Jaanilaupäev 2010 (sisaldab raamatuarvustust)

Jätsin esimest korda mäletatavas elus jaanipäeva vahele. Isegi kahe-või kolmeaastaselt on mul meeles mingisugune linnajaanituli, vist Nõmmel, kuhu mindi jala läbi männimetsa mu ema Raja tänava ateljeest. Väga põnev tundus ja lõke tohutu suur, aga rohkem ei mäleta.
Ma ei teinud mingeid plaane ja otsustasin sel aastal teha tööd. Üksinda. Eeldatavalt tühjas tehases. Alustada oma detsembrikuise näituse tööde teostamisega -- kummalisel kombel tundub see kohutavalt lähedal -- nagu oleks aeg kohe-kohe otsa saamas. Alustada suure tööga suvisel pööripäeval sarnaneb mu ema traditsiooniga iga aasta 1. jaanuaril vähemalt natuke maalida.
Nii. Ja nüüd ma siin olen. Ülo Õuna pronksist kana ("Novell", 1977) on kaetud kalli silikooni mitme kihiga ja ma pole kindel, kas ma selle kaks komponenti ning pigmendi õigesti kokku segasin. Kas ma pole äkki ca 500 krooni (1 kg silikooni, 1 väike purk kõvendit, paar 12-kroonist pintslit, 1/4 purki tolmpeent valget pulbrit, mida mulle müüdi väitega, et annab mahtu ja silikoon ei valgu pindadelt maha ning umbes viiendik süstlatäit sinist värvainet) korstnasse kirjutanud. Loomulikult helistasin oma tavalisele konsultandile skulptuuri alal, R-le, kes loomulikult toru ei võtnud. Ma arvan, et kogu maailm (see on -- kogu Eesti) peale minu on kusagil lõkke ääres. Huvitavas metsatukas riigi teises otsas või mõnel vähekülastataval väikesaarel. Ilmselgelt ei ole rahvusliku tähtpäeva ning riigipüha ignoreerimine hea mõte. Vastupidi -- see on kohutavalt halb mõte. Ilmaasjata pole ma tähistanud igal aastal jõulusid, lihavõtteid, uut aastat, jaanipäeva ning oma sünnipäeva (JA sünnipäevalaupäeva (minu isa poolt ning Võrumaalt pärit traditsioon tähistada perekonna ja/või paari lähema sõbraga sünnipäeva eelõhtut)). Aastal 2007 jätsin sünnipäeva enda vahele ning tegin sel päeval tööd. Võtsin JK-lt kipsvormi ning pakkusin kõigile, kes samal ajal ruumi sattusid, vahuveini ja maasikaid. Ilmselgelt polnud see piisav ning ma ostsin endale teel koju Kristiine keskusest paari kingi.

Silikoon kuivab ning mind vaevab kahtlus, kas ma selle segu esimesel korral piisavalt korralikult läbi segasin.

Mõtlen, kas maja katusel üksinda väikse lõkke teha oleks hea mõte. Tundub, et mitte. Kuidagi hale ja depressiivne oleks, lisaks kostis just väljast tuletõrjesignaal ning siis paar kärgatust. Millegipärast selles järjekorras.

Loen Ekspressi, Delfist kiirabitöötaja jaaniõhtupäevikut ning Facebooki. Panin sinna teate, et jätan jaanipäeva vahele ning sain mitukümmend kommentaari. Mulle tuttavad ja pooltuttavad kinnitasid, et nad teevad seda tihti, kui mitte kogu aeg ning et jaanilaupäev on massipsühhoos ja töörahva joomapüha. Teadlasest laulja (mitte see, kes siin kordi on esinemas käinud) kinnitab, et ta ei pea viimasel ajal ka mitte jõulusid ega uutaastat. Ega ka mitte oma sünnipäeva. Ja et miks peaks midagi organiseeritult tähistama.

Kohe üldse ei veena. Ega ka lohuta.
Minus süveneb veendumus, et kõik olulisemad pühad on kalendrisse paigutatud äärmiselt läbimõeldult ning nende suhtes üleoleku tundmine on tõeliselt kohatu. Minu selleaastane eksperiment ainult kinnitab seda.

Lisaks tähistasin jaanilaupäeva, lugedes raamatupoes läbi, nagu soovitati, kirjandusauhinnale kandideeriva sarimõrvari raamatu.
See oli -- omamoodi huvitav. Interesting. -- nagu öeldakse, kui ei ole nagu midagi eriti head öelda. Mitte just hästi kirjutatud -- aga tõele au andes ka mitte otseselt halvasti. Väga kõnekeelne. Lapsepõlve-nooruse-joodikust ukrainlannast ema-lastekodu-koloonia-esimese vanglakogemuse kirjeldus isegi enamvähem kaasahaarav. Päris kurjategijakarjäär seevastu edasi antud juba hakitumalt ning kindlasti ei kirjeldanud ta neid struktuure piisavalt selgelt ja kontsentreeritult, nii et lõpupoole oli tõsiseid raskusi sündmuste jälgimsega. "Kõrvalt" tulnud ning ühtlasi haridust mitte saanud kirjutajate puhul on tavaline, et enda poolt läbielatut kirjeldatakse ühtlase, kiretu sündmuste reana. Iseenesest ülidramaatilised sündmused on edasi antud neid justkui mitte millekski pidades. Aga võibolla on siinkohal süüdi ka raamatu autori küüniline retsidivistiloomus. Kes ei võta, tõsi küll, talle süüks pandud kõiki kuute tapmist omaks ning väidab ka kahe tema poolt tapetud taksojuhi kohta, et ta kõigest kavatses neid kõigest natuke kägistada ning siis lahti lasta. Ja ta vannub, et taksojuht, kelle ta metsas kinniseotud käte ja jalgadega auku lohistas, siis veel hingas. "Asjad hakkasid viltu minema, me polnud mingid professionaalid". Saatan on see, kes on kõiges süüdi. Samuti ei saa Mosin aru, miks keskaasia kaunitar, kellega tal abieluväline afäär oli, tema perekonda vastsündinud poisi pildiga ahistama tuli. Temal küll selliseid pilusilmi ei ole nagu beebil fotol...
Ja ta pühendab päris palju lehekülgi kirjeldamisele, mida teevad intiimsete kehaosadega sinna süstitud silmatilgad (vangla-kosmeetiline kirurgia), pöördudes oma tüsistuste juurde ikka ja jälle tagasi.
Lühidalt, nõrganärvilistel ja alaealistel ei soovita lugeda. Ega üldse eriti kellelgi.
Aga Mosinat võib lugeda, kui kirjandusse suhtuda samamoodi nagu paljud filmihuvilised kinosse suhtuvad. Kui otsida midagi veidruste territooriumilt ning omamoodi hinnata marginaalsust.


Ah jaa, mõtlesin vahepeal, et lähen Kristiine keskusse, aga mõte seal kärudega järjekordi moodustatavatest inimestest tekitas masendust ning ma läksin hoopis McDonaldsi. Ja ostsin Statoilist kohvi.

Ja enne seda oli õues pikk ja huvitav jutuajamine samas majas resideeruva dokumentalist Õ-ga -- ja ka elu esimene selline (ja üleüldse) vestlus temaga. Kahtlemata päeva aktiva-pool.

Ja järgmisel päeval: silikoon on siiski kuivanud. Samas ei või ma öelda, et selle konkreetse segu hingeelu tunneksin ega ole seetõttu kindel, kas peaksin pronksist kana veel ühe kihiga katma. Igal juhul ei saa ma veel vormi ära võtta -- laos, kust staffi ostsin, öeldi, et "päevakene läheb". Lisaks on kanal klombid -- ma kühveldasin juba hanguma hakkavat silikooni kohtadele, mis tundusid kahtlaselt õhukesed.
Muuseas -- autorõigustega on kõik korras. Ma küsisin Ülo Õuna leselt luba.