Kolmapäev, juuni 30, 2010

Veel uusi naabreid

Minu uuele kodule kõige lähemal asuva trammipeatuse putka. Selline vana kooli putka, kus müüakse kõike, aga kaardiga saab juba maksta.
Kogemata pealtkuuldud kõnelus.
Üks parm: "Mida siin uut müüakse kah?"
Teine parm: "Mustsõstra odekat."
Esimene parm: "On see hea? Parem kui hambaeliksiir?"
Teine parm: "Ma ei tea veel. Aga maksab kümpa pudel."
Ja Kopli trammi reisisaatja näeb välja, nagu oleks hiljuti vanglast vabanenud. Ta ahistab järjekindlalt ühte väga vana, aga muidu üsna korraliku välimusega meest, kes tuletab meelde pühakuid Kreeka-katoliku ikoonidel (täpselt sellised näojooned ja nagu tangidega lokki keeratud habe), kes on kas peast segi või lihtsalt seniilne. Vanamees jutustab omaette trammis, vene keeles. Reisisaatja astub talle mitmel korral ähvardavalt lähedale ja käratab: "Moltshi! Moltshi!". Vanamees ei moltshii.

Teisipäev, juuni 29, 2010

Isa sünnipäev. Orjanduslik kord

Eile oli mu isa 70. sünnipäeva laupäev. Sõitsin koos vennaga maale ning kinkisime talle kalavaagna (keraamik J, eritellimus) ning Andrei Makine`i "Ühe elu muusika". See on tegelikult hästi kena, kui vana inimene tunneb lisaks paljudele muudele asjadele huvi uuema kirjanduse vastu -- ma sain nimelt ülesande osta talle Murakami kõige viimasena eesti keelde tõlgitud romaan.

Mis puutub orjandust, siis kõik on vaikne olnud viimased kolm kuud. Oli üks rahvarohke tüdrukuteõhtu, kus mitmel inimesel olid kaasas foto-ja videokaamerad. Märtsis. Ameeriklanna M oli ka kohal, samuti mitmeid naiskunstnikke, osad neist pealegi lesbid -- milline klishee. Aga päris tore klishee. Iroonilisel kombel oli mul siis tunne, et kolin kohe välja ning pean seda kohta -- ja orjaga õhtut selles kohas dokumenteerima. Ori vihastas nende kaamerate peale, pani riided selga ja lahkus. Pidu oli sellest hoolimata tore ning üritusest tegi B ka ilusaid fotosid, mis tuleks mingil hetkel siia välja panna.
Seesama ori vabandas ja tahtis uuesti tulla, aga siis polnud mul aega temaga tegeleda ning kui korra oli asi peaaegu kokku lepitudki, ei ilmunud tema välja. Oli nädalavahetus ning olen kindel, et ta oli oma perekonna või naisega maal. Ta kannab nimelt abielusõrmust. Vabandas, et ei jõudnud sel päeval linna, mis süvendas mu veendumust.
Samas tundub, et see on vaikus enne tormi. Viimase nädala jooksul on minuga ühendust võtnud neli uut orjakspürgijat, nende hulgas üks baltisakslane. Kohtunud ei ole seni kellegagi, aga mul on tunne, et ma vajan neid. Kavatsen sel suvel palju tööd kipsiga teha, lisaks on nii ülemises kui alumises galeriis ülevärvimist vajavad seinamaalingud.
Ja mul on orjadega seoses tekkinud paar uut aktsiooniideed.

Esmaspäev, juuni 28, 2010

Uus artikkel Delfis

NB! Oleksin ma teadnud, et nad enam ei toimeta lugusid, oleksin atikli ise mitu korda läbi lugenud ja näpukad parandanud.
Pealkiri pole ka minu pandud. Mul oli "Ege vabaks!".


Sandra Jõgeva: Kättemaksumeedia karjatused
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
28. juuni 2010 11:57

LIITU DELFI POMMUUDISEGA LIITU DELFI POMMUUDISEGA
saada sõbrale e-mailiga saada sõbrale e-mailiga
teade toimetajale teade toimetajale
loe kommentaare (6) readComments.title
prindi uudis prindi uudis


sandra jõgeva
Foto: Erakogu


“Tulevikus on igaüks 15 minutit kuulus.” Andy Warhol. Öeldud millalgi 1960ndate keskpaigas.

Popkunsti klassiku tsitaat, mis on praeguseks nii ülekasutatud kui ületõlgendatud, et mõjub loomulikult igava ja kulununa. Nagu tihti liiga õiged asjad.

Reklaam

Loomulikult oli Warholil õigus, loomulikult ennustas ta ette tulevikku. Tulevikku, milles praeguseks elame me kõik. Aga ma ei taha hetkel rääkida reality-show`dest, produtseeritud popstaaridest ega mõne kurioosumiga korraks kuulsaks saanutest, kelle kõigi kohta see 15-minuti tsitaat ka suurepäraselt sobib.

Ma tahaksin rääkida meediast kui kättemaksuvahendist, et klaarida inetuks muutunud isiklikke suhteid, kriminaal-ja tsiviilasju. Eestis on mitu telesaadet, kuhu sellised juhtumid regulaarselt välja jõuavad. Naabrid, kes ei suuda jagada ühist maja ja aeda, paigutavad üksteise teele võrkaedu ja okastraati või mürgitavad teineteise koduloomi.. Kohe tuleb meelde kaks kunstnikust vanaprouat, kes ei suutnud ühist ateljeed Kunstihoones ilma üksteist õhupüssidega ähvardamata jagada. Hiljem tõsteti üks prouadest välja ning ta streikis veel mitu päeva Kunstihoone ees prügikastil istudes. Ning see on kõigest üks tõesti väga paljudest meediasse jõudnud “peretülidest”.

Küllap loodab igaüks, kes selle “viimase õlekõrre” järele haarab, saada isiklikku juhtumit rahva silme alla tiridest saada õiglust ning mõista ka moraalses mõttes kohut vastaspoole üle. See soov on inimlikult mõistetav. Aga samas ka lapsikult ning egoistlikult naiivne.

Kust tuleb see usk, et keegi täiesti võõras (tegelikult sajad tuhanded võõrad, sest just nii paljudeni jõuab Eestis juhuslik uudis ajalehes või televisioonis) jaksab detailideni süveneda temale tundmatute inimeste siseasjadesse. Enamgi veel – annab kaebajale ning enda arvates kannatanutele absoluutse õiguse. Pigem tunduvad sellised avalikult tülitsejad teineteist vääriva, “paraja paarina” ega mõju enama kui kerge meediatsirkusena. Lisaks on tavaliselt meediasse jõudmise hetkeks tüli võtnud juba pöördumatult inetu kuju ning ennast häbistavaid samme jõudnud astuda mõlemad osapooled.

Minu jaoks on viimane selline juhtum Ege H oma, millest sain teada täiesti juhuslikult. Olin sunnitud paar päeva kodus olema, kui sain Facebookis sõbrakutse kelleltki Ebe Vabaksilt. Võtsin selle vastu, sest kuigi keegi lätipärase perekonnanimega (nagu mulle siis tundus) Ege ei tundunud mulle otseselt tuttav, ei võinud ma pead anda, et pole temaga lähiminevikus kokku puutunud. Lisaks oli meil piisavalt ühiseid sõpru.

Kasutajanimi Ege Vabaks osutus aga hoopis ühe juhtiv partei poliitiku toetusgrupiks. Ege H oli lapse hooldusõigust puudutava kohtuasjaga seoses viidud kohtuniku määrusega politseinike saatel otse oma töökohalt psühhiaatriahaiglasse ekspertiisi, kus ta jäeti jälgimise alla ning siis vist kokku kuuks ajaks sundravile. Naise sõbrad organiseerisid tema toetuseks internetis kommuuni, juhtum jõudis Õhtulehe esikaanele ning lõpuks patrullis Ege H palati ees turvamees. Naine ise käis end aknal näitamas igal pool-ning täistunnil.

Jah, see juhtum tundus intrigeeriv ningesmapilgul ebaõiglane ja shokeeriv. Jah, ma lugesin esimese hooga läbi kõik kommuunis avaldatu. Paraku ei suutnud isehakanud aktivistid-vabadusvõitlejad seda soovitud muljet kaua üleval hoida, olgugi Ege H sõprade hulgas ka nimekaid poliitikuid ja ajakirjanikke.

Kõigepealt ei olnud juhtunu kohta mingit üldist selgitavat informatsiooni, kõigest emotsionaalsed karjatused. Kui kommuuni lehel seda kommenteerisin, sain sealtpoolt kohe paar isiklikku sõimukirja üsnagi vulgaarses toonis ja ohtrate kirjavigadega. Lisaks hakati sealsamas internetikeskkonnas avaldama Ege H kirju “hullarist”, nagu ta seda kohta järjekindlalt nimetas. Sisseskaneeritud käsitsikirjutatud pabereid kaootilisevõitu märkmetega, mille hulgas lisaks haigla olukirjeldustele “katkeid romaanist”, uue “haridusreformi” plaan, garneeritud ohtra sõimuga oma lapse isa (tuletan meelde: lugu algas lapse hooldusõigustülist), “pollarite” (Ege H väljend), arstide ning kohtunike aadressil. Ege H vihjas “skeemidele”, mille tõttu ta seal on, nende hulgas plaan saada ta poliitikast eemale. Naise sõbrad tahtsid talle kahtlemata head, ei tulnud aga selle peale, et kaootilised ning vihased, kogu ühiskonda paika panevad läkitused “hullarist” pole tingimata kõige otsem tee veenmaks avalikkust, et tegu on täiesti normaalse ja vaimselt terve inimesega, “skeemide” ohvriga...

Nähes lõpuks kurikuulsat Ege H-d andmas Suvereportile pärast “hullarist” välja saamist intervjuud andmas, olin üllatunud, kuuldes teda täiesti adekvaatselt oma loost rääkimas.

Jah, ilmselgelt käisid “vabadusvõitluse” avalikud suhted ning “kättemaksumeedia”, nagu seda nimetaksin, haldamine Ege H sõpradele üle jõu. Juhusliku inimesena, kellel tekkis üliemotsiaalselt väljakäidud intrigeeriva juhtumi vastu täiesti loomulik huvi (ja seda oli ilmselgelt taotletud) ei suuda ma otsustada, on Ege H vaimselt haige või terve, intriigide ohver või hoopis nende tekitaja. Küll on mul ühtteist ette heita Ege H sõpradele, kes sattusid vabatahtlikult tema pressiesindajate rolli. Pange “pressijuhiks” keegi, kes oskab vigadeta kirjutada (ka komade mittekasutamine on viga)! Kui asi on juba meedias “suure kella külge pandud”, ei ole paraku enam tegemist ainult siseringi tragöödiaga ning te ei saa eeldada, et väljaspool sõprade-tuttavate ringi ei tohi juhtumit keegi kommenteerida. Kui kommentaarid ei ole meeltmööda, ärge valage kommenteerijat turumuti-sõimuga üle – kas te kujutate kellegi professionaalset pressiesindajat nii tegemas?! Kõige tähtsam – kui asi on meedias, on iga teie liigutus ja sõna nähtaval ning te esindate lisaks iseendale ka oma “kaitsealust”. Jääge lõpuni viisakaks ning eemaldage oma sõnavarast släng ja vulgaarsed väljendid.

Ärge alustage oma isiklikku kirja teile ebameeldiva kommenteerija ja teile absoluutselt võõra inimese aadressil sõnadega “ärge rohkem peale võtke” – te ei räägi oma naabrimutiga agulist”! ning vältige täielikult väljendeid nagu “tibi”, “tropp”, “ajuhälvik” ja “täitsa loll”. See ei ole päris pressiesindaja ja vabadusvõitleja tase. Teil on kõigest 15 minuti. Kasutage seda hästi!

Ma loodan, et järgmine oma pere-või piiritüli õhtustesse uudistesse tirija võtab õppust. Kuigi, nagu elu on näidanud – vaevalt!

Pühapäev, juuni 27, 2010

Töö

Vajan oma loengute jaoks 3 filmi:
"Starsuckers"(Chris Atkins)
"Return of the Real" (Phil Collins)
"Con Artist" (Michael Sladek)
Sellele, kes mulle ühe neist või mitu annab, minu igavene tänu.

Ja Delfisse kirjutasin uue arvamusloo just ka.

Laupäev, juuni 26, 2010

"Palun neli Bocki ja sellele väikesele joodikule siin võtame ühe alkoholivaba õlle!"

Selle uuest silikoonist vormi rikkusin vist siiski ära. Hakkasin lahti kakkuma enne, kui kapsel valatud (tabu!).
Käisin eile L-l Rannamõisas külas, sest pärast sellist üllatust oli valdav "Ära siit!" meelolu ning õhtul J tagasihoidlikul sünnipäeval.
Nüüd tegelen kunstioksjoniga, kuigi õues on masendavalt soe.
Aga jaanipäeva ja selle järellainetuse teravaim elamus on seotud Õ ning tema dokkidega, mida vaatamas käisin. Nagu aru sain, on tal käsil seeria erinevate inimeste (naiste) elu jälgimisest ühes päevas. Nägin neist esimest -- joodiknaisest Tallinna agulis. Endine punkar, mis pole vist üllatus. Samasugusest joodikust lammutustöölisest mees ja väike laps. Õhtul läheb ema poodi ja ütleb: "Palun neli Bocki ja sellele väikesele joodikule siin võtame ühe alkoholivaba õlle!" Laps joob siis oma alkoholivaba õlut ja lööb vanematega kokku. Õhtul eemaldab ema oma siniseks löödud silma (mees) pealt jumastuskreemi ning isa tohterdab vatiga oma siniseks löödud silma (naine, eelmise õhtu tüli lõppes kaklusega). Laps võtab ka vati ja hõõrub oma silma ümbrust vanemate eeskujul. Eesti dokumentalistika säravad kaadrid. See on tehtud muuseas sel ajal, kui Võsa-Petsi veel polnud. Mõni ime, et ETV seda filmi ainult ühe korra näidanud on.

Neljapäev, juuni 24, 2010

Jaanipäev ise

Igavus on omamoodi hea. Ma olen mõelnud välja nii asju, mis puudutavad installatsioone, kui asju, mis puudutavad kureerimist.
Käisin ujulas, kus nägin, kuidas klaasist seina taga olevas jõusaalis oli üksainuke inimene -- pisike usin hiinlane (või muu asiaat) jooksutrenazhööril. Lisaks nägin lapskääbust.
Käisin oma uuest korterist läbi, kus halb töömees Sergei polnud loomulikult mitte midagi teinud.
Ei saa ka öelda, et trellid lõplikult paigas oleksid. Rääkimata varikatusest.
Linn oli tühi ja soe ja tundus, et isegi Balti jaama ümbruse parmudest peab osa kusagil jaanipäeva.

Kolmapäev, juuni 23, 2010

Jaanilaupäev 2010 (sisaldab raamatuarvustust)

Jätsin esimest korda mäletatavas elus jaanipäeva vahele. Isegi kahe-või kolmeaastaselt on mul meeles mingisugune linnajaanituli, vist Nõmmel, kuhu mindi jala läbi männimetsa mu ema Raja tänava ateljeest. Väga põnev tundus ja lõke tohutu suur, aga rohkem ei mäleta.
Ma ei teinud mingeid plaane ja otsustasin sel aastal teha tööd. Üksinda. Eeldatavalt tühjas tehases. Alustada oma detsembrikuise näituse tööde teostamisega -- kummalisel kombel tundub see kohutavalt lähedal -- nagu oleks aeg kohe-kohe otsa saamas. Alustada suure tööga suvisel pööripäeval sarnaneb mu ema traditsiooniga iga aasta 1. jaanuaril vähemalt natuke maalida.
Nii. Ja nüüd ma siin olen. Ülo Õuna pronksist kana ("Novell", 1977) on kaetud kalli silikooni mitme kihiga ja ma pole kindel, kas ma selle kaks komponenti ning pigmendi õigesti kokku segasin. Kas ma pole äkki ca 500 krooni (1 kg silikooni, 1 väike purk kõvendit, paar 12-kroonist pintslit, 1/4 purki tolmpeent valget pulbrit, mida mulle müüdi väitega, et annab mahtu ja silikoon ei valgu pindadelt maha ning umbes viiendik süstlatäit sinist värvainet) korstnasse kirjutanud. Loomulikult helistasin oma tavalisele konsultandile skulptuuri alal, R-le, kes loomulikult toru ei võtnud. Ma arvan, et kogu maailm (see on -- kogu Eesti) peale minu on kusagil lõkke ääres. Huvitavas metsatukas riigi teises otsas või mõnel vähekülastataval väikesaarel. Ilmselgelt ei ole rahvusliku tähtpäeva ning riigipüha ignoreerimine hea mõte. Vastupidi -- see on kohutavalt halb mõte. Ilmaasjata pole ma tähistanud igal aastal jõulusid, lihavõtteid, uut aastat, jaanipäeva ning oma sünnipäeva (JA sünnipäevalaupäeva (minu isa poolt ning Võrumaalt pärit traditsioon tähistada perekonna ja/või paari lähema sõbraga sünnipäeva eelõhtut)). Aastal 2007 jätsin sünnipäeva enda vahele ning tegin sel päeval tööd. Võtsin JK-lt kipsvormi ning pakkusin kõigile, kes samal ajal ruumi sattusid, vahuveini ja maasikaid. Ilmselgelt polnud see piisav ning ma ostsin endale teel koju Kristiine keskusest paari kingi.

Silikoon kuivab ning mind vaevab kahtlus, kas ma selle segu esimesel korral piisavalt korralikult läbi segasin.

Mõtlen, kas maja katusel üksinda väikse lõkke teha oleks hea mõte. Tundub, et mitte. Kuidagi hale ja depressiivne oleks, lisaks kostis just väljast tuletõrjesignaal ning siis paar kärgatust. Millegipärast selles järjekorras.

Loen Ekspressi, Delfist kiirabitöötaja jaaniõhtupäevikut ning Facebooki. Panin sinna teate, et jätan jaanipäeva vahele ning sain mitukümmend kommentaari. Mulle tuttavad ja pooltuttavad kinnitasid, et nad teevad seda tihti, kui mitte kogu aeg ning et jaanilaupäev on massipsühhoos ja töörahva joomapüha. Teadlasest laulja (mitte see, kes siin kordi on esinemas käinud) kinnitab, et ta ei pea viimasel ajal ka mitte jõulusid ega uutaastat. Ega ka mitte oma sünnipäeva. Ja et miks peaks midagi organiseeritult tähistama.

Kohe üldse ei veena. Ega ka lohuta.
Minus süveneb veendumus, et kõik olulisemad pühad on kalendrisse paigutatud äärmiselt läbimõeldult ning nende suhtes üleoleku tundmine on tõeliselt kohatu. Minu selleaastane eksperiment ainult kinnitab seda.

Lisaks tähistasin jaanilaupäeva, lugedes raamatupoes läbi, nagu soovitati, kirjandusauhinnale kandideeriva sarimõrvari raamatu.
See oli -- omamoodi huvitav. Interesting. -- nagu öeldakse, kui ei ole nagu midagi eriti head öelda. Mitte just hästi kirjutatud -- aga tõele au andes ka mitte otseselt halvasti. Väga kõnekeelne. Lapsepõlve-nooruse-joodikust ukrainlannast ema-lastekodu-koloonia-esimese vanglakogemuse kirjeldus isegi enamvähem kaasahaarav. Päris kurjategijakarjäär seevastu edasi antud juba hakitumalt ning kindlasti ei kirjeldanud ta neid struktuure piisavalt selgelt ja kontsentreeritult, nii et lõpupoole oli tõsiseid raskusi sündmuste jälgimsega. "Kõrvalt" tulnud ning ühtlasi haridust mitte saanud kirjutajate puhul on tavaline, et enda poolt läbielatut kirjeldatakse ühtlase, kiretu sündmuste reana. Iseenesest ülidramaatilised sündmused on edasi antud neid justkui mitte millekski pidades. Aga võibolla on siinkohal süüdi ka raamatu autori küüniline retsidivistiloomus. Kes ei võta, tõsi küll, talle süüks pandud kõiki kuute tapmist omaks ning väidab ka kahe tema poolt tapetud taksojuhi kohta, et ta kõigest kavatses neid kõigest natuke kägistada ning siis lahti lasta. Ja ta vannub, et taksojuht, kelle ta metsas kinniseotud käte ja jalgadega auku lohistas, siis veel hingas. "Asjad hakkasid viltu minema, me polnud mingid professionaalid". Saatan on see, kes on kõiges süüdi. Samuti ei saa Mosin aru, miks keskaasia kaunitar, kellega tal abieluväline afäär oli, tema perekonda vastsündinud poisi pildiga ahistama tuli. Temal küll selliseid pilusilmi ei ole nagu beebil fotol...
Ja ta pühendab päris palju lehekülgi kirjeldamisele, mida teevad intiimsete kehaosadega sinna süstitud silmatilgad (vangla-kosmeetiline kirurgia), pöördudes oma tüsistuste juurde ikka ja jälle tagasi.
Lühidalt, nõrganärvilistel ja alaealistel ei soovita lugeda. Ega üldse eriti kellelgi.
Aga Mosinat võib lugeda, kui kirjandusse suhtuda samamoodi nagu paljud filmihuvilised kinosse suhtuvad. Kui otsida midagi veidruste territooriumilt ning omamoodi hinnata marginaalsust.


Ah jaa, mõtlesin vahepeal, et lähen Kristiine keskusse, aga mõte seal kärudega järjekordi moodustatavatest inimestest tekitas masendust ning ma läksin hoopis McDonaldsi. Ja ostsin Statoilist kohvi.

Ja enne seda oli õues pikk ja huvitav jutuajamine samas majas resideeruva dokumentalist Õ-ga -- ja ka elu esimene selline (ja üleüldse) vestlus temaga. Kahtlemata päeva aktiva-pool.

Ja järgmisel päeval: silikoon on siiski kuivanud. Samas ei või ma öelda, et selle konkreetse segu hingeelu tunneksin ega ole seetõttu kindel, kas peaksin pronksist kana veel ühe kihiga katma. Igal juhul ei saa ma veel vormi ära võtta -- laos, kust staffi ostsin, öeldi, et "päevakene läheb". Lisaks on kanal klombid -- ma kühveldasin juba hanguma hakkavat silikooni kohtadele, mis tundusid kahtlaselt õhukesed.
Muuseas -- autorõigustega on kõik korras. Ma küsisin Ülo Õuna leselt luba.

Teisipäev, juuni 22, 2010

Kaaskodanikud

*
Troll nr 4, mis liigub Mustamäelt Balti jaama. Noormees musta kapuutsiga pusas räpib. Ta on ümbritsetud mõlemast soost sõpradest, kes moodustavad talle imetleva publiku. Lisaks on tal käes mikrofon, vabandust diktofon, kuhu ta oma teksti tulistab. "Ma olen kõigist parim, sest mul on pohui /---/ Mul on kõigest pohui. Imege mu munni."
Sekkub üldse mitte tigeda olekuga vanatädi, kes kannab kerget suvist kostüümi, umbes anno 1967. Selline vanatädi, kes on säilitanud nii oma noorpõlve figuuri kui garderoobi. Ta koputab räppijale õlale: "Noormees, te olete väga andekas, aga see siin ei ole õige koht. Me ei taha seda kuulata."
Noormees laseb edasi: "See on noor genetarisoon, siin riime loobin. Mul on pohui.." ja jääb siis vait. Teatab siis: "Ma lõpetasin täna üheksanda klassi!" Sekkub tema sõber: "Ja see tüdruk siin sai täna kaheksateist. Võiksite inimesi hoopis õnnitleda. Viinalonksu tahate?"
Kõik lahkuvad samas peatuses.

**
T avamine galeriis/kommuunis Kalamajas. Väga armas on. On vana maja pööning ning siniseks värvitud "lava", kus kõik näitusekülalised üles astuvad. Muusikalised etteasted ja kõned. Näitus koosneb teostest, mida vaadates arvan algul, et T-st on ootamatult saanud abstraktne ekspressionist, kes eelistab väikest formaati ning keskendub faktuuridele. Siis avastan, et tegemist on maalipalettidega.

***
Ootamatu väljasõit üheks päevaks Pärnusse. Z kureeritud näituse avamisele, millest otsustan kirjutada. Näitus on ootamatult värske ja omajagu süüdimatu. P näitus, mida mulle näidatakse mulle enne avamist ning millelt on kolmemõõtmelised objektid veel puudu. Ilus.

****
Ma olen kirjandusahinna zhüriis ja kui ma küsisin, kuidas ma need raamatud kätte saan, mille hulgast peaksin võitja valima, soovitati mul neid raamatupoes sirvida.
Minupoolsele katsele ülejäänud zhürii liikmetega midagi raamatuklubilaadset organiseerida (et kui minul on mõni auhinnale kandideeriv raamat olemas, võiksin seda teistele laenata -- ja vastupidi) ei ole keegi siiani reageerinud.
Muuhulgas kandideerib sellele auhinnale sarimõrvar Jüri Mosina, kes on oma elust raamatu kirjutanud. "Juhan Julm" -- päris absurdne pealkiri, kas pole.
Ühtlasi on mulle kirjutanud sõbranna, kes on samast kurjategijast just kollasest ajakirjandusest lugenud. Sõbranna on ilmselgelt sellest mõttest -- et raamatu lugejad maksavad kaudselt sellele Mosinale ta mõrvade eest tagantjärele palka -- absoluutselt shokeeritud. Ta leiab, et antud raamatu lugemine on täiesti ebamoraalne. Mina omalt poolt katsun seda raamatut kusagilt kätte saada -- aga nagu öeldud, kirjandusauhinna zhürii liikmeks olemine siinkohal eriti ei aita.

Laupäev, juuni 19, 2010

Anarhia!

Olin esimese öö oma uues korteris. *
Hommikul tuli töömees Sergei, kes vahepeal loomulikult midagi teinud pole, ukse taha kolistama. Õnneks on lukk selline, et kui seest kinni panna, siis väljast võtmega sisse ei saa.
Ta oli mu isale helistanud ja lubas põrandaplaadid täna ära panna. Ta on seda lubanud märtsi lõpust saadik nii umbes kakskümmend korda.
Tulin sealt Kotzebue tänavalt ära läbi Balti jaama turu ja tutvusin taaskord oma uue kodukoha ning naabritega. Mitte otseste naabritega, sest see maja, kus elama hakkan, tundub olevat äärmiselt korralik.
Kuna oli laupäeva hommik, siis olid kõik ümbruskonna pool-ja täisasotsiaalid turule tulnud. Pead parandama ja niisama hängima. Ja allahinnatud mahla ostma. Müüjanna nägi välja, nagu tahaks ta pigem oma kodus ja voodis pikali olla ega suutnud peast lihtsaid tehteid sooritada ega tegelikult ka eriti artikuleerida. Tal oli nägu sinikaid täis ja paistes ning ta oli andnud oma parima, et seda meigiga varjata. Parim ei olnud ilmselgelt piisav. Punase paistes näo ja viltuse ninaga mees, ees peegelklaasidega päikeseprillid, kommenteeris: "Ära rohkem peale võta, kukud pikali! Ma olen ise ka kaubanduses töötanud, aga praegu olen ajutiselt joodik! Anna mulle üks mahl!" Mehega oli kaasas silma järgi samas vanuseklassis (tundus, et 30ndate teine pool), aga oluliselt paremini säilinud naisterahvas, kes vaatas teda imetleva pilguga ja itsitas iga sellise repliigi üle.
Siis andsid tooni keskealiste räbaldunud välimusega meeste "gäng", kes kõndisid mõõdetud aeglasel sammul keset tänavat ja vaatasid "shefilt" ümbruskonda. Kellelgi neist polnud esihambaid. Mõtlesin, et sellise attitude`i annab näiteks kunagi legendaarseks punkariks olemini, kelle nime ja kuulsust kunagi kõik teadsid. Praegu olid nad lihtsalt vananevad joodikud. Mulle tuli seda "gängi" vaadates meelde mingi vana vene punklaul: "Maama anarhia, papa..." Mõtlesin kogu tee koju, mis see "papa" oli, kuni tuli meelde: "...paapa geroi Sojuza!" Ema -- anarhia ja isa -- (Nõukogude) Liidu kangelane. Mõtlesin veel, et kogu see punkliikumine on inimkonnale tohutult kahju teinud, pannes õrnas eas ja mõjutatavad inimesed arvama, et lahe on kool pooleli jätta, juua, laamendada ja punkkontsertidel käia. Ja et hari ning neetidega kulunud nahktagi on ühed ülimad väärtused elus. Ja "Fuck da police!". Praeguste mõjukate ajakirjanike olemuslik punktaust on ka põhjus, miks osad surnud rumeenia literaadi sõbrad mu peale nii vihased olid mu kuu aja taguse Delfi arvamusartikli peale -- oma hinges on nad endiselt punkarid, kes usuvad, et politsei on a priori saatanast. "Valetavad, kuradi mendid! Ringkaitse!", võiks võtta kokku nende tänased arutlused, reaktsioonina meedias avaldatud teatele, et antud surmajuhtumi puhul ei leidnud uurimine politseinike töös mingeid vigu ega süüd. Kust ma nende värskeid selleteemalisi arutlusi lugesin -- ikka Facebookist.

* Käisin praegu kõigest pool aega Eestis (ja mitu eelnevat aastat üldse mitte) elava sõbrannaga EKKM-is Eemil Karila näituse avamisel. Sõbranna vaatas inimesi EKKM-i hoovis ja tahtis minema minna. Ta ütles, et tal on tunne, et ta on ikka veel tudeng aastal 1995 ja et midagi pole vahepeal muutunud -- ja et ka inimesed on samad.
Näitusel oli üks hea video ja keldri- ja kõdulõhn tubades.

Kolmapäev, juuni 16, 2010

Alternatiivne majandussüsteem (tööpealkiri)

Ma olen aprilli lõpust saati kirja pannud kõik asjad ja "teenused", mis vahetavad minu ja teiste inimeste vahel omanikku, ilma et asjasse raha segatud oleks. Omamoodi naturaalmajandus. Ma arvan, et teen kogu selle arvepidamise baasil näituse, võibolla siis, kui aasta möödas on. Aga võibolla varem. Korraks tuli pähe, et oleks võinud seda Linnagaleriisse järgmise aasta rahateemaliste näituseprojektide konkursile saata, aga jäin selle mõttega mõnevõrra hiljaks. Allpool on toodud aprilli ja mai aktiva ning passiva, + tähistab seda, mida olen saanud ja - seda, mida olen andnud. Esialgu esinevad inimesed initsiaalidega, nagu siin tavaliselt.
Ja mis puudutab tavapärasemat majandussüsteemi, siis EPl-i fotolavastus meeldis neile niivõrd, et seda soovitati Inimõiguste Keskuse plakatist.
Aga nüüd -- minu alternatiivmajanduslik süsteem. Piloot.

Aprill 2010
- 1 röster, mis kõrvetab saiale Lenini ja Jeesuse portreesid, osa installatsioonist "Holy Toast" (2008), duplikaat (E-le)
+ 5 paari Siidilabori kõrvarõngaid (E-lt)
- 1 paar Siidilabori kõrvarõngaid (M-le)
+ 1 II maailmasõja sõjaväevormist isetehtud korsett (M-lt)

Nagu näha, oli aprillikuus täiuslik tasakaal ning tegelesin otsese vahetustegevusega.

Mai 2010
Tegelilult ma pole neis kriteeriumides nii kindel, kuna selles kuus on üles kirjutatud ka sünnipäevakingid, millest üks on ikka väga konkreetselt ostetud ning kaks vastastikust abistamist, mis on ikka väga elementaarsed... Jätan niisiis mai vahele ja toon järgmiseks näiteks pool juunit.

Juuni 2010
+ 1 kipsist sõrm (J-lt)
- 1 J kipsist sõrm (A-le)
+ 1 voodi, 2pk tähtaja ületanud näkileiba, 1/2 pk kiirkeeduläätsi, 1prk mesilase õietolmu, 1 prk ingverimett, 1pk riisinuudleid, 1prk suhkruasendajat, 2 pk teed, 1 pakisupp, 3 pk kastmekontsentraati (A-lt, kes kolib oma Tallinna korterist asju välja)
+ 1 türgi kohvi kann (selleltsamalt A-lt)
- 1 röster, mis kõrvetab saiadele Che Guevara ja Charles Mansoni portreesid; osa instalallatsioonist "Holy Toast" (2008), duplikaat
+ veel 4 paari kõrvarõngaid ja 1 kaelakee (kõik Siidilabor, E-lt)
- 1 raamat "Draamapunkt" (M-le; M-le kingituseks -- saadud kirjastajalt ning tegelikult peaksin nende eest vist maksma)
- 1 raamat "Draamapunkt" (H-le)
- 1 raamat "Draamapunkt" (K-le)
+ 2 tbl tugevatoimelist valuvaigistit (K-lt)
+ 1 pudel viskit (T-lt)
+ 1 joogatund (2,5 tundi; jätsin salaja maksmata, sest raha ei olnud)

Tegelikult peaksin vist miinusesse ehk siis endapoolse tööna üles märkima ka näiteks Friend_Shipi Eesti-poolse korraldamise ning miks ka mitte kogu selle galeriipidamise. Frind_Shipi mittemateriaalsed plussid olid muuhulgas ühe võimaliku esineja leidmine augustikuisele Global Containerile ja 11 kutset Tallinn 2011 afterpartyle, kus kuulis muuhulgas intrigeerivat sisepoliitilist klatshi (võimalik, et kultuuriline kapital*). Maikuu miinuste hulka kuulub kindlasti "Delfisse" kirjutatud arvamusloo "Politseiriigist ja privaatsest surmast" kaasnenud moraalne kahju, samas ei ole kindel, kas näiteks kutse augustikuisele debüütkirjandusteemalisele seminarile Soomes pole seotud sellega. Ütles ju mind sinna kutsunud tuntud dokumentalist ja kirjutaja IP oma telefonikõnes kohe alguses, et talle meeldivad minu kolumnid...
Lisaks on kogu see idee seotud kindlasti kunstnik KK tööga "Mida rohkem ma töötan, seda vaesem ma olen" --võimalik, et selle paari aasta taguse teose pealkiri on mul valesti meeles, nii et pean KK-le kindlasti selle eest midagi andma.

* Või siis mitte -- sest peost on juba üle kuu aja möödas, aga väidetavat juhtkonna väljavahetamist pole Kultuurikatlas seni (vist?) toimunud.

Esmaspäev, juuni 14, 2010

Stiilisoovitused

Kuna ma jätkuvalt mingil tasandil austan inimesi, kelle elu mõte on stiil:

advancedstyle.blogspot.com

Vanad New Yorgi inimesed, kes on oma väljanägemisse panustanud.

Samuti:
za-um.blogspot.com

Noored Eesti inimesed, kes panustavad olemuslikku stiili. Artiklid ja esseed ja raamatuarvustused. Vabatahtlik ajakirjandus par excellence.

Pühapäev, juuni 13, 2010

Vahekokkuvõte (juuni 2010)

Valik lätlaste täiesti ootamatutest soovidest: kahte paljast meest -- tunni aja pärast! toidukilet pakkimiseks -- kohe! mikrobussi -- kohe! meesvabatahtlikku appi raudlatte tassima, kohe, loomulikult -- kõik vanatahtlikud on paraku noored naised, välja arvatud varakeskealine hispaanlane, kes paraku filmib... Kuidas laeva vett saab? Mõtlesin mitu korda, et mille kuradi pärast nad mulle vähemalt paar päeva varem vajaminevate asjade nimekirja ei saatnud.
Lisaks: kurjad turvamehed, kes nõuavad, et korraks Patarei vangla ruume vaatama läinud väliskunstnikud paneksid endale festivali randmepaelad -- ja sinna lähevad minu kokkulepitud kakskümmend vabapääset ja pärast mida pean neid väiksemate koguste kaupa juurde küsima, et sõbrad-tuttavad, kellele sai lubatud tasuta sissepääsu, viimase ikka saaksid. Ja väravad, mis kell kuus ürituste ajaks kinni pannakse. Õnneks on vabatahtlikud (Tallinn 2011), kes on viimasel minutil valmis sildid ümber tõstma, nii et tee laevani läheb killustikuhunnikute vahelt läbi. Õnneks on see tee ka lühem ning on olemas pidev silmside laevaga.
Nii et kokkuvõttes läks kõik hästi. Kuigi eile hommikul ärgates mõtlesin, et halvemat ilma mere ääres toimuva festivali jaoks on raske välja mõelda -- tuul, vihm ja jahedus. Ja vaadates seda, kuidas J merekaldal kubemest rakette lasi, mõtlesin, et kunagi tundus see mulle lahe. Aga millal? 2004. aasta kevadel Berliinis või 2002. aasta suvel Rakveres? J laulis "Estonia is beautyful!" ja temast käisid üle ühelt lavalt tulev reggae ning teiselt luulet lugev noor vihane tüdruk.
Õhtu lõppes Vabaduse väljaku lähedal lesbibaaris koos T-ga ning mulle tuli meelde, kui mitu korda on minult tellitud homoteemalist arvamusartiklit ja kui mitu korda olen selle tegemata jätnud. On kaks võimalust, kuidas sellele läheneda: kas empaatiliselt tõdeda, et neil inimestel on niivõrd raskem endale sobivat partnerit leida kui ülejäänud populatsioonil. Lisaks, et see inimene muidu sobiks, peab ta oma orientatsioonilt jääma 3% hulka inimkonnast. Sellepärast peavadki näiteks homod üsna valimatult flirtima. Teine lähenemisnurk oleks selline, et mis nad protestivad nende konservatiivide vastu, kes ütlevad, et homoseksualism on haigus. Olgu sellega nõus ja taodelgu puuet ning invaliidsuspensioni. Hundid söönud, lambad terved.
Lisaks on mul kirjutamata ökovastane arvamusartikkel.
Ja selle kohta, mida ma vahepeal tegin -- olin haige (mingi vastik viirus, mis mõjus kopsudele)ja lugesin kodus raamatuid. Tegin Päevalehe lisale Möte homovastasuse vastast fotolavastust. Ja mind kutsuti Soome kirjandusseminarile augustis, millega seoses mind tõlgitakse soome keelde.

Laupäev, juuni 12, 2010

Kirjutasin Delfisse arvamusloo

Sandra Jõgeva: Kurikuulsa sekti õhtune teepidu
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
12. juuni 2010 04:00

LIITU DELFI POMMUUDISEGA LIITU DELFI POMMUUDISEGA
saada sõbrale e-mailiga saada sõbrale e-mailiga
teade toimetajale teade toimetajale
loe kommentaare (44) readComments.title
prindi uudis prindi uudis


sandra jõgeva
Foto: Erakogu


Mailõpu õhtu. Korter mitmekorruselises majas Kopli Pelgulinna poolses otsas.

Korter on väike, piinlikult puhas, eelmiste aastakümnete hõnguga ning seda ilmestab kõikvõimalike eksootiliste objektide kollektsioon — loomanahkadest kuni võõrastelt mandritelt pärit kultusesemeteni. Tuba on täis inimesi — noori ning keskealisi, mehi ja naisi.

Reklaam

Keegi neist ei paista silma ekstravagantsiga ei välimuses ega käitumises. Naised on kenad ning hästi, kuid pigem konservatiivselt riides. Osa noorematest meestest tundub kuuluvat pigem “karvaste” subkultuuri –pikad hobusesabad ning mitu paari kauboisaapaid esikus.

Kõik need inimesed joovad kohvi või teed, söövad rullbiskviiti ning räägivad omavahel sisepoliitikast ja äsja lõppenud Eurovisioonist. Kellele meeldis võitjalaul, kellele mitte, kes eelistas Kreekat ja kellele ei meeldinud üldse mitte miski. Ainus sõpruskonnast mingil määral eristuv tegelane on mustanahaline noormees, kes neid inimesi ning seda tuba pildistab.

Aeg-ajalt liigub inimeselt inimese kätte värviline skeem ja Eurovisooonilt ning muudelt teemadelt põigatakse ikka ja jälle esoteeriliste, kogu maailma ning inimsuhete olemust hõlmavate süsteemide valdkonda.

Ma rõhutasin ekstravagantsi puudumist, sest see õhtunetea party on Eesti kurikuulsaima sekti iganädalane koosviibimine. Te olete neist kindlasti Õhtulehest lugenud ja neid Pealtnägijast näinud.

Arvatavasti tundsite te lugedes ja nähes nende vastu kohest ning tugevat vastumeelsust. Teile tundus, et see reaktsioon tuli teie endi sisimast ega olnud mingilgi määral seotud televisioonis töötavate monteerijate professionaalsete oskuste, taustateksti lugeva saatejuhi hääletooni, suurte ajalehepealkirjade sõnavaliku ega saja muu pisikese, kuid tähendusrikka detailiga, mille kaudu meedia töötab ning meie kõigi teadvuse ja alateadvusega manipuleerib.

Ma valmistan hetkel ette loengusarja Eesti Kunstiakadeemia magistrantidele. Selle üldine teema on meedia, imidž ja staarifenomenid. Idee on kutsuda tudengitega kohtuma inimesed, kes on neile – nagu meile kõigile - meediast tuttavad ning kellele on külge kleebitud mingi silt. Inimesed, kellel on väga tugev imidž, kas siis positiivne või negatiivne.

Kohtudes silmast silma niinimetatud meediafenomenidega ning kuuldes nende versiooni oma imidži tekkest ja arengust, on tudengitel võimalik läbi inimliku kontakti näha meedia toimimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust. Ka ebaõiglust.

Kuulsuste hulgas, keda kavatsen tudengitega kohtuma kutsuda, on nii popstaare-muusikuid, tõsieluseriaalide kangelasi, tuntud kunstnikke ja kirjanikke kui ka inimesi, kes on kuulsad eelkõige selle tõttu, et nad on... kuulsad.

Kui “sektist” lahkume, küsib ameeriklasest fotograaf, kes pildistas seda seltskonda oma suurema, eurooplasi ning nende elukeskkonda dokumenteeriva fotoprojekti osana: “Mille poolest nad kurikuulsad on? See pidi ju olema sekt, ma ootasin rituaale ja loomade ohverdamist...” Olin talle rääkinud oma eelseisvast loenguseeriast ning uhkeldanud, et sain nõusoleku tudengitega kohtuma tulla Eesti kurikuulsaimalt, meedia kaudu igaühele tuttavalt sektiliidrilt. Ameerika fotograaf oli väga huvitatud nende pildistamisest oma projekti jaoks.

“Noh, neid on meedias palju kajastatud kui sekti... Nende kohta kirjutati, et nad tahtsid kunagi Condoleezza Rice`i mõtte jõul tappa.” Näen ameeriklase näost, et mu seletus ei ole just veenev – need inimesed ning nende minu poolt kirjeldatud kohalik meediaimidž ei lähe tema silmis kuidagi kokku.

Koju jõudes avastan oma meilboksist vastuse Diivalt. Ühelt Eesti kuulsaimalt naiselt, kelle imidži lahutamatu koostisosa on rikkus, mis andvat talle absoluutse sõltumatuse teha, mida iganes ta hing ihaldab. Diiva vastuse algus on paljutõotav, samas tõdeb ta kohe, et ilma rahata ta kuhugi loengusse ei tule. Mis suurusjärgus tasu on külalisesinejatele ette nähtud?

Ta on esimene, kes ühekordse loengusse tuleku eest raha küsib. “Kahjuks ei ole võimalik maksta”, alustan ausat vastust, aga siis mõtlen ümber. Jätan asja lahtiseks ning küsin omakorda, milline suurusjärk teda rahuldaks. Mõtlen, et kui summa pole ülesaamatult suur, saab raha koos tudengitega kokku pandud. Ikkagi Diiva – üks Eesti märgilisemaid naisi. Meediafenomen ja superstaar. Ja väga rikas ning sõltumatu, nagu ta paljudes oma ilmselt juba tuhandetest meediaesinemistest rõhutanud on...

Ta küsib kõigest 1500 krooni.

Lõpetuseks teen ühe asja selgeks – mulle meenus, et paar võõrast inimest on mu käest küsinud, kas ma ise kuulun eelkirjeldatud sekti. Või siis “sekti”. Need inimesed olid seda kellegi käest kindla faktina kuulnud.

Vastus on lihtne: ei kuulu. Olen küll selle seltskonna juhtfiguuri ning ideoloogi kutsunud esinema endakorraldatud suuremale kirjanduslikule kohtumisele Kunstikonteineris ning teisel korral Tartu Ülikooli semiootikute kevadkooli, kus rääkisin semiootikast kui parateadusest.

Millegipärast häirib mind mõte sektikuuluja imidžist – isegi kui ma olen oma silmaga näinud, et klassikalisest sektist on asi kaugel. Ju olen ka oma silmaga korduvalt näinud, kui kaugel on meediaimidž tegelikkusest.

Reede, juuni 11, 2010

Mai Söödi kordusetendus kolmapäeval Kunstikonteineris

Kunstikonteiner esitleb:

Mai Sööt
"Ekstaas"

Kordusetendus ja tantsuetendusel baseeruv näitus
kolmapäeval, 16. juunil algusega kl 19.
Helikujundus Hans-Gunter Lock.

Ühtlasi on näitus 16. juunini suletud ning pärast seda avatud 3. juulini.

Ekstaas, mida ihaldan, on puhastav, raviv, ülev minnalaskmismeeleolu ja eneseväljenduslik plahvatus.
Näitusel ja etendusel lähtun enda paastumise eksperimendist ja uurimusest ning kasutan selle vaimseid ja füüsilisi saadusi. Ma ei saanud ilmutust, kuid pikapeale tunnistasin isiklikke tõrkeid ja probleeme kunsti tegemisel ning taasavastasin oma keha. Tantsuetendusega soovin anda väärika lõpu kogu protsessile.
Näitusel on vaadeldav läbitu kunstiline dokumentatsioon uriinist, leivast, kangast, metallist ja videost. Interaktiivse momendina on vaatajal võimalik kokkuleppel määrata oma keemilist hetketervist.
PS! Paastumine võib tekitada eufooriat ja ekstaasi.

Mai Sööt


Kunstikonteineri ülemises galeriis on 3. juulini avatud

Ats Parve
"Come into our room"

Plakat on kohal. Plakat on linnaruumi kõige löövam ja mõjuvam kunstivorm. Plakat tegutseb olevikus ja tulevikus ja jätab mineviku teistele. Plakat on uus ja suhtleb sinuga samas keeles. Ta käib välja oma trumbid ja kohe. Plakat tahab, et sa kohe.
Plakat on linnaruumi kõige kaitsetum ja kiiremini häviv kunstivorm. Plakat käib sama kergelt seinalt maha kui seina peale. Ta elujõud tolmustub linnaõhus kiiresti. Plakat on väga õrn. Plakat on loodud kaduma.
"Come into our room" rekonstrueerib kadunud linnaseinu ja annab plakatile voli löögimehhanismid uuesti tööle rakendada. Võimaluse saavad kolme viimase aasta näituste, etenduste ja pidude plakatid.
"Come into our room" on hommaazh anonüümsele plakatikunstnikule. Tänavad on galerii ja galerii on tänavad. Tulge me tuppa.

Ats Parve


www.artcontainer.ee/

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03

Friend_Ship homme Lennusadamas

Kunstikonteiner esitleb:

Friend_Ship on Skandinaavia ning Baltimaade performance`ikunstnikke ühendav projekt. Laev 12 kunstnikuga, kes on valitud 6 riigist (Läti, Eesti, Soome, Taani, Rootsi, Leedu) seilab 10 päeva Läänemerel marsruudil Riia-Tallinn-Helsinki-Stockholm-Kopenhaagen-Klaipeda-Riia. Igas sadamas toimuvad performance`id, mille korraldamist aitab organiseerida vastava riigi vastuvõtjaorganisatsioon. Tallinnas on selleks Kunstikonteiner Kultuuritehases Polymer. Kogu projekti algataja ja peaorganisaator on Performance Art Union of Latvia ( Gatis Vectirans, Zane Datava ja Zane Matule).
Friend_Shipi eesmärgiks on sadamapiirkonna kreatiivne kasutuselevõtt, koostöö soodustamine erinevate Balti- ja Skandinaaviamaade kunstnike ning kunstikriitikute vahel ja performance`ikunsti aktualiseerimine läbi rahvusvahelise sünergeetilise projekti. Laevareisil osalevad järgmised kunstnikud: Kriss Zilgalvis (LV) ja Kaspars Grosevs (LV), Andrus Joonas (EE) ja Mari Kartau aka Siram (EE), Henrik Vestergaard (DK) ja Christine Fentz (DK), Tara Pattenden (FIN) ja Christina Georgiou (FIN), Iris Smeds (SE) ja Linnea Sjoberg (SE), Benas Šarka (LT) ja Evaldas Jansas (LT).
Tallinnas toimuvad performance`id sel laupäeval, 12. juunil algusega kl 19 Lennusadamas. Tallinnas on Friend_Ship osa muusika-ja kunstifestivalist Patarei Kultuuritolm 2010. Friend_Shipi performance`id ei toimu otseselt festivali territooriumil, nii et ainult nende vaatamiseks piletit ostma ei pea. Lisaks Mari Kartaule ja Andrus Joonasele osalevad eesti kunstnikest Tallinna performance`ites Meeland Sepp ja Taave Tuutma.

Friend_Shipi toetab Nordic Culture Point ning see projekt on aluseks LTV 1 telesarjale Ziemelu Puse.
Friend_Ship on Tallinn 2011 partner.

Lisainfo: Sandra Jõgeva (5543961), Sandra Sirp (56698543)
www.patarei.kalamaja.com
www.friendship.lv
www.performance.lv
www.ziemelupuse.lv

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn

Reede, juuni 04, 2010

Kirjutasin "Sirpi" raamatuarvustuse

Intellektuaalse naise „Seks ja linn”

Sandra Jõgeva 04.06.2010


Üks Maarja Kangro kangelannade olulisemaid sisekonflikte on sotsiaalne, loominguline ja intellektuaalne versus bioloogiline eneseteostus.

Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus” on intellektuaalse naise „Seks ja linn”: rafineeritum, komplitseeritum, kosmopoliitsem (seal ei esine erinevalt viimasest tegelasi, kes pole viimased seitse aastat oma jalga Manhattanilt – vabandust, Tallinna südalinnast – välja tõstnud), fragmentaarsem, jätab otsad lahti, sofistikeeritum – kui kasutada seks-ja-linnalikku anglitsismi. Kuigi, jah, ka nimetatud legendaarse teleseriaali ning raamatu (just sellises järjekorras) tegelased on tegelikult haritud naised – suunatud oli see kultusteos ikkagi iganaisele, kellele tahes meist – piir tõmmati publiku jaoks võib-olla vanuse, aga mitte hariduse, silmaringi või sotsiaalse staatuse kohale. Maarja Kangro on loomulikult elitaarsem. Tema tegelas(t)el – läbi novellikogu on läbivaks peategelaseks esimeses isikus naine (kui välja arvata sci-fi hõnguga „Kunstimuuseumis”) – on Euroopa Liidust saadud stipendiumid ning samast pärit boyfriend’id, kellesse suhtutakse üldiselt leebe ükskõiksusega. Poiss-sõpradega noritakse ajaviiteks tüli („Suhkur”) ning seksitakse samuti ajaviiteks. Nad on pigem fuck buddy’d kui poiss-sõbrad, kui nüüd terminoloogias päris täpne olla.

Maarja Kangro novellide peategelane on rahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silmaringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas. Ta on midagi kirjutanud (seda mainitakse novellides „48 tundi” ning „Impotent ja surm”), vähemalt tõlkinud („Stipendiaat”) või koguni kaasaegne kunstnik („Glabro”), ülejäänud novellides jääb peategelase kultuurivaldkond täpsemalt määratlemata. Kangro tegelaskuju(de)l on piisavalt vaba aega, mille põhjal võiks eeldada vabakutselisust või siis projektipõhist töötamist. Või siis on keskendutud algse „Seksi ja linna” kombel nende moodsate naiste eraelule ja vabale ajale, mitte niivõrd tööle. Kuigi, jah, teatud ametite – eriti just Kangro kirjeldatute puhul – on töö ja (era) elu piir üsnagi hägus. Ärge saage nende „Seksi ja linna” võrdluste pärast minust valesti aru – „Seks ja linn” on väga hea seriaal (ja ka hea raamat) ning Maarja Kangro novellid on samuti väga head.

Võin isegi kõhklematult öelda, et „Ahvid ja solidaarsus” on minu suurim lugemiselamus eesti kirjanduses juba pooleldi läbi saanud 2010. aastal. Kaugelt cool’im kui Mihkel Raua „Sinine on sinu taevas”, kus cool-olemine tundubki jäävat ju põhieesmärgiks. Chuck Palahniuki kombel on Raud kokku kogunud intrigeerivaid fakte, ektreemseid tegelasi ning üksteisesse põimunud, thriller’ina kulmineeruvaid tegevusliine. Jah, Kangro on cool’im kui Mihkel Raud ning ühtlasi tabab transeuroopalikku eksistentsiaalset ängi vähemalt sama hästi kui Tõnu Õnnepalu „Piiririigist” alates. Ja lisaks on Maarja Kangro sotsiaalselt teravam kui Elo Viiding oma „Pühas Maamas”. „Uus”, intrigeeriv autor – poetess, kellest on saanud särav proosakirjutaja. Aga tagasi „Seksi ja linna” juurde.

Teine kohe pähetulev paralleel oleks võib-olla Fay Weldoni mahukas novellikogu pealkirjaga „Kuu Minneapolise kohal” ajast, kui Weldon ei kirjutanud veel „liiga” naistekaid. Samasugused argised, aga teravalt välja joonistatud situatsioonid ning karakterid, mis jäädvustavad teatud ühiskonnaklassi mingis vanuses ning oma ajas ja kohas. Maarja Kangro raamatu puhul siis Eesti Vabariigis ning Euroopas XXI sajandi alguses. Need naised on kolmekümnendates eluaastates täpselt nagu „Seksi ja linna” kangelannad. Ilmeksimatult haritud, edukad ja elukogenud. Moodsa naise kombel valivad, võtavad ja tarbivad nad mehi: „See keha ei ärata minus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, kuid pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on – et mitte nukrutsema jääda ja metsa solvata”.

Nii on kirjeldanud Kangro „Impotendis ja surmas” oma püsikangelannale üsna tüüpilist situatsiooni ja meeleseisundit. Seks ei tundu olevat ülearu oluline asi ega seostu Kangro nais(t)el suurte tunnete ega jalustviiva kirega. See on lihtsalt üks vajadus, mida eneseteadlikult ja isekalt teiste inimeste kehade abil rahuldada. Mingil määral emotsionaalset ja intellektuaalset kontakti kuulub asja juurde, seda nüüd küll. Samas puutub see teema – seks – vägagi otseselt kokku ühe teise vajadusega, mida vähemalt osa Kangro kangelanna(sid) tunneb („48 tundi”, „Päikesereis (repriis)”). Ja see vajadus on laps. Üks nende olulisemaid sisekonflikte on kahtlemata sotsiaalne, loominguline ja intellektuaalne versus bioloogiline eneseteostus, võib-olla isegi inimese ratsionaalne versus instinktidel põhinev alge. Raamatu kaasakiskuvaimas novellis „48 tundi” on peategelane otsustanud rasestuda ja üksikemaks saada, sest: „Loomulikult toetasin ma ka nende naiste otsust, kes ei kavatsenudki last muretseda. Vahepeal mõtlesin ma, kui hea kerge oleks olla ise üks nendest. Aga ma ei olnud”.

Teinud kaasaegse meditsiini abil kindlaks lapse eostamiseks sobivaima aja, on tal kaks ööpäeva aega valida või otsida geneetiliselt sobivaim isakandidaat. Algab filmilikult kaasakiskuv, kuid selle omaduse tõttu mitte mingilgi määral pealiskaudne lugu „jahist” ideaalse mehe järele, keda on tegelikult vaja vaid hetkeks. Telefoninumbrite hulgas sorimisest kuni ekspeditsioonini suvises Tallinna ööelus, igal hetkel isakandidaate kalkuleerides, analüüsides ja mõttes selekteerides. Lugedes võib vaimusilmas näha neljakümmet kaheksat tundi olematul ekraanil järjest väiksemaks tiksumas. Üheaegselt liigutav ja küüniline, samal ajal nii hetkes aktuaalne kui ajastuülene lugu, mis on seotud inimelu bioloogilise ettemääratusega ning piiratud valikuga, mida on selle iseenesest lühikese aja jooksul võimalik kaaluda. Saada laps(ed) või siis mitte on üks neist suurtest otsustest elus, mida ühel hetkel pole enam võimalik ei ringi teha ega ümber mängida. Tahtes oma vabameelsusest hoolimata kirglikult emaks saada, on see meie kaasaegse noore intellektuaalse naise koondkuju, kelle juures pole Kangro individuaalseid omadusi eriti teravalt esile toonud, isegi Eesti patrioot, kriisiolukorras vähemalt.

Vana-Euroopa rahvusliku kitsarinnalisusega kokku põrgates tuleb see filigraanselt esile kogumiku avanovellis „Stipendiaat”. Samasugune kokkupõrge, tõsi küll, mitte natsionalismi, vaid klassivastuolude baasil on teises novellis „Külas”, mille tegevus leiab samuti aset Itaalias ja mille peategelane satub coach surfing’u kaudu talle esteetiliselt ja intellektuaalselt vastuvõetamatute inimeste koju. Järgneb raamatu efektseim, samas hingeminevaim novellikulminatsioon. Ja lõpetuseks üks isiklik transeuroopalik hetk pealtkolmekümneste naistega seoses. Sümpoosion Reykjavíkis. Viis aastat tagasi. Kunst ja uus meedia, ürituse aukülalised ning tähtsaimad külalislektorid on koreograaf Hongkongist ja kehakunstiklassik Austraaliast. Õhtusel üritusel esinevad ka sümpoosionist osavõtjad. Taani performance’i-kunstnik, põhjamaine kaunitar, hüppab publiku ees trampliinil, käes meigikott. Hüppab ja teeb endale samal ajal meiki. Huulepulk liigub rütmiliselt, jättes tema suu ümber midagi seismograafi joone taolist. Ripsmetušš tabab põsesarnu ning otsaesist. Taani naine deklameerib hingeldades: „I am a modern woman. I am single and I have a degree and I have a high position at work. I am a modern woman. I am single and ...”.

Neljapäev, juuni 03, 2010

Mis kasu on südametunnistusest?

Lugesin tänasest Ekspressist mingi ajakirjaniku nädalakirjeldust, kus ühe päeva tipphetkena oli ära märgitud minu "räme paskvill" -- nii ta ütles --surnud rumeenia kirjanikust. Tuletan meelde: kirjutasin Delfisse arvamusloo sisuliselt sellest, et minu meelest pole ilus oma politseijaoskonnas oksesse lämbunud sõbra surma üksikasjadest Õhtulehele rääkida ega surmast meediauudis teha. Eriti kui kadunukese sõbrad on kohalikus meedias mõjuvõimsad persoonid ning teavad väga hästi, kuidas need mehhanismid käivad. Eriti kui surnu oli laiemale üldsusele absoluutselt tundmatu.
Ja ka Facebookis ei tasuks seda meediasse minekut ning "politseiriigi" vastu sõtta minemist planeerida. Sest Facebook pole mitte kellegi tagatuba, vaid avalik meedia, kus sinu näiliselt isiklikke jutuajamisi jälgivad ja kommenteerivad sajad inimesed --sinu "Facebooki" sõbrad, keda sa reaalelus võibolla ei tunnegi. Sealsamas "privaatruumis" kommenteerisid uudist kohe nii Õhtulehe kui Päevalehe ajakirjanik.

Sama ajakirjanik muide, kes oma nädalat Ekspressis kirjeldab, märgib ära ka oma õnnetult surnud sõbra peiedega kaasnenud kolmepäevase joomingu. Jajah, minu peale vihastelt rumeenia literaadi sõpradelt kuulsin, et ta jõi neist kõigist vähem. Kuidas öeldaksegi: pimedate kuningriigis on ühesilmne kuningas.

Ainus asi, mida sellest juhtumist õppisin: mõtle järgi, ega inimesel, kellega seoses sa arvamusartiklit kirjutad, pole mõjuvõimsaid sõpru. Juhul, kui on, mõtle veelkord järele. Ja kui südametunnistus käsib kirjutada, kirjuta siiski.
Kui tundub, et saab ilma, jäta kirjutamata. Voldemar Kuslapi puhul seda igaks juhuks tegin -- "hoidsin oma suu kinni".