Pühapäev, juuni 11, 2006

Aurora:
Ma olen tagasi oma elu pikimalt reisilt. Mis, nagu kõik sellised, ei hõlmanud geograafiliselt üldse pikka vahemaad. Aga pärast seda pole ma enam endine.
Enne kojujõudmist käisin veel I.&I. juures maal, kus oli väga lahe. Mul oli oma elu esimene tõeline jutuajamine elektronmuusik T.P.-ga , samuti J. boyfriendi N.-ga. T.P. kuulas ära, mida mul öelda oli selle kohta oli, mis minuga just juhtus ja ütles väga ettevaatlikult midagi sellist : "Sa võib-olla ei usu seda ja see on kahtlemata lahjem variant, aga midagi sinnapoole on võimalik ka läbi droogide saada.... Näiteks LSD annab ka väga huvitavaid elamusi."
Ja seda kuulsin ma inimeselt, kes on mingi osa oma elust veetnud teises dimensioonis ja fine with it! Karm.
Tagasiolek tähendab mitut tööotsa järjest, kogu see ja järgmine nädal. Ah jaa, I. ütles täna hommikul: "Tegelikult oled sa tavaline inimene. Sa oled ületöötanud ja ei suuda muust kui oma tööst rääkida."
Mis on Jumala tõsi.
Ja ma jätkuvalt arvan, et see koht siin on selleks, et jätta jälg olulistest asjadest. Ja et see festival ei ole erand. Ja Niina, pärast seda, kui oled pannud siia oma reportaazhi toimunust, lisan mina after-meeleolud.
Väga tore on olla, kui pilt on paika saadud. Kuidagi vabam, rahulikum, kergem. Õnnelikum -- ei mingit kahtlust. Mulle tundub, et kõik asjad on võimalik saada mitte otse, vaid the hard way. Pannes paika prioriteedid ja keskendudes olulisele. Ja siis tulevad boonusena kõik need väiksed asjad, mille kohta inimesed arvavad, et need ongi õnn. Ja need väiksed dekoratiivsed vidinad, mille järele inimesed on püstihullud, tulevad su juurde puhta tasuta. Aga enne tuleb teha hüpe tundmatusse. Ja need väiksed kõigi poolt ihaldatud asjad tuleb üldse ära unustada. 100 %. Ja et tegelikult on kõige suurem professionaalsus see, kui sul plaan B puudub. Sest plaan B on alati sitem variant. Ja kui sa paigutad energiat nii plaani A kui plaani B, siis on tegelikult sul 50 - 50 %. Mis ei ole hea tulemus. Kas enne Borodino lahingut oli Napoleonil plaan B? Mis oleks siis see: plaan B: ma kaotan lahingu. Mida ma siis teen? Midagi pole enam teha -- siis ongi perses! Oled surnud või lähed vangi või mis iganes. Ja mõttekäik, et kui ma kaotan lahingu, et ka siis on veel võimalik midagi ette võtta, on kõigest enese petmine. Ja tarbetu enda lohutamine. Sest kui plaan A-ga midagi juhtub, siis ongi kõik läbi. Selleks korraks. Ja võib-olla igaveseks.
Ja et mingi aeg elus on sõjaseisukord ja siis tulebki endale sõjaaja reeglid selgeks teha. See olukord võib-olla muutub ja siis tuleb midagi muud, aga ei tohi end petta, et ei ole sõda, kui tegelikult on. Kui õhusireen röögib ja vaenlase lennukid lähevad üle pea, siis ei tasu mõelda, et äkki on lahti midagi muud. Väga, väga väike võimalus, praktiliselt 0.
Mis oleks olnud meie viimase asja juures plaan B? Kari kitsesid kusagil ootamas? No kammoon! Lambakari töötab juba sümbolina paremini ja mis shanss oleks olnud leida koostöövalmis kitsekarjus? Pärast seda kui 5 lambafarmerit on mul näo täis sõimanud, mind retsiks ja loomapiinajaks nimetanud ja kuues kahtleb viimase hetkeni??!!! Ma pakun, see shanss on 0!
Ja viimane asi: jah, tunnistan, verd oleks võinud tulla natuke rohkem. Efektselt, pritsides. Kes on süüdi? Äkki amatöörmedõde, kes arvab, et tal tasuks anda oma patsiendile, kes kardab, põhjalik harrastusmeditsiiniline ül ülevaade inimesese vereringest, veenidest, arteritest, kogustest ja jäsemete kärbumisest ning võimalikust amputatsioonist? Kas patsiendil jääb midagi muud peale viimaste sõnade meelde? Kas ta veresooned tõmbuvad instinktiivselt kokku? Kuradi tõenäoline! Kas see on psühholoogiliselt ebaprofessionaalne lähenemine ? Jah, tõepoolest!
Rohkem ei ole mul siinkohal midagi öelda. Mul on hääl ära .
Sinu kord, Niina.

Kommentaare ei ole: