Pühapäev, juuli 12, 2009

Leidsin ilusa foto eelmisest ajastust





Mai algus (?) 2006. Pärnu Kontserdimajas. Rühmitus Cnopt. Ja foto autor on Ants Liigus Pärnu Postimehest.
Mul on ikka jumala hea situatsioonimälu: kui ma sellele sündmusele tagasi mõtlen, tuleb mulle ilma mingi pingutuseta sujuvalt meelde, kuidas ma eelmisel õhtul koos L, V ja R-ga Pärnu jõe ääres istusin, millest me rääkisime, kuidas L, kellega siis tuttavaks sain, tutvustas kõigile oma teooriat "beezhide inimeste" kohta; kuidas ma koos Sh ja tema naisega sinna Pärnusse sõitsin, mis plaadid mul kaasas olid, mida me kuulasime, milline oli ilm (see, mis kellelgi seljas oli, on, tõsi küll, haihtunud); näituse avamise ja perfoka afterparty M aias ning millise draama L korraldas, olles üleni tuhane; ma mäletan, kelle peale ma seal peol vihastasin, millal ära kustusin ning kuidas Sh ja ta naine pärast öösel minu juures tülitsesid ning kuidas Sh autosse ööbima läks ja kuidas me seal kahekesi jõime -- ja millest rääkisime, loomulikult; ma mäletan isegi, millise oma CD-dest ma M juurde maha unustasin. Ja see, mida L pärast enda ja E kohta, kes samuti selles perfokas osalesid, rääkis --kuidas neile tundus, et see kaoseloits, mida E seal Saatana Piiblist luges, hakkas neil tööle. Neil läksid lühikese aja jooksul kaduma rahakotid ja dokumendid ning Tallinna hääletades hakkas just seal kohas maanteel, kuhu üks autojuht nad maha pani, peaaegu selgest taevast rahet sadama.
See on kummaline -- sellised väikesed, tegelikult mitte kuigi olulised asjad jäävad totaalselt, kuid seda kergemini meelde. Peaaegu igasse ajaperioodi oma elus võib sisse "zuumida" ning kõik tuleb tagasi -- kogu info on kusagil alles. Samas raamatute või filmide sisu, nii ebamäärastest asjadest nagu luuletused rääkimata -- ja sellepärast ma luulet ei loegi -- hajub kiiresti ja taastamatult. Ma olen korduvalt mõelnud, kas teistel on samamoodi. Inimestel, kes oma elust kõidete kaupa raamatuid on kirjutanud, kahtlemata. Vana Casanova võis taastada detailideni oma lapsepõlve Veneetsiat ning midagi olulist oma elust kirjeldades alustab ta tavaliselt juba selle päeva hommikust -- a` la jõin sel päeval kaks tassi musta kohvi, sõin tosina austrit ning kandsin oma kollasest siidist ülikonda, mille varrukal oleva augu oli teenijanna kaks päeva tagasi ära parandanud.

3 kommentaari:

olen minni ütles ...

olen endas avastanud samasuguse oskuse detailideni täpselt ammumöödunud syndmust mäletada. mõnikord on see hea (K on sellest omamoodi kasu lõiganud, kui on mõni oluline elukas kelle pyydmisandmeid ta pole yles kirjutanud, suudan ma sageli kuupäeva ja muud seonduvad asjaolud paika panna:)) ja mõnikord iseäranis tylgastav.

olen rääkinud sel teemal tuttavatega, kusjuures tundub et see on mingi naiste värk.

olen minni ütles ...

(oled siin pildil ilus)

Aurora ütles ...

Mu isal, tuleb välja, on ka nii. Aga ta mäletab ka luuletusi. Ja samas midagi tõeliselt olulist on totaalselt kadunud.