Laupäev, juuni 30, 2012

Great cosmic jokes

Mis on tõenäolisus, et Kaunase kultuuritehases Fluxus Ministerija kaduma läinud kilekotike 50 latiga tuleb ootamatult välja keset Kunstikonteineri ühisateljee põrandat? Seal Kaunases otsisin läbi kogu ruumi, kus elasime, oma kotid ja taskud ning isegi prügikasti. Oleks ma teadnud, et 50 lati eest saab Kristiine keskuse rahavahetuses kõigest 13.80...

Või selle asja tõenäosus, et kui tahan Ptarmigani ühte saali üürida, seda keskmist ja jumaliku rõduga otse linnamüüri kohal, Londonis olulise muusikaauhinna võitnud E üllatusvastuvõtu jaoks... ei ole see võimalik, sest Ptarmiganis toimub samal ajal .... kontaktimprovisatsioonikursus?

29. juuni, päeva teine pool

KUMU. Sõbrapilet E-lt, Tõnis Vindi näituse kuraatorilt. Saan tasuta kogu KUMU ekspositsiooni vaadelda, mida ma pole ikka väga kaua teinud. TV näitus mõjub hästi. Esteetiline. Vana kohati udune läti telefilm kirivöödest kõiges müstilisi seoseid ja universaalseid sümboleid leidva noore TV-ga tuletab omajagu meelde "Maagide kooli".
Oma isaga telefonis rääkides jõuan järeldusele, et kui minu vanemad tegid -- jõhkralt üldistades --30 pilti, millest 27 müüsid maha, 2 jäi endale ning 1 jõudis muuseumi, siis TV tootis kõigest 3 pilti, millest 2 jäid endale ja 1 muuseumile. Ülejäänud aja mõjutas ta otse inimesi, olles neile guru. Samas kui mu vanemete pildid üle maailma, inimeste kodudes, mõjutavad neid kaudselt ka. Jõuame mu isaga kokkuleppele, et üks ei ole parem kui teine.
Aga seda pean ka tunnistama, et pärast TV näitust mõjuvad püsiekspositsioonis olevad sotsrealistlikud maalid uskumatult värskelt, samas modernistlikud vormiotsingud väga tüütult. Hästi mõjuvad veel Rein Tammik, Ludmilla Siim ning Ando Kesküla.
Ja ma olen alati uskunud, et kunsti vastu võttes tuleb usaldada oma intuitsiooni ja spontaanseid otsuseid. Mõjub või ei mõju.

Kokkusaamine vana sõbrannaga, doktoritööga lõpusirgel oleva sotsiaalteadlasega. Kahe lapse ema. Tundub väsinud. Räägime karjääri ja elu puudutavatest valikutest. Ta soovitab mul mitte lastesaamisest artikli kirjutada.

Viin Kulkasse lepingu.
E-le tema poodi laenatud raamatu tagasi.

K avamine Metropolis.
Saan K elukaaslaselt I-lt mingi vidina, mis tekitab mu koju uuesti inetrneti, kuigi ma arvet pole maksnud. Ma ei tea selle vidina nime. Kast kahe sarvekesega on.

Koju.


29. juuni, päeva esimene pool

Ärkasin vara, nagu suvel tavaliselt. Mõtlesin, et teeks selle Polymeri aasta tegevusaruande ära, mille T-le täna saata lubasin. Teadupärast mul kodus Leedust tagasi tulemise järel netti pole -- maksmata arve pärast.
Mõtlesin, et huvitav, mis koht on Tallinnas lahti, kus on wifi. Kummalisel kombel avatakse enamus kohvikuid kl 10, Kalamaja raamatukogu aga alles 11. F-hoone kl 10, Boheem vist 9. Mina olin täiesti üleval juba enne 7-t. Suvel mul on alati nii juunist poole juulini. Peaks vist kardinad ostma.
Tuli välja, et kl 8 tehakse lahti trendikohvik Nopp Kadriorus. Olen nüüd siin. See on selline pool-kohvik, pool-ökopood. Iseenest kena. Lahe menüü. Mitte eriti kallim kui F-hoone. Olen siia mõned korrad sattunud.
Mis avaldab muljet, on aga teadetahvel. Niisiis. Mida reklaamitakse trendikale, moodsalt keskkonnateadlikule naisele (või miks ka mitte mehele?), kes elab eliitlinnaosas: jooga. Taustaks mängib muide Lana Del Rey. Hingamisteraapia koolitus. Saad hingamisõpetajaks! Mingi Ameerika "väelauliku" kontsert Lilleorus. 10 euri. Kusjuures see pole pilet, vaid "annetus" -- nii ei pea ju makse maksma!
Mis veel: jooga. Veel kord jooga. Jooga emale ja lapsele. Tantrakursus. "Armastuse laager" -- 220 euri. Mingi kahtlane "transpersonaalse psühholoogia" ja "hüpnoteraapia" erakool, mida juhib päti näoga poolakas (nagu Ron Jeremy kaksikvend). J on seal koolis kaks aastat käinud ja selle aja jooksul on tema iseloomu konfliktne pool kahtlemata võimendunud. Ta on ilma jäänud oma elukaaslasest ning enamusest sõpradest, mina ja keraamikud kaasa arvatud. Mul on selline kahtlus, et selliste parapsühholoogide nõuanne: vaadata pidevalt, et keegi sulle liiga ei teeks ning ennast igal sammul kehtestada mõjub inimestele halvasti. On ju igasuguse viisakuse mõte läbi ajastute olnud täpselt vastupidine: jätta oma käitumisega mulje, et teine inimene on tähtsam kui sa ise. Et sa asetad tema vajadused enda omadest ettepoole. Isegi ingliskeelsete kirjade lõpumärkus -- Sincerely Your`s -- tähendab ju täpselt seda.

Mu vend rääkis eile isa  sünnipäeval, et läheb maale elama. Teeb mu vanemate pooliku suure Kiisa maja korda. Muutusin korraks ebapopulaarseks, kui teatasin, et ma ei usu, et inimene, kes ei saa isegi mu ema ateljeed, kus ta elab, ümber ehitatud, ta nagu lubanud on, suure majaga hakkama saab. Kui kallis see veel oleks. Et ei -- naabritelt kõrvalkrundi pangalaenuga ära ostmine pole hea mõte. Ja et juhul, kui ta kogu oma reklaamitööst üle jääva aja majaehitamisse paigutab, siis ta päris kindlasti endale naist ei leia. Ta probleem on niikuinii, et ta suhtleb äärmiselt piiratud hulga inimestega. Nii jääksid järgi ainult ehituspoodide umbkeelsed kassanaised, kes legendi kohaselt tuuakse bussiga oma miinimumpalgaga tööle Narvast... Ja vene keelt ta ka ei oska!
Õnneks läheb ta nädalavahetuseks mingisse hardrockilaagrisse Vana-Vigalas. Äkki leiab sealt kellegi. Tsiteerides mu ema: "Ükskõik kes, peaasi, et mõni juuksur või maniküürija poleks!"

Tundeline teekond SMS-ides marsruudil Riia-Kaunas-Tallinn

 Mulle meeldib reisidel päevikut pidada. Kaua aega on olnud see meilide vormis oma isale, mõnikord ka blogi. Seekord suunasin oma SMS-id heale sõbrannale. SMS-i saatmine on mõnevõrra tüütu, maht on piiratud ning tähtede ükshaaval sissetoksimine tüütu. Loogiline on niisiis, et virisemist leedu bussiliikluse üle on alguses palju -- pikal ja igaval bussireisil pakub see ju mingit meelelahutust.


Mul on uskumatu sitt siin seoses leedukate poolt valeks kuupäevaks ostetud piletitega. Lisaks K, kes vahetas kogemata leedu raha läti oma asemel. Mina nutsin, K karjus. Nüüd õnneks kõik bussis. Tehasest läks vesi ka ära.
Saadetud: 14: 06
20.06

Vahepeal oli kogu raha K käes, kes sellega hüsteeriliselt kassade ja rahavahetuste vahet jooksis. Vett polnud ja ma mõtlesin, et suren veepuudusse. Rahatuna janusse.
Saadetud: 14: 12
20.06

Rubriik: vaesed kunstnikud. Võtsime takso bussijaama. 10 EUR-i. Mina maksin, sest K-l polnud sula. Pärast leidis ta, et pole tema asi, oleks võinud ju trammis jänest sõita.
Saadetud: 14: 21
20.06

Lisaks lakkamatu hala, et bussipilet, 14 EUR-i  300 km kaugusele Kaunasesse on tohutult kallis. Ma hakkan uskuma, et vaesus tuleb valest mõtlemisesest ja et kunstnikel on halb karma, kuna nad joovad ja on üksteise peale kurjad ja kadedad. E tehtud perfokakinnastest on üks kadunud.
Saadetud: 14: 27
20.06


Tualett ei tööta. Peaaegu viietunnise sõidu juures.
Saadetud: 14: 54
20.06

Tuli välja, et kuigi lätlastest reisijad teavad ja lepivad sellega, et selle firma busside tualett ei tööta, saab bussijuhilt siiski võtme. Ta küll vingus, et miks ma Riias ei käinud.
Saadetud: 14: 57
20.06


Baltikum on barbaarne. OK, võtan diasepaami tilku ja katsun magada.
Saadetud: 14: 59
20.06

Uni päris ei tule, aga väga chill on olla.
Saadetud: 15: 42
20.06


Uskumatu on see, et T vist võitis kasiinos. Ütles, et raha on rohkem kui Riiga tulles, kuigi ta jõi koos K-ga seitsmeni linna peal. 2t veel. Juua tahaks. Süüa. Ja tualetti.
Saadetud: 16: 30
20.06


OK. Barbaarsused jätkuvad. Peatus suuremas linnas. WC-s on augud põrandas. Bussijuht ütles, et teised reisijad kaebavad mu peale, kuna räägin telefoniga. Märkasin ka mobiile keelavat silti bussi kanal. Meenub bussireis NYC-ist Kentuckysse Louisville`i ja tagasi. Lärmavad neegrid ja jutlustav bussijuht.
Saadetud: 16: 48
20.06

Räägime K-ga sosistades juttu. Bussijuht ise laterdas roolis mobiiliga  täiega... Mis jaanipäeval teed?
Saadetud: Saadetud: 17: 24
20.06


Naeran su sõnumit lugedes valju häälega. Kahtlemata häirin kaasreisijaid. Vahetult enne Riia tehasest lahkumist oma äsja ilmenud, leedukatest korraldajate poolt eilseks päevaks ostetud bussipiletite tõttu mininärvivapustuse. Karjusin, et vihkan leedukaid. K-l ja T-l nalja kui palju. Küsisid, kas sõidan Kaunasesse taksoga. Oleks pidanud küll.
Saadetud:
17: 34
20.06

Kaunases. Linn on ilus. Elan kesklinnas tehases. Dushshsi pole.
Saadetud: 20: 27
20.06


Läksin vara magama. Kl 2 tulid Beavis ja Butthead, nagu R neid kutsus, oma asjade järgi ning kutsusid K-d ja mind pidu jätkama. Ei läinud. See tehas on hiigelsuur, väga kõrgete lagedega. Tuvid lendavad ringi. Kahjuks elame 4. korrusel, aga ainus töötav WC on 1-l ning veel läbi poole maja. Aknast paistavad Kaunase vanalinn, künkad, Nerise jõgi. Pilves on, ag avara kah veel.Palun hoia mu sõnumid alles. Tahan reisikirja teha. Lähen magan edasi.
Saadetud:
06: 54
21.06


Päev 2 Kaunases: hommikul M liikumisworkshop. Jooga kohtub improvisatsioonilise tantsuga. Viimasest päästis mind ema telefonikõne, kes käskis uurida, mis on saanud tema kunagisest sõbrast. Nad käisid nooruses palju leedu kunstnikega läbi. Siis käisime koos ühe Postintrumentumi tüübiga kohaliku kunstniku vanalinnakorteris dushshi all. Kunstnikult sain teada, et mu vanemate kunagine sõber on elus, klassik ja õppejõud... ilusamaid uudiseid vist seitsmekümneaastastele nende sõbrade kohta anda ei saagi.
Saadetud: 16: 20
21.06


Reisikiri jätkub. Vaatan siin tehases, kuidas iseneesest perfektse kehaga niudevöös leedu perfokakuulsus teeb midagi butotantsu taolist. Aplaus on maruline. Tegin K-le meigi lohutuseks, kuna ta tänaõhtune perfokas jäi asjade Polymeri jätmise tõttu ära.
Saadetud: 19: 45
21.06


Õhtu. Selles kohas, kus ööbime, pole valgust. Suures saalis siinsamas kõrval arutavad A j& Co oma homset pilliworkshoppi. Sealsamas pidasime just papitükkidel piknikku, kasutades salati karbist võtmiseks minu Marks & Spenceri klliendikaarti. T ja K ehitavad oma installatsiooni. Allkorrusel jätkub kontsert. Viimane esineja, keda nägin, oli väidetav kohalik eksperimentaalse underground-muusika legend. Täisjäänud pulmavana pigem.
Saadetud:
Saadetud: 21: 05
21.06

K privaatworkshop viinajoomises jätkub, ameerika juut ja austraallannad on kätte saanud leedu kanepi. R üritab lakkamatult itsitades kopeerida minu fotosid. Ma olen igav ja korralik.
Saadetud: 22:16
21.06

Pidu hakkab lõppema, ehitus käib, muusika mängib, kõik lähevad magama, mina ka. Katus sajab läbi, aga õnneks mitte minu voodisse.
Saadetud: 00:55
22.06

Perfokas läks hästi. Improviseerisin, mõnitasin leedukaid, mainides nende kirjaoskamatust, bussiliiklust, kommet parkimistrahv lahendada 10 lati andmisega politseinikule, nagu täna just juhtus. R assisteeris. Lahe oli, et tõrvik süttis põlema ainult ühelt poolt ja kustutasin ta puhudes. R seisis redelil, ämber veega käes. Ütlesin: pole vaja.
Saadetud: 18: 15
22.06

Ah jaa, halasin veel, et kaotasin täna ära 50 latti . Lõpuks võtsin nende kontorist pudeli leedukeelse sildiga vahuveini ja kommenteerisin, et viletsavõitu. Kuulsin leedukeelset sõna: direktoras. Mitu leedukat ütles, et lahe, üks galerii töötajatest oli ilmselgelt vihane, kuna küsisin veel pärast: where is my my bucket? ja lisasin, mõjutatuna hommikustest umbekeelsetest meigikursuslastest: the round thing with water inside.Teadis seda sõna.. Õli valas tulle, kui ta autos teel tehasesse lisas: peida pudel ära, see on keelatud ja mina vastasin, et küllap 50 ajab asja ära. Kui palju mõrva puhul altkäemaks on? Praegu esineb Postinstrumentum, siis M. K ja T said oma asja valmis.
Saadetud: 18: 54
22.06

Mõtlesin, et lähen magama, aga hoopis koos teistega baari. Üritus on lõppenud, perfokad läksid hästi. Olen joonud ainult vahuveini, mis osutus kalliks kingituseks galerii direktorile. T ja K olid üllatavalt korralikud ja läksid vist magama.
00: 23
23.06.


Oleme ristimäel. Teel koju. Ilus on.
Saadetud: 17: 24
23.06


Mis jaaniõhtul teed? Oleme keskööks Tallinnas. T ja K lähevad T sõprade juurde Pääskülla, mina ja sepapoisid saame taksoga koju. Lõbus tagasisõit on olnud, lõpuks jagasime K-ga 2 pudelit õlut. Olen tohutult räpane. Kaunases oli väga palav, pärast 1. päeva pole vett näinud.
Saadetud: 21: 52
23.06


Home sweet home. Kustun kohe. Lätis olid veel ilus ilm ja jaanituled, Eestis seevastu 12 kraadi ja paduvihm. Üsna meeleolukas jaaniöö --intensiivsel vestlusel kolmekesi esiistmel tekkis aeglasem tempo ja pausid alles Pärnu kandis. Grillimist asendas suitsuvorst Olerexi tanklast ja lõket väike gaasipõleti sigarettide jaoks...
Saadetud: 00:40
24.06

Neljapäev, juuni 28, 2012

Sellise pressiteate kirjutasin -- ühtlasi reklaam

Krista Sokolova näitus „Edev ja tühine“ Galeriis Metropol (Vana-Kalamaja 46) 30. juunist 12. juulini Avamine 29. juunil kl 18 Krista Sokolova on noorema põlvkonna (sündinud 1980) maalija, kes eelmisel kevadel lõpetas EKA magistratuuri. Juba aastaid maalib Sokolova omamoodi metafüüsilist ruumi. Tema teiste kunstnike installatsioonide dokumentatsioonid maalis (2008- 2009) ning Kultuuritehase Polymer (2010 – 2011) vaated meenutavad oma maalitehnilise poole pealt ning koloriidilt 1950ndate-1960ndate Eesti maalikunsti nn karmi stiili. Ka maalib Sokolova põhiliselt natuurist, kasutamata abivahendina eriti isegi fotot. Sellise lähenemisega eristub Sokolova kahtlemata oma paljudest hüperrealismist mõjutatud põlvkonnakaaslastest. Tema uusimad teosed on aga kaasaegses Eesti maalikunstis veel ootamatumad – nimelt on Sokolova enda jaoks leidnud maalikunsti ühe klassikalise, aga juba aastasadu unustuses viibinud motiivi. Vanitas --- selle nimega (ladina k „edevus“ ) tähistati eriti 16. sajandi Madalmaades populaarset, spetsiifilise natüürmordi zhanri. Maise rikkuse õlimaalis dokumenteerimise kõrval oli sellise kunstiteose eesmärgiks meenutada vaatajale ajalise elu tühisust ning kõige vältimatut lõppu. Surma lähedalolekut sümboliseerisid surnupealuud ning kellad, samas oli tihti korduv motiiv spiraalselt kooritud sidrun. Selle ajaloolise zhanriga astub Sokolova oma näitusel „Edev ja tühine“ dialoogi, täites galerii Metropol kuueruutmise pinna ühe seina maast laeni oma uusima maaliloominguga. Viimasele, omamoodi kahedimensioonilisele ruuminstallatsioonile lähenevale väljapanekule Metropolis lisandub skulpturaalne installatsioon galerii ees tänaval. Metropol asub kunstikommuunis Vana-Kalamaja tänava merepoolses otsas, Kultuurikilomeetri vahetus läheduses. Ideaalne paik linnaruumiinstallatsiooni jaoks Eestimaa suvel ning Sokolova on vist ka esimene kunstnik, kes oma väljapaneku Metropoli kuuelt ruutmeetrilt nii mastaapselt välja viib. Rohkem infot: Krista Sokolova 58127436

28. mai

Kirjutasin K näitusele pressiteadet. Homme kl 18 Metropolis avatakse. Ja siis kavatsen seda blogi täiendada, panna üles hiljutise Baltikumituuri reisikiri, mis on "kirjas" SMS-ides sõbrannale, sest arvuti mul reisil puudus.. Eile käisin M-ga kaasas Viljandis ja Tartus. M on see kratilik alternatiivsete kultuurikeskuste seeria-asutaja (Polymer, Kultuurikatel, Sänna Kultuurimõis,Trükimuuseum Tartus, kuulsusetult lõpetanud Tartu Kultuuritehas...), kes alati kõigiga tülli läheb lõpuks ja on sunnitud tihti oma-asutatud kultuuriinstitutsioonidest politsei-ja kohtuähvarduste saatel taanduma. Selle kõige juures on ta üks meeldivamaid inimesi, keda olen iial kohanud. Ilus, intelligentne, laia silmaringiga ja laitmatute maneeridega. Mõjub äärmiselt idealistlikult ning samas tasakaalukalt. Tema tumedat poolt pole ma isiklikult näinud. Rääkisime kogu tee juttu ning päris lõpus küsis M minult, kas tean mõnda naist, kes oleks tema sarnane. Et oleks päris huvitav endataolist olendit kõrvalt vaadata... Paraku suutsin välja pakkuda ainult L-i, kellega M samuti koostööd üritas ning lõpuks tülli läks. Asja kulminatsiooniks tegi L M-ist perfoka Global Containmeril, käsitledes M-i kui mütoloogilist olevust. Läksin spontaanselt kaasa, kui pidin eile hommikul talle bussi võtme andma. M oli leidnud Viljandi raamatukogust tohutu koguse mahakantud raamatuid -- üldiselt isegi mitte eriti vanu ja enamuses häid. Samuti kollektsiooni haruldasi nõukogudeaegseid plakateid. Trükimuuseum toodab vanadest raamatutest märkmikuid, säilitades kaaned, aga vahetades ära sisu. Need on eriti populaarsed väliseestlaste hulgas, aga esialgu mingit tulu see business ei too. Reisi tulemusena sain endale kastitäie raamatuid, vana venekeelse anatoomiaplakati, mille K-le näituseavamiseks juba ette kinkisin ning nõu M-lt Kultuuritehase Festivalile sponsorite hankimise osas. Viljandis käisin oma sealses lemmikkohvikus, mida peab kunagi EKA-s stsenograafiat õppinud K. Endine flamencotantsija, nüüdne viie lapse ema ja Viljandi parima kohviku omanik. Selle nimi on Roheline Tuba või Roheline Kohvik. Padu-öko, aga täiesti suurepärased küpsetised, 1 euro tükk. Pooleldi täisterajahust ning on väga loominguliselt kasutatud värsked ürdid, nende hulgas hooaja umbrohi nagu naat ja nõges. Rakvere pargis kuulasin aga pealt kahte natuke väsinud olekuga varakeskealist daami. Rääkisid oma joodikutest mestest, kes pealegi nende tagant varastasid. Kirusid ühist sõbrannat ja selle stiilitaju ("Jalaketti kantakse PALJAL SÄÄREL, mitte sukapükste peal!") ning jõudsid fundamentaalsele järeldusele elus ("Milleks on kulda vaja? Ainult siis, kui näpud on põhjas ja on vaja pandimajja viia!"). Tartus sain ka ühe sõbraga kokku, keda pole tükk aega näinud ja kes tegi just vanas eas (35 nagu minagi) kunstikooli sisseastumiseksameid. Käisime Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööde näitust vaatamas galeriis Noorus (ei avaldanud just muljet), Pirogovil ning jäime paduvihma kätte. Teel Viljandisse läks M oma maal elavalt sõbralt auto jaoks õli laenama ning naljakal kombel oli tegemist sama tüübiga, kes kunagi mulle oma mikrobussiga näitusetööde transporti tegi. Tema juures olid poolteist aastat seisnud mu tema kätte ununenud elektripliit ja pott, milles keetsin karamelli. Arvestades varsti tulevat näitust -- kuluvad ära. Täiuslik ajastus nende kadunud asjade leidmiseks. Sealsamas maanteel sain telefonikõne Rakvere teatrist. Akrediteering Baltoscandalile olemas, sellest hoolimata, et algul ohustas selle saamist kellegi Rakvere teatri tähtsa nina viha Tallinna linnavalitsuse ja linnapea vastu... Öeldi: "Kindlasti olete selle probleemiga kokku puutunud.." -- "Ei ole!", vastasin. Rakvere teatri töötaja tunnistas, et vaatab ka ise Tallinna TV kultuurisaateid ja igal juhul korraldas ta asja nii, et täna valisin festivali kavast juba etendusi välja, mida vaatama minna. Lisaks on täna õhtul mu isa 72. "sünnipäevalaupäev" Võrumaa kombe järgi. Kui enne seda käisin põgusalt läbi ühelt teiselt sünnipäevalt vanalinnas, kus seltskonnas oli umbes 10-aastane poiss, kes keskendus oma iPodile. Siin, oma vanemate-ja sünnikodus Mustamäe korteris oma isa sünnipäeval olen ma ise analoogses rollis. Kirjutan blogi.

Esmaspäev, juuni 18, 2012

Baltikumituur

19. juunil esinevad Kunstikonteineriga ja Kultuuritehasega Polymer seotud kunstnikud Riias kultuurikeskuses Totaldobze. Tegemist on Polymeriga analoogse, endises raadiotehases VEF tegutseva, kunstnike ateljeesid, näitusesaali ja rahvusvahelist kunstiresidentuuri koondava nähtusega. Programmi moodustavad: Postinstrumentum (Tanel V. Kulla, Urmas Lüüs, Hans-Otto Ojaste, Taavi Suisalu, Aili-Maarja Mäeniit, Erik Alalooga, Andreas W) Isetehtud instrumentidel musitseeriva eksperimentaalse ansambli kontsert. /postinstrumentum.wordpress.com/ "Odüsseuse vibu" Etendus Aktsioon laval: Erik Alalooga, Tanel V. Kulla, Urmas Lüüs Valgus: Taavi Suisalu Heli: Andreas W Heli, valgust ja masinaid kombineeriv "Odüsseuse vibu" esietendus kultuurikeskuses Not Quite Fengersforsis Rootsis 2011.a. suvel ja seda on pärast seda korduvalt eri versioonides ette kantud. "Vampiirema" Tantsuetendus Mai Sööt Oma algversioonis Mänttä Kuvataideviiikot`e jaoks valminud etendus tegeleb klammerduva, nn vampiirliku ema probleemiga. Kunstikonteiner (Tanel Saar, Erik Alalooga, Sandra Jõgeva, Mai Sööt, Kilian Ochs jt) Video "Nimeta" Sandra Jõgeva Stand up Tekstipõhine etendus seletab lahti stand up - tragöödia ning stand up-komöödia erinevusi. Esietendus Genialistide Klubis 2012.a. märtsis. "Same Shit, Different Factory" Ernest Truely (Eesti/USA) Real Live Human Branding Jätkub 15 aastat kestnud performance`ite seeria, mille kese on elavate inimeste nahale rituaali käigus põletatud kujundid. "Memento Mori" Rose Staff (Austraalia) Videoinstallatsioon Polymeris resideeruv külaliskunstnik arendab edasi oma Polymeris loodud ning esitletud teost. http://www.rosestaff.com "Optimum Biomechanical System" Kimberley Bianca (Austraalia) 12-päevane kestvusperformance Noor videokunstnik, VJ ja luuletaja võtab ette 12-päevase jalgsimatka ühest kultuuritehasest teise --- Polymerist Tallinnas Totaldobzesse Riias. http://www.kimberleybianca.com Programm Riias algab teisipäeval, 19. juunil kl 19 Totaldobze aadress: Mezotnes 39 http://www.totaldobze.com ................................................................................................................................................................................................................................................................ Sama seltskond, kellele nüüd lisandub Meeland Sepp, esineb ka festivalil CREATurE Kaunases, mis toimub 19.-22. juunil galeriides Meno Parkas ja Fluxus Ministerija. 21. juunil esineb Kimberley Bianca kl 17 Meno Parkases, millele lisandub tema kontsert kl 21 Fluxus Ministerijas kunstnikunime all Diaster Girl. Samal päeval esineb Meno Parkases kl 19 20 Rose Staff. 22. juunil on festivali Eesti performance`i päev: Kl 14 toimub Fluxus Ministerijas Postinstrumentumi kontsert. Kl 17 Meno Parkases Sandra Jõgeva "Nimeta" Kl 18 esineb Art Container (Tanel Saar, Erik Alalooga, Sandra Jõgeva, Mai Sööt, Kilian Ochs, Meeland Sepp) installatsiooni/performance`iga "Meat Eaters" Fluxus Ministerijas, millele järgnevad "Odüsseuse vibu ja " ja Ernest Truely performance. Lisaks annavad Mai Sööt ja Sandra Jõgeva festivali CREATurE raames workshoppe ning Kunstikonteiner tervikuna osaleb avalikul diskussioonil omaalgatuslike kunstiruumide teemal. creatureliveart.co.cc/

Veel värskeid kirju Pariisi

Aitäh selle Viru hotelli tüübi kontakti eest. Õigemini soovituse eest see K-lt küsida. Tüüp, kes osutus lisaks KGB muuseumi asutajale ka selle koha ametlikuks PR-esindajaks, oli väga asjalik ja meeldiv. Ta läks S ideega korraldada Viru hotellis vanade Viru ärikate kokkutulek vaimustusega kaasa. Mul tekkis sealsamas mõte haakida asjaga temaatiline akadeemiline konverents. Mitte liiga akadeemiline, lihtsalt toetav. Viru hotell sponsoreerib oma teenustega nagu majutus ja catering. Novembris toimub. Veel: Viru ärikate teemaline kontseptuaalne ajakiri. Olen selle toimetajaks palgatud S poolt, kes rahastab seda esialgu oma Tartu Kunstimuuseumi maaliostuga. Ta on ühe maali juba kolm korda maha müünud: originaali oma kurikuulsast filmiprodutsendist sõbrale ning ülejäänud kaks vastavalt muuseumile ja ühele kollektsionäärile. Eeldan, et keegi ei tea, et maale on kolm. Eeldan, et enamus maalikunstnikke nii ei teeks. Eeldan, et see on lahe. Minu arust äärmiselt värske suhtumine. Eile käisin K poolt maale toodud väidetavat kunstiklassikut Istvan Kantorit vaatamas. Plekkhammastega vanem ungarlane, elab Kanadas, saanud selle riigi kõrgeima autasu.. Näitus ja suur perfokas paljude Eesti osalejatega. K (koreograaf) oli ka. Perfokas oli nii ja naa, mulle eriti ei meeldinud, ma ei salli saksa kabaree stiili ega sound art`i. Selline võlts radikaalsus ja loosungid teemal muuseum võrdub vangla ja Veneetsia Biennaal surmaotsusega. Nagu öeldud -- palju osalejaid, haisu, tossu ja tuld. Vanamees üritas endal aadrit lasta, aga ei saanud sellega eriti hakkama, tehes minu hinnagul kõik valesti. Mõtlesin: paras! Kui ma oleksin nn autopede, võrdleksin seda, kuidas ta oma veene sorkis, kirvega automootori kallale minemisega... Samas mitmele mu sõbrale ja tuttavale see kahtlemata meeldis ja nad kiitsid fiilingut. Ruum oli inimesi puupüsti täis. Ilmselgelt oli see aeg (17. juuni 2012) ja koht (EKKM) just need, kus sel õhtul Tallinnas olla. Ja perfokat ennast vaadates võisin ma (suures osas ruumis valitsevast õhupuudusest), aga öösel nägin ma vägagi sellest inspireeritud õudusunenägu, kus mind tätoveeritud klubiinimesed sundisid osalema saksapärases kabareeetenduses. Paar kohta mulle päriselt meeldisid ka -- näiteks see, kuidas osalejad maas tõmblejad ning tantsijakoolitusega K tegi seda ilmselgelt teistest veenvamalt. Tegin Tallinna TV-le klassikust uudise. Ma ei saa muide aru, miks mõned siin Non Gratat südamest ei salli -- selle tüübi perfokas oli nagu venivam ja igavam, halvema (loe: tavapärasema, klubi-ja subkultuursema) stilistikaga ja kaootilisem ning vähem läbikomponeeritud -- seega vähem efektne variant Non Grata perfokatest. Mind Eesti väikse kunstimaailma juures häiribki kõige rohkem see, et kõik teesklevad ideolooge ja vastuolusid põhimõttelisel pinnal -- tegelikult on tegemist labaste territooriumisõdadega. Väga tihti on kahel vihavaenlasel ühised head sõbrad... Seletasin seda ka praegu Polymeris resideeruvatele uutele New Yorgi ja Austraalia maalikunstnikele. Ülehomme sõidan koos Tallinna TV võttegrupiga Riiga, sealt edasi Kaunasesse. Jaanipäev tuleb loodetavasti mingi shamaani talus Leedumaal. Shamaan on M sõbranna sõbranna mees. Kavatseme väiksema kambaga sinna sõita, kuna jaanipäev on kohe pärast meie Leedu festivali lõppu.

Katkeid kirjadest Pariisi

Kirjutan aegajalt oma kahele sõbrannale, kes elavad Pariisis. E jagab oma elu vist juba kümme aastat selle linna ning Tallinna vahel. B õpib seal vist üheksandat kuud. Tavaliselt on meili pealkirjaks "blogi asemel". 9. juuni Mis veel? Pärast S avamist ja sinuga õhtusöögil ning klaasil veinil käimist läksin S afterpartyle, mis minu sinnajõudmiseks oli järsult lõppenud. Istusime S ja ta sõbra, kah endise Viru ärikaga Kultuurikatla ees pingil ja analüüsisime näitust. Vahuveini tegin lahti, aga seda nad eriti ei tahtnud, kuna olid Patarei vangla hoovis juba kanepit suitsetanud. Rääkisime tunnikese kunstist, siis läksid nad mõlemad koos oma kodudesse Meriväljal. Mina aga avastasin end Mere puiesteelt, käes poolik pudel vahuveini ja sees pettumus, et ma ei olnud tutvunud värvikate endiste Viru ärikatega, vaid näituse avamisele tulid täiesti tavalised keskealised inimesed. Olin andnud Sh-le intervjuu tema S tärkava kunstnikukarjääri põhjal valmiva dokkfilmi jaoks. Teinud uudisnupu näitusest Tallinna TV-le. Niisiis. Mere puiestee. Mina. Pool pudel vahuveini (muuseas, Patrice`i kitsejuustu võtsin Polymeri kaasa eile, kuna polnud ei raha ega eriti muud süüa. Suurepärane oli.) paberkotis. Varasuvine õhtu. Juuni esimene kolmapäev. Mis omakorda tähendab, et ühes Mere puiestee restoranis saab korra kuus kokku Tallinna, aga võibolla Eesti ainus sadomasolaudkond. See on üsna tore seltskond -- seal on äriinimesi, riigiametnikke, õpetajaid, kirjanikke ja mul on alati seal huvitav olnud. Tavaliselt ma küll unustan ära selle ühe korra kuus ja vahepeal ei käinud seal peaaegu poolteist aastat. Mind kutsus laudkonda üks poetess, kellega tutvusin kirjandusüritusel, aga muidu on see seltskond vist väga oma sadomaso-foorumi põhine, kus ma omakorda ei viisti käia. Mulle Facebookist piisab, mis puudutab internetielu. Ma ei peatu pikemalt sellel, kuidas minu poolt pudelit vahuveini märkas üks ettekandja ja sellest hoolimata, et see seltskond oli seal käinud aastaid ning kõik olid õhtu otsa midagi tellinud, mina valetasin, et mul on sünnipäev ning samuti tellida tahtsin, öeldes, et ta võib mu vahuveini ära viia, meid teenindamast keeldus ja välja viskas. See on suhteliselt suur restoran ja suhteliselt tühi tavaliselt. Ma arvan, et see ettekandja oli haruldaselt rumal ja halva iseloomuga. Ta ütles isegi nii: "Ma olen õhtu otsa teie iga soovi täitnud!" Ma pole kunagi mõelnud, et see on eriline vastutulek, kui teenindaja toob mu lauda klaasi veini või salati või kohvi... Ma arvan, et see on pigem vastastikune tehing. Aga see selleks... Igal juhul oli see see sadomaso-seltskond minu saabumiseks juba lõpetamas ja nüüd visati meid välja. Nad ütlesid, et ei tule sinna enam iial tagasi. Mina aga olin joonud lühikese aja jooksul peaaegu pudeli vahuveini -- soomlased ütlevad selle kohta nousuhumala ja tundsin, et ei ole valmis õhtut lõpetama. Üks noormees tuli minuga edasi järgmisse baari. Ja siis järgmisse. Ja siis olin sunnitud talle oma diivanil öömaja andma, sest ta jäi oma Tartu bussist maha. Selle kõige tulemusena on mul nüüd uus ori. Ta tuleb täna hommikul Tartust minu korterit koristama. See võib tunduda mõnevõrra intiimsele orja-domina suhtele suhteliselt järsk algus. Aga ma olen alati oma sisetutunnet inimeste suhtes usaldanud ja seni on see toiminud. NB! Ma tegutsesin siiski mitu aastat klassikalise dominana ja käisin täiesti võõraste inimestega hotellitubades ning aegajalt nende kodudes, mis kahtlemata teoreetiliselt võib olla ohtlik, aga samas ei avastanud ma end isegi ühestainsast kahtlasest olukorrast. Paar meest oleksid tahtnud minuga midagi sadomasohhismist palju klassikalisemat teha, aga väljendasid oma soovi väga viisakalt ja mina keeldusin sama viisakalt. Mu uus ori on täiskarsklane, üsnagi armas nohik ja tundub väga intelligentne. Õpib Tartus tsenseeritud. Meil on isegi ühiseid tuttavaid. Varem õppis ta tsenseeritud ja töötas tsenseeritud. Mul oli temaga huvitav rääkida nii purjus peaga õhtul kui hommikul kainena. 10. juuni Ori lahkus just. 11 tundi käis minu soovil poes, koristas, küüris, pesi... Tõi F-hoonest süüa ja Kalamaja Pagarikojast kohvi. Ja siis ma kuulen, et liiga kaua läks ja et piits tegi ikka haiget ja lõpetuseks mingid küündimatud mõtteavaldused memmekatest rootsi meeste kohta ja et mees peab olema kiskja. Et ta sai aru, et alandused pole ikka tema jaoks. Et tahaks intellektuaalset fetishismi. Ma ei saa aru, kus selllised tulevad. Ta oli elus üht rootslast näinud. 11. juuni Sain samalt tüübilt meili. Ta analüüsis pikka päeva ja lootis, et kohtume uuesti, aga siis juba tema tingimustel. Mõtlesin, et katsuks olla hea inimene, mitte see, kes ainult võtab teiste käest, aga vastu ei anna... Ta andis nimekirja päevadest, mil ta võiks jälle Tartust Tallinna tulla minu juurde. Neid võimalusi oli oli hirmutavalt palju... kohe praegu kaasa arvatud. Järelmärkus. 18. juuni Nii hea inimene ma siiski polnud.

Teisipäev, juuni 05, 2012

Türgi bürokraatia

Samuti hetk eelmisest nädalast: teen Türgi, tegelikult Kurdi rahvusest kunstnikule ja kuraatorile kinnituskirju. Kultuuritehase logo. Minu allkiri. Veidrad nimed, mille puhul pean küsima, kas tegu on mehe või naisega. Mr, Ms või Mrs. "Miks neist kolmel sama perekonnanimi on? Kas see on su naine?" -- "Ei, tegu on mehega! Aga see on mu õde küll..." Esimene, teine, kolmas kinnituskiri. Kaheksas. Üheksas. Kümnes. Türklane, vabandust, kurd joob õlut. Tal on kott õllepudeleid täis ja lisaks on tal Jägermeistrit plaskus. "Oota, sa oled ju moslem. Kuidas sa juua tohid?" -- "Ma olen sekulaarne moslem." "Äkki pead sa jõule ka?" -- "Jah, pean." "Mekasse palverännakule ei kavatse minna?" -- "Ei!" "Ramadaan?" -- "Ei!" "Pomme...?" Kurd viriseb mu allkirja kallal, aga ma keeldun seda ümber töötamast. "Sa ei kujuta ette, kui teistmoodi meil kõik on... Nad ütlevad, et see pole kellegi allkiri!" -- "Welcome to Europe! Ise te ju tahate Euroopa Liitu saada..." Ta nägu lööb aga särama, kui ta näeb punast templit, mille igale kinnituskirjale peale löön. Ta oli rõhutanud, kui oluline on kinnituskirja juures tempel. "See on väga hea, et see punane on. Türgis armastatakse punast värvi!"

Esmaspäev, juuni 04, 2012

Detsember 2010. Foto: Anna-Stina Treumund. Modell: Mai Sööt. Grimm: Sandra Jõgeva

Tähelepanekuid (Pärnu, ERKI moeshow, meigiportfoolioga alustamine)

Reede, 25. mai Pärnu. Võtan osa näitusest (rahvusvaheline grupinäitus "Jumala hullud", kuraator Andrus Joonas Pärnu raekojas). Uute stand up`ide videod. Need said viimasel hetkel valmis -- monteerija T helistas, et tema tüdruksõber kustutas mu valmismonteeritud video viimasel hetkel oma arvutist ära. "Miks sa mu peale nüüd karjud? Ega mina ei kustutanud seda!" T taastas selle video. Bussiga Pärnusse, avamine raekojas, aftekas Pärnu Kunstnike Maja hoovis. Kuna pean järgmisel päeval vara Tallinnas olema ning samuti avamiseks kohale sõitnud J on juba mitu korda öelnud, et tema ei taha Pärnus kellegi atekas ööbida, siis tekib plaan. See plaan on öösel koos Tallinna hääletada. Kaome teiste eest salaja Kunstnike Maja hoovist, J tahab veel Steffanisse ("Mulle meeldivad sellised asjad -- inimesed, valgus...!) ja vahuveini. J räägib, kuidas tal on kellegagi kõrvallauast tõsine flirt. "Sa ei tea üldse, kuidas asjad käivad!", teatab ta mulle korduvalt. J volksutab kõrvallaua suunas silmi ja prunditab huuli. J on väga kena ja võluv kahtlemata ning meenutab oma välimuselt Brigitte Bardot`d. Flirt tuleb tal äärmiselt loomuomaselt välja. Vaatan kõrvallauda -- seal on kamp Soome meespensionäre. Äkki tahab J sealt Steffanist kiiresti lahkuda -- ta võtab oma vahuveinipudeli ja me lähme. Taksoga Pärnu linna piirile. Kui palju Tallinna oleks? 100. Me oleme maanteel. Seal saan äkki aru, et J on maani täis. "Palun, ära hoia seada pudelit nii nähtavalt, kui me hääletame!" Veerand tundi või nii läheb mööda. Külm on. Siis tuleb Tallinna poolt mikrobuss ja võtab meid peale. See osutub taksoks, millega tuleb Riiast tegelane, kes oli sealses lennujaamas nii purjus, et teda Tallinna lennuki peale ei lubatud. Tüüp nägi meid maanteel ja käskis taksojuhil, blondil umbkeelsel läti kaunitaril, otsa ringi keerata, et meid peale võtta. Meie ootamatul reisikaaslasel on käes pooltühi valge veini pudel, mida ta J samasuguse vahuveinipudeliga kokku lööb. Flirt. Nende vahel. Siis jääb J magama. Siis hakkab tal paha. Lõbus reisikaaslane talub nüüd ettetulevat viite peatust väga hästi ning hoiab J-d nendel peatustel kraavi kukkumast. Laagris paneb ta meid Statoilis maha ning ma tellin uue takso. Tüüp väitis, et talle kuulub üks suur ja tuntud bussifirma. Toimetan oimetu J tema koju ning jään sinna ööseks. Laupäev, 26. mai Kiire on. J juurest Polymeri, kus on õhtul nii näituse lõpuperformance (Veronika Pikkas ja Ivo Lind, "Pentsik meritragöödia") kui Eesti edukaima rezhissööri uue filmi võtted (Veiko Õunpuu, "Free Range"). Kodust läbi, kust võtan kaasa nii meigikohvri kui jalgratta. Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlasse, kus teen M-le grimmi (Mai Söödi etendus "Vampiirema", festival TREFF), annan oma kõvaketta Sh-le, kes sellelt V video koopia DVD-le teeb... Kiirustan Kultuurikatlasse ERKI Moeshow proovi (olen modell rühmituste OTSE ja Urmas-Ott kontseptuaalses performatiivses kollektsioonis "Viimane roomlane"). Seal, Kultuurikatla rõskes backstage`is tabab mind ilmutus. See juhtub sel hetkel, kui mulle on soeng juba tehtud --- lõbusad ekstravagantsete soengutega noored juuksurid soojendavad fööniga oma külmetavaid varbaid ning kuulavad noormehe juttu, kes räägib, kuidas tal oli hiljuti õnn lõigata Anu Saagimi poja juukseid. Ilmutuslik hetk tabab mind hetkel, kui mulle meiki tehakse. Soovitan jumestajal minu silmad tumedamaks teha. Tütarlaps pole varem lavameiki teinud. Seletan, et kõik on korras, ta ei pannud liiga palju põsepuna. Lava peal on see OK. Ta teeb minust oma seebikarbiga pilti. Arvatavasti on see tema elu kõige radikaalsem meik. Reaalsuses: lihtsalt tumedad silmad. Lisaks teen sama kollektsiooni autorile ja Jeesuseks kehastunud noormehele soovitud sinika silma ümber. Sest see on ERKI Moeshow jaoks töötavate meikarite oskuste jaoks too much. Mulle omakorda meenuvad kõik need viimase kümne aaasta jooksul tehtud lavameigid, grimmid, eriefektid ja fotomeigid. Kunagi EKA moekateedrist võetud valikaine -- jumestus. Mida andis Eesti kõige kuulsam meikar, kes värvib nüüd presidendiproua silmi. Meigikoolitused, mida olen ise nii Polymeris kui korra isegi Uus-Meremaa fototudengitele andnud. USA-s filmitööstuses leiba teeninud M-i õudusfilmigrimmi ning eriefektide koolitus. Mille kuradi pärast ma sellega raha ei teeni???!!???!!! Mul on isegi mitu kohvritäit meigivahendeid. Pintsleid. Erilisi värve, sädelevaid purusid ning literid mida Pariisis vahepeal meikija ning stilistina töötanud sõbranna mulle sealt saatnud on... Ja ma ei tohi unustada, et erinevalt nendest kümnetest ERKI Moeshow tagaruumis askeldavatest meikaritest pole ma lõpetanud mitte mingit kutsekooli vaid EKA maaliosakonna, olen õppinud anatoomiat, kompositsiooni, värviõpetust... lapsepõlve suur huvi kostüümiajaloo vastu kõigele lisaks. ERKI Moehow`lt kiirustan varsti pärast lavalkäimist Polymeri, kus lõpeb just mingi baikerite kontsert õues ning toimub V näituse lõpuperformance. Üks imelik vene tüdruk Moskvast tuleb ja räägib mulle, et ma olen tema arvates väga huvitav inimene ja et Vene kultuur tiirleb ümber surma ja et surm on kõige tähtsam asi elus. Lähme koos M-ga linna. Mina kohvikusse Vabadus ERKI Moeshow aftekale. Mulle tuleb vastu pastor, kes mulle viis aastat tagasi mõnda aega fännikirju saatis, mis ootamatult läksid üle nilbeteks pornonovellideks, mille peategelane olin mina. Läksime selle peale virtuaalselt tülli. Ei ole vist vaja mainidagi, et see keskealine mees oli abielus ning väga mitme lapse isa..--"Sa oled mu peale pahane! Anna andeks!" Pastor on praegu väga purjus ja väga sentimentaalne. Asi lõpeb sellega, et ta põlvitab mu ees seal Vabaduse väljakul ning üritab mu kätt suudelda. On pooleldi piinlik ja pooleldi lõbus. ERKI Moeshow aftekas on igav, aga kohvikusse sisenedes langeb mulle kaela noor naine, kes ütleb, et ta on moekunstnik. Ta räägib mulle, kui lahe modell ma olin ning külvab mu põsesuudlustega üle. Tema kaaslane tirib oma noore naise minema. Esmaspäev, 28. mai Sama endisest stilistist sõbranna on mul külas. Vaatame koos Eesti Tippmodelli. Sõbranna jagab nõuandeid meigiportfoolio tegemiseks. Profifotod. Palju ilusat, tavalist meiki. Natuke erilisemat meiki. Väga vähe eriefekte. Kõik peab olema esteetiline. Loomulikult kasutada professionaalseid modelle. Kas mul on tuttavaid naisnäitljejaid? Jään mõttesse. Kas mul on? Üks on! Kas ta on kuulus? Vist mitte väga... Telekast tuleb reklaamipaus. Mingi kõnekaardireklaam. Noor brünett naine. "Seesama ongi!", karjatan. Teisipäev, 29. mai Otsustan meigiportfooliot tõsiselt võtta. Pole kaua aega -- näitlejatar on fotosessiooniga nõus, aga sõidab varsti ära. Samuti sõidab Pariisi tagasi sõbranna, kelle vanalinna showroomi`i on mul võimalik kasutada, kuni ta veel siin on. Helistan fotograaf A-S-le. A-S peaks minu teada olema kas Soomest oma ülikoolist tagasi või just Tallinna saabumas. Ta võtab vastu. "Ma pidin Soomes olema, aga olen Paldiski maanteel. Homme saan välja." Enesetapukatse. A-S rääkis mulle mõni kuu tagasi, et ta ei ole tegelikult juba tükk aega elada tahtnud ja et ta tapab ennast varsti. Mõni räägib samamoodi sellest, et Eesti on ära tüüdanud ja et ta elaks meelsamini kusagil lõunas... Väga 19. sajand. Kuradi romantikud. A-S oli endal veenid läbi lõiganud, tablette söönud, talle oli hullumajas uusi rohtusid kirjutatud, millest ta mingit kasu tulemas ei näinud ja ta lubas end oktoobris uuesti tappa. Hakkasin naerma: "Teeme portfoolio siis ruttu valmis!" Kõne lõppedes tunnen soovi nutta, mille kohe alla surun. Kolmapäev, 30. mai Peatükk hüpohondriku elust: käin Lääne-Tallinna keskhaiglas sinna sattunud Austraalia kunstnikul tõlgiks! ja algul kahtlustati tal tuberkuloosi! Sest ta köhis verd! Algne paanikahoog asendus varsti rahuga, loen seal oodates isegi raamatut (Viktor Frankli koonduslaagrimemuaarid). Kurat, ma olen enda üle uhke. Pühapäev, 3. juuni Olen fotosessiooni sõbranna showroom`is ära korraldanud. Näitlejanna, kellele see päev lähema kolme nädala jooksul ainsana sobib. Aksessuaarid. Fotograaf: asendusfotograaf asendusfotograafile. Sest A-S on sel päeval Riias homoparaadil, aga asendusfotograaf S jääb ootamatult, eelmisel õhtul haigeks. Aga ta organiseerib enda asemele profifotograafi P, kes tuleb kella kolmeks vanalinna koos oma tehnikaga. Õigemini -- kes ei tule ega tule. Pärast telefonikõnet S-le ning selle tagadihelistamist mõne aja pärast saan teada, et P autole sõideti poolel teel Tallinna tagant sisse. Pagasiruum, kus oli tema fototehnika, tuleb lahti lõigata.... Joome näitlejanna J-ga vahuveini ning plaanime järgmist fotosessiooni.