reede, mai 31, 2013

Ärkan üles mootorratta, muruniiduki ja lindude helide peale. Kohe bussi pealt maha tulles sain aru, et elan külas. Mis on tegelikult väga meeldiv. Tallinn võib olla metafoorselt küla, aga Kalamaja on seda lisaks ka ajalooliselt. Kui ma midagi Riiast taga igatsen, siis seda, et kohvikud ja poed avatakse seal kesklinnas isegi juba kell seitse hommikul ning avatud on nad isegi kuni südaööni. Tavalised kohad. Rimi näiteks. Jah, ma saan aru -- tegelikult on nii, et töötajatel on seal veel vähem õiguseid kui siin. Ja väiksemad palgad. Ja varsti tuleb ka neile euro. Aga siiski...

esmaspäev, mai 27, 2013

Täiendusi Riia getole

See eelmine postitus on üllatavalt palju vastukaja saanud. Olen kuulnud, et peaksin ETTEVAATLIKUM olema. Mitte igale poole ronima. Mitte raha pärast (60 eurot ikkagi!) kõike tegema. Hea soovitus, ilma irooniata, aga ma siiski tuletaks meelde, et tegu oli Läti juhtiva kunstiinstitutsiooni kutsega teha stand up eksperimentaalsel festivalil, mis olevat HUVITAVAS linnaosas. Ma ei läinud sinna nalja pärast ekstreemturismi harrastama või midagi.

Samuti kuulsin, et see ikka ON ülimalt kahtlane koht. Et Riia kuritegevus on teine klass kui Tallinnas. Et neil tüüpidel pole arvatavasti isegi mingeid dokumente.
Et Riias pargitakse auto ööseks mitte tänavale, vaid lukustatud hoovi.

Ja värske tähelepanek ja kõrvalpilk sõbrannalt: see konverents korraldati seal getos sellepärast, et selliste teemade peale saab hästi raha küsida. Neighbourhood. Linnaruum. Nõukogude nostalgia. Piirkonnaaktivism. Kogukond.
Vt ka: lamburimängud 18. sajandil. Rikkad mängisid karjuseid. Milline romantika, eks ole.
Vt ka: korruptsioon.
Vt ka: liinibuss, mille juht viib su otse kodumaja ette (antud juhul: Eesti Saatkonna korter Skolas ielal), kui natuke (mäletan, et see summa, mille selle kamba peale kokku viimaste reisijatena maksime, oli impressiivselt väike...) raha annad. Mäletan ka mõtet: huvitav, kui palju peaks maksma, et bussi endale saada?
Vt ka: Leedu, kus parkimistrahv lahendatakse rutiinselt altkäemaksuga liikluspolitseinikule.

Ühtlasi meenus, kuidas mu eilsele ohkele seal getoviinapoes, et ma ei saa aru, kuidas sellised asjad võivad juhtuda, vastas juut nimega Marks Kalinins näpuga taevasse näidates: "Ona znajet." -- "Ona?" -- "Ili on!"

pühapäev, mai 26, 2013

Riia geto

Riias avastasin, et festival, kuhu mind kutsus Läti kaasaegse kunsti keskuse kuraator, toimub getos. Kriminogeenne kant umbes nelikümmend kilomeetrit Riia kesklinnast eemal. Mulle olid antud instruktsioonid, keegi vastu tulla ei viitsinud. Olin saatnud juba üleeile õhtul meili, kus oli mainitud, et mu telefon ei pruugi töötada Lätis (otsustasin arve maksmata jätta praegu). Avastasin küll juba bussis, et veel saab helistada, paraku sai telefon tühjaks ja akulaadija olin kohvrisse pakkinud.
Nii. Ja bussist välja astudes avastasin, et olen Narva äärelinna Läti versiooni sattunud. Kõik kohad ilmselgelt VÄGA kahtlaseid tüüpe täis. Ja mitte ühtegi politseiautot. Pidin minema esinema mingisse baari. Küsisin esimeste ettejuhtuvate inimeste, lapsega jalutava perekonna käest, kuspool see baar on. Need ei teadnud. Otsisid Google`ist telefoniga. Venekeelsed telefonikõned. Nende sõbrad ka ei teadnud seda urgast. Ütlesid, et siin on ohtlik, pakkusid, et helistagu ma nende telefoniga kuraatorile. See ei võtnud võõrast numbrit vastu. Jube hakkas. Pimedaks hakkas ka minema. Kohver, arvutikott, käekott. Raha, dokumendid. Kusagil getos. Kaks kolmest mehest tänaval mõjusid nagu endised ja tulevased vangid või narkodiilerid. Või mõlemat korraga.
Mu uued tuttavad, perekond lapsega, ütlesid, et ikka väga ohtlik on see kant. Lähedal pidi olema bulgaaria võõrtööliste ühiselamu. Veel jubedam hakkas. Nägin ise ka, et see on ehtne geto. Kuraator oli plaaninud mingi utoopiateemalise konverentsi kohalikku baari, mida keegi ei teadnud. Utoopia, düstoopia, naabruskond,  linnaruum... Oma uutele tuttavatele kirjeldasin seda sõnaga "Huinjaa kakoje-to. U menja lektsija tam". Keegi ei tahtnud uskuda, et midagi tõsiseltvõetavat seal korraldatakse. Olid kuraatori peale ülivihased, et see välismaalase niimoodi üksinda sellisesse kohta saadab. NB! Kuraatoritibi ei teadnud, et ma vene keelt, või, noh, platnoikeelt mingil määral räägin. Sedagi ainult tänu hiljutistele filmivõtetele. Ja tänu sellele, et ühe peategelase kõnekasutus mind ütlemata kombel lõbustas ja ma olin ta keelest endale märkmeid teinud. Operaator, vana kooli mees rääkis jälle hardusega Brodskist ja Mandelstamist. Nende luulest. Vene poeesiast. Milline iroonia...
Minu uue tuttava sõber küsis, kas peatun hotellis. Ütlesin, et ei, Eesti saatkonna korteris. Aga et korteri uksekaart on kuraatori käes. 
Telefoniprobleemile leiti lahendus. Kohalik viinapood, kus sai vooluvõrku kasutada. Õnneks sai veel välja helistada, muidu ma ei tea, mis oleks saanud... Mulle öeldi, et olgu ma igaks juhuks sees, ärgu väljas tolgendagu. Uskumatud tüübid käisid seal viina ostmas. Ikka väga kriminaalse oleku ja välimusega. Profid, ilmselgelt. Ja mitte softid asjad nagu süütu narkoäri või antiigivargused.... Kartsin neid.
Kuraator võttis vastu. Teatasin vastuvaidlemist mitte lubaval häälel, et ta tuleb mulle kohe järele. KOHE. Millegipärast läks tal nagu hiljem selgus, kahe minuti kauguselt tulemisega nelikümmend minutit aega. Minu uued tuttavad võtsid mul enne telefoni käest ja sõimasid tal näo täis. Õigusega.
Oligi mingi nurgatagune urgas. Minu meelest polnud majal ka numbrit. Lapsega perekond keeldus enne lahkumast, kui nad seda kuraatorit näevad. Õige kah.
Perekond osutus juutideks, perekonnanimi Kalinins. Me vahetasime numbreid. Marks Kalinins oli see mees.
Ausalt öeldes pidasin naist mustlaseks, enne kui selle mehe passi nägin. Aga vist ikka olid juudid. Lisaks tegi keegi kohalik mulle dringi välja.
Perfokas läks hästi. Verivärske stand up, selle ürituse jaoks tehtud, põimisin sisse ka hetk varem juhtunu..
Pärast vennastusin kohalike kunstnike, kohalike noormeestega, kes näo järgi otsustades millegi VÄGA kahtlasega ei tegelenud ja kohaliku piirkonnaaktivistiga. Viimane välja arvatud, rääkisin platnoi-ja vene keele segus. Oli tore õhtu. Läksime sealsamas getos elavate kohalike kunstnike juurde ja kuraator jäi sinna põrandale magama. Ta oli maani täis.
Ta saadi kuidagi üles ja läksime viimase Riiga viiva bussi peale. Bussijuhile maksti, et ta ei sõidaks mitte tavalist marsruuti mööda vaid Eesti saatkonna ette. Mulle tundub, et kaotasin seal baaris osa raha ära, latte ja eurosid on kahtlaselt vähe. Ma ei usu millegipärast, et varastati...
Kuraator tuikus Riia tänavatel koos sõbrannaga, nende kaardus kehadest moodustus tuikuv kaar, mis puutus keskelt kokku. Läksid ööklubisse. Mulle endale ei tundunud see hea mõte -- minna kuhugi kohvri ja arvuti ja muude asjadega...

Nüüd hommikul mõtlesin, et kas oli ikka hea mõte palju joovate kunstnike seltskond kuhugi getosse organiseerida. Loodan, et kõik osalejad on ikka elus ja mitte paljaks röövitud. Ma ei teeks Narva äärelinnas Global Containerit. Kuidagi eriliselt halb mõte tundub sinna tolgendama minna. Ja välismaa kunstnikke nii ebamääraste instruktsioonidega ka getosse ei saadaks.
Kuraatori ainus argument oli: "Ma mõtlesin, et sa helistad kindlasti, kui bussi pealt maha tuled! Ei, meile pole ma tõesti lugenud..."
Aga kui mul oleks seal telefon ära varastatud?
Jube!
Ma olen tegelikult selle seikluse pärast siiamaani endast väljas kergelt.
Ma ei tea, mis hea õnn see oli, et ma kena perekonna peale sattusin. Otsima oleksin seda kohta niikuinii pidanud ja see, et ma sinna hood`i ei kuulu, oli ikka väga kaugele näha. Erinevalt äsja toimunud filmivõtetest polnud mul ka nende kriminaalide juures hombre`t ees.
Ja asju, mida ära võtta, oli mul ka piisavalt ja vägagi nähtavalt kaasas.
Sain aru, et see hiljutine filmitegemine on mind mõjutanud, kui eile öösel tulin kunstifestivalilt siia Eesti saatkonda Riias. Komistasin oma kohvri otsa pimedas koridoris ja pomisesin: "Jebat na rod!"

Ja hommikul mõtlesin, et huvitav, üks mu sõbranna on juba ammu rääkinud, et olla kunstnik on tänapäeval umbes sama prestiizhikas kui olla eksvang. Mille pärast kunstnikud ronivad kohtadesse, kus on eksvangid? Miks sinna ronivad dokumentalistid, on lihtne ja arusaadav. Aga kunstnikud? Jube raske oli sellele perekonnale eile seletada, mille kuradi pärast toimub institutsionaalne kunstifestival mingis getourkas. Ma ei tea sellele vastust isegi...
Ega ka sellele mitte, et kuidas on võimalik, et pärast hiljutisi filmivõtteid satun ma päriselt ohtlikku olukorda, minnes naaberriiki esinema üliinstitutsionaalse kunstiasutuse kutsel. Raha, mis selle eest maksti, oli muuseas kuuskümmend eurot...
Mõtlesin ka, et saadaks kunsti nahui.
Jumal ei saa mulle selgemalt mõista anda, et sellega ei peaks tegelema.



esmaspäev, mai 13, 2013

Suurkogu


NB!
See tekst on autoriõiguse subjekt ja ma ei luba seda ei tervikuna ega osaliselt avaldada minult luba küsimata või minu nime autorina mainides ja soovitavalt honoreerides.


Märkmeid  EKLi suurkogult 13. mail 2013

10:00
EKL suurkogu reportaazh algab. Mul on kaasas sõbranna V, kes on juba teatanud vanema põlvkonna animafilmitegijale: "Mingid vanad pässid hängivad siin lava peal ja mina pean seda sitta vaatama!" Ekraanil on Elkeni intervjuu. V: "Te arvate, et kunstiteema on midagi lahedat.... Saage juba üle ja räägime millestki päriselt lahedast!."

10 :15
Hümn ja püstiseismine. V: "Hui ma seisan! No OK, ma seisan! Muidu arvavad, et ma ei oska käituda... Koolis olid kõik viied, ainult käitumine ei olnud... Ma üritasin kuidagi käituda, sest muidu ei saanud vanematelt taskuraha."

10: 20
Leinaseisak.

10: 25
Elken. Põhikirjamuutust ei viida sisse --- presidendi ametisolekule ei panda kaks korda kolme aasta piirangut.
Hääletatakse. V seletab kõrval midagi, seega ma ei kuule küsimust. Hääletan poolt.

10: 25
Heinz Valk on koosoleku juhataja. Aplaus.
Kandidaate (president, asepresident, volikogu liige) võib esitada kl 12-ni.

10:30
Elken, taustaks järjekordne video EKL-i aastanäitusest. Elken mainib, et on au olla laval, kus kunagi mängis Ruja. EKL-i majandustegevusest. Tõstab esile nahakunsti ja keraamikat. Litokeskus on EKL-ile võlgu 10 000 eurot. Elken loodab, et ei kavatseta teha külma arvet.

10: 40
Elken räägib, et Kunstihoone vihmaveeleke on parandatud.

10: 45
Elken on kritiseerinud Draakoni ja Hobusepea galerii tegevust -- kui ikka õigesti olen aru saanud.
Loovisikutoetustest.
"Nüüdne (kultuuri)poliitika ihub hammast seni saavutatule."

10:50
V näitab näpuga saali : "See sinise pintsakuga vanamees... see tolgendab ka igal pool!"

10: 55
V seletab mulle, milliseid mehi ta eelistab ja itsitab. Väidab, et RK oli talle juba komplimendi teinud -- V nägevat värske välja.

10: 00 --- 10: 55
Meie poole on pahaselt vaadanud ja sosistanud kaks vanadaami, kes on vähesed EKL-i vanadaamid, keda ma ei tunne. Ka nemad on Salme Kultuurikeskuse rõdul.

10: 55
Elken räägib ideest luua vanadekodu Itaaliasse -- kui olen asjast ikka õigesti aru saanud. V seletab midagi kõrval, kirjeldades viimast joomingut.

10: 57
Lasen V-l tema kohta kirjutatu üle vaadata, küsides, kas sobib. V irvitab saatanlikult ja noogutab.

10: 58
Elken aastanäituste kajastamisest.
V: "Praegu siin on jumala tshill... on meelelahutusinimesi!"

11: 00
Elken (Non Grata kohta): "Mõned on isegi maalima hakanud."
"Ameerika klännimentaliteeti hoiavad üleval mõned meie kunstikriitikud."

11: 01
V: "Poliitiline libu!" Ma ei kommenteeri, kelle kohta. Aga see pole Elken.

11: 05
Elken räägib, et Tanja Muravskaja ei tea, kes on Vano Allsalu on ega pole temast varem kuulnud.
Tsiteerib Kumu kuraatorit: " Ma pean murdma kunstniku ego!"
Non Gratast olevat alguse saanud klannimentaliteet Eesti kunstis.
V räägib meestest.

11: 10
Maria-Kristiina Soomre.
V: "Kritiseeri nii, et oleks kritiseeritud! Kes ta on? Mingi president või?"
Sisistan ta peale, sest tahan kuulata ja märkmeid teha: "V, tra küll! Ole natuke vait!!!"

11: 40
Raamatupidaja Kristel Ait räägib mingi rookatuse parandamisest parajasti.
V tahtis vahepeal oma meiki värskendada, mina ka. V on võimeline üllatavalt kindla käega omale laineriga kriipspeenikesi kulme joonistama.Trepi peal tuli vastu Klõshsh. Tervitused, embused. V: "Ma sain välja!!!" Klõshsh: "Kustkohast sa välja said?" V: "Vangimajast!" Klõshsh: "Sellest on küll kahju!" V: "Jaa! Seal oli nii hea! Reeglid on paigas!"

11: 45
Raamatupidaja mainib EKL kululiike: seeniorkunstnike jõululõunad.... lilled näituste avamisel..
V: "Kes see vana päss on? Selle muti kõrval!"
Raamatupidaja lõpetab. Suhteliselt entusiastlik aplaus.

11: 50
Karin Hallas-Murula Kunstihoonest. Väidab, et Liivranna ajal oli finantsprobleeme ning probleemselt palju välisnäituseid. Räägib, kui hästi nüüd kõik on.

12: 05
Murula näitab identifitseerimatuid skulptuure suurelt ekraanilt. "Meil pole riiulite jaoks veel raha, esialgu on osa asju põrandal, aga kontrollitud temperatuuriga."
Murula näitab 2014. a. Kunstihoone, Kunstihoone galerii ja Linnagalerii näitusteplaani. Avastan, et olen viimase maha maganud.

12: 10
Murula lõpetab.

12: 15
Heinz Valk loeb ette esitatud kandidaatide nimekirja.
Volikogusse on neid tohutult palju.
Presidendikandidaat: Vano Allsalu.
Asepresident: Elin Kard.
Olen pettunud mustade hobuste puudumise pärast.

12: 25
Harry Liivrand avalikustab oma esinduskulud aastas: 185 eurot.

12: 30
Liivrand kutsub üles Eesti saatkondi täitma Eesti kunsti ja disaini, mitte kataloogimööbli ning idamaiste vaipadega.

12: 50
Sirje Helme näitab fotot Kumus toimunud Tõnis Vindi näituse avamist, mille õnnitejate järjekord kestis üle kahe tunni. Saan aru, kuidas mul eelmisel suvel vedas, kui taksoga ülikiirel ajal oma vanemate poolt saadetud puuviljakorvi Kumusse viisin ja jõudsin sinna just hetkel, kui saabus ka päevakangelane ise.

12: 55
Signe Kivi.
V seletab midagi oma homosõbra eraelust. Lisaks mingist peost, mis lõppes tema arreteerimisega. Itsitab ja jutt läheb järjest valjemaks. Saan sõnumi alt saalist. Lisaks tuleb ka saalist kommentaare ning märkust tuleb tegema EKL asepresidendi kandidaat. Signe Kivi kommenteerib lavalt, et ta saab rääkida küll, aga ülevalt tuleb pidevalt kommentaare... Minu põhiline probleem on see, et mulle tunduvad sellised kohatud olukorrad endale ka naljakad. Vastupandamatult naljakad.

13: 05
Markus Toompere ütleb midagi taolist nagu: on au olla teie ees. V: "Pupujuku! Vabandust, aga mõte jääb samaks!"

13: 15
Kasemaa lõpetab: "Tulge Tartusse, meil on seal tore!"
V on end tuulutama läinud.

13:30
Presidendikandidaat Vano (Vanoo!) Allsalu

.14: 05 - 15:20
Kohvipaus ja valimised. Saan mitmelt vanema põlvkonna graafikult V pärast sõimata. V aga avastab Heinz Valgu: "See on sama vanamees, kes mind täna trollis teel siia maha rahustas!" Tundub, et V-le on Heinz Valk sümpaatne.
Liivrand omakorda avaldab V etteastele tunnustust. V omakorda kommenteerib EKL-i volikogu kandidaatide nimekirja: "See on värdjas, see mees on naistega vägivaldne, see on beezh..."
15: 45
Juhatakse sisse "solvunud Leo Lapin".
V: "Egoviha!"
Lapin: "Kunstnike Liit on ühiskonnas viies jõud!"
"Miks reklaamitakse siin 800 liiget!"
"Sõna võtsid täna inimesed, kes pole Kunstnike Liidu heaks midagi teinud! Ainult lobisevad!"
"Liidul pole ressursse Kunstihoone korrastamiseks! Peame küsima riigilt abi! Kunstihoone laguneb! "
Kunstihoones olevat suured praod, koridor lagastatud, lõhutakse käsipuid.
Läbi  saanudolevat konfrontatsioonide ajastu. Hiina kunst olevat samal tasemel kui Eesti kunst 20.sajandi alguses.
Viiralti kohvikus käivad kaltsakad.
Kunstinäituste kohta ilmuvad kas väga ilmetud või vaenulikud arvustused.
Kunstihoone sisse ei tohi näituste ajal aknaid kinni panna ega seinu "räigete" värvidega värvida.
"Kui ei saa Kunstihoones näidata videosid, tuleb leida muu koht!"
"Kunstihoonet me eksponeerime koos igasuguste lakkekrantsidega ja lagunevana."
Aplaus.

16: 00
Elken: "Olles valitud EKL-i presidendiks, miks oleksin ma pidanud algatama enda tagandamist, töö vajas tegemist.."
Mainib veel kord Muravskajat (kes ütles talle, et ei tea Vano Allsalu ega saa aru, miks peaks seda presidendiks valima) ning toob eeskujuks Evald Okase, kellel ei jäänud mitte ükski näitus vaatamata veel ka hooldekodus elades.

16:02
Tõnis Laanemaa ANK 64-st.
"Noore mehena, 24-aastaselt astusin ERKI trepist üles..."
V: "Lapinike oli sitaks armas, aga selles onus ei ole seda kirge..."

16: 15
Laanemaa teatab, et kandideerib Reformierakonna nimekirjas Tallinna linna volikokku. Naer saalis. Aplaus.
Lubab teha ettepaneku hakata maksma kunstnikele esinemistasu. Naer.
Hüüab Prantsuse revolutsiooni sloganeid.

16: 16
Jaak Visnap.
"Uus põlvkond inimesi on kaalutlev ja alalhoidlik. Kardavad näidata oma nõrku külgi."
Vaidleb vastu Litograafiakeskuse võlale EKL-ile. "Ma tahan rääkida teile sellest, mida olen teinud üksteist aastat..."
"Ma näen noori inimesi, kelles on ambitsiooone. Paraku see ambitsioonidega piirdubki... Olen vanemasse põlvkonda hakanud suhtuma respektiga --- Jaan Elken, Sirje Helme... Aga tegelikult tahtsin ma rääkida Litograafiakeskusest..."

16: 30
EKL-i raamatupidaja Kristel Ait oponeerib kergelt. "Nõukogude ajal anti niipalju raha, et seda ei jõudnud ära kulutada..."

16: 34
Vaba lava peaks jätkuma. Vaieldakse selle üle, kes hakkab oma lugusid vestma. Hääl saalist: "Aga me pidime ju filme vaatama!"
V parodeerib tundmatut naisehäält saalist: "Aga me pidime ju filme vaatama, äää... Teeme lõpuni..." ja irvitab saatanlikult.

17: 05
Lõpeb film keraamik Leo Rohlinist.

17: 15
V: "Mindfuck is the best fuck you can get, nahhui!"
Ekraanil räägivad Tiiu Kirsipuu ja Elo Liiv.

17: 35
Valimistulemused teatatakse: uus EKL-i president on Vano Allsalu, asepresident Elin Kard.
V: "Normaalne valik, eks! See punapea on täitsa tore.. Tuli küll õiendama, aga...'"


17: 45
V seisab Salme kultuurikeskuse ees.
"Lapinike ütles, et ma võin tema taksoga Kukusse minna..."

kolmapäev, mai 08, 2013

Salajased märkmed III

Avalikud märkmed V: Chanel H-le

Valin H-le juba kolmandad prilliraamid. Esimese paari suvel 2006, teise kas 2009. või 2010.a. talvel ning nüüd jälle. Mul on suhteliselt kiire, kuna pean kohe olema Polymeris, andma intervjuu koos T-ga residentuure käsitleva kogumiku jaoks. Jõuan Viru keskusse enne H-d ja tõstan juba potentsiaalselt sobivad raamid välja. Kõigepealt -- Pro Optika. Kallid brändiraamid. "Firmennõje", nagu S oma vintage-slängis ütleks... Ja nagu karta võis, sobivad H-le kõige enam just need, mis mulle absoluutselt kõige esimesena silma hakkasid. Chanel. Koos klaasidega kokku 399 eurot. Käime veel Instrumentariumis ja vaatama odavaid, paraku meeldivad nii mulle kui H-le just need Chanelid. Nagu arvata võib, ta need ostab. See on tema stiil. Osta vähe, aga ilusaid asju -- ja kallilt.
Võrdluseks mainin, et need raamid, mis ilma klaasideta orjal välja osta lasin, maksid sealsamas kõigest 29.
Usun, et need Chanelid H jaoks toimivad seal ülikoolis, kus ta töötab. Eelmise minu valitud disainerraamide autor oli Roberto Cavalli. See oli raamile kirjutatud nii kalligraafiliselt, et kahtlemata ei osanud H kolleegid nime välja lugeda. Veel enam -- küllap paljud sellist brändi ei teadnudki.
C-H-A-N-E-L. Suured tähed. Seda oskavad endise Peda töötajad kindlasti lugeda.

Aga tegelikult on mulle küllap Viru ärikate teema mõjul kuulsad ja suured brändid tõsiselt närvidele käima hakanud.

Avalikud märkmed IV: Hüpohondria. Riia. Moskva. Gospel Ryders.

Hommikul on hambaarst. Korralikus kliinikus, kus olen poolteist kuud tagasi juba esmaabis käinud ja röntgeni teinud ning kuhu tgasi kutsutud. See röntgen närib hinge seest -- seda oli mul soovitanud teha ka oma arst, paraku ei julgenud ma pärast seda enam tema juurde minna. Arvates, et kuulen pärast midagi taolist: "Uskumatu allakäik! Ma pole varem taolist lagunemist näinudki! Teil kukuvad varsti kõik hambad suust! Ja see muutus kõigest viie aastaga, mis on viimasest röntgenist möödas!" Mul on ka korraliku hambakliiniku ukse taga oodates tunne, et peaksin sealt põgenema. Uus hambaarst siiski mingit uskumatut lagunemist ei tuvasta, küll aga annab mulle rahustavat tinktuuri. Sest ma olen jõudnud temaga oma kahtlusi ja hirme jagada.

Aga enne seda veel olen avastanud oma meilboksist kutse Riia (Või Läti?) kaasaegse kunsti keskuse poolt korraldatavale festivalile, mis toimub samal ajal kui Global Tartus. Valin Riia. Nad isegi maksavad midagi...

Edasi kohtun VP ja tema Moskva ärinaisest sõbrannaga. VP on Eesti juurtega, kuid peamiselt Moskvas resideeruv muusik, kes vahendab meile oma sõbra, Misha-nimelise kuraatori näitust Nõukogude Liidu underground - moest. See Misha olevat endine punkar. VP ja tema korralikult riides sõbranna koos kahe lapsega on meie kohtumise hetkeks umbes kell 12 Tallinna vanalinnas juba jõudnud pudeli shampanjat juua, kaebavad, et Veuve Cliquot on 150 eurot pudel ning tahavad edasi juua. Ühtlasi räägib VP, et üürib praegu Tallinnas korterit ja peatub siin, aga juba kuu lõpus läheb ta Santiago de Compostelasse kuuenädalasele ja kaheksasajakilomeetrisele palverännakule. Vene hing või midagi taolist...

Kohtumiselt venelastega kiirustan Kopli trammile, M kunstiringi sealses kunstikeskkooli modelliks. Ma tegelikult vihkan modell olemist, mis puudutab joonistamist ja maalimist, kuna olen seda oma ema jaoks teinud kuuendast eluaastast peale. Õnneks on seekord krokii, mis pole nii talumatult igav ja tüütu. Kui tund läbi, mainib üks joonistajatest, noormees: "Ma teen nüüd oma igapäevase käigu Seevaldisse". "Kas sa saad metadoonravi?", küsin impulsi ajel. Ei, ta külastab sõpra. Imestan, kui palju teavad noored kunstihuvilised kunstikeskkoolist hullumaja eri osakondadest -- nad hakkavad seda teemat nimelt omavahel arutama...

Koplist M-ga tagasi jalutades kuulen, et Teatriliit ja Tantsukunstnike Liit maksavad oma liikmetele hambaravi kinni. Kaalun tõsiselt lavastajaks ümberprofileerumist. Hambaarsti juures olin teada saanud, et ühe hamba juureravi on 200. Miinimumpalk on teatavasti 320. Mul on juba ammu teatavaid probleeme hammaste ja võimalike hambahaigustega. Enne arsti juurde minekut guugeldasin mõisteid nagu "luukadu" ja "parodontoos". Umbes kuu aega tagasi käisin aga vaatamas näidendit Aldous Huxleyst ja minu jaoks tegi kõik äärmiselt ebausutavaks peategelast kehastav amatöörnäitleja, kes oli pidevalt publiku poole profiiliga. Selle poolega, kus puudus tal pool ülemist hambarida. Kas keegi usub, et maailmakuulus kirjanik oleks hambutu? Ameerikas?!? Küllap oli asi selles, et amatöörnäitlejad ei kuulu Teatriliitu.

Kodus avastan,et mu maja hoovi pesitsema tulnud mootorratturid kuuluvad kristlikku gängi Gospel Riders.

Mu stammori pidi tulema koristama, aga  tal on kiire, seega toob ta ära ainult prilliraamid, mis olin Pro Optikast välja valinud. See keegi-ei-maksa-kellelegi-süsteem orjadega toimib täitsa hästi, juhul. kui lasta neil tuua endale kingitusi. Üks tehnilise kõrgharidusega orjakalduvustega pereisa (väga tüüpiline kombinatsioon!) tõi mulle samamoodi minu poolt poes kinni pandud Vivian Vau punased suvekingad...

Kuna on imeilus, soe kevadõhtu, olen veel K ja J-ga linna peal.

neljapäev, mai 02, 2013

kolmapäev, mai 01, 2013

Tegelen kodukujundusega, ostes Tiimarist kokku lihtsaid ning väga odavaid puidust raame fotode jaoks. Otsustasin nimelt, et liidan E sisekujundusega fotod olulistest asjadest ja hetkedest, pannes neid igale poole.
Viin tohutu hulga kingi ja saapaid kingsepa juurde. Leian ühtlasi Pro Optikast väga ilusad prilliraamid kõigest 29 euro eest ja panen need kinni -- samas andsin endale lubaduse, et ei osta endale kuni jaanipäevani mitte ühtegi riideeset, jalanõud, aksessuaari ega kosmeetikat. Ainus võimalus oleks niisiis, et keegi mulle need raamid kingiks. Või mõni ori poodi järele saata. Kinni sai panna kuni neljapäevani.
Kavatsen koju minna, et valmistada ette võtet X (rubriik: salajased märkmed). Olen kõik peategelase N-iga kokku leppinud, paraku umbes kell viis ei saa teda ta sõbra telefonilt enam kätte. Ühtlasi helistab mulle N-i elukaaslane. Kus on N? Lisaks olen kokku leppinud operaator H-ga, et läheme N-i juurde pärast kuut. Süda aimab halba.
Lähen vale trammi peale ning astun sellest järgmises peatuses maha. Otsustan läbi vanalinna koju minna, et asjad ära viia ja siis N-i veel tabada püüda. Põrkan kokku särava novellikirjaniku MK-ga, kes küsib, kas ma Griselda Pollocki loengule ei lähegi. --Päris elus Griselda Pollock?

Teaduste akadeemiasse jõudes eeldan, et olen natuke loengus tagareas ja siis kaon vaikselt. Inimene mõtleb. Jumal juhib. Selle saali uks on nii, et sisenedes satud otse esiritta. Kus on kolm vaba kohta. Näha on EKA tähtsaid tegelasi, samuti selle kooli tuttavaid doktorande, feministlikke kunstikriitikuid... GP on väärikas vanem daam, kes on hoolikalt meigitud ja kannab palju ehteid. Punane ja must ja asümmeetriline blond soeng. Räägib Holocausti üle elanud Poola naisskulptoritest. Saan teada, et polüestervaik on väga mürgine. Aga võib-olla polnud neil seal 1960-70ndate Poolas piisavalt korralikke respiraatoreid.
Olen telefoni vaiksele rezhiimile pannud ja näen, et helistab operaator H, kellele saatsin sõnumi ja N elukaaslane. H oli juba varem maininud, et tal on tunne, et sel päeval ei saa asju. Et N on paha peale sattunud. No ilmselgelt. Loengu lõppedes (transtrauma -- misasi on transtrauma?) proovin N-i ta sõbra telefonilt kätte saada. Ei võta vastu. N elukaaslane helistab veel ja otsib minu kaudu N-i taga. Operaator H-l poleks aga eriti palju aega olnudki.. Lükkame järgmiseks päevaks asja, kuigi N-i kättesaadavust puudutav oht säilib...

On volbriöö.Tegelen Patarei Kultuuritolmu kunstiprogrammi kureerimisega ning räägin sõbrannaga pikalt telefonis, samal ajal ühe käega fotosid raamides.