Neljapäev, juuni 01, 2006

Niina:
Hehehe, Keith Richards :) Tõsi ta on, minu kortsuline lõtt ongi teie visiitkaardiks :D:D
Mis aga puutub igasugusesse pröökamisse, siis mina küsiks, kus Sepo varem oli. Kus oli ta siis, kui muutused toimuma hakkasid. Kas ei tundnud ära? Distantsilt hüpata on alati lihtne, samamoodi, nagu distantsilt kontrollida, kas tibid on musta töö ära teinud. Selline distants-eluviis eeldab tohutut vaimu- ja ideedepaistet, mis hoiab kõik teised töölised elus. Jah, kunagi oli selline aeg. Aga ka siis küsiti, kes see teksades kutt on, kes teiega kaasa tolgendab, teie mõlema peika vä. 33,3% kasumist saab ainult ja ainult siis, kui oled midagi investeerinud. Seda pole viimasel ajal aga toimunud, kostnud on ainult virisemist ja hala, väikest maailmapõlgust ja solvumist. Tõesti, asendamatu on rühmitusekaaslane, kes kõigele lisaks keeldub ka kostüüme selga panemast ja publikule kohale jõudmast. Änksa.
Millest aga praegune kaudsete vahenditega nö musta pesu pesemine tingitud on, on tegelikkuses see, et me ei ole kunagi päriselt omavahel rääkinud. Kõik püüded midagi ausalt välja öelda on sumbunud haavatud egodesse või jonnimisse või lihtlabasesse solvumisse. Ja see on kestnud aastaid. Ja see maksab nüüd kätte. Aastatepikkune väljaütlematuste jada aga viib selleni, et inimesed kasvavad lahku. Status quo ei säili, kui igaüks mossitab oma nurgas. Miski, Sepo, ei ole enesestmõistetav, ka imetletava positsioon mitte (lihtsalt südamlik nõuanne Sulle edasiseks eluks), ka see, et keegi pidevalt jaksab "säravate ideede" nimel sitta süüa (pean silmas Aurorat).
Tuletan meelde veel ühe asja. Rühmituse so precious nimi sündis siis, kui me kogu oma magistrikursusega koos veel õppisime ja potentsiaalseid nimesid välja pakkusime. Pole isegi oluline, kes täpselt mida pakkus. Kui jõudis kätte aeg rühmituse sünniks, võeti kasutusele nimi ja osalesid inimesed, kes selleks orgaaniliselt sobisid. Ja siiani osalevad rühmituses inimesed, kes selleks orgaaniliselt sobivad. Vägisi midagi elus hoida ei saa. Kui oli aeg, kus mina ei saanud osaleda rühmituse töös, leiti mulle asendajad. Kas ma huilgasin purjus solvunud häälel, et võtke uus nimi? Ei. Miks? Sest mul pole piisavalt sitt iseloom? Ei. Sest mul oli hea meel, et rühmitus sellepärast soiku ei jäänud, et mind ei olnud. Et ma ei olnud siis võibolla nii oluline liige? Kah võib õige olla - samas, sellest maksaks ka praegu teha sarnane järeldus. Võibolla enne joogiseid, kuid see-eest küündimatuid mõtteavaldusi kasvaks päris meheks ümber, ah?

Kommentaare ei ole: