Pühapäev, september 28, 2008

Jälle

Tulin eile hilisõhtul Tartust. Ma käin seal nüüd koolis, 1-4 päeva kuus, tavaliselt 2 järjestikust, mis tähendab 7 tundi loengut või loenguid. Jaanuari lõpuni. Paar kirjalikku tööd (essee " Minu põhimõtted õpetajana"!) ja mul on käes kvalifikatsiooni tõendav paber ja natuke sotsiaalset kindlustunnet. Et ma põhimõtteliselt võiksin olla õpetaja üldhariduskoolis, kui ma seda tahaksin. Kuidagiviisi see võimalus, teoreetiliselt olemas elu lõpuni, lisab mainitud sotsiaalset kindlustunnet -- ja ma ei ole kindel, kuniks seda nii kergelt saab, seda paberit, kuna üldiselt ülikoolides läheb taoline asi magistriõppe alla ning kahte aastat pseudoteadustega tegeleda ma ei soovi. Sotsiaalse kompetentsuse arendamine -- see on mul nüüd läbitud, kuulates keskealist psühholoogi seitse tundi järjest (kohv ja tee korraldajate kulul) -- ta on essee jaoks inspireeriv, pean mainima. 'tuli tõesti ideesid pedagoogide ja moraalse põhimõttekindluse kohta -- ta andis selleks ainet läbi pisikeste fraaside. Ja miks tunneb õpetajad reeglina kohe ära? Ja miks mõjuvad enamus noori meesõpetajaid (neid oli seal vähe, loomulikult)klassikaliste nohik-friikidena? Mingid imelikud detailid stilistikas (ülipikk peen patsike nagu mu klassivennad kandsid 1988. a. paiku), üllatavalt, naljakalt mõjuv jäme hääl, ülikorpulentne figuur -- kõik see oli esindatud. Ja koolituse organiseerija, kena blondiin, mõjus klassitäie inimeste ees nagu lasteaiakasvataja või hooldushaigla õde -- ülipositiivne,natuke nunnutav, samas arvestav, et keegi teeb kusagil kohutava vea, mille likvideerimiseks ta juba ette valmistunud on.
Ööd olin oma sõbra ja tema elukaaslase juures (keda võib varsti nimetada nooreks sõbrannaks, ma arvan)ja kellele tegin tagasiteene kooli jaoks vajaliku referaadi näol. Kirjutasin inglise keeles Philippe Starckist -- irooniliselt.
Tartus aegajalt käimine on alati elu natuke paremaks muutnud -- selline meeldiv katkestus, kino on kaks korda odavam ("Ekraan") kui siin ja üleüldse...

Sain meili teel mind äärmiselt õnnelikuks tegeva ettepaneku, millest siin pikemalt ei julge, aga mis pani Tartu pooleks päevaks helgelt särama...
Ja nüüd loen lõpuni sada lehekülge noore ameerika-vene-juudi kirjaniku aasta parimaks (2002) loetud debüütromaanist "Russian Debutante`s Handbook" ja kirjutan siis artikli Kaliningradist valmis.

Reede, september 19, 2008

Tagasi

Kaliningradist tagasi. Oli tore. Kõige koledam linn, mida olen näinud.
Telefonikõned on äärmiselt oodatud.

Pühapäev, september 14, 2008

Tagasi ja kohe edasi

Ma olen tagasi ja kahe tunni pärast lähen Kaliningradi bussi peale. Mul on selline tunne, nagu alati pärast kaugelt tagasi tulemist -- nagu kõik see (soojus, värvilised inimesed, oimulokkidega ortodoksetest juutidest alates Bedfordi avenüü internetipunktis, kelle pärast ma alati oma lahtisel käekotil põrandal silma peal hoidsin, miilegipärast ma hästi ei usaldanud neid..., palju ilusaid riideid, nii inimeste seljas kui poodides, Chelsea avamised (palju pretensioone õhus ja palju korralikku, aga igavavaõitu figuratiivset maalikunsti ja mõned naljakad skulptuurid, kuigi, pean tunnistama, ka erakordselt palju ilusaid kleite, Upper East Side ja minu teejuht K sealsel scenel; tuppa sittuvad chiahuad J kõrgete lagedega Brooklyni korteris ja mis kõik veel, kaasa arvatud teine K, see, kes on sündinud vales kehas ja kea hooldab rikkaid vanureid nagu viis aastat tagasi, kui Niinaga seal käies tuttavaks saimeja kellel oli taas kord uus ilus eesti naine ja kellega me poole ööni veini jõime, 6. avenüü korteris, koos 95-aastase akontaktse vanatädiga, kellele K vahepeal lusikaga süüa andis : "Good Lady!", mille peale see shokoloaadipudingit mu valge pluusi peale köhis -- ja ma mõtlesin, nagu juba viis aastat tagasi, kui oli sarnane situatsioon Times Square`i äärses korteris, kus K ning nüüdseks kodumaal tagasi olev teletäht hooldasid 100-aastast näitlejannat -- et mulle meeldiks kunagi kauges tulevikus olla muldvana ja omas maailmas, elades veelkord läbi oma elu nagu mu vanaema seda oma viimase viie aasta jooksul tegi, minu eest mu enda kodus hoolitsemas võõrtöölisest pühendunud professionaalne aid -- K rääkis, kuidas kaks aastat tagasi oli vanatädi haiglas hingamisaparaatide all ning kui need eemaldati, ootasid üksteisel käest kinni hoides nii hooldajad kui tädi tütred, kas see hakkab uuesti ise hingama ja elab või ei tee seda mitte ning nad saavad suure päranduse, kuidas käiku läks esimene plaan ja kui pettunud nägudega enamus kohalviibijatest olid, kuidas tütar ütles: "Mother, if you need to go, it`s fine!" ja kuidas tema mõtles, et mutt tegi ikkagi kõigile ära...; tagasi koju minnes tuli mulle pähe, et Harlemis polegi ma veel kunagi käinud, kuigi kunagi Niinaga hakkasime jalgsi kesklinnast minema ja 60ndate tänavateni jõudes tundus meile, et suured mustad tüdrukud, kes gängides seisid, vaatavad meid kurjalt ja üldse polnud peale suurte kortermajade palju midagi ja me jooksime tagasi kesklinna viiva bussi peale -- igal juhul sõitsin ma metrooga öösel kell kolm Ida-Harlemi, aga seal oli kõik tühi ja pime ja mingid mustad pakkisid midagi autosse ja mulle tundus, et A ostetud korralik fotoaparaat on vist liiga väärtuslik, et see kaelas, hakata traditsioonilises mustade elurajaoonis varahommikust jalutuskäiku tegema ja läksin "koju" tagasi viimast korda) on veel kusagil siinsamas olemas, paralleelses maailmas. Noh, mõnes mõttes ongi. Ja nagu alati, tuli mulle isa lennujaama vastu ja viis Mustamäele, kus, nagu alati, ma mõnes mõttes oma vanematele võlga tasudes, rääkides neile kõigest, mis neile huvi võiks pakkuda. See on omamoodi rituaal. Ka salviast rääkisin, ja vananevatest California hipidest, Burning Manist, Burnisng Manist, Burning Manist ja sellest, et nagu eelmine kordki, jõudsin ma viimasel minutil lennukile ja kuidas Euroopa mind Amsterdamis vastu võttis ja kuidas sealt tuleval lennukil omakorda olid Tallinna lennujaamas vastas narkokoerad, kes paar noormeest kohe kontrolli viisid.
Siin on uskumatult külm, üks akendest on vahepeal, ma pakun, et kaks nädalat tagasi või nii, tuulega lahti läinud (Seal kogesin muuseas keeristorm Gustavi kauget mõju, mis avaldus soojas troopilises paduvihmas, mis kestis terve päeva) ja mul on tõsiselt hea meel, et mu kohver lõpuks välja ilmus, oodates mind Newarki lennujaama American Airlines kontoris, kuhu mind oli avaldust vormistama kutsutud, kus oli ka mu kõige soojem kampsun (aga ma saan 250 dollari peale tsheki NYs ostetud riiete eest)). Ja mul on ka südamest hea meel, et K soovitatud, tema lemmikkaltsukas Brooklynis Beacon`s Closet (North 11th või 10th St) mõtlesin ma küll peaaegu pool tundi, kas päris karusnahast kollane kasukas on hea mõte, 125 dollari eest. Loomulikult ta oli -- see loogika juba, et ilus kollane mõjub ühtaegu kevadiselt/varasügiseselt ja ei tekita psühholoogilisi takistusi sooje riideid selga panemast kui mõjub ootamatult pimedas külmas talves -- ja see oli seal poes üks kallimaid asju. Ma üritan nüüd aasta aega mitte üldse riideid osta -- mitte, et seda seal nii palju teinud oleksid, vaid üleüldse. Mul on küll väike lisa oma garderoobis, seda muidugi. Ja loomulikult ei suutnud ma vastu panna mutikesele, kes Bedfordi avenüü pühapäevasel tänavaturul oma viiekümendate aastate kaelakeega kaubitses.
Ja nüüd on mul ainult poolteist tundi aega ja ma pean tõesti kohvrit pakkima hakkama.

Esmaspäev, september 08, 2008

M6ttetud has-beenid

Ma olen Alan Vegas v2ga pettunud. Inimesed, kes v2ljakuulutatud yritustele kohale ei ilmu, kuuluvad mu absoluutsete mitte-lemmikute hulka.
Ma talusin pikka 70ndate-teemalist punk-dikussiooni Bowery Poetry Clubis, hullu vana naist, kes k6igile esinejatele vahele r22kis ja edevat rastasoenguga punk-naist, kunagist legendi, ajaloost v2ljakuulutatut, naisele tyypiliselt, enda s6nul. Lootes, et keegi klubit2iest inimestest on Alan Vega, eks ole. M6tlesin, mis oleksid p6hjused v6i ajendid, miks ta v6iks Eestisse tulla, mis teda v6iks Konteineri juures v6luda, et kas tal on k6rged honorarid v6i on ta vaene ja 6nnelik, kui lennukipiletit ei pea ise maksma. Et kas ta kontsert n2iteks oleks sell-out v6i on ta ikkagi v2heste lemmik tegelikult. Samas -- kuidas v6tta, ikkagi suurim alternatiivne rock-staar ja m6jukamaid inimesi muusika ajaloos 70ndate keskpaigast saadik. Vaatasin inimesi ja mulle tundus, et peaaegu igas keskealises mehes on midagi Alan Vega stilistikast v6i fysignoomiast. We are all Frankies, eks ole.

Pühapäev, september 07, 2008

Suur linn, veidrad inimesed

Mu k6rval istub lyhemat kasvu tavaline inetuv5itu kiilanev keskealine mees. Siin internetipunktis. Ta ohib ja matsutab suuga. Ta vaatab Youtubest, kuidas naiskulturistid s22ri n2itavad. Seelik t6stetakse aeglaselt yles m66da ylilihaselist reit ja siis peatub kaamera n2ol. Nagu need naiskulturistide n2od on. Mees oigab. Ja valib j2rgmise klipi.

Eile k2isin festivalil,mis oli pyhendatud Ginsbergile. K2isin, sest seal pidi esinema Reverend Billy. @ra j2i, sest ette j6udis tunde kestev troopiline paduvihm, mis pidi seotud olema siin ookeanil l2hedal, v6i mitte siis nii v2ga, oleva orkaan Gustaviga. Et selle haare ulatus siiani.
Festivalitelgis sattusin vihmavarju k6rvuti yrituse ametliku fotograafiga, kes tundus asjalik ja adekvaatne, aga selle noormehega oli kaasas maskott vanema hipiliku naisterahva n2ol, kes oli ropu suuga, poolkurt ning uhke, et tundis kunagi K6IKI-- Sidist ja Nancyst alustades ning New York Dollsiga l6petades. Ja et tema ei olnud gruupi vaid korralik tydruk ja et teda austati. Ta seletas oma hiilgeaegadest vahetpidamata -- vaheldumisi New Age teooriatega -- ja vanu hipisid olen sellel reisil rohkem n2inud ja nendega vestelnud kui vist kogu eelneva elu jooksul kokku. T2di r22kis, et vihmavesi on tegelikult ringluses ja et kui suu lahti teed, siis jood tegelikult dinosauruseid. Ja et miks inimesed ei skandeeri nagu Woodstockis : No Rain! Where is the hippie spirit?!, esitas t2di retoorilise kysimuse.
Sacramento kunstikommuunis tegi kuuekymnendates maalija (psyhhedeelsed mandalad, pliiatsijoonistused) mulle selgeks, et inimese silmav2rv muutub elu jooksul mitu korda, aga teised on liiga t2helepanematud, et seda m2rgata, olles tunnuseks inimese vaimse ja fyysilise puhtuse kohta. See oli selle tyybi k6ige meeldej22vam teooria.

Ja Burning Man oli k6ike seda ja tegelikult palju rohkem, kui see, mida mulle r22gitud oli.
Ja t2na l2hen Bowery Poetry Clubi teisele katsele seoses Reverend Billyga ning seal on t2na6htuses programmis Alan Vega!
Ja mu pagas on siiani kadunud p2rast seda kui see liinil Reno-Chicago-NY kuhugi maha unustati.
Siin on j2tkuvalt ilus ja p2ikesepaisteline ilm ja 6hk on p2rast eilset padukat palju jahedam. Mis on samuti v2ga soe. Sygise algus. Sellise v2ga kena sygise algus.
Ma olen j2rjest veendunum, et kultuuri jaoks on vaja eelk6ige head kliimat ja raiskamist -- ressursside, inimeste, unistuste, pyydluste.