Neljapäev, detsember 31, 2009

Vana aasta viimased päevad

Orjapoisi külaskäigu ajaks kutsun külla J. Kenal noormehel, kes osales augusti lõpus mu aktsioonis, on tegelikult naisteseltskonna teenindamise fetish. Ta ei nõua mingit tähelepanu, on usin, kuigi küsib tihti nõu ja kui nüüd aus olla, pole ma talle neil kordadel, kui ta on käinud, niigi palju tähelepanu pööranud, et märgata abielusõrmust. J näeb seda, muide.
Eilne Õhtulehe intervjuu -- ajakirjanik on professionaal. Me veedame koos neli tundi, millest kolm diktofon töötab. Ta ütleb, et tegelikult kirjutab ta seda lugu oma peas juba siis, kui ma räägin; jätab meelde kohti, mis võiksid sisse minna ja kuulab pärast ainult neid, mitte kogu linti. Ma tean, et kõik, mis ma ütlen diktofonile, on tema jagu. Ja tegelikult ei ole mul erilist õigust nõuda millegi väljajätmist, kuigi ta lubab saata teksti mulle läbilugemiseks. Ma tean ka ette, et suure tõenäosusega lähen ma mingi hetk hoogu ja ütlen asju, mida formaalselt võttes, "korraliku" inimese seisukohast ütlema ei peaks. Näiteks räägin halvasti näitlejatest, muusikutest ja eesti edukaimast rezhissöörist. Mis mõttes tuuakse ühte viletsat plagiaatfilmi nüüd puhta kunsti näiteks?!? "See on VÄGA halb film!", ütlen Õhtulehe ajakirjanikule täpselt samamoodi, nagu sellest kõigile oma sõpradele ütlesin. Ei, ta on hea, see ajakirjanik. Need "lihtsa inimese" vaatenurgast esitatud küsimused... Selle kolme tunni jooksul ei suuda ma end loomulikult tagasi hoida ning laon muu hulgas välja paljugi, mida ma asjadest arvan. Iseasi on see, et ma olen nüüdseks nädal aega kalkuleerinud, mida rääkida ja mida mitte ning tegelikult üsna veendunud, et minu kätte antud võimalust (pikk intervjuu loetavas ajalehes) ei tohi mingil juhul kasutada, üritades endast võimalikult korraliku, vaoshoitud ning delikaatse inimese mulje jätta. Ma ei viitsiks ise lugeda, kuidas keegi räägib, kuidas ta teeb korralikult oma tööd. Ja on muidu igati eeskujulik, seadusekuulelik kodanik. Maksab oma arved õigel ajal ära ja tähistab jõulusid, ostes kingid äärmiselt varakult valmis. Esimest ma ei tee, küll aga teist. Ja siin ongi oht.Ületad õhkõhukese piiri ja oled äkki Epp Maria Kokamägi. Jüri Arrak. Tauno Kangro. Aapo Pukk. Jüri Arraku amatöörmaalijast naine, kelle näitust ma Pärnus nägin. Suvaline viletsalt maaliv, aga populaarne näitleja.
Eks näis. Tegelikult on põnev ka: mis läks sisse, mis mitte. Tegelikult on teiste inimeste avalik solvamine klassika -- noor Bob Dylan mõnitas avalikult Andy Warholit, näiteks... Sinead O`Connor Rooma paavsti, Edgar Savisaar Andrus Ansipit, Kivisildnik Hando Runnelit. Ja eks neid korralikke intervjuusid jõuab anda küll, ma arvan...

Esmaspäev, detsember 28, 2009

Jaanipäev/ Vabadussamba avamine/Ivan Orava matused


Selline kapsas sai 23. juunil Vabadussamba jalamile viidud, presidendi ja riigikogu nimeliste pärgade vahele.
Foto: Asta Vekki

Post-jõulud

Olen käinud kirikus (sektis) ning sama koguduse palvekoosolekul. Nii mõistlik ja rahulik ja mitte-eksalteeritud ja inspireeritud kui oli esimene, samavõrd vastandlik sellele kõigele oli teine. Kuigi -- inspireeriv (ja inspireeritud)kahtlemata. Sellel kõigel on nii isiklikud põhjused kui see näitus, mille aeg on mul kinni pandud järgmise aasta lõpuks.

K tegi mulle parima võimaliku jõulukingituse -- tuli appi koristama. Ma viskasin ära viis prügikotitäit asju -- mu ema korjatud rohuteedest, nii viisteist purki kuni riieteni, mida olen alles hoidnud hoolimata faktist, et neil on absoluutselt mitte-eemaldatavad lateksvärvi-või silikooniplekid...
Mul on ikkagi kohutavalt palju asju ning peaaegu täielikult puuduvad kapid ja raamaturiiulid. Mul on tohutult riideid ja jalanõusid ja kosmeetikat ja raamatuid ja CD-plaate, millest enamus on katki kriimustatud ja katkiseid kaelakeesid ja mõttetuid väikekodanlikke kohvitasse. Koos alustassidega, loomulikult.
Sünkroonsusest annab tunnistust fakt, et just nüüd helistas mulle keegi: "Orjapoiss siin. Kas mind ei ole vaja mingitele üritustele? Kas ainult naised? Ma siis helistan homme enne kella kuut üle!"

Ma loen Primo Levi raamatud, mille ingliskeelne pealkiri on "Surviving Auschwitz", mille leidsin kuu aega tagasi Bedford avenüült viie dollari eest. Selle tiitellehel on vabavärsi vormis needus kõigile neile (või siis pigem meile), kes on oma soojades kodudes ja kes ei taha sellest, mis juhtus Primo Levi sugustega, mitte midagi teada. See needus oli kutsuv -- ma ostsin raamatu ära, kuigi müüja ei olnud nõus hinda alla laskma ("See on niivõrd oluline raamat!") ja nüüd loen. Levi kirjutab väga hästi, peaaegu sama hästi kui Robert Frister. Kui poleks olnud viimase "Mütsi", poleks ma iial tulnud selle peale, et koonduslaagrikirjandust lugeda.
Õhtulehega kohtun homme.

Kevadbändi rockooper "Armageddon" Tallinnas

Fotod: Veiko Pesur
Ja mõned fotod on topelt, sorry.













Laupäev, detsember 26, 2009

Jõulud, ikka veel

Perekondlikud jõulupeod vahelduvad asjalikkusepuhangutega. Kaks või kolm artiklit, üks rahataotlus... Aga nüüd A suguvõsa jõuluõhtule. Kuna Cajuni kastme viisin B-le ja P-le, on sinna loosi-jõulukingiks raamat "Metameditsiin", mis, olgugi populaarne, on isegi minu jaoks liig.
Olen näinud vanematekodus telekast väga palju jõulukontserte (peab mainima, et sain aru, mis on Stingi fenomen -- lauljana on ta igav, aga tal on lihtsalt nii aus ja usaldusväärne nägu peas, et inimestel pole kahju, et ta nii rikas ja kuulus on) ja kohutavat näitemängu Elmar Kitsest. Tundub, et mul pole pääsu -- ma ikka pean Õhtulehes näitlejate kohta sõna võtma. Ajakirjanikuga kohtumine on, nagu aru saada, jätkuvalt edasi lükatud. Lisaks pani minu jaoks antud teemale hagu alla Kukumägi biograafia, mille A oma emale kinkis ja mida mina ka lugeda jõudsin. Näitleja = tohutu pretensioonikus + privileegid, mida teised temale kui pooljumalale annavad + eelmistest tulenevad ülbus ja edevus ja arvamus, et tema kui POPULAARSE NÄITLEJA isiksuse ja eluloo iga tahk peab kogu Eesti rahvale sügavat huvi pakkuma. Parasiidid par excellence.

Reede, detsember 25, 2009

Jõulutuur

Tartus jõuan ööseks K, tema naise L ja nende kolme tütre juurde. See ongi Tatus kõige sagedasem ööbimispaik tänapäeval. L teeb parasjagu siis, kui kui kelle kaks öösel kohale jõuan, köögis piparkookidele glasuuri ja ma aitan teda. Varahommikul ajan K-ga juttu, enne kui see tööle läheb ning saan teada alternatiivse, aga usutava ja mõistliku teooria kurikamehe kohta. See teooria on üsnagi lohutav -- vene maffia omavahelised arveteklaarimised ning sama olevat juhtunud Starmani omanikuga. Sisuliselt kurikaga pähe. Lisa: kompromiteeriv klatsh Arvo Pärdi kohta.
Tartu on jõulureede veetmiseks äärmiselt sobiv paik -- lumine, vaikne, pidulik ja keset Raekoja platsi on lodi.
Kohalik kunsti aastanäitus on halb. See on kummaline -- Tartu linnas ollakse vist sada aastat usustud, et seal tehakse päris kunsti, tegeletakse sisuliste ning puhast maalikunsti puudutavate, ajatute küsimustega. Lisaks on seal mitu kunstiõppeasutust. Tulemus on hämmastavalt provintslik ning suurem osa maalikunstist lohakas, väikse töömahuga ja mittemidagiütlev. Vaadates neid töid, ei võta nad seda asja pooltki nii tõsiselt, kui sõnades väidavad. Lisaks mitu piinlikku inside-nalja.
Edasi: bussiga Tallinna, kus E näituse avamisel saan kokku M-ga, kellega omakorda saab Pärnusse. B-l ja P-külas, kella kolmeni üleval, oma korterisse ei jõauagi. Nagu Tartuski, ärkan üles lastekisa ja päkapikujutu peale. Nagu Tartus, lähen kohalikku kunsti aastanäitust vaatama. Mis, olgem ausad, on ikka väga palju parem. Mis on teema, millel ma praegu pikemalt ei peatu, sest kirjutan sellest artikli. Lisan vaid, et mõnikord võib kunstikeskkonna mõttes kümnekonna aastaga teha ära kaugelt rohkem kui sajandiga.
Kohtun J-ga, keda näha on alati tore ning kellega rääkida samuti. Kunstist, kuulsusest, kultuuripoliitikast, millest iganes... Ta esindab tervet mõistust ja teravat pilku maailma asjadele new age-võtmes. Kui vastuoluliselt see ka ei kõlagi, on see ometi tõsi. Edasi: M näitus, koos J-ga M-l külas, koos J-ga läbi lumise, pimeda ning nüüd juba väga vaikse linna bussijaama. Tallinna bussis on peale minu vist ainult kaks inimest. Jõuluõhtu vanemate juures koos vennaga. Muuseas: igasuguseid jõuluõhtul tekkida võivaid perekondlikke pingeid annab hästi vältida, võttes kaasa kellegi võõrama või saabudes võimalikult hilja. Ja kingituste jagamise tasub ka jätta kõige lõppu. Endale pole mul see juba ammu enam kuigi huvitav, kuna saan aastaid kingiks ainult raha, aga õhtu kompositsiooni mõttes on hea. Ja Mel Gibsoni film Jeesuse kannatustest sobib samuti suurepäraselt jõuluõhtu taustaks, sest on ju Jeesuse piinade üle mediteerimine üks ülimalt oluline aspekt kristluse traditsioonis. Kõik need pühakud kütsid end üles, seda võimalikult elavalt ette kujutades. Enne ja pärast filmi tahetakse niikuinii jõulukontserte näha (mu põlgusega segunev ükskõiksus muusika ja muusikute vastu süveneb hirmuäratava kiirusega).
Lühidalt: suurepärane jõuluõhtu.

Edasi tulemas: A tuleb täna minu vanemate juurde ning mina vastan samaga homme.

Teisipäev, detsember 22, 2009

Ei mingit kahtlust -- see on Tartu!

Etenduse vaheaeg.
Minu juurde tuleb kolmekümnendates pikajuukseline mees, kellel on esimesest ülemisest hambareast pool välja löödud. Parem pool.
Mees on purjus.
Minuga räägib parajasti VK: "Sa oled tubli, S! Retsisid vaest Martinit korralikult!"
Tartu mees sekkub: "Kas teie oletegi see-ja-see?!? Ma olen selle laulu, mis Kevadbänd teist tegi, fänn!"
"Rõõm tuttavaks saada! Mina olen Väle Põder!"
"Ei ole tõsi! See ei ole sinu nimi! Teil tartlastel Pöörane Hirv juba on!"
"On-on! Pöörane Hirv on luuletaja, aga mina luuletaja ei ole! He-hee!"

Teadvusvool

OK. Ma pole mitte, mitte kunagi uskunud teadvusvoolu peal töötavasse kirjutamisse, aga praegu osalen ma rockooperis, mul on lava ees (et nad saaksid põrgutulle mõistetud läbi põrguväravate alla visata) Saatana kontor. Ja nagu aru või saada siis I läpakas on mul ka. Mul on aega kaks tundi ja seekord on piinamine rohkem omavahe koordineeritud, nii et osalen ainult ühes stseenis. Oleme Tartus ja see bänd on siin äärmiselt populaarne. Teatrisaali uksest tuli sisse igasuguseid friike, nagu siin linnas kombeks. Lisaksin siinkohal, et ma mõistan, milles asi. Kolmsada aastat või rohkem ülikoolilinna: end põhjajoonud, hulluks õppinud või lihtsalt motivatsioonipuuduse tõttu ülikoolist välja langenud tudengeid ja sama kaua kultiveeritud tolerantsi igasuguste luuserite, veidrike ja ekstsentrikute või suisa hullude suhtes. Võibolla olen ma seda juba kusagil kirjutanud, kindlasti aga palju rääkinud.
Anyway, vahepeal pidin repliigi ütlema. V K suunas mind publikule piinamisvahendeid tutvustama. Mikrofonist tekst vist eriti ei kostnud. A kust mina tean.
"Nüüd on selge. Kõik on munnid. Loetud on teie tunnid. Roojased! Roojased! Põrgusse!" Surematu poeesia lavalt.


OK. Vahepeal toimus palju. Kirjutada ei viitsi enam. Teadvusvool my ass.
Aga vaba assotsioonina lisaksin, et Tele 2 saatis mulle just jõulutervituse. Hea klient, jõulud on koos olemise aeg. Helistada ja sõnumeid saata saad ikka. Saan ma jee. Kui A poleks mu arvet eile jõulukingina hommikul maksnud, ei saaks ma midagi. Ühelt poolt olen ma halb klient, kes jääb neile alatasa arve maksmisega hiljaks, teiselt poolt jälle äärmiselt hea, sest kui paljude pealt nad ikka nii hästi teenivad.

Esmaspäev, detsember 21, 2009

Veel üks list

Järgmised kolm päeva:

homme Tartusse
ülehomme tagasi Tallinna
pikk intervjuu Õhtulehele*
Pärnusse
vaadata Pärnu kunsti aastanäitust, et kirjutada sellest artikkel
üleülehomme tagasi Tallinna
jõuluõhtu vanematekodus.



* Kui see sobib Ene Ergmale, David Vseviovile ja Andrus Ansipile, siis see sobib ka mulle.

Pidudehooaeg

Nimekiri selle aasta jõulupidudest (arvestada võiks ka, et olen alles nädala tagasi):

neljapäeval loomeliitude pidu, millele eelnes rockooper Armageddon (algas hästi, lõppes minutekitatud skandaaliga -- vt üleeelmist sissekannet);
reedel fotoosakonna pidu (hoolimata väsimusest, mis pärines eelmisest peost jäin sinna väga kauaks ning mul oli palju äärmiselt huvitavaid vestlusi ootamatute inimestega; paar kokkulepet; natuke ka tülinorimist);
laupäeval Polymeri jõulupidu, mis samuti venis paari inimesega väga pikale;
pühapäeval mu venna sünnipäeva laupäev* vanemate juures.

Täna sain M käest küllakutse, homme on kunstnike liidu jõuluvastuvõtt, kuhu ma arvatavasti ei jõua, sest homme on ka rockooper Armageddon. Seekord Tartus.
Rohkem meelde ei tulegi.

Ja kuna listide koostamine mulle tegelikult väga meeldib,samuti hommage`ina Tartu Sensatsioonilisele Kevadbändile lisan siinkohal nimekirja jõulukinkidest, mis sellel aastal teen:

Starbucksi jõulukohv koos tasuta Starbucksi jõuluplaadiga (Miamist, vanematele)
rätik (Riiast, emale, ostetud septembris)
raamat "Julia &Julie" (isale, ostetud augustis)
väike kuivatatud krokodillikäpp kepi otsas (mingist lõunaosariikide bensukast, vennale)
pornovideo "Black Monster Cocks" (galeriist English Kills Brooklynis, kus selle andsid mulle oma perfoka ajal tantsijad, kelle etendust segasin, E-le)
Cajuni barbeque`kaste (samuti mingist USA bensukast, A perekonna jõulupeo loosikink)
kehakreem (mingist Florida outletist, pole veel otsustanud, kellele)
mingid Florida erilised kookoseküpsised (vt eelmist)
Donna Karani särk (Miami sekkarist, A-le)
ameerika jõulukommid (A õelastele)
raamat "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" (T-le, ostetud sama mõttega ja antikvariaadist juba aasta tagasi, aga siis mõtlesin ümber, et äkki mõjub solvanguna ning kinkisin T-le, nagu üleüldse vist vähemalt kümnele inimesele kokku Vladimir Wiedemanni raamatu "Maagide kool")
kaks Miami sisekujundusajakirja (neid jagati tasuta Art Miamil, ei tea veel, kellele)
Georgia hipikommuuni logoga T-särk (I-le, läks kaduma)
pudel guatemaala rummi ja kookospähkel (P-le)
oma raamat (L-le, maalijale, kellega sattusin juttu ajama nn asutuse jõulupeol)
üks dollar (kuni 10-kroonine loosikink sealsamas)
Yves Saint Laurenti küünelakk (17-eurose kompensatsioonitsheki eest Finnairilt, kes Tallinna lennuki pealt pooled inimesed maha jättis; kingi saaja lahtine)

Lisaks on kolm asja K-le, tema lapsele ja mehele, aga neid ma ei taha siinkohal paljastada.
Ja A-l aitasin valida järgmised kingid:
Arvo Kukumägi biograafia tema emale (eeldan, et eluaegsele pedagoogile meeldib lugeda joodikust, pealegi -- milline õpetaja ei armastaks teatrit!)
kitsejuust ja eriline valge tee mu isale
vannitrühvlid minu emale.
Lauamängu ostmist A õele ja selle perekonnale ei õnnestunud ära hoida. Lisaks andsin soovitusi M-le. Mul on kohati tunne, et võiksin olla professionaalne shoppaja.
Järgneb USA tripilt endale ostetud asjade nimekiri:
siidist triibuline kampsun (7 dollarit, latiinokaltsukast)
sukapüksid K-le (2 paari, kokku 3 dollarit)
teksad (20, Miami Targetist)
pesu (Florida outlet, kokku 3 paari ning vist oli 60 dollarit kokku)
Primo Levi raamat (Bedford Avenue tänavaturg, müüja ei lasknud hinda 5 dollari pealt alla, öeldes, et see on piisavalt oluline raamat)
kotitäis sukapükse, retuuse ja kindad (Conway, kokku vist alla 40, paari hind 2-6 dollarit)
ameerika antiikne jõuluehe (homokaltsukast Miamis, 3, läks teel katki)
hädaabi kingad (sealtsamast, 5, läksid varsti katki)
töökittel (sealtsamast, 1)
litritega kampsun (sealtsamast, 3)
suured klassikalised Mehhiko klaashelmed (Southern Border, 20)
uus piits, mis jälgi ei jäta (igaks juhuks kaasa olnud hobusepiitsa jätsin J assistendile V-le; hinda ei mäleta, aga palju polnud; Põhja-Carolina imelikust piirkonnast, kus mõnda aega olid teeääres AINULT pornopoed)
käerauad (12.50, sealtsamast)
päikesekreem kolme inimese peale (Target Miamist, 9)
ripsmetushsh Maybelline (sealtsamast, 6)
Visine silmatilgad kontaktläätsede kandjatele (samast, vist 7).

Võiksin nimekirja lisada ka kolm ventilaator-soojapuhurit sealtsamast Targetist (kokku 40, õnneks sai need tagasi viia) ning elektripliit (50?), mille põhimõtteliselt kaasa võtsin. Ja silikoonvormi pesemiseks ostetud ilusat pika varrega harja Florida outletist. Muud tarretiseskulptuuri valmistamiseks vajalikku (4 suurt potti, mis iganes veel....), millest väikse osa maksis kinni J ja suure osa Betti Alver, ma siinkohal ei mainigi.
Ja viimaseks: nimekiri asjadest, mille alla läks eelmisel neljapäeval mu viimane raha:
jakk (Humana)
kleit (samast kohast --selle geomeetriline punane/roosa muster sobib suurepäraselt minu südametätoveeringuga)
midagi veel, aga täpselt ei tule praegu meelde -- kõik kokku 300.

Ja nüüd ei kavatse tükk aega mitte midagi osta. Ma vähemalt püüan -- ja raha totaalne otsasaamine aitab sellele eesmärgile kahtlemata tugevalt kaasa.


* Võrumaa komme, mille kohaselt tähistatakse sünnipäeva eelõhtut, mitte sünnipäeva ennast. Vt ka: jõululaupäev vs jõulu esimene püha (keegi ei tee mitte kui midagi) või jaanilaupäev vs jaanipäev (kui kõigil on lihtsalt pohmakas).

Laupäev, detsember 19, 2009

Lihtne, jah

Jõin T-ga kaks viinakokteili, mille tulemusena ei tundnud end enam nii kohutavalt.
Käisin A-ga ta sugulastele jõulukinke ostmas.
Ja fotokateedri jõulupeol, kuhu jäin väga kauaks. A, väga ootamatu tegelane, rääkis pikalt, kuidas talle mu kirjandus meeldis. Rääkisin pikemalt ka V, B, T,A, A-ga.

Reede, detsember 18, 2009

Tavaline elu

Olen taaskohanenud oma ajatsooni ning kliimavööndiga. Kaks päeva võttis -- hoidsin end jõuga ärkvel kuni hilisõhtuni ning ei teinud mitte midagi asjalikku. Üsna halb oli olla ja õue külma kätte minek tundus liiga hirmus.
Kolmandal päeval, kolmapäeval, jõudsin Konteinerisse asju lahti pakkima ning joogasse ja võtsin õhtul külalisi vastu (K, I, natuke hiljem L). I kingitus, Georgia hipikommuuni T-särk, on lootusetult kadunud.
Neljandal päeval, see on eile, jõudsin hommikul ujuma ning osalesin Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi rockooperis Armageddon, olles Saatan või midagi taolist. Nende kahe esimese päevaga oli mul üsna igav hakanud. Pärast etendust jõudsin EKAsse loomeliitude jõulupeole. Ma arvan, et tundsin seal 90% inimestest. Osasid vanemate kaudu, aga suurt osa lihtsalt niisama -- koolist, pärast kooli ja nii edasi. Algul oli väga tore -- erilise toniseeriva nüansi annab sellisele üritusele minek, kui oled hiljuti võitnud auhinna, millest enamus on kuulnud ning millest nad tulevad juttu tegema, kandes ühtlasi lateksist esinemiskostüümi ja lavameiki. Aga siis kuulsin ühte edasiräägitud kommentaari, mis üsna tuju rikkus ning õhtu lõpetuseks kell kolm öösel viskasin oma endisele koostööpartnerile joogi näkku. Tema vastas samaga ja siis ma haarasin laval mängiva DJ plaadimängijast vinüüli ja saatsin selle tema poole. Selgituseks lisan, et osa inimesi, kaasaarvatud mina, tantsisid laval DJ läheduses. Siis lõpetasid turvamehed peo ära. Viimane pidu EKAs.
Nüüd on üsna nukker olla, aga ma pean kohe minema Cabaret Rhizome`i oma asjade järele ning mul pole aega omaette põdeda, millega muidu aega sisustaksin.
Mulle tundub järjest enam, et igasugune enda võrdlemine Jaan Krossiga on ikka äärmiselt kohatu. Tema kirjutas nagu loom, mitte ei skandaalitsenud kusagil.Ei läinud mingi Uno Lahega kirjanike jõulupeol karvupidi kokku. Vist. Ja sinna rockooperisse poleks ta ka iial läinud. "Sorry, tüübid, mul on "Kolme katku vahel" pooleli. Ma KIRJUTAN."

Teisipäev, detsember 15, 2009

Tarretisnaine Miamis


Minu "Millest on tehtud väikesed tüdrukud -- volüüm 2" Miamis Fountain Art Fairil galerii Grace Exhibition Space ekspositsioonis.
Zhelatiin, piim, suhkur, Pinha Colada, arenev hallitus kolmandal päeval.
2009
Foto: Asta Vekki.

Saun Miamis


Art Containeri installatsiooni "Kümblejad" mahavõtmine Miamis Fountain Art Fairil.
Foto: Tanel Saar.

Esmaspäev, detsember 14, 2009

Veel kirju koju

Huhh. See tundub nii isiklik. Paljastav. Ma räägin palju rahast ja kurdan sama asja tegelikult mitmele inimesele. Aga ma viin oma eksperimendi lõpuni ja avaldan ka ülejäänud kirjad koju.

5. detsember, isale

Otse syndmuste tulipuktist.
On meie kunstimessi, Fountain Art Fairi avamine, ametlik.
Saun sai valmis, samuti tarretisnaine. Viimane on vahem kihiline, sest kihid tekivad sellest, et osa tarretub varem ja juurde kallatav kuum vedelik, tarretist motlen, tungib juba enamvahem kovade kihtide vahele.
Praegu tuli mu 130 - kilone naine natuke laialivalguva vormiga ning yhtlaselt vahavarvi. Koik votab siin kauem aega, 30 -kraadine kuumus vahemalt.
Kohalik tuletorje tahtis sauna ahju ara keelata, sest see on auto rehvide sisekummidest ja haiseb poledes mingil maaral, varvist, mis seal peal on.
Tuletorjuja ytles, et see on ohtlik ja kantserogeenne ja et vooraid inimesi ei tohi sisse lasta. Lopuks tuli kurja latiino asemel palju leebem paks neeger, kellele naeratasin nii palju, kui suutsin. Latiinole yritasin kah naeratada, aga see ytles, et mis sulle siin nalja teeb ja et kustutage see tuli ara. Suht kriitiline hetk oli. Palvetasin sona otseses mottes ning olukord lahenes. See tyyp tahtis lihtsalt oma voimu kasutada, ilmselgelt.
Ma ei ole kindel, kas me yldse Washingtoni laheme, sest meie galerist J*** tahab meid oma kulul viia mingisse hipikommuuni Georgias, kus saab oo veeta puu otsa ehitatud majades.
Ventilaatorid viis ta poodi tagasi, sain raha tagasi. Potte laheb ikka vaja.
S*****

K-le

Hasti laheb, saun on valmis, eile kaisime sees, palju inimesi, tahelepanu keskpunkt eilsel avamispeol.
Ja just nyyd ostis yks mees yhe jouluperfoka pildi ara. Saadud raha eest teeme grillimist.
Kaisime M**ga galeriides, jaime paduvihma katte.


K-le, endisele rühmitusekaaslasele

On jarjekordne ohtu Miami kunstimessil.
Saun koeb ja on tais riides ameeriklasi.
Mu tarretiseskulptuur hallitab porandal ja naeb jarjest huvitavam valja. K***** teaks, mis hallituseliigid, kohalikud, siin esindatud on. Naidatakse mu sydametatoveeringuvideot. Asendan meie galeristi, vastates inimeste, keda on kohutavalt palju, kysimustele. J*** kadus kusagile.
Saun on liiga kylm ja sinna on endal mottetu minna. Tunneks end nagu Eesti Draamateatri naitleja etenduses Saun. Teeskleks, et oleks nagu kuumas saunas.

Ma olen seletanud inimestele, mida tahendab valjend Liviko soe aluspesu. Smirnoff long underwear.
Mu video osteti peaaegu ara. A** C********i perfokafoto osteti 100 dollari eest pariselt ara.
Ma olin eile elus jumala esimest korda perfokas alasti. Saunas.

Nagin tana, kuidas krokodill ujus yle joe.
S*****


8. detsember, K-le, endisele rühmitusekaaslasele


Tunnistan, et see trip on paris palju P*** P***iga reisimeist meelde tuletanud. Isegi M*****t olen hasti meelde tuletanud. Soita oosel autoga Miami Beachile ja kuulata Hukkunud Alpinisti hotelli soundtracki on ikka lahe. Ja seda olen ka moelnud, et tegelikult on inimesed ikka vaga kaua noored. Ja kui sa oled pariselt noor, ma motlen mingi 25 -27 voi kui vanad me Clevelandis ja NYs ja Chicagos olimegi, siis tegelikult ei ole sa suure toenaosusega kunsti mottes veel paljudeks asjadeks valmis. Kuigi ma arvan, et palju sellest, mis me M******ga tegime, oli hea kyll. Aga see selleks, praegu on tegelikult spiraali jargmine aste, sest ma usun progressi.
Eile kaisime kohalikus rahvuspargis Everglades alligaatoreid, kilpkonni ja eksootilisi linde vaatamas, kes keegi ei kartnud inimesi absoluutselt. Kaid laudradadel ja voiksid teoreetiliselt magavat alligaatorit puudutada. Ma ei julgenud. Kyll aga viskasin yhele tykikese hamburgerikotletist koos riba peekoniga, sain teistelt soimata, et myrgitan looma, riskisin valvekaamera vaatevalja jaamisega ja 5000 taala trahviga. Alligaator aga hakkas ninaga ohku vedama ning keeras end aeglaselt ning soi selle lihatyki ara. Peekoni jattis, tosi kyll, jarele. Mu kaaslased, kes minu kallal oiendanud olid, dokumenteerisid seda koike hoolega fotosse ja videosse.
Viimane ohtu Miamis sel korral tahendas eile oosel koos J****i, selle hiinlannast assistendi, yhe soomlannaga, kes kaasas on, Jilli mehe ja T*****iga vaga kalliste ookeaniaarsete hotellide baarides kokteilide joomist. Yks hotell oli taidetud moodsa kunstiga, skulptuur, installatsioonid, maal, video. Tualetis leedu videokunst ning basseini aares suured monitorid, kust naidatakse NY tanavaid. Absurd.
Nyyd peame oma hotellist lahkuma, soidame labi Georgia hipihotelli NY-sse ja sealt 12ndal koju.
Oleks tore sind naha.
S*****


10. detsember, K-le, endisele rühmitusekaaslasele

Olen hetkel hipihotellis Georgias . Jaame siia veel yheks ooks. Nagu kellegi juures maamajas Eestis, aga lisaks kuivpeldikule (mille seintele on maalitud haldjad ning soovitus paasta planeet) on laudteed, eksootiliste puudega paks mets ning kuum vesi tuleb dushshist, mis on puu kylge kinnitatud. Suured majad, puust ja kytteta loomulikult, sest siin on soe. Eraldi klaasist seintega joogasaal. Kuhu kavatsen homme hommikul paikesetousu ajal minna. Koik on ise tehtud, yliokoloogiline, kena. Kasvatavad koike ise. Hipikommuun pigem, kui hotell. Jarv, tiik, elad sisuliselt puu otsas onnis. Pissid oues. Pahad tavalised, mitte looduses lahustuvad kemikaalid on keelatud, ma salaja ikka pesin pead mitte planeeti paastva seebi vaid Pantene Volumizing Shampoo ja palsamiga. Ja lasin oma madratsi ymber krokodillide kaitsealalt ostetud putukamyrki, sest siin on igal pool hiiglaslikud prussakad (hipid ytlevad, et nad on siin varem olnud kui meie) ja imelikud amblikud. Ja logismaod, aga neid on vahe. Everglades roomas meie auto eest yle tee vaiksemat sorti pyyton.
Eile kaisime Miami Beachil ning nagin vaikseid mookkalapoegi, vaiksemat haid ning pelikaniparvi. Koik see eksootika tekitab minus jatkuvalt lapsikut vaimustust.
Need hipid selles kommuunis ei taha, et korraga tuleb yle 5 inimese, sest yhe grupi energia domineerivat liiga palju. J*** oli selle yle ysnagi mures, kuna ta on siin varemgi kainud ega tahtnud hotellipidajatega mingit jama. Arusaadav. Naljakas on see, et pidime hoiatusest hoolimata siia kahe auto ning kokku 11 inimesega tulema. Mina tulin ainsana Jilli autosse. Soomlanna A****, kes peab ylehomme parastlounal New Yorgi lennujaamas olema, tahtis ka tulla, aga motles viimasel hetkel ymber.
Vahetult enne siia joudmist (kuhu viib kitsas kruusatee paksus metsas), helistasin
T****ile, kes juhtis teist autot, kus olid ylejaanud ega teadnud instruktsioone, kuidas siia saada. Kone katkes poole lause pealt ning rohkem neile helistada ei saanud. Tana sai J*** sonumi, et nad soitsid NYCi poole edasi, mis oligi loogiline ning A*** lennukit arvestades ka moistlik. Levi kadus lihtsalt seletamatul pohjusel ara. Natuke mystiline. Voi siis lihtsalt juhus, aga mine sa tea, kas mediteerivad hipid ei saa, mida nad tahavad --- naiteks mitte liiga palju yksteist tundvaid inimesi korraga. Siin on vaga vaikne ja rahulik, tohutu kontrast Miami intensiivsusele. Armas. Hipid kuulavad Velvet Undergroundi, rappi ja Queeni ja yks noormees raakis mulle, et ta soob ainult orgaaniliselt kasvatatud kanade liha, ulukeid. Ja auto alla jaanud loomi!
Enne orgaanilist taimetoiduohtusooki laatsedest, isekasvatatud spagetikorvitsadest ja riisist seisid koik noored inimesed, kes siin kas peatuvad korraks nagu meie voi siis tootavad, seisti katest kinni ringis ja igayks ytles, mille yle ta tanulik on sel paeval. Mina: koige eest, mis juhtus Miamis, siiasattumise eest. Lisasin oma vaiksesse nimekirja ka soojuse.
Siin on tydruk, kes on just tulnud rahuvalvajatoolt Tansaanias, kus ta on nainud palju koledaid asju, abiorganisatsioonide korruptsiooni, morvi ja noiakunsti. Ma soovitasin selle yles kirjutada ning soovitasin E** P******t, kes annab valja raamatuid inimeste kogemustest eri riikides ning on alustanud selle tegemist ka ingliskeelsete raamatutega. Tydruk ytles, et ta on raamatu peale moelnud, kirjutas seal, on koik alles hoidnud, aga kardab konkurentsi. Siis ma talle P****** P****ist raakisingi ning saatsin juba meilis kontaktid. Ta ytles, et on vaga tanulik julgustamise eest.
See maailm on tegelikult nii pisike. Ma peaksin tegelikult homme-ylehomme New Yorgis kohtuma paris paljude inimestega, aga vist ei joua sinna enne laupaeva keskpaeva. Voibolla on ka see hea. Eks jargmine kord jalle. C****i tahaks kyll naha, aga eks jouab akki. Lisaks on NYCis MoMa Queensi filiaalis perfokaajaloo naitus ja legendaarne reedeohtu Eesti Majas. Voibolla kusagile nimetatutest jouan. New Yorgis pidi juba lumi maas olema.

Iroonilisel kombel olete te ainsad inimesed, kellele mul seni kingitust pole.


Sandra

P.S. Mul pole kogu selle tripi ajal olnud aega, et kirjutada blogi, millest mul on vaga kahju. Selle asemel olen inimestele pikki kirju kirjutanud. Loodan, et sul pole midagi selle vastu, kui ka sulle kirjutatud kirjadest vahemalt loike avaldan. Nimed on loomulikult tsenseeritud, nagu ikka.

P.P.S. M***** (ja sina ja meie tripid Berliini ning Clevelandi) tuli mulle meelde, kui soitsime oosel autoga Miami Beachile, sauna olime just maha votnud, Sven Grynbergi laul Sad and Alone Hukkunud Alpinisti Hotelli soundtrackist oli pohjas, T**** oli purjus ja karjus mooda tanavaid jalutavatele latiinodele, et see mees on geenius ja nemad ei tea, millest nad ilma on jaanud. Eesti keeles, muidugi. Siin on selline komme kohalikel neegritel, et keerad rapi pohja ja kihutad mooda tanavaid. Kolarid on autol valjaspool.Gunnar Grapsi Grupp. T: "Ma armastan Gunnarit! Yeah!" Tal oli seljas eest lahti valge särk ning tume pintsak ning ees paikeseprillid. Ta nagi valja nagu yuppie, kes on Miami Beachil nadal aega jarjest joonud. Teiste stilistika tuletas pigem hipisid nende Magical Mystery Touril meelde. Ma ise olin viimastel päevadel, kui mu kingad tükkideks lagunenud olid, Miami tänavatel paljajalu käima. See oli meeldivam, kui olin seni arvanud. Ma mõistsin korraga Tallinna posthipist poetessi, kes seda enamuse osa aastast on teinud, ja vähemalt poole oma elust. Astusin endale küll aegajalt klaasikilde jalga...
Mulle tuli seal autos öises Miami Beachil, teel ookeani äärde, akki selline nostalgia peale. Chicago koos M****ga tuli meelde, piiritusejoomine bussis, M***** laulmas: On the road again.... In the ghetto.... Ma join pudeli pohja jaanud viina ara ja ei suutnud mitte avada endapoolset autoakent ning mitte hyyda foori taga rohelist tuld ootavale neegrile: Yo, motherfucker!



Ma kirjutan selle kah yles, juba blogi jaoks. Millegiparast on kergem kirjutada, moeldes yhele inimesele. Ja oma isale on sellisest asjast monevorra raskem raakida, naiteks.
Niisiis.


Ma pole kunagi yhes perfokas alasti olnud. Ma teatasin J*** T*****le aasta 2000 suvel, et kahte asja ma ei tee. Alasti end ei vota ja tuld ei tee. See oli loomulikult vihje perfokaajaloole, nii kaugemale kui lahemale, kus molemat elementi on tyytuseni kasutatud. No nii.
Sauna efekt oli loomulikult, lisaks sellele, et see juba arhitektuuriliselt uhke valja nagi, et see toimis sellisena. Interaktiivne perfokas, interaktiivne installatsioon. Inimesed on saunas, asi tootab pariselt. Votad sona otseses mottes tyki eesti saunakultuuri ning transpordid selle teisele poole Atlandi ookeani. Kuna see on ehitatud kasutatud akendest, on koik sona koige otsesemas mottes labipaistev. Ja soome tydrukud olid ka selleparast kaasas, et saunas oleks voimalikult palju inimesi.
Riias ma saunas ei kainud, tegin pilte yhel kohal seisva kaameraga. Poleks ka tahtnudki, see oli omamoodi paasetee.
Siin sellist voimalust ei olnud. Pidi veel labi messihoone, mis oli tais inimesi ja kunsti, teisele poole maja parkimisplatsile vooliku alla dushshi votma minema. Koikjal inimesed foto-ja videokaameratega. Palju dokumenteerijaid, rohkem kui kunagi muidu.
Esimesel ohtul join enne viina. Ega keegi ei teadnud, et mul sellise asjaga probleeme voiks olla. Ja ma ei raakinud ka, loomulikult. Hingasin sygavalt sisse, kui riided ara votsin ja tundsin, et yletan mingi suure piiri. Sealpool piiri oli parem.
Teisel ohtul olin taiesti kaine ning andsin Miami Baseli telegrupile intervjuu. Raakisin, et saunas alastiolek on Eestis taiesti loomulik, et see on omamoodi isoleeritud vaimne ruum. Koik kaivad lapsest saadik perekonniti voi sopradegvoi ka voorastega koos saunas, aga see suhtumine ei laiene mujale. Nudistide rand Pirital pandi ikka kinni ja yldsuse arvamus on, et tegemist on karja pervertidega, eks ole.
Kolmandal ohtul pidime parast messi ametlikku loppu sauna maha votma. Kellelegi tuli pahe, et votaks veel enne viimast korda leili ning siis ei panekski riideid selga, vaid hakkaks sauna kohe seestpoolt lahti votma. Vahepeal oli seltskonnaga liitunud ilmselgelt homoseksuaalne valgevene paritolu juut, kes jai saunalammutamise lopuni, filmis koike ning lopuks tabasin ta maas istumas, A******t, kes relakaga alasti torusid katki saagis, vaatamas ja ONANEERIMAS. Ytlesin valju haalega ja eesti keeles, et see pervert onaneerib. Viimane sai kohe mu reaktsioonist aru ja lopetas. Keegi teine seda ei marganud. Vihastasin ja lisasin kindluse mottes inglise keeles, et see pole sulle mingi kuradi pederand. Ta oli saunas teistele mingit naturistide biitshi soovitanud, kus, tuleb valja, kaivad peamiselt vanad homod. Tyyp solvus mu peale ilmselgelt ning pani kahku riided selga. Ta oli keskealine, kiilakas, kais ilmselgelt jousaalis ja rannas ning stilistika oli tal naeruvaarselt noorteparane. Ylejaanud tund aega voi nii hoidis ta A******le valgust nii selle lahedale kui voimalik. Viimase girlfriend oli pahane, aga A****** ei pannud midagi tahele enne kui ma talle nahtust raakisin.
Ultimate fantasy. Men at work. Ma ei kujuta ette, kuhu need fotod ja videod jouavad. Naturistide ajakirja, mis tutvustab koiki tegevusi, mida voib ilma riieteta labi viia. Homoorgiate taustale seinale kusagil seksiklubis. Kui paev hiljem looduskaitseala parklas keegi vuntsidega vanamees pildistas meie Virginia rendiauto numbrit, oeldes, et kogub selliseid fotosid, oli mu esimene mote, et jarjekordne fetishist...
Ja mis puudutab hotelliruumi, siis taheti minult selle reostamise eest lisatasu kysida. Panin nimelt silikoonvormi koos sinna jaanud tarretisetykkide ning vohava hallitusega vanni likku. A***, mu toanaaber, kais teiste tubades dushshi all. Mina piirdusin kahel paeval ookeni ja hotelli basseiniga. Lopuks haises kogu meie tuba tugevalt imalmagusa madanemise jarele, vann oli ummistunud, tais pruunikat loga ja kuna mul oli suur hirm, et umbhispaaniakeelne koristajatadi viskab mu mustadesse prygikottidesse pakitud plastikust kapslitykid ara, hoidsin ma ukselingi kyljes permanentselt punast silti, mis ytles: No Molesta! Ara sega. Kuna toas puudus prygikast, oli porand kaetud kilekottide ja paberitykkidega. Kui siin riigis midagi ostad, antakse ju vaga palju pakendirampsu kaasa.



OK, lopetan.

S*****



12. detsember, mitmele inimesele korraga


Tere,
eile joudsime oosel kell 2 siia linna tagasi. Soitsime labi imelikust kohast Pohja- ja Louna- Carolina piiril, Southern Border. Kitshipoed, mis imiteerivad Mehhikot.
Lisaks olid Pohja-Carolinas imelikud stripibaari ning pornopoe ristandid, lisaks baar ja restoran. Sealkandis myydi ka bensiinijaamades ainult pornoajakirju ja - videosid. Ja mitte mingit muud ajakirjandust peale kohalike lehtede. Veider, ma ei tea, mis vaba tsoon sealkandis on. Liikusime labi mandri jarjest kylmemasse kliimasse. Bensiinijaamapeatused olid ysnagi piinarikkad. Hipihostelis laks puu otsas olevas majas hommiku poole ood vaga kylmaks ning katus hakkas labi sadama.
Siin on ka ysna kylm ja tuuline. Kaisin hommikul C*****il Queensis kylas, kus tal on uus korter. Vaga valge, puhas ja vaikekodanlik rajoon. Tal oli eile synnipaev ning teisipaeval jouab ta uud eesti naine siia, hakkab ylikoolis filmiprodutsendiks oppima. Sai sisse, tundengiviisa, suure stipendiumi ning C*****on vaga onnelik. Seal koolis tootab professorina naiteks Spike Lee, kylalisoppejoud on naiteks Glenn Close ja Jon Voight ning uusi tudengeid hoiatatakse, et produtsendiks oppimine on koige karmim, pead olema valmis, et peale kooliylesannete, mis on otsapidi paris filmitegemises see, mitte millekski vaba aega ei jaa, nadalavahetusi ning puhkepaevi pole rohkem kui aasta peale kaks nadalat kokku ja arvestama peab kogu selle aja neljatunnise oounega.
Kaisime A***** ning M***ga K**** L****** juhitavas residentuuris ja galeriis P**** *, mis toimib alati olemasoleva NY korterina koigile, kes on korra siia yheks kuni kuueks kuukd residentuuri valitud. Konkurents on loomulikult suur. Eestist tulevad siia lahiajal M**** M****' ja seltskond, kes tegi Sygisballi. See pole koht ainult kunstnike jaoks, naiteks praegu on kohal mehhiko naitleja, prantsuse rindefotograaf ning islandi band R****.
Praegu olen J****i korteris ja laheme varsti Brooklyni galeriisse English Kills perfokaohtule, kus esineb ka J***. Ta kavatseb end loomaverega yle valada, katta ameerika lipuga ning votta oma tupest valja kirsse.
Muud eriti midagi.
Leidsin hommikul Brooklynis jalutades veekindlad soojad pika saarega saapad, mis maksid 40 dollarit. Kahjuks on raha otsas.

S*****

Kirjad koju (New York-Miami-Georgia-New York)

Kõik nimed on tsenseeritud. Natuke olen toimetanud.

I
26. november, isale


Onnelikult kohal. Vasinud.
Katsume yleval olla nii kaua kui voimalik, et uue rytmiga kohanduda.
Homme on siin Thanksgiving, teeme uhke ohtusoogi omavahel. Voin sulle hiljem raporteerida, kes mida tegi.
Tuttavas kohas, jalle. Jill on oma perekonna juures, yks vaiksetest koertest jai suvel auto alla, asemel on teine.
Siin on M****, iirlannast filmirezhissoor,kes on Eestis ka käinud.
28. asume rendiautoga Miami poole teele.
S*****

Hommik New Yorgis.
Osad laksid Manhattanile, mina ei viitsinud. 10 kraadi on. Pilvine. Nad laksid mingit tanupyhaparaadi vaatama ja jalutama. Motlen, magan veel. See korter on vist enamuse ajast rahvast tais, lisaks iirlannast filmitegijale M****le, kes on Eestis N** G**** videofestivalil kainud ja meile on siin veel hiinlannast kunstimanager V***, kes lendas kodumaalt siia Jillile appi Miami kunstimessil aitama.
Ma just raakisin V***le sinu suhtest hiina koogiga.
Nii et jah, tana on Thanksgiving. Rohkem polegi kirjutada midagi.
S*****


28. november, K-le

Tere,
tana on olnud rahulik paev, kaisime mitmekesi Brooklynis jalutamas. Kaisime M**ga shoppamas, selles kaltsuka, kust sa oma jaki ja CK kleidi said ja Conways. Sulle on kingitus.
Nyyd tulin yksinda linna peale. Kaisin MoMas, sest iiri filmirezhissooril on tasuta kunstnikukaart, millega saab seal kaia. Kahjuks oli samal ajal yleyldine ilma piletita paev, nii et muuseumi kuuel korrusel oli nii tohutult inimesi nagu Times Squarel voi metroos tipptunnil. Vaatasin klassikuid ja uut disaini. Tahtsin ka legendaarsele Eesti Maja reedeohtule minna, aga see on, tuleb valja, Thanksgivingu tottu kinni. Mu ohtu plaanid on mones mottes rikutud. Eile oli Thanksgivingu dinner party ja J**** voi A*** kysis T****i kaest: Onko viski ruokajuoma?
Muud midagi. Ilm on jatkuvalt eesti parem sygis, vist yle kymne kraadi. Tuult pole. Mul on piisavalt soojad riided, nii et yksinda Manhattanil jalutada oli meeldiv. Homme ohtul soidame Miami poole.
S*****

30. november, mitmele inimesele korraga

Tere M****, V****, H*****, A*** ja I**,
Ma ei varjagi, et kirjutan teile yhe kirja. Pole aegagi eraldi, jarjekord ootab arvuti taga.
Oleme Miamis, road trip laks hasti. Olime kahes autos, oo ja paev soideti, kokku 26 tundi.
Nagime tanupyhaadalavahetuse ummikuid.
Eile oosel 2 30 joudsime kohale ja messipaika.
Elame hotellis.
Siin on palmid, paike, 30 kraadi sooja.
S*****


Samadele inimestele, pool päeva hiljem

OK, eelmise lopetamisega laks aarmiselt kiireks, ei joudnud isegi oma nime alla kirjutada.
Kaisime just oisel Miami Beachil. Ise paris ujuuma ei lainud, kuigi vesi oli soe. Kuu oli otse meie pea kohal ja selle ymber oli tumedam lai rongas. Siis ilmus kuu ymber vaike ymmargune heledam laik. Mida need mulle seninagematud ilmastikunahtused tahendavad, ei tea.
See on vaga eriline linn, mina midagi taolist nainud veel ei olnud. Soitsime yyriautoga linna, mooda ookenivaatega korrusmajadest ja vaikestest funkvilladest, palmialleedest ja rikkuse, turvalisuse ning kerge dekadentliku ylbuse atmosfaarist.
Muidu tunduvad enamus teenindajatest, kellega kokku puutud, olevat mustad voi pigem latiinod. Suur osa hispaaniakeelsed.
Messipaik --neid samaaegselt toimuvaid messe on siin mitu, mis koik kokku moodustavadki Miami Art Fairi -- see on tyhi laohoone. Esmapilgul, kui kohale olime joudnud, tundus ysna oudne. Aga ma olin vasinud ka. Mis oli oudne -- suur hulk kahtlase kvaliteediga vaikseformaadilist maali, mis on tihedalt yksteise korvale riputatud. Ilmselgelt tahavad kohalikud vaesepoolsed kunstnikud kahku yyriraha saada, lootes, et moni Miamisse pidutsema sattunud turist tema teose kaasa haarab.
Aga on ka vaarikamalt mojuvaid galeriide ekspositsioone, kuigi mitte midagi toeliselt huvitavat. Maal, graafika, joonistus.... Igav, halvemal juhul veel amatoorlik, paremal juhul korralikult teostatud ja eksponeeritud, aga mittemidagiytlev.
Usun, et saun saab silmapaistev hitt olema. Meil on fotosid ka kaasas, kas ka neid selle pudipadi hulgas eksponeerida tahab, ei tea.
Tarretisnaise teen ka.
Tana ei ole saanud palju midagi teha, homme on palju tood, mess avatakse pressile neljapaeva hommikul ja ylejaanud publikule reedel. Pyhapaeval voetakse koik maha.
Tahaks muust ka ylevaate saada, kirjutan vist K****.**-le sellest yritusest.
S*****





1. detsember, K-le

Olen messipaigas, kohe hakkan vormi kokku panema ja kaasavoetud silikooniga auke lappima.
Jatkuvalt soe, nagu eesti juuli.
Kaisin tydrukutega supermarketist tarretise keetmiseks potte ostmas, samuti elektripliiti. Olen materjalide peale kulutanud yle 100 dollari siiani, on nork lootus, et J*** maksab osagi tagasi. Ta magab praegu hotellis, teised on ehituspoes saunamaterjale otsimas. Summa, mida J*** on nous sauna eest valja kaima, on hetkel 300 dollarit. Seda ta eile T*****le ytles. Vahetult enne reisi oli see 1500, veel enne,suvel,langes korraks 100 peale. Panused nagu borsil. Aga muidu on meeleolu pigem positiivne ning ka J*** heas tujus.
S*****



2. detsember, K-le

Tana on koigil toopaev alles alanud, kell on varsti 8 ohtul. Saunamaterjal on peaagu koos, paev labi on ringi soidetud, nyyd on ohtu ja jahedam. Paevane uinak venis koigil palju pikemaks, kui kavatsetud. Mina paikan oma silikoonvormi, M***e saatsin uue markeri jargi, niikuinii laks ehituspoodi.
Messiruumis on akki meeleolu pallju asjalikumaks muutunud kui varem, kui siin H*** ja teised toomehed midagi natuke tegid ja muidu niisama joid.
Elevus on ohus, ja sagin. Inimesi on akki jube palju siin. Varvivad, ehitavad, riputavad asju seintele.

S*****

Isale

Siin gripihysteeriat pole, on kyll Tamiflu reklaame ja yhe kaubamaja juures oli silt, et seal saab gripivaktsineerimist teha. Kysisin selle kohta, motlesin, et kui palju ei maksa, voiks ara teha. Tutkit. Seda maksab kinni valitsus, eraisik osta ei saa ning peab minema arsti juurde ja votma toendi, et tootad haiglas ning puutud paljude haigete inimestega kokku voi siis on sul mingi krooniline haigus, millega seagripp voib saatuslikuks saada. Mina olen pealegi valismaalane.
Olen messipaigas, kell on kaheksa ohtul, teeme veel kaua tood. Paeval magasime.
Sagin, palju sebivaid inimesi, kes koik ehitavad, varvivad, riputavad midagi... elevus ohus. Meeleolu on kuidagi asjalikuks lainud, J*** on heas tujus ja saunamaterjale kokku ostnud, st maksnud.
S*****

A-le
Teeme messipaigas tood, kell on kaheksa ohtul. Tehakse sauna, M**** on ehituspoes, mina tegelen M** abil oma skulptuuriga.
Homme hakkan tarretist keetma.
Sain sulle kohalikust second handist Donna Karani sargi. Vaga shikk, uus, hasti tumeroheline, imekergelt, mitte vulgaarselt laikiv. Sobib su autoga ning doktorikraadiga.
S*****


3. detsember, K-le

Actionit on palju olnud, keevitusmasin, mille E*** rentis, ei tootanud yldse, mingi jama oli.
Nad soitsid tana 6 tundi mooda laenutuskohti ja poode, ei leidnud midagi. Lootusetu tundus. Siis leidis M** tanavalt keevitava latiino, kes oma perfektselt tootavat aparaati laenas.
Saun valmib, tarretise lopetasin, mure on. Siin on 25 kraadi sooja ja mul on ventilaatorite asemel 3 soojapuhurit, nagu just avastasin.
Peab midagi valja motlema.
S*****


K-le, endisele rühmitusekaaslasele

Tere K*****,
olen Miami Art Fairil,homme on avamine.
Valan uut tarretisnaist, L**** P***, endine EPL-i arvamustoimetaja oli modell, ca 135 kg. Voimas figuur.
Teised teevad A** C********i sauna. Just juhtus vaike ime: neile renditi keevitusaparaat, mis mingil pohjusel ei toiminud. Mingi jama, taiesti arusaamatu. Koik seisis selle taga, materjalide hankimisega oli just hea onn olnud. Nad veetsid 6 tundi, soites mooda kohti, kust aparaati rentida voi osta. Miski ei sobinud, nagu sein oli ees. Tundus, et jaabki ara -- homme kl 11 on pressiavamine.
Ja just siis, kui koik tundus lootusetu, leidis meie galeristi sober, kunstnik M** mingi kolumbialase tanaval keevitamast. See oli nous oma asju 150 taala eest laenama. Irooniline on, et viimane kord, olen kuulnud, kui T**** seda iirlast kohtas, pidi neil fyysiliseks kismaks minema. Ei maksa purjus peaga iirlasele oelda, et nende rahvas on luuserid ja mitte midagi, kuna neil pole isegi oma keelt.
OK, M** joudis just poest tagasi, toi piima, kuna tarretis on muidu liiga kollane.
OK, teen tood edasi. Motle meie peale, koige valmissaamine, samuti see, et naine ikka tarretub, on ysna piiri peal.
S*****

Saunaga on nyyd koik korras, valmib. Tarretisnaise valasin kah ara.
Ma ei tea, mis tast saab.


R-le, I-le

Tere,
olen Miamis ja hakkan kohe tarretist keetma.
Ei suuda kuidagi leida mahu arvutamise valemit netist, keegi teist just saatis selle mulle suvel. Et moodad kyljed yle ja saad mahu liitrites. Akki saadate uuesti selle lehekylje vihje, olen ise guugeldanud, kirjavahetused teiega yle vaadanud, ei leia.
Appi!
S*****

P.S. Siin on kl 1 paeval, mess avatakse pressile homme kl 11 hommikul. On 30 kr sooja, ma tahaks zhelatiini max palju panna, aga pole kindel, mitu liitrit see uus vorm on. On muide vaga kompaktne, arvutus ei peaks nii puusse minema , kui eelmine kord.


See oli nyyd kyll kaval. Olen mootnud, arvutanud inche sentimeetriteks ja kasutanud mingit mahuvalemit, mis eelmine kord andis tulemuseks 120 liitrit, aga oli 80.
Praegu lihtsalt teen, pannes samapalju zhelatiini vedeliku kohta kui eelmine kord (150 gr/1) ja loodan, et jagub. Kavatsen ventilaatoreid ka osta, kuna siin on 25 kraadi sooja, meeldivalt jahedavoitu siinse kliima kohta.
Teised keevitavad sauna kokku.
Homme on avamine.

S*****

P.S. M**** ei kaalu kindlasti mitte 80 kilo, vaid 100 vahemalt. Ja mul pole siin ca 130-140 kg naisest mitte taisvorm, vaid torso. See mahu arvutamine tundub jatkuvalt mystika. Mul peaks olema 90 l siin. Loodan, et klapib ja homme kl 11 ymber keerates ei oota mind halb yllatus.

P.P.S. Miami on suureparane, kui toode valmissaamisega seotud stress ning vahene uneaeg valja arvata.


Valemid sakivad. 160 asemel tuli 90 liitrit.
Zhelatiini jagus, nyyd on probleem ainult selles, kuidas see ara tarretub. Ma ei tea tegelikult, mis ajal see eelmine kovaks laks.
See vodisemine oli petlik.
Nyyd on kell 7 ja homme hommikul peaks olema kl 10 kuni 10 valmis ymber keeramiseks.
S****


Need ruumala arvutused ei klapi kuidagi.
Selle jargi tuli 160 liitrit, tegelikult laks 90.
Inimene pole valem.

Suurem probleem on, et ma olen siin skulptuurimaterjalide peale kulutanud 300 dollarit vahemalt. J***, tundub, tagasi ei maksa. Rikka inimese asi, talle ei joua kohale, et mul on raha otsas ja rohkem ei ole. Otse sellist asja, st raha kysida oleks piinlik.
Ei osanud selliste valjaminekutega arvestada. Elektripliit, hunnik potte, kilet, Pina Coladat, piima, suhkrut jne.
Kruvid.
Teip.
Mis iganes.
B**** A****i preemia on otsas, just avastasin.

S*****


Vaatasin oma kontoseisu praegu, peaks kyll raha jarel olema.
Ma ei tea, mis jama siin mu kaardi ja automaatidega on, proovin veel.
Ja skulptuurimaterjalide kohta mainiks, et kui Eestisse saabun, on mul heal juhul kaasa veel 3 ventilaatorit-soojapuhurit, sest ostsin need eile meeleheitehoos, kui tarretis ei tahtnud kovaks minna. Kas ta seda lopuks teeb, ei tea. 60 kg jaad sai kah toodud ja talle ymber massitud. 90 liiitrit vodisevat massi ning 32-33 kraadi sooja.
Pind taheneb jarjest, see pydel vedel mass, selle kiht pohjas jaab jarjest ohemaks. Millega see lopeb, ei tea, kas hakkab enne haisema voi saan enne eksponeerida kah. See vormi sees tarretis naeb nii monus valja ka sellisena, et on keset J****i galerii ekspositsioonipinda. Ootan ponevusega.
Saun valmib ka.

S*****


4. detsember, isale

Tere,
tana on esimest paeva mess avatud, pressipaev.
Palavus segab kyll, nimelt tarretisekuju valmimist.

Vahepeal oli kriitiline, kuna keevitusparaat, mille nad rentisid, ei sulatanud metalli yldse. Vist oli elektroodide viga, aga tapselt ei tuvastatud. Voi oli generaator liiga vahe voimas, ei tea. Siis, kui koik oli lootusetu ning osad olid eile kuus tundi mooda tehnikalaenutusi soitnud, juhtus ime. J****i sober M** iirlasest kunstnik, otsustas, et vaja on lihtsalt autoga ringi soita ja vaadata ringi. Leidiski mingi kolumbialase keevitamas oma hoovi peal, kes oli nous oma vaga korralikku aparaati 150 dollari eest yyrima, andes ka paki elektroode kaasa. Nyyd on koik kontrolli all. Saun on ilus.
J*** on saunamaterjale kinni maksnud, valja arvatud keevitusaparaadi rendi teine osa. Ma ise olen ka yritanud talle vihjata, et mul on oma kujuga siin taitsa suured kulutused, 300 dollarit, aga voimalik, et hetked on valed olnud. Ta on rikas ja ei saa tegelikult sisimas yldse aru, mis on rahapuudus. Pakkusin talle elektripliiti, mille olin sunnitud ostma, et akki tahab endale. ytles, et nad viskavad selle lihtsalt ara. Motlen, et sllisel juhul katsun oma neljas kohvris selle kaasa votta, 20 kg ara kasutatud zhelatiini koht on neis ju nyyd vaba. Ja ei tohi unustad 3 soojapuhurit-ventilaatorit.
Muidu saan rahaga tagasihoidlikult elades hakkama, ma loodan. Jumal onnistagu B**** A*****it.
Teile on pakk Starbucksi kohvi, joulueri. Kunagi mainisid, et huvitaks. Lisaks on Starbucksi joulu-CD. Tasuta. Kohv oli ysna kallis, nii et muid kingitusi ei tule. Enjoy. Nad olid vaga viisakad ja jahvatasid oad varskelt minu jaoks ara.
A***** sain kohalikust kaltsukast 10 dollari eest Donna Karani tumerohelise pluusi.

Nyyd sai pikalt, eile oli nii kiire tarretise ja muuga. Kahe paeva eest ja akki ka kolmandale ette. Netti siin pole enam naitusepaigas voimalik minna, staap vabade arvutitega on ara koristatud ja inimesed kasutavad oma laptope. Galeristid on end yles loonud ja yritavad midagi kellelegi maha myya voi kasulikke kontakte luua.
Taeva all tiirutavad kotkad.

S*****

Tagasi Vanas Maailmas

Tagasi vaadates oli Miami piisavalt veider, et seal kiiresti kohaneda. Ja praegu on mul esimest korda elus Ameerikast koju tuleku järel raske olla. Eile läksin lennujaamast otse P sünnipäevale, milleks ta oli reserveerinud teatri. Mul oli pikem vestlus P mehega, kes on kuuba muusika suur austaja ning kasutab oma ingliskeelse jutu sees põhimõtteliselt sõna "Miami" hispaaniakeelset hääldust ning nimekuju "Nueva York". Ja soome kunstiakadeemias töötava P sõbrannaga, kes lubas oma tudengitele meie residentuuri edaspidi soovitama hakata ning võttis minu käest kõikvõimalikke andmeid ja kontakte.
Edasi käisin sealsamas vanalinnas E-l tema butiigis külas. P-le viisin kingituseks pudeli guatemaala rummi ja M poolt puu otsast alla toodud kookospähkli, E-le pornovideo pealkirjaga "Black Monster Cocks". Viimase olid andnud mulle tantsuperfokat teinud noored New Yorgi kunstnikud, kelle jõulukriitikat/suhtedraamat/põrandal püherdamist ma olin seal viimasel õhtul seganud. Ma arvan, et perfoka ajal mulle selle video ulatamine oli nende poolt omamoodi irooniline akt. Ma olin juua täis. Ma olin etenduse ajal eesti keeles seletanud, et lõpetatagu see tsirkus ära, aitab materjalide kasutamisest, mis maksavad alla 50 dollari, astunud jalaga nende jõululambikesi katki, valanud nende eggnogg`ikausi ümber ja loopinud neid erinevate esemetega. See oli väike perfokafestival ühes Brooklyni galeriis, kus mulle J perfokas tema naturaalse kohmakuse, mitte näideldud, vaid ehtsa meeleheitliku koduperenaise olekuga ning ta tupest välja tõmmatud kokteilikirsside asetamisega Rose Lee Goldbergi asendava kumminuku omasse täiesti üllatavalt meeldis. Tema isiksus kandis kõik selle suurepäraselt välja ning ühtlasi meeldis mulle, kuidas ta rikkus reeglit, mille kohaselt esineja peaks olema külmavereline, enesekindel ja autonoomne. J oli kohmakas ja käitus perfokat tehes täpselt nii, nagu võõrustaks oma külalisi kokteilipeol. Kuna olin linna peal käies ning J korteris külma õhkava konditsioneeri kõrval magades alajahtunud ja mulle tundus, et ma jään nüüd kohe haigeks pärast sooja Miamit, alustasin kohe üritusele jõudes külmarohuga. Nad jagasid nimelt Jim Beami shotte tasuta. Pärast kolme viimast tundusid mulle enamike kunstnike perfokad äärmiselt pikad, igavad ja tüütud. Nad olidki seda, vähwmalt mingil määral. Lisaks ei meeldinud mulle pühadehooaja üle ironiseerimine ja ameerika naistesaadete paroodia. Jõin end seal linnas selle korra viimasel õhtul sihikindlalt ja kiiresti täis ning käitusin enda kohta standartselt halvasti. Ainus uus asi on, et pärast kirjanduspreemia saamist olen hakanud end purjus peaga Jaan Krossiga võrdlema. Ja mulle tundub ka, et inimesed, kes esinevad mu juttudes kirjanduslike kangelastena, võiksid päris elus mu suhtes suuremat respekti üles näidata ning ma norin nendega seetõttu ennetavalt tüli. Aga ka selles ei ole mitte midagi uut...
Igal juhul ei jõudnud ma tänu sellele viimasele õhtule järgmisel hommikul tagasi kingapoodi Graham Avenuel. Kuhu jäidki maha lume-ja veekindlad, aga selle juures üllatavalt ilusad saapad. 39 dollarit ning firma Totes. Mul on neist jätkuvalt kahju.

Neljapäev, detsember 10, 2009

Uudiseid

Kuna paevikut pidada ega blogi pole olnud ei aega ei voimalust, kaalun motet avaldada siin katkendeid meilidest koju.
Aga sellega ei tegele ma enne jargmist esmaspaeva.
Vastus kysimusele: laheb hasti. Miamis laks, kui see koik toesti maksimaalselt lyhidalt kokku votta, vaga hasti. Praegu olen teist ood hipikommuuni hotellis sygaval Georgia metsas. Aga ka sellest natuke hiljem ja pikemalt. Tana varahommikul jatkub road trip tagasi New Yorgi poole ning lennuk laheb sealt linnast laupaeva parastlounal. Pyhapaeval lahen otse lennujaamast synnipaevabrunchile.
Ja kui praeguse asukoha olemus kokku votta: vaikne, rahulik, soe, eksootiline, new age, okoloogiline, luksuslikult looduslahedane....

Teisipäev, detsember 01, 2009

Miami

29. novembri esimesed tunnid oises Miamis. Olen joudnud koos galerist J, M ja hiinlanna V-ga messipaika. Teised (T, E, M, J, A) peaksid paari tunni parast samasse sihtpaika joudma.
Ma olen surmvasinud, 26-tunnise autosoidu jooksul voibolla 2 tundi kokku maganud ja kui ma silmad kinni panen, naen varvilisi psyhedeelseid mustreid.
Ma leian vorkkiige, kuhu ara kustuda. Aga enne seda kuulen, kuidas inimesed, kes on soitnud messi yles panema ja siia ehitama ning kes joovad olut ja viskit, omavahel raagivad. Otsetolge.
Esimene mees : Me peaksime siia lahedale swingers-klubisse minema! Motle, mees, sa lahed sinna majja sisse, seal on sellised naised... Kepid, keda tahad.
Teine mees: Lahme! Aga enne voiks jooki juurde tuua.
Esimene: Sa oled suureparane kunstnik!
Teine: Aitah. Ma hindan seda.
Ja enne kui ma pariselt ara vajun, motlen, et peaks selle artikli, mida yhe lehe arvamustoimetaja mult ammu on valja raakida yritanud, ikka ara tegema.
Uued, pehmed mehelikud vaartused.

Aga muidu on siinkandis tapselt nagu filmides nahtud. Niisiis ei vaari need palmid, soojus, rand, kohati stiilne ja kohati karjuvalt maitsetu arhitektuur, kergelt snooblik orna dekadentsi varvinguga atmosfaar ega oine Miami Beach pikemat kirjeldust. Ma hakkan oma tarretisevormi kokku panema ning silkoonvormi rebendeid lappima.

Neljapäev, november 26, 2009

New York

Kohal. Minu neli kohvrit zhelatiinnaise plastikust kapsliga ei lainudki kaduma ja levitavat tugevat, keemilist ja imalmagusat lohna.
Teised laksid Manhattanile Tanupyhaparaadi vaatama, mina olen J korteris koos soomlanna J, M ja hiinlannast kunstimanageri V-ga, kes J-le kodumaalt appi Miami Art Fairi asju korraldama lendas.

On pilvine ja tapselt sama kylm voi soe kui Tallinnas, yks J vaikestest koertest on paar kuud tagasi auto alla jaanud ning asendunud natuke suurema mustaga. Selle karvane nagu minu nao kohal ajas mu tana varahommikul karjatusega yles. See on: mina karjatasin.
Motlen, et kirjutan paar kirja koju ning magan siis natuke. Olen liiga vasinud, et viia taide oma esialgne plaan, jalutuskaik Grace Space-i vastas olevasse Convaysse oma vorksukkade varu taiendama.
Tana ohtul siis tanupyhaohtusook siinsamas ja arvatavasti28. ohtul algab road trip Miamisse.

Teisipäev, november 24, 2009

Betti Alver

Tartusse ei jõudnud,sest tegin plastikut.Tähistasin pärast viimase tüki viimase kihi valamist siinsamas. Ilus ja südamlik oli. Natuke sentimentaalne. Lõpus, kell kolm öösel vähemalt.

Esmaspäev, november 23, 2009

Skulptuurikriisid.Ja meditsiinilised

Eile hommikul alustasin,täna panen üles.

Mul on olnud äärmiselt dramaatiline nädal sellest ajast saadik, kui siia viimati kirjutasin.Skulptuurikriisid ja meditsiinilised. Miamisse kaasa võetava skulptuuri jaoks on ilmselgelt liiga vähe aega, lisaks oli mul tekkinud mõte lasta üle aastate teha igaks juhuks üks vereproov. Mul on mõnikord nimelt hirm, et ma pärin oma vanemate füüsilised haigused -- kahjuks ei ole selles komplektis mitte midagi psühhosomaatilist. Ma olen mõelnud, et ma pean mingites aspektides teisiti elama kui mu vanemad, sest ilmselgelt on mul 50: 50 nende geenid. Esialgu on see väljendunud üsnagi ebaregulaarses joogaharrastuses (mul on probleeme ükskõik mille tõeliselt järjepidevalt tegemises) ning ujumaskäimises, mis on viimasega võrreldes ikka väga regulaarne. Üks neist haigustest (üks vastikumaid ja ilmselgelt selle kohta liiga noores eas)mul eelmisel esmaspäeval diagnoositigi. Tund aega teadsin, et olen parandamatult, eluaegselt, süvenevalt ja ränki tüsistusi tekitavalt haige. Mind nõustati ja anti ravimeid ja öeldi, kui suures jamas ma olen, kuna mul pole haigekassakaarti. Siis tuli välja, et nende masin oli rikkis. Järgmised viis päeva olin surmkindel, et kui ka see karikas minust mööda läks, on mul kindlasti midagi muud. Nii lihtsalt see ju käiski -- astusid arsti kabinetist sisse, enda teada terve ja said viie minutiga teada, et oled väga, väga haige.


Ja nädala rekord: 14 tunni jooksul kaks korda silmakliiniku erakorralises vastuvõtus. Kõigepealt olid eile hommikul silmad paistes ja valusad ning öösel võeti klaasitolmu silmast välja. Viimast tegi piltilus noor vene meesarst.Hommikul oli sama kena noorem eesti naine. Lisaks võiksin mainida südamlikku registratuuri vanadaami --- mul oli hirm sinna teine kord tagasi minna, eriti kuna esimene kord seal silmades midagi ei leitud. Et äkki nad arvavad, et mul on lihtsalt igav või olen psühhopaat, kes otsib endal haigusi. Silmahaigusi. Lisaks sain teada, et hommikune jama oli suure tõenäosusega sellest, et soojapuhuriga kuumaks köetud ruumides plastikuaurudes viibisin.

Kolmapäev, november 18, 2009

Keskealine poliitikust ori

Ta jääb hiljaks. Tal on midagi autoga juhtunud. Tal on kaasas kollektsioon piitsu ja mustad sukad. Ja nõelad, desinfitseerimisvahend ja plaastrid. Algul koristab ta ilma nendeta, aga mõne aja pärast paneb jalga. Ta näeb sellisena suhteliselt tobe välja. Keskealine mees, kes mu kipsivalamisest residentuuriruumi jäänud laga kokku pühib, põrandat pühib ja tolmuimejat kasutab -- tehes seda silmatorkava pühendumise ja põhjalikkusega -- olles tulnud kindla teadmisega, et teenindab naisteseltskonda. "Kas su sõbrannad on ka S/M-is sees?", oli ta küsinud. Muidugi vastasin jaa. Tegelikult ei ole, loomulikult. Ei K, kes on tulnud pildistama seda, kuidas mees koristab ning mina tema rinnanibudesse nõelu ajan. Ta oli nimelt midagi karmimat soovinud ning minu esimesena väljapakutud ideega nõus. K sosistab mulle: "Ma olen teda kusagil näinud...". Mees märkab fotokaamerat K käes ja paneb endale kolmanda musta soki pähe. "Mind võidakse ära tunda". "Kas sa oled tuntud?", küsin. Mees noogutab. "Mulle tundub, et olen teda telekas näinud, " kommenteerib K, kui mees jälle eemal toimetab. "Ta jätab sellise inimese mulje, kes seal hindadest räägib..."
Ülejäänud naised on kaks Peterburi venelannat, sealsed kunstnikud ja luuletajad. Siin peatumas. Kirjanduslik kohtumine, näitus. Vanem punase poisipeaga naine ütleb, et tema sellist meest kardab -- ta kardab paljaid mehi. Noorem punase poisipeaga naine seevastu ütleb, et temal on ilus vaadata, kuidas paljas mees töötab. Kaks täiesti erinevat vaatenurka ühele ja samale asjale. Arutame K-ga, et see, kui korralikult ta koristamist võtab, näitab sihikindlust ja et küllap inimesed, kes on otsustanud elus kuhugi jõuda, ongi need, kes oma ülesandeid 100% täidavad.
Mees tassib mu gigantse kipsnaise rümba üles teisele korrusele, peseb ka seal põranda puhtaks ning toob mulle, venelannadele ja pildistavale K-le teed. Ma piitsutan teda natuke, mille peale ta ütleb üsnagi vaoshoitult: "Ai! Valus, mu käskijanna! Uhh!Uhh!" ning kurdab hetk hiljem, et jälgi ei tohi ihule jääda -- ta naine tuleb nimelt paari päeva pärast koju. Seal Eesti teises otsas, kust ta minu juurde sõitis. Nõelad lähevad nibudest üllatavalt kergesti läbi, vaja on ainult kergelt suruda ("Uhh!"). Nende eemaldamisel voolab verd ja läheb vaja plaastreid.
Tuleb ka kolmas, Amsterdamis elav sõbranna ning noorem venelanna jääb ärajoodud viinast täis.
Mees viib minu ja K oma autoga koju. Ta tunnistab, et ootas midagi enamat. Otse välja öeldult -- grupiseksi.Tema ei ütle seda nii otse, aga vihjab, et ootas kogu aja, et "millal siis asjaks läheb". "Sa ütlesid, et su sõbrannad on kõik selles maailmas sees..." Mul on saadud teenuses pisut pettunud klient, kes pole tegelikult muidugi klient, sest keegi ei maksa kellelegi mitte midagi. On üks mitte päris aus vahetuskaup. Mina sain puhastus- ja majaorjateenust ja eksootilise värvinguga tüdrukuteõhtu, tema sai võimaluse innukalt mu käske täita oma sukkades ja rinnanibusid läbistavate nõeltega, oodates, et kohe läheb orgiaks koos vabameelsete sadomasonaistega.
"See mees on täielik pervert!", helistab mulle veel samal õhtul K. "Ma kartsin teda ja tahtsin ööseks sinu juurde jääda." Mis on perverssus? Kas see, et omamoodi petta saanud keskealine sadomasokalduvustega pereisa Lõuna-Eestist proovis ühe tema teada vabameelse naisega veel kord õnne. Ta tahtis K juurde kohvi jooma minna. See oli tema arvatavasti veel kõige vähem perversne soov. Vaeseke.

Pühapäev, november 15, 2009

Kontrastne elu

Üleüleeile oli Global Container; üleeile oli paha olla, aga ma sain teada, et olen etableerunud kui kirjutaja (see teadmine mõjus äärmiselt tervendavalt) ning võtsin muljetavaldava kehaga naiselt vormi; eile valasin sellest positiivi (tulemus tekitas minus eufooriat); täna lähen kõigepealt oma sõbra riigikogulasest onu naise juubelile linna lähedal maal ning õhtul tuleb kogu seda kipsilaga ära koristama Eesti teises otsas resideeruv tähtis keskealine mees, kes tahab kogeda midagi valulist, ootamatut ja alandavat. Ma lubasin kutsuda oma sõbrannad vaatama seda spektaaklit (dresscode: pidulik!) ja lubasin tal paar nõela rinnanibudest läbi ajada.

Teisipäev, november 10, 2009

Global Container IX

KUNSTIKONTEINER ESITLEB:



KIRJANDUSLIKE KOHTUMISTE SEERIA „ÜKS HULLEM KUI TEINE”

Vene dissidentliku luule eri :

Irina Dudina, Vladimir Bauer, Nika, Natasha Romanova

12. novembril 2009. Algusega kell 18:00

+

GLOBAL CONTAINER IX

12. novembril 2009. Algusega kell 20:00

Kultuuritehases Polymer, Madara 22/Ülase 16



Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.

Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

Järjekorras üheksandal Global Containeril astuvad üles:



Irina Dudina (Venemaa)

Näitus



Teresa Lane (Austraalia)

„Brickmen and Figurative Freakouts ”

Näitus



Toomas Verrev (Eesti)

Mängufilmi „Ebalus” esilinastus



Katja Trojepolskaja (Venemaa)

Videopoeesia



Rebecca DeLange (Austraalia)

Installatsioon



Adam Gooderham (Austraalia)

Sound



Elijah Värttö (Austraalia)

Noise



Aaaaalsti Records - Mullets n' Bullets (Soome)

I love the 80`s

DJ-night



Karo Szmit (Austria)

“Remember me”

Interaktiivne netikunst



Ernest Truely (USA/Eesti)
Kristina Paabus (USA/Eesti)
Monika Mailinauskaite (Leedu)

"Read Me Like a Freakin' Book"

Performance



Sandra Jõgeva (Eesti)

Uue mööblikollektsiooni pilot





Global Containerit toetavad :

Eesti Kultuurikapital

Eesti Kultuuriministeerium









ART CONTAINER PRESENTS:



LITERATURE NIGHT IN THE SERIES „ONE WORSE THAN ANOTHER”

Russian contemporary dissident poetry : Irina Dudina, Vladimir Bauer, Nika, Natasha Romanova

Thursday, November 12 2009

Starting from 6 PM

+

GLOBAL CONTAINER IX

Thursday, November 12 2009

Starting from 8 PM

At Culture Factory Polymer

Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia

Global Container is a series of events,

that crosses the borders of good taste.

Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place

Participants of the nineth Global Container:

Irina Dudina (Russia)

" Political Carpets"

Exhibition



Teresa Lane (Australia)

„Brickmen and Figurative Freakouts ”

Exhibition



Toomas Verrev (Estonia)

"Ebalus"

Movie premiere



Katja Trojepolskaja (Russia)

Video poetry


Rebecca DeLange (Australia)

Installation



Adam Gooderham (Australia)

Sound



Elijah Värttö (Australia)

Noise



Aaaaalsti Records - Mullets n' Bullets (Finland)

"I love the 80`s"

DJ-night

Karo Szmit (Austria)

“Remember me”

Interactive internet art

Ernest Truely (USA/Estonia)

Kristina Paabus (USA/Estonia)

Monika Mailinauskaite (Lithuania)

"Read Me Like a Freakin' Book"

Performance action between text and the body.



Sandra Jõgeva (Estonia)

Furniture

Global Container is sponsored by:

Estonian Endowment of Culture

Estonian Ministry of Culture

Esmaspäev, november 09, 2009

Austria artikkel

Kaks kuud tagasi Sirbi jaoks kirjutatud, tundub, et seal seisma jäänud. Käsikirjad ei põle.

„Kas sina oled kunagi lennujaama skvottinud?“



„Kriitilised ruumid – kunst laenatud majades“

Kunstnike endi poolt juhitavate institutsioonide –(külalis)ateljeede ja galeriide-- sümpoosium Austrias, Grazis 4. -6. septembril



Sümpoosiumi, mille eesmärgiks oli sarnase, aga samas väga erineva ajalise pikkusega kogemusega inimeste kokkutoomine, korraldas Grazi kunstnike poolt veetav ateljeede ja galeriide kompleks Shaumbad. Kõigest aasta tegutsenud institutsioon, mille peaorganisaator on Grazis elav, rahvusvaheliselt tegutsev kunstnik Eva Ursprung. Üüritakse välja ateljeesid, peetakse mitut, seni hooti tegutsevat galeriipinda ning korraldatakse erinevaid, mitmeid kultuurivaldkondi ühendavaid üritusi. Ilmselgelt oli üheks sümpoosiumi korraldamise põhjuseks ka soov saada head nõu selliste, rohujuuretasandi kodanikualgatuse korras alustanud ning mõnel juhul juba aastakümneid tegutsenud institutsioone juhtivate inimeste käest. Samuti platvormi loomine kontaktide tekkeks ning omavahelise koostöö soodustamine.

Sümpoosiumil ettekannetega esinenud olid pärit Kesk- ja Ida-Euroopast: Juan Widmer esindas Rote Fabriki Zürichis, Gotlind Timmermans Domagk Ateliers`i Münchenis, Daniel Schörnig Spinnerei`d Münchenis, David Mataro ja Dajana Menenget Nave J(ota)t Barcelonas, Eric Duivenvoorden Urban Resorti Amsterdamis, Borut Savski ühendust Cirkulacija, mis tegutseb ROG`is Ljubljanas ning allakirjutanu Kunstikonteinerit Kultuuritehases Polymer Tallinnas. Natuke teise, kuigi lähedase eluala esindaja oli Alena Boika Prahast – muljetavaldava haardega, algselt tshehhi- ja vähesel määral ingliskeelsena alustanud kunstiajakirja Umelec peatoimetaja. Väljaanne ilmub praeguseks eraldi veel hispaania, saksa, inglise, hispaania ning hiina (!) keeles ja hiljuti alustas selle eraldi toimetus Londonis. Muude sümpoosiumile kutsututega ühendab Umeleci toimetust ka veel fakt, et nemadki asuvad endises, põhimõtteliselt lammutamisele määratud tööstushoones, kust võib maja omanikust kinnisvarabüroo nad minimaalse etteteatamisajaga välja tõsta. Selline sügav ebakindlus oma tegutsemiskoha säilimise suhtes tundus olevat universaalne probleem, ometi alustas ka nüüdseks üle kolmekümne aasta tegutsenud Rote Fabrik Zürichis lammutamisele määratud endises siiditehases täpselt samasuguses ajutisuse atmosfääris.

Kas investeerida ruumidesse, milles asutakse ja tegutsetakse – nii vaimselt kui füüsiliselt? Kas koht on oluline? Kas inimesed on olulised? Kuidas säilitada baasdemokraatia? Kuidas vältida sügavamate inimestevaheliste hierarhiate tekkimist? Ja lõpuks, juhul kui su organisatsiooni eluiga osutub üle ootuste pikaks – kas institutsionaliseeruda, surra või alternatiivsena uuesti alustada? Kuidas „deatraktiveerida“ teatud, halvamainelisteks kujunenud piirkonnad linnas? Tihti on need endised tööstuspiirkonnad, kuhu kunstnike ateljeed ning nende poolt peeatavad galeriid tekivad. Need olid küsimused, mis läbi sümpoosiumi esile kerkisid. Erinevate isetekkeliste institutsioonide reaalsed vastused neile küsimustele, nagu arvatagi võib, olid äärmiselt erinevad. Nave J(ota) Barcelona endises tööstusrajoonis Poblenou pidas vastu kaheksa aastat, Rote Fabrik Zürichis, nagu juba mainitud, on tegutsenud üle kolmekümne aasta, olles praeguseks mõjuvõimas, osaliselt riiklikult finatseeritud institutsioon. Rote Fabrik, millel on isegi oma keerulise struktuuriga valitsusorgan, hõlmab juba ammu mitte enam ainult kunstnike ateljeesid, vaid ka galeriisid, kontserdisaale, külaliskunstnike programmi ning restorani, millest ainuüksi viimane annab tööd viiekümnele inimesele. Samamoodi on olulisimaks kunstieksponeerimis- ja kunstivahenduskohaks Leipzigis kujunenud Spinnerei, kus asuvad üle saja professionaalse kunstniku ateljeed ning üksteist galeriid.

Läänes on tihti omavahel seotud alternatiivsed organisatsioonid ning skvottimine, kuigi kõigi eelpoolmainitud institutsioonid üürivad täpselt nagu Kultuuritehas Polymergi mõnelt kinnisvarafirmalt vana, „mahakantud“ tehase-või büroohoonet. Amsterdami skvottijate liikumise Urban Resort liikmed nõustavad kohalikku linnavalitsust nüüdseks seaduslikuks muutunud skvottimise juures --- nimelt on Amsterdamis ilmselgelt liiga palju uusi, tühjana seisvaid büroohooneid ning nende alternatiivseteks kultuurikeskusteks muutmine linna ametlik poliitika. Eric Duivenvoorden tõi välja Amsterdami linnavalitsuse kriteeriumid nn vabaruumile: odav, kollektiivne, Do it youself, isemajandav ning avatud naabruskonnale. Ühtlasi on seal eraalgatuslikus korras tekkinud vastuliikumine skvottimisele – nn antisquat, inimesed, kes on nõus muidu tühjana seisvatesse hoonetesse elama asuma, et takistada „päris“ skvottijaid – hoonesse, kus keegi juba elab, on nimelt seadusevastane sisse tungida. Iroonilisel kombel on antikvottijatel skvottijatest oluliselt vähem õiguseid.

Saksa kirjanik ja kuraator Jochen Decker aga tutvustas uusimat kodanikualgatust Berliinis – hiljuti suletud väiksema lennujaama Tempelhofi skvottimist ning selle hiigelruumide uusimaks kultuurikeskuseks muutmist. Ürituse slogan „Kas sina oled kunagi lennujaama skvottinud?“ koos selle alguskuupäevaga „20.06. 2009“ ütleb enda eest kõik. „Berliin on pankrotis järgmiseks kahekümneks aastaks. Majanduslangus kestab veel sada aastat. Läheme vooluga kaasa! Läheme koos linnapoeetidega!“, lõpetas Jochen Decker oma ettekande.

Üritust korraldav Grazi Shaumbad ise aga oli näiteks nutika „kultuurilise taaskasutamise kohta“ – nimelt on Eva Ursprung saavutanud järgmise kokkuleppe kohaliku kunstnihoonega. Shaumbad saab endale valida juba toimunud ja mahavõetud näitustest ülejäänud materjalidest seda, mis neile vajalik tundub. Endine seitsmekümnendatest aastatest pärit, madalate lagedega büroohoone oli tunduvalt originaalsemaks muudetud, kattes terved seinad kunstihoonest pärit hiiglaslike peeglitega. Paindlikkus, võime eksperimenteerida ning ümbritsevast keskkonnast ja inimestest parim välja tuua, järjepidevus ja oskus hirmu ebakindla tuleviku ees ignoreerida tunduvadki omadustena, mille läbi on võimalik iseseisvaid institutsioone tegevuses hoida. Mõneaastalistest ekperimentidest mitmeid kümnendeid kestvate, järjest püsivamaks ning suuremaks muutuvate projektideni.

Omadega läbi

Kui sul on meditsiinifoobia, on arsti juures käik omaette katsumus. Ma olen seda vältinud nii palju kui võimalik, tuues ettekäändeks muu hulgas puuduva haigekassakaardi. See on tegelikult üsna nõrk põhjendus. Kolm talve tagasi oli mul vist kerge kopsupõletik --aga ma ei läinud ikkagi. Võtsin mingi aja illegaalselt saadud vene nõrku põletikuvastaseid ravimeid. Haigus läks järjest hullemaks ja kestis kokku üle kuu aja. Ma tegin kõike, nagu ma polekski süvenevalt haige. Lõpuks helistasin perearstiinfoliinile, kus sain sõimata ("Mul on kodus veel karp selliseid-ja selliseid antibiootikume, kas ma võiksin neid nüüd võtma hakata?" -- "Ma ei ütle sulle põhimõtteliselt mitte midagi! Homme lähed arsti juurde!" -- "Aga mul ei ole haigekassakaarti.." --- "Kas ei ole paarisadat krooni visiiditasu!?" ) Anonüümne perearst telefonis hirmutas anonüümset mind põhjalikult, olin ma ju sümptomeid kirjeldanud -- pidev palavik ja köha, nõrkus, higistamine, raginad kopsus -- isegi mina teadsin, et see on vähemalt korralik bronhiit. Kujutasin ette, mida veel reaalne arst võiks öelda, olles minuga samas ruumis. Ma lubasin telefoniarstile, et lähen ülejärgmisel päeval, esmaspäeval kindlasti tasulisse vastuvõttu ja lasen röntgeni teha. Aga enne ostsin ma apteegist kopsuhädade vastu mõeldud homöopaatilisi terakesi, mille puhul pole mitte väiksematki loogilist põhjust arvata, et need midagi ravida võiksid. Ometi oli mu kopsude seisukord järgmiseks päevaks oluliselt parem ja mingil müstilisel põhjusel terveks ma sain. Ilma erakliinikusse või perearsti juurde minemata.
Täna pidin seda muul põhjusel uuesti tegema. See võttis uskumatul kombel energiat ning tekitas pärast tunde, nagu oleksin väga vaiksel moel närvivapustuse üle elanud. Öösel magasin äärmiselt halvasti ja vähe ning kogu päeva ei suutnud ma mitte midagi teha. Enne kella kahte (visiidiaeg) ootusärevusest ning halvatuselaadsest hirmust, pärast totaalsest pingelangusest. Kui mulle analüüsitulemused kätte anti, mis midagi ei näidanud, oleksin ma peaaegu nutma hakanud.Sain viimasel hetkel pidama. Ma olin selle probleemiga, mis on tegelikult krooniline, arste vältinud viis või kuus aastat. Millele eelnes mitu ringi, aastaid kõiksugu spetsialiste ja uuringuid, et mul ei peaks seda jama olema, aga näe, ometi on....
Ühesõnaga -- mul on üsnagi totaalne meditsiinifoobia... Erakliiniku külastamine aitab väga natuke, näed vähem haigeid inimesi, pole tigedaid registratuuri-ja garderoobimutte ja arstid on sõbralikumad...

Kolmapäev, november 04, 2009

Update -- vahepealsed orjad

4. oktoobril käis noormees, kes minuga kunagise kuulutuse asjus ühendust võttis, ühisateljee põranda lohakalt puhtaks pesi ja leidis siis, et see pole ikka tema jaoks. Tal oli mõningaid kogemusi oma ekstüdrukuga ja ta oli kergelt endast väljas faktist, et alumisel korrusel maalinud K uksest sisse astus.

10. oktroobril käis üsna mittemidagiütlev keskealine mees. Minu kodus. Külas olid U, ajalehe toimetaja ning A. Mees tõi kaasa kimbu lilli ning hispaania vahuveini, mida ta korralikult avada ei osanud (ta püüdis väljatulevat vahtu suuga -- kohutav!), pani kuidagiviisi kokku minu poolt nädalaid varem ostetud riiete stange ja korjas ning riputas sinna rõivaid. Asjandus kukkus pärast ta lahkumist kokku ning samuti tundus ta olevat kogemata ära visanud mu äsjaostetud kleidi, mis oli veel poe kilekotis. Lisaks üritas tegelane ära minna, kui kõik ülesanded veel täidetud polnud.

Üleeile, 2. novembril külastas mind mu kodus eelmisel Global Containeri (27. august) aktsioonis osalenud pikk tõmmu noormees (ta oli neist kolmest, kes seal olid, ilmselgelt kõige ilusam ja paljud naised tundsid huvi, kes see on...). Ta ütles juba siis, et tahab naisteseltskondi teenindada. Kutsusin K külla. Ori koristas ja meie lobisesime. Eile helistas ta jälle ja tahtis tagasi tulla.

Täna ja eile helistas keskealine mees, kes on mu telefonis nime all "Ori Võrumaalt". Ta on seal vallavanem või midagi taolist. Tahab laupäeval tulla. Mõtlen selle üle.

Teisipäev, november 03, 2009

Ashram

Jah, ma olin vahepeal neli päeva jooga-, meditatsiooni- ja hingamisharjutuste kursusel Kesk-Eestis ning tegelesin eelpoolnimetatutega hommikul kella seitsmest õhtul kella kümneni. Ja oli kolm päeva koos teistega täiesti vait, kellelegagi isegi pilguga kontaktis olemata. Või midagi lugemata või kirjutamata. Õpetaja oli lüheldane keskealine Londoni hindu nagu äärelinna Buddha ja ma sain aimu, kuidas Indias, hinduistlikes gurukesksetes ashramites inimesi õpetatakse. Mis oli ... õpetlik ning mingil tasandil kahtlemata inspireeriv. Kuidagimoodi kedagi õpetatades kasutatav. Ja kõik see kokku mõjus loomulikult hästi. Pärast tagasitulekut ei leidnud endas jõudu kohe maailma tagasi tulla, vaid ma lugesin läbi kaks nüüdisaegset raamatut India ashramite ja pühameeste juures eneseotsimise kohta (eesti autor ning rahvusvaheline bestseller), klassiku novellikogu kahes köites (mitte 100%) ja kaasaegse itaallase stiilse lapsepõlve-horrori. Ja tundsin äkki, et iisraeli kuraatori näituse avamisele minematajätmine oleks räigelt ebaviisakas ja hoolimatu. Sest ma olen temaga kunagi samal siinsel näitusel osalenud ja samuti suvisel feministlikul workshopil. Meil oli millegipärast hea kontakt ja ta suhtus minusse algusest peale südamlikult, peaaegu emalikult. Selle impulsi ajel läksin Kunstihoone avamisele, milletaolistele üritustele ma pole ammu jõudnud. Viimati oli seal oma näituse avamisel märtsis. Nüüd siis jälle -- üllatavalt vähe inimesi ja "afterparty" iisraeli kunstitegelastega. Viimase aja sotsiaalselt tagasitõmbunud elule, mis ka kahtlemata kohe otsa lõpeb, meeldiv vaheldus.

Pühapäev, oktoober 25, 2009

Brasiilia vaesed

Vaatasin just dokfilmi Rio de Janeiro slummidest ja muutsin ühe asja kohapealt meelt. Kui varem tundus mulle see, kui mu sõbrannad rääkisid, et nad ei taha negatiivse sisuga ja depressiivseid filme vaadata, mulle omajagu väikekodanlik ja nõme, siis nüüd saan ma neist rohkem aru. Jah, see on kohutav, kui politsei sadu vaeseid, kellest suur osa on narkodiilerid ja röövlid, maha laseb ja see on tore, kui nad tänavale minemise asemel tantsivad ja laulavad, aga mida mina teha saan? Osta Fair Trade kohvi?
Ma lugesin just Ema Teresa elulugu ja olen seetõttu kergemini süütunde tekitamise läbi manipuleeritav.

Laupäev, oktoober 24, 2009

Ostud

Mul on nüüd taldlihvija, erilise nurgalihvimisotsaga ja triikrauakujuline.
Ja siis tegin enda kohta pühadustteotava, hullumeelse ja radikaalse ostu -- teatripletid. Millelegi populaarsele. Ostu sooritada oli peaaegu piinlik ja müüja oli ülbevõitu, reageerides mu parajale shokeeritusele, et enamus pileteid on otsas: "Mida teie siis mõtlete?". See on : ostes kolm päeva ette piletid! Ainult üksikud kohad tagareas olid järel, kõige odavamad. Uskumatu. Erakordselt populaarne meelelahutuse vorm.

Pealkirjata I

Tallinlased on heatahtlik publik. Ovatsioonid on iga kord tormilised.

Sergei Dovlatov, "Kompromiss"


Ma käisin eile teatris. J sünnipäev oli väikses teatris kesklinnas, mille seinad olid kaetud mistraga ja põrandad mitme kihi vaipadega. Seal pidi saapad ära võtma, mille vastu paljud sünnipäevakülalised protesteerisid, mina nende hulgas ja see ruum nägi oma sopilisuse, loomapeadega seintel ja vedruvoodite ning diivanitega välja nagu kellegi kodu. Atmosfäär ja sünnipäev ise saavad maksimumpunktid. Aga teatrietendus ise, noored tegijad, tekitas samasuguse efekti nagu 99% minu mitte eriti paljudest teatrikülastustest. Mulle tundub, et ma olen sattunud kuhugi võõrale peole, kus on teised väärtushinnangud ja teised kombed. Asi, mis mulle teatrisse sattudes alati muljet avaldab, on see, et inimesed naeravad KOGU AEG. Absoluutselt kõik on neile naljakas, mis näitlejad laval teevad. Nad on korraga äärmiselt vähenõudlikud -- näitlejal pole vaja isegi näppu näidata, et teenida ära poole publiku naeruturtsatused. Ta, see on näitleja, võib lihtsalt seista. Teha grimassi (siis naeravad kõik) ja kui ta veel mõne mõtestatuma liigutuse teeb, naeravad kõik juba hüsteeriliselt. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Filmi vaadates ei käituta niimoodi, samuti ei õnnestu kellelgi seltskonnas nii vähesega sellist tähelepanu ja imetlust saada. Aga pane kaks inimest, kes oskavad oma koolitatud häält kasutada (eilne etendus oli isegi ilma sõnadeta, tekst tuli lindilt)ja omavahel koordineeritult liikuda, lava peale, kutsu inimesed vaatama ja vaimustus on garanteeritud. Eilne jant oli politseiniketeemaline absurdietendus, milles oli kaks näitlejat, üks neist ukrainlasest teletäht. Mõtlesin, et inimese karisma näitleja puhul ei ole ikka universaalne asi, vaid sõltub lavastajast (süüdimatu telereporterina on ta vist iseenda lavastaja), aga siis jõudis mulle kohale, et kes olen mina siin kohut mõistmas -- ülejäänud publiku jaoks on ilmselgelt igaüks karismaatiline, kes on juba näitlejarollis lavale lastud. Ja lisaks ütlemata naljakas.
Sõbranna E, kes elab Pariisis, vaatas peo edenedes purju jäävaid inimesi, kommenteeris, et Prantsusmaal loetakse rohkem kui kahe klaasi veini joomist alkoholismiks ja ma kinnitasin talle, et siin pole täis jäämine jätkuvalt etiketirikkumine. Vähemalt sellisel peol mitte.
Ja kuna viimane raamat, mida ma lugesin, on James Martini "My Life with the Saints", jesuiidi preestri poolt kirja pandud pühakute elulood ning tema enda suhted nendega, satun ma nüüd pidudel kaugelt rohkem religiooniteemalistesse vestlustesse kui varem.

Neljapäev, oktoober 15, 2009

Con Artist

Kostabist on tehtud film. Üsna karm tundub -- ja hea dokk.

Treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=EHJAlEHf8H4&feature=related
või siis see:
http://www.youtube.com/watch?v=h_igsjyj2_A&feature=related

Lühike katkend filmist:
http://www.youtube.com/watch?v=30BC7vDg2hg

Teisipäev, oktoober 13, 2009

Kitshist

Vene ajakirjanik PM on mulle helistanud ja tahtnud minuga kokku saada. Enda galeriis sadamapiironnas. Ta helistas mulle eelmisel nädalal kaks korda, aga pikemalt telefonis rääkida ei tahtnud. See kõlab kahtlaselt, aga ma lähen kohale. PM on ülimalt viisakas. Keskealine blond mees. Tema, või siis ebamäärases vanuses, aga modellivälimusega blondi naise peetav galerii on kõige hullem kitshiurgas, mida olen tükk aega näinud. Selle aknad ja klaasist uks on mere poole. Butiiki või ilusalongi meenutav ruumiformaat. Kitshilik puidust mööbel. Isegi väikest seinapinda täidab üsna jäle, "sürrealistlik" seinamaal(!). Seinamaali osa on pseudo-barokk-stiilis kuldne kapike, mille kaks jalga on päris ja ülejäänud seinale maalitud. Ei, see pole veel kõik. Neil on baarilaud ja baaripukid, mis on Jackson Pollocki stiilis värvi täis pritsitud. Ja glitterit. Kokku kõige rohkem viiskümmend ruutu. Imestan, et naisgalerist on niigi tagasihoidlikult riides : "kunstipärase" geomeetrilise mustriga liibuv villane minikleit ja mustad pikad saapad. Mustad õhukesed sukad, milles on väiksed augud. Venelanna kohta napp meik. Imestan, et ta silmalaud pole Pollocki stiilis pritsmetega kaetud. Seintel on näitus -- tihedalt reas maalid sellises vene poolprofessionaalsete ja amatööride poolt vägagi armastatud, aga samavõrra jäledas stiilis. Kitsh-sürrealism. Mingid ebamäärased kujundid, paar väga maitsetus võtmes stiliseeritud portreed. Räme, ülimaitsetu kitsh. Selliseid maale müüakse laatadel ja turistidele kõigi maailma linnade tänavatel. See on mingi selvehalli-moodne kunst. Ma ei saa, kust tuli PM-l mõte, et mul oleks vähimgi soov sellises kohas näitust teha -- makstes selle eest veel 1000 krooni nädalas peale. See, mida nad eksponeerivad, pole isegi kunst, vaid midagi väga imelikku. Mingi paha paralleelmaailm, mille olemasolust oleksin parema meelega teadmatuses. Seda kõike -- tegelikult murdosa sellest -- PM-le ütlengi, võimalikult rahulikult ja viisakalt. Algul hakkab ta karjuma, aga siis joome kolmekesi koos teed ja vestleme üsna sõbralikult. Nad räägivad, et müüvad eesti kunsti Venemaale ja Euroopasse ja mina näitan oma fotosid oma asjadest. "Äkki tuleb mingi idee, mis siia sobib", pakub PM. "Shokipildid?" "Neid teil juba on", mõtlen. Aga ei ütle. Ta aitab mulle laia joonega mantli selga. Ma usun, et ta on inimene, kes ei taha halba, aga võime mingeidki otsuseid kunsti kohta vastu võtta ei tule kah iseenesest. Kujutan ette, et umbes samasuguse jama korraldaksin mina, kui otsustaksin üleöö näiteks jazzipromootoriks hakata.
Veel hiljuti kohatud kitshi-ilminguid: edukaima taani rezhissööri uusim film. Ja edukaima eesti rezhissööri oma. Ma ei tea, mis värk selle sürrealismiga on : kui pole oskuseid või ideesid, laenatakse alati sürrealistidelt. Ei oska portreed joonistad -- plagieerid Picassot. Ei oska stsenaariumi kirjutada -- plagieerid Tarkovskit või Bunueli. Milleks vaevata end sellega, et üritaks mingit usutavat ja kaasahaaravat lugu välja mõelda, kui on alternatiiv: lüki ritta paarkümmend absurdset, seletamatut, põhjendamatut, "unenäolist" stseeni ja tegelast, pooled neist kelleltki varastatud. Teine populaarne teema on muidugi sümbolid.See halb maalija, kelle näitus seal PM galeriis oli -- talle meeldisid näiteks kalad. Ja nunnad.
Ja sellised plagiaatorid on muidugi põhjuseks, miks näiteks algne, "päris" sürrealism samuti vastik tundub -- kõike seda on sajad keskpärased või alla selle tüübid korranud, tsiteerinud, plagieerinud ja lahjendanud. Samamoodi olid kinoajaloo kohustuslikud suurkujud ütlemata tüütud --- kõik nende leivanumbrid olid sajas vormis ja variatsioonis nähtud. Päris Tarkovskit on võimalik kuidagimoodi välja kannatada, aga midagi enamat see ei paku. Tüütu, pretensioonikas ja igav -- aga see pole loomulikult enam tema süü.

Laupäev, oktoober 10, 2009

Kashmiir

Mul on üks kashmiirist kampsun. See on mu silmatorkamatumaid riide-esemeid -- ma ei mäleta, et keegi oleks seda kunagi tähele pannud või selle kohta komplimendi teinud. See sulab ülejäänud garderoobiga ühte. On mõnes mõttes üsnagi mõttetu. See langeb õlgadele nagu 40ndate aastate filmidiiva peleriin ja on üsnagi mittemidagiütlevalt musta värvi. Seec peaks olema teoreetiliselt kallis -- ametlikult algavad kashmiirkampsunite hinnad 4000-st kroonist. Minu oma on New Yorgi outletist (Filene`s Basement) ja maksis seal röögatu summa -- 70 dollarilt. Nüüd on tal koiaugud sees, aga need pole palju näha. Ma ei tea, kui palju koipulber maksab, aga eeldan, et kuni 50 krooni.
Ma olen oma raamatu andnud kaunitarist ametnikule ja kuulsa rezhissööri eks-elukaaslasele ning sümpatsele homost riigiametnikule.
Ma teen diskot kahele ilusale õele ja mu on üllatavalt hea olla, kuigi ma lubasin endale, et lähen kohe koju.


Soundtrack: The Pierces, "Boring". David Bowie, "Five Years". Blondie, "Heart of Glass". "The Stoogies, "SEarch and Destroy". Michael Jackson, "Billie Jean".
Banaalne, aga tõsi.

Neljapäev, oktoober 08, 2009

Majabänd


Reedel, 9. oktoobril kl 20 toimub Kunstikonteineris Kultuuritehases Polymer korraga Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi plaadiesitlus, unplugged kontsert ja valimiskampaania "Ma kandideerin!". Bändi liider ja solist Vana Kartul kandideerib Tallinna Sadama Nõukogusse, klahvpillimängija ja taustavokalist Maarja Tallinna Kommunaalameti direktoriks. Tallinna linnapea, õiguskantsleri ja Comarketi turvamehe portfellid on läbirääkimiste küsimus.
Kavas on lisaks plaadiesitlusele ja konterdile ka kihutuskõned ja poliitiline debatt.


Lisainfo:
Tanel Saar
55941211
Sandra Jõgeva
5543961
Vana Kartul
511691

www.hot.ee/kevadband
www.artcontainer.ee

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03

Esmaspäev, oktoober 05, 2009

Nädalavahetus

Tuim kroonika. Laupäeval K-ga Balti jaama turul seoses tänase majaliste õhtusöögiga ning siis spontaanse road tripi algus koos I-ga. Enne seda tuleb orjakandidaat, kes põranda ära peseb ja ravime K külmetust pipraviinaga (töötab).Tartu (Zavod ja K juures ööd). Järgmisel päeval: Ida-Eesti. Piknik Peipsi ääres + Kuremäe klooster + VAlaste (pankrannik). Tagasi pühapäevakino ajaks, kus näitan lubatud Eurovisiooni filmi asemel (minu aastatetagune "filmikollektsioon", mis tähendas VHS-kassettidele telekast huvitavamate dokkide lindistamist), mida ei suutnudki leida, hoopis dokki zoofiilidest. Lahkub ainult üks inimene, hollandlasest muusikapromootor, keskealine mees, kes tuli spetsiaalselt väljakuulutatud filmi jaoks kohale. Ma ei ole kindel, kas see vana dokk suudab enamuses vaatajatest zoofiilide suhtes empaatiat tekitada, kuigi on korralikult tehtud ning filmi tegijate sümpaatia kaldub ilmselgelt nende poole. Äkki on asi selles, et zoofiilid on dokis koledad. Ise olen selle lõppedes igal juhul sügavalt veendunud, et selle teo eest vangipanemine on üsna keskaegne lähenemine. Ja veel : me elame ühiskonnas, kus seksuaalsus on pjedestaalile asetatud ning selle väljendamist soositakse ja õhutatakse. Eriti kuri nali, kui kellelegi on tänapäeval sattunud üks vähestest keelatud orientatsioonidest -- näiteks loomad. Ja nagu filmi zoofiilid rääkisid -- nii koer kui hobune saavad ennast kaitsta. OK, OK, ilmselgelt olen praegu mõjutatud eelmise nädalalõpu sookonverentsist ning vestlusest fetishihuvilise kirjandusuurijaga, aga praegu ei näe ma küll midagi VÄGA hirmsat selles, kui keegi tahab oma hobusega abielluda.