Veneetsia - Lahti

Aurora:

Jätkub....
Mis jäi veel meelde:
Korea
?
?
?
Palju silte, mis reklaamisid näituseid üle kogu linna, kuhu kuidagi ei jõudnud......
Uskumatu, tõesti uskumatu hulk abstraktsemat või siis mitte niiväga installatsioonikunsti üsna ebapüsivatest materjalidest , mis pani mõtlema kõige kaduvuse üle..... Need pannakse korraks üles ja siis veedavad need puupulgad või värvitud papp aega kusagil laos või keldris. Ja ebamäärane tunne, et mind on petetud nagu paljusid teisigi.
Ja teine, hoopis vähem ebamäärane tunne, et ma tahan midagi rohkemat kui see. Ja loomulikult on see imeilus linn ning ma mõtlesin kohustusliku pooltunni Casanova peale (eelmine kord, aastal 2005 vestlesime temast kämpingu rannas noore enesetapumõtetega kunstiajaloolasega; noormees oli saanud elu shoki, kuna ta tüdruk , kes samas reisiseltskonnas viibis, oli ta maha jätnud) ja leidsin märgina temast vana kuulutuse plangu pealt: tema poolt toskaana keelde tõlgitud Homerose Iliase ettekande-loengu.
Kogu reedese päeva reisisin vaporetto, bussi, lennuki, bussi ja rongiga hoopis teistsugusele festivalile Lahtis. Kus varsti, pärast oma perfokat, see näriv ängistus järele jäi. Otsustasin, et olin vist saanud kultuurishoki, täiesti ootamatu sellise. Sain ühe huvitava kutse. Ja siivutu ettepaneku, mida ma vastu ei võtnud, jäädes loodetavasti viisakaks. Mõtlesin asjade peale , mida tahan edaspidi teha (meditsiinikool ja kunstist loobumine oli siiski hetke impulss), inimeste peale ning avastasin, et tahan edaspidi teistmoodi riides käia.
Kogu tänase päeva oli mul tunne, et olen surnud. Ja nüüd läks see üle. Tagasi elavate juures. Mulle meeldib see.