Esmaspäev, detsember 31, 2007

Feminism, kunst ja rahvas

Aurora:
Osalesin V, T ja A korraldataval performance`iworkshopil, mis toimus Kunstihoones ja mis oli mõeldud kindlustusfirma töötajatele ja klientidele. Nagu jõulukink firma poolt või nii. Peo asemel. Kunstihoone oli täis A masinaid ja osaliselt kaetud musta kilega. 2 tervet siga ja seapead. Vann täis verd. Tegevuskunsti ajaloost pärit elemendid ja aktsioonid, milles osalesid siis need ülikondades kinnisvaratöötajad. Ja nende poolpidulikult riides naissoost kolleegid. Osad olid A masinatel, üks õmbles kahte seapead kokku, teine istus oma mustas ülikonnas verevannis (ja jõi ja lärmas), kolmas laulis pikka aega järjest tõsisel ilmel ja ilusa koolitatud häälega "Püha ööd", kusjuures neljas kuni kolmekümne kaheksas teda tooreste munadega loopisid, kolmekümne üheksandat mähiti marlisse, neljakümnendat värviti, kui ta postamendil skulptuurina seisis, valgeks. Kokku 100 osavõtjat. Osad olid mingiks hetkeks purjus ja käitusid nagu Õllesummeril, osad võtsid asja tõsiselt. Nagu see laulja või kaks kinnisvarakindlustajat, kes Cnopti kuulsast pudelipurustamisaktsioonist coveri tegid. Vastu üksteise päid. See hetk tekkis ootamatu vaikusmoment -- ma arvan, et reaalne füüsiline oht ja õhus lendavad klaasikillud tekitavad juuresviibijates tahtmatut, alateadlikku respekti nii esinejate kui olukorra vastu.
Muidu, mõtlesin, võis osadel osalejatel jääda õhtust hägune mälestus kui lõbusast lagastamisest Kunstihoones. Mälestus, mis aktiviseerub iga kord, kui nad sina Arraku maale ülevaatenäitusel vaatama lähevad.Kuigi kindlasti mitte kõigil. Nagu öeldud, mu lemmik-kinnisvarakindlustaja oli pühendunult oma osasse sisse elanud laulja.
Kui pooleteisttunnine koolitus oli läbi ja nad V käest intensiivkursust kinnitava diplomi kätte olid saanud, läks kogu see kamp Kukusse jooma.
Mina olin Marina Abramovic ja Valie Export. Esimeselt oli järgi tehtud see värav, kus näituseruumi sisenejad lähevad läbi kitsa värava, kus ühel pool on mees ja teisel pool naine (loomulikult ei olnud me alasti). Kinnisvaradaamid hõõrusid end vastu kena noormeest mu vastas ning kinnisvaramehed hoidsid rohkem minu poole. Aga Valie Export tegi kunagi sellise perfoka, et tal oli kast, läbi mille ta rindu katsuda sai. Mina katsin enda kasti musta samet-draperiiga. Edasi piirdun kommentaaridega.
"Ei, tänan"-"Tule, katsu sekretäri rindu!"(originaalperfokas oli selja peal silt "Sekretär")-"Mida sa pakud sealt kastist? Oih, ongi päris!" -"Mul on kodus selleks inimene olemas!"-"Vaata, ma sain kasti seest tissipildi!"-"Sa vaatad mind nii kurja näoga..." Vaatasingi. Ikkagi klassikaline feminism. Mis omakorda tundub mulle viimasel ajal kuidagi väga ....armas. Nagu vana ja luitunud, aga kunagi hoole ja armastusega tehtud mänguasi, mille abil on paljud suureks saanud. Kuidas see oligi --- otsida sealt, kust keegi enam midagi loota ei leia?

See oli nüüd vist päris kindlalt selle aasta viimane sissekanne. Kas ma aastakokkuvõtte teen -- ei ole kindel.
Ja uusaastapeod on sel aastal kõik samas linnajaos, paari kvartali kaugusel üksteisest.

Pühapäev, detsember 23, 2007

"Nirvaana" (natuke täiendatud kursiivis)

Aurora:
üheks algeesmärgiks oli dokumenteerida kunstiga seonduvat pluss lisada sellele värskeid muljeid, siis lisan üle-üleeilse perfoka kirjelduse. See on E poolt kirja pandud ja A ööklubi administratsioonile saadetud. Mida nad nõudsid, et äkki me paneme midagi põlema või pritsime värvi laiali, nagu nad oma kahtlusi väljendasid.



Performance loomeliitude jôulupeol 20.12.2007


Idee: Sandra Jôgeva

Helikujundus: Elo Masing

Tunniajane kestvusperformance, mis ühendab endas klubikultuuri ning idamaise spirituaalsuse elemente. Ruumi on paigutatud 3 väikest üheplaadilist pliiti, millele fluorestseeruvates kehamaalingutes inimesed aeg-ajalt pisut karripulbrit viskavad. Kuumale pliidiplaadile langev karri tekitab iseloomulikku indiapärast lôhna, mis meenutab templites kasutatavaid viirukiküünlaid, kuid ei tekita suitsu. Tegevus toimub muusika rütmis, mida mängib samas ruumis asuv DJ, miksides omavahel tänapäevast klubiheli ja traditsioonilist india muusikat. Performance’i eesmärgiks on rütmilise muusika, tegevuse ning karrilôhna abil luua ruumis maagiline transsiviiv atmosfäär.


Suitsu tekkis muidagi.
Ja sädemeid kah (mida loomulikult ei julgenud ametlikus tekstis mainida), mis koos pimeduses fluorestseeruvate täppidega kaetud ülakehadega naised moodustasid pimedas ruumis ainsad visuaalsed efektid.
Üks kahest fotograafist ei ilmunud kohale, kuna ta jõi koos kolleegidega töökoha jõulupeol ja teine kah mitte ... kuna ta jõi koos kolleegidega töökoha jõulupeol (kurat, mis toimub!) ja seetõttu fotodokumentatsiooni pole. Välguga fotod ei tööta üldse, kui asi toimub kottpimedas ruumis.
Muidu, arvan, läks korda.

Ma ei tea kas see sõltub ameti spetsiifikast, aga mulle meeldib kohutavalt mingisugune populaarteaduslikus vormis esitatud teooria, mille kohaselt on tulevikus võimalik tagantjärele kõik (absoluutselt kõik!) taastada. Umbes nii, et kõik talletub mingis universaalses infoväljas ja iga ajahetk oleks su ümber justkui 15 professionaalset ja parima mõeldava tehnikaga varustatud fotograafi. Ja teist samapalju operaatoreid ning helimehi. Et mitte miski ei kao päriselt ära. See oleks imeilus. Kui see ainult oleks tõsi.
Positiivne on see, et M (see, kes dokki teeb), sai midagi siiski filmitud.

Kolmapäev, detsember 19, 2007

Suur võrdsustaja

Aurora:

Liivahiir on surnud. Vist selle leivakilekoti tõttu, mille ta puuri sisse tiris ja pesamaterjaliks hekseldas. Eile oli tunde suremas, niimoodi silmad kinni ja liikumatult. Nutsin. Endal oli samas kuidagi tobe ja piinlik, et kas ma olen mingi 7-aastane või. Loomakliinikust, ainsast, mis pisinärilistega tegeleb, öeldi, et nemad panevad kinni 5 minuti pärast ja et kui hommikuni vastu peab, siis toogu nende juurde. Aga et kui oli kilet söönud kogemata, siis pole niikuinii midagi teha. Ei olnudki.
Ma kasutasin teda ühes perfokas üle aasta tagasi ja ma ei kavatsenud üldse mingit looma pidama hakata, aga ta põgenes ja elas mu magamistoas kuu aega, kuni ta eluspüügilõksuga kätte sain. Siis oli teda juba kahju tagasi anda. Pealegi olin ta maokasvataja käest laenanud. Panin hiirele nimeks Ahmed.
Ja nüüd on ta surnud. Ja ma tegelesin homse perfoka ettevalmistamisega ning täna telefonikõnede ja asjaajamiste vahele nutsin veel.Korduvalt.Ja mõtlesin kõige kaduvuse ja igaühe surelikkuse peale. Ja tundsin end selle nutmise pärast juba vähem tobedalt.
Kohe tuleb A mulle järgi ja viib mu kõigepealt ehitustarvete poodi klambreid ja teipi ostma ning siis matame Ahmedi maha. Ma otsisin talle sobivat kirstu, ehk siis väikest karpi. Ja leidsin siis Versace päikeseprillide omaga. Tundus kuidagi sobiv, nagu viide hinnalisusele, eriti võrreldes odava poola tee või sojakoorepulbri pakkidega --kuigi hiir ise maksis kõigest 40 krooni. Aga hävitas mu garderoobi vähemalt 50 korda suurema summa eest.
See pooljuhuslikult hangitud koduloomade vastu ikkagi tekkiv kiindumus on vist paratamatu. Jumala kurb on olla...

Reede, detsember 14, 2007

VÄIKE IME. AAFRIKA KAUDU MAALETOODUD JUMAL

Mind on imed alati võlunud. Vein muutub vereks, vesi veiniks, surnud tõusevad üles, vigased viskavad kargud kõrvale, ikoonid nutavad ehtsaid pisaraid ja Kristus tõuseb hauast... Kunagi kandideerisin ühele töökohale ning konkursiülesandeks oli mõelda reklaamistrateegiaid Jumalale kui brändile.. Mäletan, et pakkusin välja: rohkem imesid! Rohkem prohveteid, ilmutusi....Lihtsalt: rohkem imesid. Rohkem üleloomulikke sekkumisi, ebatõenäoliseid kokkusattumisi ja saatuslikke juhuseid. Imelist sümmeetriat elus, asju, mis kahtlaselt korrapäraselt tekivad, kaovad ja ilmuvad taas, viitamaks, et meie maailma pealispinna taga on Veel Midagi.
Muidugi võib selle kiindumuse taga olla ka kõigest see, et tegutsen alal, millega seoses ei või milleski absoluutselt kindel olla, oma tulevikku planeerida ega mitme aasta tegevuskavasid välja mõelda. Ja kus juhusel ja heal (või siis halval) õnnel on suur roll. Vist on loomulik, et selline ebakindlus muudab kutsehaigusena mingil määral ebausklikuks. Isegi kui üritad seda vältida. Pealegi on piir ebausklikkuse ning religioosse mõtlemise vahel õhkõrn. On ju kõik suured usundid saanud alguse lihtsast jahiõnne loitsimisest. Ja pole ka ime -- jahiõnne vajame me ka siin ja praegu, kuigi ülekantud tähenduses.
Seda kõike arvestades pole ka mingi ime, et septembri lõpul leian end vaatamast Lõuna-Aafrika jutlustajaid. Koht: Valguse Tee kogudus. Uus kirik Pirita TOPis, "sekt", kuhu kuuluvad inimesed usuvad, et teenivad Elavat Jumalat, kes on isik, kes räägib nendega ning sekkub nende ellu konkreetselt ja igal hetkel. Kristluse moodne vorm, palvega parandamine, keeltes rääkimine, väiksed igapäevased imed ja jumalik ettehooldus iga hetk. Nii nad räägivad. Ma ei ole kindel, võib-olla olekski see kristluse uus võimalus Eesti ateistlikus ning juba traditsiooniliselt usuleiges ühiskonnas. Kui hakata juba pühapäeviti kirikus käima, siis pigem sellises, kus jutlus on spontaanne ja koguduseliikmed langevad ühiselt transsi ja tunnevad Jumala kohalolu. Kus ühiselt palvetatakse inimeste eest, kes on hädas (eesnäärmeprobleemidest raseduskomplikatsioonideni) ning antakse teada, kuidas on läinud neil, kelle eest seda eelmine kord tehti.
Koguduseliikmest tuttav, kes on mind kaasa kutsunud, ütleb et need Lõuna-Aafrika jutlustajad on nagu tulemaod. Kirglikud ja ehedad. Kui kirikusse jõuame, on see puupüsti täis. Palju noori perekondi, lapsed kaasas. Aafriklasi on kaks. Keskealine ja tumedanahalisem, prillidega. Ja noorem, koorekohvikarva ja päris kena. Neil on blond tõlk ja kurisev aktsent otse Musta Mandri lõunatipust. Jutlustamismaneer on otsekui Samuel L.Jacksoni tegelaskujul "Pulp Fictionist", kui see end religioosse raevu seisundisse kihutas. Tänu tõlgile on jutlus pisut veniv. Inimesi manitsetakse rohkem lapsi muretsema -- " I see women here. I ask: where are your sons?" Küünik ärkab minus korraks -- meenuvad justnimelt Aafrika probleemid paljude laste ning vähese toidu ja joogiveega seoses... Aga kirglikud on nad tõepoolest.Vahepeal pöörab vanem aafriklane end seljaga rahva poole, tõstab oma käed üles ja mu teadlik kaaslane sosistab: "Prohveteerib." "Mis see on?", küsin ja saan teada, et ühe aafriklase läbi räägib hetkel Jumal. Isiklikult. Ja mida Ta räägib läbi transisoleva musta mehe? Nagu vanasti öeldi -- kutsub rahvast meeleparandusele.
Ja siis , pooleteist tunni pärast toimub see, millest osa saama tuldi. Nii mina kui sajad inimesed selles valges saalis. Võidmine. Õnnistamine. Imed, transsilangemine, Jumala vahendamine, keeltes rääkimine. Üks aafriklastest ütleb, et nüüd tuleksid altari ette need, kes tunnevad Jumalat endas. Selle ürituse tulemusena. Ainult need. "Fresh ointment! Fresh ointment!" Aafriklastele antakse Ülevalt Poolt teada konkreetse inimeste kohta saalis: "Siin on üks naine, kelle abielu on lagunemas. Siin on inimesi, kes on depressioonis." Parandatakse abielusid ja ravitakse depressiooni. Noorem aafriklane puudutab inimeste otsaesist ja osad neist kukuvad jalapealt. Kusagilt kostab kiledat naeru. Keegi nutab. Mu usklik kaaslane seletab, et nii see ongi -- protseduur olevat justkui vaimne saun. Kui räägitakse depressioonist, otsustan, et tahan seda palvega parandamist ise kogeda. Mul on parasjagu olnud nädalaid kestev masendus. Ning pooleteisttunnine peavalu..
Ja altari ees tunnen lisaks kerget õudust, vaadates koorekohvivärvi kirgliku silmavaatega Aafrika jutlustaja käepuudutuse peale pikali kukkuvaid inimesi. Nad nutavad põrandal ennastunustavalt, mõni tõmbleb otsekui krampides ja ühel keskealisel naisel on silmad kinni ja ta heledatel pükstel on puusa kohal tumepruun plekk, otsekui immitseks tema kehast verd. "Natuke viltu läinud stigma või on Jumal paigaldanud temale uue puusaliigese", jõuan mõelda. Siis suunatakse mind jutlustaja poole. Minu selja taga võtab koha sisse kena tumedapäine noormees, valmis mind kinni püüdma. Juhul, kui langen jalust selle peale, et Jumala vaim teeb mind täiesti uueks. Aafriklane puudutab mu laupa ja manab esile Suurt Vaimu, Maa ja Taeva Loojat, Issandat Jumalat ennast. "Nagu tema esivanemad on aastasadu Teda tam-tamide saatel esile mananud. Või oli see siiski jahiõnn, mida nemad taotlesid? Ja mida tahan mina? Osaleda suurejoonelises etenduses? Kogeda imet? Masenduseravi? Jahiõnne ikkagi?", mõtlen veel selle Ülempreestri kohta. Ta ütleb, et kaovad "Depression, oppression, suppression" ning et mind täidab kohe Jeesus Kristus. Tunnen tõesti midagi. Energiat? Seda, et mind on kinnitatud suure magneti külge, mille jõud on ilmselgelt tunda? Jumala kohalolu? Kuidas kirjeldada religioosset kogemust? Palju küsimusi, aga mitte ühtegi vastust. "Usk ongi mitte-ratsionaalne asi", tuleb veel meelde. Tunnen kerget peapööritust ning sotsiaalset survet nõrkeda, langeda otsekui jalustniidetult kiriku põrandale. Aga ma panen sellele vastu. Ja vaatan jutlustaja mustadesse silmadesse. Mulle tundub korraks, et ta on minus kergelt pettunud ja proovib uuesti. Püsin püsti.Võimalik, et panen vastu ka Jeesusele Kristusele endale. Võimalik, et ma ei saa seda iial teada. Ja siis ongi kõik. Kõrval nutab südamest noor naine. Ja ma mõtlen korraga kogu inimliku häda ja viletsuse peale, läbi kõigi aegade ning sellele, et nüüd, just nüüd leevendati seda vähemalt hetkeks. "Usk on oopium rahvale", tuleb veel meelde. Kallis valuvaigisti, maksab su hinge.
Depressioon on selleks õhtuks kadunud. Omaenda elu suhtes on tekkinud meeldiv distants. Peavalu vastu ostan hiljem Ibuprofeeni.

I wanna be your dog

Aurora:

Kirjutan feministlikku esseed. Lõpp on puudu. Inspiratsiooni otsimiseks olen läbi lugenud mingeid oma vanu tekste ja ühe panen kohe siia ülesse. Sest blogi peab olema järjepidev.Muidu oleks nagu vaataks hommikul netist Päevalehte ja seal oleks tühjus. Ei sobiks ju.
Kohe tuleb.Kirjutatud natuke üle aasta tagasi.

Kolmapäev, detsember 05, 2007

Jumal küll

Aurora:

Mul tuleb kohe näitus.
Ametlik info:

SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et neljapäeval, 6. detsembril kell 18 avatakse Tallinna Linnagaleriis Sandra Jõgeva näitus "Ars longa".

Näitus on lahti 7. XII - 30. XII 2007. a.



Sandra Jõgevat tuntakse eelkõige mitmete kunstirühmituste (Avangard, Pink Punk) liikme ja eestvedajana, kuid Tallinna Linnagalerii näitus pole sugugi esimene kord, kui ta on näituse ainuautor. Sandra Jõgeva on mitmekülgne kunstnik: alustanud maalikunstnikuna, õppis ta magistrantuuris prof Jaan Toomiku juures ning viimasel ajal ongi ta enam kasutanud performance'i, video- ja installatsioonikunsti oma ideede edastamisel.



Tallinna Linnagalerii näituse aluseks on, nagu sellele osutab ka näituse nimi, klassikaline, isegi üleekspluateeritud idee kunstist (aga ka laiemalt kultuurist) kui millestki, mis eksisteerib väljaspool reaalsust ning mille väärtus aja jooksul ainult kasvab ja mis seetõttu elab igavesti või vähemalt kaua: "Kunsti iga on pikk, elu on lühike" ("Ars longa, vita brevis est"). See lausung on tuttav tuhandetest kunstiraamatutest, mis veel XX sajandi keskpaigal jätkasid klassitsismi ajal taas elluäratatud antiikkreeka (küll läbi vana-rooma) vaimsust.



Ka Sandra Jõgeva vastandab elu tühisust, mõttetut rabelemist kunstile. Ühel videol ilmub ta ise vaataja ette Manhattani rahamaailma kõrghoonete taustal, viisil, nagu sealses televisioonis finantsuudiseid näidatakse, ainult et enesekindla diktori asemel on tegemist õnnetu, ahastava kunstnikuga. Tema olukorra kurbust, aga ka naeruväärsust rõhutavad üle videopildi jooksvad tekstid: langevad valuutakursid, õnnetut tulevikku ennustavad tarokaardid jne.

Kuid elu ja kunsti vastandamine on näiline, sest kunstimaailma kujutavas videos ei näe vaataja kauneid kunstiteoseid ega isegi mitte vernissage'ide glamuuri, vaid ühe kunstiinstitutsiooni, Tallinna Kunstihoone näituste vahetamise rutiinset, kuid siiski pühendumist nõudvat protsessi. "Igavikuline" kunst ilmub selle nautija ette (lühi)ajaliste kooslustena: kuu, äärmisel juhul paar kuud kestva näitusena, kuraatori/kujundaja/kunstniku/meistri loomingulise koostöö viljana. Sandra Jõgeva ei näita seda videopildis voogava protsessina, vaid kasutab praeguse digifotoaparaadi võimalust esitada seda ülilühikeste hakitud fotokaadritena. Nii nagu näituse püstitamise on kunstnikul (kuraatoril) abiks terve oma ala proffide meeskond, nii on Sandra Jõgeva kasutanud ka oma ala proffi Jaan Klõsheikot.

Neile kahele (näilisele) vastandusele lisanduvad veel hääl ja veel midagi, sest nii elu kui ka selle kunstimaailma sublimatsioon pole kunagi väga selged ja lihtsad.



Sandra Jõgeva "Ars longa" ei kuulu kunstiinstitutsiooni kriitiliste väljaastumise hulka, pigem on see tuntud tõdemus(t)e parafraas.



Kunstnik tänab:
Kultuurkapital
Eesti Kunstnike Liit
Jaan Klõsheiko
Remo Randver
Allan Tõnissoo
Melissa Lockwood
Kärt Mikli
Jaan Pehk
Kaarel Sammet
Brigitta Davidjants
Aapo Ilves
Elo Masing
Epp Petrone

Villu Jõgeva



Veel teavet,

Reet Varblane,

Tel 55655014,

6442818

Neljapäev, november 29, 2007

cNyBtFxoAR

Kolmapäev, november 28, 2007

Telefoniraamatukunst

Aurora:

Filmis "Saatan kannab Pradat" (jah, ma käin sellised filme vaatamas -- kinos!) antakse peategelasele, kes on tipp-naisteajakirja peatoimetaja assistent, pealtnäha võimatu ülesanne. Ta peab muretsema Harry Potteri raamatu käsikirja enne selle ilmumist,
Mina tundsin end samamoodi. Kuna mul tuli viimasel hetkel üks videoidee, mille jaoks on vaja inimest siinmail väga ebatõenäolise oskusega. Kõigepealt küsin K-lt, tema annab nimed, aga mitte numbrid. Poole päeva pärast on olemas ka telefoninumbrid. Saan mõlemad inimesed kätte -- araabia muusika asjatundjad Tartust. Üks neist soovitab veel kedagi, kes omakorda teeb mulle selgeks, et see mida tahan -- nimetame seda oskus X, on võimatu, vähemalt ilma aastatepikkuse harjutamiseta. See tekitab meeleheidet.
Juhuslikult näen Polümeeri koridoris vana tuttavat P-d, kelle käest küsin ka. Tema soovitab B-d. B on südamlik ja vastutulelik ja ütleb, et nii lootusetu ei tohiks asi olla, kui Tartu spetsialistid arvavad. Soovitab T-d. T on südamlik ja vastutulelik, aga pärast näidistega tutvumist leiab,nagu B-gi, et tema seda ei oska, vähemalt ilma aastatepikkust vastavast keskkonnas harjutamiseta. Temal on klassikaline koolitus ja neil, keda ta tunneb , samuti. Oskus X on midagi muud.
E, kellele muret kurdan, soovitab Viljandi Kultuuriakadeemiat. Seal saadetakse mu meil laiali. Tuleb meelde tuttav A, kellel on laia profiiliga casting-agentuur. Tema soovitab oma Tartu luuletajast sõpra A-d, kes on väga südamlik ja vastutulelik ( ja tal on olemas mitte oskus X, vaid oskus Q)ning annab oma kahe tuttava numbrid. Üks on levist väljas ja teine saab minult järjekordse inimesena meili näidistega. Aga A (see viimane A) soovitab veel J-d, kes on tuntud muusik ning olevat lisaks suurepärane imitaator. Jätan J-le teate kõneposti ning vahetan vahepeal paar meili-- algselt muul teemal ka E-ga, kes lubab panna teate üles oma blogisse. Olen valmis sõitma ükskõik kuhu Eestimaa otsa.
Ja siis võtab J toru, on väga südamlik ja vastutulelik ning laseb ka endale näited saata. Lubab oma stuudios salvestada.
Juhul, kui kõik läheb hästi, tuleb näitusele väga pikk tänudenimekiri.

Neljapäev, november 15, 2007

Valerie Solanas

Aurora:

Minust on märkamatult saanud ekspert feministlikes küsimustes. Teisipäeval kutsuti mind oma esseega osalema vastavasisulises kogumikus (koos mõnede Eesti juhtivate nais-kunstikriitikutega), kolmapäeval presenteerisin oma projekti kuraatorile, kes tihti naisküsimusliku kunstiga tegeleb ja täna, neljapäeval, helistas mulle L (kunstiülikooli dekaan), et küsida mult eessõna kontseptuaalse rahvusvahelise raamatu jaoks. Teema: valged 40 + mehed.....(Ja eile kutsuti mind tudengeid valgustavasse projekti.)
Olen meelitatud. Ma olen alati teadnud, et aeg-ajalt on väga hea, kui sul on nishsh, silt, sinu kohta käiv eelarvamus, mille tõttu sinu poole pöördutakse ning su arvamust teada tahetakse. Olen täitsa nõus Anti-Kokamäge tegema.
Augustis kutsus Sh mind jooma. Mitte lihtsalt jooma, vaid kõrgema keskklassi kodupeole sadamapiirkonna elumaja terrassil. Majaperemees, kellega olin varem korra kokku puutunud, tutvustas mind seltskonnale kui kõige skandaalsemat ja radikaalsemat feministlikku kunstnikku. Ja purjus majaperenaine küsis: "Oled sa tõesti lesbi vää?"
Kõrgema keskklassi esindajad vaatasid mind pikalt ning nende reeglina nooremad naiskaaslased ütlesid laitmatu ameerikaliku naeratusega: "Väga meeldiv!" Vaatasin neid ja mõtlesin, et olen kõigest hoolimata oma eluga kuhugi jõudnud.

Ma mõtlen, et mina ei ole mingisuguse reklaamitegelase , keda tutvustati: "Tema on see, kes tegi selle kunagise Imre Kose restorani reklaami!", vaikiv valgesse riietatud kaaslanna. Sest domineerivalt valges need naised olid . Ja Imre Kose reklaami autor soovis pikemalt rääkida teemal, et tegelikult on hoopis see, mida tema teeb, kunst. Pärast ütles Sh, et see oli hea, et ma selle tüübiga tüli norisin -- ta olevat küünik. See on vist geneetiline, emalt päritud -- mul lähevad alati segamini tülinorimine ja seltskondlik small talk.

Reede, november 09, 2007

Islandi hobused

Aurora:

Kohalast (mõis Lääne-Virumaal) tagasi. Ülimalt lahe. Üle 2 tunni maastikul, mis tähendab nii külavaheteed, põldu kui metsa. Ratsutasin Dora-nimelisel hobusel, kes ainult tölti jooksebki, või, noh, mina teda traavi ei saanud. Treener, kes oli juhthobusel, ütles, et see on "tunnetuse küsimus", tema seda seletada ei oska. Mis veel: avastasin, et minusugusel algajal on pärast 2 a alguses pausi hobuse seljas äärmiselt ebakindel olla. Mis läks loomulikult üle. Mis on lohutav: mu kaaslane, kes oli teismelisena trennis käinud, tunnistas, et ka temal oli alguses tunne olnud, et kukub maha.
Tahan veel.

Leitnandid ja seersandid

Aurora:


Eile.Raadiosaates koos AH-ga. Mu elu kõige illustratiivsem näide demagoogiast. Õpikunäide, ma ütleksin isegi.

Täna. Saan teada, miks mu endine kursusekaaslane oli üleeile kunstiülikoolis, kui seal tehnika järel käisin, nii liimist lahti. "Seersandid ja leitnandid ostetakse sisse!", korrutas ta siis. Nüüd on ta siin mul külas, just nüüd, kui seda kirjutan. Ilmus ukse taha, täis nagu tarakan. Ja joob täna Rimist ostetud gurmee- mustsõstraviina. Probleem on institutsioonisiseses edutamises. Ta ei saanud kõrgemat ametikohta -- see anti muusikaakadeemia sakslasele. "See on hea laul ju...", elavnes ta just nüüd. --"Türa, ära vaju klaviatuuri otsa!"(see olen mina). "Songs of Freedom", kolmas versioon Youtube`ist.
A lasi uksekella just siis, kui olin lõpetamas transtsendentaalse meditatsiooniga, mille kursusel käisin , kui olin 14 (varased üheksakümnendad, Ameerika new age - gurude invasioon Eestisse; kogupereaktsioon) ja millega alustasin -- üllatus-üllatus!-- täna uuesti. Sest ma tahan olla edukas nagu David Lynch. Nagu 500 inimestki, keda koos minuga eile ta loengule sisse ei lastud. Ei mahtunud saali. Kõige kurvema näoga neist VR, suurim filmiarmastaja, keda tean......M, rezhissöör, ütles küll, et oli poole pealt piinlikkust tundes lahkunud.

Ja homme lähen ratsamatkale islandi hobustega, ühte mõisa Lääne-Virumaal.Aga enne tellin A-le takso.

Pühapäev, oktoober 28, 2007

30 minutit kuulsust?

Aurora:

Minust tahetakse teha dokki. M käis kaameraga külas ja filmis, kuidas ma olin rääkiv pea. Pärast nägin materjali, hästi natuke ja ilma helita. Kaamerast. Katkiste päevavalguslampide valgus jättis näole imelikud valged laigud, varjud täiesti ebaloogilised ja harjumatud, ja minusse tunde, et oleksin ikka pidanud huuli värvima. Need mõjusid ootamatute varjude taustal väga heledatena. M ütles, et olen liiga edev, kui seda seletasin.
Teine asi on, et kui tuleb uuesti rääkida teemadel, mis on mõni aeg tagasi põhjalikult läbi mõeldud, läbi kirjutatud ja räägitud, siis on mõnevõrra raske end uuesti samale teemale viia. Häirib eelkõige ennast, et veel mõni kuu tagasi oleksin neis asjus palju võitlusvalmim olnud.
Aga üldine reegel elus, eks ole: seni kuni pole uut hitti kirjutanud, ära virise, kui sul vana mängida palutakse ja selle kohta küsitakse.

Pühapäev, oktoober 21, 2007

Sfääride muusika

Aurora:

Olen tagasi.
Kõik on andeks antud.
Ja rahu Maa peal.

Kolmapäev, oktoober 17, 2007

Juudid ja AIDSis homod

Aurora:

Ma veetsin täna tunde kohalikus juudimuuseumis. Nii kaua, et kohaliku noore kunsti preemia nominentide näitusele ei j6udnudki. Mida peaks sellest 6ppima? Selline muuseum on vist tegelikult mitmes m6ttes sarnane formaat kui tüüpiline kaasaegse kunsti näitus. Jumala paljud zhanrid korduvad -- ruumiinstallatsioon, video, interaktiivsed installatsioonid. Aga eksponeeritud olid nad nii, et enamus väljapandust tekitas huvi -- ma t6epoolest vaatasin asju, mis olid kuulunud holocaustiohvritele, lugesin viimaste elulugusid, nagu ka kuulsate saksa juutide omasid. Proovisin selga harjuski seljakotti, millega ka minu juudist vana-vanaisa mööda Eestit rändas. Kahetsesin, et mul polnud ühtegi 5-sendist, mis oleks spetsiaalses masinas ümber vermitud eduka juudi Mendelssohni mündiks, k6ndisin tuhandete k6lisevate n2gudega ketaste peal holocausti-memoriaalis, kirusin masinat, mis v6ttis mu kaks eurot ega andnud vastu kosher-kummikomme (mis suurep2rane suveniir), et kuradi juudid.Kasutasin hääletamismasinaid, mis oleksid vist näitama pidanud väljapanekust m6jutatud inimeste meelsust : Kas iga praegusel hetkel Saksamaal sündinud inimene peaks saama kodakondsuse (minu vastus: EI), kas mul oleks midagi vastu, kui mu laps abielluks kellegagi väga v66rast kultuurist (JAH), kas Türgi peaks saama Euroopa Liitu (EI).
Suurepärane, täiesti imeline manipulatsioon. Hoone p6hiplaan oli selline, et seal eksis kergesti ära ja mingites kohtades olid tuule6mbuse abil tekitatud heliefektid nagu kahe aasta taguses Venemaa paviljonis Veneetsia biennaalil. Aga v6rratult palju rohkem kollektiivset energiat. Sotsiaalset tellimust. Ja selle tulemusel -- raha.

Ja mulle siin ulualust andev inimene, härrasmehelik keskealine lavastaja, temal on HIV. Ma m6tlen, kui koos köögilaua taga sekti joome, et minust meetri kaugusel, tema naha all ja vere sees, on surmav viirus. Piisaks absurdsest 6nnetusest (ja tema välisukse v6tme ma juba murdsin pooleks) tema vere minu vereringesse sattumisest ja siis peaksin ma ostma üksk6ik kui kallilt pileti järgmisele lennukile Tallinna, minema arsti juurde ja ostma ilma haigekassa soodustuseta ülikalleid ravimeid, mis v6ib-olla nakatumist takistaksid.
Aga ma ei ole üldse paranoiline, erinevalt teistest eesti naistest B-st ja P-st, kellele ma mainisin, et peale A (minu host)on viirus siin ka vähemalt P-l. Nende kerge paanika tuli bumerangina mulle endale tagasi ja ma vaatasin kahtlustava pilguga verist kriimustust M-i kaelal, katkise äärega tassi... A (see viirusekandja) rääkis, et Berliini homokogukonnas on levinud HIV-ist hoolimata edasi elada, nagu poleks midagi juhtunud. Teistele midagi ütlemata. Nii ta märtsis oma eksilt nakkuse saigi.

Esmaspäev, oktoober 15, 2007

Berliin

Aurora:

Miks mulle tundub, et ma ärkan ikka ja jälle samasse 6udusunen2kku? (Ja et ma olen alati ise süüdi.)

Neljapäev, oktoober 11, 2007

Uus ajastu

Aurora:

Mul on nüüd Messenger (seoses uue, parema arvutiga).

Ja ma leidsin perfoka/installatsiooni jaoks täiusliku kodumajapidamise instrumendi, mida KS veel täiuslikumaks teeb. Loodetavasti jõuab homseks valmis.
Ja mul on see disainer-õhtukleit, mida ma juba kuid olen silmas pidanud. Omanik tegi ekstra-allahindlust lisaks tava-alele. See on üleni siidist, nõukogude-lipu-punane ja rohelise triibuga ja pruuni voodriga. Investeering.
Ja üks tütarlaps saatis naisteajakirja jaoks vastused ära viimasel minutil.
Ja millelgi töö-intervjuu taolisel käisin täna hommikul. Järeldus: ma ei taha seda tööd vist , sest see muudab inimesed selliseks, nagu need, kellega kohtusin. Ja nemad ei taha suure tõenäosusega mind. Sest mul puudub ametlik kvalifikatsioon.

Teisipäev, oktoober 09, 2007

Istun kurvalt akna all -- või kuidas see laul oligi

Aurora:

Dzhiisõs. Fakin. Kraist.
Kui te olete andnud lubaduse mingit mõttetut teemat mõnes veel mõttetumas ajakirjas kommenteerida, siis ma loodan teie peale. Arvestan sellega. Sõidan reedel ära. Mul on kiire. Palun saatke oma mõtteavaldused -- teemal : misiganes. Loodan teie peale.

P. S. Olen ikkagi oma rahvuse esindaja. Kade eelkõige. Ärge viige mind eksiteele -- teiste edu TULEB minu arvelt!

Esmaspäev, oktoober 08, 2007

Lõuna-Eesti

Aurora:

Niisiis. Nädalavahetus möödus pildistamise tähe all Trei talus Navi külas Võrumaal.
A-ga koos. Öö vastu pühapäeva veetsime Tartus Lutsu teatrimajas ansambli G (A sõbrad)klubis. Tuntud luuletaja rääkis mulle pikalt, kuidas ta saab autorite ühingust vähemalt 7000 kr iga kuu, kuna on kirjutanud paarile hitile sõnad (võrdluseks: mina saan sealtsamast 500 kr pooles aastas) ja kuidas teda külapoodides ära tuntakse. "Said natuke egotripata." -- "Jah", tuli südamest vastus. Luuletaja oli tegelikult täitsa tore -- sain temaga tuttavaks ühel vahetult enne Ameerikasse-sõitu toimunud peol. Meil, tuleb välja, on ühiseid sõpru.
Nägin Tartu motoklubi "Põletajad" liikmeid, mis tekitas idee -- eesti motoklubi nimi võiks olla "Surmakutsarid".

Ja eile seisin keset Trei talu heinamaad, seljaga oma lapsepõlvemaastike poole, kolmveerandalasti ja käes suur ning raske asi, mis tundus ohtlik. "Vaata kaamerasse!", karjus A. Minule."Minge kaadrist minema!", seda assisteerivatele abivalmis onule ja onunaisele.
Jõudsime hilisõhtul koju, kaasas tohutu kogus õunu, porrulauku, tomateid ja sibulat kummalgi.
Ja kui Mascota mind enne oma surma millegagi nakatas, siis on selle kulg aeglane, leebe ja aktiviseerub iga külmetamisega. Teiste sõnadega : mul on mingi kerge, aga juba nädala kestnud viirus.

Neljapäev, oktoober 04, 2007

Back to reality

Aurora

Lennujaamast lähen otse vanemate juurde, surudes taksos alla impulsi juhiga ameerikalikult lobiseda ("Hey, what s up, how you re doing!"). Mul on jänese matustelt saadud külmetus. Kui millalgi järgmise (2. sept) päeva lõuna ajal üles ärkan, on telefonis vastamata kõne. Keegi Tartust, kes on juba augustis mulle kutse saatnud. Näitusele, mis toimub novembris avatavas Tartu uues (nr 2 siis?) pilvelõhkujas, kataloog on ja rahaline auhind esimesele kohale. Teema : eesti maastik.
Mul tuleb idee, mis mulle endale tõesti meeldib. Ka A-le, kes seda täiendab ning lepime kokku Lõuna-Eesti reisi nädalavahetuseks. Jagame pooleks nii kulud kui võimaliku preemia.

Helistab naisteajakirja peatoimetaja. Artiklid nende seksieri jaoks.
Järgmisel päeval (3. sept)jõuan napilt viia oma kaks tööd Berliini suunduva auto peale. Otsin ühte oma tööd kolmveerand tundi ateljeest.
Käin linnas, kohtun H-ga. vaatan näituseid -- mitte midagi erilist. Tegelen laupäevase pildistamise ettevalmistamisega. Tänaval näen R-i, kellel on samal päeval näituse avamine. Minimalistlik, naljakas ja väga vähe inimesi. Aftekas on Levikas ja siis kommuunis.
A ostab mulle uued saapad, kuna neil, mis jalas on, tuleb tald lahti. Kingapoes saan kultuurishoki. Proovin jalga mingi nelikümmend paari, tahan midagi, mis oleks nahast, maksaks mitte väga palju üle tuhande ja võiks ka kuidagiviisi kantav olla ja miskitmoodi välja näha. Silme ette löövad NYCi valik ja hinnad ja väga valus on. Müüjale käin ma ilmselgelt närvidele, ta ütleb kohe alustuseks, et nii odava raha eest (kuni 1100!) midagi nahast on nõuda raske. Millal see juhtus, et enamvähem kenad jalanõud maksavad alates 2700-st? Silme ees hõljuvad kingad ja saapad, mis tundusid Ameerikas mõttetult kallid. 10 dollarit, 49. Nahast. Efektsed. Lõpuks leian midagi hinnapiirangu ülemisest skaalast, nahast, kantavad ja enam-vähem ilusad. Üdini neutraalsed, seda küll.

Täna tegelen näitusevideoga. Praegu. Ja Ameerika materjalide ümbervõtmisega. Kohtun I-ga.

Esmaspäev, oktoober 01, 2007

Siit igavikku

Aurora:

C perfokas toimub suure roosast riidest kasti sees, mis on installeeritud keset galeriid sammaste vahele. Kasti keskel on ümmargune laud, asetatud otse laes oleva kaamera alla, mis näitab publikule mustvalgest telekast pilti. Roosa kasti sisse esialgu keegi ei näe. Seal oleme: K, R, L ja mina, K ja R värvitud valgeks, L ja mina mustaks. Meie vasakud käed on laual. Enne sreitame üksteist kaamera all. (See on see võte, kanda enne inimesele õli ja siis spreid, ma ei tea, et viimast peab pihustama paarikümne sentimeetri kauguselt, muidu ajab spreivool värvi maha. L-l on jalad värvimata, ainult ülakeha, mina olen üleni must, oma jalgu katan ma värviga samuti liiga lähedalt. Järgneb mürgitus, aga ainult L-l.)
Väljaspool kasti mängib must mees saksofoni, ma kohtusin eelmise õhtu peol küll ka musta gospel-lauljaga, kes tahtis meie perfokas osaleda ja kes oleks võinud laulda, käsi väristada ja "Appreciation!" teha, aga paraku ei ilmu tütarlaps kokkulepitud ajal kohale.
Siis toob V külmkapist küüliku. See jääb kaadri ja ka laua keskele, meie käte vahele. Ja siis valab V kuuma parafiini peale, nii et küülik jääb kaetuks ja tuline vedelik voolab ka meie sõrmedele, kleepides need laua külge. Kohati on see taluvuse piiril valus, samas ville ei jäta.... inimesed näevad küll äärmiselt kannatavad välja, eriti L. Siis lõikab V boksi noaga lahti, me istuma publiku silme all veel natuke aega, siis tõusevad K ja L, et L saaks voodisse heita ja K tema jalataldadele vastavalt Cnopt ja Rock N Roll tätoveerida oma uue aparaadiga. R hakkab Eesti rahvustoitu karrikartuleid tegema ja mina lähen lihtsalt dushshi alla.
Pärast peol räägin muuhulgas kohaliku juudist kriitikuga, kes väidab, et ei saanud toimuvast absoluutselt aru ning Filipiinidelt pärit naiskunstnikuga. Viimane küsib, kuidas me looma tapsime. Kui pidu on sisuliselt läbi kell kolm öösel, tellib J, galerist, takso. Kolmekesi, M ja mina ka, sõidame Hudsoni jõe äärde. Küülik on pappkastis, millega ta poest tõin, mis on täis ka parafiinitükke. Kile ümber teibitud. Pean jõeäärsetel kividel ingliskeelse matusekõne ("It was a finest represantiteve of it`s species I have ever met. It had a short but fulfilling life with a true meaning.....etc") ja viskan karbi vette. See ei lähegi põhja, vaid hulbib vooluga kaasa. M ütleb, et ookeni poole suundub see jõgi. Taustaks on Manhattani siluett, täiskuu, tulede kuma jõeveel ja kõrvalkivil amelev paarike. Mina nutan vist paarkümmend minutit järjest. Millal ma enne seda nutsin, ei mäletagi.
Siis läheme tagasi galeriise. J ostab mult ühe näitusel olnud väikse foto ja maksab rohkem, kui küsisin. Ja annab taksoraha. Hommikul vaatan, et rahakotis on oluliselt rohkem raha kui varem.
See kulub ära, sest kui olen järgmisel päeval oma asjad kokku pakkinud ning C-ga intervjuu teinud, avastan, et kell polegi üks, vaid hoopis kümme minutit kaks läbi. F ütleb, et kell neli väljuvale rahvusvahelisele lennule jõudmine on võimatu. Ometi see nii pole.
L-l on spreivärvist mürgitus, V ütleb, et kuna mina selle idee, inimesed kostüümide asemel üle värvida, seekord välja käisin, oli ta kartnud, et me ära sureme. Mulle tegelikult karmanaljad enam üldse ei meeldi. L oksendab, tal on külmavärinad ja palavikutunne koos peavaluga. Mina ei tunne midagi. Sündmustest ette rutates -- lennukis tellin Becherovkat ja punast veini ning paari tunni pärast hakkab ka mul halb. Kõik kohad valutavad, eriti intensiivselt pea ja süda on paha.

Ja nüüd olen tagasi ja mõtlen, et peaks New Yorgi loomakaitseorganisatsiooni kontaktid otsima, et neile see neetud loomapood üles anda. Muuseas -- kui mainisin kellelegi, et "meil Euroopas" koeri ei kastreerita, küsiti mult, kas olen loomaõiguste aktivist...

Kõik, mis vahepeal toimus, tundub ebareaalne.

Laupäev, september 29, 2007

Surm (Mascota)

Aurora:

Söögiloomade poes valin küülikut. On ilusat värvi kollane, väike must, kes mulle on eelmisest korrast silma jäänud, kaks halli täiskasvanut hiidküülikut ning eraldi puuris veel üks must poeg. Kuna mul oli tekkinud idee päästa üks küülik sellest jubedast kohast, kus loomadel pole isegi joogivett, kus on hingemattev hais ja kus neid tagaruumis tapetakse, lasta küülik pärast Central Parki lahti ja anda talle üks ootamatu võimalus, samas teda NG perfokas klubis enne emalikult puhtaks lakkuda, valin oma statisti hoolikalt. Poetöötaja (puertoriikuline või midagi taolist) võtab nad ükshaaval välja. Kollane ja tema must kaaslane on üsna räpased. Valin üksiku musta.
Viisteist dollarit. "Yo quiero lo vivo ." ("Ma tahan teda elusalt.") See on okei. Latiino-vanamees, kes samas poes on , küsib veel: ""Para comida o mascota?" (" Söögiks või maskotiks?") Kui ilus väljend -- "Para mascota!" Vanamees naeratab ja ütleb, et ma peaksin looma dushshi alla viima. "Sa võid teda pesta iga päev". Saan oma jänese, panen ta kasti ja lähen. Inimesed vaatavad meile tänaval järele ja teevad komplimente. Mul on siit ostetud nukulik geomeetrilise mustriga kleit ja küülik on väga rahulik. Ta üks kõrv on lontis.
Ka galeriis on Mascota väga populaarne. Väga rahulik, võiks öelda, et isegi apaatne. Hiire toitu ei puuduta, vett võtab. Hüpata ei oska. See pannakse tema julma lapsepõlve ja liikumisvaeguse arvele. Lähen temaga dushshi alla. See talle eriti ei meeldi, Mascota üritab mööda seina üles ronida. Tal on korraks rohkem elu sees kui muidu. Ma silitan teda ja räägin temaga ja kuivatan küülikut süles fööniga. Ta raputab ennast ja peseb nägu ja lakub mu kätt. Kui liigutav. Mul tekivad looma vastu emalikud tunded. R ütleb küll, et väikesed loomad võivad stressist südamerabanduse saada ja et siis on see minu karma. Aga seda on mulle räägitud varemgi. Ja sõimatud loomapiinajaks. Midagi pole varem juhtud. Ei küülikute, lammaste ega hiirtega.Ega pensionäridega. Muideks. Loomad on tegelikult päris vastupidavad. Ei sure nad midagi nii kergesti. Evolutsioon. Nõrgemad on lugematute põlvkondade jooksul välja praagitud. Ja väga noorena kuulusin ma Eesti Lommakaitseseltsi. Irooniline, kas pole. Ausõna, ma olen oma loom-statistidega alati võimalikult hästi ringi käinud. Üks hiirtest, kes mul kodus nüüd Ahmedi nime all elab, oli pärit madudekasvataja käest. Ja enamus küülikuid, algselt samuti lihaloomad, leidsid endale hooliva pererahva. Ja lambad, neid vedas nende omanik pidevalt tõuloomade näitustele.

Kui galeriisse asjade järele tuleme, et kohe taksoga klubisse sõita, on küülik põrandal. Kössitab. Täiesti elus. Ta olevat vahepeal isegi ringi hüpanud. Aga kui ta sülle võtan, toob loom kuuldavale kõrvulukustava kisa. Mul on lapsepõlves küülikuid olnud, lemmikloomadena ja ma tean, et need olevused karjuvad ainult äärmise valu korral või siis, kui on surm silme ees. Jänes karjub, karjub ja vajub siis külili. F (kohalik noor kunstnik, kes perfokas osaleb), ütleb: "Let`s go, let it die in piece!". Küülik on käteräti peal külili ja sureb. Niisama lihtsalt see käibki. K paitab teda ja nutab. Minu shokk ja lein väljendub karjatustes, mis jätavad minust äärmiselt halva inimese mulje: "Türa! Mida ma nüüd teen! Kuradi loll elajas!" (Miks ta pidi seda minu käes tegema, M lubas ta endale võtta, tal oli ta võimalus, Central Pargis, tuleb välja, on kullid, et liigse oravapopulatsiooni vastu võidelda, teda oleks oodanud pikk ja ilus elu, oli seda nüüd vaja.... Mis haige looma need puertoriikolased mulle maha müüsid, järsku on see mingi nakkushaigus, ma juba prooviks lakkusin teda, ma saan nüüd tulareemia!) K ütleb, et ma olen nõme, A, et mis kuradi perfokakunstnikud me oleme, viis minutit enne hakkame nutma,et ainus vabandus millegi ära jätmiseks on kunstniku enda surm, sellepärast nad loomi ei kasutagi, et need võivad surra, R, et see on minu karmavõlg, T, et neid sõnu poleks vaja lendu lasta. Ja siis kuulen, et pean looma ilusti maha matma. Mina vastu, et viskan ta prügikasti. Mind on mu elus niipalju loomapiinamises süüdistatud ja eriti nüüd tundub see nii ebaõiglane. Kurat, pärast loomapoes käimist otsustasin ma lihasöömisest loobuda. Kurat, miks see loll loom ei valinud elu.

Perfokat pildistan ja filmin.

L ütleb, et küülikul oli meie galeriist lahkudes veel läige silmis, aga loomulikult on ta surnud mis surnud.

Tänases C perfokas on tal kandev osa.

Reede, september 28, 2007

Neljapäev, september 27, 2007

Love and Tears

Aurora:

Videovõtted varahommikul Time Square`il.J2tkuvad 6htul Brooklynis. 6pin midagi uut.

E kohtas kedagi Kentuckys ja on otsustanud sinna tagasi minna. Tüüp on hilistes kolmekümnendates bändimees, endine vabamüürlane ja praegune saientoloog. Sümpaatne tegelane on.Samas on E-l k6igest 180 dollarit vaba raha ja bussipilet ainuyksi maksab 126. Jeesus. E lennuk peaks lahkuma 30ndal ning L s6nul (kes tegi t2na Chinatownis perfoka, mille k2igus kutsusid murelikud kohalikud talle politsei) on E maalviibimise luba (see on see tempel, mille tolliametnikud oma suva j2rgi sulle passi l66vad) 1. oktoobrini. Radikaalne. E ytles, et persse kool ja et tema 6de on vahepeal tema tuppa kolinud. Eestis ei oota teda keegi ega miski.

Kolmapäev, september 26, 2007

Nagu filmis

Aurora:

Jalutasin mööda Flushingu avenüüd 1000 maja edasi, sattudes autoparandustöökodade ja laohoonete piirkonda. Ladina-ameeriklaste eluala. Äkki oli tunda tugevat uriinilõhna. Seda levitasid joad, mis voolasid välja majast, mis osutus elusloomade poeks. Kanad ja küülikud. Neid tapeti tagaruumis ja müüdi untside kaupa. Kanad võeti jalgupidi kinni, seoti nöör ümber ja visati kaalule. Küüliku kohta küsisin, see maksis 14 dollarit. Üsna palju, arvestades, et liha on siinkandis kõige odavam toiduaine. Väike ladina-ameerika tüdruk nuttis hispaania keeles: "No voy a matar el pollito!", ta ema naeris. Osad kanad oliod juba surnud või suremas neis poodides, lamades silmad kinni. Üks pruun kana surus end oma valge veel hingitseva kaaslase vastu. Türa küll.
Mõtlesin, et ostaks ühe küüliku, kasutaks teda perfokas ja siis laseks lahti. Siin on praegu veel umbes 25 kraadi sooja, kindlasti elaks talve üle, hulkuvaid loomi kah pole, kuna kohalikud steriliseerivad kõik koerad ja kassid, olenemata soost.

Edasi tuli juuudi vanamehe peetav suur vanakraamipood, kust sain kokku 30 dollari eest kasuka ja kaks pärlikeed. Ütlesin, et mu vana-vanaisa oli juudi rändkaupmees, sain odavamalt.

East Villages müüdi selliseid asju 5 korda kallimalt. Butiigiomanik ütles, et saab oma kauba põhiliselt "from old Jewish ladies." Parandas ennast siis: "Senior citizens."
Pidin sealkandis K-ga kohtuma, aga ta ütles kohviku nime, millesuguseid oli seal kaks, nii et ootasime teineteist tulutult neljateist tänava kaugusel.

Metroos oli midagi kahe politseinikuga haarangu taolist, samal ajal kui mustad naised spontaanselt gospelit laulsid. Tundsin end natuke kõhedalt ja üritasin oma peatusest maha tulles vaadata järgmise vaguni poole, kuhu üks politseinik pingsalt vaatas, käsi kabuuril, samal ajal, kui ta naissoost kaaslane nurga taha hoidis. Seal oli kössitamas must gänginoore moodi riides must mees, kes märkas, et ma teda vaguniaknast vahin ja tegi ähvardava liigutuse, enne kui rong mööda sõitis.

Teised olid teinud kesklinnas, baarides , tänaval ja Chelsea hotellis Ernest Truely staariperfoka, kus E oli täht. Teda peeti Cindy Lauperiks.

Teisipäev, september 25, 2007

If you can make it here........................................................

Aurora:

Vahepeal oli (lyhidalt):

Yleeile.
Cnopti perfokas siin Grace Space`is. Kell 8 oli kohal t2pselt kaks inimest : minu poolt kunsti poole v6idetud leedu p2ritolu 2rimees (iiri katoliiklane, nagu ta end veel defineerib, "I want to educate myself!") ja nigeeria kunstnik. See tekitab mus masendust. Siis tuleb v2lja, et yrituse toimumisajaks oli m2rgitud 20-22 30), mis t2hendab, et inimesed j6uavad kohale oluliselt hiljem.Neid on kokku t2itsa palju. Enne perfokat toimub akna all avarii ja p2rast on k6rvalasuvas puertoriiko nurgapoes tulekahju. Perfokast endast ei n2e ma midagi, sest selle ajal seisan n2oga vastu seina ja L peksab mind suure kalaga vastu selga. See on v2hem valus kui arvasin. Mis on kerge pettumus.r22gin ka eesti kunstist.
Selle kohta tuleb hiljem foto. P2rast on sinikad.
Aftekal l2hen R-ga r2igelt tylli, aga loodetavasti r22gime yhtteist selgeks.

Aga enne perfokat leian l6plikult, et tahaksin siia j22da, v2hemalt m6neks ajaks. See on : Brooklyn. See on: Bushwick. Puertoriiko t2navaturg, pyhap2evasel ajal lastega v2ljas olevad aasia perekonnad, see, et mulle tehakse igal sammul komplimente, antakse edasi 6nnistusi ("God bless you!"), sagin ja energia ja et mulle tundub, et siit saab alguse midagi uut ja erilist. Kogu see siia kokku tulnud rahvas, esimese p6lvkonna emigrandid, kes ei saa inglise keelest aru (lillemyyja t2navanurgal, kellelt perfoka jaoks siniseid roose ostan, ei suuda kahel katsel s6na "flower " kirjutada) ja kelle lapsed, praegu pikkade ripsmetega t6mmunahksed beebid, peavad varsti end siinsetele neid p6lgavatele valgetele t6estama hakkama.
Mind peetakse poolakaks ja sakslaseks.
Mulle myyb must loomapoe myyja maha yhe silmaga musta k6rbehiire, kes on vist seniilne ("Miks sa tema vanust kysid? On see siis oluline?"), kellel puudub igasugune hakkimisintinkt. Panen loomale nimeks Jane, ta v6tab omale M, kohalik kunstnik, kellel ei meeldi mu afterpartyl v2lja k2idud avaldus (p2rast viskit, sinist booli ja valget veini), et see loom on loll nagu lauajalg ega m6tle midagi. M arvab, et hiir kuulab teda, kui temaga 6rnalt r22gitakse.

Eile.
Boston. Noorte, v2ga noorte inimeste kommuun, kes korraldavad Slaughterhouse-nimelist tegevuskunsti festivali ja on 22rmiselt entusiastlikud. Kohalik kunstitudeng J teeb v2ga hea perfoka.
Kasutab publiku suhtes v2givalda ja on usutavalt agressiivne. J22n l6puni. Ta on v2ikest kasvu punap2ine nohik, suurte koledate prillidega, kelle kohta ta s6branna ytleb, et tal on Jeesusekompleks. J on olnud kolm n2dalat koomas eelmise aasta l6pus ja 22repealt surnud. NG perfokas on samuti. Ja palju muud, enamuses klassikalised kestvuse peale r6huvad asjad.
(Veel kohatud huvitavaid inimesi, aga Kentuckyst: end vaesusest yles t66tanud must (" I am a black Native American!") kuulus kokk, Dakota indiaanlaste pealik Jooksev Hunt (Punase Pilve lapselaps, kes iganes too oli), vabamyyrlasest ja saientoloogist b2ndimees, skiso, endine merev2elane, kes teeb lapsikuid joonistusi ja tahab teha raamatut, kus on kirjas k6igi maailma inimeste lood ja paljastab mulle yhedollariste saladuse....) Oleks ma 20, ma tahaks niimoodi elada. Kommunis nimelt, mis asub eramajade rajoonis, umbes nagu N6mme tee.
Siin peaks kah foto olema.

T2na 6htu: tagasi.
Just oli v2ljast kosta tulistamist. Automaadivalang. Olin L-le r22kinud, et l2heks v2lja jalutama, aga L oli pilves (kohalike kunstnike pakutud kange kanep ega viitsinud. L : "Yks kerge drive-by. Meil oli v6imalus." V6imalus minna j22davalt kunstiajalukku. Bussis6idul Bostonisse vaatas M mu k2ejooni m6lemal k2el: ("You will live long"), mul olemas pikk edujoon, mida k6igil inimestel yldse pole, samas v2ga kahtlane sydamejoon, mis on algul h2gune ja segane, aga l6puks l2heb natuke selgemaks. L edujoon on alguses selge, aga siis l6peb nagu noaga l6igatult. L lubas seda p2ris noaga edasi l6igata. Samas oli elujoon pikk.

Olen ostnud tossumasina ja valge lateksist med-6e kitli. Tahan T-s2rki kirjaga "Brooklyn", veel parem: "I love Brooklyn".

Laupäev, september 22, 2007

Brat 2

Aurora:

Eilne p2ev.
Ernest Truely p6letab V k2tele m2rgid Manhattani pankade rajoonis.
P2rast l2hen mina Eesti Majja plakateid viima. Seal r22gin pikalt kohaliku (st mitte v2liseesti) 2rimehega kaasaegsest kunstist. Ytleb, et yritab t2na siia meid vaatama tulla. Teeb m2rkmeid, kirjutades yles nimesid, raamatusoovitusi ja kodulehekylgede aadresse. Big Pharma esindaja. Vestlus l2heb sujuvalt yle ravimitele ja haigustele. Saan teada, et suurim probleem siin riigis selles valdkonnas on inimeste s6ltuvus valuvaigistitest. Aga kangetest, morfiini derivaatidest ja muust taolisest. Saan teada, et see, mida olen kuulnud Ibuprofeeni kohta, nimelt et ta kahjustab silman2rvi, ei vasta suure t6en2osusega t6ele.
V2liseesti keskealised mehed, kes tahavad mulle v2lja teha ja kelle lahketest pakkumistest t2nasele syndmusele m6eldes keeldun, tulevad tyybiga tyli norima. Illegaalne ehitust66line l6hub klaase.
2rimees viib mind oma autoga l2hima metroopeatuseni. J6uan just alla kaarti uurima, kui saabub maani t2is ukrainlane Vladik. Ta teatab, et ta on ainult kuu aega Ameerikas, aga juba on see zajobann6i metroo ta 2ra tyydanud. L2heme parem taksoga, tema maksab. Ta peab minema poola restorani Brighton Beachil, p2rast v6in mina edasi s6ita. Tema maksab. Ta lehvitab sajalistega.
V6tan pakkumise vastu. Vladik peatab esimese zajobann6i kollase takso. Las mina r22gin juhiga. Tal on vaja minna kuhugi 20. avenyy kanti, t2pset aadressi ei tea, tal on kiire, sest ta tydruk ootab teda restoranis Zhemthuga. Taksojuht keeldub meid nii ebam22rasesse suunda s6idutamast. Vladik r66gib, et tal raha on, s6imab taksojuhil vene keeles n2o t2is ja annab viimasele 20 dollarit. Sama kordub j2rgmise taksoga.
Siis tuleb Vladikule meelde, et mustad taksod on normaln6je. Must takso, see on ilma plafoonita.Sees v6ib suitsetada. Juht on v2ga viisakas. Ta lubab kasutada oma telefoni. Pakub pastakat aadressi yleskirjutamiseks ega pahanda, kui selle maha pillan ega yles leia. Saan uue pastaka ja Vladiku telefoninumbri. Samuti tema bossi poja oma, kes on normaln6i patsan ja peaks mulle sobima. Vitalik, t66tleb Photoshopis fotosid. Vladik peab pika k6neluse ja saab oma zajobann6i aadressi teada. Sinna s6it maksab 100 dollarit. Minu edasi Williamsburgi viimine oleks 55 dollarit veel. Vaatan, et Vladik annaks raha minu ja mitte taksojuhi k2tte. "Davai, davai, davai, milenkii!" karjub mu ukrainlasest uus s6ber kogu tee. Juht ainult naeratab. J6uame restorani juurde, Vladik on arve suuruse yle kyll pisut h2mmeldunud, ta on n6utud summa vahepeal juba 2ra unustanud. Aga ta kogub end kiiresti. Temal raha on. Ta tuleta mulle meelde Dovlatovi tegelasi. Samuti Brat 2-te.M6tlen, et slaavlastel on ikka seda olemise stiili. Minul on viimast k6vasti v2hem, samas olen v6itnud 50 dollarit ehk siis 600 krooni. Kui Vladik on kadunud, k2sin juhil s6ita j2rgmise metroopeatuseni. Ta kyll h2sti ei taha ja on n6us mind ka v2hema summa eest kui 55 dollarit koju viima. Kuradi indoneeslane. Annan talle 5 dollarit ja kaon.
Metrooga s6idan koju kaks tundi.

Reede, september 21, 2007

Rose Lee

Aurora:

On v2ga ilus. 6nnestunud plastilised operatsioonid sellised. Ta ei n2e yldse juudilik v2lja , midagi on tehtud tema nina kui ka silmadega, mis on muudetud pigem kergelt asiaatlikeks.Kuuekymnendate tshiki must silmameik ja sirgeks triigitud tukaga soeng a la Anita Pallenberg.
K2ime L-ga kohalikes kunstikoolides postereid panemas ning v6tame Manhattanil takso. Mis on minu koha pealt saatuslik viga -- selle taksojuhi k2tte j22b mu m2rkmik, kust ma tal aadressi lugeda lasen. Avastan selle presentatsiooni alguses, p2rast seda kui Rose Lee on minu ja L k2est kysinud, kust me p2rit oleme,v6tnud vastu posteri ja nimekaardi.
Leinan m2rkmikku tegelikult siiamaani. Seal oli pikk tekst Kentucky kohta, kavandeid, m6ttev2lgatusi, v6imalikke pealkirju. Kontakte. Isiklikke m2rkmeid. Kalenderm2rkmik oli. Moleskin, kus on esilehel koht aadressi ja minu andmete jaoks. Loomulikult t2idetud.
JLohutan end m6ttega, kusagilt loetud, et ebaloogiliselt kaduma l2inud (taksojuht sai telefonik6ne, mina hakkasin kotist telefoni otsima ja nii see l2ks) v2ga isiklik asi v6tab kaasa sinu halba karmat. Mida isiklikum ja rohkem sul sellest kahju on, seda suurema tyki karmat. Uus algus.

Neljapäev, september 20, 2007

Chelsea hotell (promo)

Aurora

Eile k2isime L-ga postereid kleepimas ja flaiereid jagamas. Chinatown, Little Italy (seal ei jaganud kyll yhtegi, ekslesime lihtsalt enne gallery districkti), East Village, Soho, Chelsea. Lahedad poed, postid, inimesed, kes "6iged v2lja n2gid", baar, mis n2gi v2lja nagu kohalik Levikas. Kus tutvusin endise demineerijaga (yks k2si).
L tahtis tingimata Chelsea hotelli ees (kus on surnud ta iidol Nancy Spungen) ees pilti teha ja juua yhe dringi selle hotelli baaris. Kuna viimane oli hetkel suletud, leppisime j2rgmisega, mis oli k6rvalasuv mehhiko restoran, selline kolmekymnendate lokaali stiilis. L on muuseas siin Brooklynis soetanud endale loetud dollarite eest uue garderoobi, k6ik punane, valge ja must, t2piline v6i kitshmustriga, nagu Lolita kooli6de. Vapustavad p2ikseprillid Kentuckyst (vintage), ehted ja kingad, 1-5 dollarit igayks. Brooklyn on shoppamiseks parim koht maailmas. Siit saab paari taala eest inimjuustest tehtud kunstripsmeid.
&htul k2isin galeristi ja nigeeria skulptoriga suurep2rases Brooklyni baaris siinsamas l2hedal. Taas promo. Nigeerlane esindas Aafrika p2ikselist rahu, oli olnud kohaliku kunstiakadeemia 6ppej6ud kohalik kuulsus ja just kolinud NYCi. "When the force comes, you move. When your mission is acccomplished in one place, you move."
Siis r22kisin pikalt kohaliku kunstniku, entusiastliku gay-poisiga, kes plaksutas aegajalt vaimustusest k2si.
T2na l2hen RoseLee Goldbergi raamatu esitlusele. Koos K-ga, siia abiellunud eesti kunstiteadlasega.
Ja pool-party, see oli igav ja korralik.

Teisipäev, september 18, 2007

Alive to tell the story

Aurora

Ja mul on p2ris palju autentseid m2rkmeid, kirjutatud nii m2rkmikku kui n2iteks eile sellele sildile, millega ma Kentuckyst New Yorki yritasin h22letada. Aga ma ei viitsi. Neid praegu ymber lyya.
J2tkub.
P.s. Mul on prii sissep22s homme 6htul Times Square l2hedal toimuvale basseinipeole...
Tsiteerides Bridget Jones (yks 20. sajandi t2htsamaid autoreid, nagu v2lja tuleb hiljutisest kysitlusest), # Seni oli pidudel mu p6hiliseks eesm2rgiks mitte liiga t2is j22da...@

Kolmapäev, september 12, 2007

Nibud

Aurora

Autentsed m2rkmed j2tkuvad, kui pooleli j22vad seekord, siis k6igest seet6ttu, et ainus koht siin netti p22seda on kohalik raamatukogu, kus on piirang peal. Praegu on alles 27 minutit.
Hommikul vara oli kohalikus (Doss High School) loeeng. Pidi olemas kolm 45-minutilist. K6igepealt L ja mina, siis T NG-st ja siis C. Publik koosnes yhtses vormis , valges T-s2rgis ja khakiv2rvi pykstes noortes. Hiljem selgus, et see on gangierinevuste v2ljan2itamine v2ltimiseks. 8. klass, 16-aastased.
J6udsin n2idata Guestbiiki, kui Ninnie (kohalik kunstnik ja kooli6petaja) mul katkestada palus. J2taks nyyd pooleli, nad said ideest juba aru... Solvusin veidi, kas ta m6tleb, et mu video on liiga pikk?
Enne oli Ninnie r6hutanud, et no nudity (aga see polegi mu teeme, nii et ei tundnud end kuidagi puudutatuna) ja noori puudutada kah ei tohi, nad on probleemsed ja tundlikud. C tahtis kyll teha perfokat alasti L-ga oma loenguna, 6eldes, et neil pohhui. Viimasel hetkel otsustati see asendada L-ga, kellel on seljas rindu (ja nibusid ja nibur6ngast) paljastav kombinee.
Yor boob is showing, ytles Ninnie. You cannot show this in public school. Nudity , tuleb v2lja, algab siinmail nibudest.
Otsustasin j2tkata Kadalipuga. Euroopa Liidu rahadega n2itusel tehtud perfokas, mis suhestub n2ituse poliitilise korrektsusega. Vale valik. Nii kui j6udsin 6elda, et see n2itus on prostitutsioonist, sekkus Ninnie taas. Sa ei tohi seda s6na siin 6elda. Public school. Ja videot v6is veel n2idata t2pselt minuti. Minut saab t2is. Siis r22gin p6gusalt Kuumast Kunstiliinist ja pakun 6pilastele v6imaluse kysida minult midagi privaatselt kunsti kohta. Tahtsin kyll kabiini, aga see ei mahtunud autosse ja pean kasutama punast kangast, mida hoiavad inimesed. Tuleb kena tagasihoidlik tydruk ja kysib, kuidas ma sydamet2toveeringu peale tulin. Selgitused. Noogutused naeratused. Sii sekkub Ninnie taas ja ytleb, et et kooli direktor on k2skinud meil k6igil kohe kooli territooriumilt lahkuda. Teised loengud j22vad 2ra. Ninnie v6ib t66 kaotada. 50 000 taala aastas. Teised, kes edasi Miamisse s6idavad, pidid nende loengute eest saama bensiiniraha. Tunnen end kohutavalt. See varahommikune v2ljaviskamine paneb mind tundma end inimesena, kes alati k6ik persse keerab. Kuulan oma sydametunnistuse h22lt, mis k2seb anda kaasasolnud emergency-raha, 300 eurot, kompensatsiooniks. Taaskord iroonia, olin bussis6idul L-le seletanud, et ma ei osta endale kunagi, mitte kunagi, puhast sydametunnistust. J2rsku on see karmadeposiit?
Ei tea.
Kui lahkume, ytleb V Nagu Sex Pistols.
Ninnie tuleb lofti, kus elame (suur mahaj2etud hoone bad neighbourhoodis, osad korrused t2is asju ja riideid) ja ytleb, et tema ametiyhingujurist k2ia koolis, aga lahti teda ikkagi ei lasta. Jumal t2natud. Et inimesed on v2g aoppressed siin ja et kyllap vanemad hakkavad direktorile helistama.
6htul k2ivad purjus E ja K viinapoes ja kuulevad,et siinkandis tapetakse 10 dollari eest.

ROCKNROLL (SURNUD)

Aurora

Autentsed m2rkmed (mu m2rkmikust, kritseldatud sinna paar p2eva tagasi)
Niisiis.
Mida ytlevad kohalikud mustad noored ekstravagntselt riides valgetele?
RockNRoll!
Punk rock!
Circus!
Tunnen, et esindan surevat kultuuri.

Mind visatakse kohaliku uue hotelli (22rmiselt igavalt)avamispeolt v2lja.K2eraudus.
M6tlesin, et kirjutan ausalt siia, aga siis, et tsenseerin. Niisiis ei ytle rohkem midagi. K2itusin muidugi kohutavalt. Mille eest mul on vist karmav6lg. V6i oli see juba ammuilma. Mis on muidugi t6en2osem.

Neljapäev, september 06, 2007

T2itsa tore

Aurora

L kohver ilmus v2lja.
Meie siinne korraldaja n2itab normaalse mulje.
Kuigi, nagu ta r22gib, praegu, kui ta korteris k6rvitsa6lut joome, kusjuures L ja tema suitsetavad ka kohalikku kanepit, on ta sygavas depressioonis, v6tab eluaeg antidepressante, on olnud psyhhoosis, r22kinud keeltes, teda on yle v6tnud vaimud ja ta lahutab parasjagu oma argentiina homost abikaasast.
Olenevalt tingimustest, sa muutud v2hen6udlikuks.

So far, so bad (autentsed m2rkmed)

Aurora

3.sept

On olemas praeguseks
1. Galeristi poolik lubadus, et kui ta oma maamajja puhkama on l2inud (vaene vaevatud tema!), siis v6ibolla, saame me teha n2ituse tema galeriis. See on siis temaga joomise tulemus. Ja meilivahetuse. Psychotic bitch.
Sest need residentuuris olevad kunstnikud on ikka nii tyytud, eriti need Dominikaani vabariigist, kes saadavad talle oma narkodiilereid kaela ja kukuvad purjus peaga trepist alla ja siis ta peab 900 dollarit haiglaarvet maksma. Ja indiaanlanna, see ei taha teisi inimesi n2ha. Tema vastutustundlik ja hooliv partner M ei taha galeriid kinni panna. Kuigi v2idab, et tema tegi tegelikult 2ra kogu t66 , samal ajal kui J (bitch) oli 2ra Bermudal, k2is oma peikal Itaalias kylas, viibis Indoneesias ja ei pidavat enamustest oma lubadustest ja kokkulepetest kinni. Mida ma usun.
2. Oleme j6udnud Lga Kentucky pealinna Louisville i (18 tundi bussis6itu, 3 ymberistumist, route New York Pittsburgh Columbus Cincinnati Louisville. Oleme Ameerika ateroskleroosses ja rasvunud sydames, konservatiivses, usklikus ja l6unaosariikide piiril.
Kaduma on l2inud V, R, K ja e, keda ei lastud New Yorgis bussile, kuna nende pagas ei mahtunud peale, koos ostetud piletitest hoolimata. J6udsin viimasel hetkel bussist v2lja tormata ja anda nende k2tte galeristi korteri v6tmed, enne kui meie Lga asusime pikale teekonnale. Tundmatusse.
Kadunud on ka L kohver, mis ei j6udnud NYCist kaugemale. Nagu ka tema tervis, mis on asendunud mingisuguse piinava viirusega.
Helistada ei saa, meili ei ole ja mina igatsen taga NYCi j22nud asju, nagu fotod ja viisa. Ma ei usalda galeristi eriti.
Aga Kentucky mulle meeldib. Soe. Eksootiline. Midagi teistsugust. V2iksed majad.

Pühapäev, september 02, 2007

Carrie

Aurora

Galerist on parem, kui ma arvasin. V2hem hipi, rohkem Sex and the City tyyp. L2ks nurgapoodi uue alkoholi j2rele. Homme saabuvad teised, kellele l2hen lennujaama j2rele.

Ay amor

Aurora

Olen galeristi korteris Brooklynis. Teda ennast pole n2inud, aga tean juba, et tal on prussakad, kiindumus orgaaniliste ja homo6paatiliste toodete vastu ja ta loeb eneseabiraamatuid. Mu ees laual on ymbrik rahaga ja syles korterimaniku koer, kes n2ib olevat segu chihuahuast ja tavalisest mustast kodukassist. K6rval toolil lamab miniatuurne kass, kes tundub olevat valitud meelega selline, et koer saaks end ikka koerana tunda.
Siin on soe ja aknad sisehoovi poole lahti, kust kostab lakkamatut ja valjut latino-muusikat. Imal, sentimentaalne, aga antud olukorras (kohale j6udnud, p2rast 1, 5 tundi hiljaks j22nud autojuhi 2raootamist, r22kimata 2, 5 + 8, 5 tunnist kahes erinevas lennukis) tundub 22rmiselt kaasahaarav.
Y yo voy a viv-i-i-i-i-r
con el-l-l-l-l-la-a-a-a-a
M2tlen, kas sellele rassile kuulub tulevik siin Ameerikas.
Kaldun arvama, et jah.
Y yo voy a mor-i-i-i-ir
sin el-l-l-la-a--a-a-a-a-aa-a-a-aaa-a

Reede, august 31, 2007

Transatlantiline meeleoluhäire

Aurora:

Öö jooksul oli mulle teiselt poolt ookeani lähetatud uus annus paranoiat ja viha, kolmes osas. Pärast seda, kui eile pärast pikka kirjavahetust tundus kõik korras olevat. Mind kutsuti isegi kaaslaseks galeristi parima sõbra pulma.
Nüüd tuli: ta oli öösel paar tundi maganud ja üles ärganud kristallselge arusaamisega, et me ei taha tema maamajast kuhugi edasi minna, me ei lähegi Kentuckysse, vaid jääme tema majja, kuni siirdume galeriisse. Mis oleks tõeline sigadus, arvestades, et ise ta selle residentuuri ju välja pakkus. Tegelikult küll Brooklynis oma galeriis, kuid ta tegi galerii näituste planeerimisel vea, nii et näituseajad osaliselt kattuvad. Millest ka vajadus olla osa aega kusagil mujal, milleks ta pakkus oma New Yorgi osariigi maamaja ("It`s a paradise!"). Oleksin ma galerist, kes lisaks kõigele eelnevale saadaks kutsutud kunstnikele päev enne ärasõitu teateid stiilis: " I am fed-up with this space, fed-up with people hanging around. If I sound like I am going crazy, it`s because I am going crazy!", ma kaaluks mõistusele tulles harakirit. On see autism, Aspergeri sündroom, bipolaarne meeleoluhäire II või lihtsalt äärmuslik egoism ja empaatiavõime puudumine, mina ka ei tea.

Ja mina toimin vastu järgnevalt : loen meili, helistan R.-le, sõiman galeristi, küsin, mis tema arvab, sõiman galeristi, sõiman veelkord galeristi ja kirjutan siis viisaka, rahustava (me ei taha tema kulul elada, arutaks asju, kui kohale jõuame, pulma tuleksin ikkagi...) meili. See on see tee-hea-nägu-aga-kiru-maandamiseks-tagantselja-meetod. Osadel inimestel pole seda vaja (vt ka: flegmaatikud), mistõttu nad jätavad heade ja tasakaalukate inimeste mulje.



Neljapäev, august 30, 2007

Bäng bäng bäng

Aurora:

Vist on kõik korras või, noh, samas seisus kui enne kolme tänaöist meili. Heal juhul.
Ja tore on lõpetada telefonikõne lausega : "Ok siis. Upstate`is näeme."

Ja raadiost tuleb:

Success success success
doesn`t matter
if you`re shattered...


C`mon, bite the big apple, never mind the maggots

Aurora:

Mida ma peaksin arvama meilist, kus domineerivad mõtteavaldused nagu: mul on karmavõlg, take the money and run, save yourselves, universum strikes back ? Ja ükski kokkulepe ega plaan (teada peaaegu aasta tagasi) ei kehti.
Ja keeltesrääkijast, kes helistab mulle hommikul: mis minuga öösel juhtus? Ta palvetas mu eest enda sõnul kl 4-ni. Nõudis isiklikku kokkusaamist. Ütlesin, et sõidan ära. Nõudlik küsimus: "Miks?" Ütlesin, et tööasjad. Kõige eest peab maksma, ka kellegi üleloomulike (?) võimete ärakasutamise (?) eest.

Kas öisel problemaatilisel meilil ja hommikusel kõnel on seost? Või läks inim-jumalike-signaalide-vastuvõtja katki? Või?
Või sellel, et murdsin eile õhtul üht endale antud lubadust?

Inimeste viha kunsti vastu on piiritu, piisab neutraalsel toonil kirjutatud artiklist ajalehes, et lugeda sõimu: "Provintsiiidioodid!" Mul ei tule endal pähegi mingit kaasaaegset muusikat puudutavat artiklit kommenteerida: "Debiilid! Mul hakkavad kõrvad sitavett jooksma, kui seda kääksutamist kuulma pean!"

Aga kui ma oleksin Tõnis Mägi, oleks kõik väga lihtne. Mu sõnum inimkonnale oleks järgmine:
"Bäng bäng bäng, ladyland! Üks jäi ellu, teine mällu..."
Kogu inimlik filosoofia kahes tobedas lauses. Ma ei tea, miks ma seda plaati kuulan.

Kolmapäev, august 22, 2007

Singer, not the song

Aurora

Alytus, Leedu

I
Ma saan v6itu oma v2hemalt 20 aastat, kui mitte rohkem, mind piinanud kompleksist, mis on seotud laulmise v6i millegi taolisega. Mitteverbaalse enda v2ljendamisega. Mis on tulnud faktist, et ma ei pea viisi, nagu v2iksem osa inimkonnast.
Kuna minu t66 siin festivalil, keeltes r22kimise karaoke ei t66ta muidu, kui v2hemalt kaheh22lses ettekandes. Sest originaalheli transkriptsioon on sedav6rd keeruline, et h22ldusm2rkidest hoolimata ei suuda yks inimene seda sujuvalt ette kanda. Mul on kyll imekena noor leedu lauljatar, aga ma pean ise ka ikkagi osalema. See on vabastav kogemus. Mikrofoni laulda v6i , noh, keeltes r22kida on peaaegu et eufooriline tunne. 6nneks inimesed ka osalevad seal linna populaarseimas kohvikus, kus see perfokas toimub. K6ik. On. Jumala. H2sti.

II

V. seisab tyhja poe ees, kus tema perfokas toimus ja mille aknaid ja p6randat noored festivali vabatahtlikud tema verest puhtaks kyyrivad ja laulab.
You have AIDS
Im sad to tell you that you have AIDS
Not just HIV but a full blown AIDS

See on Family Guyst.

Neljapäev, august 16, 2007

Minu esimesed

Aurora:

1. Esimene õnnestunud kogu keha kipsivorm

2. Esimene visiitkaart (lisatud illustratiivse materjalina koos visiitkaardi autori visitkaga; NB! innovatiivne idee kasutada fotot)

Teisipäev, august 14, 2007

0 on mu õnnetuse number

Aurora:

Sh-l on väike produktsioonifirma. Nad on kuidagiviisi ümberformeerumas ja neile tundub, et nad tahavad midagi hoopis enamat kui reklaamid ( see on: teha filme ) ja kedagi tööle, kes on palju kreatiivsem kui keskmine filmiala inimene. Ja kes oskaks hästi joonistada. M. on performance`i ja installatsioonikunstnik. Ta töötab plaaditehases, mis toodab enamuses halbu CD-plaate . 1+1 = mõnikord 2 ja tulemuseks on kokkusaamine, kus Sh räägib, mida ja keda tal vaja on ja M räägib endast. Mina olen lihtsalt +-märk seal vahel, kes neid üksteisele tutvustab ja kellele 1 ja 1 välja teevad. Tulemuseks on kokkulepe proovitöö asjus ning joomine. Algul ühes ja siis teises kohas. Mingi hetk tundub mulle, et inimesed ei räägi enam üksteisega, vaid ühel on üks plaat peal, teisel teine ja kolmandal kolmas. Mul endal on tegelikult neljas ja nagu sellises olukorras tavaliselt, on igal inim-Cd-mängijal vajutatud nupule "repeat." See oleks kõige valem hetk teha üks telefonikõne kellegi , kes ei ole samas seisus kui sa ise. Mida ma ometi teen. Mis on viga. Üks mu elu arvatavasti tüütumaid, pealetükkivamaid, mõttetult ekshibitsionistlikumaid jne jne (vali oma negatiivne epiteet) selliseid. Pikemaid samuti.Mitmes osas. Sest ma ei helista mitte ühe korra. Minu kõige varjatum saladus ei ole small talk. See oleks õnnistus, kui telefoni saaks ühendada alkomeetriga, mis mingil hetkel lubaks välja helistada ainult hädaabinumbrile ja taksofirmadele. Samal ajal on aasta suurim meteoriidisadu, mida ma ei märka, sest taevas kõigub kergelt. Mul on alati see telefoniprobleem olnud. Ma helistan inimestele, kes: 1) mulle põhimõtteliselt meeldivad 2) on piisavalt malbed ja viisakad, et kõik mu piinlikkusttekitavad mõttevaldused ära kuulata. Ma tavaliselt kustutan nende numbrid telefonimälust.

See kõik käivitab mingisuguse karmaatilise ahela, mille tulemusel läheb järgmisel päeval kõik, absoluutselt kõik valesti. Üks inimene jääb tunde hiljaks. Kolmas teeb saatusliku arvutusvea. Teine minestab kaks korda. Tulemus on 0. Mulle helistatakse muuseumist, mis tekitab lootuseid, ainult selleks, et küsida tuttava telefoninumbrit.

Sh ütleb, et tema arust pole hullu midagi ja et temas tekitaks see huvi (ta on viisakas) ja et pohhui ja et unustagu ma ära. Lisalohutuseks seda,et ma olevat unikaalne. Ja et ma olin olnud ilusas poosis seda telefonikõnet pidades vanalinna baari ees (ta on väga, väga viisakas).

Endine klient, kellega õhtul mererannas käin (ma kurdan isegi talle!), ütleb, et sellepärast ta eriti ei joogi. Ta viib mu Nõva randa, mis on ilus. Ta tundub mulle emotsionaalselt väga terve inimene. Mis on kerge kiindumus piitsadesse võrreldes minu käitumise ja selle ajenditega. Ta toob mulle DVD-del kõik Family Guy hooajad ning paar dokki energiakriisist.

Laupäev, august 11, 2007

What`s the meaning of life?

Aurora:

On hilisõhtu, õigemini varajane öötund. S. avamise afterparty Juuksuris.Selle viimane staadium. Minuga tahab tungivalt vestelda ühe seltskonnas viibiva inimese elukaaslane, umbes viiekümneaaastane blond naisterahvas. Ta tahab minuga rääkida üheksakümnendate aastate alguses aset leidnud mahhinatsioonist minu ema maalidega. Tema, tema mees P.P., kes suri kaks aastat tagasi infarkti, nagu nüüd välja tuleb ja tuntud äkksurma surnud ärimehe naine M.K. olid üritanud neid Amsterdamis müüa, paraku ebaõnnestunult ning nüüd seisavad mu ema loomingu kõrgperioodi kolm suurt maali juba viisteist aastat S. linna raekoja keldris Hollandis. Kui blondiin end tutvustab ja mainib ärimehe P.P. nime kui oma abikaasat, küsin äratundvalt: "Kas teie portreed mu ema maaliski?". Ei, tõesti mitte. See oli üleminekuaja ärimehe armukese portree. Lesk täpsustab: "Selline heleda peaga lühem kõhn naine, tantsijanna? Ma tean sellest suhtest, jah." "Ei.... mitte heleda peaga. Tumedad pikad juuksed olid. Ja minu meelest ei olnud ta lühike." Üleminekuaja ärimees P.P., kadunuke, on postuumselt veel ühe armukesega vahele jäänud. Aga vahet pole. Naine räägib, kuidas ta südametunnistus on teda kaua aega piinanud ja kuidas ta tõesti tahaks need maalid mu emale tagasi tuua, paraku pole tal kusagilt võtta paarikümmet tuhandet krooni. Soovitan saatkonna transporti.
Samal ajal samas kohas: minu pahkluust püüab haarata kõrval istuv A. S., noorrezhisöör, endine filosoofiatudeng ja tuntud friik. "Ma tean nüüd, mis on kõige taga, ma tean, mis on kõige mõte -- SEKS!!!". See ei oleks üldse naljakas, kui ma poleks kuulnud, et A. oli mõni aeg tagasi Iirimaal ehitustööl ja küsis kõigilt : "What`s the meaning of life?" , käies loomulikul närvidele nii teistele eeesti võõrtöölistele kui oma tööandjatele. Lahkun Juuksurist ja saadan A. ilmutuse kohta sõnumi nii R.-le, V.-le kui T.-le, kes kõik A.-d tunnevad.

Kolmapäev, august 08, 2007

Just another day at the office

Aurora:

Kirjutan artiklit naisteajakirjale. Selle kangelanna on huvikooli õpetaja, õppejõud, pedagoogikadoktorand ja väga eetiline inimene. Töötanud vabatahtlikuna kõige eksootilisemates kohtades. Tal on vähe riideid, ta recycle`ib, tal imekena kodu ja ta tahab endale suurt peret, aga oma eraelust keeldub ta loomulikult rääkimast. Ta räägib sellistest asjadest ja tal on niisugused põhimõtted, millele vastu vaielda võiks ainult viimane tõbras. Mul tekib kahtlus, korraks, kas ma ise pole mitte viimane tõbras. Mul on palju riideid, ma ei kujuta ette, kust ma võiksin doktorikraadi saada, ma pole tükk aega koristada viitsinud, ma ei recycle`i praktiliselt kunagi (olen taarat viinud kaks korda viimase viieteistkümne aasta jooksul, samas makstakse nende pudelite eest häbematult vähe ja prügikastist recycle`ivad neid asotsiaalid).
Südametunnistuse vaigistamiseks kirjutan pool lugu valmis.
Organiseerin L. sõidu jaoks P. kiirabist 10 kanüüli number 18.
Käin endise kliendiga piknikul. Viimane on umbes minuvanune pikk brünett, õppejõud ja doktorand. Õhtul pean kohtuma teise naisteajakirja loo kangelanna, oma endise pinginaabriga, kes elab P. -s, P. pealinnas ning on produtsent ja stepp-tantsu entusiast, samuti teeb esimesi oma filme. Ja käib tõesti hästi riides, tõusvas joones.
Paraku jääb endise kliendi auto liiva sisse kinni, randa viiva metsatee peal I. lähedal. Kuna endine klient on reaalala spetsialist, veedab ta tunnikese, kraapides auto rataste alt liiva ja ehitades sinna okstest ja lattidest tõkendeid. See ei tööta. Tuleb kohale kutsuda autoabi, kes saabuvad pooleteist tunni pärast, lõhuvad oma instrumendid ära, parandavad neid pooltunni ja kasseerivad siis kogu teenuse eest 2200 krooni.
Mina veedan aega metsa all, korjates mõned mustikad, vaarikad, pohlad, kaks pilvikut ja kolm männiriisikat.
Endine klient tahab varsti jälle piknikule minna. Miks ka mitte.
Ta on just postist kätte saanud raamatu sellest, kuidas umbes viie kuni kümne aasta pärast saabub ülemaailmne majanduskriis, kuna nafta lõpeb otsa. Riigid nagu Saudi-Araabia ja Kuveit, kui nimetada mõnda, valetavad oma naftavarude kohta ja nii on maailm veel petlikus heaolus ja majanduskasvu lootuses. Mida võib sellest järeldada -- isiklikul tasandil? Kas seda, et peaks võtma viimast, kuni veel on, ostma odavaid lennupileteid ja plastmassehteid või tundma end kollektiivselt ja postkoloniaalselt süüdi? Kas ma peaksin arvestama, et varsti lähevad kõigi asjade hinnad üles ja varuma universaalselt väärtuslikku selliseid, näiteks naftast valmistatud pitssukki? Või peaksin ma ökopoest siidsukki ostma? Vähemalt need üle vaatama?
Naisteajakirja kangelannaga nr 2 kohtun seekord põgusalt, kuna ta peab homme vara tööasju ajama ning mina jään autojama pärast hiljaks. Lepime kokku intervjuu meili teel.E.-l on kaasas uus prantsuse mees (advokaat) ning noor S.-s resideeruv helilooja. Viimane on võib-olla kasulik (tähendus: positiivne pigem kui omakasupüüdlik, kuigi ka seda) tutvus.
Ajame veel juttu, kui E. ja prantsuse mees on ära läinud ja E. (helilooja) ütleb, et on olemas põlvkonnaerinevus, nimelt minust mõnevõrra noorem generatsioon juba tunneb läänelikku süüd, et on liiga palju ja teenimatult saanud ning ostab Fair Trade- banaane.

Reede, august 03, 2007

Coma baby lives!

Aurora:

Kehtib ka paari muu asja kohta.

Kolmapäev, august 01, 2007

Mul ei ole elu 2

Aurora:

On üks kaheksakümnendate film yuppie`dest. Peaosas noor Michael J. Fox (kes on minu teada filmitegemisest loobunud, kuna ta põeb mingit ravimatut tõbe, vist Parkinsoni), kelle parima ja pahelise sõbra osas on samuti noor Kiefer Sutherland. Peategelasel süvenevad kõikvõimalikud probleemid kasvava kokaiinitarbimise tõttu ja lõpuks jõuab ta mingil kombel põhja. Ma täpselt ei mäleta,mis kombel, sest nägin seda filmi ammu. Igal juhul on tulemuseks kirgastumine ja natuke nukker pool- happy end. Igal hommikul sõidab Michael J. Fox metrooga tööle ja ostab ühe teatud kollase ajalehe. Ta on omamoodi emotsionaalses sõltuvuses loost sündimata beebist, kelle ema on koomas. Reaalelu järjejutt -- kas naine sureb enne kui laps sünnib või mitte. Ja see koomabeebi lugu on omamoodi korrelatsioonis Michael J. Foxi tegelase elu tõsude ja langustega.
Mina loen igal hommikul koos ajalehtedega netist ajukasvajaga tüdruku ema blogi. Viimane on eestlane, tema tütar pool-eestlane ning pool-hiinlane. (Väga ilus ta ei ole, pealegi on tal pool pead juustest paljas.Olemasolevad on mingit ebamäärast pruuni värvi -- asiaatide ja eurooplaste järeltulijatel jääb mõnikord puudu naha ja juuste tooni omavahelisest kontrastist. ) Ajavahe tõttu tehakse uued sissekanded öösel -- perekond elab Kalifornias. Palavik tõuseb, palavik langeb, aegajalt on mõni põletik, siis antibiootikumid, siis reaktsioon sellele. Tüdruk talub keemiaravi kord paremini, kord halvemini.Riskides jätta endast kohutava inimese muljet, märgin, et natuke nagu jälgiks börssi. Algselt anti eluaega kaks kuud, mis saab täis 20. augusti paiku. Aga homme tehakse tähtis aju-uuring, mis otsustab, kas edasist ravi jätkatakse või mitte. Vaadatakse, kas kasvajad on väiksemaks muutunud või mitte. Eeldan, et info selle ülitähtsa uuringu tulemuse kohta on laiemale publikule kättesaadav ülehomme varahommikul.
Michael J. Foxi film lõppes ajalehepealkirjaga "Coma baby lives!" Ka mulle on hakanud tunduma, et kui see pool-hiinlasest tüdruk edasiseks lootust saab, on sel mingisuguse hea ende väärtus. Olgugi ta natuke kole oma poolenisti juusteta peaga.

Mul on elu

Aurora:

Noormees, kellega ajasin juttu nädal aega tagasi C. avamise aftekal Kopli rannas, pidas vastu ootusi sõna. Helistas. Tuli ateljeesse. Ostis maali.
Sain näituseaja järgmiseks aastaks.

Teisipäev, juuli 31, 2007

Mul ei ole elu....

Aurora:

Võib järeldada faktist, et ma just nüüd, viis minutit tagasi, liitusin Orkutis community`iga "Kristiina Ehin, see ka mõni poeet." (Siiralt kusjuures. Teine liige on seal Kivisildnik.)
Ja lugesin Jaan Kaplinski blogi. Ma ei ole selle tüübi fenomenist siiani aru saanud.... et okei, ta on kuuekümnendate põlvkonna ideoloog ja miskitpidi guru, aga mis alustel...Mitte ei saa aru. Näitlikke mõtteavaldusi vanahärralt:

"Kes räägib ruulimisest, pauerist, pointist, kellele muusika on kuul ja kelle fotoajakiri kannab nime "Cheese"."

"Üks pihtimus: Ma otsin inimest. Inimesi, kes mõtleksid ja tunneksid nagu mina. Kellele meeldiksid, keda huvitaksid samad asjad kui minule ja kellele oleksid vastumeelsed samad asjad mis mulle. Eks ikka kipub meid ühendama ühine vastumeelsus. Siis loetlen asju, mis mulle aktiivselt ei meeldi: kommertsialiseeritud sport ja meelelahutustööstus oma staaridega, seltskonnaajakirjad (Kroonika jt), kriitpaberil reklaamilehed, reklaam üldse, astroloogia, UFOd, antisemitism, valglinnastumine, autokultus, šovinism (ka eesti oma), russofoobia, homofoobia, sundmuusika poodides ja mujal, inimeste jaotamine edukateks ja luuseriteks, luteri kiriku püüd riigis moraalse juhi rolli mängida, poliitikute ja ärimeeste flirt religiooniga, usk Kuradi olemasolusse (usk Jumalasse mind ei ärrita)"

"Eesti vajab hädasti tugevat tarbijaliikumist. Praegu teevad tootjad ja müüjad suuresti seda, mis neile kasulik. Õlut müüakse liitristes ja paariliitristes pudelites, ka kanget õlut. See on rahva mini-genotsiid ja annab psühhiaatritele palju tööd juurde. Leiba müüakse suurtes pakkides, nii et osa läheb hallitama. Mis vaesele noorele pere-emale või pensionärile on tõsine kaotus. Tarbijad peavad organiseeruma ja hakkama pakkujaid korrale kutsuma"

Teisipäev, juuli 17, 2007

1976

Aurora:

Sain 31 aastat vanaks. Valasin kipsi. Elu esimene sünnipäev, mida ma "ei pea", vist.

Esmaspäev, juuli 16, 2007

Vali elu

Aurora:

Täna : midagi tõeliselt asjalikku üle tüki aja. Konkreetselt, uue asja alustamine füüsilisel kujul, kuigi täna tegelesime kõigest tehniliste katsetustega. Aga siiski midagi. Eriti, kuna homme jätkame. Lisaks: paar uut, loodetavasti toimivat ideed, mis puudutavaid erinevaid asju.
Tõeliselt mitte-asjalik ja süüdimatu Lõuna-Eesti reis (näide 1: vastu õhtut Obinitsa järve äärde hääletamine, ilma mingi ööbimisvariandita seal, vihma kätte jäämine ja ööbimine kohalikus tsässona-nimelises puust pühakojas -- ilgelt külm oli, kuna põrandalaudade vahelt puhus tuul; näide 2: kohtumine sealsamas, kohalikus galeriis Tartu legendaarse looma-nimelise luuletajaga; näide 3: minu reisiriietus, mille juurde kuulusid võrksukad ja kontsaga kingad, mis pärast tagasijõudmist lendasid prügikasti) koos depressiivse ja paraproletaarse kaaslasega (näitlik ja korduv mõtteavaldus: "Ma tahan endale uut elu!") tasus mingil imelisel kombel ära.
See lause tuli nüüd nagu mingi vaese mehe Jaan Kross. Aga loodetavasti oli arusaadav.
Igal juhul -- õppisin natuke tundma Lõuna-Eesti etno-baasilist subkultuuri. Olen vastavast muusikast saanud suurema doosi kui kogu oma varasema elu jooksul kokku . Jah, kui Tartust lõuna poole hääletada, siis suurima tõenäosusega võtab su peale kas särasilmne etnohuviline teoloog, kes sõidab rahvapärimusi koguma ja omasuguste kokkutulekule või lihtsalt kohalik, kes teeb vahepeatuse metsatalus, kus elab tema külalislahke setu memmest ämm. Armas. Ja Tartu luuletaja, tema rääkis enamasti võru ja setu keele segus, mis tihti küll kirjakeelele üle läks ja mida ta siis "õigeks" parandas. Umbes nii : "Venelased....vinnelasõ."
Piinlik küll, aga samas õpetlik --- ma elasin läbi isegi umbes poolepäevase eskapistliku läheks-maale-elama-hoo. Mõtlesin isegi, milline võiks olla mu talu (!) nishsh. Lohutuseks: see staadium on läbitud enamusel mu samavanadel keskklassi sõpradel. Ja tavaliselt pikemalt kui paar päeva.
Ja kõige selle taustal tundus üleeile õhtul koos saksa homodega kohalikes (st juba Tallinna) homoklubides väga tore. Üle väga hulga aja.


Spontaanne lõpp sellele sissekandele, mõtlesin, mis blogisid ma ise loen.
1. tuttavate omad (3 erinevat)/ pidevalt
2. üks tibi / harva
3. üks keskealine, vaimukas filoloog Tartust (ma tean, see ei kõla huvitavalt, aga ometi on, ausalt...)/harva
4. Inno ja Irja (hiljutine leid )
5. Ameerikas elav eesti naine, kes kirjeldab üsna kohutavas eesti keeles, kuidas ta 7-aastane tütar ajuvähki sureb (väga hiljutine leid; jah, ma tean, et see on omajagu perversne).

Teisipäev, juuli 03, 2007

Inimorjusest

Aurora:

Pühendusega E-le.

Minu usk sellesse, et inimese orjastamine teise inimese poolt on kõige hirmsam asi üldse (vaata ka: standardarusaamad; vaata ka: kõikvõimalikud Fair Trade*- kampaaniad), on viimase pooleteise aasta jooksul tükkideks murenenud. Või mis, minu usk demokraatiasse ja atomaarsesse ühiskonnamudelisse samuti.
Või mida ma peaksin arvama, kui minu telefoninumbri on minu vahepealse tegevusega seoses kelleltki sadomasosubkultuuri esindajalt** saanud inimene, kes tahab minuga kokku saada ja rääkida. Olin nõus -- see oli märtsis või aprillis. Kohtusin avalikus paigas , kus tuttavaid kohata on suhteliselt võimatu (kesklinna kasiinos***), 33-aastase mehega. Ta oli üsna sümpaatne. Ehitusfirma omanik. Lühidalt kokku võttes --- Tema Elu Lugu . Ta kinnitas, et tal oli olnud koolis lahtine pea, aga ta jättis kooli pooleli, sest igas mõttes iseseisev oli ta olnud väga noorest east saadik. Ta elas maal ja ta ema oli lüpsja, kes läks väga vara tööle ja tuli töölt, kui poeg pidi juba koolist tagasi olema. Aga poeg kasutas võimalust ja kooli ei läinudki. Vaid läks tööle. Karja. Teenis 300 rubla kuus ja sai endaga suurepäraselt hakkama. Hiljem läks ehitajaks ja nüüd on tal oma firma. On tegelenud ka metsavargusega. Aga, nagu ta ütles, tahaks ta tegelikult olla ori. Ideaalis elaks ta maamajapidamises ja talle leitaks pidevalt tööd, samas vastutaks perenaine, õigemini pererahvas tema eest nagu orjandusliku korra ajal kunagi . Ta oli sellisele kokkuleppele peaagu et jõudnud ühe jõuka kesklassi koduperenaisega, loomulikult domineerimiskalduvustega indiviidiga. Paraku hakkas naine põdema, ei julgenud oma mehele ja lastele asjast rääkida ja kaup jäig katki. Sain aru, et endale päris-perenaise leidmine ei ole hoopiski lihtne. Ka meie ei jõudnud kokkuleppele. Sest ta tahtis täielikku orjust, mis oleks samas minule delegeerinud 100% vastutust. Ütleks nii, et koeraomanikuks hakkamine pole sellega võrreldes mitte midagi. Tüüp tsiteeris Freudi (ta hääldas seda küll täpselt nagu kirjutatakse) ja oli uurinud oma fetishiga seonduvat subkultuuri internetifoorumite kaudu. Saksamaal olevat palju inimesi, kes on kogu oma vara kirjutanud oma käskija või käskijanna nimele ja pühenduvadki nende teenimisele. Kuulsin, et alluvaid naisi on tegelikult rohkem kui alluvaid mehi. Seda fetishi-tasandil. Pean ütlema, et pakkumises oli midagi ahvatlevat, samas hirmutavat vastutust ja seotust. Kui sul oleks sõna otseses mõttes jalge ees roomamas või kuhugi kinni seotud üks inimene, kes tahab käske ja alandusi , tähelepanu ja seda lakkamatult, siis oleks see ju mitmes mõttes ülimalt ahistav. Või on see kõige loomulikum seisund, arvestades inimkonna tuhandeid aastaid kestnud ajalugu ja teenistusvalmi orjaga, kelle peale võib end iga hetk välja elada (ja kes seda naudibki ja mitte vähe), peaks igaüks ruttu ära harjuma? Eks ta ole, orjandusliku korra ülipikk ajalugu. Äkki olid lõunaosariikide vabakslastud orjad nagu tänavaleheidetud kodukoerad? Äkki nad igatsesid oma elu lõpuni tujuka valge käskijanna järele, kes oli kauge, puutumatu ja ettearvamatu? Võib-olla nad mõtlesid tema peale, elades ise hurtsikus oma neegrinaise ja karja mustade jõnglastega? Võib-olla ma peaksin selle suurepärase pakkumise üle veel järele mõtlema?

Teine ori-fantasöör oli natuke noorem ja oleks olnud päris kena, kui tema suurtes pruunides silmades poleks olnud see ütlemata alandlik, pahandust teinud koera pilk. Temagi tahtis olla ori. Selline tubane ori, kes koristab, peseb põrandaid ja riideid. Ta kurtis, et tema senised käskijannad polnud asjale üldse pihta saanud ega suutnud vaadata, kuidas ta üksinda tööd teeb ning hakkasid ka ise kraamima. See oli rikkunud kogu mängu ilu....

Kolmas tahtis põhimõtteliselt sama -- alluda, seda eelkõige. Ma olen teda kaks korda autojuhina kasutanud. Ta pani ülikonna selga, tegi autoukse lahti, vastas ainult siis kui küsiti ning viis mu koos sõbrannaga piknikule linnast välja ja teenindas. Ja järgmisel päeval viis ta mind Rabarockile ära.





* Sellega seoses meenub, et ma oleks pannud kerjamisperfoka nimeks Fair Trade, mitte Fair Deal, aga ma ajasin lihtsalt kaks sõna segamini. Ma mõtlesin pealkirjas anda viite kõigile teadaolevalele mõistele. Aga see selleks.
** See on siin Eestis täiesti olemas. Internetifoorumid, kokkusaamised kord kuus. Ja seltskonnad, kes rendivad metskonnamajakesi nädalalõppudeks, et anduda oma piitsutamis-või vitsaorgiatele -- mulle on kõigest sellest räägitud.
*** Tüüp õpetas mulle, kuidas kasiinos mängida nii, et võidad natuke, aga pidevalt. Ma pole seda veel proovinud. Kõik inimesed, kellele olen meetodit tutvustanud, on öelnud, et see on täielik jama ja sõltuvuse kindel algus. Ma ise pole selles nii kindel.

Esmaspäev, juuni 25, 2007

Lahtisse, otse Veneetsiast (jäi enne välja, koos hilisemate kommentaaridega)

Aurora:

Saabun Helsinkisse otse Veneetsia biennaali avamiselt. Kus ma olen saanud keskmise tugevusega kultuurishoki -- seekord on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest, kes tegelevad häbiväärsel kombel ideede suhteliselt nüri taaskasutamisega. On hästi palju kunsti, mis ei veena ega ärata imetlust. Üllatavalt palju. Mis on kurb. Ja mille funktsiooni ma ei suuda järelikult leida. Välja arvatud see, et kunstimaailmas tsirkuleerijatel on endal kahtlemata hea olla. Mina aga, antud olukorras absoluutne autsaider (tõsi küll, ajakirja Kunst.ee akrediteeritud korrespondent) näen uskumatus koguses pseudo-dokumentalistikat, amatöör-uurivat ajakirjandus, wannabe-sotsioloogiat ning mõttelagedat kontseptuaalset fotot. Palju arhitektoonilisi installatsioone, väga palju abstraktseid installatsioone hämaraks jääva ideega või siis lihtsalt kunsti liiga "õige ideega" (et inimesi ilma põhjuseta arreteerida on vale, et aafrika mehi rootsi naiste poolt koduloomadena pidada on vale, et Iraagi sõda on vale, et olukord Sudaanis on vale, et väga kurb on, et sõdurid surma saavad, et sõda üldse on vale, et kõik me sureme kord, et tõesti kahju on, et valged inimesed kolmandat maailma kolonialiseerisid jne jne jne) ning väga, väga palju poliitiliselt korrektset mõtlemist. See on: kunsti, mis tegeleb nn ülioluliste sotsiaalsete teemade ja praegusaja valupunktidega. See on: jääb üleeilsete ajalehtede illustratsiooni tasemele. Päevakajalisus ei tundu nn päris teema olevat. Või kui, siis peaks kunst säilitama oma päevakajalisuse vähemalt 10 - 15 aastaks. Ja mitte kuueks kuuks.

Nüüd olen niisiis Lahtis. Veel enne seda Helsingis. Kui Veneetsias oli õhk täis pretensioone siis see inimtühi linn on lihtsalt unine. Rongis saan kokku R, V, B, AJ, L ning MK-ga. J küsib, kuidas Veneetsias oli ja kui ma vastan, et oli pettumus, teatab J, et pettuda saab ainult see, kellel on illusioone. Ta on, nagu mulle viimasel ajal tundub, nn elutarkuse lainel ja kergelt prohveti rollis. Soovitab mul lugeda raamatut südamemeditatsiooonist. "Südames elamine", 299 krooni, igast raamatupoest saadaval.
Kommentaar: raamatupoest ostsin siiski uue Dovlatovi, 199.- Lugesin selle eelmisel reedel galeriis olles viie tunniga läbi. See on suurepärane. Ja kinkisin oma isale sünnipäevaks.
Aga enne seda on mu reisikaaslaseks marsruudil Veneetsia- Helsinki Soome kuulsaim filosoof Esa Saarinen. Koos naise ja tütrega. Otsustan ühe tulevase töö, mille üle olen juba tükk aega mõelnud, pealkirja tema raamatult varastada. "Lääne filosoofia ajalugu. Tipult tipule."

Soome tuletõrje, kellele korraldajad helistavad, lubab ikkagi sõjaväeväelase soovitatud (kohatud kuu aega varem, hääletades Tallinnast Tartusse) ja paintballi tarvete laost ostetud tossu (väävli lõhnaga) kasutada. Aga ainult õues. Lindistus keeltes rääkimisest (saadud hirmsa vaevaga Elu Sõna koguduse liikme käest Lõuna-Eestist) on olemas ainult ühel CD-l , mille peale läbi kõigi lennukite, busside, vaporettode veetud (ja käe otsas, sest pagasis läheks arvatavasti katki) CD-mängija üles ütleb. Olen üsna närvis ja kardan jumalikku vahelesegamist. Ma ei ole kindel, kuidas kõrgemad jõud väidetavalt Jumala enda hääle kasutamisse suhtuvad , pealegi olin A-le sealt Lõuna-Eestist lubanud, et see lindistus, millega ükski teine sektantlik kristlane nõus ei oleks, on ainult omaks tarbeks. Et ma seda avalikult ei kasuta. Seal hetkel, kui nii lubasin, olin ma ka ise selles veendunud. Aga idee muutus. Ja siis tuuakse uus CD-mängija ning piisavalt kaablit, et seda keset õue kasutada saaks.
Enne enda perfokat näen NG-d, rühmitust C, tshiillast ning noort NY-s resideeruvat prantsuse kutti. Ja AJ-d.
Enda asja puhul kasutan eelpoolmainitud lindistust ning subtiitreid ja stand up comic`u teksti. Viimased kaks on üks ja seesama. Töö nimi on "Jumalan Ruoska" ning see ongi kahest erinevast, inimesi marginaliseerivast viisist saavutada ekstaasi. Üks on religioosne ja teine seksuaalne. SM. Ma "räägin" oma subtiitritel (paberilehed, mis maha kukuvad üksteise järel, nagu Bob Dylani vanas videos, et asi arusaadav oleks) nii taustaks keeltes rääkivast Lõuna-Eesti 8 lapsega evangelistist, kes mind pöörata tahtis kui oma endisest kliendist, kes pidi etenduses osalema, aga kes loobus "isiklikel ja eetilistel põhjustel". A3 formaadis ingliskeelsete tekstidega paberite vahel on sama suur foto viimase verelihani piitsutatud tagumikust. Lõpuks pakun kellelegi publiku hulgast võimalust selle inimese asemele tulla. Seda võimalust ei kasuta keegi. Ja kõige lõpuks, et inimesed aru saaksid, et nüüd on kõik läbi, tuleb lisaks filmilikele subtiitritele ka filmilik eriefekt. Ehk siis need väävlilõhnaga tossupommid, mis süüdates levitavad suures koguses valget suitsu, mis inimesed eemale sunnib ning ise hõõguvat ollust pritsivad . (Mis asja enne testides põletab augu mu Veneetsia lennujaamast ostetud pitspõlvikutesse).
Kõik kokku kestab ca 7 minutit. Mina ja L istume toolidel ning võtame oma subtiitrilehed välja mappidest. Minu lehtedel on ingliskeelne tekst ning L "subtiitrid" on heebreakeelsed. Nagu väidetavalt keeltes rääkimine isegi. Me oleme korralikult riides, nagu lõbumaja sekretärid võiksid olla , mul põlvini must valgete triipudega seelik, valge pluus, musta-valgekirjud võrksukad ning korsett, L-l analoogses stiilis riided, aga mustad.
Mind on see subtiitrite ja stand up koomika asi kummitanud juba mõnda aega. Et on tekst, mis ei ole igav ja mida publik viitsib jälgida. Ja et kindlasti on veel midagi. Võib-olla paelub mind mõte teksti kasutamisest seetõttu, et seda on tehtud nii palju ja tavaliselt nii igavalt, et sealt midagi leida.... See juba oleks midagi.
Hiljem muuseas kuulen mitmelt inimeselt, et olin iga lehte näidanud liiga lühikest aega. Et kui keelt täiuslikult ei valda, siis oli raske jälgida. Küllap neil oli õigus.
Pärast on tasuta kontsert pargis. Nagu selgub, osa mingist Soome valimiskampaaniast. Ausalt öeldes ei pane ma seda eriti tähele.Kontserti, mitte valimiskampaaniat. Tuleb tshiillane, kes ütleb, et talle mu asi väga meeldis. Kutsub Tshiili. Aastal 2010. Tahab kirjutada mingit meiliaadressi, milleks pole mul paberit. Annan oma passi ja hetk hiljem jõuab mulle kohale, et sellega on nüüd vist ühel pool. Edaspidi kas sõltun tolliametnike kõikuva iseloomuga heatahtlikkusest või siis tellin uue passi. See aeg, kui mina tshiillasega pool-inglise, pool-puu-hispaania keeles räägin, joob L, nagu ta pärast ise ütleb, ära pudeli viina. Teel kontserdilt peatuspaika, natuke hiljem, kaob ta mitu korda ära.
Hilisem kommentaar: passiga pole seni midagi ette võtta viitsinud. Eesti tolliametnikud ei märganud esialgu veel midagi.
Järgmisel hommikul, kui üles ärkan, joob J juba köögis viina. Liitun temaga. Eksootika. Tavaliselt ma hommikul viina ei joo. Muide.
Helsinkis hängime niisama. Kiasmat ei taha kindlasti näha. Kirikusse sisse ei lasta. Istume sadamakail , L, R, NY prantslane ja mina. L räägib, et tahab NYs kindlasti proovida kräkki. Aga vahetult enne lahkumist. Et hoiduda sõltuvusest....Noor prantslane räägib, et kräkki müüvad inimesed on ohtlikud.
Laeval jään merehaigeks.
Järgmine päev on kohutav masendus. Nagu ikka. Varahommikul on mu ema mitu-mitu korda helistanud: hommikutelevisiooni saates oli Kunstihoone noor kuraator rääkinud kolmest asjast , mis talle siin Eesti ei meeldi. Ma järjekorda ei tea. Aga need kolm olid järgmised: 1. venelaste olukord 2. Big Performance ja rühmitus C seal 3. minu Kadalipp Kunstihoones. Kas ta on su sõber, et niimoodi reklaami teeb, küsib mu ema.
Tuju läheb paremaks.
Hilisem kommentaar: Dovlatoviga koos kingin oma isale sünnipäevaks CD keeltes rääkimisega. Talle meeldib see väga. Ütleb, et nagu india rahvalaul. Ja nagu tõeline keel oma rütmiga. Lisaks seostab ta seda "laulmist" ka minimalistide, atonaalse muusika ning oma lemmiku, ühenooditeemaga. Ja lubab seda kuulda anda oma muusikahuvilistest sõpradele. Lastes neil ära arvata, millega tegemist. See lindistus on tehtud kohas nimega Kobela -- kus maailma punktis see asub????
Ja kunstinäitustest olen ikka veel eemale hoidnud, ühe erandiga, J avamine Pärnus. Ma vist ikkagi sain Veneetsias mürgituse.



Kolmapäev, juuni 13, 2007

Gay life

Aurora:

Kanada homo räägib, et sai siinses gaybaaris kokku fetishitüübiga, kellega ta ülehomme kohtub. Talle meeldib seksi ümbritsev rituaal -- ja kui neil omavahel klappi ei ole, siis võib lihtsalt paar drinki võtta. Mõne aja pärast avastab ta, et ta lennuk lahkub Eestist siiski juba homme . Niisiis, mitte mingit eesti seksi, nagu ta soome seksi Lahtis juba sai. Üks mees tuli tänaval vastu ja võttis ta ühe sõnaga rajalt maha. See sõna oli : "Heeeyyyy....", öelduna homoseksualistile omaselt kergelt vingerdades. Ta proovib ikka kohalikud mehed ära.
Tal on ka ekstravagantne töö --- extra filmitööstuses, see tüüp, kes on kusagil kaadri servas ja toob midagi, teeb midagi või liigutab lihtsalt suud. Viimati oli ta selline taust Brad Pittile. Ta on selle kõigega seoses ka oma süsteemi välja mõelnud --- ta tsiteerib nimelt igakord prantsuse näitekirjanikku Racine`i ja kavatseb oma suuliigutamisest video kokku panna, kus niimoodi tuntud ja tundmatute filminäitlejate taustal ta terve näidendi ette kannab.
Tal on poeg, kes elab koos kahe lesbiga, armuke USAs ning kamp submissive homosid, kes tal majapidamistöösid teevad. Ta räägib midagi seksiteemalisest kunstifestivalist Kanadas, kuhu ta mind esinema kutsub.

Selle maailma viletsus

Aurora:

Ma olen vist esialgu vilets põetaja, aga Galina Suidre sharlatanivõimetes kahtlen tõsiselt.
Kuradi hiina meditsiin. Vanas Hiinas maksid nad tervena elatud päevade eest, mitte Tshehhis toodetud hiiresita välimusega ülikallite toidulisandite eest.
Õudne.

Teisipäev, juuni 12, 2007

Positivistid

Aurora:

See on selline inimtüüp. Need, kelle kohta öeldakse, et nad on nii toredad. Enamus ütlevad.
Eile öösel oli noor ameerika kuraator mulle meilinud, et ta jõuab mu küsimustele vastata täna kl 12, aga helistagu, kas sobib. Tegin seda . Ta hääl oli 200 % sõbralikkust ja vastutulelikkust ja viisakust. "What a response time !" "Thank you!" "Thank you!" "Thank you!" See tekitas kerget kõhedust, tundsin, et muutun kuidagi ....ujedaks. Tema vastus minu head ööd ja head aega soovimisele koosnes 7-8 lausest. Võib-olla jäi kõne lõppedes üheksas neist pooleli.
Ma loodan, et ta ikkagi vastab õigel ajal. Mida teine huvitava inimtüübi esindaja, aferist TV, ei ole teinud. See tähendab, ei kirjutanud lubatud artiklit ülimalt venivaks, pooleteisekuuseks muutunud deadline`ks valmis. Ega ka teist artiklit, mida ta "kompensatsiooniks" lubas. Eks ole.
Aga inimtüübid, kes on mind viimasel ajal, tegelikult viimaste aastate jooksul huvitanud:
1. aferistid
2. imetegijad
3. (vale?)prohvetid
4. päris idealistid
5. targad inimesed
6. need, kellel on väga kindel image
7.
ja loomulikult meeldivad mulle nagu Andy Warholilegi inimesed, kellel on palju probleeme ja kes neist vahetpidamata räägivad. Ja erinevalt Warholist käivad mulle närvidele "säravad debütandid, sündinud kuldlusikas suus".

Esmaspäev, juuni 11, 2007

Veneetsia - Lahti

Aurora:

Jätkub....
Mis jäi veel meelde:
Korea
?
?
?
Palju silte, mis reklaamisid näituseid üle kogu linna, kuhu kuidagi ei jõudnud......
Uskumatu, tõesti uskumatu hulk abstraktsemat või siis mitte niiväga installatsioonikunsti üsna ebapüsivatest materjalidest , mis pani mõtlema kõige kaduvuse üle..... Need pannakse korraks üles ja siis veedavad need puupulgad või värvitud papp aega kusagil laos või keldris. Ja ebamäärane tunne, et mind on petetud nagu paljusid teisigi.
Ja teine, hoopis vähem ebamäärane tunne, et ma tahan midagi rohkemat kui see. Ja loomulikult on see imeilus linn ning ma mõtlesin kohustusliku pooltunni Casanova peale (eelmine kord, aastal 2005 vestlesime temast kämpingu rannas noore enesetapumõtetega kunstiajaloolasega; noormees oli saanud elu shoki, kuna ta tüdruk , kes samas reisiseltskonnas viibis, oli ta maha jätnud) ja leidsin märgina temast vana kuulutuse plangu pealt: tema poolt toskaana keelde tõlgitud Homerose Iliase ettekande-loengu.
Kogu reedese päeva reisisin vaporetto, bussi, lennuki, bussi ja rongiga hoopis teistsugusele festivalile Lahtis. Kus varsti, pärast oma perfokat, see näriv ängistus järele jäi. Otsustasin, et olin vist saanud kultuurishoki, täiesti ootamatu sellise. Sain ühe huvitava kutse. Ja siivutu ettepaneku, mida ma vastu ei võtnud, jäädes loodetavasti viisakaks. Mõtlesin asjade peale , mida tahan edaspidi teha (meditsiinikool ja kunstist loobumine oli siiski hetke impulss), inimeste peale ning avastasin, et tahan edaspidi teistmoodi riides käia.
Kogu tänase päeva oli mul tunne, et olen surnud. Ja nüüd läks see üle. Tagasi elavate juures. Mulle meeldib see.

Vaporetto 13

Aurora:

Niisiis. Ma tunnen kohustust teha märkmeid, enne kui muude asjadega hakkan tegelema. Faktid, muljed, mälestused.
Eelmisel esmaspäeval jõudsin napilt Helsinki lennukile, kuna ma olin arvanud, et mul on sama lend kui H.-l ja teistel , paraku see nii ei olnud ja minu lend läks mitu tundi varem. Loopisin asjad kiiruga kotti ning jätsin maha palju vajalikku, võttes kaasa ülearust, õnneks kõik Lahti perfoka asjad said kaasa. Kui mitte arvestada SM-kummimaski, mis kadus galeriis kuhugi müstilisel kombel.
Aga see pole tegelikult oluline.
Sama päeva õhtuks jõudsime Veneetsiasse. Korter Rialto silla lähedal, korteris veel HT (kunstiajakirja peatoimetaja) , EK (fotograaf), KH (kunstiantroploog) ning UK (vanema põlvkonna metallikunstnik). Õhk on kuidagi raske, mis on meeles ka esimesest korrast (2001, JT magistrikursusega); ma mõtlen muidugi füüsilist õhku. Mitte meeleolu või midagi sellist.

Teisipäeval ei ole võimalik kunsti vaadata, lisaks selgub, et meie akrediteeringutega pole võimalik esimesel pressipäeval, st 6ndal juunil veel kusagile saada. Kuna ma lahkun mingi piletite tellimisel tekkinud vea pärast juba 8nda hommikul, jätab see Arsenale ja Giardini vaatamiseks kõigest ühe päeva. Kuna olen ostnud kolme päeva transpordikaardi, millega võib piiramatult sõita, näen ära ka Murano saare, mis on suhteliselt mittemidagiütlev. Ikka veel teisipäeva täidabki turism (sest ühtegi rahvuspaviljoni sisse veel ei lasta). Ja ühe perfoka vaatamine ; kunstnik osutub Kanada indiaanlannaks, kes usub, et enese tõestamiseks piisab publikule oma traumaatilise sünnituskogemuse repiidi peal jutustamisest. Lisaks näidatakse videot, mille sisu on järgmine: indiaani naine (üks teine) seisab mõtliku näoga looduse taustal ning siis suurlinnas. Sõnum.Selline. Ma mõtlen, et võib-olla muretsen ma liiga palju oma asjade pärast. Kas ma suudan kirjutada hitte? Ega mu Lahti perfokas pole igav? Mis saab 5-7-10 aasta pärast? Mõtlen: õnnelikud indiaanlannad, neil selliseid muresid pole, ilmselgelt. Samas esinevad nad tipp-kunstisündmuse raames ja tegu on ju tegelikult ressursside kuritahtliku raiskamisega.

Kolmapäeval on võimalik näha juba mõningaid viimastest. Sloveenia (igav), Albaania (mitte midagi erilist, aga kohapeal askeldavad kunstnikud on äärmiselt meeldivad), Eesti , Küpros (ootamatu ja väga hea, suured puuviljamaalid, psühedeelne video vanadest kinokaadritest ja fotokollaazhid) ja Luksemburg (kes arvab, et enda tõestamiseks piisab linnuvidinast ning laes pöörlevast ventilaatorist?).Taivan, mis on tore. Olmeprahist masin-installatsioon ning mingi koomiksivärk. Raamatuid ja plakateid saab kaasa võtta, mida ma teen, oma vennale kingituseks, küsides lisaks autogrammi autorilt. Umbkeelne taivanlane, kellele tõlgitakse, et olen ajakirjanik Eestist ja viin tema tööd oma disainerist vennale, keda see Aasia värk väga huvitab. Tüüp naeratab ja joonistab oma pookstaave.
Francois Pinault` erakollektsioon -- see on tüüp, kelle oma on Christie`s oksjonimaja, kes kogub kaasaegset kunsti, ostes seda väga kallilt. Ta andis intervjuu raamatus "Collecting Contemporary" (väga hea ajastus , näha nende kunstnike töid, kellest seal palju juttu) ja ostis oma kaasaegse kunstikogu jaoks terve Palazzo Grassi. Neetud megamultimiljonär tahab selle pealt veel teenida -- pilet on väga kallis, 14 eurot, paraku on akrediteeritud pressi jaoks ka see väljapanek tasuta. Palju tõesti head kunsti, eri meediumites, hiljutise valmimisdaatumiga, efektsed, terava ideega, suurejooneliselt teostatud (ca 10 m kõrgune installatsioon näiteks), mõni ootamatult lihtne, ma- oleks-võinud-selle-peale-ise-tulla-aga-ma-kahtlen-selles-siiski- tüüpi vist-geniaalsust. Megamultimiljonär ilmselgelt usaldab omaenda maitset. H. kommenteerib samuti, et jõulise isiksuse valik ja et museumide kuraatorid midagi sellist ei teeks. Ühesõnaga : suurepärane valik Pinault` kollektsioonist (pealkiri : Sequel) palazzo Grassis, soovitan kõigile. Kaasaegne kunst tundub olevat super ala ja nagu näha, on sinna jõudnud ka raha. Olen artworldi suhtes kõige paremalt meelestatud.
Jõuame koos H-ga ka Pavillion on Hope`i avamisele , mis on H hea tuttava, noore ambitsioonika kuraatori alternatiivprojekt. Paar muljetavaldavat tööd. Avamise vahuveinist jään purju ning sündmustest ette rutates teen mitu suhteliselt mõttetut kõnet Eestisse. Aga enne tutvun mingi Briti ajakirjanikuga, kellega räägime muuhulgas pikalt Donald Cammellist. Ja saame kutsed mingile laeval toimuvale peole. Kus meiega ei suhtle mitte keegi peale mingi aja pärast saabuva Eesti ajakirjaniku. Nagu alati, on huvitav vaadata, olles täielik outsider, kuidas inimesed karjääri teevad. Nad püüavad hirmsal kombel . Mis on selles kohas muidugi loomulik. Ma ise olen teinud mitu suurt viga: pole teinud nimekaarte ega kodulehekülge. See närib hinge. Tunnen, et olen luuser-karjerist. Mulle räägitakse, et enamus inimesi räägib sellises kohas ja situatsioonis vähemalt viis minutit peaaegu ükskõik kellega, kaardistades, mida on neil pakkuda ja jättes tähtsamad punktid meelde. Näiteks on alternatiivpaviljoni kuraator -- see noor ja ambitsioonikas -- väga huvitatud mulle intervjuu andmisest ja võimalik, et ka alternatiivgaleriis näituse tegemisest.

Järgmine päev on BAD TRIP. Läbivate suurte tähtedega. Sajab lõunamaist paduvihma, mis tänu soojale ilmale ei tekita sellist rõsket läbivettinud tunnet nagu kodus. Mu kingad on katki. Need on väga valed pidevaks kõndimiseks ning lagunenud mitu korda . Olen neid kandnud juba keevitusworkshopist saadik ja nende kuldsed suured lilled on ammu lahti tulnud. Mu jalad on täis sinikaid ja kriime, mis on pärit sealtsamast work-shopist, kus õu oli täis metallikolu ja poolvalmis masinaid, mille otsa ma koostoimes oma platvormkingadega mitu korda komistasin. Ja Urve Palo mantel on kortsus. Mul on ainult üks päev , et vaadata .... noh, sisuliselt kõike. See on kergelt ahistav. Ma otsustan, et kuna pressile antakse materjale, siis pole mul mõtet eraldi kõiki nimesid ja pealkirju meelde jätta. Ma keskendun kunstile. Ja midagi tundub äkki valesti. Need asjad ei avalda muljet. Mulle tundub, et olen sattunud ideede taaskasutuskeskusse. Ja mis veel hullem -- et kunsti, mis peaks olema kreatiivsuse essents, kasutatakse kulunud primitiivsete mõttekäikude edasi andmiseks, mille füüsiline teostus varieerub.
Need inimesed, kellest Arsenale ja Giardini kihavad, on olulised. Tähtsad. Otsustajad. Üks neist lükkab mind küünarnukiga kõrvale , võtnud suuna veiniletile ja pomiseb : "Animali!" Mida on palju : arhitektoonilisi installatsioone. Kontseptuaalset fotot ilma konteptsioonita. Mida on veel : jõudemonstratsiooni. Mitte tähenduses: peaaegu võimatud teostused, säravad ideed vaid tähenduses: "Ma võin endale seda lubada, et ma eksponeerin ükskõik mida, sest vaadake, ma olen kuulus!" Tracy Emin on täitnud Inglismaa paviljoni suvalise graafika ja maaliga, lisaks kohustuslik puupulkadest installatsioon, teemaks abort või midagi taolist. Lisaks on paljud arvamusel, et kasutades palju teksti, saavad nad oma sõnumit edastada publikule, kellel on tohutult palju vaadata ja arvatavasti mitte aega, et kõiki neid oopuseid läbi lugeda. Ja miks arvab Soome skulptor, kes esindab oma riiki, et piisab sinisest plekitahvlist põrandal? Peale peaaegu kogu Arsenalest läbijooksmist ja pärast päris mitut paviljoni on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest. Mis kuradi ala see üldse on, kus puuduvad igasugused näiliseltki objektiivsed kriteeriumid ja shedöövriks kuulutada võib pea kõike? Mõtlen korraks, et saadaks kõik kuradile ja astuks koju jõudes meditsiinikooli. Näen natuke pressikonverentsi ja klounipaari Evat ja Adelet, kellega norin tüli. Viimast ajakirjanikurollis. Kas neile ei tundu , et nad kordavad ennast? Ei, nad taasloovad ennast, iga päev. No välja näeb küll samasugune. Nemad vastu: kaasaegset kunsti peab oskama vaadata. Et süüdistavad publikut? Kaasaegset kunsti PEAB OSKAMA VAADATA.
Mis tundub olevat üldisem lipukiri. Tõepoolest. Kui miski tundub igav, kulunud, mõttetu, siis olen ma arvatavasti ise süüdi, kuna ma EI MÕISTA KOODE. Geniaalne ellujäämismehhanism kunstimaalimas tsirkuleerijatele, kas pole. Kummalisel kombel arvas sama üks noor Eesti kunstitoimetaja, kellega mõnda aega mõtteid vahetame.


Head paviljonid olid:
Shveits (täiuslikum Marko Mäetamm kohtub Kostabiga; laemaal koos osalise animatsiooniga + video, super ruumilahendus; komplitseeritud asjad, mida oli huvitav ka pikemalt jälgida)
Venemaa
Iiri või Shoti või Wales (sattusin sinna eestlastega, kes läksid sinnasamasse mingile Bristoli kataloogi presentatsioonile ja kellega ma liitusin ), samuti näidati seal suurepärast filmi pealkirjaga "Dawn Chorus".

Hetkel rohkem meelde ei tule ja üleüldse pean lõpetama.....