Sain aru, et ei aita muu, kui lihtsalt uuesti pihta hakata --- hakata ostast kirjutama, lootmata korraga katta suurt osa oma vahepealsest elust. Mis vahepealsest? Ma ei mäletagi enam, millal siia jooksvast kirjutamisest loobusin. Aasta kokkuvõte tuleb, arvan, ikka. Aga alustan detsembris oma kirjade (sõbrannale, isale jne) üle otsimisega. Reisipäevikud jne.
Aga jooksvalt.
Nädal tagasi, eelmisel reedel, 18. novembril esinesin oma uue rahateemalise stand up- tragöödiaga Diletantide Avangardil Telliskivi Loomelinnakus. Usun, et läks hästi. Video on Youtube`is. Maailma kõige hullem publik. Purjus noored. Sellepärast ma selle pakkumise -- esineda Diletantide Avangardi performance`iprogrammis, vastu võtsingi. Kõlab klisheelikult, aga on tõsi -- põhjus on selles, et ennast proovile panna.
Pool tundi pärast esinemist nägin tualetis ärakustunud tütarlast, silmad kinni, kägaras põrandal. Meie vahel arenes järgmine dialoog.
"On sul paha olla?"
"Mhmhmmm..."
"Tahad, ma kutsun sulle takso?"
"Mhmmmhhmm."
"Kus sa elad?"
"Veskimetsas."
"Kas sul taksoraha on?"
"Jah."
"Kas sa suudad taksos mitte oksendada?"
"Ma juba oksendasin.."
"Kas sa jõid ainult või võtsid veel midagi?"
"Jõin... veini..."
"Sellest võibki paha hakata."
Selle peale tegi tüdruk esimest korda silmad lahti ja pomises:
"Viimane asi, mida ma mäletan, on see, et olin lava ees ja elasin teie esinemisele kaasa..."
Link stand-upile siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Fxx0ElM4OoM
Eile tulin PÖFF-ilt masendavat, aga oma trööstituses niivõrd üle võlli keeratud vene filmi "Jelena" vaatamast, et kohati oli see isegi lõbus, kui helistas J: "Sinust räägiti just telekas!"
Tuleb välja, et Mihkel Raud oli oma saatesse kutsunud tuntud petis-ärimehe Villu Parveti ja tema raamatust rääkimise asemel lihtsalt mõnitas teda. Tiiteerides muuhulgas minu Delfis ilmunud artiklit samal teemal.
Tänud sõbranna E-le, kes mulle selle vihje, ülimalt kahtlase ärimehe veel kahtlasema eneseabiõpiku presentatsiooni toimumise kohta andis ja mind sõna otseses mõttes kohale minema sundis. Presentatsioon osutus ülimalt absurdihõnguliseks, ajakirjanduse eest varjatud ning ainult raamatu välja andnud naisteportaali lugejatele reklaamitud ürituseks Apollo raamatupoes. Sain aru, et kui tahan kogu fenomenist kirjutada, pean tingimata selle teose ostma. Minu honorar miinus 12.90 eurot otse petise rahakotti -- tõsine dilemma, kas pole. Selle reedeõhtu (täpselt kaks nädalat tagasi) paar järgnevat tundi möödusid soovituse andnud sõbranna juures vahuveini kõrvale raamatut sirvides ja järjest pöörasemaid tsitaate leides. Pühapäeva õhtul olin artikli ära saatnud ning neljapäeval olin üliõnnetu, kui avastasin, et Ekspressi ajakirjanik oli minust ette jõudnud ning Parvetiga intervjuu teinud. Minu artikkel (tegelikult esimene sellel teemal!) ilmus alles laupäeva varastel hommikutundidel. Mõtlesin veel, et päevakajalisus ei kõlba mitte kuhugi...
Siin on link Villu Parveti intervjuule, kus selle saatelõigu viimased minutid arutavad nad minu artiklit.
http://www.tv3play.ee/play/259487/?autostart=true
Ühtlasi tundus mulle seda saadet vaadates, et mõnitatakse ka Kadri Kõusaart ("Minu jaoks oli kirjanikuna ääretult vabastav, et ma ei pidanud enam kirjutama mina-vormis. Tegin seda TEMA-VORMIS..." Ja kas on nii nutikas minna kõige vaadatumasse talk-show`sse ja ja rääkida kogu eesti rahvale, et ta vihkab lihtinimesi ja "hallust"... "Nagu mingi hall ametnik..."
Otsustage ise:
http://www.tv3play.ee/play/259489/?autostart=true
reede, november 25, 2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar