Jõulutuur

Tartus jõuan ööseks K, tema naise L ja nende kolme tütre juurde. See ongi Tatus kõige sagedasem ööbimispaik tänapäeval. L teeb parasjagu siis, kui kui kelle kaks öösel kohale jõuan, köögis piparkookidele glasuuri ja ma aitan teda. Varahommikul ajan K-ga juttu, enne kui see tööle läheb ning saan teada alternatiivse, aga usutava ja mõistliku teooria kurikamehe kohta. See teooria on üsnagi lohutav -- vene maffia omavahelised arveteklaarimised ning sama olevat juhtunud Starmani omanikuga. Sisuliselt kurikaga pähe. Lisa: kompromiteeriv klatsh Arvo Pärdi kohta.
Tartu on jõulureede veetmiseks äärmiselt sobiv paik -- lumine, vaikne, pidulik ja keset Raekoja platsi on lodi.
Kohalik kunsti aastanäitus on halb. See on kummaline -- Tartu linnas ollakse vist sada aastat usustud, et seal tehakse päris kunsti, tegeletakse sisuliste ning puhast maalikunsti puudutavate, ajatute küsimustega. Lisaks on seal mitu kunstiõppeasutust. Tulemus on hämmastavalt provintslik ning suurem osa maalikunstist lohakas, väikse töömahuga ja mittemidagiütlev. Vaadates neid töid, ei võta nad seda asja pooltki nii tõsiselt, kui sõnades väidavad. Lisaks mitu piinlikku inside-nalja.
Edasi: bussiga Tallinna, kus E näituse avamisel saan kokku M-ga, kellega omakorda saab Pärnusse. B-l ja P-külas, kella kolmeni üleval, oma korterisse ei jõauagi. Nagu Tartuski, ärkan üles lastekisa ja päkapikujutu peale. Nagu Tartus, lähen kohalikku kunsti aastanäitust vaatama. Mis, olgem ausad, on ikka väga palju parem. Mis on teema, millel ma praegu pikemalt ei peatu, sest kirjutan sellest artikli. Lisan vaid, et mõnikord võib kunstikeskkonna mõttes kümnekonna aastaga teha ära kaugelt rohkem kui sajandiga.
Kohtun J-ga, keda näha on alati tore ning kellega rääkida samuti. Kunstist, kuulsusest, kultuuripoliitikast, millest iganes... Ta esindab tervet mõistust ja teravat pilku maailma asjadele new age-võtmes. Kui vastuoluliselt see ka ei kõlagi, on see ometi tõsi. Edasi: M näitus, koos J-ga M-l külas, koos J-ga läbi lumise, pimeda ning nüüd juba väga vaikse linna bussijaama. Tallinna bussis on peale minu vist ainult kaks inimest. Jõuluõhtu vanemate juures koos vennaga. Muuseas: igasuguseid jõuluõhtul tekkida võivaid perekondlikke pingeid annab hästi vältida, võttes kaasa kellegi võõrama või saabudes võimalikult hilja. Ja kingituste jagamise tasub ka jätta kõige lõppu. Endale pole mul see juba ammu enam kuigi huvitav, kuna saan aastaid kingiks ainult raha, aga õhtu kompositsiooni mõttes on hea. Ja Mel Gibsoni film Jeesuse kannatustest sobib samuti suurepäraselt jõuluõhtu taustaks, sest on ju Jeesuse piinade üle mediteerimine üks ülimalt oluline aspekt kristluse traditsioonis. Kõik need pühakud kütsid end üles, seda võimalikult elavalt ette kujutades. Enne ja pärast filmi tahetakse niikuinii jõulukontserte näha (mu põlgusega segunev ükskõiksus muusika ja muusikute vastu süveneb hirmuäratava kiirusega).
Lühidalt: suurepärane jõuluõhtu.

Edasi tulemas: A tuleb täna minu vanemate juurde ning mina vastan samaga homme.