Post-jõulud

Olen käinud kirikus (sektis) ning sama koguduse palvekoosolekul. Nii mõistlik ja rahulik ja mitte-eksalteeritud ja inspireeritud kui oli esimene, samavõrd vastandlik sellele kõigele oli teine. Kuigi -- inspireeriv (ja inspireeritud)kahtlemata. Sellel kõigel on nii isiklikud põhjused kui see näitus, mille aeg on mul kinni pandud järgmise aasta lõpuks.

K tegi mulle parima võimaliku jõulukingituse -- tuli appi koristama. Ma viskasin ära viis prügikotitäit asju -- mu ema korjatud rohuteedest, nii viisteist purki kuni riieteni, mida olen alles hoidnud hoolimata faktist, et neil on absoluutselt mitte-eemaldatavad lateksvärvi-või silikooniplekid...
Mul on ikkagi kohutavalt palju asju ning peaaegu täielikult puuduvad kapid ja raamaturiiulid. Mul on tohutult riideid ja jalanõusid ja kosmeetikat ja raamatuid ja CD-plaate, millest enamus on katki kriimustatud ja katkiseid kaelakeesid ja mõttetuid väikekodanlikke kohvitasse. Koos alustassidega, loomulikult.
Sünkroonsusest annab tunnistust fakt, et just nüüd helistas mulle keegi: "Orjapoiss siin. Kas mind ei ole vaja mingitele üritustele? Kas ainult naised? Ma siis helistan homme enne kella kuut üle!"

Ma loen Primo Levi raamatud, mille ingliskeelne pealkiri on "Surviving Auschwitz", mille leidsin kuu aega tagasi Bedford avenüült viie dollari eest. Selle tiitellehel on vabavärsi vormis needus kõigile neile (või siis pigem meile), kes on oma soojades kodudes ja kes ei taha sellest, mis juhtus Primo Levi sugustega, mitte midagi teada. See needus oli kutsuv -- ma ostsin raamatu ära, kuigi müüja ei olnud nõus hinda alla laskma ("See on niivõrd oluline raamat!") ja nüüd loen. Levi kirjutab väga hästi, peaaegu sama hästi kui Robert Frister. Kui poleks olnud viimase "Mütsi", poleks ma iial tulnud selle peale, et koonduslaagrikirjandust lugeda.
Õhtulehega kohtun homme.