Lugesin tänasest Ekspressist mingi ajakirjaniku nädalakirjeldust, kus ühe päeva tipphetkena oli ära märgitud minu "räme paskvill" -- nii ta ütles --surnud rumeenia kirjanikust. Tuletan meelde: kirjutasin Delfisse arvamusloo sisuliselt sellest, et minu meelest pole ilus oma politseijaoskonnas oksesse lämbunud sõbra surma üksikasjadest Õhtulehele rääkida ega surmast meediauudis teha. Eriti kui kadunukese sõbrad on kohalikus meedias mõjuvõimsad persoonid ning teavad väga hästi, kuidas need mehhanismid käivad. Eriti kui surnu oli laiemale üldsusele absoluutselt tundmatu.
Ja ka Facebookis ei tasuks seda meediasse minekut ning "politseiriigi" vastu sõtta minemist planeerida. Sest Facebook pole mitte kellegi tagatuba, vaid avalik meedia, kus sinu näiliselt isiklikke jutuajamisi jälgivad ja kommenteerivad sajad inimesed --sinu "Facebooki" sõbrad, keda sa reaalelus võibolla ei tunnegi. Sealsamas "privaatruumis" kommenteerisid uudist kohe nii Õhtulehe kui Päevalehe ajakirjanik.
Sama ajakirjanik muide, kes oma nädalat Ekspressis kirjeldab, märgib ära ka oma õnnetult surnud sõbra peiedega kaasnenud kolmepäevase joomingu. Jajah, minu peale vihastelt rumeenia literaadi sõpradelt kuulsin, et ta jõi neist kõigist vähem. Kuidas öeldaksegi: pimedate kuningriigis on ühesilmne kuningas.
Ainus asi, mida sellest juhtumist õppisin: mõtle järgi, ega inimesel, kellega seoses sa arvamusartiklit kirjutad, pole mõjuvõimsaid sõpru. Juhul, kui on, mõtle veelkord järele. Ja kui südametunnistus käsib kirjutada, kirjuta siiski.
Kui tundub, et saab ilma, jäta kirjutamata. Voldemar Kuslapi puhul seda igaks juhuks tegin -- "hoidsin oma suu kinni".
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar