Teisipäev, juuli 31, 2007

Mul ei ole elu....

Aurora:

Võib järeldada faktist, et ma just nüüd, viis minutit tagasi, liitusin Orkutis community`iga "Kristiina Ehin, see ka mõni poeet." (Siiralt kusjuures. Teine liige on seal Kivisildnik.)
Ja lugesin Jaan Kaplinski blogi. Ma ei ole selle tüübi fenomenist siiani aru saanud.... et okei, ta on kuuekümnendate põlvkonna ideoloog ja miskitpidi guru, aga mis alustel...Mitte ei saa aru. Näitlikke mõtteavaldusi vanahärralt:

"Kes räägib ruulimisest, pauerist, pointist, kellele muusika on kuul ja kelle fotoajakiri kannab nime "Cheese"."

"Üks pihtimus: Ma otsin inimest. Inimesi, kes mõtleksid ja tunneksid nagu mina. Kellele meeldiksid, keda huvitaksid samad asjad kui minule ja kellele oleksid vastumeelsed samad asjad mis mulle. Eks ikka kipub meid ühendama ühine vastumeelsus. Siis loetlen asju, mis mulle aktiivselt ei meeldi: kommertsialiseeritud sport ja meelelahutustööstus oma staaridega, seltskonnaajakirjad (Kroonika jt), kriitpaberil reklaamilehed, reklaam üldse, astroloogia, UFOd, antisemitism, valglinnastumine, autokultus, šovinism (ka eesti oma), russofoobia, homofoobia, sundmuusika poodides ja mujal, inimeste jaotamine edukateks ja luuseriteks, luteri kiriku püüd riigis moraalse juhi rolli mängida, poliitikute ja ärimeeste flirt religiooniga, usk Kuradi olemasolusse (usk Jumalasse mind ei ärrita)"

"Eesti vajab hädasti tugevat tarbijaliikumist. Praegu teevad tootjad ja müüjad suuresti seda, mis neile kasulik. Õlut müüakse liitristes ja paariliitristes pudelites, ka kanget õlut. See on rahva mini-genotsiid ja annab psühhiaatritele palju tööd juurde. Leiba müüakse suurtes pakkides, nii et osa läheb hallitama. Mis vaesele noorele pere-emale või pensionärile on tõsine kaotus. Tarbijad peavad organiseeruma ja hakkama pakkujaid korrale kutsuma"

Teisipäev, juuli 17, 2007

1976

Aurora:

Sain 31 aastat vanaks. Valasin kipsi. Elu esimene sünnipäev, mida ma "ei pea", vist.

Esmaspäev, juuli 16, 2007

Vali elu

Aurora:

Täna : midagi tõeliselt asjalikku üle tüki aja. Konkreetselt, uue asja alustamine füüsilisel kujul, kuigi täna tegelesime kõigest tehniliste katsetustega. Aga siiski midagi. Eriti, kuna homme jätkame. Lisaks: paar uut, loodetavasti toimivat ideed, mis puudutavaid erinevaid asju.
Tõeliselt mitte-asjalik ja süüdimatu Lõuna-Eesti reis (näide 1: vastu õhtut Obinitsa järve äärde hääletamine, ilma mingi ööbimisvariandita seal, vihma kätte jäämine ja ööbimine kohalikus tsässona-nimelises puust pühakojas -- ilgelt külm oli, kuna põrandalaudade vahelt puhus tuul; näide 2: kohtumine sealsamas, kohalikus galeriis Tartu legendaarse looma-nimelise luuletajaga; näide 3: minu reisiriietus, mille juurde kuulusid võrksukad ja kontsaga kingad, mis pärast tagasijõudmist lendasid prügikasti) koos depressiivse ja paraproletaarse kaaslasega (näitlik ja korduv mõtteavaldus: "Ma tahan endale uut elu!") tasus mingil imelisel kombel ära.
See lause tuli nüüd nagu mingi vaese mehe Jaan Kross. Aga loodetavasti oli arusaadav.
Igal juhul -- õppisin natuke tundma Lõuna-Eesti etno-baasilist subkultuuri. Olen vastavast muusikast saanud suurema doosi kui kogu oma varasema elu jooksul kokku . Jah, kui Tartust lõuna poole hääletada, siis suurima tõenäosusega võtab su peale kas särasilmne etnohuviline teoloog, kes sõidab rahvapärimusi koguma ja omasuguste kokkutulekule või lihtsalt kohalik, kes teeb vahepeatuse metsatalus, kus elab tema külalislahke setu memmest ämm. Armas. Ja Tartu luuletaja, tema rääkis enamasti võru ja setu keele segus, mis tihti küll kirjakeelele üle läks ja mida ta siis "õigeks" parandas. Umbes nii : "Venelased....vinnelasõ."
Piinlik küll, aga samas õpetlik --- ma elasin läbi isegi umbes poolepäevase eskapistliku läheks-maale-elama-hoo. Mõtlesin isegi, milline võiks olla mu talu (!) nishsh. Lohutuseks: see staadium on läbitud enamusel mu samavanadel keskklassi sõpradel. Ja tavaliselt pikemalt kui paar päeva.
Ja kõige selle taustal tundus üleeile õhtul koos saksa homodega kohalikes (st juba Tallinna) homoklubides väga tore. Üle väga hulga aja.


Spontaanne lõpp sellele sissekandele, mõtlesin, mis blogisid ma ise loen.
1. tuttavate omad (3 erinevat)/ pidevalt
2. üks tibi / harva
3. üks keskealine, vaimukas filoloog Tartust (ma tean, see ei kõla huvitavalt, aga ometi on, ausalt...)/harva
4. Inno ja Irja (hiljutine leid )
5. Ameerikas elav eesti naine, kes kirjeldab üsna kohutavas eesti keeles, kuidas ta 7-aastane tütar ajuvähki sureb (väga hiljutine leid; jah, ma tean, et see on omajagu perversne).

Teisipäev, juuli 03, 2007

Inimorjusest

Aurora:

Pühendusega E-le.

Minu usk sellesse, et inimese orjastamine teise inimese poolt on kõige hirmsam asi üldse (vaata ka: standardarusaamad; vaata ka: kõikvõimalikud Fair Trade*- kampaaniad), on viimase pooleteise aasta jooksul tükkideks murenenud. Või mis, minu usk demokraatiasse ja atomaarsesse ühiskonnamudelisse samuti.
Või mida ma peaksin arvama, kui minu telefoninumbri on minu vahepealse tegevusega seoses kelleltki sadomasosubkultuuri esindajalt** saanud inimene, kes tahab minuga kokku saada ja rääkida. Olin nõus -- see oli märtsis või aprillis. Kohtusin avalikus paigas , kus tuttavaid kohata on suhteliselt võimatu (kesklinna kasiinos***), 33-aastase mehega. Ta oli üsna sümpaatne. Ehitusfirma omanik. Lühidalt kokku võttes --- Tema Elu Lugu . Ta kinnitas, et tal oli olnud koolis lahtine pea, aga ta jättis kooli pooleli, sest igas mõttes iseseisev oli ta olnud väga noorest east saadik. Ta elas maal ja ta ema oli lüpsja, kes läks väga vara tööle ja tuli töölt, kui poeg pidi juba koolist tagasi olema. Aga poeg kasutas võimalust ja kooli ei läinudki. Vaid läks tööle. Karja. Teenis 300 rubla kuus ja sai endaga suurepäraselt hakkama. Hiljem läks ehitajaks ja nüüd on tal oma firma. On tegelenud ka metsavargusega. Aga, nagu ta ütles, tahaks ta tegelikult olla ori. Ideaalis elaks ta maamajapidamises ja talle leitaks pidevalt tööd, samas vastutaks perenaine, õigemini pererahvas tema eest nagu orjandusliku korra ajal kunagi . Ta oli sellisele kokkuleppele peaagu et jõudnud ühe jõuka kesklassi koduperenaisega, loomulikult domineerimiskalduvustega indiviidiga. Paraku hakkas naine põdema, ei julgenud oma mehele ja lastele asjast rääkida ja kaup jäig katki. Sain aru, et endale päris-perenaise leidmine ei ole hoopiski lihtne. Ka meie ei jõudnud kokkuleppele. Sest ta tahtis täielikku orjust, mis oleks samas minule delegeerinud 100% vastutust. Ütleks nii, et koeraomanikuks hakkamine pole sellega võrreldes mitte midagi. Tüüp tsiteeris Freudi (ta hääldas seda küll täpselt nagu kirjutatakse) ja oli uurinud oma fetishiga seonduvat subkultuuri internetifoorumite kaudu. Saksamaal olevat palju inimesi, kes on kogu oma vara kirjutanud oma käskija või käskijanna nimele ja pühenduvadki nende teenimisele. Kuulsin, et alluvaid naisi on tegelikult rohkem kui alluvaid mehi. Seda fetishi-tasandil. Pean ütlema, et pakkumises oli midagi ahvatlevat, samas hirmutavat vastutust ja seotust. Kui sul oleks sõna otseses mõttes jalge ees roomamas või kuhugi kinni seotud üks inimene, kes tahab käske ja alandusi , tähelepanu ja seda lakkamatult, siis oleks see ju mitmes mõttes ülimalt ahistav. Või on see kõige loomulikum seisund, arvestades inimkonna tuhandeid aastaid kestnud ajalugu ja teenistusvalmi orjaga, kelle peale võib end iga hetk välja elada (ja kes seda naudibki ja mitte vähe), peaks igaüks ruttu ära harjuma? Eks ta ole, orjandusliku korra ülipikk ajalugu. Äkki olid lõunaosariikide vabakslastud orjad nagu tänavaleheidetud kodukoerad? Äkki nad igatsesid oma elu lõpuni tujuka valge käskijanna järele, kes oli kauge, puutumatu ja ettearvamatu? Võib-olla nad mõtlesid tema peale, elades ise hurtsikus oma neegrinaise ja karja mustade jõnglastega? Võib-olla ma peaksin selle suurepärase pakkumise üle veel järele mõtlema?

Teine ori-fantasöör oli natuke noorem ja oleks olnud päris kena, kui tema suurtes pruunides silmades poleks olnud see ütlemata alandlik, pahandust teinud koera pilk. Temagi tahtis olla ori. Selline tubane ori, kes koristab, peseb põrandaid ja riideid. Ta kurtis, et tema senised käskijannad polnud asjale üldse pihta saanud ega suutnud vaadata, kuidas ta üksinda tööd teeb ning hakkasid ka ise kraamima. See oli rikkunud kogu mängu ilu....

Kolmas tahtis põhimõtteliselt sama -- alluda, seda eelkõige. Ma olen teda kaks korda autojuhina kasutanud. Ta pani ülikonna selga, tegi autoukse lahti, vastas ainult siis kui küsiti ning viis mu koos sõbrannaga piknikule linnast välja ja teenindas. Ja järgmisel päeval viis ta mind Rabarockile ära.





* Sellega seoses meenub, et ma oleks pannud kerjamisperfoka nimeks Fair Trade, mitte Fair Deal, aga ma ajasin lihtsalt kaks sõna segamini. Ma mõtlesin pealkirjas anda viite kõigile teadaolevalele mõistele. Aga see selleks.
** See on siin Eestis täiesti olemas. Internetifoorumid, kokkusaamised kord kuus. Ja seltskonnad, kes rendivad metskonnamajakesi nädalalõppudeks, et anduda oma piitsutamis-või vitsaorgiatele -- mulle on kõigest sellest räägitud.
*** Tüüp õpetas mulle, kuidas kasiinos mängida nii, et võidad natuke, aga pidevalt. Ma pole seda veel proovinud. Kõik inimesed, kellele olen meetodit tutvustanud, on öelnud, et see on täielik jama ja sõltuvuse kindel algus. Ma ise pole selles nii kindel.