Aurora:
Osalesin V, T ja A korraldataval performance`iworkshopil, mis toimus Kunstihoones ja mis oli mõeldud kindlustusfirma töötajatele ja klientidele. Nagu jõulukink firma poolt või nii. Peo asemel. Kunstihoone oli täis A masinaid ja osaliselt kaetud musta kilega. 2 tervet siga ja seapead. Vann täis verd. Tegevuskunsti ajaloost pärit elemendid ja aktsioonid, milles osalesid siis need ülikondades kinnisvaratöötajad. Ja nende poolpidulikult riides naissoost kolleegid. Osad olid A masinatel, üks õmbles kahte seapead kokku, teine istus oma mustas ülikonnas verevannis (ja jõi ja lärmas), kolmas laulis pikka aega järjest tõsisel ilmel ja ilusa koolitatud häälega "Püha ööd", kusjuures neljas kuni kolmekümne kaheksas teda tooreste munadega loopisid, kolmekümne üheksandat mähiti marlisse, neljakümnendat värviti, kui ta postamendil skulptuurina seisis, valgeks. Kokku 100 osavõtjat. Osad olid mingiks hetkeks purjus ja käitusid nagu Õllesummeril, osad võtsid asja tõsiselt. Nagu see laulja või kaks kinnisvarakindlustajat, kes Cnopti kuulsast pudelipurustamisaktsioonist coveri tegid. Vastu üksteise päid. See hetk tekkis ootamatu vaikusmoment -- ma arvan, et reaalne füüsiline oht ja õhus lendavad klaasikillud tekitavad juuresviibijates tahtmatut, alateadlikku respekti nii esinejate kui olukorra vastu.
Muidu, mõtlesin, võis osadel osalejatel jääda õhtust hägune mälestus kui lõbusast lagastamisest Kunstihoones. Mälestus, mis aktiviseerub iga kord, kui nad sina Arraku maale ülevaatenäitusel vaatama lähevad.Kuigi kindlasti mitte kõigil. Nagu öeldud, mu lemmik-kinnisvarakindlustaja oli pühendunult oma osasse sisse elanud laulja.
Kui pooleteisttunnine koolitus oli läbi ja nad V käest intensiivkursust kinnitava diplomi kätte olid saanud, läks kogu see kamp Kukusse jooma.
Mina olin Marina Abramovic ja Valie Export. Esimeselt oli järgi tehtud see värav, kus näituseruumi sisenejad lähevad läbi kitsa värava, kus ühel pool on mees ja teisel pool naine (loomulikult ei olnud me alasti). Kinnisvaradaamid hõõrusid end vastu kena noormeest mu vastas ning kinnisvaramehed hoidsid rohkem minu poole. Aga Valie Export tegi kunagi sellise perfoka, et tal oli kast, läbi mille ta rindu katsuda sai. Mina katsin enda kasti musta samet-draperiiga. Edasi piirdun kommentaaridega.
"Ei, tänan"-"Tule, katsu sekretäri rindu!"(originaalperfokas oli selja peal silt "Sekretär")-"Mida sa pakud sealt kastist? Oih, ongi päris!" -"Mul on kodus selleks inimene olemas!"-"Vaata, ma sain kasti seest tissipildi!"-"Sa vaatad mind nii kurja näoga..." Vaatasingi. Ikkagi klassikaline feminism. Mis omakorda tundub mulle viimasel ajal kuidagi väga ....armas. Nagu vana ja luitunud, aga kunagi hoole ja armastusega tehtud mänguasi, mille abil on paljud suureks saanud. Kuidas see oligi --- otsida sealt, kust keegi enam midagi loota ei leia?
See oli nüüd vist päris kindlalt selle aasta viimane sissekanne. Kas ma aastakokkuvõtte teen -- ei ole kindel.
Ja uusaastapeod on sel aastal kõik samas linnajaos, paari kvartali kaugusel üksteisest.
esmaspäev, detsember 31, 2007
pühapäev, detsember 23, 2007
"Nirvaana" (natuke täiendatud kursiivis)
Aurora:
üheks algeesmärgiks oli dokumenteerida kunstiga seonduvat pluss lisada sellele värskeid muljeid, siis lisan üle-üleeilse perfoka kirjelduse. See on E poolt kirja pandud ja A ööklubi administratsioonile saadetud. Mida nad nõudsid, et äkki me paneme midagi põlema või pritsime värvi laiali, nagu nad oma kahtlusi väljendasid.
Performance loomeliitude jôulupeol 20.12.2007
Idee: Sandra Jôgeva
Helikujundus: Elo Masing
Tunniajane kestvusperformance, mis ühendab endas klubikultuuri ning idamaise spirituaalsuse elemente. Ruumi on paigutatud 3 väikest üheplaadilist pliiti, millele fluorestseeruvates kehamaalingutes inimesed aeg-ajalt pisut karripulbrit viskavad. Kuumale pliidiplaadile langev karri tekitab iseloomulikku indiapärast lôhna, mis meenutab templites kasutatavaid viirukiküünlaid, kuid ei tekita suitsu. Tegevus toimub muusika rütmis, mida mängib samas ruumis asuv DJ, miksides omavahel tänapäevast klubiheli ja traditsioonilist india muusikat. Performance’i eesmärgiks on rütmilise muusika, tegevuse ning karrilôhna abil luua ruumis maagiline transsiviiv atmosfäär.
Suitsu tekkis muidagi.
Ja sädemeid kah (mida loomulikult ei julgenud ametlikus tekstis mainida), mis koos pimeduses fluorestseeruvate täppidega kaetud ülakehadega naised moodustasid pimedas ruumis ainsad visuaalsed efektid.
Üks kahest fotograafist ei ilmunud kohale, kuna ta jõi koos kolleegidega töökoha jõulupeol ja teine kah mitte ... kuna ta jõi koos kolleegidega töökoha jõulupeol (kurat, mis toimub!) ja seetõttu fotodokumentatsiooni pole. Välguga fotod ei tööta üldse, kui asi toimub kottpimedas ruumis.
Muidu, arvan, läks korda.
Ma ei tea kas see sõltub ameti spetsiifikast, aga mulle meeldib kohutavalt mingisugune populaarteaduslikus vormis esitatud teooria, mille kohaselt on tulevikus võimalik tagantjärele kõik (absoluutselt kõik!) taastada. Umbes nii, et kõik talletub mingis universaalses infoväljas ja iga ajahetk oleks su ümber justkui 15 professionaalset ja parima mõeldava tehnikaga varustatud fotograafi. Ja teist samapalju operaatoreid ning helimehi. Et mitte miski ei kao päriselt ära. See oleks imeilus. Kui see ainult oleks tõsi.
Positiivne on see, et M (see, kes dokki teeb), sai midagi siiski filmitud.
üheks algeesmärgiks oli dokumenteerida kunstiga seonduvat pluss lisada sellele värskeid muljeid, siis lisan üle-üleeilse perfoka kirjelduse. See on E poolt kirja pandud ja A ööklubi administratsioonile saadetud. Mida nad nõudsid, et äkki me paneme midagi põlema või pritsime värvi laiali, nagu nad oma kahtlusi väljendasid.
Performance loomeliitude jôulupeol 20.12.2007
Idee: Sandra Jôgeva
Helikujundus: Elo Masing
Tunniajane kestvusperformance, mis ühendab endas klubikultuuri ning idamaise spirituaalsuse elemente. Ruumi on paigutatud 3 väikest üheplaadilist pliiti, millele fluorestseeruvates kehamaalingutes inimesed aeg-ajalt pisut karripulbrit viskavad. Kuumale pliidiplaadile langev karri tekitab iseloomulikku indiapärast lôhna, mis meenutab templites kasutatavaid viirukiküünlaid, kuid ei tekita suitsu. Tegevus toimub muusika rütmis, mida mängib samas ruumis asuv DJ, miksides omavahel tänapäevast klubiheli ja traditsioonilist india muusikat. Performance’i eesmärgiks on rütmilise muusika, tegevuse ning karrilôhna abil luua ruumis maagiline transsiviiv atmosfäär.
Suitsu tekkis muidagi.
Ja sädemeid kah (mida loomulikult ei julgenud ametlikus tekstis mainida), mis koos pimeduses fluorestseeruvate täppidega kaetud ülakehadega naised moodustasid pimedas ruumis ainsad visuaalsed efektid.
Üks kahest fotograafist ei ilmunud kohale, kuna ta jõi koos kolleegidega töökoha jõulupeol ja teine kah mitte ... kuna ta jõi koos kolleegidega töökoha jõulupeol (kurat, mis toimub!) ja seetõttu fotodokumentatsiooni pole. Välguga fotod ei tööta üldse, kui asi toimub kottpimedas ruumis.
Muidu, arvan, läks korda.
Ma ei tea kas see sõltub ameti spetsiifikast, aga mulle meeldib kohutavalt mingisugune populaarteaduslikus vormis esitatud teooria, mille kohaselt on tulevikus võimalik tagantjärele kõik (absoluutselt kõik!) taastada. Umbes nii, et kõik talletub mingis universaalses infoväljas ja iga ajahetk oleks su ümber justkui 15 professionaalset ja parima mõeldava tehnikaga varustatud fotograafi. Ja teist samapalju operaatoreid ning helimehi. Et mitte miski ei kao päriselt ära. See oleks imeilus. Kui see ainult oleks tõsi.
Positiivne on see, et M (see, kes dokki teeb), sai midagi siiski filmitud.
kolmapäev, detsember 19, 2007
Suur võrdsustaja
Aurora:
Liivahiir on surnud. Vist selle leivakilekoti tõttu, mille ta puuri sisse tiris ja pesamaterjaliks hekseldas. Eile oli tunde suremas, niimoodi silmad kinni ja liikumatult. Nutsin. Endal oli samas kuidagi tobe ja piinlik, et kas ma olen mingi 7-aastane või. Loomakliinikust, ainsast, mis pisinärilistega tegeleb, öeldi, et nemad panevad kinni 5 minuti pärast ja et kui hommikuni vastu peab, siis toogu nende juurde. Aga et kui oli kilet söönud kogemata, siis pole niikuinii midagi teha. Ei olnudki.
Ma kasutasin teda ühes perfokas üle aasta tagasi ja ma ei kavatsenud üldse mingit looma pidama hakata, aga ta põgenes ja elas mu magamistoas kuu aega, kuni ta eluspüügilõksuga kätte sain. Siis oli teda juba kahju tagasi anda. Pealegi olin ta maokasvataja käest laenanud. Panin hiirele nimeks Ahmed.
Ja nüüd on ta surnud. Ja ma tegelesin homse perfoka ettevalmistamisega ning täna telefonikõnede ja asjaajamiste vahele nutsin veel.Korduvalt.Ja mõtlesin kõige kaduvuse ja igaühe surelikkuse peale. Ja tundsin end selle nutmise pärast juba vähem tobedalt.
Kohe tuleb A mulle järgi ja viib mu kõigepealt ehitustarvete poodi klambreid ja teipi ostma ning siis matame Ahmedi maha. Ma otsisin talle sobivat kirstu, ehk siis väikest karpi. Ja leidsin siis Versace päikeseprillide omaga. Tundus kuidagi sobiv, nagu viide hinnalisusele, eriti võrreldes odava poola tee või sojakoorepulbri pakkidega --kuigi hiir ise maksis kõigest 40 krooni. Aga hävitas mu garderoobi vähemalt 50 korda suurema summa eest.
See pooljuhuslikult hangitud koduloomade vastu ikkagi tekkiv kiindumus on vist paratamatu. Jumala kurb on olla...
Liivahiir on surnud. Vist selle leivakilekoti tõttu, mille ta puuri sisse tiris ja pesamaterjaliks hekseldas. Eile oli tunde suremas, niimoodi silmad kinni ja liikumatult. Nutsin. Endal oli samas kuidagi tobe ja piinlik, et kas ma olen mingi 7-aastane või. Loomakliinikust, ainsast, mis pisinärilistega tegeleb, öeldi, et nemad panevad kinni 5 minuti pärast ja et kui hommikuni vastu peab, siis toogu nende juurde. Aga et kui oli kilet söönud kogemata, siis pole niikuinii midagi teha. Ei olnudki.
Ma kasutasin teda ühes perfokas üle aasta tagasi ja ma ei kavatsenud üldse mingit looma pidama hakata, aga ta põgenes ja elas mu magamistoas kuu aega, kuni ta eluspüügilõksuga kätte sain. Siis oli teda juba kahju tagasi anda. Pealegi olin ta maokasvataja käest laenanud. Panin hiirele nimeks Ahmed.
Ja nüüd on ta surnud. Ja ma tegelesin homse perfoka ettevalmistamisega ning täna telefonikõnede ja asjaajamiste vahele nutsin veel.Korduvalt.Ja mõtlesin kõige kaduvuse ja igaühe surelikkuse peale. Ja tundsin end selle nutmise pärast juba vähem tobedalt.
Kohe tuleb A mulle järgi ja viib mu kõigepealt ehitustarvete poodi klambreid ja teipi ostma ning siis matame Ahmedi maha. Ma otsisin talle sobivat kirstu, ehk siis väikest karpi. Ja leidsin siis Versace päikeseprillide omaga. Tundus kuidagi sobiv, nagu viide hinnalisusele, eriti võrreldes odava poola tee või sojakoorepulbri pakkidega --kuigi hiir ise maksis kõigest 40 krooni. Aga hävitas mu garderoobi vähemalt 50 korda suurema summa eest.
See pooljuhuslikult hangitud koduloomade vastu ikkagi tekkiv kiindumus on vist paratamatu. Jumala kurb on olla...
reede, detsember 14, 2007
VÄIKE IME. AAFRIKA KAUDU MAALETOODUD JUMAL
Mind on imed alati võlunud. Vein muutub vereks, vesi veiniks, surnud tõusevad üles, vigased viskavad kargud kõrvale, ikoonid nutavad ehtsaid pisaraid ja Kristus tõuseb hauast... Kunagi kandideerisin ühele töökohale ning konkursiülesandeks oli mõelda reklaamistrateegiaid Jumalale kui brändile.. Mäletan, et pakkusin välja: rohkem imesid! Rohkem prohveteid, ilmutusi....Lihtsalt: rohkem imesid. Rohkem üleloomulikke sekkumisi, ebatõenäoliseid kokkusattumisi ja saatuslikke juhuseid. Imelist sümmeetriat elus, asju, mis kahtlaselt korrapäraselt tekivad, kaovad ja ilmuvad taas, viitamaks, et meie maailma pealispinna taga on Veel Midagi.
Muidugi võib selle kiindumuse taga olla ka kõigest see, et tegutsen alal, millega seoses ei või milleski absoluutselt kindel olla, oma tulevikku planeerida ega mitme aasta tegevuskavasid välja mõelda. Ja kus juhusel ja heal (või siis halval) õnnel on suur roll. Vist on loomulik, et selline ebakindlus muudab kutsehaigusena mingil määral ebausklikuks. Isegi kui üritad seda vältida. Pealegi on piir ebausklikkuse ning religioosse mõtlemise vahel õhkõrn. On ju kõik suured usundid saanud alguse lihtsast jahiõnne loitsimisest. Ja pole ka ime -- jahiõnne vajame me ka siin ja praegu, kuigi ülekantud tähenduses.
Seda kõike arvestades pole ka mingi ime, et septembri lõpul leian end vaatamast Lõuna-Aafrika jutlustajaid. Koht: Valguse Tee kogudus. Uus kirik Pirita TOPis, "sekt", kuhu kuuluvad inimesed usuvad, et teenivad Elavat Jumalat, kes on isik, kes räägib nendega ning sekkub nende ellu konkreetselt ja igal hetkel. Kristluse moodne vorm, palvega parandamine, keeltes rääkimine, väiksed igapäevased imed ja jumalik ettehooldus iga hetk. Nii nad räägivad. Ma ei ole kindel, võib-olla olekski see kristluse uus võimalus Eesti ateistlikus ning juba traditsiooniliselt usuleiges ühiskonnas. Kui hakata juba pühapäeviti kirikus käima, siis pigem sellises, kus jutlus on spontaanne ja koguduseliikmed langevad ühiselt transsi ja tunnevad Jumala kohalolu. Kus ühiselt palvetatakse inimeste eest, kes on hädas (eesnäärmeprobleemidest raseduskomplikatsioonideni) ning antakse teada, kuidas on läinud neil, kelle eest seda eelmine kord tehti.
Koguduseliikmest tuttav, kes on mind kaasa kutsunud, ütleb et need Lõuna-Aafrika jutlustajad on nagu tulemaod. Kirglikud ja ehedad. Kui kirikusse jõuame, on see puupüsti täis. Palju noori perekondi, lapsed kaasas. Aafriklasi on kaks. Keskealine ja tumedanahalisem, prillidega. Ja noorem, koorekohvikarva ja päris kena. Neil on blond tõlk ja kurisev aktsent otse Musta Mandri lõunatipust. Jutlustamismaneer on otsekui Samuel L.Jacksoni tegelaskujul "Pulp Fictionist", kui see end religioosse raevu seisundisse kihutas. Tänu tõlgile on jutlus pisut veniv. Inimesi manitsetakse rohkem lapsi muretsema -- " I see women here. I ask: where are your sons?" Küünik ärkab minus korraks -- meenuvad justnimelt Aafrika probleemid paljude laste ning vähese toidu ja joogiveega seoses... Aga kirglikud on nad tõepoolest.Vahepeal pöörab vanem aafriklane end seljaga rahva poole, tõstab oma käed üles ja mu teadlik kaaslane sosistab: "Prohveteerib." "Mis see on?", küsin ja saan teada, et ühe aafriklase läbi räägib hetkel Jumal. Isiklikult. Ja mida Ta räägib läbi transisoleva musta mehe? Nagu vanasti öeldi -- kutsub rahvast meeleparandusele.
Ja siis , pooleteist tunni pärast toimub see, millest osa saama tuldi. Nii mina kui sajad inimesed selles valges saalis. Võidmine. Õnnistamine. Imed, transsilangemine, Jumala vahendamine, keeltes rääkimine. Üks aafriklastest ütleb, et nüüd tuleksid altari ette need, kes tunnevad Jumalat endas. Selle ürituse tulemusena. Ainult need. "Fresh ointment! Fresh ointment!" Aafriklastele antakse Ülevalt Poolt teada konkreetse inimeste kohta saalis: "Siin on üks naine, kelle abielu on lagunemas. Siin on inimesi, kes on depressioonis." Parandatakse abielusid ja ravitakse depressiooni. Noorem aafriklane puudutab inimeste otsaesist ja osad neist kukuvad jalapealt. Kusagilt kostab kiledat naeru. Keegi nutab. Mu usklik kaaslane seletab, et nii see ongi -- protseduur olevat justkui vaimne saun. Kui räägitakse depressioonist, otsustan, et tahan seda palvega parandamist ise kogeda. Mul on parasjagu olnud nädalaid kestev masendus. Ning pooleteisttunnine peavalu..
Ja altari ees tunnen lisaks kerget õudust, vaadates koorekohvivärvi kirgliku silmavaatega Aafrika jutlustaja käepuudutuse peale pikali kukkuvaid inimesi. Nad nutavad põrandal ennastunustavalt, mõni tõmbleb otsekui krampides ja ühel keskealisel naisel on silmad kinni ja ta heledatel pükstel on puusa kohal tumepruun plekk, otsekui immitseks tema kehast verd. "Natuke viltu läinud stigma või on Jumal paigaldanud temale uue puusaliigese", jõuan mõelda. Siis suunatakse mind jutlustaja poole. Minu selja taga võtab koha sisse kena tumedapäine noormees, valmis mind kinni püüdma. Juhul, kui langen jalust selle peale, et Jumala vaim teeb mind täiesti uueks. Aafriklane puudutab mu laupa ja manab esile Suurt Vaimu, Maa ja Taeva Loojat, Issandat Jumalat ennast. "Nagu tema esivanemad on aastasadu Teda tam-tamide saatel esile mananud. Või oli see siiski jahiõnn, mida nemad taotlesid? Ja mida tahan mina? Osaleda suurejoonelises etenduses? Kogeda imet? Masenduseravi? Jahiõnne ikkagi?", mõtlen veel selle Ülempreestri kohta. Ta ütleb, et kaovad "Depression, oppression, suppression" ning et mind täidab kohe Jeesus Kristus. Tunnen tõesti midagi. Energiat? Seda, et mind on kinnitatud suure magneti külge, mille jõud on ilmselgelt tunda? Jumala kohalolu? Kuidas kirjeldada religioosset kogemust? Palju küsimusi, aga mitte ühtegi vastust. "Usk ongi mitte-ratsionaalne asi", tuleb veel meelde. Tunnen kerget peapööritust ning sotsiaalset survet nõrkeda, langeda otsekui jalustniidetult kiriku põrandale. Aga ma panen sellele vastu. Ja vaatan jutlustaja mustadesse silmadesse. Mulle tundub korraks, et ta on minus kergelt pettunud ja proovib uuesti. Püsin püsti.Võimalik, et panen vastu ka Jeesusele Kristusele endale. Võimalik, et ma ei saa seda iial teada. Ja siis ongi kõik. Kõrval nutab südamest noor naine. Ja ma mõtlen korraga kogu inimliku häda ja viletsuse peale, läbi kõigi aegade ning sellele, et nüüd, just nüüd leevendati seda vähemalt hetkeks. "Usk on oopium rahvale", tuleb veel meelde. Kallis valuvaigisti, maksab su hinge.
Depressioon on selleks õhtuks kadunud. Omaenda elu suhtes on tekkinud meeldiv distants. Peavalu vastu ostan hiljem Ibuprofeeni.
Muidugi võib selle kiindumuse taga olla ka kõigest see, et tegutsen alal, millega seoses ei või milleski absoluutselt kindel olla, oma tulevikku planeerida ega mitme aasta tegevuskavasid välja mõelda. Ja kus juhusel ja heal (või siis halval) õnnel on suur roll. Vist on loomulik, et selline ebakindlus muudab kutsehaigusena mingil määral ebausklikuks. Isegi kui üritad seda vältida. Pealegi on piir ebausklikkuse ning religioosse mõtlemise vahel õhkõrn. On ju kõik suured usundid saanud alguse lihtsast jahiõnne loitsimisest. Ja pole ka ime -- jahiõnne vajame me ka siin ja praegu, kuigi ülekantud tähenduses.
Seda kõike arvestades pole ka mingi ime, et septembri lõpul leian end vaatamast Lõuna-Aafrika jutlustajaid. Koht: Valguse Tee kogudus. Uus kirik Pirita TOPis, "sekt", kuhu kuuluvad inimesed usuvad, et teenivad Elavat Jumalat, kes on isik, kes räägib nendega ning sekkub nende ellu konkreetselt ja igal hetkel. Kristluse moodne vorm, palvega parandamine, keeltes rääkimine, väiksed igapäevased imed ja jumalik ettehooldus iga hetk. Nii nad räägivad. Ma ei ole kindel, võib-olla olekski see kristluse uus võimalus Eesti ateistlikus ning juba traditsiooniliselt usuleiges ühiskonnas. Kui hakata juba pühapäeviti kirikus käima, siis pigem sellises, kus jutlus on spontaanne ja koguduseliikmed langevad ühiselt transsi ja tunnevad Jumala kohalolu. Kus ühiselt palvetatakse inimeste eest, kes on hädas (eesnäärmeprobleemidest raseduskomplikatsioonideni) ning antakse teada, kuidas on läinud neil, kelle eest seda eelmine kord tehti.
Koguduseliikmest tuttav, kes on mind kaasa kutsunud, ütleb et need Lõuna-Aafrika jutlustajad on nagu tulemaod. Kirglikud ja ehedad. Kui kirikusse jõuame, on see puupüsti täis. Palju noori perekondi, lapsed kaasas. Aafriklasi on kaks. Keskealine ja tumedanahalisem, prillidega. Ja noorem, koorekohvikarva ja päris kena. Neil on blond tõlk ja kurisev aktsent otse Musta Mandri lõunatipust. Jutlustamismaneer on otsekui Samuel L.Jacksoni tegelaskujul "Pulp Fictionist", kui see end religioosse raevu seisundisse kihutas. Tänu tõlgile on jutlus pisut veniv. Inimesi manitsetakse rohkem lapsi muretsema -- " I see women here. I ask: where are your sons?" Küünik ärkab minus korraks -- meenuvad justnimelt Aafrika probleemid paljude laste ning vähese toidu ja joogiveega seoses... Aga kirglikud on nad tõepoolest.Vahepeal pöörab vanem aafriklane end seljaga rahva poole, tõstab oma käed üles ja mu teadlik kaaslane sosistab: "Prohveteerib." "Mis see on?", küsin ja saan teada, et ühe aafriklase läbi räägib hetkel Jumal. Isiklikult. Ja mida Ta räägib läbi transisoleva musta mehe? Nagu vanasti öeldi -- kutsub rahvast meeleparandusele.
Ja siis , pooleteist tunni pärast toimub see, millest osa saama tuldi. Nii mina kui sajad inimesed selles valges saalis. Võidmine. Õnnistamine. Imed, transsilangemine, Jumala vahendamine, keeltes rääkimine. Üks aafriklastest ütleb, et nüüd tuleksid altari ette need, kes tunnevad Jumalat endas. Selle ürituse tulemusena. Ainult need. "Fresh ointment! Fresh ointment!" Aafriklastele antakse Ülevalt Poolt teada konkreetse inimeste kohta saalis: "Siin on üks naine, kelle abielu on lagunemas. Siin on inimesi, kes on depressioonis." Parandatakse abielusid ja ravitakse depressiooni. Noorem aafriklane puudutab inimeste otsaesist ja osad neist kukuvad jalapealt. Kusagilt kostab kiledat naeru. Keegi nutab. Mu usklik kaaslane seletab, et nii see ongi -- protseduur olevat justkui vaimne saun. Kui räägitakse depressioonist, otsustan, et tahan seda palvega parandamist ise kogeda. Mul on parasjagu olnud nädalaid kestev masendus. Ning pooleteisttunnine peavalu..
Ja altari ees tunnen lisaks kerget õudust, vaadates koorekohvivärvi kirgliku silmavaatega Aafrika jutlustaja käepuudutuse peale pikali kukkuvaid inimesi. Nad nutavad põrandal ennastunustavalt, mõni tõmbleb otsekui krampides ja ühel keskealisel naisel on silmad kinni ja ta heledatel pükstel on puusa kohal tumepruun plekk, otsekui immitseks tema kehast verd. "Natuke viltu läinud stigma või on Jumal paigaldanud temale uue puusaliigese", jõuan mõelda. Siis suunatakse mind jutlustaja poole. Minu selja taga võtab koha sisse kena tumedapäine noormees, valmis mind kinni püüdma. Juhul, kui langen jalust selle peale, et Jumala vaim teeb mind täiesti uueks. Aafriklane puudutab mu laupa ja manab esile Suurt Vaimu, Maa ja Taeva Loojat, Issandat Jumalat ennast. "Nagu tema esivanemad on aastasadu Teda tam-tamide saatel esile mananud. Või oli see siiski jahiõnn, mida nemad taotlesid? Ja mida tahan mina? Osaleda suurejoonelises etenduses? Kogeda imet? Masenduseravi? Jahiõnne ikkagi?", mõtlen veel selle Ülempreestri kohta. Ta ütleb, et kaovad "Depression, oppression, suppression" ning et mind täidab kohe Jeesus Kristus. Tunnen tõesti midagi. Energiat? Seda, et mind on kinnitatud suure magneti külge, mille jõud on ilmselgelt tunda? Jumala kohalolu? Kuidas kirjeldada religioosset kogemust? Palju küsimusi, aga mitte ühtegi vastust. "Usk ongi mitte-ratsionaalne asi", tuleb veel meelde. Tunnen kerget peapööritust ning sotsiaalset survet nõrkeda, langeda otsekui jalustniidetult kiriku põrandale. Aga ma panen sellele vastu. Ja vaatan jutlustaja mustadesse silmadesse. Mulle tundub korraks, et ta on minus kergelt pettunud ja proovib uuesti. Püsin püsti.Võimalik, et panen vastu ka Jeesusele Kristusele endale. Võimalik, et ma ei saa seda iial teada. Ja siis ongi kõik. Kõrval nutab südamest noor naine. Ja ma mõtlen korraga kogu inimliku häda ja viletsuse peale, läbi kõigi aegade ning sellele, et nüüd, just nüüd leevendati seda vähemalt hetkeks. "Usk on oopium rahvale", tuleb veel meelde. Kallis valuvaigisti, maksab su hinge.
Depressioon on selleks õhtuks kadunud. Omaenda elu suhtes on tekkinud meeldiv distants. Peavalu vastu ostan hiljem Ibuprofeeni.
I wanna be your dog
Aurora:
Kirjutan feministlikku esseed. Lõpp on puudu. Inspiratsiooni otsimiseks olen läbi lugenud mingeid oma vanu tekste ja ühe panen kohe siia ülesse. Sest blogi peab olema järjepidev.Muidu oleks nagu vaataks hommikul netist Päevalehte ja seal oleks tühjus. Ei sobiks ju.
Kohe tuleb.Kirjutatud natuke üle aasta tagasi.
Kirjutan feministlikku esseed. Lõpp on puudu. Inspiratsiooni otsimiseks olen läbi lugenud mingeid oma vanu tekste ja ühe panen kohe siia ülesse. Sest blogi peab olema järjepidev.Muidu oleks nagu vaataks hommikul netist Päevalehte ja seal oleks tühjus. Ei sobiks ju.
Kohe tuleb.Kirjutatud natuke üle aasta tagasi.
kolmapäev, detsember 05, 2007
Jumal küll
Aurora:
Mul tuleb kohe näitus.
Ametlik info:
SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et neljapäeval, 6. detsembril kell 18 avatakse Tallinna Linnagaleriis Sandra Jõgeva näitus "Ars longa".
Näitus on lahti 7. XII - 30. XII 2007. a.
Sandra Jõgevat tuntakse eelkõige mitmete kunstirühmituste (Avangard, Pink Punk) liikme ja eestvedajana, kuid Tallinna Linnagalerii näitus pole sugugi esimene kord, kui ta on näituse ainuautor. Sandra Jõgeva on mitmekülgne kunstnik: alustanud maalikunstnikuna, õppis ta magistrantuuris prof Jaan Toomiku juures ning viimasel ajal ongi ta enam kasutanud performance'i, video- ja installatsioonikunsti oma ideede edastamisel.
Tallinna Linnagalerii näituse aluseks on, nagu sellele osutab ka näituse nimi, klassikaline, isegi üleekspluateeritud idee kunstist (aga ka laiemalt kultuurist) kui millestki, mis eksisteerib väljaspool reaalsust ning mille väärtus aja jooksul ainult kasvab ja mis seetõttu elab igavesti või vähemalt kaua: "Kunsti iga on pikk, elu on lühike" ("Ars longa, vita brevis est"). See lausung on tuttav tuhandetest kunstiraamatutest, mis veel XX sajandi keskpaigal jätkasid klassitsismi ajal taas elluäratatud antiikkreeka (küll läbi vana-rooma) vaimsust.
Ka Sandra Jõgeva vastandab elu tühisust, mõttetut rabelemist kunstile. Ühel videol ilmub ta ise vaataja ette Manhattani rahamaailma kõrghoonete taustal, viisil, nagu sealses televisioonis finantsuudiseid näidatakse, ainult et enesekindla diktori asemel on tegemist õnnetu, ahastava kunstnikuga. Tema olukorra kurbust, aga ka naeruväärsust rõhutavad üle videopildi jooksvad tekstid: langevad valuutakursid, õnnetut tulevikku ennustavad tarokaardid jne.
Kuid elu ja kunsti vastandamine on näiline, sest kunstimaailma kujutavas videos ei näe vaataja kauneid kunstiteoseid ega isegi mitte vernissage'ide glamuuri, vaid ühe kunstiinstitutsiooni, Tallinna Kunstihoone näituste vahetamise rutiinset, kuid siiski pühendumist nõudvat protsessi. "Igavikuline" kunst ilmub selle nautija ette (lühi)ajaliste kooslustena: kuu, äärmisel juhul paar kuud kestva näitusena, kuraatori/kujundaja/kunstniku/meistri loomingulise koostöö viljana. Sandra Jõgeva ei näita seda videopildis voogava protsessina, vaid kasutab praeguse digifotoaparaadi võimalust esitada seda ülilühikeste hakitud fotokaadritena. Nii nagu näituse püstitamise on kunstnikul (kuraatoril) abiks terve oma ala proffide meeskond, nii on Sandra Jõgeva kasutanud ka oma ala proffi Jaan Klõsheikot.
Neile kahele (näilisele) vastandusele lisanduvad veel hääl ja veel midagi, sest nii elu kui ka selle kunstimaailma sublimatsioon pole kunagi väga selged ja lihtsad.
Sandra Jõgeva "Ars longa" ei kuulu kunstiinstitutsiooni kriitiliste väljaastumise hulka, pigem on see tuntud tõdemus(t)e parafraas.
Kunstnik tänab:
Kultuurkapital
Eesti Kunstnike Liit
Jaan Klõsheiko
Remo Randver
Allan Tõnissoo
Melissa Lockwood
Kärt Mikli
Jaan Pehk
Kaarel Sammet
Brigitta Davidjants
Aapo Ilves
Elo Masing
Epp Petrone
Villu Jõgeva
Veel teavet,
Reet Varblane,
Tel 55655014,
6442818
Mul tuleb kohe näitus.
Ametlik info:
SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et neljapäeval, 6. detsembril kell 18 avatakse Tallinna Linnagaleriis Sandra Jõgeva näitus "Ars longa".
Näitus on lahti 7. XII - 30. XII 2007. a.
Sandra Jõgevat tuntakse eelkõige mitmete kunstirühmituste (Avangard, Pink Punk) liikme ja eestvedajana, kuid Tallinna Linnagalerii näitus pole sugugi esimene kord, kui ta on näituse ainuautor. Sandra Jõgeva on mitmekülgne kunstnik: alustanud maalikunstnikuna, õppis ta magistrantuuris prof Jaan Toomiku juures ning viimasel ajal ongi ta enam kasutanud performance'i, video- ja installatsioonikunsti oma ideede edastamisel.
Tallinna Linnagalerii näituse aluseks on, nagu sellele osutab ka näituse nimi, klassikaline, isegi üleekspluateeritud idee kunstist (aga ka laiemalt kultuurist) kui millestki, mis eksisteerib väljaspool reaalsust ning mille väärtus aja jooksul ainult kasvab ja mis seetõttu elab igavesti või vähemalt kaua: "Kunsti iga on pikk, elu on lühike" ("Ars longa, vita brevis est"). See lausung on tuttav tuhandetest kunstiraamatutest, mis veel XX sajandi keskpaigal jätkasid klassitsismi ajal taas elluäratatud antiikkreeka (küll läbi vana-rooma) vaimsust.
Ka Sandra Jõgeva vastandab elu tühisust, mõttetut rabelemist kunstile. Ühel videol ilmub ta ise vaataja ette Manhattani rahamaailma kõrghoonete taustal, viisil, nagu sealses televisioonis finantsuudiseid näidatakse, ainult et enesekindla diktori asemel on tegemist õnnetu, ahastava kunstnikuga. Tema olukorra kurbust, aga ka naeruväärsust rõhutavad üle videopildi jooksvad tekstid: langevad valuutakursid, õnnetut tulevikku ennustavad tarokaardid jne.
Kuid elu ja kunsti vastandamine on näiline, sest kunstimaailma kujutavas videos ei näe vaataja kauneid kunstiteoseid ega isegi mitte vernissage'ide glamuuri, vaid ühe kunstiinstitutsiooni, Tallinna Kunstihoone näituste vahetamise rutiinset, kuid siiski pühendumist nõudvat protsessi. "Igavikuline" kunst ilmub selle nautija ette (lühi)ajaliste kooslustena: kuu, äärmisel juhul paar kuud kestva näitusena, kuraatori/kujundaja/kunstniku/meistri loomingulise koostöö viljana. Sandra Jõgeva ei näita seda videopildis voogava protsessina, vaid kasutab praeguse digifotoaparaadi võimalust esitada seda ülilühikeste hakitud fotokaadritena. Nii nagu näituse püstitamise on kunstnikul (kuraatoril) abiks terve oma ala proffide meeskond, nii on Sandra Jõgeva kasutanud ka oma ala proffi Jaan Klõsheikot.
Neile kahele (näilisele) vastandusele lisanduvad veel hääl ja veel midagi, sest nii elu kui ka selle kunstimaailma sublimatsioon pole kunagi väga selged ja lihtsad.
Sandra Jõgeva "Ars longa" ei kuulu kunstiinstitutsiooni kriitiliste väljaastumise hulka, pigem on see tuntud tõdemus(t)e parafraas.
Kunstnik tänab:
Kultuurkapital
Eesti Kunstnike Liit
Jaan Klõsheiko
Remo Randver
Allan Tõnissoo
Melissa Lockwood
Kärt Mikli
Jaan Pehk
Kaarel Sammet
Brigitta Davidjants
Aapo Ilves
Elo Masing
Epp Petrone
Villu Jõgeva
Veel teavet,
Reet Varblane,
Tel 55655014,
6442818
Tellimine:
Postitused (Atom)