Reede, veebruar 20, 2009

Naabrid (aguliversioon)

Mu vanaemal oli Pärnu agulis maja. Vana-Sauga tänaval. Õigemini pool maja, sest teise poole müüsid tema surnud õe lapsed maha. Mina olin siis 4-5 aastane. Majapoole ostis ära sõjaveteran Mihkel, kes kolis sinna koos oma tütre ja viimase lastega. Kuna kaubaga käis kaasas pool suurest aiast, lahendas Mihkel selle jagamise suhteliselt kreatiivselt ja jõuliselt. Ta pani püsti väga kiiresti ja vist siis, kui vanaema oli kusagil ära, keset aeda võrkaia, mille sisse jäi tema territoorium, mis põhiliselt koosnes õunapuuaiast. Igaks juhuks lisas sõjaveteran võrkaiale okastraadi. Krunt sai poolitatud nii, et meie oleksime pidanud oma aiapoolde sisse minema tänavalt ja ehitama uue värava -- aga seda õnnestus mingite läbirääkimiste kaudu vältida. Mihkel ehitas võrkaiast koridori, muidugi okastraadiga, mida mööda sai päris oma territooriumile minna. Mäletan, et Mihkli lapselapse, endavanuse poisiga, ma millegipärast koos ei mänginud. Tema oli okastraataia sees ja mina väljas.
Samas vanaema majas elas üle linna, või vähemalt üle aguli tuntud lits, keda teati nime all Vana Valge. See viitas üheaegselt nii proua vanusele selleks hetkeks, vesinikblondile juuksevärvile kui tavalisele tariifile, milleks oli pudel Viru Valget. Ta oli tulnud maalt linna pärast sõda noore neiuna ning üürinud mu vanaemalt ja ta õelt toa. Ta jäi sinna peaaegu neljakümneks aastaks. Mäletan seda, et Vana Valget, päris nimega Vellit, ei sallitud eriti. Sest ta juures olid pidevalt lärmakad peod, üks tema lühiajalistest suhetest kukkus pea ees trepist alla ja sai surma ning lisaks tühjendas Velli oma solgipange mu vanaema lillepeenrasse.
Kolmas naabritevaheline tulekolle oli seotud üleaedsetega ning ise kasvama läinud tammega, mis kasvas meie aia ääres. See varjas naabrite peenramaad ning nad käisid öösiti tamme koort kirvega lahti tagumas. Ja valasid puu juurtele soolvett. Lõpuks kuivas puu ära.
Või siiski mitte -- mäletan, et mu vanemad palkasid tippaedniku, kes õpetas puu tüvele sõnniku ja savi segust omamoodi kompresse tegema. Aga naabrite vastu esitasid nad aia tammepoolsele küljele kahemeetrise lattaia.

Natural Born Guru

Helistasin täna õhtul J-le.
Teist korda pooleteist kuu jooksul. Ja üks kord helistas ta mulle ise. Iga kord olid kõned pikad, täis new age/müstilist/esoteerilist/metafoorset viimase aja sündmuste analüüsi. Tegelikult mitte nii väga viimase aja. J tekst oli ühelt poolt lohutu, samas üllatavalt trööstiv.
"Sa ei saa sellest päriselt kunagi lahti. Sa oled verega allkirja andnud. Ega neid nii lihtsalt kätte ei saadagi!". Irvitas, kurat. Väljendid nagu " must energialoom", "egregorid", "Deemonid tõukavad valguse poole, kui sa nendega kaasa ei lähe" -- oleks ma nii viis aastat tagasi teadnud, et võin ka sellises võtmes analüüsi täiesti rahulikult vastu võtta. Sest tegelikult ei ole väljendites vahet ja sügavaist sügavam esoteerika-terminoloogia võib olla kõigest otsetee üldiste, alatikehtivate psühholoogiliste mehhanismide ja korduvate inimsuhete mudelite kirjeldamiseks. Ma ütlesin, et tunnen end tegelikult priviligeeritud positsioonis olevana, et olen näinud midagi live`is ning seestpoolt, millest enamus loevad ajalooraamatutest või vaatavad lääge kontsentraadina seebiooperites. Prantsuse revolutsiooni või loomade farmi instant-versioon. Kurb, seda küll, aga mitte ainult seda. Midagi väikses formaadis, aga täiuslike mudelite suurejoonelisusest. Ja need on tihti võluvamad kui suured asjad. "Päris" asjad. Kuigi -- mis on tegelikult "päris"?
Ja see, et kuni sa asjaga päris ausalt ei tegele, enda jaoks, tuleb see ikka su juurde tagasi.
Aga pärast oli OLULISELT kergem olla. Mis kestab tegelikult siiamaani.

Neljapäev, veebruar 19, 2009

Pealtnägija vs võrdsus, vabadus, vendlus

Nagu mu isa ütles: lugude jutustamise äärmused on ühelt poolt loosung ja teiselt poolt romaan. Ja et mingitest asjadest ei saa loosungites rääkida. Nagu "Comunismo o muerte". Või: "Maha diktatuur!".
Ja et: mingitel teemadel, segu ideoloogiaga lehvitamisest, võimusuhetest, konkurentsist/huvide kokkupõrkest ja teatavatest isiksuseomadustest (millest muust on kõik konfliktid tehtud)pole võimalik paljust rääkida, ilma et mõjuksid -- eelkõige endale, aga suure tõenäosusega teistele veelgi enam -- "Pealtnägija" saatesse sattunud, naabriga tülli läinud agulielanikuna. "Ja siis ta keeras kraani kinni!"-- "Aga tema, ta pani keset aeda okastraadi!" -- "Ta ässitas oma koera mulle kallale!" -- "Ta pani mu kassile mürki!" -- "Ta sihtis mind püssiga!" -- "Ta esitas 30 000 -se arve ja ähvardas inkassoga!"
Ja vist kõigile meeldib end idealistina näha. Vastaspoolt devalveerunud idealistina, või millegi veel hullemana. Sest pikemas perspektiivis on idealisti maine äärmiselt praktiline valik.
Ja umbes kuu aega tagasi lugesin lõpuks Macchiavelli "Valitseja" läbi, mida olin ammu mõelnud antikvariaatidest otsima minna. Üllatus-üllatus -- see on netis üleval, originaaltekst ja tõlge. http://www.hot.ee/maclap/principe/indice.html
Loomulikult ei olnud see universaalne demagoogia käsiraamat või põhjapanev inimloomuse analüüs. Vaid üsna oma aja põhine. Käsiraamat renessansiaja Lõuna-euroopa väikeriigi valitsejale või selleks pürgijale ning natuke ka väikekolonialistile. Ilma illusioonideta inimloomuse suhtes -- oota igaks juhuks teistelt halvimat. "Sest inimesed on halvad ja omaksupüüdlikud" -- seda ütleb ta otse. Parem on olla kardetud kui armastatud. Koonri maine on parem kui heldus, sest viimase latti pikka aega üleval hoida on pea võimatu, iga tagasilangust nähakse ihnsusena ja pankrot tuleb lõpuks niikuinii. Kõik ebapopulaarsust toovad teod -- nagu kohalike ülikute mahalöömine koloniseeritud maal või inimestelt sõjaväebaaside jaoks maa ja majade äravõtmine -- tuleb korda saata võimalikult korraga. Sest viha läheb üle.
Jne.

Pean minema.

Teisipäev, veebruar 17, 2009

Kui ennast guugeldan, siis ma leian igasuguseid asju


Kõigepealt teksti ja siis pilte.
Näiteks see: esimene töö keeltes rääkimise seeriast. Veebruar 2007. Kiwa kureeritud näitus Rael Arteli galeriis.
"Vox Dei".
Sõjaaegne primitiivne raadiovastuvõtja ja imeliselt viletsa kvaliteediga peale jäänud autos Elu Sõna koguduse jumalateenistuse järgselt lindistatud keeltes rääkimine. Mis jäi peale läbi müstiliste raginate ja väga lühidalt, kuigi auto oli Lõuna-Eestist pühapäevasele jumalateenistusele sõitnud usklikke absoluutselt täis. Üks soleeris ja teised laulsid bäkki. Oli kaks "lugu": 1. Jumala ülistamine. 2. Saatana sõitlemine. Oli veider ja mõjus. Aga peale, nagu öeldud, jäi kõigest pool esimest träkki. Nagu M seal näitusel ütles : kõlas nagu kunagi kusagilt leitud võltsitud saviplaadid väidetava Jeesuse häälega.
Paar kuud hiljem sõitsin sinna kaugesse asulasse uue lindistuse järele -- keeltesrääkija elas seal. Koos naise ja seitsme lapsega. Aga see on juba omaette lugu.

Pühapäev, veebruar 15, 2009

Epp Maria

Reedel: workshop firmas PWC. See on I, M mehe kaudu, kes seal nüüd töötab. Firma töötaja Tiit on seal 15 aastat töötanud ja nad tahavad, et Tiidu kolleegid talle koos pildi maaliksid. I soovitas. Mind, see tähendab. Tiidu tööalane juubel on vist tüüpiline kontoripidu. Minu poolt on juhendamine, materjalide ostmine workshopi eelarvest ja peaaegu-aktimodell K, 18 ja ilus ja võtab ka seda asja hingega. K-l on batistist niudevöö ja roosadest nelkidest pärg.

Laupäeval: A sünnipäev tema vanematega. A uues üürikorteris majas linna servas, kus on on parajasti kliendipäev -- idee selles, et äkki keegi ikka ostab mõne korteri seal majas. Käin veiniklaas mööda lahtiste ustega tühju kortereid ja jään selle juurde, et kõige kõrgemal asuv kahekordne katuseterrassiga luksuskorter on parim.
Pärast: filmiõhtu Kesk-Eesti mõisas, mida korraldab mu kunagine kirjanduslik iidol. Kuu aega tagasi sain seal tõelise elamuse, kui nägin, kui pessimistlikult meelestatud olid mõned sinna kohale tulnud suurärimehed. Omamoodi ilmutuslik hetk: võibolla tasub tõesti investeerida sellesse varasse, mida rooste ei söö ja koi ei puutu.

Ja täna: A sünnipäev tema sõpradega. Ma teen cateringi. Nagu ka eile. Kookonelustiil ja loovuskoolitus ja filmiõhtu mõisas -- tunnen end Epp Maria Kokamäe uuema mudelina.

Teisipäev, veebruar 10, 2009

Blondie

Värvisin K juukseid eile õhtul ja täna hommikul kokku kolm korda. L`Oreali värvieemaldusvahendi ning Schwarzkopfi värvidega (Light Blond, Ultra Light Blond), mis ei elimineerinud pärast esimest vahendit ilmunud helekollast üldmuljet. R ütles, et asi on selles, et poes müüdavad värvid on igaks juhuks liiga lahjad tehtud -- et keegi oma juustest ilma ei jääks. Võib olla küll.
Soundtrack: Debbie Harry "Here comes 21st Century"

Üks vaenlane

Natuke on halb tunne sellele "kirjanikule" saadetud meili pärast. Sest ma ju tean: peaaegu mitte kunagi ei saa kedagi panna vastu võtma infot, et ta on teinud midagi halba või isegi keskpärast. Ma mõtlen siinkohal loomingut.

Üks vaenlane juures

Millalgi suhteliselt ammu, võibolla kuu tagasi, aga arvatavasti juba rohkem, viisin kultuurilehte lepingu ära. J, kirjandustoimetaja, ulatas mulle enne sealt lahkumist suureformaadilise fotoalbumi. "Mulle tuli mõte. Kirjuta selle kohta arvustus!" See oli ootamatu, aga meeldiv. Kauplesin tähtaja suhteliselt kaugele, sest sel perioodil oli üsnagi palju muid asju. Ja lugesin raamatu nädala pärast läbi. See oli kallil paberil ja kõvade kaantega, aga sisu ja idee poolest läbinisti mõttetu. Korruptsioon kirjanduses par excellence, mis oli seda hämmastavam, et autor oli suhteliselt noor, peaaegu debütant. Mõtlesin, et kas kirjutada, mida ma teosest arvan (ikkagi esimene tellitud raamatuarvustus sinna lehte), saada uus vaenlane, keda ma isegi ei tunne või siis alternatiivselt olla hea, eetiline inimene ning mitte öelda midagi, kui midagi head öelda pole. Mu parem mina võitis. Toimetaja vastas mu äraütlemisele (ajavaruga enne kokkulepitud tähtaega): "Kirjuta siis millestki muust!"
Ja mulle tundus, et olen lahendanud olukorra diplomaatiliselt ja delikaatselt.
Kuni täna õhtul sain järgmise sisuga meili:

hmm, kuulsin, et sa ei tahtnud teha sirpi arvustust, et mitte järgmist vaenlast leida. põhjendus tundus mulle algul päris naljaks, aga siis leidsin su raamatud ja filmid plogi ja olen nüüd üpris traumeeritud.

et mis värk on? kunstnikud teevad kogu aeg midagi äärmiselt kahtlast ja jäledat, lasevad kristuse võtmes aadrit, põletavad märke, situvad purki jne, hmm.

aga kirjandus peab alati olema kandva narratiiviga ja söödav ja rahvale meeldima. kus on õiglus? miks on dialoog mõtetu? miks hale, kui tegelikult tegin ma kõike sedasama mida keskmine kunstnik... --- portreteerisin tüüpe, ärritasin lugejat, ütlesin midagi jne... kui isegi vorm ei eruta, mis siis üldse erutab?

hm,
k


Tõepoolest, kui isegi läikival paberil populaarsete näitlejate pildid ei eruta, peab inimesega küll midagi tõsist lahti olema.
Äkki on tegemist siiski tõsise publiku alahindamisega?

Igal juhul, rahvahariduslikus mõttes vastasin noore kirjaniku meilile natuke pikemalt (see on: kirjutasin natuke pikemalt lahti, miks ta raamat ikka nii vilets on) ja nüüd on üks vaenlane ikka kindlasti juures. Samas: mul endal ei tuleks pähegi minna tüli norima inimesega, vähemalt võõraga ning distantsilt, kes oleks kirjutanud oma blogis märkme vormis, et talle tundub see, mis ma teen, mõttetu. Ma saaks aru veel, kui ta tuleks mingil peol mulle jaurama, et mida ma ta kohta ütlesin. "Nõrk!", nagu ütleb L.
Võimalik muidugi, et kirjanduses toimub just praegu see, mis kunstis vist juba mõni aeg tagasi -- et ala piirid muutuvad piisavalt laiaks/häguseks ning hindamiskriteeriumid omakorda raskestidefineeritavaks, et kõrvalseisjatele hakkaks tunduma, et äkki on vähemalt kohati tegemist sharlatanlusega. Et ma võiks ise ka midagi sellist teha. Kirjuta sellise raamatu, maalida sellise pildi. Suur pettus. Ja võimalik, et antud kirjanik on oma ala positsiooni languse esimene pääsuke. Omamoodi negatiivne avangardist.

Pühapäev, veebruar 08, 2009

"Seisused"






Näitus koos Kaarel Sammetiga Hobusepea galeriis 2008. a. märtsis.
Fotode autor teadmata.
Tütarlaps, kes esimesel pildil koos Klõsheiko kujuga poseerib, on Triinu Jürves.

Neljapäev, veebruar 05, 2009

"Ökoloogiline paberihunt"




"Ökoloogiline paberihunt saladokumentide hävitamiseks"
Linnupuur, liivahiir, antiikmööbel, Molotov-Ribbentropi pakti koopia
2007
Tehniline abi: Kristjan Sisa
Oli väljas Kunstihoone näitusel "Elamise kunst" 2007. a. kevadel.
Ja nagu näha, kui hoolega vaadata, "Rahu südamesse" fotolt, on osa sellest installatsioonist, hiljem kultuuriliselt recycle`itud -- ja ma kavatsen seda teha veelgi. Kuigi õigupoolest on selle puuri puhul tegu duplikaadiga. Originaaltöö asub siiani La Roche Posay`s Prantsusmaal, kuhu ta peale näitust sealses linnagaleriis lihtsalt jäi. Koos kümnekonna maaliga paberil. Näitus oli 2007.a. sügisel. Seda vist peaks tööõnnetuseks lugema.
Fotod: Jaan Klõsheiko

Kolmapäev, veebruar 04, 2009

"Vox Dei : Karaoke Version"


Koos Elo Masinguga.
Oktoober 2007, Berliin. Open Space`i festival.
Foto: Luz Scherwinski

"Holy Toast"


Jeesuse portree.
Foto: Luz Scherwinski

Alytuse Biennaal


August 2007.
Piknik kohaliku sünagoogi juures.
Alytus on kuurortlinn Leedus.
Mina olen näha ainult siis, kui pildi peale klikkida.

"Rahu südamesse"








29. detsembril 2008.

Fotod: Tõnis Mäeots

"Holy Toast"





Aasta tagasi IN Graafikal. Lisaksin, et see töö on pärast seda käinud Vilniuses, Kaliningradis ning selle duplikaat Moskvas.

Fotod: Katarina Meister

"Rahu südamesse"




29. detsembril 2008
Fotod: Ernest Truely

Mõned fotod vahelduseks / "Draamapunkt"





Novellikogu esitlus 28. novembril.
Fotod: Villem Jahu

Teisipäev, veebruar 03, 2009

"Rock`n`roll!"

Näen V-d üle tüki aja.
Ta 17-aastane boyfriend sai just vanglast välja. Tapmiskatse eest oli seal. Peksis kellegi peaaegu surnuks ja pani siis põlema. M enda põhjendus: "Ta oli loomapiinaja! Põletas kasse". Kuna V elu armastus M kutsus oma kättemaksu objektile ise kiirabi ning see tõepoolest ei surnud, kuigi kiirabiarsti oli öelnud, et selleks oleks piisanud veel ühest ühest jalahoobist näkku või veel kümnest minutist ilma arstiabita, ei olnud ta vanglas kuigi kaua. M on lisaks alaealine ning tal on Aspergeri sündroom, mis tähendab puhaskasu 3000 krooni kuus. Viimane on autismi kerge vorm, mis tähendab antud juhul muu hulgas pidurdamatust -- jalahoobid näkku ning põlema, eks ole. V ning M kinnitavad, et neli kuud vanglas muutis viimast ainult paremaks inimeseks --- vähem egoistlikuks või midagi taolist.
V-l endal on üle kogu selja värske tätoveering -- joonistuslik kompositsioon tema erinevatest imagotest, kõige keskmes V isa portree. V kontseptsioon on lihtne : tema isal on geneetiline ja ravimatu haigus psoriaas, mille tema tütrel võib vallandada seesama tätoveering. Aga kärnad, punetus ja diivalik meik ei lähe teadupärast kokku. V-l vedas -- temaga ei juhtunud esialgu midagi; ainus, mis puudu, on raha, et tätoveering värviliseks muuta. Aga vahepeal on ta tüdinud glamuurist ("Ma tahan teistsuguseid inimesi! Ma tahan päris elu!") ning on koos M-ga avastanud eksvangide kommuuni Pärnus, kellega koos juua. Tal on kaasas märkmed oma viimaste seikluste kohta. "See on nagu loomakari oma hierarhiatega, kes on vanglas kukeks tehtud ja kes mitte...". Illustratsiooniks kirjeldab M oma mõrtsukatest tuttavaid, seda tehes demontreerib ta märkimisväärset karakterite tabamise oskust, parodeerimisandi ning üldist verbaalset võimekust. "Ta on kõige parem inimene! Ta saab kõigest aru... Ta saab aru, kui peas keerama hakkab!", kommenteerib V ning lisab veel: "Rock`n`roll! See on kõige parem elu maailmas... ainult et raha pole kunagi!"
Ta nimetab M-i Nässuks, nad vaatavad üksteist õrnalt ja suudlevad. Bonnie ja Clyde. Sid ja Nancy. Nad laenavad sada krooni ja kaovad. Nad tahavad võimalikult kaua koos olla, enne kui peavad õhtul oma koju minema -- V vanaema juurde ja M vanematekorterisse. Kokkusaamine toimub skuptuuriateljees. Mulle tundub pärast seda, et ma kuulun oma olemuselt väga paigasolevasse, väga karjeristlikku ja väga ratsionaalsesse maailma. Oma eilsete ehituspoekäikude ja neljapäevaks kokku lepitud konsultatsiooniga Estonia teatri parukategijaga. Kas karvu kinnitada mehaaniliselt, liimipüstoli või silikooniga. Rock`n`rolli kohta avaldasin ma oma arvamust ka -- aga seda tellitud raamatuarvustuse raames. Lühidalt kokku võttes -- mulle tundub, et olen selle kümne aastaga, mis ma V-st vanem olen, ikka kuhugi jõudnud. Aga samas on temal omad eelised.