Esmaspäev, aprill 29, 2013

Avalikud märkmed II

Kevadpuhastus: E tehtava remondi/sisekujunduse käigus on sisemised kihid saanud välimisteks ja vastupidi. Välja on tulnud asju, mida pidasin ammu kadunuks. Või mille olemasolu olin juba unustanud. Tanja Muravskaja kirjutatud raamat Beatrice`ist, pühendusega mulle, näiteks. Novgorodi kalliskivipoemüüja sõnul kähedat häält raviva töötlemata merevaigust kaelakee. Foto perfokast, kus võtan T-lt verd. Aeg-Ruum-Liikumise kataloog. Playboy Eesti number, mis avaldas mu novelli aastal 2008 (ega maksnud selle eest honorari). Vihmavari, mille M mulle Peterburis ostis. 2005. Vastavalt on ära kadunud enne esiplaanil olnud raamatukogule kuuluvad raamatud ja teine telefon. Näiteks.

Otsustan praegu sisekujundaja rollis oleva E nõuandeid kuulata ("Sul oleks vaja saada lahti kastitäiest raamatutest ja kotitäiest riietest.") ja otsustan eelkõige loobuda kõigist riietest, mis kuidagi meenutavad Tallinna TV-d. See mälu liik, mis mul on kõige paremini arenenud, on kahtlemata situatsioonimälu. Seega üle tee Humana kasti lähevad:

---kleit, mille ostsin Tallinna TV avapeoks (ei, mul kahjuks ei õnnestunud seal Savisaarega juua.. samuti hoidsin end tagasi postitamast järgmisel hommikul Facebooki järgmist küsimust:"Kuidas siit Hundisilmalt Tallinna saada?". Mäletan, et see tundus sel hetkel lausa tohutult hea idee... (jaanuar 2011)

---kleit, mida kandsin võttel Pärnu Kunstnike Majas (veebruar 2012)

---mida kandsin võttel Moostes (oktoober 2011)

---võttel Luunja kultuurimajas (oktoober 2011)

--- jakk ja tuunika, mis olid seljas Riias Globalil, millest tuli ka saade (juuni 2012)

__ seelik, mida kandsin jõulusaate tegemisel Globalil Polymeris (detsember 2011)

Otsustasin loobuda ka vaid korra seljas olnud pidulikust vintage-kleidist, mille ostsin vahetult enne kolleegi sünnipäeva (september 2012).

Mida kandsin seljas uue kurikuulsa direktoriga kohtuma minnes -- kahjuks või õnneks ei mäleta. Käekotti küll, aga sellest on kahju. Samuti Ivo Nikkolo kleidist, mida kandsin E kateedrist vestlusringi juhtides (aprill 2012). E omakorda võitis täna tantsuauhinna.

Ühtlasi õnnestus täna osta 20 euro eest vana vene ratas (firma: Cnopt).

Uus algus, uued asjad.



Avalikud märkmed (asja vastand on niisiis salajased märkmed): aprilli lõpp 2013

Eile:
Ärkasin oma remondi keskel oleva korteri põrandal. All tekk, peal tekk, pea all padi ja kividrelli juhe, mille olin õnneks enne uinumist agregaadist endast lahti ühendanud. Öösel kukkusid kuhugi seina vastu asetatud prussid -- õnneks mitte mulle peale. Olen sisekujundust ja remonti tegema palganud E, juudi rahvusest USA kodaniku; kunstniku, kes elab Polymeris. E on oma rühmitusega disaininud ja ehitanud muu hulgas Polymeri väikse sauna, keevitanud sinnasamasse valmis rõdu; teinud kontseptuaalse kahel tasapinnal hotellitoa, Polymeri mänguasjade vitriinid ja raamatukoguinstallatsiooni. Just saabus Türgi Kurdistani piirkonnast Iraagi piiri äärest residentuurist. Tundub olevat ideaalne hetk tema palkamiseks -- kahtlemata pole E-l pärast pikka reisi palju raha, mõne aja pärast aga läheb ta Ameerikasse oma vanu ja haigeid vanemaid vaatama. Lisaks kasutab E 99% ulatuses leitud ja taaskasutatud materjale. Seega on tema töö väga soodne.

E tuleb, mina aga otsustan pühapäevahommikul minna jumalateenistusele. Geikristlaste juurde -- sest nendega on mul olemas varasem kontakt (liikumise asutaja H õnnistas pärast sissekolimist mu korteri sisse, millele vastuteeneks kujundasime mina ja K geikristlaste jõuluteenistuse saali üle kahe aasta tagasi...) ja ma olen nende juures juba mitu korda käinud.
Ma lähen kirikusse, kuna tunnen, et mul on mitu põhjust just nüüd ja praegu tänulik olla -- ma tunnen, et asjad liiguvad. Tallinna TV jamale järgnenud depressioon on möödas ja mul on olnud viimasel ajal jälle kiire ja huvitav. Usun, et depressioonist väljatulemine oli mitmes astmes: kõigepealt filmi "Searching for Sugar Man " nägemine ja avastus, et tahan teha (ka) dokke. Sotsdemmide flirt minuga. Stand up "Poliitiline karjäär" Kanuti Gildis. Viru ärikate konverents-kokkutulek, millega S magistritöö juhendajana vägagi seotud olin. Riia -- üritusteseeria "Kompass", kuhu mind kutsuti kui Eesti perfokakunsti eksperti ja ühtlasi kunstnikku. Riia kui linn, Riia kui keskkond, Riia kui värske ja moodsa sisekujundusega kohvikud (-- ja mõned vanad ning nostalgilised), Riia kui suurepärase interjööriga kohalik  kultuuritehas, Riia kui kohalik kosmeetikapoodide kett, Riia kui väljalülitus argipäevast, Riia kui 5-päevane miniresidentuur ületas kõik ootused -- kuigi ma suure osa ajast veetsin Eesti saatkonna korteris oma asju ajades. Lisaks ärkasin seal ühel hommikul üles hästi  heast uudisest laetud telefonikõne peale V-lt. Ja see uudis tõi omakorda kaasa tõesti huvitava võimaluse ja uue väljakutse --aga see kuulub juba rubriiki "salajased märkmed"... Nagu ka see, keda kohtasin ja kelle probleemide eest palvetati geikristlaste hulgas...
Aga Riias tegin kaks korda "Poliitilise karjääri" ingliskeelse variandi koos eriefektiga (põlev vihmavari, mille tegi noor tuletantsijatar). Juhatasin sisse EK artist talk`i ja kohati isegi sünkroontõlkisin seda. Ning rääkisin ka enda loomingust. Õhtul linna peal koos lätlaste ning EK-ga ringikolamine aga meenutas millegagi sündmust minevikust: reisi Berliini koos nüüdseks konkureeriva kunstirühmitusega, mis toimus täpselt samal ajal nüüd juba üheksa aastat tagasi...

Edasi --  tagasi eilsesse -- Polymer. Võtame bussi ja sõidame E, K (sakslane) ning M-ga (soomlane) mu vanemate juurde ehitusmaterjali järele. Teel tuleb jutuks Kalamaja kommuunis elav Ameerika kunstnik K (eile virises E, et tahab olla  ainus "creepy old American guy in Estonia") veres elav viirus ning see, kuidas K viimasel Globalil kukkus ning veritses. Soomlane M, kes samal üritusel samuti veritses ning viirusest seni midagi ei teadnud. Tekib vaidlus, kaua see õhuga kokku puutudes vastu peab... Erinevad arvamused. erinevad väidetavad faktid. E-le oli K mingis perfokas pakkunud oma verd viinaga segatult, aga E on uhke, et ei joo ega söö midagi, mida perfokates pakutakse. "Noh, mina olen söönud kaks korda inimverega verivorsti, aga ma tundsin neid inimesi...." --- "Kas sa seda kellelegi teisele ka räägiksid?", vastab mulle E. Leian, et varem meeldis veri mulle nagu kuidagi rohkem -- aga see viirusejutt, mida küll ise alustasin... Õnneks on M-l pigem hea meel, et teda võibolla ähvardanud ohust teada sai ja lubab end mõne kuu pärast igaks juhuks testida.

Mustamäe. Isa pakub kohvi ja juustukooki, minul on kaasas oma emale toodud toorshokolaadi Riiast, mu ema nõuab, et ma tooksin lauale kõigi jaoks taldrikud ja lusikad ning et kõik kohalviibijad ikka bussis turvavöö kinnitaksid. Kuulen, kui ohtlik on naistel raskeid asju tõsta. Ärritun selle peale. "Tshsh-tshsh!" teeb mu ema ja K kommenteerib: "Siis see rahustab ta maha kui ta karjub ja asju loobib..." Mu isa räägib K-ga saksa keeles kineetilistest skulptuuridest ja elektroonikast. Ma katsun olla vestlusearendaja oma ema ja teiste vahel, aga M ja E on enamaltjaolt malbelt vait. "Kenad poisid!", kuulen ema vaevukuuldavat eestikeelset kommentaari... Mu isa arvab, et tegu on õigete kunstnikega, kes ajavad vaikselt oma asja. Tajun seda õrnalt kriitilise vihjena enda suhtes. Mida see loomulikult ongi. Olen oma isalt kuulnud palju kordi, et ka telesaadet peaks tegema nagu Neeme Raud. Ehk siis tegema kõik ise. Mu isa ideaalettekujutus näiteks autorifilmist oleks see, et rezhissöör on ise nii operaator, monteerija kui stsenarist. Samuti kuulen, et tema küll ette ei kujuta, et keegi kellegi teise elamist kujundaks. "Millegipärast teenivad sisekujundajad head raha..."
Ja hoiatus, et kui ma raamaturiiulid ka seestpoolt uut värvi värvin, lasku korralikult kuivada -- muidu kleepuvad raamatud kinni. Millegipärast pole mulle kunagi see mõte pähegi tulnud ... et võtaksin seekord ise kõik asjad riiulitest välja.... Ja paneksin kunagi tagasi ka.

Mu ema ateljeest saab veel üht-teist ja lõpuks on van täis prusse, puitplaate, odavamaid puitkiudplaate, vana mööblit, kahte televiisorit ning söega töötavat kaheliitrist antiikset kohvimasinat ei taha keegi... K saksa antiigikaupmehe pojana kommenteerib, et on selliseid asju näinud nii palju ja et selle konkreetse eksemplari vorm polnud piisavalt ilus.
Mu isa on nii õnnelik nende suurte kobakate telekate äraviimise üle, et annab mulle paarkümmend eurot, mille eest saan kõigile välja teha.

Ma pole seni aru saanud, mida inimesed pidevas koduremontimises leiavad. M rääkis just et teeb oma kodus sanitaarremonti iga kolme aasta tagant, pannes ise vannitoas kahhelkive ning vahetades tapeeti ja värvides. Ma ei mõista üldiselt seda, kuidas saab algava restorani omanik ja tipp-peakokk niimoodi ennast lõbustada oma vähesel vabal ajal, aga M rääkis rõõmsalt, et plaanib küll korteri maha müüa varsti, aga siiski teeb remondi ära...

Aga koju tulles ja nähes siin seda uutmoodi Ordnung`it ja kõike nagu mingis stardipositsioonis, tundub mulle ka, et äkki uus sisekujundus ja remont panevad mingid uutmoodi energiad liikuma..