Teisipäev, juuli 28, 2009

R.E.S.P.E.C.T.*

Üritan eesti kuulsaimat pianisti kätte saada. Mis sellest saab, ei tea, aga on olemas juba noor varupianist, kes olevat nõus. Millega nõus, ei taha veel nii avalikult rääkida.
Huvitav info.
Feministlik dinner party. Värvikaim feminist on iisraeli oma, kes on ortodoksne juut ning ei või sabati ajal ühtegi sõiduvahendit kasutada ega ka muul ajal süüa mitte-kosher liha ega juua mitte-kosher veini. Ega praegu meres ujuda, sest tulekul on suur juudi püha.
Homme, st täna hommikul sõidan kolmeks päevaks feministlikele suvepäevadele Nõval.

* Aretha Franklin

Esmaspäev, juuli 27, 2009

Going on

Kirjutasin artikli valmis -- Ülo Õunast.
Metseen viis mu ehituspoodi, tellis 40 pudelit silikooni ja ostis paar muud vidinat. Mina viisin metseeni oma vanemate juurde maale, kuna A ei saanud tulla ning mu isa oli mingitest hooaja esimestest aedviljadest hiina toitu valmistanud ja vajas publikut.

Pühapäev, juuli 26, 2009

Kaaskodanikest, teise kandi pealt.

Mul on nüüd metseen.

Kaaskodanikest ja muust

Ma ütlen, see asja poolelijätmine ei mõju hästi.
Täna oli konkreetselt tunne, et mida ma nüüd endaga peale hakkan. Asja parandas vajadus kirjutada kultuurilehte galeriiring. Kutsusin K, kes tuli koos beebiga, endaga näituseid vaatama ja veetsin üle tüki aja pool päeva linnas. K on armas, beebi samuti.
Lisaks hullule taksojuhile, kes praeguseks arvatavasti juba kodus naist peksab -- see rusikahoop näkku tuli tema poolt niivõrd kiiresti ning otsekui jutu lõpetuseks, et päris kindlasti on ta harjunud lööma, eriti naisi, sattusin tahtmatusse kontakti kurja vanainimesega.
Telefon helises. See näitas R-i, tuttava kunstikriitiku numbrit. "Tere R!", ütlesin. Vale, see oli hoopis tige pensionär, kes väitis, et ma olevat talle helistanud. Kinnitasin, et ma pole seda teinud ning et mu telefon näitab hoopis R-i nime, kes on pealegi naissoost. "Mis kuradi Rain!", käratas vanamees, kes oli valesti nime kuulnud ning jauras edasi, et miks ma talle eile helistasin. Kordasin, et ma pole seda teinud. "Helistate mulle öösel ja päeval..." , torises papi. "Küll ma järgi uurin, kust te helistate!" Vaatasin samal ajal valitud numbreid -- seal ei olnud midagi. Möönsin, et võibolla on mu telefon rikkis (ongi natuke, pärast seda, kui temaga saunas käisin) ning vastuseks kuulsin : "Teil on telefon rikkis või sõrmed rikkis! Jämedad sõrmed, jämedad sõrmed!" Mul viskas üle. Teatasin papile, et võõraste inimestega tüli norida pole ilus ja lõpetasin kõne. Siis avastasin, et jah, olin küll talle kogemata eile õhtul helistanud. Siis, kui tahtsin valida ühte numbrit, mis on eespool mulle teadaolevat R-i numbrit, mis paraku osutus tigedaks vanameheks. Kõne, mis võibolla kutsus ühe korra, enne kui oma viga märkasin, oli tehtud peaaegu ööpäev varem. Kujutasin ette vanapapi rõõmu, kui ta selle vastamata kõne avastas : kui suurepärane põhjus tülinorimiseks!
Tuli meelde, et Aasias muutuvat inimesed vanaks saades targaks, aga Euroopas seniilseks ning et sel olevat mingi seos sellega, mida inimesed söövad. Et Aasias ei tekkivat neil ajude lubjastumist.

Laupäev, juuli 25, 2009

I am interested in feminism since I realised that I am not heterosexual from the age of 16.*

Kõigepealt ma sain aru, et ma ei suuda oma skulptuuri feministide ürituseks valmis teha. Eelkõige seetõttu, et ma ei suuda seda ise kinni maksta. Mul lihtsalt ei ole nii palju raha. Ma olen teadlikult hoidunud kulude kokku arvamisest, pärast seda, kui sain suht viimasel hetkel teada, et feministid ei maksa mu kulusid kinni. Mida algul lubati. Ja teatati, et raha ei ole, kui ma olin oma asjaga juba algust teinud.
Mul on tunne, et millegi hooga alustamine ning siis mingil põhjusel pooleli jätmine vabastab päris palju negatiivset energiat.
Eile pärast T sünnipäeva Kultuurikatlas tellisin takso. Odava sellise, mille juhtidest enamik on umbkeelsed venelased. Takso tuli tüki aja pärast, palju hiljem, kui lubatud ning kui ma sisse istusin, teatas juht, et ma pole seda tellinud. Loomulikult vene keeles.Ta keeldus taksofirmasse helistamast, et asja uurida. Meie selleteemalise vaidluse käigus sülitas ta mu poole ning tiris siis taksost kättpidi välja ja lõi rusikaga näkku. Prillid läksid pooleks ja nägu tilkus verd. Taksofirmast öeldi, et kui mul on pretensioone, võin politseisse avalduse anda, aga enne pean võtma traumapunktist või kiirabist tõendi. Kiirabi puhastas mu näo ära, mõõtis vererõhku (see oli normaalne, aga mingi näitaja viitas sellele, et ma olen joonud -- pakun, et hingeõhk näiteks, aga võimalik ka, et pulss). Politsei tuli ka ning pakkus, et võin täna hommikul avaldust kirjutama tulla. Nad olid sõbralikud, erinevalt kiirabist ("Minimaalne vigastus!") ning tõid mu ära aadressile, kuhu ma taksoga ei jõudnud. Nad soovitasid krimunaalasja algatada, mis kõlab kohutavalt tüütult ning hoiatasid ka, et see saab olema stiilis mina-ütlesin-seda-taksojuht- ütles-teist. Õnnetuseks pole ühtegi tunnistajat.

* Loen feministide kokkutulekust osavõtjate elulookirjeldusi.

Reede, juuli 24, 2009

R.I.P.

Baari-Talis.
Talis Kitsing.
Ta oli mu klassivend algklassides.
Lugesin seda minut tagasi ja sain shoki.

22.-23. juuli

Ma ei jõua enam öösel koju ning täna ostsin endale Kristiine keskusest uue pidzhaama ning viisin kleidi, millega vahepeal kipsi valasin, keemilisse puhastusse. Ööbin juudi toas. Juut ise on Vilniuses kunstnike reality show`s.
Kips. Silikoon.
Lisaks helistas vana klient, kes tahtis peale kolme aastat taas minu juures orjaseisust kogeda. Ma käskisin tal tulla siia koristama ning hoiatasin, et on ka teisi inimesi. Käskisin pornopoest maski osta. Ja ehituspoest silikooni. Akvaariumisilikooni. Ja osta veel tänase Ekspressi. Ja Coca-Cola Lighti. Ori tegigi seda kõike, tõsi küll, kümne-viieteist tuubi silikooni asemel sain kõigest kaks. Ta helistas mulle ja kurtis, et kallis on ja et tema ei saa seda endale lubada. Ja et ta peab mõtlema, kas seda kõike täna teha või mitte... See oli sisuliselt väljapressimine. Aga mis teha -- helistasin tagasi ja ütlesin, et toogu niipalju kui võimalik. Parem varblane pihus...
Ta tahtis olla alasti ning koerakaelarihmaga. Ta koristas ära ülemise galerii ja ühisateljee, pesi ka põrandat ning ma ei lubanud tal poole pealt, pärast paari-kolme tundi lahkuda. Ta tegi head tööd.
Vahepeal käisid alasti koristavast orjast mööda soomlannad, kellest üks teeb majalistest fotoseeriat -- sellist üsna tüüpilist palju-toredaid-inimesi-zhanri kuuluvat. Inimesed oma kultuuritehase ateljeedes tööd tegemas. Mind pildistas ta eesti kunstiklassika hulka kuuluvalt pronksskulptuurilt silikoonvormi võtmas, jalas võrksukad ja punased tikkkontsaga kingad ning taustaks alasti mees harjaga, koerarihm kaelas. Lisaks veel umbes viis inimest, kellest keegi eriti teist nägu ei teinud. Ori omakorda küsis: "Ma loodan, et ma kedagi väga ei shokeerinud?"
Kui viimane oli lahkunud, küsis omakorda E: "Kas see koeralõhn käib vanaga kaasas või?" Et kas perverdid, kes koerarihm kaelas, alasti teiste inimeste ateljeedes koristamas käivad, ostavad pornopoest vastavat märja koera lõhna meenutavat parfüümi... Pidin talle pettumuse valmistama -- see ootamatu aroom tuleb hoopis K pooleldi krunditud lõuendist.

Kolmapäev, juuli 22, 2009

20.-21. juuli

Jooga.
Kips.
Tõlkimine.
Spontaanne väljasõit Pärnusse, H kontsertetendusele. Sõidame hilja välja ja kontsert algabki alles pool üksteist. Öine rannaskäik ning siis tagasi. Kaasas on M (sotsioloog), I (tema mees), E (Pariisis elav sõbranna) ning K (residentuuris olev ameeriklanna). Autos kirglik ja lärmakas vaidlus I-ga juudi kultuuri teemadel.
Aga mis konterdi publikusse puutub, siis selle moodustavad peale meie viiese seltskonna veel paar helilooja sõpra ning mõned purjus soome pensionärid. Aga on ka üsna külm, tuuline ning kohati sajab vihma. Muusika kohapealt on raske sügavamat analüüsi anda, aga see jätab kõigile hea mulje. Lisaks on naljakas. E kommentaar: "Ma olen käinud paljudel kaasaegse muusika üritustel ja mulle meeldib, kui seal on huumorit ja eneseirooniat." Mõlemat H etenduses kahtlemata on. Lisaks ooperiprimadonna, flötist, kaks punast mudaravila tooli* ning live-videooperaator. Me kõik saame tasuta sisse ning viime heliloojale veini ja shokolaadi.
Sellised lühikesed või ülilühikesed tripid Pärnusse on mulle meeldima hakanud. Kui kiire periood on möödas, tahaks veel paarile kontserdile minna. Hullumisstseenid ooperitest, kuhu B on kostüümid teinud ja noor koreograaf ooperiprimadonna seksikalt ümber posti tantsima õpetanud -- see kõlab vastupandamatult...

Soundtrack: Hans Günther Lock. Aga see oli ainult tund aega seal Pärnus. Baadzhanid, mida joogatunni** lõpuks kõik, välja arvatud mina, lõõritasid. Aga üldiselt ja töötegemise taustaks: selline suurepärane kolmest plaadist koosnev kogumik nagu "Woodstock Generation", mida saab Kristiine Keskusest allahindlusega.


* A very inside hint.
** See kestab muide 2 ja kolmveerand tundi.

Esmaspäev, juuli 20, 2009

R.I.P. (mitte Ivan Orav)

Frank McCourt on surnud.
"Angela`s Ashes".
"Tis".
"Teacher Man".

Kohalikku klatshi

Mongol on tagasi. Ta hoidub, tõsi küll, M eest. Mongolile asüülitaotlejate varjupaigas Illukal ei meeldinud: peale tema oli üks ugandalane ning vabas õhus maalimist takistasid parmud, sääsed ja üks madu, keda ta ka nägi. Mongol võttis oma näituse maha, et täna seda vanalinnas turistidele müüa üritada. Et saadud rahaga sõita Ameerikasse või Kanadasse ning seal üritada varjupaika saada.

17.-19.juuli

Sünnipäev.
Ma teen hommikust saadik catering`ining kuna see tekitab mõningaid pingeid ("Kas ma olen piisavalt hea?"), joon hommikust saadik kokteile, mille tegemise on A vahepeal suurepäraselt ära õppinud. K aitab.

Järgmisel päeval olen üsna väsinud, ilmselgelt võimetu midagi asjalikku tegema, sünnipäevapaiga koristamine välja arvatud (seal on tohutu kogus täispuhutud kummikindaid -- kellele see lapsik idee pähe tuli, ei tea; kummikindaid kasutasin maasikamargariitade tegemisel, vahetades neid iga kokteili järel nagu võtaksin mitmelt inimeselt järjest verd -- sest maasikalögast kleepuvad käed oleksid vastikud). A ja grusiin, keda olen korduvalt Tsurabi asemel Dzohhariks kutsunud, aitavad. Grusiin on järjekordne varjupaigatotleja/dissitentlik luuletaja, aga tema läheb Rootsis. R kommentaar, kes tema ja E-ga eelmisel õhtul baaridesse edasi läks: "Väga tore mees, aga tahab kogu aeg poliitikast rääkida. Ühe teema inimene."
On imeilus ilm ja tekib spontaanne mõte minna Pärnusse üritusi vaatama ja ennast tuulutama. Teengi seda.
Vaatan Z etendust, kuhu tulevad ka kaks inimest, kellega olen räiges tülis -- ja mitte ainult mina. Mul pole elus olnud palju tutvusi, mille lõppedes üksteisele isegi tere ei öelda. Veider situatsiooni -- lähen korra majja sisse, ning mu selja tagant kostab kõps-kõps-kõps. Vaatan üle õla tagasi ning näen silmanurgast tütarlast, kelle elu moto tundub olevat : stand by your man. Manan näole ilme, et tegu on võhivõõraga -- ja täpselt sama teeb tema.
Näen paljusid tuttavaid ja saaksin tasuta ooperisse, aga sinna ma ei jõuagi, kahjuks.
Ööd olen M juures, kuna oma Pärnu korteri võtmeid ei jõua ma mineku spontaansuse tõttu kätte saada, kus on ka B ja K. K räägib hommikul kella viieni hüsteeriliselt naljakaid lugusid piirivalvurite elust. Rock`n`roll, tõepoolest. K on oma karjääri selles sõjaväelise taustaga organisatsioonis lõpetanud, kuna ta sai ülikooli sisse ning temas on tunda inimese vabanemist, kes on mingi institutsiooniga lõpparve teinud. Ühtlasi on kadunud ka igasugune lojaalsus.
Hommikul hakkan M ja B-ga randa minema, kui saan kõne noorelt emokirjanikult (kaosamaagia asjatundja), kellele pean honorari ära maksma. Olen juba peaaegu rannas ning ära ostnud kahesajakroonise päikesekreemi -- kõige kallima, mida seal välilettidel müüakse. Lisaks olen M-lt laenanud pikkade käistega valge pluusi ja hõlmikseeliku -- asja point on end mitte ära põletada. B ja M lähevad ees naisteplaazhile ära ja mina ootan emot. Rand tundub juba päris karm. Palav. Tohutult inimesi. Varju ei ole kusagil. Kell on 12. Ma ei tea, et on nii selle suve kuumarekord kui mitme aasta inimesterekord Pärnu rannas.
Ma kannan sünnipäevast selga jäänud väikest musta õhtukleiti.
Emo saabub, aga Rannahoone pangaautomaat on rikkis. Jalutame kesklinna, kuhu jäängi. Rannaskäik piirdus sisuliselt päevituskreemi ostmisega -- umbes nagu J, kelle eluviiside muutmise katsed seisnesid apteegis sadade dollarite eest organismipuhastavate kapslite ja lahustuvate vetikajookide ostmises. Natuke kahju on, et ujuma ei saanud -- aga milleks siis Kalevi ujula ehitatud on.
Emo ütleb muu hulgas, et olen materialistlik inimene. Teda huvitab vaimne areng ja ta ei suuda kollektiivis töötada. Emo on armas. Ta on minust kümme aastat noorem.
Kui bussiga Tallinna poole sõidan, hakkab umbes tee esimesel kolmandikul paduvihm ja äike.
Käin M-ga Sõpruses filmi homoaktivistist vaatamas. Peategelane, ameerika juut, tuletab mulle oma kõnemaneerilt ühte teist sellist meelde, kes, tõsi küll, gay ei ole. Ilus moralistlik lugu, õpetliku lõpuga. Kui su elu eesmärk on LA linnavolikokku saada, et oma veendumusi propageerida ning sa selle eesmärgi viimaks saavutad ja sa korraldad oma peaaegu et sõbra sealt vallandamise, kuna tema on oma padukonservatiivsete vaadetega äkki gaysõbralikuks muutunud linnavalitsuses absoluutses vähemuses -- võibolla ei tasu siis niiväga imestada, kui see tüüp nii sinu kui linnapea maha laseb. What goes around, comes around. Mul õnnestub karjatust tagasi hoida, kui peategelast esimene kuul tabab.

Neljapäev, juuli 16, 2009

16. juuli

Juuksur.
Kips.
"Sünnipäeva laupäev" koos vanemate, venna ja A-ga.

Kolmapäev, juuli 15, 2009

Ma vihkan bändiproove

Tööpäev kipsvormiga lõppes sellega, et ma ei pidanud kõrvalruumist täiel võimsusel kostvale bändiproovile lihtsalt vastu. Kui sa kuuled tunde, kuidas noored emod harjutavad laulu algust, mille sõnum on järgmine: "Where is my world I know..." /trummisoolo/"Where is my world I know..." /trummid/ "Where is my world I know.."/hääl kõrvalt: "Sa laula see "Where" nii: "Where..." /siis parandus: "Where is my world I know..."/trummid jälle/ keegi karjub/ "Where is my world I know..."/ "Aye!"...
Küsisin, kui nad suitsu tegid,kui kaua see kestb. "Ikka kestab."
Ikka kestis jah.

Mitte, et ma oleks pervert, aga ...

Väga väärtuslik privaat-workshop R-lt kipspositiivi valamise kohta. OK, "valama" ei ole just õige sõna. Poleks ma teda kohale saanud, oleksin ma tõepoolest, sõna otseses mõttes valanud, nagu M õpetas ja videosid internetist soovitas, mul oleks kulunud 2 kotti ehk 100 kg kipsi ning kuju kaal oleks olnud 200 kg. Nüüd on see võibolla 60. Ta tundus mulle vaimustav, kui R seda lahti võtma hakkas. Nahapind. Kananahk. Rinnad. Natuke nihkes vasak rind, mille korrigeerimisega ma pean homme tegelema. Nibud. Veidralt mõjuv häbemepiirkond, kus oli tükk toidukilet. Kaks armi. Käed. Sõrmed. Küüned. Voldid. Ta tundus mulle jumalik. Ma sain äkki aru sellest haruldasest perverssusest -- kirest kujude vastu. Kui ma alles lõuni reageerimata vormi sooje rindu silitasin. Ma tundsin, et olen temasse peaaegu armunud. Nagu ma oleks tunnistajaks väikesele imele.
OK, ta ei ole veel täiuslik -- ma pean ta servi puhastama, vormi kasvatama, R poolt lahti murtud käed tagasi külge panema, parandama mitu viga, uuesti külge kinnitama vasaku jala, mille ma ise ning täiesti kogemata küljest murdsin, aga siiski. Aga siiski.

Teisipäev, juuli 14, 2009

Päikesepaiste jälle

Ootan R-i, kellega leppisime kokku, et kohtume pärastlõunal, mitte päris hommikul. Tema päevaplaani tundes -- mitte enne kahte. Suure tõenäosusega umbes kell neli. Ma ei julge nimelt üksi positiivi valada.
Vahepeal olen kirjutanud ja meile vahetanud ja lugenud üheksakümendate mentaliteedi taasünnist isnpireerituna Mihkel Muti "Rahvusvahelist meest", mille sain Tartust 35 krooni eest.
Ja saanud vist päris olulistest asjadest aru -- kaasaarvatud oma elukutsevalik. Kui sa ikka oled sealsamas Raja tänava ateljees üles kasvanud ja su vanemate sõbrad on kõik oma elu loomingulises tipus olevad inimesed, kes iga päev tulevad oma ateljeesse tööle ja vahepeal su vanemate juurde kohvi jooma ja kõigil neil on tööd, mille eest makstakse hästi ja nad võivad teha, mida nad tahavad... (Olid küll väiksed kipsist Leninid skulptorite ateljeedes, mida ma oleksin väga tahtnud oma nukkudele monumendiks, aga ma ei julgenud küsida -- ma teadsin, et mind naeruvääristataks ja öeldaks, et venelaste propaganda ohver. Nagu siis, kui ma Brezhnevi surmast kuuldes nutma hakkasin -- paar kuud varem oli surnud mu vanaisa.)
Ja üheksakümnendate alguses, kui ma läksin keskkooli kunstiklassi ning laste kunstikooli Jüri Palmi kursusele, oli kogu see maailmakord koos sellise elulaadiga olemast lakanud liiga vähe aega tagasi, et keegi oleks uskunud, et selline pööre on lõplik. Ma teadsin, et kui ma hästi joonistama õpin ja Kunstiakadeemiasse sisse saan, läheb mul väga hästi. Täpselt nii, kuidas peabki minema. Ülejäänud alternatiivid polnud päris tõsiseltvõetavad: OK, reklaam ja semiootika olid äärmiselt trendikad, aga mitte nii huvitavad kui kunst ning filosoofia õppimisele mõtlevad kõik hilispuberteetikud. Ma tegingi seda ühe aasta.

Lisaks tuleb ateljeeruume vaatama rezhissöör, kes saatis täna ennelõunal kell pool kaksteist mulle sõnumi : "Olen jätkuvalt huvitatud. Praegu paraku jumala täis nagu siga. Ehk vaataks õhtul kella kuue paiku?"
Soundtrack : nostalgiline. Pink Floyd. "Shine on you crazy diamond" ja "Wish you were here."

Esmaspäev, juuli 13, 2009

Eesti meeste lühikesest elueast, põlvkondadest, surmahirmust, kurbusest ja kõige kaduvusest

Eile käisin Kumus Ülo Õuna näitust vaatamas. Veetsin seal majas täpselt 2 tundi -- 1 ja kolmveerand Ülo Õuna ja veerand tundi poolakate ning eesti kaasaegse kunsti näitusel. Täiesti adekvaatne suhe. Ma olen absoluutselt veendunud, et neli musta odavat kastekannu näitusepostamentidel eksponeerituna ei ole tegelikult kunst. Ja et Kiwast on saamas uus Lapin.
Ülo Õun meeldis mulle väga. See kõik oli väga nostalgiline -- ootamatu reis lapsepõlve, kaheksakümendatesse. Raja tänavale, kus oli mu ema ateljee. Ja kus seesama Ülo Õun oli meie naabriks. Kõik tuli meelde -- enamus skulptuure, mida olin näinud mitmes valmimisastmes. Tema ateljee seestpoolt. Ta lapsed, kellega mõnikord koos mängisin. Ta suur kollane koer, kellel olid kutsikad. Surnupealuu kapis seal ateljees, klaasi taga, mida ma kartsin. Ühte skulptuuri oli seal Raja tänava hoovis pildistatud mu isa sinise Zhaporozhetsi kapotil -- seda näidati ühes seal näitusel eksponeeritavas biograafilises filmis. Ja loomulikult -- minu isa portree, suur kipsbüst. Kõik kokku -- aeg, mida enam ei ole. Inimesed, kes on surnud. Ajastu, mis lõppes ära. Mul hakkas kurb ja natuke ülev ja natuke kõhe. Ja ma tundsin samasugust ängistavat surmahirmu, pinevat, madala sagedusega ning pidevat, mis oli mind piinanud umbes pool aastat, kui ma olin 12. Teadmine surmast ja selle omamoodi ootus oli näriv, painav ja ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi. See lõppes 1988. aasta augustis, kui ma vanematega seenemetsas käies astusin kogemata pikas rohus peidus olnud katkisesse kolmeliitrisesse klaaspurki.Purk lõikas läbi mu parema jala veenid ja kõõlused pahkluul ja see üsna reaalne võimalus verest tühjaks joosta tühistas igasuguse surmahirmu. Surm ei olnud enam päevakorras. Ja see jalavigastus oli kokkuvõttes pigem meeldiv kogemus -- ma ei mõelnud enam iga päev surmast, paranemine oli kiire ning järgi jäi kahetsusväärselt silmatorkamatu arm. Aga see pilt valgest kummikust, kust purkab tumepunast venoosset verd, kusjuures kogu maailm liigub aegluubis -- see jääb mulle vist elu lõpuni meelde.
Aga tagasi Ülo Õuna näitusele. Võttes eelneva kokku -- ma sain aru, miks ma just sel perioodil surma peale mõtlesin ja sellesse mõttesse täiesti kinni jäin. Sellesama 1988. aasta märtsis lasi Ülo Õun endale isetehtud püstolist kuuli pähe. Oma perekonna keskel.Mu ema uskus ja usub siianii, et see juhtus mingi perekonnatüli käigus ja oli sisuliselt õnnetus, mitte "päris" enesetapp. Ülo Õun oli mu vanemate hea sõber ja kindlasti elasid nad seda väga üle, aga meie (minu ja mu venna) kuuldes nad teemat eriti ei puudutanud. Seda, et umbes minuvanune poeg seintelt oma isa verd ja ajutükke pesi koos väga värske lesega -- seda juttu ma mäletan. Lisaks suri umbes samal perioodil või veidi varem üks teine mu vanemate väga hea sõber, kes oli kõigi eest varjanud, et ta vähki põdes. Ja mu Võrumaa vanavanemad. Ja mu ema vist parim sõbranna. Viimasel avastati mingi kohutav haigus selle täiesti ravimatus lõppstaadiumis. Ja mu vanemad olid põhimõttel, et lastega väga halbadest asjadest eriti ei räägita. Enamvähem öeldi meile, et see ja see on nüüd täiesti ootamatult surnud. Sel ja sel põhjusel. Ja that`s it. Sõnatu kokkulepe, et sellest me pikemalt ei räägi. Teema juurde näiteks nädal pärast matuseid tagasi ei pöördu. Võib-olla oli põhjuseks soov vältida lastel mingite foobiate tekkimist, igatahes tulemus oli vähemalt minu puhul absoluutselt vastupidine. Pool aastat mõtlesin ma surmast esimese asjana igal hommikul ning viimasena igal õhtul. Ma kartsin surma kohutavalt. See tundus olevat väga lähedal.
Ja täiesti ootamatult tuli see hirm seal näitusesaalis eile tagasi. Hirm oli painav, ega läinud kuhugi. Lisaks olin ma teel Kumusse teinud mõttes kalkulatsiooni summadest, mida pean lähiajal välja maksma. Ja võrrelnud seda summaga, mis on mu pangaarvel. Need summad olid väga, väga erinevad. Muidugi minu kahjuks.
Paha oli olla.
Ja siis ma mõtlesin, et kurat, suur osa Ülo Õuna meessoost modellidest on praeguseks surnud. Eesti mehed elavad tõesti vähe. Jüri Palm : suri 64-või 65-selt. Juhan Viiding : lõikas endal veenid läbi 46-selt. Ando Kesküla: jõi end surnuks 58-selt. Ta ise: kuul pähe 48-selt. Naissoost modell Elle Kull seevastu elab ja õitseb.
Lisaks jõudis mulle kohale, miks mu ema mulle jätkuvalt nii tihti helistab. Tavaliselt võtan temaga rääkimist tüütuvõitu kohtusena ning lõpetan kõne lühidalt, lubades tagasi helistada. Mida ma enamasti ei tee. Lisaks helistab ta tihti väga valel ajal ja ei arvesta eriti sellega, kui olen samal hetkel hõivatud.
Mu ema parimad sõbrad on kõik surnud või emigratsioonis. Ta maalib iga päev ja vaatab siis õhtul tobedaid seriaale. Ja palju uudiseid. Ja kardab siis seagrippi või midagi muud sama absurdset. Ja tüütab oma hirmuga mind. Varem käisid mu vanematel iga õhtu külalised, aga nüüd on nad kahekesi. Nende põlvkond on lõpusirgel -- nad on mõlemad 69. Ma sain äkki aru, et mu ema on lihtsalt üksildane. Ja ma helistasin talle just nüüd, rääkisin talle kõigest sellest, millest ma siin kirjutasin ja hakkasin kõne lõpuks nutma. Ma nutan muide äärmiselt harva. Mu ema rääkis, et maal kukuvad ta ümber viimasel ajal asjad, mis seda tegema ei peaks. Näiteks just seina pandud suur maal.Enne mida kuulis ta kõva mütsatust. Aga et see ei sega teda.
Ma ütlesin oma emale ka seda, et ausalt öeldes ei kujutaks ma Ülo Õuna ette rahateenimise nimel kasiinodele mänguautomaatide otsa ahvikujusid modelleerimas, nagu tänapäeval skulptorid teevad ja et võibolla oli see, mis ta tegi, ikkagi lõppkokkuvõttes õige. Igaüks ei sobi igasugusesse aega ja aastal 1988 oli Nõukogude Liit juba lõpusirgel -- ainult nad ei teadnud seda veel.
Burn out või fade away.

Pühapäev, juuli 12, 2009

Leidsin ilusa foto eelmisest ajastust





Mai algus (?) 2006. Pärnu Kontserdimajas. Rühmitus Cnopt. Ja foto autor on Ants Liigus Pärnu Postimehest.
Mul on ikka jumala hea situatsioonimälu: kui ma sellele sündmusele tagasi mõtlen, tuleb mulle ilma mingi pingutuseta sujuvalt meelde, kuidas ma eelmisel õhtul koos L, V ja R-ga Pärnu jõe ääres istusin, millest me rääkisime, kuidas L, kellega siis tuttavaks sain, tutvustas kõigile oma teooriat "beezhide inimeste" kohta; kuidas ma koos Sh ja tema naisega sinna Pärnusse sõitsin, mis plaadid mul kaasas olid, mida me kuulasime, milline oli ilm (see, mis kellelgi seljas oli, on, tõsi küll, haihtunud); näituse avamise ja perfoka afterparty M aias ning millise draama L korraldas, olles üleni tuhane; ma mäletan, kelle peale ma seal peol vihastasin, millal ära kustusin ning kuidas Sh ja ta naine pärast öösel minu juures tülitsesid ning kuidas Sh autosse ööbima läks ja kuidas me seal kahekesi jõime -- ja millest rääkisime, loomulikult; ma mäletan isegi, millise oma CD-dest ma M juurde maha unustasin. Ja see, mida L pärast enda ja E kohta, kes samuti selles perfokas osalesid, rääkis --kuidas neile tundus, et see kaoseloits, mida E seal Saatana Piiblist luges, hakkas neil tööle. Neil läksid lühikese aja jooksul kaduma rahakotid ja dokumendid ning Tallinna hääletades hakkas just seal kohas maanteel, kuhu üks autojuht nad maha pani, peaaegu selgest taevast rahet sadama.
See on kummaline -- sellised väikesed, tegelikult mitte kuigi olulised asjad jäävad totaalselt, kuid seda kergemini meelde. Peaaegu igasse ajaperioodi oma elus võib sisse "zuumida" ning kõik tuleb tagasi -- kogu info on kusagil alles. Samas raamatute või filmide sisu, nii ebamäärastest asjadest nagu luuletused rääkimata -- ja sellepärast ma luulet ei loegi -- hajub kiiresti ja taastamatult. Ma olen korduvalt mõelnud, kas teistel on samamoodi. Inimestel, kes oma elust kõidete kaupa raamatuid on kirjutanud, kahtlemata. Vana Casanova võis taastada detailideni oma lapsepõlve Veneetsiat ning midagi olulist oma elust kirjeldades alustab ta tavaliselt juba selle päeva hommikust -- a` la jõin sel päeval kaks tassi musta kohvi, sõin tosina austrit ning kandsin oma kollasest siidist ülikonda, mille varrukal oleva augu oli teenijanna kaks päeva tagasi ära parandanud.

Laupäev, juuli 11, 2009

Riia palsam (hingele)

Riias kontakte loomas. Minu jaoks ootamatult -- rahvusvaheliste ekspertide staatuses, kellele presenteeritakse ideesid ja kohti ja kellega tahetakse Euroopa Liidule meeldivaid koostööprojekte teha. Suurepärane reis, loomulikult, mis jätkus minu jaoks J sünnipäeval Tatari tänava trükitöökojas. Kohtusin uuesti kunagise sõbranna T-ga, ukrainlannast fotograafiga, kes käitus minuga väga viisakalt ja peaaegu aupaklikult (nagu lätlased) ning kes purju jäädes rääkis, et ta armastab mind ja on minust mõjutatud. T ja A, homopaar, samuti kunagised sõbrad. A kurtmine, et ta ei saa endale kusagilt tikkijaid, on sõna otseses mõttes vastus K palvetele, et ta saaks mingi töö --soovitavalt tikkijana mõne moekunstniku juures.
Mis veel -- nägin Riias ühte suurt Kesk-Euroopa ja ühte suurt Soome kaasaegse kunsti näitust. Esimesel oli üks väga hea video. Lisaks ühte suurepärast installatsiooni ja kahtlaseid videosid -- mujal.
Kuna Läti on pankrotis, sain algselt 3000 krooni maksvad punased platvormstiletod (naturaalne lakknahk) 700-800 eest.
Ja sealsed inimesed rääkisid, et õhus on üheksakümnendate hõngu. Kõik lüüakse segamini, uus algus, osad saavad oma elu võimaluse ja osad kaotavad kõik. Mulle tundub, et mulle see meeldib. Natuke hõre ja kerge on see atmosfäär -- aga puhas.
Soundtrack : "New Age" /Velvet Underground või Tori Amose cover.

Teisipäev, juuli 07, 2009

Art brut

Nii. Ma olen oodanud A järele nüüdseks kolm ja pool tundi. See on see mongoli naivisti video. A jõudis pool tundi tagasi kohale ja avastas siis, et kaamera aku on tühi. Mul on tunne, et kui veel kord kuulen mongolit enda poole pöördumas sõnadega "Sandra Bullock, amore mio", kuulen küsimust teemal, kui palju üks või teine möödasõitev auto maksab või sisukat mõtteavaldust: "Russians, go home!", hakkan ma kedagi valimatute sõnadega sõimama.
Mongol vaatas paberile kirja pandud küsimusi ja ütles, et migratsiooniamet küsis täpselt sama. Ta unistus on minna Ameerikasse, aga enne seda küsib ta Euroopa Liidultpoliitlist varjupaika. Tubli, migratsiooniamet.

Esmaspäev, juuli 06, 2009

Ta lendab mesipuu poole

Tartu oli idülliline. Olin ühe öö P juures, kes tutvustas mulle tema galeriis näitust tegevat vene kunstnikku, luuletajat ning ajakirjanikku. Keskealine naine, kes oli Tartus koos oma kahe teismelise pojaga. Mingil määral dissident, kes tutvustas mulle põhjalikult väga veidrat, kuid nähtavasti mõjukat Peterburi ja Moskva kunstiscene`i. Rahvakunstile viitavad tikandvaibad kohtuvad tshastushka-kultuuri ja poliitilise satiiriga. Kohati naljakas ja jabur, hoolimata sellest, et liiga kohaliku poliitika keskne kunst mind eriti ei huvita -- see, mida ta tutvustas, oli midagi muud, juba järgmine tasand. Ja venelaste luuleõhtud tundusid olevat atraktiivsemad kui siinsed, vähemalt selle naise näidatud videote põhjal otsustades. Ta oli Moskva ja Peterburi luuletajate seltskonna Eestisse toomisest väga huvitatud ning loota on suuremat vene dissitentliku luule ja kunsti invasiooni juba sügisel.
Kohtusin oma Tartu tuttavatega -- üheaegselt M ka K-ga, kes küll selle kohtumise lõpuks omavahel totaalselt tülli pöörasid. K lahkus M nokkimiste peale vaikides ja vihaselt, isegi mulle head aega ütlemata. T ja tema sõpradega sattusin Saadjärve äärde ning jäin lõpuks Tallinna bussist maha.
Pühapäeval jõudsin laulupeo viimase päeva teisele poolele. Seal oli oluliselt külmem ja oluliselt rohkem rahvast, kui ootasin. Ja oluliselt vähem hitte. Aga üldiselt muljetavaldav.
Nüüd ootan, et mongol välja ilmuks, et koos A-ga temast videot tegema hakata. Meediakunstnik hüppas viimasel minutil alt ära. Peangi hakkama küsimusi üles kirjutama.

Homme, teisipäeval

KUNSTIKONTEINER JA KULTUURITEHAS POLYMER ESITLEVAD:

GLOBAL CONTAINER VII

Teisipäeval, 7. juulil
Algusega kl 20 00
Kultuuritehases Polymer Ülase 16/Madara 22

Rühmitus Missionaries (Soome)
Installatsioon "Paradiis"
Performance "Ponyride=International Delight"
Noored soome kunstnikud on otsustanud uue rühmitusena teha ainult religioosset kunsti, mille eesmärgiks päästa oma publiku surematu hing.


Erki Kasemets
Tokumenta 2
Novemdetsinaal
esitleb:
Näitus "Kutse mahalaskmisele" (külalistena Peeter Velberg, Endel Kasemets)
Eesti kunsti klassiku üritusteseeria, mis toimub ainult kord iga üheksateistkümne aasta jooksul.


Päivi Eronen (Soome) ja Art Container
"Kylpijät"/"Kümblejad"
Foto, installatsioon, performance
Fotoseeria ja loeng-performance alternatiivsest saunakultuurist, mida täiendab Art Containeri interaktiivne installatsioon.


Meeland Sepp ja Sorge
Etendus
Estonian man power

Meghan Van Alstyne (USA)
"Of Grace and Memory"
Installatsioon
American girl power

Noise Bordel
Sound
Meelis Salujärve ja Remo Randveri uue bändi debüütesinemine.

Kendall Nordin (USA)
Heliinstallatsioon
Eksperimentaalne heli


Enkhbaatar Tudev (Mongoolia)
Maal
Kultuuritehases Polymer viimased kuud resideerunud, euroopalikku maalilaadi omandada püüdev mongol näitab oma loomingut, enne kui ta saadetakse edasi poliitiliste põgenike varjupaika Ida-Virumaal.

Piibe Piirma
Video
Meediakunstnik portreteerib Enkhbaatar Tudevit: endist Ulan Batori turu parimat müüjat, kelle kunstnikuideaaliks on Leonardo da Vinci ja eesmärgiks maalimisturnee ümber maailma.


Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03

Reede, juuli 03, 2009

Suveöö ülevalolek

Jätsin öö vahele. Sest koos K ja M-ga plaanitud randaminek venis niivõrd, et südaöösel olime veel rannas. Sealt tagasi jalutamine ja ülemise galerii koristamine võttis ka aega ning M läks koju peaaegu kell pool neli. Enne seda olin infoliinist küsinud päikese tõusu aega. 04.11. Et läheks katusele selleks ajaks või nii. Mõttetu asi tegelikult suvel, sest valge on niikuinii, lihtsalt ühel pool hakkab taevas kergelt roosatama, linnud äkitselt valjemalt häälitsema ja kajakad hoogsamalt ümber mu pea tiirutama. Otsese päikese tõusu varjas ära majasein.
Korraks magamajäämine tundub üha mõttetum, kuna ma pean minema päeva esimese Tartu rongi peale. Selle väljumiseni on jäänud nüüd üks tund ja kaksteist minutit ja seitsme minuti pärast hakkab käima ka Tallinna ühistransport.
Tartu, here I come.

Neljapäev, juuli 02, 2009

4

Feministid.
Jooga.
Sado-maso laudkond.
Levikas.

Kolmapäev, juuli 01, 2009

Stripibaar

Nojah. Mingil ajal oli vaja A ruumist välja saada. Mina olin eelkõige mures oma värske kipsvormi pärast ja tema ülejäänud käitumisega purjus peaga juba kümme aastat (ühine magistratuur!) harjunud. Ta räägib, et teeb minust midagi...Kunstimuuseumi direktori või midagi taolist; tema tekst on segane, aga üldiselt naljakas ja kohati asjade olemust tabav.
A purjusolekus ei puudu eneseiroonia, aga seda peab tunnistama, et tüütuks see mingi hetk läheb ja et naisi kipub ta ahistama. Viimasega said need välismaa naised hakkama vastavalt oma enesekindlusele ja temperamendile. Ja kultuuritaustale. Ameeriklanna võttis A ülevoolavad komplimendid vastu naeratades ja sõbralikult nagu debütant ballil -- aga kui tihti sa kuuledki, et oled nagu kreeka jumalanna. Aga käratas ka, et teda ei puudutata ja oli siis jälle sõbralik edasi. Juut-- tõsi küll, mitte välismaa naine, oli viril ja irooniline. Soomlannad naersid vaikselt -- kuni asi neid eriti isiklikult ei puudutanud.
Olin teises ruumis ja ajasin K-ga juttu, kui tuli teine ameeriklanna, hädise olekuga. "Su sõber kiusab A-d! Järsku sina saad ta kuidagi sealt minema..." A kõikus ümber arvuti taga istuva hapu näoga soomlanna ja korrutas, et selle perse on selle tüdruku kohta liiga seksikas. "Sinu sõber rikub peo ära...", virises E. A oli talle natuke varem teatanud: "Heil Hitler, E!", samuti valinud Youtube`ist saksa sõdurilaule ning omaette saluteerinud. Ja öelnud E tüdruksõbrale inglise keeles, et see on seksikas ja näe kui hästi tal läks -- leidis endale välismaa mehe-- mehe New Yorgist...
Ei, tõepoolest, oli aeg A enda ja K-ga kaasa viia. Lisasin E-le, et see on nüüd ka tema uus naaber ja lisaks sellele minu vana sõber.
Statoili juures üritasin taksot tellida. Nagu arvata võis, ei olnud A sellest huvitatud. Lisaks hakkas ta kaineks saama ja tundus üsna nukker. "Lähme Stiletto stripibaari!" Ta oli enne rääkinud, et käib seal aegajalt ja et tema sõber ja ülemus, sakslane, ei taha kunagi kaasa tulla. Ei taha maksta, kooner...

Noh, selles stripibaaris võis näha üsna hirmsat inimese ekspluateerimist inimese poolt. Tänaval maja ees seisev vananevat Mefistot meenutav uksehoidja kasseeris meilt 150 krooni nina pealt ning juhatas siis selle Harju tänava maja kolmandale korrusele. A nägi välja tavaline, K oli korralikult riides, aga mina kandsin suvekleiti ja pitsretuuse, millega olin just kipsi valanud.
Me olime ainsad kliendid. A-d tervitasid striptiisitarid: "Sa oled tagasi!" Meie käest küsiti, mida juua tahame. A soovis Red Bulli, K siidrit ja mina Coca Lighti jää ja sidruniga. Meie lauda tuli noor kaunitar. "Saame tuttavaks! Mina olen Anu. Kas te olete esimest korda sellises kohas?" Tahtsin just vastata, et viis aastat tagasi otsisin tööd ja kandideerisin striptiisiklubi manageri kohale ( Ma pääsesin vestlusvooru ja sealt edasi mitte, aga enne seda tehti mulle ülesandeks vaadata nende klubi kogu programmi ühel õhtul ja seda siis analüüsida), kui saabus järgmine neiu. Kes pakkus A-le "privaati". "Kui palju see on?" -- "600 krooni minut" -- "Paneme 1000 täis!"
"Kas sa midagi juua soovid? Kohvi?". Neiu vastas, et ta ei joo kohvi. "Õlut?" Neiu ütles tehtult tagasihoidlikult, et sellest ta samuti ei hooli, aga shampust ju võiks... "Kui palju see maksab?" -- "Ah, kes seda kõike meeles pidada jõuab!"
A kadus koos kahe striptiisitariga ning meie K-ga jäime üksi. Märkasin laual hinnakirja . Seal olid järgmised pakkumised : kommikarp 500 krooni, Moet& Chandon 2500 krooni. Dom Perignon 4500. Taamal vaidles A baaridaamiga : "Aga võtaks väikese pudeli!" Oli ilmselge, millest jutt käib.
Mõtlesin, kas võiks paluda neil muusika kinni panna või seda vahetada ja kui palju see üks käeliigutus maksta võiks. Samas tuli keset ruumi oleva posti juurest paar pahvakut suitsu ja ümber posti hakkas väänlema päevitunud kehaga blondiin. Tema ilme oli seda tehes täpselt niisama tuim ja tülpinud kui stripiklubi töötajatel, kuhu kunagi manageriks kandideerisin. Tüdruk tuli meie laua juurde ning hööritas tagumikku meie poole. Mõtlesin, et peaaegu ainus raha, mis mul on, on arvel ja mitte käekotis ning et see on pealegi täpne summa, mille pean varsti trükikotta kataloogi eest ära maksma. Lisaks polnud mul mingit tuju sellele tüdrukule sajalist pükste vahele toppida. Ta ei mõjunud mulle kuidagiviisi ja kõrvalruumis tehti minu vana sõpra rahast lagedaks. Mõtlesin, et vähem kui 12 tunni pärast kohtun feministidega, kes võibolla korraldavad meil suure rahvusvahelise konverentsi. "Meie sõber tuleb kohe tagasi, tule siis!", vabandasin tüdruku ees ning see suundus teise laua poole. Vahepeal olid klubisse juurde tulnud keskealine mees ning noor naine, paarina.
A-l läks aega. Kui ta tagasi tuli, küsisin, kas katsuda võib. "See oleneb su nahaalsuse astmest... Natuke võib." Ta tundus väsinud ja kurb.
Sinna ta meist maha jäi, keeldudes otsustavalt ära tulemast. "Ta läheb tavaliselt ise ära ", lohutas baaridaam. Kell oli pool kolm öösel, see urgas lahti veel kolm ja pool tundi. Tundsin kerget õudust, mõeldes kõigile neile "privaatidele" ja shampanjapudelitele, mis ähvardavalt õhus hõljusid, ohustades just sel päeval A arvele saabunud puhkuserahasid (ta tuli ainult korraks Konteinerisse enda poolt kuu aega tagasi lõhutud ukseklaasi üle mõõtma,kaasas kaks lahjat alkohoolset jooki -- sest, nagu ta ütles, võlgu tema ei jää ja puhkuserahad kanti üle 29ndal). Ja A läbisaamist oma naisega. Kes on kahe väikse lapsega kodus. Kellel ei ole väga palju raha. A töötab kahel kohal, üks neist majahoidja oma; varem isegi kolmel korraga. Paha oli olla. Ma kujutasin ette, kuidas A ütleb : "Võlgu mina ei jää!" -- ja maksab ükskõik missuguse arve.
"Sellest tuleb vist karmavõlg", ütlesin K-le, kui trepist alla läksime. "Jah -- kohe!".
"Kuule, ärme jätame teda siia, ma ütlen, et tulgu meiega kaasa ja et ta võib sinu jalgade juures magada!" -- "Ma ei tule, mul on piinlik. Mine sina!". K tormas tagasi ja tuli siis sama targalt, ainult et nukramalt trepist alla.
"Ta ütleb, et tema on mees ja tema on seal, kus ta on. Ta ütleb, et katsuda meid niikuinii ei saa."