Kolmapäev, oktoober 29, 2008

Autentsed märkmed Õpetajate Seminarist

Mu poole pöördub rida eespool istuv keskealine daam. Kergelt juudilike näojoontega ja absoluutselt äratuntav õpetaja-pitser sinna otsa löödud.
"Miks ta sellest räägib?"
Õppejõud, noor mees,täpselt ühe pooltuntud eesti kirjaniku nägu*, on oma psühholoogialoenguga jõudnud punkti, kus ta kirjeldab, kuidas mõttes mõnele ebasoovitavale füüsilisele reaktsioonile keskendumine selle kohe esile kutsub. Näide: käte värisemine. Väga tuttav näide. Loomulikult hakkavad värisema, ise korduvalt sama kogenud. Loeng on jõudnud üsna igavasse staadiumi, sest kõik, mis õppejõud räägib, on enesestmõistetav kui see, et Maa tiirleb ümber Päikese. Ja kui ei ole, puudutab see ainult toimetulemist põhikooli pahade poistega.
"Niimoodi mõtleb ju haige inimene", sosistab eespool mainitud daam. "Miks ma peaksin mõtlema, kas mu käed värisevad? Ma ei mõtle sellele kunagi!" Mida sellise avalduse peale kosta -- proua vaatab mulle takkakiitmist ootavalt otsa. "No siis on teil ju vedanud!", sosistan vastu.
Proua on juba mitu korda mu poole pöördunud -- ma tekitasin temas vist poolehoidu, kui kohustuslikus vestlusringis (teema: õpilaste üle enesekehtestamine põhikoolis) esinesin avaldusega, et vanad füüsilised pedagoogilised võtted, pikad joonlauad ning hernestele põlvitama sundimine, õigustasid end arvatavasti igati. Noor kena inglise keele õpetajanna kurtis sealamas, et tema klassi probleemne õpilane käperdab teda peaaegu iga päev -- ja ta ei saa selle vastu mitte midagi teha. Ropult sõimatakse rutiinselt. Nagu nüüd aru saan, puuduvad tänapäeva õpetajatel igasugused lubatud enesekehtestamisvõtted; leitakse, et isiksusest peaks piisama. Mis omakorda, tundub mulle, on tohutu inimressursside raiskamine. Sellele vaieldakse vastu. "Seda suurem meister peab olema," teatab habemega ajalooõpetaja, aga mainitud proua kinnitab mu jutu peale: "Õige! Teil on absoluutselt õigus!"
Ja siis küsib ta : "On teil siin huvitav? Ärge vastust valjusti välja öelge!"
Raske küsimus. Parajasti räägib noor psühholoogiadoktor grupi moodustumise staadiumidest. Üllatus küll, konflikt on kohe teine neist, millele järgnevad normaliseerumine, toimimine (parim osa) ning siis lõpuks laialiminek, mille puhul peab läbi viima rituaali. Fair enough.
Ja mis puudutab eilse sissekande kangelannat Kati Murutari, siis teel Tartusse ostan bussis lugemiseks naisteajakirja, milles on mainitud autori järjejutt. Seal leidub lause: "Mugav ja muretu ähknühk." Ei seksikirjandusele!
Ja mu keeletoimetaja teeb mulle komplimendi : mul olevat väga puhas tekst. "Kui vastu valgust vaadata, siis pilved peaaegu paistavad läbi." See on nii ülimalt poeetiline, et ma ei saa sellest aru. Aga kõlab hästi.

' Heiti Kender

Teisipäev, oktoober 28, 2008

Seks müüb -- või siis mitte

Vaidlus kirjastajaga. Ma ei taha, et mind müüdaks selle põhimõttega, et seks mu raamatus on põhiline müügiargument -- mis kuradi seks?
Ega meil 20. sajand pole!
Kui ma sellest vihjamisi kirjutangi, siis pigem nagu 19. sajandil -- et tuled kustutakse või midagi.
Loomulikult teen talle selgeks, et ma pole mingi Kati Murutar. Sellest poleks vähimatki kasu. Mõtlen, kas võtta protsent läbimüügist või honorar, aga kui võtta protsent, siis on õrn lootus, et teenid natuke kasumit, endal on võib-olla põnevam, osaled omaoodi kampaanias; samas ei või iial teada, kas sa selle kampaania lõpuks ise ei olegi Kati Murutar. Ilma ise seda üleminekut märkamatagi. Ja märkimisväärset kasumit saamata.
Tegelikult mõtlen selle valiku üle siiamaani.
Ja homme hommikul sõidan väga varajase bussiga Tartusse, et kuidagi elada üle 8-tunnine loeng teemal "Õpetaja kui juht".

Teisipäev, oktoober 21, 2008

Sisters in Mushroom

Nii ütles telefonis eelpoolmainitud tütarlaps, kes on tänase päeva veel voodis. Tuletan meelde : tema on see, kellel on eile kiirabist antud paber, millel diagnoosina kirjas seenemürgitus. Kellele manustati eile veeni kaudu poolteist liitrit füsioloogilist lahust, iiveldusevastast rohtu ja tehti uuringud.
Seen ühendab.
Endal on õrnalt, väga õrnalt kahtlane enesetunne, aga mul on juba ammu kahtlus, et mürgid mulle väga ei mõju. Igasugused tossavad asjad, auruvad asjad (plastik ikka natuke midagi teeb, aga see on ka hardcore), värvid, pihustatavad asjad... Aga ära hõiska enne õhtut.

"Ma ei ole seda öelnud!" "Ma kontrollisin kõik seened üle!"

Millegipärast ei õnnestunud kommentaari endal kommentaaridesse lisada.
Mis puudutab väidetavalt sinu suhu pandud sõnadesse, siis olen just lõpetanud diktofoni lindistatud vestlusringi artikliks vormistamise ning mul on juba selle põhjal selge (mitte et ma seda varem poleks teadnud), kui vähe inimesed registreerivad ära, mida nad öelnud on.
Ühte minutisse mahub peaaegu pool lehekülge teksti. See selleks.

Ja blogi on paratamatult subjektiivne zhanr ning mingeid nõudeid nagu sündmust kajastavale artiklile esitada on naiivne. Samas on kommentaarid alati teretulnud.
Ja mis puudutab seenemürgitust, siis kirjutasin ju, et üks tütarlaps käis eile haiglas, teda raviti ning kinnitati seenemürgituse diagnoos.
Inimlik eksitus.
Enda puhul ei oska öelda, kuna mul oli minimaalselt sümptomeid, arsti juurde minna ei viitsinud ning ma blogisissekandes kirjeldasingi ainult paanikareaktsiooni. Eneseirooniliselt, kusjuures.

Ja ma tegin eile selle sissekande, kuna mitu inimest nõudsid blogile lisa!
Taas kord mõtlen, on seda kõike vaja. Nagu viimasel ajal korduvalt -- sellest ka pikad vahed sissekannetes.

Vastuveenmised ja komplimendid oleksid loomulikult teretulnud.
Aga tõepoolest, on lauseid, mille lugemine või kuulmine väsitab:
1. "Ma ei ole seda öelnud!" (Eri variatsioonides. Loomulikult sa ütlesid seda, üldiselt inimestele teiste öeldud tekst jääb isegi paremini meelde kui enda oma. Muidugi on alati võimalik, et seda tõlgendati valesti, juba läbi mingite eelarvamuste.)
2. "Ma kontrollisin seened ise üle." (Loomulikult sa tegid seda, aga kes on teadlikult mürgiseeni toiduks valmistanud, kui mõrvakatsed välja arvata?)
3. "Ma tagusin oma pead vastu seina -- see on metafoor!"**
4. "Kuidas saab keegi kunsti hinnata?!"
5. "Hea meelega annetaksin selle Vabadussõja monumendi kiiremale valmimisele seal Vabaduse platsil!
Minu vanaisa võitles metsavennana ikkagi eesti riigi heaks ja mina tahaks seda üritust väga toetada!
Kuna eesti riik on vaene ja siis pean õigeks näidata üles väikestki omaalgatusliku toetust meie kultuurile!" **

*inside
** veel rohkem inside

Esmaspäev, oktoober 20, 2008

Väljasõit

"Ega sul mingit kanget rohtu ei ole?"
Seda küsib M, Tartu noorkunstnik.
"Ei, aga üks mu sõber soovitab juua kaks pudelit Sudafedi. Pseudoefedriin. Ainult nohuvastane, mitte see, mida köha puhul võetakse."
"Kust seda saada?"
"Apteegist, loomulikult."
Mõtlen, kas mainida sellesama sõbra teisi soovitusi -- sookailutee (pidi rikuma neerud), üks -kaks Xanaxit enne lahjat alkoholi, midagi oli veel... Lisaks tema rikkalikule teadmistehulgale tavapärasemast valikust.
Aga see Tartu noorkunstnik on, nii palju kui ma temaga kokku puutunud olen, ainult segast ajanud. Samas -- ma olen alati nautinud meditsiiniteemaliste populaarteaduslike teadmistega uhkeldamist.
Mulle tuleb midagi meelde. Sõbra soovitus.
"Selle kogusega võib hauda ka minna. "
"Hauda ma ei taha. Ainult kaugele ära siit!"
Lähemale astub teine noormees, keda ma ei tunne : "Mul on jope taskus üks tsüklodool!"*

See vaikne jutuajamine leiab aset Eestimaa kauges otsas asuva külalisstuudio üritusel. Tegevuskunsti work-shopi kulminatsioon ja kliimaks. Või mitte just päris. Vanem meesterahvas räägib ruuporisse pseudo-hiina keeles ja pistab seda osalejatele nina alla. Aga ainult neile. Kõik siutsuvad püüdlikult. Mõtlen, kas see on nii piinlik, kui mulle tundub, või olen ma väsinud, või peaksin ma olema üleüldiselt empaatilisem, või oli see inglaste work-shop, mida ma lähedalt kõrvalt nägin ja millest kirjutan, tegelikult samasugune, ainult et mina kollektiivse olendina nagu inimene ikka, kes ma viimasega seotud isikuid tunnen, suhtun neisse ja nende tulemusesse ülekohtuselt hästi... Külalisstuudio perenaine siutsub eriti pikalt ja innukalt. Kõik naeravad, välja arvatud paar inimest, kes säilitavad rõhutatult, demonstratiivselt baasilme. Mina ka. Baasilme niisiis.
Olen teadlikult vältinud vanema ameeriklase kõvakaanelise monograafia vaatamist -- ma ei taha tema suhtes eelarvamusi. On, nagu on. Ja sellisena, ilma taustateadmisteta... Mõttetu ja igav tundub -- tüüp naudib ilmselgelt idamaist tüüpi guru rolli, kes inimesed panne kokku taguma ja suuga sahistama paneb. Mingid orientaalse hõnguga instrumendid. Silmasidemed ja õnnetu kirju kana, kellega mingit mängu mängitakse.
E ütleb, et pulmanaljad. Nii see on. Bussi Tartusse tagasiminemiseni on veel tükk aega. Bussijuht küsib, kes on kõige tähtsam ja otsustab, millal minnakse. E ütleb, et tema on ja minnakse kohe. See trikk ebaõnnestub. Aga siis annab külalisstuudio perenaine alla ja teatab, et buss läheb viie minuti pärast. Ta on vist solvunud. Kui üks osalejatest kana kinni hoidis ja sellel jalad alt ära vajuma hakkavad, küsin, miks see lindu piinab. Külalisstuudio perenaine ütleb: "Elu koosneb paljudest faasidest ja ainult üks nendest on piinamine...." Mu kunagine õppejõud Kunstiakadeemia magistratuurist armastas öelda, et tõeline õpetaja võib oma õpilasel pea otsast ka lüüa, kui vaja. Kas just selle laiamise pärast või mingil muul põhjusel, aga mulle käib niisugune zen-egotrippamine palju rohkem närvidele kui selle läänelikum variant. Veel üks Tartu noorkunstnik saadab mulle järele mürgise märkuse, kui sealt lahkume: "Aitäh! Aitäh, et siin nii kaua vastu pidasid!"
Ja kui mul järgmisel päeval Tallinna poole sõitvas bussis süda kergelt pööritama hakkab, tuleb mulle kohe meelde üritusel pakutud seenehautis ning fakt, et seenel käis kogu see välismaalaste kamp... Meditsiinilist nõu pakkuval telefoniliinil (1220) öeldakse, et seenemürgituse tunnused avalduvad tavaliselt varem, aga kunagi ei tea ja soovitatakse erakorralise meditsiini asutusse pöörduda. Esimene arst, kes telefoniliinil vastu võtab, on igasuguste fataalsuste suhtes skeptiline, aga soovitab edaspidi külas pakutavaid metsaseeni vältida -- paljud tegevat nii. Teine arst keeldub mulle kirjeldamast, kuidas see täpselt läheb, juhul kui läks tõesti halvasti ja keegi oli metsast üles korjanud surmavalt mürgise valge või rohelise kärbseseene. Mina unustan varsti kõik ära, aga tütarlaps K käest kuulen täna, et tal oli tõsiselt paha olla ja on edaspidigi. Valud sees ja iiveldus. Veenan teda kohe Mustamäe haiglasse minema, kus tal diagnoositaksegi seenemürgitus (aga midagi väga hullu ei olevat olnud, muidu poleks ta elus)ja pannakse tilguti alla, tehakse uuringud, mille tulemusena selgub, et maks ja neerud ei ole tal kahjustatud ning antakse iiveldusevastast rohtu.
Psühhosomaatika my ass.
Lisaks osalen Tartus näitusel, teen keeltes rääkimise karaoke demonstratsiooni seal, käin loengutes, kus jään magama, vaadates õpetlikku filmi Saksamaa põhihariduskoolisüsteemi uutest väljakutsetest, külastan endise koostööpartneri ja meie ühise klassivenna näitust ning veendun järjest enam suure osa tartlaste koordineerimatuses.
Täna saan Tartu videokunstnikult meili -- ta kavatseb näituse tegemiseks saadud rahast osa Vabadussamba ehitamiseks annetada. Ta vanaisa oli nimelt metsavend.








* Guugeldasin selle asja ja näe, mis välja tuli (autor tundmatu):

Aga ega ma tsüklodooli toimeaine kohta ei tea ise ka mitte halligi. Ametlikult oli tsüklodool antidepressant ja epilepsiaravim ühes isikus. Aga kuidagi tilkus teda psühhoneuroloogiahaigla apteegist välja sellisis kogusis, et ikka arvestatav rahvamass oli mitmeid kordi nädalas uimas nii et vähe pold.

Tsüklodooli “positiivne” omadus oli see, et korralikuks laksuks piisas üsna väikesest kogusest, samas kui letaalne doos oli väga kõrge. Viis tablat tekitas juba kerge saki ja 20 tabla peale olid hallukad garanteeritud. Samas oli tihti juhtumeid, kus neiud-noormehed üritasid end tsüklodooliga ära tappa, aga 100 tablat ei hakanud isegi surnuaia värava poole veel kiskuma. Tuli kiirabi, tegi maoloputuse, siis pandi hullarisse, siis sai hullarist välja, siis võis hakata uuesti tsüklot panema:)

Ma olin üsna pikaajaline tsüklotarvitaja. Lõpetasin 90-dal aastal, sest jäin kodus umbkaifis olles emale vahele ja leidsin, et pole seda jama tarvis, vanemail ilma minutagi muresid küll. Veidi aega olin täiesti ainevaba, kui alkohol välja arvata, siis tiksusin vaikselt kanepi peale.