Aurora:
Veel üks asi. Viimane sõnum Sepole. Ma tean nüüd, milles on asi. Ja ma arvan, et ka sul on õigus teada. Sest nii on aus.
Tead, mis juhtus?
Sa võitsid mugavuse, aga kaotasid professionaalsuse. Sa ei pidanud endale süsteemi selgeks tegema. Sest mina tegin seda sinu eest. Aga sõjaseisukorras ei mõelda mugavuse peale. Ja mugavus polegi oluline. Sa tekitad palju, palju rohkem respekti, kui sa talud igasuguseid ebamugavusi ja hirme. Ja oled neist üle. Ja kõige ebaglamuursem asi, mida ma tean, üleüldse, on viriseda olmetingimuste üle. Sest mida teevad aristokraadid: nad käituvad igal pool ühte moodi. Sõltumata tingimustest. Keskklass viriseb ja kardab. Barnadottid Veneetsias (vanimad, kuid laostunud suguvõsad, kes pühiti maa pealt 1798. a paiku) elasid getos, olid sadamatöölised või prostituudid, aga nende attitude säilis. Kõik oli perses niikuinii, raha polnud ja kauplemine oli neil keelatud, aga tänu oma attitude`ile sai neist legend. Nad võtsid oma objektiivselt äärmiselt jubedast olukorrast viimast. Ja tänu sellele sai Robert Girardi kirjutada kümme aastat tagasi romaani "Vaporetto 13". (raamatusoovitus, Loomingu Raamatukogu , selle aasta algus.)
See ei ole hall kardinal, kes ei tee ise midagi, ei suhtle kuude kaupa ja siis ilmub kohale ega saa millelegi pihta. Hall kardinal teeb kõik need kuud tööd ja siis ise lavale ei roni. Sest ta saab aru, et keegi teine sobib sinna paremini. Ma ei ütle, et see viimane asi käiks tingimata sinu kohta. Ma lihtsalt selgitan, mis on halli kardinali olemus. Roll, mille kohta oled öelnud, et see sulle meeldiks.
Kui sa küsid, kes on see inimene, kes peab siltidega tegelema, siis saadetakse sind pikalt. Ja õigusega. Sest inimesel, kes siltidega tegeleb , on nimi.Ja siltidega tegeleti 2 päeva tagasi. Ja kui sa isegi seda ei tea, siis on näha , et sa pole tõsiseltvõetav. Pole professionaal. Kui sa ikkagi leiad, et silt on vajalik, siis sa ajad selle kas või maa alt välja. Nagu mina seda teen. Lammaste, professionnaalsete konsultantide, meditsiinikursuste jne jne jne näol.
Kui sa seda ei tee, kirjutatakse lehes meie ühise töö alla minu nimi. Nagu võid ette kujutada, ma ei helista lehte ega õienda. Nagu võid aimata, see ei häiri mind kuigivõrd.
See ei olnud , Jumala eest, taotluslik. Ma lihtsalt eeldasin, et kui meie töö nimi on kavas kirjas, siis sellest piisab. silt oli täitsa hea idee sinul , aga mina tõesti ei jaksanud enam selle pärast ka muretseda. sest ma tegin KÕIKE MUUD. Lisaks assiteerisin veel kahte rühmitust ja mul oli näitusel oma töö. Sina tulid lihtsalt kohale. (Väljamõtlemine toimus ammu ja selle kohapealt pole mul mingeid pretensioone.))
Ja veel üks asi : tegelikult pole võimalik teha kahte tööd korraga. Milline töökoht lubaks mul enne näitust / perfokat võtta nädala vabaks. Sest umbes nii kaua läheb enne iga tähtsat asja intensiivset tööd. See on : asjaajamisi, jooksmist, kriise, jama , juhtme kokkuminemist, kõike.Lisaks eelnevad ettevalmistused. Olukord nagu sõda. Kõik võib takerduda mille iganes taha. Sina seda ei tea, sest seda teen mina. Viimasel ajal. Mitte ainult viimasel ajal. Ja Niina. Ja nüüd ka Kaarel. Meil on sitaks tööd. Ja stressi. Ja tohutu vastutus. Meie olemegi juhtivtöötajad. Firmaomanikud. Solist ja lead guitar ja trummar. Lisaks taustatantsijad. Statistid -- olenemata liigist. Ei jaksa enam teha veel tööd ja kinnitada ühele tüübile, kes ei tee suurt midagi, et tema on ka oluline.
See ongi see asi: GOING PRO(FESSIONAL).
See ongi see asi. See elu. See amet.