laupäev, veebruar 27, 2010

Ökoloogiline jalajälg


Lugesin just Rainer Nõlvaku intervjuust Õhtulehele, et ideaalis (ökofanaatiku ideaalis siis ) ei teeni keegi maailma inimestest üle 5000 kr kuus. Mina oma just lõppenud Kulka aastase stipiga ning Kunstnike Liidu pooleaastase toetuse taotlusega kehastan niisiis ideaali. Ja et kellelgi poleks rohkem ütlemist selle kohta, et ma pudeleid ei sorteeri ega kampaania korras metsa sinna visatud külmkappe ega miine korjama ei lähe.
Lisaks mainis see miljonär, et tal oli maja koos basseiniga Floridas, aga et selline asi kedagi õnnelikuks ei tee; et ta käib nüüd iga päev sama kulunud kampsuniga, aga et ta siiski kulutab raha mitme inimese jagu. Nii et päris puhas ta südametunnistus ei ole... Vaeseke.
Noh, mina kulutasin eelmise aasta augustist detsembrini 40 kg zhelatiini. Ja 17-19 000 eest spomsorraha, mille eest seda zhelatiini, aga lisaks silikooni ning kipsi osta sai.
Foto on Miamist ning selle autor on Jaana Maijala.

reede, veebruar 26, 2010

Düsgraafikud

Sain aasta tagasi enda poolt kureeritud näitusest Kunstihoones osa võtnud kunstnikult järgmise maili. See oli vastuseks palvele saata oma postiaadress. Nimelt tuleb järgmisel nädalal "Loomakarja" kataloog välja.
Autori kirjaviis on loomulikult muutmata. Ja vastus ise järgmine:

If u used my art work just for U... inestead to print my photos like U sayd and show my art like the other artists because U r a user and vgot advantage of me, why do u think i would like to have the catalog of something that U didnt respect me as an artist?

Kirjutasin, et fair enough. Mille peale tuli teiselt poolt ookeani lisa:

for U. at list I let allready people in NY, that u ask for artwork, dont show the art work and inestead U use it like if it was yours and come to NY like a turist trying to steal it, im glad I work also in a PR company in Chelsea of art so they know who U R.


Loomulikult oli see NYs resideeruv Mehhiko fotograaf vihane, et ma ta pildi margi peale trükkisin. Sellepärast ma ei vastanud midagi selle kohta, et tahaks näha PR-firmat, kes palkaks inimese midagi muud tegema kui koristama, kes kirjutab at list ja turist. Getolikust U R-ist ma ei räägigi.
Võiksin siinkohal lisada mõne eestikeelse kirjaliku mõtteavalduse, mis on niisama hull, aga kuna inimesed, kes nendega on esinenud, loevad ka seda blogi, siis jätan vahele. Ma mõtlesin düsgraafiat siinkohale, mitte seda, et keegi mu peale vihane oleks. Samas on düsgraafia (ja selle üsna raskes vormis) järjest enam ja enam levinud. Nii et ka mina olen tasapisi liitumas selle juba enamusega inimkonnast, kes leiab, et kelleltki vigadeta kirjutamist nõuda on liig mis liig. Ja kes on öelnud, et peab olema üks ja kõigile kehtiv grammatika, nagu mu üks noor tuttav mõni aeg tagasi väitis....

kolmapäev, veebruar 24, 2010

Trooja hobune

Kreeklane intervjueeris mu vanemaid oma dokkfilmi jaoks. Kreeka multimiljonärist kollektsionäär, kelle kogus on mu ema töid, vene underground, Kabakov, Jankilevski .... Said oma kuulsusrikkast minevikust ("Ja sellesama akna peal oli KGB mikrofon!") rääkida kellelegi, kes neid 100 %-lise tähelepanuga kuulas ("Miks see näitus buldooseritega hävitati?").

laupäev, veebruar 20, 2010

EKA viimane pidu -- teine kolmest

"Õli!Õli!ÕLI!" Õli on stiililt hiphoppar. Ta pöörab hüüdja suunas pead. "Mine munni, Õli!" -- "Mine ise munni! Mida sa siin õppisid üldse, raisk!"
EKA vana maja viimane pidu, väidetavalt. Kuigi mulle räägib vana kursusekaaslane, et lammutus algab pihta alles 4. aprillil ning et plaanitakse vahepeal korraldada veel üks "EKA viimane pidu". Selles ma nii väga ei kahtle, sest ma eelmisel "viimasel peol" juba käisin. See oli nimelt kaks kuud tagasi.
Igal juhul on kell pool kolm öösel ja ma olen maja neljandal korrusel. "Bitch! Bitch! Mida sa mölised!" See on kohalik edukaim filmirezhissöör, kes nüüd minu poole tuleb. Ma olen igal pool, kaasa arvatud Õhtuleht, rääkinud, et tema viimane film oli totaalne läbikukkumine. "Bitch! Bitch!" Ta naerab. --"Tee paremaid filme! Tee paremaid filme!" Me embame.
Kohtan kahte kursusekaaslast, keda mõlemat näen aegajalt ikka. A-d küll oluliselt harvemini kui T-d. Aga mitte mingeid tõesti ootamatuid jällenägemisi. R, kellest tehtud dokist T-ga just räägime, kui R meie vaatevälja kooli ilmub. M, kes õppis minuga samal ajal stsenograafiat, käib endiselt riides kui vana kooli härrasmees (ta mängis punkbändis kooli ajal) ja on nüüd kolme lapse isa.
Kui ma kell pool kaksteist kohale jõudsin, oli maja ees pikk ja aeglaselt liikuv järjekord. Olin küll eelmüügist pileti ostnud, kui EKA asendusmajas eelmisel päeval konverentsil käisin. See liigutus oli tingitud mingist veidrast kohusetundest, ma hakkasin ostu järgmisel päeval kahetsema ning müüsin pileti maha. Aga ma muutsin meelt. Kui uksest sisse trügisin koos umbes samal hetkel kohale jõudnud tuttavate kambaga, meid saatmas korralikult järjekorras seisnud inimeste pahased kommentaarid, ütles mulle piletimüüjaneiu, et osta neid enam ei saa. Otsas. Tegin talle selgeks, et see on lollus -- ma olen nõus neile maksma ametlikult väljakuulutatud uksel ostetava pileti hinna. 195 krooni. Neiu raputas pead. Ütlesin, et ma ei kavatse koju minna ja soovitasin tal mu käele templi panna. Tüdruk tegi seda pärast mõningast kõhklust, olles ise näoga, nagu oleks ta ise ka oma liigutusest ehmunud. Breaking the law. "Võta altkäemaksu ka ", andsin neiule sada krooni. Võibolla oli seda liiga palju -- tütarlaps oleks võinud kohe reageerida, mitte vastu vaielda. Igal juhul oli see tehing odavam kui eelmüügi 150 krooni, samas nägin pool tundi hiljem kümneid inimesi aknast sisse ronimas.
EKA majas liikusid inimesed sihitult ning enamus neist kergelt tuikudes korruselt korrusele, ruumist ruumi. Maalikateeder ning puumaja, kus neli aastat õppisin, olid kinni. Esimene inimene, kes minuga pikemalt rääkima tuli, oli B. Kelle mees V oli just toimunud perfoka käigus mingi ukseklaasi siniseks värvimise eest politseisse viidud. Arvestades kogu selle peo käigus järkjärgult seintele tekkivat jubedat graffitit, tundus juhtum sügavalt arusaamatu.
Olulise Eesti kunstiinstitutsiooni naisjuhi poeg, kellega olen kunagi põgusalt kokku puutunud, tutvustab mulle ennast, öeldes kõigepealt oma ema perekonnanime. Erilise rõhuga. Ta räägib, et ta visati selleltsamalt peolt kanepisuitsetamise eest välja, pärast mida ta helistas oma emale, kes helistas rektorile. Kolmanda olulise kunstiinstitutsiooni naisjuhti ei saanud ta kätte... Lõbus ja joviaalne noormees rõhutab peamiselt tippjuhtide nimesid.
Kokkuvõttes oli valitsev meeleolu ja inimmass selleks hetkeks, kui kohale jõudsin, kergelt ähvardav, natuke kurb ning igasugusest nostalgiast minu jaoks äärmiselt kaugel. Ja mul hakkas tõsiselt kahju Urve Dzidzariast (vist), kes oli söökla seintele lae alla suure sgrafiito teinud. Teed monumantaalmaali teose tudengina ja arvad, et see on praktiliselt igavene...
Järgmisel päeval kuulsin, et isegi mu ema kahetseb, et sellele viimasele peole ei läinud.

pühapäev, veebruar 14, 2010

Global Container X

Art Container and Polymer Culture Factory present:

GLOBAL CONTAINER IX
Wednesday, February 17 2010
Starting from 6 PM
At Polymer Culture Factory
Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia

Global Container is a series of events,
that crosses the borders of good taste.


Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place

Participants of the tenth Global Container:

Fred Pinault (France) / 50h sound and air cutting in levitation hollows
Durational performance that starts on Monday, Feb 15 at 6 PM

Erik Alalooga (Estonia) & Hans Günther Lock (Germany)
Kinematic Mystery: Alleged Self -portrait of Leonardo da Vinci

Evangelia Basdeki (Greece) & Tanel Saar (Estonia)
Opening of an exhibition, performance

John Philip Mäkinen & Shotgun Club (Finland)
Band

Paul Cole & The Great Outdoors (Estonia)
Band

Art Container (Estonia) / The Bathers
Video

Justin Tyler Tate (USA/ Canada) / Living Room
Installation

Madara Skatepark (Estonia)
Opening of an indoor skatepark

Elijah Värttö (Australia)
Sound Art

teisipäev, veebruar 09, 2010

*

Kirjutasin Delfi arvamusartikli valmis.

***

Tallinn-Tallinn-Tallinn-Pärnu-Tallinn. Vaatasin S ja V näitust, millest kirjutan. Z näitust, millest natuke kirjutan ka. Pärnu Kunstnike Maja, kus tuleb natuke rohkem kui kahe kuu pärast mu kuraatorinäitus, vaatasin ka. Uued mõtted sellega seoses. Nägin järgmisi inimesi J, B, P, M.
Mulle pakuti kolumnide kirjutamist.
Avastasin, et on olemas nishshitoode, mille puudumine oli mulle seni kahtlane tundunud: äriklassi buss. Mulle oli infoliinist viimase Tallinna bussi aeg valesti öeldud ning ma sain sealt linnast vaevu minema. Äriklassi bussis on slaavi-shikilt riides reisisaatja, tasuta kohv, ajalehed ning ajakirjad (lugesin läbi kahe viimase kuu Cosmopolitanid ning Marie Claired). Pakutakse kaelapatja ning pleedi. Istmete vahel on oluliselt rohkem ruumi kui tavaliselt. Ja kogu see luksus maksab mitte nii palju rohkem kui tavalise bussi pilet.

laupäev, veebruar 06, 2010

reede, veebruar 05, 2010

Esmaspäev - reede

Mitte midagi nii erilist.
Tartus-käik koos L-ga seoses koomiksinäitusega. Kohtumised Tartu koomiksikunstnikega.
Kunst.ee artikkel sai valmis. Ekspressis ilmus teine.
Eile õhtul käisin R ja M ateljees Raja tänaval nende uusi töid vaatamas seoses tuleva Pärnu näitusega.
Kaks korda ujumas, mis on tavaline. Korra reikis. Joogasse ei jõudnud. Lugesin mingeid imelikke raamatuid ja ostsin nii Tartu kui Tallinna Humanatest 30-krooniseid riideid. Aga veel pühapäeval täiesti jumalikud saapad totaalse allahindlusega. Ma kulutan ette tagasisaadavat tulumaksu.