Olen Patarei Kultuuritolmu perfokaprogrammi üks kuraatoritest. Teine on
Rema Randver, esinejanimega 16 Noir. Kui festivali asjus meiega ühendust
võeti, tegin Kultuuritolmu korraldajale Chunginile kohe selgeks, et
kureerime Remoga koos, aga samas eraldi. Mina valin omad artistid, Remo
omad. Ja loomulikult jõudis tema ette ning broneeris kogu selle Non
Grata vana kaardiväe: Sorge. Billeneeve. Ville-Karel. Meelandi, Tuutu ja
Sorge veetav Põleva Kaelaga Kirjaku "kunsttsirkusteater"... Isegi
Ernest Truely. Mina keskendusin niisiis noortele talentidele: Evi Pärn,
eesti nimest hoolimata vene emakeelega noor meediakunstnik ja Sesooni
ettekandja, varaste 1980ndate Anne Veski nägu kaunitar. Kaia Otstak, kes
on lisaks tegevuskunstnik olemisele Tallinna Ülikooli
filosoofiamagistrand. Eve Arpo, arhitekt ja kultuurikorraladaja, kes on
teinud Kanutis ja Polymeris mõned arvestatavad perfokad. Kasemets ja
rühmitus Vedelik. Hull kanadalane ja Taneli üks parimaid sõpru Sylvain
Breton. Ja mitte üldse väheolulistena Veronika Pikkas ja ta gäng.
/---/
Patarei
Kultuuritolm on festival, mis ootuspäraselt keskendunud muusikale, aga
korraldaja C tahtis, et seekord oleksid perfokakunstnikud ka
bändide vahel laval. See kõlab plaanina paremini, kui tegelikult välja
tuleb. Aga ma ei tea seda veel.
Reedel lähen kõigepealt H-ga Stroomi randa. Meiega liituvad just
järjekordse tüli üle elanud (nende puhul ka sõna otseses mõttes üle
elanud!) V ja F. Mõlemad on juba hommikul vindised. F-l on käes
salaviinapudel ning peale sööb ta kassikrõbinaid. V on rohkem purjus kui
tema ning norib H kallal õrnalt, matkides oma iidolit Marko Mägit. H
teatab, et MM oli tema kolleeg ning meeldiv tagasihoidlik noormees...
Katsun olla lepitaja ning seletan, et küllap tundis H Markot ajal, kui
see oli tunduvalt vähem ära joonud kui siis, kui tema ning V tutvus
algas.
H kutsub V-d ning F-i kirikusse, mille peale V ütleb, et äkki
võikski ning F paneb endale kõrvaklapid pähe ning hakkab klubimuusikat
kuulama. Õnneks on F väga hea ja meeldiv suhtleja ning leiab enamvähem
igaühega ühise teema ja keele. H-ga vestleb F kiropraktikast.
Patareis. Olen pärast rannaskäiku sealt osade kunstnikega läbi
käinud juba enne festivali algust. Unustasin enne kureeritavate
nimekirjast veidra tegevuskunstniku, maalijaharidusega Rait Rosina, kes
tahtis ise väga esineda. Kohal on tema, Sylvain käsikäes Evega, omavahel
jagelevad V ja F.
Käin vahepeal kodus ja plaanin festivalile minna Billeneeve
perfoka ajaks. Tuleb välja, et see on ära toimunud kaks tundi enne
programmis välja toodud aega. Ja Sorge esines tervelt viis tundi enne
kavas kirjas olevat kella kahte öösel! Näen tsirkuse lõppu. Nemadki
pidid esinema hoopis muul ajal ja laval, mitte lihtsalt nurga taga.
Kuulen C-lt, et kõik nimetatud kunstnikud tahtsid esineda
varasemal ajal, kuna pidid järgmisel päeval üheskoos Moostesse esinema
sõitma. C tuli neile vastu ja muutis juba väljatrükitud ja rahvale
jagatavat programmi. Õige kava on, tuleb välja, netis ning muutub
pidevalt. Mõtlen,
et valdkond, millega seoses tunnen end kõige vanemana, on
tehnikaküsimused. Mul ei ole probleeme sellega, et 13-aastased hakkavad
jooma, seksima ja kanepit suitsetama, küll aga ajab mul juhtme kokku
fakt, et suvisel rannafestivalil vaadatakse programmi netist ja
telefonist.
C tundub olevat väga tore ja
positiivne inimene, uue põlvkonna neohipi, umbes 25. Aga kohutavalt
organiseerimatu nii suure festivali korraldaja kohta. Lähme selle tõttu
Patareis karvupidi kokku veel paar korda, aga /---/
Ma ei näe ühtegi perfokat, mida ma pole ise
kureerinud. Välja arvatud Ernest Truely, kes esineb ainsana õigel ajal.
Mulle tundub, et kunstnikud siiski ei pane end päriselt maksma selles
keskkonnas. Sylvain (Montreali Canadiansi endine hokimängija ja kirglik
tennisist) lööb tennisepalle. Korra sekkuvad turvamehed: äkki lähevad
pallid laste pihta? Seletan umbkeelsetele noormeestele vene keeles, et
pole tarvis muretseda ja kui niisugune õnnetus peaks juhtuma, lõpetame
perfoka kohe. Mu vene keel on enamvähem taastunud tänu F-i seltskonnale.
Pean ainult peas kõik läbi filtreerima, et platnoislängi liiga palju
sisse ei tuleks.
Ernest kõrvetab endale ja vabatahtlikele ihule
kõrvetusmärke. Kahjuks on ta taandanud oma tekstilise osa -- kuna ta ei
saanud õiget, ümber pea kinnitatavat mikrofoni. R kuraatorina.. on
suhteliselt akontaktne ja hõljuv. /---/
Veronika ja Co peaksid esinema pärast üht
peaesinejat, isetehtud muusikalistel instrumentidel mängivat soomlaste
Cleaning Womenit. Kava on kaks tundi nihkes, V, F ning R jäävad
lava taga järjest täis ning virisevad, et nad nii kaua ootama peavad.
"Mina... Ma lähen lavale, siis kui ma ise tahan! Ma pole harjunud
niimoodi töötama!", seletab R pehme keelega ja kukub viiendat korda
soomlaste kalli kaasaskantava grimmilaua otsa. Selle üks pirn on juba
katki läinud. Cleaning Womeni tüübid kuulevad, et nende lavameik ei
kõlba kuhugi ning et nad pole üldse nii lahedad, kui ise arvavad...
Bändimehed püüavad selgitada, et vajavad enne esinemist aega ja
üksindust, et keskenduda. V ja F ja R lärmavad ja joovad ja tujutsevad
edasi. Seltskonnas on veel haruldase inimtõu esindaja --- geikingsepp,
kes toimuvat pildistab. Ja teine gei, kunagine Lennart Meri ja Olümpia
kokk, praegune joodik, A T. V pussitas F-i tema korteris
toimunud joomingul... V (totaalse lavameigiga, pseudosõjaväelise
pagunitega pintsakuga), R (paruka ja grimmiga, meremehekostüümis) ja F
(nagu ta on) panevad selga liibuvad läikivad sabaga kostüümid.
Merineitsi. Merimees. Meriraisk... F küll võtab selle kohe ära, aga
laseb end varsti ümber veenda. A T manipuleeritakse end üldse
alasti võtma... Nad ei suuda oma esinemiskorda ära oodata ja ronivad
Cleaning Womeni isetehtud instrumente tuubil täis lavale. Nad visatakse
sealt sõna otseses sealt minema.
Kontsert kestab. Lisalood. Lava taga on stiilipuhas gruupi. Ärakustunud tütarlaps; kena ja isegi mitte litsakalt riides. Magab ja lõpuks öögib seal diivanil kägaras. V oma liibuva-läikiva merineitsisabaga ronib teadvusetu tütarlapse otsa ja imiteerib temaga seksimist. Seda pildistatakse, loomulikult.
Bändil
pole õrna aimugi, et pärast neid peaks tulema perfokas. Nad ütlevad, et
lava tühjaks tegemine võtab vähemalt pool tundi. Kell on pool kolm
öösel. Ja nii kaua pole mitte mingil kombel võimalik oodata. /---/ Keegi
neist ei püsi enam püstigi hästi.
Nad koperdavad lavale. R teatab sissejuhatuseks,
parukas sassis, et tal on siiski parem soeng kui V-l ja kuuleb vastuseks
V-lt, et ta on pisike pederast, kes ei saa mehi, kuna meigib end liiga
palju.
Nad kraaklevad omavahel. V sõimab mingit lava ees
seisvat meest. /--/.
A T on lihtsalt alasti ega tee suurt midagi. F röögib: "Te
olete kõik suuremad munnid kui mina! Aga mina olen vähemalt MERIMUNN!!!"
R lendab pea ees lavalt alla, viies endaga kaasa kitarrivõimu. Ja
sedaviisi kaks korda järjest! Kokkuvõttes naelutavad nad publiku lava
ette. Kuulen telefonikõnesid, millega kutsutakse oma sõpru ja tuttavaid.
Kuulen võrdlusi NO -teatri (olevat parem kui see!), saksa kabaree,
Volksbühne, rahvateatriga... Osad ei usu, et tegelased laval on tõesti
maani täis. Lõpp on lihtne. Helimees keerab mikrofoni välja. Otsin ta
puldi tagant üles ja nõuan heli taastamist. "Mine munni!" See on ainus
vastus. Kolm korda järjest. Ülejäänud loobuvad ja kakerdavad lavalt
minema. Aga R jääb ning peab pikka ilma võimenduseta monoloogi, millest
ei saa eriti aru. Kuulen, et ta nõuab publikult kinnitust, et ta meik
on ilus. Alati kui R täis jääb, jõuab ta selleni. Lisaks püüab ta
võrgutada kenasid noormehi, kes vaatavad teda, suud ammuli, lava ees. Vaatan, et R-s on ilmselget Kolmanda Reichi kabareetähe karismat.
K on vaimustuses. Vähemalt selline mulje jääb.
Ta tahab, et see seltskond pluss mina teeksime järgmisel õhtul pärast
Metro Luminali esinemist Vedeliku perfoka. Aga mina vaataksin, et nad
päris nii täis ei jääks ja et kõik oleks natuke koordineeritum.
Lava taga tuleb Cleaning Womeni ninamees mulle
füüsiliselt kallale, kui avastab, et nende kaasaskantav grimmilaud on
siidrit täis valatud ning ta saab sealt kerge elektrilöögi. Vastan
spontaanse jalahoobiga selle R sääreluu pihta. Ta vabandab.
Pärast etendust lähevad V
ja F tülli ning F nutab tükk aega minu õla najal. Päikesetõusu ajale
planeeritud Eve Arpo perfokas jääb ära, sest räppar Tommy Cash, kellelt
korraks mikrofoni laenan ta esinemise ajal, rebib selle mu käest kohe ka
ära ja röögib: "Fuck Art!" Ta pole kuulnudki minu ja C-i
kokkuleppest, et tutvustan lavalt kõiki perfokakunstnikke. Eve solvub.
Ta on ühtlasi joogaõpetaja ning on öö otsa üleval olnud, et teha
päikesetõusu ajal perfokas ning minna sealt otse edasi joogakoolitusele.
Toimub minu ja C-i esimene kokkupõrge. Olen äsjajuhtunu pärast
ikka väga vihane. Nagu edaspidigi, pakub C mulle kanepit. Ma ei võta
seda ja räägin selle droogi ning skisofreenia seosest. Ja hukatuslikust
mõjust organiseerimisvõimetele, seda ka. Ma ei tea veel, et sellesama päeva pärastlõunal röögin ta peale keset Patarei vangla hoovi, kui olen avastanud, et ka minu enda perfoka puhul arvestatakse tund aega varasema ajaga kui programmis kirjas. Kuulen vastuseks, et see pole mitte festival, vaid hipilaager ja röögin veel valjemini : "Kui hipilaager, siis anna tasuta! Viisteist eurot ei ole hipilaagri hind! Vaata, kas siin on palju publikut?!!" Mind tabab nagu ilmutus kohutav, aga ümberlükkamatu äratundmine: need hipid arvatavasti ei teenigi midagi! Siin pole seda programmi nii muljetavaldavalt palju! See pileti hind on liiga kõrge -- otsustades mulle helistavate tuttavate arvu järgi, kes kõik tahavad tasuta sisse pääseda. Oleks see summa väiksem, toetaksid kõik need mu sõbrad ja tuttavad hea meelega kultuuri. Kõrval sadamakail toimuvad mingisugused merepäevad. Jalutan sealt läbi. Tohutult rahvast. Kallid hinnad. Sisuliselt mitte midagi. Paljud neist inimesed lahkuvad piirkonnast läbi Patarei hoovi. Keegi vist aru ei saa, mis festival toimub, sest suure väljakirjutatud kava kuhugi nähtavasse kohta paigutamise peale pole mitte keegi tulnud.Rääkimata festivali nimega bännerist või plakatitest. Oleksin võinud ise selle peale mõelda! Tunnen end isegi süüdi. Ja siis tuleb mulle muidugi meelde, et mitte mina pole selle asja korraldaja siin... Et see pole mitte minu mure... Või siiski on? Ilm on muuseas absoluutselt täiuslik.
Aga veel samal varahommikul talutan maani täis jäänud, aga paljudega vahepeal
vennastunud F-i enda juurde, V on kadunud koos M-iga. Paigutan F-i, kellel on võibolla jalas mõra, voodile ja endale
võtan diivani. Tunnen end sel hetkel hea inimesena./---/
Pärastlõuna Patareis. Ostan kirbuturult ehtsa väikse Playboy
firma käekoti. 6 eurot. /---/
Kaia Otstak räägib rannalava ees end telliskividel balanseerides pikalt oma toiduallergiatest. Üsna pikalt ja mul hakkab igav, kuni meenub, et just igavus selle festivali ideeline alustala oligi. Vähemalt kontseptsiooni järgi. Kontseptsioonile on kulutatud palju energiat. Rohkem kui paljudele organisatoorsetele küsimustele.
Minu stand up. "Poliitiline karjäär II/ Diktatuur".
Õhtu.
Jälle lava taga. Seekord on siin olnud soome pungilegend Pelle
Miljoona, kelle õllekastist V poole ära varastab. "Mikä on teidän yhtyen
nimi?" Seda küsitakse minult. Vastan, et oleme Vedelik, Eesti üks
tuntumaid bände ning et esineme pärast Metro Luminali. "Hyvä bändi,
tiedän sen!" Ma ei saa aru, käib see nüüd Vedeliku või Metro Luminali
kohta. Rainer Jancis on mures, kui keegi läheb ta kitarrile liiga
lähedale, aga nende bändi laulja on V külge justkui kleebitud. /---/
Lõpuks on ära esinenud nii Pelle Miljoona kui Metro
Luminal ja kohale jõudnud minu doki operaator. On minu idee
minna lavale VAHETULT peale Metro Luminali. Selles olukorras, kus
muusikafännid röögivad mulle, et kadugu ma minema ja toodagu bänd
tagasi, olen ma olnud perfokaid teadustades läbi festivali. Mul on
muusikafännidest ikka väga kõrini. "Mitte mingit Metro Luminali enam!
Eileõhtused värdjad on tagasi!" See olen mina. R teatab, et neil
lülitati eile võim välja ja et arvestatagu -- see võib juhtuda ka nüüd.
Ta flirdib lavalt meestega ja meelitab kellegi niudevöö väel punkari
lavale. "Saage sellest Metro Luminalist juba üle! FREE MIKE! FREE MIKE!
FREE MIKE!" See on V. Eilse perfoka nimi oli "Merineitsil on teist
kõigist pohui", see peaks olema "Merineitsidieet". V närib laval
norilehti (Balti jaama turg, 50 senti pakk) ja räägib oma kilpnäärme
alatalitlusest. Mina sõiman Pelle Miljoonat ja räägin, kuidas need vanad
soome pässid usuvad, et Vedelik on bänd. V haarab mikrofoni: "Mulle
vanad mehed meeldivad. Ja peab tunnistama, et see tunne on alati olnud
vastastikune. Kui ma olin noorem, ei saanud ma aru, et kohati piirnes
see pedofiiliaga..."
Inimesi ronib lavale. Nad tahavad ka midagi öelda.
Näiteks seda, et me oleme kurjad. Haaran uuesti V-lt (või oli see R?"
mikrofoni ning käsutan ülearused inimesed lavalt minema. Kuna neil pole
midagi öelda, siis peaks mingi eelvooru tegema.
Laval on ka Vedeliku tüübid. Ma annan V-le üle teatepulgana rühmituse Vedelik siiditrükiga meeste valged aluspüksid.
Ma ei tea, kui kaua see ja veel palju muud kestab.
Lõpp on ikka üks. Helimees lülitab algul valguse välja ja siis paneb kõlaritest muusika mängima.
Hiljem
kuulen, et talle polnud lihtsalt meeldinud. Ja et operaator (festivali
operaator, mitte minu Igor Ruus) lülitas kohe alguses kaamera välja.
Põhimõtteliselt. Sest ta oli kuidagi Metro Luminaliga seotud.
"Kas sa mind mäletad?" See on umbes minuvanune tuntud ooperilaulja, kellele, tundub, see perfokas meeldis.
Olen väsinud. Lähen koju. Minu juures magavad V
ja tema kõik kolm meest. R saabub viimasena kell viis hommikul ja teatab lihtsalt ja
sõbralikult: "Head ööd kõigile! Ma võtan nüüd oma rohud sisse..."
Ajan end kell kümme üles ja lähen mingi USA
saatkonna tüübi juurde kveekerite vaikivale jumalateenistusele. See mu
dokk on äratanud minus religioossed vaated. Ma ei suudaks sellele
kõigele vastu pidada, juhul kui ma sügaval sisimas ei usuks, et
tegelikult on kõik inimesed ühepalju väärt. Ja need niiöelda kristlikud
väärtused on mind välja aidanud õige mitmest ohtlikuvõitu olukorrast
viimasel ajal. Näiteks /---/
Kveekerid on seotud geikristlastega, sest /---/. Ja geikristlased on ainsad kristlased, kelle
suhtes mul pole mingit tõrget. Seda, et ma pole gei, pole ma kunagi
nende eest varjanud... Astun Eesti Geikristlaste Kogu ametlikuks
liikmeks sealsamas USA kveekeri lahkumispeol tema Toompea residentsiks.
Nüüd on Eestis 12 geikristlast ja 3 kveekerit.