29. juuni, päeva esimene pool

Ärkasin vara, nagu suvel tavaliselt. Mõtlesin, et teeks selle Polymeri aasta tegevusaruande ära, mille T-le täna saata lubasin. Teadupärast mul kodus Leedust tagasi tulemise järel netti pole -- maksmata arve pärast.
Mõtlesin, et huvitav, mis koht on Tallinnas lahti, kus on wifi. Kummalisel kombel avatakse enamus kohvikuid kl 10, Kalamaja raamatukogu aga alles 11. F-hoone kl 10, Boheem vist 9. Mina olin täiesti üleval juba enne 7-t. Suvel mul on alati nii juunist poole juulini. Peaks vist kardinad ostma.
Tuli välja, et kl 8 tehakse lahti trendikohvik Nopp Kadriorus. Olen nüüd siin. See on selline pool-kohvik, pool-ökopood. Iseenest kena. Lahe menüü. Mitte eriti kallim kui F-hoone. Olen siia mõned korrad sattunud.
Mis avaldab muljet, on aga teadetahvel. Niisiis. Mida reklaamitakse trendikale, moodsalt keskkonnateadlikule naisele (või miks ka mitte mehele?), kes elab eliitlinnaosas: jooga. Taustaks mängib muide Lana Del Rey. Hingamisteraapia koolitus. Saad hingamisõpetajaks! Mingi Ameerika "väelauliku" kontsert Lilleorus. 10 euri. Kusjuures see pole pilet, vaid "annetus" -- nii ei pea ju makse maksma!
Mis veel: jooga. Veel kord jooga. Jooga emale ja lapsele. Tantrakursus. "Armastuse laager" -- 220 euri. Mingi kahtlane "transpersonaalse psühholoogia" ja "hüpnoteraapia" erakool, mida juhib päti näoga poolakas (nagu Ron Jeremy kaksikvend). J on seal koolis kaks aastat käinud ja selle aja jooksul on tema iseloomu konfliktne pool kahtlemata võimendunud. Ta on ilma jäänud oma elukaaslasest ning enamusest sõpradest, mina ja keraamikud kaasa arvatud. Mul on selline kahtlus, et selliste parapsühholoogide nõuanne: vaadata pidevalt, et keegi sulle liiga ei teeks ning ennast igal sammul kehtestada mõjub inimestele halvasti. On ju igasuguse viisakuse mõte läbi ajastute olnud täpselt vastupidine: jätta oma käitumisega mulje, et teine inimene on tähtsam kui sa ise. Et sa asetad tema vajadused enda omadest ettepoole. Isegi ingliskeelsete kirjade lõpumärkus -- Sincerely Your`s -- tähendab ju täpselt seda.

Mu vend rääkis eile isa  sünnipäeval, et läheb maale elama. Teeb mu vanemate pooliku suure Kiisa maja korda. Muutusin korraks ebapopulaarseks, kui teatasin, et ma ei usu, et inimene, kes ei saa isegi mu ema ateljeed, kus ta elab, ümber ehitatud, ta nagu lubanud on, suure majaga hakkama saab. Kui kallis see veel oleks. Et ei -- naabritelt kõrvalkrundi pangalaenuga ära ostmine pole hea mõte. Ja et juhul, kui ta kogu oma reklaamitööst üle jääva aja majaehitamisse paigutab, siis ta päris kindlasti endale naist ei leia. Ta probleem on niikuinii, et ta suhtleb äärmiselt piiratud hulga inimestega. Nii jääksid järgi ainult ehituspoodide umbkeelsed kassanaised, kes legendi kohaselt tuuakse bussiga oma miinimumpalgaga tööle Narvast... Ja vene keelt ta ka ei oska!
Õnneks läheb ta nädalavahetuseks mingisse hardrockilaagrisse Vana-Vigalas. Äkki leiab sealt kellegi. Tsiteerides mu ema: "Ükskõik kes, peaasi, et mõni juuksur või maniküürija poleks!"