Aurora:
Käisin dringil eks-koostööpartneri teadlasest eksiga. Ühist eksi ei meenutanud me sõnagagi -- mis on vist hea märk. Rääkisime vägivallast, võimalikest allakäigustrateegiatest, kohalikust art worldist ja Kunstiakadeemiast, eriti ühest teatud kateedrist seal, elamisest Eestis versus mujal ja erinevatest vaatenurkadest pedofiiliale. Mu vestluskaaslane, hilistes kolmekümnendates kena ja edukas naine, rääkis, et siin ei ole tal eriti omavanust seltskonda. Et akadeemilised ringkonnad on verevaesed, äriinimesi ei kannata pikalt välja ja kultuuriga seotud isikud --- need on liiga kaua olnud liiga vaesed. Ja sellest ebaatraktiivseks ja rusutuks muutunud. Ta ütles, et mina olen viimase piiri peal, kus võib veel olla vaene, ilma, et see püsivaid kahjustusi tekitaks. Ma usun, et tal on õigus.

Aurora:
Mulle kirjutas jälle rühmituse P.P. Tõeline Ameerika Pensionärist Fänn. B.L., 84 (või juba 85?) aastat vana. Endine sõjaväelane. Ta avastas meid, olles Uus-Meremaal puhkusel ja sattudes galeriisse näitusele. B. kontakteerus minuga, paludes saata endale video, kus on palju vanureid roosades T-särkides. Ta kirjutas, et see video on tema meelest väga positiivse sõnumiga ja ta on veendunud , et seda peaks näidatama vanadekodudes, haiglates ja sanatooriumides. B.L. on Kansase pensionäride ühenduse aktiivne liige ja kusagil seda videot "seeniorkodanikele" näidatigi. Mul pole õrna aimugi, milline B.L. välja näeb, sest foto allkirjaga "Ja sellel pildil võid näha, kuidas mu naine mul Püha Patricku päeva puhul habet roheliseks värvib!" ei tulnud lahti. Andsin B.-le mõne lausega ülevaate vahepeal toimunust. Mulle tundub viisakas ning korrektne fänne enda asjadega kursis hoida.

Aurora:
Ja üldiselt on mul kiusatus võtta oma rühmitusse lisaks reaalteadlasele veel autentne nõid. Nagu Ekvadori jalgpallimeeskond. Ülesanne: ebavajalikele ja nuhtluseks kaelas olevatele inimestele needuse peale panemine. Halbadele inimestele, ühesõnaga. Ei pea osalema kunstiprojektides. Aga toetaks tegevust.
Tasu: kokkuleppel. Arvatavasti mitte rahas. Tükike hinge, pool liitrit verd iga kolme kuu tagant.... Grimm pidulikuks puhuks nagu sabat või nii. Fotod, sisekujundusalased nõuanded, tasuta konsultatsioonid füüsikas, keemias, (molekulaar)bioloogias, farmakoloogias, ajaloos ja kunstis. Pressiteadete koostamine. Mulle tundub, et ma teen pakkumise, millest ei saa keelduda. Lisaks võin assisteerida nõidumisel.
Palun seiklejatel mitte ühendust võtta. Ainult tõsiste kavatsustega.

Aurora:
Eelmise, eufoorilise sissekande kommentaariks: mul tõusis sama ajal palavik, aga siis ma seda veel ei teadnud. Ja nende kaksikvendade kohta, kelle näitusel ma käisin, kuna veetsin venna lõpuaktusega seoses päeva Kadriorus koos vanematega: loomulikult sündisid nad ülemöödunud sajandil...
Aga üldiselt: kõik kehtib.
Ja M: kõik, mis ma sulle eile rääkisin, on salastatud info!

Aurora:
Mida ütleks klassik? Klassik ütleks: Just a perfect day....
Maailm on liigutav ja ilus. Mulle meeldivad inimesed, kes on oma kutsumuse leidnud, olgu tegemist kunstiklassiku ilusa ja särava tütrega, kes kannab hoolt AIDSI-beebide eest. Või möödunud sajandil sündinud kaksikvendadega, kes olid sündinud selleks, et maalida. Ja mitte ainult.
Mulle meeldib see koht ja aeg, kus ma elan. Ja inimesed, kellega ma samal ajal elan. Parim valik.
Ja mu vend, kes lõpetas just ülikooli. Ja teab nüüd, mida ta tegelikult teha tahab.
Ja otsida mööda linna õigeid klaase maasikamargaritade jaoks. Ja mõelda, milline kostüüm valida. Ja...

Aurora:
Sain J.K.-lt fotosid viimase aja üritustest, kus olen osalenud. Elavatest skulptuuridest alates. J.K.-l on maine, et ta dokumenteerib tohutult, viimased 40 aastat, aga vanast ajast on tal hunnikute viisi ilmutamata filme ja ka tänapäeval ta tegelikult oma materjale laiali ei jaga. Nagu nüüd kuulsin, ei oska inimesed neid fotosid õigesti küsida. Mina käisin neil CD-del tema ateljees Õismäel järel. J.K. on hästi intensiivne, aga positiivne. Rääkis, et tunneb praegu, siin, õhus samasugust energiat nagu 60ndatel. Ja et ei ole maneristlik aeg, vaid see periood, kus tehakse uusi asju ja tõsiselt. Õige ju. Lisaks jagasime enamikku sümpaatiatest.
Fotod olid korralikud ja neid oli palju.

Aurora:
Kojutulek loovuslaagrist. Eile õhtul. A. helistab. Lähen talle külla. Kaasas kaks rasket kotti, jalas mõisapargis toimunud maalikursuse jaoks äärmiselt ebasobivad kõrge platformtallaga rihmikud. Kopli trammis juhtun naeratama keskealisele vene mehele. Olen lihtsalt üsna õnnelik. Juba mõnda aega. Tsiteerides klassikut : "Feeling good most all of the time....". Keskealine vene mees on sellest hetkest alates mu külge lausa kleebitud. Ta on purjus. Ta hakkab mulle seletama, kui eriline ma olen. Nastojashtshaja zhenzhina. Keskealine vene mees (Aleks) tuleb mulle liiga lähedale ja ma tunnen ta alkoholilõhna, aga mul on rasked kotid ja kõrged kingad ja ma otsustan ta lihtsalt välja kannatada. Sest ma olen juba mõnda aega üsna õnnelik ja tunnen mingit suurt sentimentaalset kaastunnet kõige elava suhtes ja mulle tundub, et minu positsioonis EI OLE hea mõte solvata kedagi, kes on purjus, ei taha olla üksi ja elab Koplis. Kuidagi tänamatu tundub see. Pealegi on see keskealine vene mees pigem kena kui kole. Võttes asja puhtobjektiivselt. Sest subjektiivselt käib ta mulle kahtlemata närvidele ja on kleepuv ning pealetükkiv.
Astun trammist maha. Aleks järgneb mulle ja ütleb, et tahab mind saata. Niimoodi lähemegi Kalamajas -- ees mina oma raskete kottidega ja järel tema, kes on just avastanud, et armastab mind. A. on mulle vastu tulnud. Talle Aleks ei meeldi. A. ütleb talle midagi resoluutselt ja kriitilist. Pakun et: "Mine ära ! Jäta meid rahule!". Aleks teatab, et A. ei ole hoopiski selline naine nagu mina. Vene keeles. Järgmisel hetkel veavad mu platformid mind alt -- olen astunud mingisse väiksesse auku. Olen pikali, mul on valus, mu põlved on lõhki, samuti lemmikteksad (kuldsed). Mu parem pahkluu on kergelt välja väänatud. Hüvasti, vanaroosa-helerohelised võrkpõlvikud. Mu ümber rüselevad Aleks, kes üritab mind püsti tõsta ning A. , kes soovib Aleksist vabaneda. Mul on jumala valus.Ma ei soovi end mõnda aega liigutadagi. Ma naeran hüsteeriliselt. Lõpuks saan end püsti ja läheme edasi. Natuke maad kolmekesi, siis pöörab Aleks teise tänavasse. Irooniline küll -- ta tahtiski mind kõigest natuke maad saata. Jätame südamlikult hüvasti.
A.-l on kodus mitte-kipitusttekitavat desinfitseerimisvahendit ning plaastreid. Räägime pikalt juttu ja kuulame The Who hitikogumikku.

Aurora:
Loovuslaagris kunstiõpetaja. Avastan enda kohta paar uut asja -- ja need ei ole mingil juhul halvad asjad. Avastan ka, kui kõikjalolev on new age - mõtlemine ning mingi omamoodi ökofashism. Kodukootud selline. Üks mu õpilastest keeldub akrüülivett maha valama ("See on kohutav, mida me oleme Maaga teinud .Oleme selle anastanud!") ning jumaldab mõistete keemiline/ looduslik vastandamist. Nagu nad kõik. Kuulen, et Kadarbiku talu ökoporgandid pole tegelikult üldse öko, vaid mingit salapärast keemiat täis, mida taluomanik ei taha tunnistada. Minu õpilase laps muutuvat nimetatud porganditest robotiks ning tema silmad põlevat siis ebaloomulikult. Ikka neist porganditest.
Kuigi nad maalivad õues lauspäikese käes, keeldutakse minu poolt pakutavast päikesekreemist, kuna see olevat keemiat täis, mis läbi mu naha imendub. Kas ma näen päeva lõpuks ärapõlenud inimesi?
Kuulen ka järgmist mõttekäiku: " Ma käisin oma perearsti juures ja ütlesin, et annan oma 2,5 aastasele lapsele veel rinda. Tema ütles: "Te rikute oma lapse närvid ära!" Rohkem ma sinna ei läinud -- ta oli muidu ka imelik....Vanasti said lapsed 6-7nda eluaastani emarinda ja olid terved ja tugevad. Küsisin veel Perekooli foorumist.... " Mõtlen, et raamat keskaja meditsiinist Tallinnas peaks olema kohustuslik.
Samas on ka väga asjalikke jutuajamisi ning kontakte. Viimane ei kuulu küll orgaaniliselt sinna lahtrisse, aga avastan end seletamast 6-aastasele tüdrukule, miks ta ei või teha endale samasugust südametätoveeringut nagu minul.Ta nimelt tahaks. Seletan tüdrukule autoriõiguste olemust. Sekkub lapse ema: " Vaata, see on nagu Barbie-nukkudega. Sa ei või teha oma Barbiet. Sa pead oma nuku välja mõtlema, mis oleks piisavalt teistsugune kui Barbie. Ja kõik peavad tahtma seda osta." Mõtlen, et inimesed on ikka toredad. Kui laagrist lahkun , hakkab see väike tüdruk nutma : "Ma ei taha siia jääda, kui see tädi ära läheb!" Samas --- mu bioloogiline kell seisab jätkuvalt ja imikute kisa käib närvidele. Mulle meeldib mõte, et minu põlvkond võib lapsi saada ka 60neselt, juhul kui pole oma keha enne ära retsinud. Ma saan kuu aja pärast 30 ja ma lükkaks seda asja miinimum 10, maksimum 20-30 aastat edasi.

Niina:
Sain esimesed fotod oma juuksuriportfooliosse. Pärast seda, kui see enesekindel noormees mu juukseid lõikas, teadsin, mida on selleks vaja, et midagi osata. Selleks on vaja lihtsalt asjadest aru saada. Sest pingutas noormees, mis ta pingutas - kogu õppeajale vaatamata ei olnud oskustest suurt kasu, kuna ta ei saanud absoluutselt aru. Sellest, kuidas on loogiline. Sellest, mis on kompositsioonitunne. Sellest, mis täpselt peaks olema eesmärk. Sellest, kuidas asjad sisemiselt on üles ehitatud. Täpselt samasuguseid vigaseid grimeerijaid näiteks on kõik kohad täis. Rääkimata üldse, eks ole, erinevate alade "professionaalidest". Enivei, hakkasin tõsiselt mõtlema ametile, mis muuhulgas muudaks maailma ilusamaks ja annaks mulle pappi. Harjutamise küsimus iseenesest. Ja see on koht, kus mu vaesed sõbrad-tuttavad kasuks tulevad :) Tänases päevas on mul suisa kaks klienti.

Aurora:
Täna oli ajalooline päev. Initsiatsiooniriitus ja tere-tulemast-tseremoonia. Some girls give me money, some girls buy me clothes. But some girls....
Kui ma ka palju muud oma tegevusega mõjutanud ei ole, olen ma vähemalt muutnud ühe väikse valge looma elu paremaks. Tal on nüüd suurem, valgest traadist retro-puur, mis käib kinni roosa lehviga. Loom muutus tunduvalt elavamaks ja nuhutas õhus hõljuvaid lõhnu. Tundus, et tal on hea olla. Panin talle sinna puuri maasika, mis oli pärit Kunstihoone vastuvõtult.
Ja tervitan M.i Tartus: minu tänaste ostude nimekiri:
türkiissinised batikatehnikas sukapüksid (10.-),
roosad samas tehnikas põlvikud (10.-),
vanaroosa-rohelised võrkpõlvikud (58.-)
must läikiv maomustriga pliiatsseelik (10.-),
telliiskivipunane hommikumantel (?.-),
naljakas, aga stiilne kollane-oranzh kootud T-särk (?.-); äkki sulle, M?

Aurora:
Läksin T.M.ga jälle tülli. Saime juhuslikult kokku, ajasime juttu. T. küsis, miks ma nende kursuse filmi esilinastusel Kumus ei käinud. Ütlesin, et nad unustasid mulle kui grimeerijale kutse saata. T. lohutas: "Ega see meik ei olnudki hea, see ei sobinud üldse filmi kontseptsiooniga." Mul läks korraks silme ees mustaks. Ütlesin T.le : "Sorry, aga suhtlemise kohapealt oled sa imbetsill. Alaarenenud. Mine võta kellegi käest järeleaitamistunde", ja jätsin ta üksinda.
Mõtlesin, mispärast ma niimoodi vihastasin. Ilmselgelt ei olnud tegemist otsese kriitikaga minu oskuste aadressil. Mina tegin täpselt seda, mida taheti: tuntud moderntantsijale K.E.le 20ndate tummfilmi mehe meik. Kui see pole hea idee, on see rezhissööri, mitte minu probleem. Millest film on, polnud mul õrna aimugi.
Ma vihastasin, kuna sain aru, et mu endine väga hea sõbranna on tõesti mingi kohapealt arengupeetusega. Ta mõjus kuidagi tujutult ja ta silmalaud olid kergelt paistes.
Aga viha annab pauerit. Väsimus kadus ja ma käisin mööda poode ning otsisin A.S. ajakirja artikli jaoks hiina sisustuselemente. Viru keskuses jätsin kommipoodi Kultuuritehase tüüpidele kirja, kus ütlesin punktide kaupa, miks nende üritusest loobun, mis on nende probleemid minu arvates ning et kui mina oleksin Tallinna Linnavalitsus, siis võtaksin ka selle tehase nende käest ära. Ja kui ma oleksin Eesti kontsert, siis ei laseks ma ka oma muusikuid sinna, sest need 2 korruse sügavused augud põrandas on lihtsalt jõledad. Lõpuks soovisin neile ilusat elu ja vajutasin paberile oma huulepulgajäljed. Noh, vähemalt ei jää nüüd midagi kahemõtteliseks. Sillad on põletatud.
A.P.-ga on täitsa tore meilivahetus.

Aurora:
Mina lisaks Niina jutule 2 tähelepanekut. Ma olen natuke teisel arvamusel 2 aspekti suhtes, aga ma aktsepteeringi , et Niina on rohkem Keith Richards, st rohkem bändi nähtav südametunnistus. Ma arvan, et mitte rollist välja minnes poseerimine, st oma parema nurga ettekeeramine või objektiivi vaatamine on lubatud. Publikuga sädistamine kindlasti mitte. Aga selle kohapealt on mu südametunnistus puhas. Muidugi on ka poseerimine risky business, võib juhtuda, et mitteposeeritult on parem. Või ka mitte. Igal juhul. Kui sa poseerid, mille teised tshekivad kindlasti ära, siis sa paljastad endast midagi. Aga mina olengi pigem Mick Jaggeri vaimus südametunnistuse, varjatud, komplitseeritud eetika poolt. Või mis poolt, Keith Richardsit peaksin ma teesklema, see ei tuleks mul otse südamest ja seega oleks tegu alatu silmakirjatsemisega.
Teine asi puudutab lammaste jõudmist meie söögilauale. Minuga on nii, et sellised intensiivsed üheruumikogemused teistega muudavad minus midagi. Nii enda kui kaaslaste/ koostööpartnerite suhtes. Ma ei söö oma statiste/ koostööpartnereid.. Inimeste puhul kehtib see indiviidide kohta (Jumal küll, see kõlab, nagu muidu oleksin kannibal...). Aga loomade puhul laieneb see kogu liigile. Ma ei söö küülikuid. Sest olen neid kunagi kunstiprojektides kasutanud. Ja nüüd lisanduvad sellele lambad. Hobused niikuinii. Ratsutamise pärast.
Südametunnistuse küsimus. Igaühe oma valik.

Niina:
Festival? Festivali koha pealt ma nüüd küll sõna ei võta, niigi on liiga palju pealiskaudset grafomaaniat (vt kasvõi seesama artikkel, millele Aurora vihjab). Kuna mina osalesin erinevatel põhjustel festivalil täpselt meie performance'i jagu, siis võin kirja panna mõned kahe ja poole tunni jooksul, mil ma sigakõrgetel kontsadel lammaste keskel seisin, sooritatud tähelepanekud.
1. Esineja kehahoiak, rollis püsimine, esinemise-eelsed kokkulepped ja muu selline tilulilu, millest asi koosneb - need on midagi, millest ei saa/tohi mööda vaadata.
2. Ükski bänd ei lähe lavale selleks, et poseerida fotograafidele või sädistada publikuga, vaid - NB! - selleks, et oma muusikat esitada. Muidäx.
3. Huvitav, paljudel neist loomakaitseaktivistidest, kellest puhast etteheidet õhkus, olid jalas tervislikud nahkkingad ja seljas tervislik villane rõivatükk? Loodan, et nad said korraks hingata ka sõõmu tervislikku lambasitahaisu. Et siis minna rahuliku südamega koju ja lisada lambalihasupile näiteks sea-, loomaliha- või kanapuljongikuubik. Njämm.
4. Lambad, kes näksisid hellalt võrksukki ja kunstnahast seeliku serva, olid armsad ja asjalikud koostööpartnerid, kes lihtsalt muutusid õhtu lõpuks kergelt rahutuks, kuna nende piimajoomisaeg lähenes. Ja ma usun, et pärast seda, kui nende perenaine nende seljas minema ratsutas, said nad oma ettenähtud laktoosikoguse ja naasesid lambaelu juurde tagasi, olles võibolla millegi võrra rikkamad, millegi võrra närvilisemad või millegi võrra hämmeldunumad. Et jõuda tagasi teie toidulauale, jalga, selga...

Aurora:
Veel üks asi. Viimane sõnum Sepole. Ma tean nüüd, milles on asi. Ja ma arvan, et ka sul on õigus teada. Sest nii on aus.
Tead, mis juhtus?
Sa võitsid mugavuse, aga kaotasid professionaalsuse. Sa ei pidanud endale süsteemi selgeks tegema. Sest mina tegin seda sinu eest. Aga sõjaseisukorras ei mõelda mugavuse peale. Ja mugavus polegi oluline. Sa tekitad palju, palju rohkem respekti, kui sa talud igasuguseid ebamugavusi ja hirme. Ja oled neist üle. Ja kõige ebaglamuursem asi, mida ma tean, üleüldse, on viriseda olmetingimuste üle. Sest mida teevad aristokraadid: nad käituvad igal pool ühte moodi. Sõltumata tingimustest. Keskklass viriseb ja kardab. Barnadottid Veneetsias (vanimad, kuid laostunud suguvõsad, kes pühiti maa pealt 1798. a paiku) elasid getos, olid sadamatöölised või prostituudid, aga nende attitude säilis. Kõik oli perses niikuinii, raha polnud ja kauplemine oli neil keelatud, aga tänu oma attitude`ile sai neist legend. Nad võtsid oma objektiivselt äärmiselt jubedast olukorrast viimast. Ja tänu sellele sai Robert Girardi kirjutada kümme aastat tagasi romaani "Vaporetto 13". (raamatusoovitus, Loomingu Raamatukogu , selle aasta algus.)
See ei ole hall kardinal, kes ei tee ise midagi, ei suhtle kuude kaupa ja siis ilmub kohale ega saa millelegi pihta. Hall kardinal teeb kõik need kuud tööd ja siis ise lavale ei roni. Sest ta saab aru, et keegi teine sobib sinna paremini. Ma ei ütle, et see viimane asi käiks tingimata sinu kohta. Ma lihtsalt selgitan, mis on halli kardinali olemus. Roll, mille kohta oled öelnud, et see sulle meeldiks.
Kui sa küsid, kes on see inimene, kes peab siltidega tegelema, siis saadetakse sind pikalt. Ja õigusega. Sest inimesel, kes siltidega tegeleb , on nimi.Ja siltidega tegeleti 2 päeva tagasi. Ja kui sa isegi seda ei tea, siis on näha , et sa pole tõsiseltvõetav. Pole professionaal. Kui sa ikkagi leiad, et silt on vajalik, siis sa ajad selle kas või maa alt välja. Nagu mina seda teen. Lammaste, professionnaalsete konsultantide, meditsiinikursuste jne jne jne näol.
Kui sa seda ei tee, kirjutatakse lehes meie ühise töö alla minu nimi. Nagu võid ette kujutada, ma ei helista lehte ega õienda. Nagu võid aimata, see ei häiri mind kuigivõrd.
See ei olnud , Jumala eest, taotluslik. Ma lihtsalt eeldasin, et kui meie töö nimi on kavas kirjas, siis sellest piisab. silt oli täitsa hea idee sinul , aga mina tõesti ei jaksanud enam selle pärast ka muretseda. sest ma tegin KÕIKE MUUD. Lisaks assiteerisin veel kahte rühmitust ja mul oli näitusel oma töö. Sina tulid lihtsalt kohale. (Väljamõtlemine toimus ammu ja selle kohapealt pole mul mingeid pretensioone.))
Ja veel üks asi : tegelikult pole võimalik teha kahte tööd korraga. Milline töökoht lubaks mul enne näitust / perfokat võtta nädala vabaks. Sest umbes nii kaua läheb enne iga tähtsat asja intensiivset tööd. See on : asjaajamisi, jooksmist, kriise, jama , juhtme kokkuminemist, kõike.Lisaks eelnevad ettevalmistused. Olukord nagu sõda. Kõik võib takerduda mille iganes taha. Sina seda ei tea, sest seda teen mina. Viimasel ajal. Mitte ainult viimasel ajal. Ja Niina. Ja nüüd ka Kaarel. Meil on sitaks tööd. Ja stressi. Ja tohutu vastutus. Meie olemegi juhtivtöötajad. Firmaomanikud. Solist ja lead guitar ja trummar. Lisaks taustatantsijad. Statistid -- olenemata liigist. Ei jaksa enam teha veel tööd ja kinnitada ühele tüübile, kes ei tee suurt midagi, et tema on ka oluline.
See ongi see asi: GOING PRO(FESSIONAL).
See ongi see asi. See elu. See amet.

Aurora:
Ma olen tagasi oma elu pikimalt reisilt. Mis, nagu kõik sellised, ei hõlmanud geograafiliselt üldse pikka vahemaad. Aga pärast seda pole ma enam endine.
Enne kojujõudmist käisin veel I.&I. juures maal, kus oli väga lahe. Mul oli oma elu esimene tõeline jutuajamine elektronmuusik T.P.-ga , samuti J. boyfriendi N.-ga. T.P. kuulas ära, mida mul öelda oli selle kohta oli, mis minuga just juhtus ja ütles väga ettevaatlikult midagi sellist : "Sa võib-olla ei usu seda ja see on kahtlemata lahjem variant, aga midagi sinnapoole on võimalik ka läbi droogide saada.... Näiteks LSD annab ka väga huvitavaid elamusi."
Ja seda kuulsin ma inimeselt, kes on mingi osa oma elust veetnud teises dimensioonis ja fine with it! Karm.
Tagasiolek tähendab mitut tööotsa järjest, kogu see ja järgmine nädal. Ah jaa, I. ütles täna hommikul: "Tegelikult oled sa tavaline inimene. Sa oled ületöötanud ja ei suuda muust kui oma tööst rääkida."
Mis on Jumala tõsi.
Ja ma jätkuvalt arvan, et see koht siin on selleks, et jätta jälg olulistest asjadest. Ja et see festival ei ole erand. Ja Niina, pärast seda, kui oled pannud siia oma reportaazhi toimunust, lisan mina after-meeleolud.
Väga tore on olla, kui pilt on paika saadud. Kuidagi vabam, rahulikum, kergem. Õnnelikum -- ei mingit kahtlust. Mulle tundub, et kõik asjad on võimalik saada mitte otse, vaid the hard way. Pannes paika prioriteedid ja keskendudes olulisele. Ja siis tulevad boonusena kõik need väiksed asjad, mille kohta inimesed arvavad, et need ongi õnn. Ja need väiksed dekoratiivsed vidinad, mille järele inimesed on püstihullud, tulevad su juurde puhta tasuta. Aga enne tuleb teha hüpe tundmatusse. Ja need väiksed kõigi poolt ihaldatud asjad tuleb üldse ära unustada. 100 %. Ja et tegelikult on kõige suurem professionaalsus see, kui sul plaan B puudub. Sest plaan B on alati sitem variant. Ja kui sa paigutad energiat nii plaani A kui plaani B, siis on tegelikult sul 50 - 50 %. Mis ei ole hea tulemus. Kas enne Borodino lahingut oli Napoleonil plaan B? Mis oleks siis see: plaan B: ma kaotan lahingu. Mida ma siis teen? Midagi pole enam teha -- siis ongi perses! Oled surnud või lähed vangi või mis iganes. Ja mõttekäik, et kui ma kaotan lahingu, et ka siis on veel võimalik midagi ette võtta, on kõigest enese petmine. Ja tarbetu enda lohutamine. Sest kui plaan A-ga midagi juhtub, siis ongi kõik läbi. Selleks korraks. Ja võib-olla igaveseks.
Ja et mingi aeg elus on sõjaseisukord ja siis tulebki endale sõjaaja reeglid selgeks teha. See olukord võib-olla muutub ja siis tuleb midagi muud, aga ei tohi end petta, et ei ole sõda, kui tegelikult on. Kui õhusireen röögib ja vaenlase lennukid lähevad üle pea, siis ei tasu mõelda, et äkki on lahti midagi muud. Väga, väga väike võimalus, praktiliselt 0.
Mis oleks olnud meie viimase asja juures plaan B? Kari kitsesid kusagil ootamas? No kammoon! Lambakari töötab juba sümbolina paremini ja mis shanss oleks olnud leida koostöövalmis kitsekarjus? Pärast seda kui 5 lambafarmerit on mul näo täis sõimanud, mind retsiks ja loomapiinajaks nimetanud ja kuues kahtleb viimase hetkeni??!!! Ma pakun, see shanss on 0!
Ja viimane asi: jah, tunnistan, verd oleks võinud tulla natuke rohkem. Efektselt, pritsides. Kes on süüdi? Äkki amatöörmedõde, kes arvab, et tal tasuks anda oma patsiendile, kes kardab, põhjalik harrastusmeditsiiniline ül ülevaade inimesese vereringest, veenidest, arteritest, kogustest ja jäsemete kärbumisest ning võimalikust amputatsioonist? Kas patsiendil jääb midagi muud peale viimaste sõnade meelde? Kas ta veresooned tõmbuvad instinktiivselt kokku? Kuradi tõenäoline! Kas see on psühholoogiliselt ebaprofessionaalne lähenemine ? Jah, tõepoolest!
Rohkem ei ole mul siinkohal midagi öelda. Mul on hääl ära .
Sinu kord, Niina.

Aurora:
Vaadake Tartu maalikunstniku M.P. blogi.
Galerist M.K. poseerib.
OO. MU. JUMAL!
Ja mulle aitab varjunimedest!

Aurora:
Ma olen ka terve. Sisemiselt kindlasti , füüsiliselt varsti ka. See jõuab järele.
Varsti postitan autentseid märkmeis, mis seni on paberil.
Kui kodus tagasi.
Ma elan filmis: kes oleks võinud arvata, et kõige olulisema asja võib-olla üldse ütleb mulle Indiaani nõid Harju mäel. Nagu mingi kuradi Doors , tõepoolest. Ja see üks kild aitab kogu ülejäänud pildi kokku panna. Sest ülejäänud puzzle oli juba valmis.
Nagu ütles T. seal Kultuuritehases, kui ma seal tema najal end püsti hoidis: Kõiki vastuseid on võimalik tuletada. Ja nagu mõtlesin/võib-olla ütlesin mina: Jah, aga sul peab olema mingi piisav hulk autentset infot.
Tervitan inglit.

Niina:
Olles üle elanud eilse kuupäeva 6.6.6, soovin lihtsalt niisama teile kõigile jõudu, jaksu ja tervist elada üle ka kolme aasta pärast saabuv 9.9.9 :)

Niina:

Hehehe, Keith Richards :) Tõsi ta on, minu kortsuline lõtt ongi teie visiitkaardiks :D:D

Mis aga puutub igasugusesse pröökamisse, siis mina küsiks, kus Sepo varem oli. Kus oli ta siis, kui muutused toimuma hakkasid. Kas ei tundnud ära? Distantsilt hüpata on alati lihtne, samamoodi, nagu distantsilt kontrollida, kas tibid on musta töö ära teinud. Selline distants-eluviis eeldab tohutut vaimu- ja ideedepaistet, mis hoiab kõik teised töölised elus. Jah, kunagi oli selline aeg. Aga ka siis küsiti, kes see teksades kutt on, kes teiega kaasa tolgendab, teie mõlema peika vä. 33,3% kasumist saab ainult ja ainult siis, kui oled midagi investeerinud. Seda pole viimasel ajal aga toimunud, kostnud on ainult virisemist ja hala, väikest maailmapõlgust ja solvumist. Tõesti, asendamatu on rühmitusekaaslane, kes kõigele lisaks keeldub ka kostüüme selga panemast ja publikule kohale jõudmast. Änksa.

Millest aga praegune kaudsete vahenditega nö musta pesu pesemine tingitud on, on tegelikkuses see, et me ei ole kunagi päriselt omavahel rääkinud. Kõik püüded midagi ausalt välja öelda on sumbunud haavatud egodesse või jonnimisse või lihtlabasesse solvumisse. Ja see on kestnud aastaid. Ja see maksab nüüd kätte. Aastatepikkune väljaütlematuste jada aga viib selleni, et inimesed kasvavad lahku. Status quo ei säili, kui igaüks mossitab oma nurgas. Miski, Sepo, ei ole enesestmõistetav, ka imetletava positsioon mitte (lihtsalt südamlik nõuanne Sulle edasiseks eluks), ka see, et keegi pidevalt jaksab "säravate ideede" nimel sitta süüa (pean silmas Aurorat).

Tuletan meelde veel ühe asja. Rühmituse so precious nimi sündis siis, kui me kogu oma magistrikursusega koos veel õppisime ja potentsiaalseid nimesid välja pakkusime. Pole isegi oluline, kes täpselt mida pakkus. Kui jõudis kätte aeg rühmituse sünniks, võeti kasutusele nimi ja osalesid inimesed, kes selleks orgaaniliselt sobisid. Ja siiani osalevad rühmituses inimesed, kes selleks orgaaniliselt sobivad. Vägisi midagi elus hoida ei saa. Kui oli aeg, kus mina ei saanud osaleda rühmituse töös, leiti mulle asendajad. Kas ma huilgasin purjus solvunud häälel, et võtke uus nimi? Ei. Miks? Sest mul pole piisavalt sitt iseloom? Ei. Sest mul oli hea meel, et rühmitus sellepärast soiku ei jäänud, et mind ei olnud. Et ma ei olnud siis võibolla nii oluline liige? Kah võib õige olla - samas, sellest maksaks ka praegu teha sarnane järeldus. Võibolla enne joogiseid, kuid see-eest küündimatuid mõtteavaldusi kasvaks päris meheks ümber, ah?

Aurora:
Mulle helistas Sepo. Meie rühmituse "trummar"/ laulukirjutaja. Ma ei eita tema rolli ega seda, et kunagi moodustasin ma koos temaga hea tiimi. Ta oli mõttekaaslane, koostööpartner, võitluskaaslane. Meie kooslusest kasvas välja rühmitus, millele Niina siin pani nime King Kong.
Sepo oli vihane, kuna oli teada saanud, et teeme Tartus näitust. Et meil ei olevat õigust kasutada "bändinime" nüüd, kui tema on läinud. Sepo oli ilmselgelt alkoholist julgust võtnud enne seda tähtsat kõnet. Ma ise ei olnud ka kaine, kuna olin parajasti koos konkureeriva kunstirühmituse ja nende poolt maaletoodud väliskülalistega. Igal juhul heitis Sepo mulle bändinime kasutamist ette. Ega leidnud, et tema on trummar, kelle lahkumine ei muuda midagi. Ja et meil ei olevat olnud bänd. Mis ei ole päris kindlasti tõsi. Mina leian järjest rohkem, et meil oli just nimelt bänd. Ja et alles nüüd, kui trummar/laulukirjutaja/asutajaliige on välja vahetatud, pärast sellist dramaatilist muutust saan ma päriselt aru, mida tähendab bänd. Kui selline. Ma tean, mida tundis Mick Jagger, kui ta pidi Brian Jonesi vallandama. Sest mina olen Mick Jagger / Andrew Loog Oldham / Ivan Shapovalov . Ja Niina on Keith Richards.
Ja rühmitus TÖÖ, kes mulle manageri positsiooni pakkus, on minu Small Faces. Kes ei tea: Oldham manageeris ka neid. Ja tegi nad kuulsaks. Ma olen nõus rühmituse TÖÖ heaks sama tegema. Kuna ma täiesti siiralt usun nendesse. Ja mulle meeldib olla manager sellel alal, kus selline tegelane on ainult Tauno Kangrol. Siin Eestis.
Ja eile pakuti mulle guest appearance`it veel ühe performance`is, mis toimub laupäeval. Mis on armas.
Ja me EI VAHETA välja oma bändinime. Sest just see see on . Ja päris kindlasti mitte firma.