Pühapäev, oktoober 28, 2007

30 minutit kuulsust?

Aurora:

Minust tahetakse teha dokki. M käis kaameraga külas ja filmis, kuidas ma olin rääkiv pea. Pärast nägin materjali, hästi natuke ja ilma helita. Kaamerast. Katkiste päevavalguslampide valgus jättis näole imelikud valged laigud, varjud täiesti ebaloogilised ja harjumatud, ja minusse tunde, et oleksin ikka pidanud huuli värvima. Need mõjusid ootamatute varjude taustal väga heledatena. M ütles, et olen liiga edev, kui seda seletasin.
Teine asi on, et kui tuleb uuesti rääkida teemadel, mis on mõni aeg tagasi põhjalikult läbi mõeldud, läbi kirjutatud ja räägitud, siis on mõnevõrra raske end uuesti samale teemale viia. Häirib eelkõige ennast, et veel mõni kuu tagasi oleksin neis asjus palju võitlusvalmim olnud.
Aga üldine reegel elus, eks ole: seni kuni pole uut hitti kirjutanud, ära virise, kui sul vana mängida palutakse ja selle kohta küsitakse.

Pühapäev, oktoober 21, 2007

Sfääride muusika

Aurora:

Olen tagasi.
Kõik on andeks antud.
Ja rahu Maa peal.

Kolmapäev, oktoober 17, 2007

Juudid ja AIDSis homod

Aurora:

Ma veetsin täna tunde kohalikus juudimuuseumis. Nii kaua, et kohaliku noore kunsti preemia nominentide näitusele ei j6udnudki. Mida peaks sellest 6ppima? Selline muuseum on vist tegelikult mitmes m6ttes sarnane formaat kui tüüpiline kaasaegse kunsti näitus. Jumala paljud zhanrid korduvad -- ruumiinstallatsioon, video, interaktiivsed installatsioonid. Aga eksponeeritud olid nad nii, et enamus väljapandust tekitas huvi -- ma t6epoolest vaatasin asju, mis olid kuulunud holocaustiohvritele, lugesin viimaste elulugusid, nagu ka kuulsate saksa juutide omasid. Proovisin selga harjuski seljakotti, millega ka minu juudist vana-vanaisa mööda Eestit rändas. Kahetsesin, et mul polnud ühtegi 5-sendist, mis oleks spetsiaalses masinas ümber vermitud eduka juudi Mendelssohni mündiks, k6ndisin tuhandete k6lisevate n2gudega ketaste peal holocausti-memoriaalis, kirusin masinat, mis v6ttis mu kaks eurot ega andnud vastu kosher-kummikomme (mis suurep2rane suveniir), et kuradi juudid.Kasutasin hääletamismasinaid, mis oleksid vist näitama pidanud väljapanekust m6jutatud inimeste meelsust : Kas iga praegusel hetkel Saksamaal sündinud inimene peaks saama kodakondsuse (minu vastus: EI), kas mul oleks midagi vastu, kui mu laps abielluks kellegagi väga v66rast kultuurist (JAH), kas Türgi peaks saama Euroopa Liitu (EI).
Suurepärane, täiesti imeline manipulatsioon. Hoone p6hiplaan oli selline, et seal eksis kergesti ära ja mingites kohtades olid tuule6mbuse abil tekitatud heliefektid nagu kahe aasta taguses Venemaa paviljonis Veneetsia biennaalil. Aga v6rratult palju rohkem kollektiivset energiat. Sotsiaalset tellimust. Ja selle tulemusel -- raha.

Ja mulle siin ulualust andev inimene, härrasmehelik keskealine lavastaja, temal on HIV. Ma m6tlen, kui koos köögilaua taga sekti joome, et minust meetri kaugusel, tema naha all ja vere sees, on surmav viirus. Piisaks absurdsest 6nnetusest (ja tema välisukse v6tme ma juba murdsin pooleks) tema vere minu vereringesse sattumisest ja siis peaksin ma ostma üksk6ik kui kallilt pileti järgmisele lennukile Tallinna, minema arsti juurde ja ostma ilma haigekassa soodustuseta ülikalleid ravimeid, mis v6ib-olla nakatumist takistaksid.
Aga ma ei ole üldse paranoiline, erinevalt teistest eesti naistest B-st ja P-st, kellele ma mainisin, et peale A (minu host)on viirus siin ka vähemalt P-l. Nende kerge paanika tuli bumerangina mulle endale tagasi ja ma vaatasin kahtlustava pilguga verist kriimustust M-i kaelal, katkise äärega tassi... A (see viirusekandja) rääkis, et Berliini homokogukonnas on levinud HIV-ist hoolimata edasi elada, nagu poleks midagi juhtunud. Teistele midagi ütlemata. Nii ta märtsis oma eksilt nakkuse saigi.

Esmaspäev, oktoober 15, 2007

Berliin

Aurora:

Miks mulle tundub, et ma ärkan ikka ja jälle samasse 6udusunen2kku? (Ja et ma olen alati ise süüdi.)

Neljapäev, oktoober 11, 2007

Uus ajastu

Aurora:

Mul on nüüd Messenger (seoses uue, parema arvutiga).

Ja ma leidsin perfoka/installatsiooni jaoks täiusliku kodumajapidamise instrumendi, mida KS veel täiuslikumaks teeb. Loodetavasti jõuab homseks valmis.
Ja mul on see disainer-õhtukleit, mida ma juba kuid olen silmas pidanud. Omanik tegi ekstra-allahindlust lisaks tava-alele. See on üleni siidist, nõukogude-lipu-punane ja rohelise triibuga ja pruuni voodriga. Investeering.
Ja üks tütarlaps saatis naisteajakirja jaoks vastused ära viimasel minutil.
Ja millelgi töö-intervjuu taolisel käisin täna hommikul. Järeldus: ma ei taha seda tööd vist , sest see muudab inimesed selliseks, nagu need, kellega kohtusin. Ja nemad ei taha suure tõenäosusega mind. Sest mul puudub ametlik kvalifikatsioon.

Teisipäev, oktoober 09, 2007

Istun kurvalt akna all -- või kuidas see laul oligi

Aurora:

Dzhiisõs. Fakin. Kraist.
Kui te olete andnud lubaduse mingit mõttetut teemat mõnes veel mõttetumas ajakirjas kommenteerida, siis ma loodan teie peale. Arvestan sellega. Sõidan reedel ära. Mul on kiire. Palun saatke oma mõtteavaldused -- teemal : misiganes. Loodan teie peale.

P. S. Olen ikkagi oma rahvuse esindaja. Kade eelkõige. Ärge viige mind eksiteele -- teiste edu TULEB minu arvelt!

Esmaspäev, oktoober 08, 2007

Lõuna-Eesti

Aurora:

Niisiis. Nädalavahetus möödus pildistamise tähe all Trei talus Navi külas Võrumaal.
A-ga koos. Öö vastu pühapäeva veetsime Tartus Lutsu teatrimajas ansambli G (A sõbrad)klubis. Tuntud luuletaja rääkis mulle pikalt, kuidas ta saab autorite ühingust vähemalt 7000 kr iga kuu, kuna on kirjutanud paarile hitile sõnad (võrdluseks: mina saan sealtsamast 500 kr pooles aastas) ja kuidas teda külapoodides ära tuntakse. "Said natuke egotripata." -- "Jah", tuli südamest vastus. Luuletaja oli tegelikult täitsa tore -- sain temaga tuttavaks ühel vahetult enne Ameerikasse-sõitu toimunud peol. Meil, tuleb välja, on ühiseid sõpru.
Nägin Tartu motoklubi "Põletajad" liikmeid, mis tekitas idee -- eesti motoklubi nimi võiks olla "Surmakutsarid".

Ja eile seisin keset Trei talu heinamaad, seljaga oma lapsepõlvemaastike poole, kolmveerandalasti ja käes suur ning raske asi, mis tundus ohtlik. "Vaata kaamerasse!", karjus A. Minule."Minge kaadrist minema!", seda assisteerivatele abivalmis onule ja onunaisele.
Jõudsime hilisõhtul koju, kaasas tohutu kogus õunu, porrulauku, tomateid ja sibulat kummalgi.
Ja kui Mascota mind enne oma surma millegagi nakatas, siis on selle kulg aeglane, leebe ja aktiviseerub iga külmetamisega. Teiste sõnadega : mul on mingi kerge, aga juba nädala kestnud viirus.

Neljapäev, oktoober 04, 2007

Back to reality

Aurora

Lennujaamast lähen otse vanemate juurde, surudes taksos alla impulsi juhiga ameerikalikult lobiseda ("Hey, what s up, how you re doing!"). Mul on jänese matustelt saadud külmetus. Kui millalgi järgmise (2. sept) päeva lõuna ajal üles ärkan, on telefonis vastamata kõne. Keegi Tartust, kes on juba augustis mulle kutse saatnud. Näitusele, mis toimub novembris avatavas Tartu uues (nr 2 siis?) pilvelõhkujas, kataloog on ja rahaline auhind esimesele kohale. Teema : eesti maastik.
Mul tuleb idee, mis mulle endale tõesti meeldib. Ka A-le, kes seda täiendab ning lepime kokku Lõuna-Eesti reisi nädalavahetuseks. Jagame pooleks nii kulud kui võimaliku preemia.

Helistab naisteajakirja peatoimetaja. Artiklid nende seksieri jaoks.
Järgmisel päeval (3. sept)jõuan napilt viia oma kaks tööd Berliini suunduva auto peale. Otsin ühte oma tööd kolmveerand tundi ateljeest.
Käin linnas, kohtun H-ga. vaatan näituseid -- mitte midagi erilist. Tegelen laupäevase pildistamise ettevalmistamisega. Tänaval näen R-i, kellel on samal päeval näituse avamine. Minimalistlik, naljakas ja väga vähe inimesi. Aftekas on Levikas ja siis kommuunis.
A ostab mulle uued saapad, kuna neil, mis jalas on, tuleb tald lahti. Kingapoes saan kultuurishoki. Proovin jalga mingi nelikümmend paari, tahan midagi, mis oleks nahast, maksaks mitte väga palju üle tuhande ja võiks ka kuidagiviisi kantav olla ja miskitmoodi välja näha. Silme ette löövad NYCi valik ja hinnad ja väga valus on. Müüjale käin ma ilmselgelt närvidele, ta ütleb kohe alustuseks, et nii odava raha eest (kuni 1100!) midagi nahast on nõuda raske. Millal see juhtus, et enamvähem kenad jalanõud maksavad alates 2700-st? Silme ees hõljuvad kingad ja saapad, mis tundusid Ameerikas mõttetult kallid. 10 dollarit, 49. Nahast. Efektsed. Lõpuks leian midagi hinnapiirangu ülemisest skaalast, nahast, kantavad ja enam-vähem ilusad. Üdini neutraalsed, seda küll.

Täna tegelen näitusevideoga. Praegu. Ja Ameerika materjalide ümbervõtmisega. Kohtun I-ga.

Esmaspäev, oktoober 01, 2007

Siit igavikku

Aurora:

C perfokas toimub suure roosast riidest kasti sees, mis on installeeritud keset galeriid sammaste vahele. Kasti keskel on ümmargune laud, asetatud otse laes oleva kaamera alla, mis näitab publikule mustvalgest telekast pilti. Roosa kasti sisse esialgu keegi ei näe. Seal oleme: K, R, L ja mina, K ja R värvitud valgeks, L ja mina mustaks. Meie vasakud käed on laual. Enne sreitame üksteist kaamera all. (See on see võte, kanda enne inimesele õli ja siis spreid, ma ei tea, et viimast peab pihustama paarikümne sentimeetri kauguselt, muidu ajab spreivool värvi maha. L-l on jalad värvimata, ainult ülakeha, mina olen üleni must, oma jalgu katan ma värviga samuti liiga lähedalt. Järgneb mürgitus, aga ainult L-l.)
Väljaspool kasti mängib must mees saksofoni, ma kohtusin eelmise õhtu peol küll ka musta gospel-lauljaga, kes tahtis meie perfokas osaleda ja kes oleks võinud laulda, käsi väristada ja "Appreciation!" teha, aga paraku ei ilmu tütarlaps kokkulepitud ajal kohale.
Siis toob V külmkapist küüliku. See jääb kaadri ja ka laua keskele, meie käte vahele. Ja siis valab V kuuma parafiini peale, nii et küülik jääb kaetuks ja tuline vedelik voolab ka meie sõrmedele, kleepides need laua külge. Kohati on see taluvuse piiril valus, samas ville ei jäta.... inimesed näevad küll äärmiselt kannatavad välja, eriti L. Siis lõikab V boksi noaga lahti, me istuma publiku silme all veel natuke aega, siis tõusevad K ja L, et L saaks voodisse heita ja K tema jalataldadele vastavalt Cnopt ja Rock N Roll tätoveerida oma uue aparaadiga. R hakkab Eesti rahvustoitu karrikartuleid tegema ja mina lähen lihtsalt dushshi alla.
Pärast peol räägin muuhulgas kohaliku juudist kriitikuga, kes väidab, et ei saanud toimuvast absoluutselt aru ning Filipiinidelt pärit naiskunstnikuga. Viimane küsib, kuidas me looma tapsime. Kui pidu on sisuliselt läbi kell kolm öösel, tellib J, galerist, takso. Kolmekesi, M ja mina ka, sõidame Hudsoni jõe äärde. Küülik on pappkastis, millega ta poest tõin, mis on täis ka parafiinitükke. Kile ümber teibitud. Pean jõeäärsetel kividel ingliskeelse matusekõne ("It was a finest represantiteve of it`s species I have ever met. It had a short but fulfilling life with a true meaning.....etc") ja viskan karbi vette. See ei lähegi põhja, vaid hulbib vooluga kaasa. M ütleb, et ookeni poole suundub see jõgi. Taustaks on Manhattani siluett, täiskuu, tulede kuma jõeveel ja kõrvalkivil amelev paarike. Mina nutan vist paarkümmend minutit järjest. Millal ma enne seda nutsin, ei mäletagi.
Siis läheme tagasi galeriise. J ostab mult ühe näitusel olnud väikse foto ja maksab rohkem, kui küsisin. Ja annab taksoraha. Hommikul vaatan, et rahakotis on oluliselt rohkem raha kui varem.
See kulub ära, sest kui olen järgmisel päeval oma asjad kokku pakkinud ning C-ga intervjuu teinud, avastan, et kell polegi üks, vaid hoopis kümme minutit kaks läbi. F ütleb, et kell neli väljuvale rahvusvahelisele lennule jõudmine on võimatu. Ometi see nii pole.
L-l on spreivärvist mürgitus, V ütleb, et kuna mina selle idee, inimesed kostüümide asemel üle värvida, seekord välja käisin, oli ta kartnud, et me ära sureme. Mulle tegelikult karmanaljad enam üldse ei meeldi. L oksendab, tal on külmavärinad ja palavikutunne koos peavaluga. Mina ei tunne midagi. Sündmustest ette rutates -- lennukis tellin Becherovkat ja punast veini ning paari tunni pärast hakkab ka mul halb. Kõik kohad valutavad, eriti intensiivselt pea ja süda on paha.

Ja nüüd olen tagasi ja mõtlen, et peaks New Yorgi loomakaitseorganisatsiooni kontaktid otsima, et neile see neetud loomapood üles anda. Muuseas -- kui mainisin kellelegi, et "meil Euroopas" koeri ei kastreerita, küsiti mult, kas olen loomaõiguste aktivist...

Kõik, mis vahepeal toimus, tundub ebareaalne.