esmaspäev, juuni 11, 2007

Vaporetto 13

Aurora:

Niisiis. Ma tunnen kohustust teha märkmeid, enne kui muude asjadega hakkan tegelema. Faktid, muljed, mälestused.
Eelmisel esmaspäeval jõudsin napilt Helsinki lennukile, kuna ma olin arvanud, et mul on sama lend kui H.-l ja teistel , paraku see nii ei olnud ja minu lend läks mitu tundi varem. Loopisin asjad kiiruga kotti ning jätsin maha palju vajalikku, võttes kaasa ülearust, õnneks kõik Lahti perfoka asjad said kaasa. Kui mitte arvestada SM-kummimaski, mis kadus galeriis kuhugi müstilisel kombel.
Aga see pole tegelikult oluline.
Sama päeva õhtuks jõudsime Veneetsiasse. Korter Rialto silla lähedal, korteris veel HT (kunstiajakirja peatoimetaja) , EK (fotograaf), KH (kunstiantroploog) ning UK (vanema põlvkonna metallikunstnik). Õhk on kuidagi raske, mis on meeles ka esimesest korrast (2001, JT magistrikursusega); ma mõtlen muidugi füüsilist õhku. Mitte meeleolu või midagi sellist.

Teisipäeval ei ole võimalik kunsti vaadata, lisaks selgub, et meie akrediteeringutega pole võimalik esimesel pressipäeval, st 6ndal juunil veel kusagile saada. Kuna ma lahkun mingi piletite tellimisel tekkinud vea pärast juba 8nda hommikul, jätab see Arsenale ja Giardini vaatamiseks kõigest ühe päeva. Kuna olen ostnud kolme päeva transpordikaardi, millega võib piiramatult sõita, näen ära ka Murano saare, mis on suhteliselt mittemidagiütlev. Ikka veel teisipäeva täidabki turism (sest ühtegi rahvuspaviljoni sisse veel ei lasta). Ja ühe perfoka vaatamine ; kunstnik osutub Kanada indiaanlannaks, kes usub, et enese tõestamiseks piisab publikule oma traumaatilise sünnituskogemuse repiidi peal jutustamisest. Lisaks näidatakse videot, mille sisu on järgmine: indiaani naine (üks teine) seisab mõtliku näoga looduse taustal ning siis suurlinnas. Sõnum.Selline. Ma mõtlen, et võib-olla muretsen ma liiga palju oma asjade pärast. Kas ma suudan kirjutada hitte? Ega mu Lahti perfokas pole igav? Mis saab 5-7-10 aasta pärast? Mõtlen: õnnelikud indiaanlannad, neil selliseid muresid pole, ilmselgelt. Samas esinevad nad tipp-kunstisündmuse raames ja tegu on ju tegelikult ressursside kuritahtliku raiskamisega.

Kolmapäeval on võimalik näha juba mõningaid viimastest. Sloveenia (igav), Albaania (mitte midagi erilist, aga kohapeal askeldavad kunstnikud on äärmiselt meeldivad), Eesti , Küpros (ootamatu ja väga hea, suured puuviljamaalid, psühedeelne video vanadest kinokaadritest ja fotokollaazhid) ja Luksemburg (kes arvab, et enda tõestamiseks piisab linnuvidinast ning laes pöörlevast ventilaatorist?).Taivan, mis on tore. Olmeprahist masin-installatsioon ning mingi koomiksivärk. Raamatuid ja plakateid saab kaasa võtta, mida ma teen, oma vennale kingituseks, küsides lisaks autogrammi autorilt. Umbkeelne taivanlane, kellele tõlgitakse, et olen ajakirjanik Eestist ja viin tema tööd oma disainerist vennale, keda see Aasia värk väga huvitab. Tüüp naeratab ja joonistab oma pookstaave.
Francois Pinault` erakollektsioon -- see on tüüp, kelle oma on Christie`s oksjonimaja, kes kogub kaasaegset kunsti, ostes seda väga kallilt. Ta andis intervjuu raamatus "Collecting Contemporary" (väga hea ajastus , näha nende kunstnike töid, kellest seal palju juttu) ja ostis oma kaasaegse kunstikogu jaoks terve Palazzo Grassi. Neetud megamultimiljonär tahab selle pealt veel teenida -- pilet on väga kallis, 14 eurot, paraku on akrediteeritud pressi jaoks ka see väljapanek tasuta. Palju tõesti head kunsti, eri meediumites, hiljutise valmimisdaatumiga, efektsed, terava ideega, suurejooneliselt teostatud (ca 10 m kõrgune installatsioon näiteks), mõni ootamatult lihtne, ma- oleks-võinud-selle-peale-ise-tulla-aga-ma-kahtlen-selles-siiski- tüüpi vist-geniaalsust. Megamultimiljonär ilmselgelt usaldab omaenda maitset. H. kommenteerib samuti, et jõulise isiksuse valik ja et museumide kuraatorid midagi sellist ei teeks. Ühesõnaga : suurepärane valik Pinault` kollektsioonist (pealkiri : Sequel) palazzo Grassis, soovitan kõigile. Kaasaegne kunst tundub olevat super ala ja nagu näha, on sinna jõudnud ka raha. Olen artworldi suhtes kõige paremalt meelestatud.
Jõuame koos H-ga ka Pavillion on Hope`i avamisele , mis on H hea tuttava, noore ambitsioonika kuraatori alternatiivprojekt. Paar muljetavaldavat tööd. Avamise vahuveinist jään purju ning sündmustest ette rutates teen mitu suhteliselt mõttetut kõnet Eestisse. Aga enne tutvun mingi Briti ajakirjanikuga, kellega räägime muuhulgas pikalt Donald Cammellist. Ja saame kutsed mingile laeval toimuvale peole. Kus meiega ei suhtle mitte keegi peale mingi aja pärast saabuva Eesti ajakirjaniku. Nagu alati, on huvitav vaadata, olles täielik outsider, kuidas inimesed karjääri teevad. Nad püüavad hirmsal kombel . Mis on selles kohas muidugi loomulik. Ma ise olen teinud mitu suurt viga: pole teinud nimekaarte ega kodulehekülge. See närib hinge. Tunnen, et olen luuser-karjerist. Mulle räägitakse, et enamus inimesi räägib sellises kohas ja situatsioonis vähemalt viis minutit peaaegu ükskõik kellega, kaardistades, mida on neil pakkuda ja jättes tähtsamad punktid meelde. Näiteks on alternatiivpaviljoni kuraator -- see noor ja ambitsioonikas -- väga huvitatud mulle intervjuu andmisest ja võimalik, et ka alternatiivgaleriis näituse tegemisest.

Järgmine päev on BAD TRIP. Läbivate suurte tähtedega. Sajab lõunamaist paduvihma, mis tänu soojale ilmale ei tekita sellist rõsket läbivettinud tunnet nagu kodus. Mu kingad on katki. Need on väga valed pidevaks kõndimiseks ning lagunenud mitu korda . Olen neid kandnud juba keevitusworkshopist saadik ja nende kuldsed suured lilled on ammu lahti tulnud. Mu jalad on täis sinikaid ja kriime, mis on pärit sealtsamast work-shopist, kus õu oli täis metallikolu ja poolvalmis masinaid, mille otsa ma koostoimes oma platvormkingadega mitu korda komistasin. Ja Urve Palo mantel on kortsus. Mul on ainult üks päev , et vaadata .... noh, sisuliselt kõike. See on kergelt ahistav. Ma otsustan, et kuna pressile antakse materjale, siis pole mul mõtet eraldi kõiki nimesid ja pealkirju meelde jätta. Ma keskendun kunstile. Ja midagi tundub äkki valesti. Need asjad ei avalda muljet. Mulle tundub, et olen sattunud ideede taaskasutuskeskusse. Ja mis veel hullem -- et kunsti, mis peaks olema kreatiivsuse essents, kasutatakse kulunud primitiivsete mõttekäikude edasi andmiseks, mille füüsiline teostus varieerub.
Need inimesed, kellest Arsenale ja Giardini kihavad, on olulised. Tähtsad. Otsustajad. Üks neist lükkab mind küünarnukiga kõrvale , võtnud suuna veiniletile ja pomiseb : "Animali!" Mida on palju : arhitektoonilisi installatsioone. Kontseptuaalset fotot ilma konteptsioonita. Mida on veel : jõudemonstratsiooni. Mitte tähenduses: peaaegu võimatud teostused, säravad ideed vaid tähenduses: "Ma võin endale seda lubada, et ma eksponeerin ükskõik mida, sest vaadake, ma olen kuulus!" Tracy Emin on täitnud Inglismaa paviljoni suvalise graafika ja maaliga, lisaks kohustuslik puupulkadest installatsioon, teemaks abort või midagi taolist. Lisaks on paljud arvamusel, et kasutades palju teksti, saavad nad oma sõnumit edastada publikule, kellel on tohutult palju vaadata ja arvatavasti mitte aega, et kõiki neid oopuseid läbi lugeda. Ja miks arvab Soome skulptor, kes esindab oma riiki, et piisab sinisest plekitahvlist põrandal? Peale peaaegu kogu Arsenalest läbijooksmist ja pärast päris mitut paviljoni on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest. Mis kuradi ala see üldse on, kus puuduvad igasugused näiliseltki objektiivsed kriteeriumid ja shedöövriks kuulutada võib pea kõike? Mõtlen korraks, et saadaks kõik kuradile ja astuks koju jõudes meditsiinikooli. Näen natuke pressikonverentsi ja klounipaari Evat ja Adelet, kellega norin tüli. Viimast ajakirjanikurollis. Kas neile ei tundu , et nad kordavad ennast? Ei, nad taasloovad ennast, iga päev. No välja näeb küll samasugune. Nemad vastu: kaasaegset kunsti peab oskama vaadata. Et süüdistavad publikut? Kaasaegset kunsti PEAB OSKAMA VAADATA.
Mis tundub olevat üldisem lipukiri. Tõepoolest. Kui miski tundub igav, kulunud, mõttetu, siis olen ma arvatavasti ise süüdi, kuna ma EI MÕISTA KOODE. Geniaalne ellujäämismehhanism kunstimaalimas tsirkuleerijatele, kas pole. Kummalisel kombel arvas sama üks noor Eesti kunstitoimetaja, kellega mõnda aega mõtteid vahetame.


Head paviljonid olid:
Shveits (täiuslikum Marko Mäetamm kohtub Kostabiga; laemaal koos osalise animatsiooniga + video, super ruumilahendus; komplitseeritud asjad, mida oli huvitav ka pikemalt jälgida)
Venemaa
Iiri või Shoti või Wales (sattusin sinna eestlastega, kes läksid sinnasamasse mingile Bristoli kataloogi presentatsioonile ja kellega ma liitusin ), samuti näidati seal suurepärast filmi pealkirjaga "Dawn Chorus".

Hetkel rohkem meelde ei tule ja üleüldse pean lõpetama.....

1 kommentaar:

Maris Palgi ütles ...

Su reportaaz on lummav
(ja vaimukas).