Teisipäev, detsember 16, 2008

To do-list

Täna (mitte kronoloogilises järjekorras): nädalalehe fotolavastus.
Lisaks viisin oma raamatud kultuurilehte, kes oli mu kohta juba arvustuse tellinud. Lahkusin toimetusest kirjandusarvustuse tellimuse ning kolme erineva, tasuta saadud raamatuga. Ainult ühte neist, noorepoolse debütandi kallist fotoalbum-proosateost, pean kritiseerima.
Käisime ruume vaatamas.
Ja hommikupoole oli K mind oma magistrihindamisele kutsunud.
Lisaks kohustuslik, tõsi küll, avamise-eelne käik mu ema näitusele.
Lähitulevikus: pean kirjutama ühe artikli kolme näituse kohta.
Tegevuskava, vist.
Kaks tunnianalüüsi, või oli neid kolm, üks mu isikliku, aga võib ka imaginaarse tunniandmise kohta, pedagoogikakursuse jaoks.
Rühmituse C kataloogi sissejuhatuse.
Ja mitte ainult -- peaksin olema ka design manager või midagi taolist.
Tegema kolm aruannet. Enne selle nädala lõppu, soovitavalt.
Siis: huvitav, intrigeeriv, töömahukas ning isegi tasuv asi selle aasta lõpus. Mis, ma tõesti loodan, ikka toimub.
Ja päris tulevikus: kolm näitust, neist üks kureeritav, teised kaks soolo-; üks siin, ülejäänud mujal. Kaugel.
Ja natuke varasemas tulevikus (lähituleviku ja päris tuleviku vahepeal; esimene neist on antud juhul paari päeva kuni paari nädala, teine 3-6 kuu möödudes): veel üks väljakutse. Andsin ühe teene eest lubaduse, mis mind juba nüüd natuke hirmutab. Kõnekunsti eksam sisuliselt.

Laupäev, detsember 13, 2008

Tartu linna ja maakonna ööelu

Peale mu Tartu esitlust tuleb tahtmine edasi minna. Mis variandid selles linnas on -- Zavood, mida säilitatakse hilisemaks võimaluseks ning Ujula tänava maja, mis on täis noorte kunstnike ateljeesid, kodupidu. Sinna kutsuvad M ja E. Jõuan sinna takso ning koos B ja viimase majandusajakirjanikust sõbra N-ga. Seal ateljees on OK. DJ ja kahekümneaastased trendikad noored fotograafid, kohalikud kontseptualistid ning ebamäärasema identiteediga inimesed. Osasid tean, enamusi mitte. Annan ühe kahest ülejäänud raamatust noorele sümpaatsele tüdrukule, kelle puhul tuleb välja, et ma tean ta töid. Ateljee ammendub mõne aja pärast ning minu tungival soovil läheme Püssirohukeldrisse -- ma ei maini praegu, mis põhjusel ma sinna minna tahan. Seal on pilet, B läheb märkamatult sisse, aga N-i, kes sama üritab, viskab venelasest turvamees välja. N on solvunud. Edasi tuleb Zavood, kus näen A-d, lauljannat ja teoloogi, kes saab südamliku pühendusega teise raamatu.
Siis sõidame taksoga N-i talusse 37 km kaugusel Tartust. N-i naine on vihane, et N ei jõudnud sel õhtul temaga teatrisse, vaid B-ga minu presentatsioonile. Ta ei lase N-i sisse, mille peale mina virisen, et külm ja uni on ja et mina ei taha kütmata saunas magada. Lisaks on mehhanisseeritud lambalaut. B heidab mulle ette vähest kohanemisvõimet. Lõpuks läheb nii, et N karjub tükk aega õues ja siis purustab köögi akna. Ja me ei ööbigi lambaalaudas, vaid ikkagi toas. Lapsed arutavad hommikul, kas päkapikud jätsid selle pärast tulemata.

Kolmapäev, detsember 10, 2008

!

NG Raudtünn

ja

Global Container esitleb:

Tartu Kultuuritehases, baarisaalis,
Reedel,
12. 12. 2008
kl 19

DRAAMAPUNKT

Sandra Jõgeva ja Tema austajad tegutsevad Tartus!

Üritus pole hiljuti Tallinnas NG Art Containeris toimunu vaid täiesti uus, täiesti erakordne ja täieliselt ennenägematu. Tartlased, tulge vaadake oma uut ebajumalannat ja omandage Tema raamat Draamapunkt!

Reede õhtul kavas:

live performance`id:

Sean Smith (USA)
Christiane Flores (USA/Puerto Rico)
Ernest Truely (USA/Eesti)


+

videoperformance
Joao Caridade (Portugal)
description:
/03:41/ 2004
NeuromarteI.(round cage) is the first part of 4 piece cycle of experimental videos
that includes NeuromarteII(the beach), NeuromarteIII(basement´s on fire)
and NeuromarteIV(...when a plastic hand hits your head.).
The first part introduces a character who makes an attempt to break out
from his own established system of preconceived behaviour by performing
an ascending ritual that will put him on his way to a new place/reality.


+

Sandra Jõgeva novellikogu "Draamapunkt" Tartu esitlus

+

Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd unplugged

Kontakt:
Tanel Saar
55941211
Sandra Jõgeva
5543961


Lemmit Kaplinski, kirjastaja (Võluri Tagasitulek):

Sandra Jõgeva on ületanud korduvalt uudiskünnist oma skandaalihõnguliste etteastetega. Laiemat kõlapinda leidis 2007. aastal näituse "Kehaturg" avamise performance "Kadalipp", mille käigus dominateks kehastunud naiskunstnikud piitsutasid ekspositsioonile suunduvaid mehi. Teos tekitas nii käsikähmlusi kui diskussiooni tegevuskunsti eetiliste aspektide üle. Sandra kirjanduslik debüüt "Draamapunkt" jätkab elu ja kunsti sünteesimist žanriliselt raskesti määratletavas võtmes.

"Draamapunktis" saavad lugudeks sündmused Sandra elust ja ümbert, teos puudutab üsna paljusid teemasid ja ületab vahemaid USAst Uus-Meremaani. Emotsionaalses mõõtmes kistakse lugeja kaasa autori otsingutesse lunastuse järgi, tema kirgastumishetkedesse ja ajutistesse närvivapustustesse. Samas ristub teost läbiva emotsionaalse teljega alati ka analüütiline, mis püüab astuda sammu kõrvale ja kõrgemale ning selgitada ühe või teise sündmuse tagamaid. Olla korraga sündmuse sees ja vaadata seda kõrvalt on anne, mida Sandra rakendab ühthästi inglite veeniverest, tasulistest domina-sessioonidest kui alkoholist ja ööklubidest kirjutades.

Sandra kirjandus ongi kirja panemine, elu ja kunsti siduv tegevus nagu iga tema performance. Seetõttu sobikski teost kõige paremini iseloomustama väljend "tegevuskirjandus". Tugevad seosed autori muu loominguga annavad teosele täiendava unikaalse mõõtme.

"Draamapunkt" on kunstniku kirjutatud raamat - elust ja kunstist sündinud kirjandus.

KONTAKTANDMED

Kirjastus: Võluri tagasitulek OÜ, Lemmit Kaplinski, lemmit@v6lur.ee, 51 18619

Teisipäev, detsember 09, 2008

Brave new world


"Sul on kolmas silm pärani lahti!"
"Kas te vaheelust olete kuulnud?"
"Need on tegelikult rakumälestused..."
Külaline -- skvottija Austriast.
New age- tädi, küllap mõne kogukonna liikme ema.
"Täielik hipipesa..." See olen mina või I. Oleme presentatsioonil Uues Maailmas, mis kujutab ennast puumaja korterit, seinad ja selles olevad palgid küllap kohupiimavärviga üle värvitud. Noored kogukonnaliikmed, nende hulgas imik -- ja väga külm tuba. Toomas Trapidot nimetatakse Trapsiks ja räägitakse, et 11. detsember on rahvusvaheline puudekallistamise päev -- ja kui segaduses olid eelmisel aastal kohale tulnud Rohelise Erakonna liikmed. Joome sisseelamiseks punast odavat pakiveini -- ja põgeneme, kui esilinastus on läbi.

Esmaspäev, detsember 08, 2008

Trans-Eesti 2

Tartu. Kohaliku kultuuritehase ruume üle vaatamas koos selle töötajate ning bändi kitarristiga, kes reageerib nimele Jimi Hendrix.
Pärast viin oma meditsiinilisele mentorile ja spirituaalsele giidile raamatu. Ta küsib iga kord, kuidas mul läheb, nagu see huvitaks teda päriselt (vt ka: kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi). Ta kontor on täis meditsiinilist inventari, meedikutele ikka ja alati tänulikelt patsientidelt toodavaid produkte ning väljaprinditud aruandeid. "Sa shokolaadi tahad? Selle tähtaeg ei olegi läbi. Aga energiajooki?" Samas tuleb väljakutse ning mu mentor peab sõitma Kesk-Eesti haiglasse, et sealt ära tuua antibiootikumidest shokireaktsiooni saanud inimene. "Elupäästmistööle...", kommenteerib ta isem poolirooniliselt.
Shokolaadikarbi viin K-le, kelle juures ööbin. Ja nagu alati, on mul sellest meditsiiniasutusest lahkudes kott täis asju, mida muidu väljastatakse ainult haiglatele. Tartu on lumine ja kümme kraadi külmem kui Tallinn ning ma veedan aega, kuni K koju jõuab, kasiinos raamatut lugedes. Sealne personal ei julge midagi öelda, sest on õhkõrn lootus, et ma hakkan mängima.

Pühapäev, detsember 07, 2008

Trans-Eesti

Eile tulin tagasi Pärnust, kuhu J oma kureeritud näituse avamisele kutsus. Ma peaksin sellest vist kirjutama. Näitus osutus new age-kogupauguks. Kui, siis just sellest peaksin ma kirjutama.
Ma lubasin sinna veel kolmapäeval tagasi minna, aga vahele tuli rahateenimisots. Ja neljapäeval või reedel peaksin minema Tartusse, kus on 12.-l mu sealne presentatsioon; tegelikult oleks hea seal korra varem ruume vaatamas käia. Homme. Või ülehomme. Ja veel midagi välja mõtlema selle esitluse jaoks.
Sissevaade new age mõttemaailma: reisimine väsitavat, kuna inimene ületab maakera jõujooni (?). Veel: hing võib lennukist maha jääda. Ta tuleb vist järgmise lennuga järele nagu mahajäänud pagas tavaliselt. Ma loen parajasti new age -leksikoni, mille vahetasin laste kunstistuudiost artist talk`i eest saadud kinkekaardi vastu. Selle ja Mari Saadi uue romaani. Lugemissoovitused.

Reede, detsember 05, 2008

Videotreening

Vaatasime eile K filmitud materjali presentatsioonist. Ja selle järelpeo suhteliselt viimasest staadiumist. Viimane kaader: laval on bänd, L vist trummide taga, R-l on kitarr, K laulab. Mingi kergelt gootilik nooruk laulab ka. Läheduses tuigub M,inimene, kes järgmisel päeval helistas mulle mitu korda, et kus on tema müts ja tema raamat. Viimasesse kirjutasin pühenduse: "M-le, alkohoolikule, luuserile ja endisele ajakirjanikule." Ma kirjutangi kõigile isiklikke ja pigem pikki pühendusi.
Igal juhul, tagasi presentatsioonile. Õigemini selle afteka hilisesse staadiumi. Tulen mina, tõrjun gooti-noormehe kõrvale. Ronin lavale, ma mõtlen. Esitan oma, väga lühikese versiooni "Satisfactionist". E taob taamal käega trummil rütmi, kuni need laiali lendavad. Ja siis esinen mina järgmise mõtteavaldusega: "Minu suure vaevaga hangitud trummi-fucking-taldrikud! Viiesajakroonine mikrofon! Ma vihkan seda bändifetishismi! Idioodid! Ma ei salli teid! Rohkem teid siia ei tule!"
"Sound ei ole paigas," kommenteeris L eile seda vaadates. Ta on helimees, ta teeb bändi, parandab (ja laenab välja) tehnikat ja on kaasomanik vanalinnas asuvas tex-mex restoranis. L elas kümme aastat New Yorgis ning seetõttu on tema restoranis pakutav New York cheesecake külllatki autentne. Mul on viil seda külmkapis, mu isa jaoks, kes on paar viimast nädalat oma versiooni juustukoogist lihvinud. Võrdluseks või nii. Mu isa on kirglik kulinaariahuviline. Aga see selleks.
L restorani jõudsime koos K-ga pärast hilisõhtust filmiseanssi; film oli end näljastreigiga tapvast iiri vabadusvõitlejast, see oli küllaltki meeleolukas ja seal oli meeldivalt palju visuaalset meditsiinilist infot. Vaatasin peategelase vermeid ja mõtlesin, et suudaksin vastava kosmeetilise lateksi olemasolul ka selliseid mädanevaid haavu tekitada. Iirlasi peksid briti politseinikud ning ma avastasin, et kumminui võiks kuuluda mu domina-arsenali. Ja loomulikult juhtus ka selle vägivaldse filmiga nagu nende kõigiga -- kellelegi lasti ootamatult kuul pähe, ma karjatasin läbilõikavalt üle saali ning hakkasin siis oma reaktsiooni üle naerma. Sama juhtus veel üks kord. Kui ma käisin kevadel Sh-ga filmi "No Country for Old Men " vaatamas, oli see korduv tegevus kakskümmend korda vähemalt.

Esmaspäev, detsember 01, 2008

Elu läheb edasi

Eile oli naljaka vene bändi fotosessioon minu laval, minu näitusel. Varases keskeas diiva, kes on vist Vene Draamateatrist laenanud endale kostüümi ülaosa, täiendanud seda kuldsete ehete, liibuvate teksade ja ülepõlve latekssaabastega. Vanaldase välimusega kitarrist kannab kantrimehe kaelaehet, paljal ülakehal musta nahktagi ning helesiniseid teksaseid. Tal on pikad hallid juuksed. L, kes on bändiga seotud, ütleb, et see tüüp näeb välja nagu vana mees. Ma kannan ta näole kerge meigi. Diiva "makijaazhi" eest on juba hoolitsenud ta sõbranna, fotograafi rase pruut. Aga ma jäin hiljaks ka. Meik on ehedalt slaavilik, nagu kogu bändki. Nad teevad tavapäraseid fotosid -- valge seina taustal ning ka laval, kusjuures laest keti otsast rippuvat tilgutit hoiab fotograaf pildistades kaadrist eemal, vandudes seda "huinjaaks".
L laidab maha kõik mu stilisti-ideed, öeldes, et Venemaal need ei tööta ning bänd olevat seal juba ohtlikult, piiripealselt läänelik.
Kui koju lähen, räägib mu ema veel E-st, kes jättis talle presentatsioonil sügava mulje. Kena mees, ilus soeng, kohe näha, et New Yorgist. Mu ema loobus kunagi oma juudi lastearstist peigmehe abieluettepanekust, kes suunati Narva. Mu ema aga oleks loobuma pidanud Kunstiakadeemiasse õppima minekust ja päris kindlasti tuleviku kunstnikukarjäärist. Ta ohverdas viimase nimel armastuse, aga juutidega on vist sellest ajast saadik hästi läbi saanud. Tema isaisa oli juudi rändkaupmees.
Lastearsti nägi ta veel kaks korda -- Narva-Ivangorodi sillal ning veel hiljem Tallinnas, Nõmme turul, käeotsas väike tumedapäine tüdruk. Lastearstist sai hiljem suure haigla peaarst. Mu ema aga on suure osa oma elust huvi tundnud alternatiivmeditsiini, eriti ravimtaimede, aga ka punktimassaazhi vastu. Ametlikust meditsiinist teab ta oluliselt vähem -- esitluse ajal helistas ta mulle galeriist bändi kontserdi ajal: "Tule siia! Tule kohe siia!" Tulin. "Sa unustasid ühe poisi tilguti otsa!" -- "Ei, see peabki nii olema. See on madalal rezhiimil, võib kaheksa tundi järjest küljes olla." Mu ema jäi skeptiliseks: "Joote end purju ja unustate ta siia..."
Saan positiivset tagasisidet inimestelt, kes on mu raamatut juba lugenud. Sõnumeid, telefonikõnesid. M mainib oma telefonikõne teises pooles MT-d: "Sa tead ju M-i , S-i meest, kellega tal on laps... "Surnud, jah?!", katkestan sõbranna jutu äkilise impulsi ajel. On küll surnud, une pealt, aastatepikkuse joomise ning ebaõnnestunud alkoholismiravide järel. "Persse!" karjun telefoni ja küsin kohe selle järel: "Ega ma üle ei reageerinud?" -- "Ei, see ongi küllaltki dramaatiline", tuleb vastus.
MT õppis minuga samal ajal EKAs metalli ning teda peeti andekaks. Ta jõi ja oli väga depressiivne. M visati lõpuks koolist välja. S, sotsioloog ning etnomuusik, blond väliseesti kaunitar, korjas M-i rentslist üles, viimane läks uuesti EKAsse, sedakorda restaureerimist õppima. Töötas ja teenis raha. S sai temaga lapse ning jättis M-i lõpuks viimase joomise pärast maha ja nüüd on see surnud. Tema matused on homme, tema endise elukaaslase ja lapse ema sünnipäeval.

Soundtrack: "Suicide is Painless". Absoluutselt ilma irooniata.