Teisipäev, oktoober 21, 2008

"Ma ei ole seda öelnud!" "Ma kontrollisin kõik seened üle!"

Millegipärast ei õnnestunud kommentaari endal kommentaaridesse lisada.
Mis puudutab väidetavalt sinu suhu pandud sõnadesse, siis olen just lõpetanud diktofoni lindistatud vestlusringi artikliks vormistamise ning mul on juba selle põhjal selge (mitte et ma seda varem poleks teadnud), kui vähe inimesed registreerivad ära, mida nad öelnud on.
Ühte minutisse mahub peaaegu pool lehekülge teksti. See selleks.

Ja blogi on paratamatult subjektiivne zhanr ning mingeid nõudeid nagu sündmust kajastavale artiklile esitada on naiivne. Samas on kommentaarid alati teretulnud.
Ja mis puudutab seenemürgitust, siis kirjutasin ju, et üks tütarlaps käis eile haiglas, teda raviti ning kinnitati seenemürgituse diagnoos.
Inimlik eksitus.
Enda puhul ei oska öelda, kuna mul oli minimaalselt sümptomeid, arsti juurde minna ei viitsinud ning ma blogisissekandes kirjeldasingi ainult paanikareaktsiooni. Eneseirooniliselt, kusjuures.

Ja ma tegin eile selle sissekande, kuna mitu inimest nõudsid blogile lisa!
Taas kord mõtlen, on seda kõike vaja. Nagu viimasel ajal korduvalt -- sellest ka pikad vahed sissekannetes.

Vastuveenmised ja komplimendid oleksid loomulikult teretulnud.
Aga tõepoolest, on lauseid, mille lugemine või kuulmine väsitab:
1. "Ma ei ole seda öelnud!" (Eri variatsioonides. Loomulikult sa ütlesid seda, üldiselt inimestele teiste öeldud tekst jääb isegi paremini meelde kui enda oma. Muidugi on alati võimalik, et seda tõlgendati valesti, juba läbi mingite eelarvamuste.)
2. "Ma kontrollisin seened ise üle." (Loomulikult sa tegid seda, aga kes on teadlikult mürgiseeni toiduks valmistanud, kui mõrvakatsed välja arvata?)
3. "Ma tagusin oma pead vastu seina -- see on metafoor!"**
4. "Kuidas saab keegi kunsti hinnata?!"
5. "Hea meelega annetaksin selle Vabadussõja monumendi kiiremale valmimisele seal Vabaduse platsil!
Minu vanaisa võitles metsavennana ikkagi eesti riigi heaks ja mina tahaks seda üritust väga toetada!
Kuna eesti riik on vaene ja siis pean õigeks näidata üles väikestki omaalgatusliku toetust meie kultuurile!" **

*inside
** veel rohkem inside

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Blogi on jah subjektiivne zhanr, niiet lase aga edasi. Sellepärast seda ju loengi, aga luba mul siiski antud situatsiooni täpsustada. me kõnelus kana juures nägi välja umbes nii. Sa seisid seal koridoris, keset vahtralehti, näol kummastund ilme, kaedes kana ning adudes, et kanaga hakatakse miskit toimetama. Sa ütlesid midagi sellist, et vaene kana, jätke ometi tema piinamine. Kostsin seepeale midagi sellist, et Sandra, sina oled ju oma perfokates ka loomi kasutanud, ning sul oleks vale praegust olukorda loomapiinamisena tõlgendada. Sa ei kuulnud täpselt mis ma ütlesin (seisin ruumi teises otsas ja tuba oli ka muud müra täis ) ja palusid mul öeldud korrata, kordasin seda, sa ei kuulnud ikka, siis ma lahkusin sest ruumist, sest keegi kutsus mind teise ruumi...
Aga seenevärk...mnjah, seda mürgiseenehautist sõid kõik...miskipärast ei ole kuulda nende kommentaare...juvist on nad kõik läind juba taevastesse seenemetsadesse...

Anonüümne ütles ...

kriitika idiootse tegevuse suhtes, mida viiakse läbi maarajoonides kultuurkapitali rahastamisel, ei ole sugugi mitte õigustamatu. kui kriitikat ei talu, ei maksa vägisi blogisid lugeda, see on ju vabatahtlik, või kuidas?

olen minni ütles ...

:P võin vajadusel oma pead pakule pannes komplimente teha ja vastuveenda. ma ei tea blogindusest suurt midagi aga sind on mugav lugeda. ja tegelikult on ka negatiivsed kommentaarid toredad kuna need (teoreetiliselt) sunnivad/kannustavad sind kuidagi reageerima, Õigustusex pikemalt vastama ja seega ilmuvad uued väljaanded kiiremas tempos ja hingestatumalt. mai tea kas midagi mu jutust aru ka saada on. äge igaljuhul.

Aurora ütles ...

Seentest -- viimast korda. Nagu olen mitu korda öelnud, oli üks tütarlaps kiirabis tilgutite all ja mitu päeva haige.
Ja nagu mulle arstiliinilt öeldi, see, et enamusel polnud viga midagi, ei loe : piisab ühest mürgisest seenest, mis satub kellegi taldrikusse.
Lisa: link seeneteadlase Erast Parmasto artiklile.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=289087

Anonüümne ütles ...

seentest siis veelkord tõesti viimast korda- seened olid hakitud peeneks ja juhus, et kõik need seened antud tütarlapse taldrikule sattusid on seega hämmastav. 10-punkti vise nö! tubli!
aga kunstist maapiirkondades- olen totaalselt nõus, et antud õhtu moodsa kunsti kontekstis oli mõttetu ja arusaamatu. kas peakski eeldama külalistelt, kes sisenevad ruumi, kus grupp isikuid on 48-tundi koos toimetanud, et esimesed saaksid aru mis toimus. ega ikka küll. asja komplitseerib uustulnukaile veel see, et neile ei pakuta ootuspärast performance programmi. mitte midagi millest kinni haarata. totaalne segadus, paanika. põgeneda, ära siit- see on loomulik reaktsioon. isegi toit, mida kohalolnud uustulnukatega jagavad ei rahusta viimaseid, vaid põhjustab neil hoopis mürgitusi. tugevad reaktsioonid. aga aitab siinkohal küll iroonitsemisest seenemürgituse teemadel.

toimunu ei ole arusaadav kaasaegse kunsti kontekstis vaid seda tuleks vaadelda laiemalt. kunst ei ole ainult produkt vaid inimesed, nende ootused ja irritatsioonid, reaktsioonid- see kaadervärk, mis vallandab vägivalda ja paanikat, aga ka armastust ja inimlikkust. tahaksin siinkohal veel märkida, et see vanem "guru" tüüpi ameerika mees, kes kogu asja taga oli, on juba 1970ndatest tembeldatud mustaks lambaks euroopa kunstis. kuidas veel nimetada seda isikut, kes häbitult kritiseerib kunstimaailma (näiteks Documenta 7 (1986) Culture Police), keda on vallandatud ja välja visatud erinevate kunstikõrgkoolide professori kohtadelt, kelle loomingu rahastamisskeemid mõningate kunstiinimeste arvates on segased (sest "guru" ei toitu ainult kultuurifondide rahadest, nagu enamus eurokunstnikke).

ja üleüldse, kaasaegne kunst tohib toimuda ainult linnades ja selle institutsioonides, niiet maakad oma sinisilmsuse ja roosade põskede ning ökotoiduga saagu sellest ometigi aru.

Aurora ütles ...

Ei saa aru, miks see tüüp peaks ise seisma väljapool igasugust kriitikat ja miks kergelt irooniline kirjeldus tema tegevusest sellise pahameeletormi vallandab.