel hooajal pole üheski eesti telekanalis olnud regulaarset kunstisaadet juba viis või kuus aastat.

Omamoodi nõiaring. Ja kui aus olla, siis mina ei kujuta ette, kuidas saaks eesti kunst sellest välja tulla.

Kirjeldatud tänapäevase kunsti madalseisuga võrreldes elas Aili Vindi põlvkond priviligeeritud oludes. Raudset eesriiet võib pidada traagiliseks, samas — kui vaadata paarikümne aasta tagust eesti kunsti (aga ka kirjandust, muusikat, filmi, teatrit…), ei elatud tollal muust maailmast kindlasti lahus. Ja nagu tõestab kunagise Tallinna hipi Vladimir Wiedemanni laineid löönud mälestusteraamat “Maagide kool”, oli siin isegi täesti muu maailmaga sünkroonne (tõsi küll, põrandaalune) kontrakultuur koos imporditud idamaiste õpetuste, oma joogaguru, droogide ja Kesk-Aasia trippidega.

Kurb on ainult see, et klassikustaatust ja lugupidamist ise nõudma hakatakse. Jätab kuidagi… ebaväärika vananemise mulje.

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.

Vahepeal kirjutatud artikleid: Sirpi Pärnu kunstnikest

Pärnu kunstnikud tagasi kodus


Sirp 28.07.2011 Pärnust pärit kunstnike näitus „Tagasi koju” Pärnu Linnagaleriis kuni 13. VIII . Kuraator Mari Kartau, kunstnikud Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa, Malle Leis, Marco Laimre, Maiu Rõõmus, Flo Kasearu, Elin Kard.

„Tagasi koju” näol on tegemist justkui kerge suvenäitusega, mis samas erineb n-ö Eesti suvenäituste isast, aastatepikkuse traditsiooniga „Mehest ja naisest”. Pärnu endises raekojas asuvad ruumid on täidetud suhteliselt napi valikuga suvepealinnast pärit kunstnike töödest. Tõsi, Maiu Rõõmus, kuigi ta on teinud ka näitusi, on paljude jaoks pigem legendaarne Eesti Kunstiakadeemia anatoomiaõpetaja ning Elin Kardi teatakse rohkem kuraatori-galeristi kui maalikunstnikuna.

Kontrastiprintsiip töötab. Korralikule maalinäitusele sattunud üksik hea videoteos paneb ennast vaatama. Nii särab ka sellel näitusel Flo Kasearu lühifilm „Parim enne on möödas” (2010), mis oli minu jaoks isiklikult üllatus. Filmi on varem eksponeeritud „ART IST KUKU NUT’il” Tartus ning Kasearu hiljutisel isikunäitusel nüüdseks juba suletud kontrakultuurikeskuses Pärnu südalinnas. Dokumentaalsel ainesel põhinevas lühifilmis löövad kaasa tuntud ja populaarsed eesti näitlejad, kes tänu oma tuntusele ja populaarsusele osalevad pea kõigis eesti nii tudengi-, lühi- kui mängufilmides. Seetõttu mõjub tõsiasi, et Kasearu kasutab neid näitlejaid (Taavi Eelmaa, Piret Kalda, Marika Vaarik, Marika Korolev, Peeter Volkonski) oma filmis lamenukkude vormis, küllaltki (enese) iroonilisena. „Parim enne on möödas” on lugu Pärnu agulipoest, mille omanik on leidnud võimaluse kulusid kokku hoida, kasutades müüjatena ühepäevast katseaega tegevaid inimesi. Tragikoomiline sotsiaaldraama on lisaks lamenukkude poes sebimisele antud edasi kaadritaguse monoloogi vormis: suurepärane rollisooritus Marika Vaarikult, olgugi, et ta etteaste piirdub paari erineva ilme lamenukule andmise ning kaadritaguse häälega. Märkimisväärne on ka fakt, et Flo Kasearu filmi tekstile on lõpliku vormi andnud Andrus Kivirähk ise. Kokkuvõttes on tegemist sotsiaalkriitilise lühifilmiga, mis oleks kahtlemata väärt rahvusvahelistel kinofestivalidel ringlemist.

Mari Kurismaa, Kaarel Kurismaa ja Malle Leis on esindatud oma tuntud headuses: küllap on loomulik, et klassikud enam väga ei üllata. Esile tasub tõsta hoopis üht näituse kujunduse aspekti: iga näituse praktiliselt kohustuslikku elementi, millele on kuraator Mari Kartau väga loominguliselt lähenenud. Need on kunstiteoste sildid, mis pole tavapärased väljaprinditud ja kapaplaadile kleebitud napi tekstid. Nimelt on iga autori kohta meeldivalt palju infot – seda noorema põlvkonna esindajate puhul nende Facebooki profiili ja vanemate puhul mõne muu infoallika, näiteks EKBL-i lehekülje värvilise reproduktsiooni näol. Marco Laimre eksponeerib oma personaalseid maailmakaarte formaadis „õli lõuendil”, nii oma lapselikku maailmapilti 1974. aastast kui evakuatsiooniplaani 2001-2002. Mõlemad teosed, samuti õunakottidest põrandal eksponeeritud installatsioon pealkirjaga „Kuningas Valdemar II reis üle Läänemere Taani lipu järele” on peaaegu kümne aasta tagused, 2002. aastast. Samamoodi tegeleb personaalse kartograafiaga Maiu Rõõmus, kaardistades oma kollaažides nii oma Pärnust pärit suguvõsa ja oma lapsepõlvekodu kui selle linna peatänavat. Elin Kard viib oma suuremõõtmelistel lõuenditel kokku teatavas abtraheerituse astmes päevapoliitilised probleemid ja maalikunsti. Moodne mustvalge figuratiivne maal, mis flirdib ajakajaliste teemadega.

Kokkuvõttes võib öelda, et need erinevatest põlvkondadest ja kunstiväljal erineva aktiivsusega kunstnikud, keda ühendab formaalne tunnusjoon – pärinemine ühest Eesti mereäärsest väikelinnast, on Pärnu Linnagalerii raekoja kammerlikes ruumides üllatavalt hästi kokku kõlama pandud.

Vahepeal kirjutatud artikleid I : Sirpi Rubensitest

Poeetiline ehituspoeglämm

Sirp 28.07.2011 Billeneeve ja Rubensite näitus „Hõllandustunglik vajadus” Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas 23. VI – 16. VII .

„I bought my heart from a hardware store.”

I g Noir

Rubensid on kahtlemata eesti tegevuskunstirühmitustest (mida on meil üllatavalt palju, kas pole?) üks väljaspool kodumaad aktiivsemalt tegutsevamaid. Pärnu näitusel on valik peamiselt eelmise, 2010. aasta performance’ide dokumentatsioone, geograafiliselt kaetakse Riia, Lõuna-Korea, Boston ja Pärnu. Lõuna-Korea festivalid on need, kuhu Rubenseid ikka ja jälle tagasi kutsutakse. Populaarsuse põhjuseks asiaatide hulgas võib olla ka teatav vägagi ilmne seos Rubensi grupi tüdrukute visuaalse imidžiga ning Aasia subkultuuride traditsiooniga: tegeldakse peamiselt oma ekstravagantse välimuse järjekindla kujundamisega. Rubensid näevad ise välja nagu mõne olematu subkultuuri liikmed: rühmituse korporatiivses imidžis domineerivad valge värv ning baroksed, kohati napid kostüümid, mis koos ebatavalise meigiga jätavad tulnukaliku mulje ning mõjuvad tihti läbimõelduma imidžikujundusena kui nii mõnedki glämmiajastu rokkstaarid oma hiilguse tipul.

2004. aastal Koreas (taas!) asutatud rühmituse juhtfiguur ning ainus kogu selle aja jooksul oma püsiliikme staatuse säilitanud Rubens on Billeneeve. Tema on ka nüüd juba ikoonilistena mõjuvate kostüümide autor ja ilmselgelt lähtuvad need temast endast – ta kehast ja aastate jooksul järjest filigraansemaks minevast, kuid samas oma põhiolemuselt üllatavalt muutumatuna säilivast visuaalsest identiteedist. Disainides kehtivatele iluideaalidele vilistades iga tolli oma kehal, on Billeneeve kahtlemata rohkem moekunstnik kui mitmedki moekunstnikud ise.

Samas ei ole see, mida Rubensid oma etendustes teevad, vähemalt mitte tegevuskunsti piisavalt palju näinud inimesele iga kord midagi jahmatavalt uudset, ennenägematut ja žanripiire nihutavat. Keskne tundub siiski olevat nende visuaalne imidž ning Billeneeve isiksus, kes on korduvalt deklareerinud, et tema ongi kunst. Rubensite etendused on tavaliselt puänteeritud visuaalsed draamad: piisavalt abstraktsed ja samas teatraalsed ning sümboleid kasutavad. Naine valges ja naine mustas on läbipaistvas boksis tantsupoosidesse tardunud, taustaks kirglik, samas lääge lauluviis. Üks valges kleidis neidis kaunistab teise kostüümi macroflex’iga ja siis vastupidi. Lõpuks haaratakse kätte hõbespreipurgid – ehituspoeglamuur, kui nii võib öelda. Billeneeve seisab peegli ees, seljas kleit, mille saba on põrandal olevad küünlad süüdanud. Loeb ookeani kaldal koreakeelset teksti, kõrval liikumatult istumas teine Rubens, kelle selg on kaetud hieroglüüfidega ning lõpetuseks purskab viimasele vett kõrva. Korduvalt on etenduste puänt Billeneeve hääleimprovisatsioonid. Kummalisel kombel astub tahtmatult kunstiklassikaga dialoogi etendus „68”, mille käigus on teine Rubens integreeritud Billeneeve kostüümi osaks, liikudes peadpidi mustas kastis, mis diiva valge kleidi orgaanilise osana mõjub. Ajaloolisi paralleele: Valerie EXPORT oma musta kastiga, kuhu käsi pistes võis kunstniku rindu katsuda ning Marina Abramovići minimalistlikud aktsioonid. Ja seda, et see kõik on poeetilisena mõeldud, rõhutavad Rubensite teoste pealkirjad, aga ka nii rühmituse kui Billeneeve pressitekstid: pikad, segased ning täis vabade assotsiatsioonide meetodil üksteise otsa lükitud kujundeid ja sürrealistlikku hõngu.

„See oli fantastiline performance! Ta tuli oma valges kostüümis ja lõhkus oma käte vahel klaase! Verd voolas ja me olime kõik kohutavalt ehmunud, aga siis tuli välja, et see oli kunstveri!”, kirjeldas mulle Bostoni MEME nimelise galerii üks omanikest seal toimunud Billeneeve etendust „Halffulllover III ”. Tundes Billeneeve ja Rubensite loomingut ja selle arengut, tundub kunstvere kasutamine esmapilgul üllatav: nad ei ole kohkunud tagasi ka üksteist nahkapidi kokku õmblemast ega oma kehasid lõikumast ja kõrvetamast. Olen isegi kunagi kunst.ee noore kunsti eri jaoks Rubenseid tutvustades võrrelnud nende etendusi keskaegse meelelahutusega nagu avalikud hukkamised – võib näha oma kaaskodanike haavatavust, päris valu ja ehtsat verd ning seeläbi leppida omaenda haavatavuse ja surelikkusega. Ja lõpetuseks performance’i dokumentatsiooni kui sellise problemaatikast: koosneb ju Billeneeve ja Rubensi näitus performance’ivideotest ning otsekui nende õilistamiseks lõuendile trükitud performance’i-fotodest.

Eriti tänapäeval, kui mitmed tegevuskunsti kui sellise sünni juures olulised olnud kunstnikud on vaieldamatuks klassikuks saanud ning juhtivad muuseumid eksponeerivad nende retrospektiive, on arutlused selle probleemi üle elavnenud. Kas performance’i kui oma olemuselt efemeerse kunstiala dokumenteerimine ja seeläbi konserveerimine on üldse adekvaatne? Kas performance’i-kunstniku juhtnööride kaudu taaslavastamine oleks alternatiiv? Isiklikult olen veendunud, et küsimus ei ole filosoofilist laadi. Tegelikult on probleem tegevuskunsti dokumentatsiooni kvaliteedis meediaajastul, kui oleme harjunud tipptasemel ülesvõetud ja kokkumonteeritud liikuvate piltidega. Võrreldes kas või õhtuste teleuudistega, on keskmine performance’i-video staatiline, veniv ning tavaliselt filmitud ühe kaameraga, tihti ka ühes plaanis. Kokkuvõttes: natuke igav ja tüütu. See näitus pole selles mõttes erand – montaaž on korralik (Ig Noir alias Remo Randver), kaameratöö seevastu performance’i-kunstile omaselt kõikuv. Võib vaid ette kujutada Billeneeve ja Rubensite performance’ide mõjuvust videos, oleks need üles võtnud keskmine rindereporter või MTV operaator.

Neljapäev, juuli 14, 2011

Global Container XVII sel pühapäeval Rootsis

Sel pühapäeval, 17. juulil algusega kl 18, sellises kohas nagu Not Quite Ida-Rootsis:

http://www.notquite.se/

GLOBAL CONTAINER XVII :
Ultra White Asylians

Global Container is a series of events,

that crosses the borders of good taste.

Performance art+ sound + dance + cinema + fine arts + meeting place.


This show contains absolut amount of nudity, infectious diseases, prostitution, illegal migrant workers and rapists.


Artists:

Andrus Joonas (also a 45 minutes lecture about performance art)

Janno Bergmann

A Giraffe with a Flaming Neck (circus art theatre)

Erik Alalooga

Andreas W

Mai Sööt

Billeneeve

Laineli Parrest

Tanel Saar

Sandra Jõgeva

White Men Group

Schwarze Deutsche Bruder

Laupäev, juuni 25, 2011

Sandra Jõgeva: Ropendavast kääbusest, Andrei Hvostovi sõnavabadusest ja Joel Steinfeldti pereväärtustest

Sandra Jõgeva
www.DELFI.ee
25. juuni 2011 06:00


Paar kuud tagasi sattusin veidrasse, peaaegu filmilikku situatsiooni (klassikuteks saanud režissöörid armastasid ju kääbuseid). Üks miniatuurne, aga see-eest väga vihane olevus jooksis Tallinna kesklinnas mu ratta järel, sõimates kõiki möödujaid.

Valges T-särgis ning teksades liliput, noor mees, röökis roppusi kolmes kohalikus keeles. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Mõni aeg hiljem sõimas seesama mehike mu sõbrannat ühes Tallinna ööklubis ning napp tund aega hiljem oli sama sõbranna tunnistajaks situatsioonile, kus Vabaduse väljaku Söögiplatsil küsitles üks vihane noormees inimesi, otsides taga ropendavat päkapikku.

See kõiki sõimav kääbus kasutas ühte meie demokraatliku ühiskonna põhilist inimõigust — sõnavabadust.

Sama sõnavabadust on kasutanud oma poolteist aastat järjest tuntud ajaloolane ja kirjanik Andrei Hvostov, saates korraga mitmesajale inimesele e-kirju — barokses stiilis kirjatükke, mis näiliselt ülistavad Kunstihoone juhatajat ning kunstiajaloolast Harry Liivranda, Hvostovi kunagist kolleegi. Nende vohavate ja sõnaohtrate kirjutiste, mis väidetavalt tegelevad Liivranna saabuva 50. juubeli ettevalmistamisega, mõte oleks võinud jääda sügavalt arusaamatuks, kui viimases kirjutises poleks Hvostov Liivranda süüdistanud oma kolleegide järel nuhkimises.

Ning kohe pärast seda avaldanud arvamusartikli Delfis. Nüüd süüdistas Hvostov oma endist kolleegi juba natsimeelsuses, viidates Liivranna aastatetagusele artiklile, mis käsitles irooniliselt prints Harry natsikäesidemeskandaali. Hvostov deklareeris, et äsja Berliini kultuuriatašeeks valitud Liivrand ei sobi oma (natsi)meelsuse tõttu eriti Saksamaal oma uude ametisse, samuti mainib ta enda poolt saadetud vastavasisulist kaebekirja Välisministeeriumi.

Oleks ma ise Hvostovi taoliste verbaalsete rünnakute ohvriks langenud, kaalutleksin tõsiselt asja kohtusse andmist. Nagu tegi seda avalikult geist jurist Reimo Mets inimestega, kes teda internetis näiliselt anonüümsete kommentaaridega ründasid. Hvostov vs Liivranna juhtumis on midagi õõvastavat. See viitab sellele, et igale kolleegidevahelisele hõõrdumisele või naabrite piiritülile võib järgneda räige laimukampaania meedias, millega rünnatakse inimese üht haavatavamat osa — tema mainet.

Kolmas näide. Sotsiaalvõrgustik Facebookis on juba mõnda aega tegutsenud kogukond, mis on endale nimeks võtnud “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks”. Grupp end kristlasteks nimetavaid kodanikke eesotsas Tartu Teoloogia Akadeemia keskealise tudengi Veiko Rämmeliga tegeleb päevast päeva homovastase viha genereerimisega. Näiteid postitustest (kirjaviis tsitaatides siin ja edaspidi muutmata): “Kuna homo ei ole inimene, IMs 26;27;28, siis inimüigused neile ei laiene. Rääkimata abiellumisest ja lapsendamisest.” “Kaua see loll jutt kestab? Ei ole Teil mingeid muresid, pederast on see, mida on ehk pederast. /--/.” On avaldatud korduvalt arvamust, et homod tuleks sundravile saata; sõimatud neid pervertideks ning pidevalt, peaaegu igapäevaselt võrreldud zoofiilia ja pedofiiliaga… Lisaks vandenõuteooriad salamisi niite tõmbavatest ja kõige taga olevatest sionistidest ja vabamüürlastest.

Oma Facebooki kommentaarides teiste inimeste postitustele jõuab Rämmel kohati isegi Hitleri ja gaasiahjude taganutmiseni : “/-/ Mida päev edasi, seda rohkem hakkan igatsema Adolfi reinkarnatsiooni. Üks kategooria peale juutide ja mustlaste ning komisaride, keda ta ahju ajas olid peded.” “Vana oleks seda tegevust võinud ikka kauem jätkata, oleks õhu puhtamaks saanud hulgaks ajaks.”

Üks asi on see vastuolu, et miks peaksid traditsioonilist peremudelit pooldavad kristlased nii palju aega pühendama endas ja teistes homoviha genereerimisele. On ju geide näol tegemist kõigest mõneprotsendilise vähemusega ühiskonnas ning paljud neist pealegi eelistavad pidutsemisele ja juhusuhetele (mis on elujõuline geisid puudutav eelarvamus), hoopis stabiilset suhet ja koos laste kasvatamist. Kui nüüd loogiliselt võtta, peaksid kaks meest või kaks naist pluss lapsed olema traditsioonilisele peremudelile palju lähemal kui üksikemadus (millega Eesti on Euroopas esikohal) ja maksmata alimendid.

Teine asi on, et raske on ette kujutada väga palju kohti maailmas, kus võib avalikus (virtuaalses) ruumis nii avalikult tegeleda tervete inimgruppide vastu viha õhutamisega, poliitilise korrektsuse seisukohalt lausa röögatuid avaldusi teha ja demonstreerida uhkusega oma sallimatust ja piiratust. Usun, et sellised üleskutsed ja mõtteavaldused on Facebooki kasutamisreeglitega vastuolus ning selline tegevus oleks ammu peatatud, kui tegemist poleks ühe miljoni inimese “salakeelega”.

Ja ma ei varja, et mina ja mitmed mu tuttavad oleme grupi “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” tegevusest (vihakõne, seksuaalse orientatsiooni alusel) Facebookile teatanud ja sellest hiljuti ka Eesti veebikonstaablile Andero Sepale kirjutanud.

Samal ajal on seoses Õnnelikuma Eesti ja partnerlusseaduse toetuseks kogutud allkirjadega “traditsionalistide” tegevus hoogustunud ning muuhulgas ajakirjanduses ilmunud uus laine homofoobseid arvamusartikleid.

Läinud nädalavahetuse Postimehes on Priit Pullerits pealkirjastanud oma loo järgmiselt: “Miks homoaktivistid tekitavad muret”. Ta ütleb muuhulgas järgmist: “Mind teeb murelikuks, et juhul, kui näiteks bed & breakfast tüüpi kodumajutuse pidajad ei nõustu oma usulistest tõekspidamisest tulenevalt üürima tuba samasoolisele paarile, nagu see juhtus mõned kuud tagasi Inglismaal, siis nõuavad homod kohtuga ähvardades endale õigusi isegi teiste inimeste eravaldusel.” Võiks jätkata: äkki teeb kedagi murelikuks, et Klu Klux Klani liige ei saa panna oma restoranile silti “Ainult valgetele”. Et neonatsist autoparandustöökoja omanik ei saa keelduda juudist kliendi teenindamisest. Ja nii edasi.

Kas sõnavabadus peab tingimata tähendama õigust olla ropendav kääbus? Ma pooldan jätkuvalt inimeste õigust vabalt oma arvamust avaldada, aga ka vajadusel vastusanktsioone. Praegusest kaugelt enam kohtuprotsesse, mis on seotud laimamise ning maine kahjustamisega. Telefonikõne juristile on samuti oma sõnavabaduse kasutamine.

P.S. Artikli kirjutamisest on möödunud mõni päev. Vahepeal on Facebook “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” lehekülje sulgenud, kuid ilmselgelt on võimalik valdavalt ingliskeelset keskkonda üle kavaldada — sama seltskond on eesotsas Rämmeliga lehekülje sama pealkirjaga (!) uuesti avanud. Neile tundub, et nad võitlevad sõnavabaduse eest. Väga iroonilisel kombel on üks tubli pereväärtuste kaitsja Joel Steinfeldt, kelle nimi kommentaare ei vaja.

Reede, juuni 24, 2011

Jaanipäev

Null ühikut alkoholi. Tipphetkeks kujunes taksoga vanalinnast Statoilis kaminapuude järel käimine.

Neljapäev, juuni 23, 2011

"Enneta AIDS-i, ahv!"

Värske Kunst.ee. Kõrvuti on minu kirjad vanematele USAst ja A reisikiri sealtsamast. Väga iroonilisel kujul olen ise esimestest välja tsenseerinud kõik selle, millest viimane koosneb. Joomingud, kõik narkootikumid, mida keegi on mulle pakkunud jne. Veel iroonilisemal kombel esinen ühes Ali reisikirja ajas tagasipõikes anonüümselt ise ...
‎(käsiraudades väljaviskamine Kentucky rikkurite pidzhaamapeolt aastal 2007-- see juhtus ainult minuga!) ja isegi osad inimesed on samad. Mina kirjeldan oma vanematele meie perfokaid, A aga joominguid ja ekstravagantseid narkodiilereid, kellega ta oma NG USA-tripil kokku puutus. Mu endine koostööpartner, ajakirja kujundaja, mainis juba I sünnipäeval hiljuti, et A tekst avaldas talle muljet.
Mul on identiteedikriis. Äkki ma olen liiga palju näinud vaeva selle nimel, et jätta endast korralik mulje? Kuigi, pean tunnistama : need äkki-ma-olen-kõigest-valesti-aru-saanud-hetked on meeldivad oma põhiolemuselt...
Äkki ma oleksin KUMU öö teksti, mida ainult oma sõpradele lugeda saatsin, ka pidanud siia üles panema? Ja Mänttä viimasest ööst ikka ka kirjutama --- soome väikelinna ööklubidest, mille uksehoidjatega K ja T tüli norisid, näituse afterparty-st, kuhu meid kolmekesi sisse ei lastud, baaris kohatud eesti ehitajatest ja soome neonatsidest, ägedalt zhestikuleerides ja kohati asfaldil väherdes tundide kaupa Mänttä linnakodanikele oma sõnumit edastanud K-st, ja hiigelsuurest purjus soome mehest, kes ta nina all puruks klaasi puruks visanud K-l lõpuks natist kinni võttis ja väiesekasvulise lärmava saklase vastu maad virutas? "Idioten! Ma vihkan kodanlust! Te olete mingid mutrid suures masinavärgis!!! Idioten! Kuradi kapitalism! IDIOTEN!!!!" Saksa-teatripärase Klaus Kinski legendaarseid märatsushooge meenutava -- ka K on olnud näitleja-- etenduse tekst polnud tegelikult eriti hea. See oli tüüpilise lääne vasakpoolse intellektuaalse jauramine, kes oma viha kodanluse vastu elab välja iroonilisel kombel proletariaati esindavate turvameeste peale. Kohaliku hamburgeriputka ees oma Mercedeses hamburgerit sööva paksu mehe vastu ei tundunud K-l midagi olevat. Kuigi oleks võinud. Ja atakk sai alguse ööklubi töötajast, kes K-l ei lubanud oma klaasiga uksest välja minna. Täiesti õigustatult kusjuures -- K nimelt vedas klaasid salaja välja ikkagi ja lõi need ka linnatänavatel puruks. Aga see kõik on pikem teema. Kirjutan lääne vasakpoolsetest intellektuaalidest ja ühtlasi nõukogudeaegsetest punkaritest -- ning Kerttu Rakkest ja vihast "mentide" vastu Delfisse loo.

Aga pealkirjas toodud lause ütlesin eile J sünnipäeval lesbilisele terava keelega AIDS-iennetajale. Tiskre rand, päike, vein, vahuvein, kammerlik õhkkond, väike seltskond, J mõned lähemad, erinevaid elualasid esindavad sõbrad. Lesbipaar, mille üks liige, nimetatud AIDS-iennetaja hüpohondrikust keraamikul J-l juhet klamüüdiateemaga kokku ajas.
"Enneta AIDS-i, ahv!"
Keraamikud tuletasid mulle seda täna meelde.

Ärkasin kell kolm öösel selle peale, et L helistas. Oli üksinda Tulika tänaval, purjus ja nuttis. "Milline kokkusattumus!", mõtlesin -- "Kentucky hotell, Cnopt, käsirauad, L..." Tellisin takso, võtsin külmkapist pudeli vahuveini, korjasin L Tulika tänavalt üles ja läksin B juurde, kes oli üleval ja praadis kartuleid K-le, kes peatus tema pool.
Varahommik.
Rääkisime muuhulgas sellest, et L on ära kadunud ega tee enam kunsti. Kutsusin teda esinema.




Minu jaanituli tuleb sõbranna vanalinnakorteri kaminasse. Pärast nädalat Soome väikelinnas Mänttä, eriti palju ja eriti mürgiseid sääski, puuki käsivarrel ja sellele tehtud kahte 20-eurost borrelioositesti mulle loodusest aitab. Ma armastan loodust, aga mitte niipalju, et sinna minna..

Teisipäev, juuni 14, 2011



"Ema õpetussõnad"
Polüuretaan, suhkur
2011
2,4 m X 1,7 m
Mäntän Kuvataideviikot
Foto: Kilian Ochs



"Ema õpetussõnad"
Polüuretaan, suhkur
2011
2,4 m X 1,7 m
Mäntän Kuvataideviikot
Foto: Kilian Ochs

Neljapäev, juuni 09, 2011

Mänttäs

Teen suure kuju, kus mina tulen karamellist kalju seest välja, käes ema 5 käsku suurde granitplaati raiutuna:5 käsku, emalt tytrele, kuidas (nais)kunstnikuna hakkama saada.
Voi, noh, arvestades tema omaaegset karjääri -- ikka kaugelt rohkem kui hakkama saada.
Ja need käsud on:

1. Ära võta endale kunstnikust meest.

2. Naine peab alati olema mitu korda parem kui mees.

3. Pea meeles, et enamus kunstiteadlasi on naised ja nad eelistavad
meeskunstnikke.

4. Maalima peab iga päev. Inspiratsiooni oodatakse ainult halbades
filmides kunstnikest.

5. Eestis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab.

Katan oma kuju karamelliga. On peaaegu valmis, ainult viimisteda vaja ning reedel ehk homme saabub see graniitplaat. Ilm on ilus -- ajalehed lubavad, et nädal aega on kuumalaine, kolmkymmend kraadi.
100 kilo sponsorsuhkrut, gaasipliit (ei tööta hästi), grill (lootusetu) ning kaks Hiinas valmistatud yheaugulist elektripliiti, mis 15-tunnise sessiooni löpuks åles ytlevad. Motlem korraks, et viiks karamelliga yle ujutatud pliidid rautakaupa`sse tagasi: "Mis jama te mulle maha myysite! Yhte ööpäev aka ei pidanud vastu!"

Emaspäevast saadik siin, Soome maakohas Tampere lähedal. Väike linn, kus tehased on asendunud kultuuritehastega pärast tööstuse pankrotistumist ning mis on saamas Soome kunstipealinnaks, nagu nad siin räägivad. Aga pyrgis isegi Euroopa 2011.a. kultuuripealinnaks koos Tallinna ja Turuga.

Selline ikkagi ysna etableerunud institutsioon -- vähe töötajaid, aga köik sebivad ringi, aitavad, on söbralikud. Kui vaja on midagi töö tegemiseks, ostetakse.
Meeldiv, on raha ja lugupidamist kunstnike suhtes. Tunned end kuidagi... teretulnu ja olulisena. Ja koik väidavad, et tegu on Soome yhe aasta tähtsaima kunstisyndmusega Kiasma suurnäituste korval.

Eile oli pressikonverents ning meie (M, mina, sakslasest Eesti esindaja K) olime midagi eksootiliste väliskyliste rollis. Intervjuud Soome televisooonile, Helsingin sanomatele, kohalikele ajalehtedele. Senise seisuga tulemus : mina Yle 1 uudistes, minu pilt mingis ajalehes, K suur pilt Tampere hommikulehes. Helsingin Sanomat on veel ilmumata.

Väike naljakas detail.
Siia sain soome videokunstniku autoga, kes poole tee peal sai telefoniköne, hakkas söimama oma monteerijat ("Kusipää! Vittu! Helvetti!" jne.), pidas auto kinni ja söimas kymme minutit ropult soome keeles. Siis söitsime edasi.

Esmaspäev, juuni 06, 2011

Näituse "Perekond" pressiteade

Näitus "Perekond" on avatud projektiruumis März 6.-11. juuni kell 12.00-18.00.
Avamispidu ja auhindade üleandmine on 7. juunil kl 18.00.

Näitus "Perekond" leiab aset 6.-11. juunil toimuva OMA festivali
raames, mida korraldab MTÜ Eesti Gei Noored (EGN).
Näitus keskendub vaidlustest ümbritsetud perekonna mõistele ja selle
muutuvatele tähendustele kaasaegses ühiskonnas. LGBT-inimeste pered on
traditsioonilisest perekonnast erinevad, mille tõttu võivad nende
perede liikmed kogeda ühiskonna eri tasanditel vääritimõistmist,
halvustamist ja ka otsest diskrimineerimist.
Samal ajal on teisenemas ka heteroseksuaalsed perekonnamudelid,
mistõttu vajaks perekonna mõiste ühiskonnas tervikuna põhjalikumat
analüüsimist ning ümber mõtestamist.

Ühtlasi valib žürii näituselt välja kolm tööd, mida autasustatakse
rahalise preemiaga.

Osalevad kunstnikud on Aušra Volunge, Barbara Lehtna ja Susanna
Kuusik, Epp Kubu, Helin Tikerpuu, Henriette Hellstern-Kjøller, Kiwa,
Kristiina Pärk, Laura Koobas, Laura Kuusk, Laura Põld, Lauri
Lihten-Haavel, Maarja Niinemägi, Marcel le Cram, Minna Hint, Sandra
Jõgeva.

Näituse kuraatorid on Jaanus Samma & Anna-Stina Treumund.

Žürii liikmed on Mare Tralla, Katrin Kivimaa, Andres Kurg, Martin Rünk
ja Hanna Kannelmäe (EGN).

Avamisel mängivad plaate DJ Aet, DJ Brigitta ja rühmitus 10x10 meetrit.

OMA festivali kodulehekülg: http://omafestival.ee/?page_id=92

Pühapäev, juuni 05, 2011

Päevik: juuni algus 2011 II

Eile, 4. juunil: Märzis näituse "Perekond" ettevalmistamine.
I sünnipäev.

Täna, 5. juunil: ehituspood, Konteiner, pood, März, pood, Pagaripoisid, März, kodu.
Sain just oma installatsiooni Märzis valmis. Ja varahommikul Soome.
Märzis avamine teisipäeval, 7. juunil kl 18.

Näitasime K-ga Konteineris RK-e Global Containeri videot. Panin lingi Facebooki ka. Tundus kuidagi ... eetilisem talle seda privaatselt ka näidata. Oh seda pikka diskussiooni eetikast, inimesele haiget tegemisest, sellest, kas galerii on festivali ajal avalik ruum, kas inimest võib filmida, kui, nagu pärast välja tuleb, oli ta liiga täis, et statiivile pandud kaamerat ja kaamerameest tähele panna.