Reede, detsember 05, 2008

Videotreening

Vaatasime eile K filmitud materjali presentatsioonist. Ja selle järelpeo suhteliselt viimasest staadiumist. Viimane kaader: laval on bänd, L vist trummide taga, R-l on kitarr, K laulab. Mingi kergelt gootilik nooruk laulab ka. Läheduses tuigub M,inimene, kes järgmisel päeval helistas mulle mitu korda, et kus on tema müts ja tema raamat. Viimasesse kirjutasin pühenduse: "M-le, alkohoolikule, luuserile ja endisele ajakirjanikule." Ma kirjutangi kõigile isiklikke ja pigem pikki pühendusi.
Igal juhul, tagasi presentatsioonile. Õigemini selle afteka hilisesse staadiumi. Tulen mina, tõrjun gooti-noormehe kõrvale. Ronin lavale, ma mõtlen. Esitan oma, väga lühikese versiooni "Satisfactionist". E taob taamal käega trummil rütmi, kuni need laiali lendavad. Ja siis esinen mina järgmise mõtteavaldusega: "Minu suure vaevaga hangitud trummi-fucking-taldrikud! Viiesajakroonine mikrofon! Ma vihkan seda bändifetishismi! Idioodid! Ma ei salli teid! Rohkem teid siia ei tule!"
"Sound ei ole paigas," kommenteeris L eile seda vaadates. Ta on helimees, ta teeb bändi, parandab (ja laenab välja) tehnikat ja on kaasomanik vanalinnas asuvas tex-mex restoranis. L elas kümme aastat New Yorgis ning seetõttu on tema restoranis pakutav New York cheesecake külllatki autentne. Mul on viil seda külmkapis, mu isa jaoks, kes on paar viimast nädalat oma versiooni juustukoogist lihvinud. Võrdluseks või nii. Mu isa on kirglik kulinaariahuviline. Aga see selleks.
L restorani jõudsime koos K-ga pärast hilisõhtust filmiseanssi; film oli end näljastreigiga tapvast iiri vabadusvõitlejast, see oli küllaltki meeleolukas ja seal oli meeldivalt palju visuaalset meditsiinilist infot. Vaatasin peategelase vermeid ja mõtlesin, et suudaksin vastava kosmeetilise lateksi olemasolul ka selliseid mädanevaid haavu tekitada. Iirlasi peksid briti politseinikud ning ma avastasin, et kumminui võiks kuuluda mu domina-arsenali. Ja loomulikult juhtus ka selle vägivaldse filmiga nagu nende kõigiga -- kellelegi lasti ootamatult kuul pähe, ma karjatasin läbilõikavalt üle saali ning hakkasin siis oma reaktsiooni üle naerma. Sama juhtus veel üks kord. Kui ma käisin kevadel Sh-ga filmi "No Country for Old Men " vaatamas, oli see korduv tegevus kakskümmend korda vähemalt.

Kommentaare ei ole: