Teisipäev, mai 26, 2009

Olete oodatud

Kunstikonteiner & Kultuuritehas Polymer esitlevad:

GLOBAL CONTAINER VI



27. mai 2009

Algusega kell 19.00



Ernest Truely ( US/EST ) - Late Night Drawing Salon

Peeter Allik ( EST ) – Live Performance

John Grzinich ( US/EST ) – Sound Art

Simon Whetham ( UK ) - Sound Art

Liivi Tantaal ( EST ) – Live Performance

Kaarel Arb ( EST ) – Sound

Film Screenings

Lukas Kolmogorcevase näituse "Monoimpulsid" avamine

Jätkuvalt avatud Erik Alalooga Kinemaatiline Müsteerium

Special Quest





Liivi Tantaal ( EST ) – Kestvusperformance

Kl 16.00 alanud protsessi kulminatsioon.

Kl 19.00



Ernest Truely ( US/EST ) – Öine joonistuskursus

New Yorgi juut Eestis, Academia Non Grata eks-rektor jätkab oma iganädalast joonistuskursust. Elav modell. Süsi, pliiats, akvarell.

Kl 21.00 – 23. 00



Peeter Allik ( EST ) – Performance

Eesti legendaarseim graafik paneb üheks õhtuks linoolinoa tuppe ja püüab oma suurt kala tegevuskunstis.

Kl 21.00 – 23.00



John Grzinich ( US/EST ) – Sound Art

Tiksutamine ja sahistamine.

Kl 19.00 – 24.00



Simon Whetham ( UK ) - Sound Art

Vaata eelmist.

Kl 19.00 – 24.00



Kaarel Arb ( EST ) – Sound

Happy kinky shit.

Kl 21.00 – 24.00



FilmScreening

Neli jalga hea, kaks jalga paha.

Kl 20.00 – 01.00



Lukas Kolmogorcevase näituse „Monoimpulsid“ avamine

Kl 20.00



Jätkuvalt on avatud Erik Alalooga kinemaatiline müsteerium „Tecnophobile“.

Kl 19.00 – 01.00

Edasi

Reisi viimased ettevalmistused. Muuhulgas asjade mitmelt poolt üles otsimine, parandamine, valmistamine ( punasest silikoonist parukahoidjana toimiva pea näol, näiteks -- mul on noor ja kena modell). Parukast endast ma ei räägigi. Seda teeb K ning nüüd on vaja, et sellest moodustuks ka soeng. Videokoopiad ja sada muud pisiasja. Ja kohati lähevad prioriteedid segamini -- näiteks tundus äkki äärmiselt oluline mitte lasta kaduma minna midagi Kalev Spa kaardist -- kui ma tagsi tulen, on see aegunud. Üks ujulakord maksb vist 85 krooni -- ja telefon, mis sealsamas vett täis läks -- selle asemele uus 800 krooni.
Ja mida ma tegin viis päeva -- käisin jooga-ja hingamistehnikate intensiivkursusel, millest (tasuta!) kusagilt kuulsin. See oli mõnes mõttes hardcore ja teises mõttes väga hea ja oleks, väga võimalik, andnud väga positiivseid ning püsivaid tulemusi, poleks ma sellele järgneval nädalal kolmel päeval joonud. Kuigi on samavõrd võimalik, et positiivsed tulemused on olemas siiski -- seda enam, et ma olen neid hingamisharjutusi pärast ka kodus teinud ning ühel kursusejärgsel joogasessioonil isegi kohal käinud.
Teine põgus sissevaade alternatiivsesse maailmavaatesse ning kogukondadesse on olnud veel üks kohtumine Eesti kurikuulsaima nõia või siis sharlatani, aga igal juhul sektiliidriga. Mina maksin talle ära semiootikute kevadkooli sõitmiseks kulunud bensiini raha, aga tema eemaldas minu seest oma sõnul roosa olevuse, kes seni on takistanud mind töö - ning rahasaamisvõimalusi enda ümber nägemast. Fair enough. Ootan huviga tulemusi. See juhtus üleeile õhtul ning seni on mulle helistanud Tallinna Ülikooli sotsioloogiakateedri juhataja, kes kutsus ettekannet pidama sügisesel sooteemalisel konverentsil . Väikse honorariga... aga see on loodetavasti alles algus.
This is the coming of a new age....

Kolmapäev, mai 13, 2009

Tagasi

Viimane päev Londonis koosnes J-ga hängimisest : tema ateljee ning kodu külastamine, Whitechapel, Wellcome Collection (minu omamoodi lemmikkoht; farmaatsiatöösturite suguvõsa asutatud kunstikoht, kus vist kõik näitused on õrnalt meditsiinilise hõnguga), mingi kinnine keldriklubi, mingi kaasaegse kunstikeskuse klubi, Soho ja Piccadilly.
Ja täna hommikul ostsin ühe oma "kodutänaval" (Fonthill Road Finsbury Parkis; palju musta riietatud islamiusulisi uusemigrante) silma hakanud kleidi ikkagi ära.
Võimalikud koostööprojektid mitme inimesega.
Kahe nädala pärast edasi.

Teisipäev, mai 12, 2009

Kohaliku seltsielu tipphetk

Kaisin kokkusaamisel W-ga; Londonis elava kunagise Tallinna hipi, Maagide kooli autoriga. Kes praegu kirjutab uusi raamatuid oma elust, nende hulgas 80ndate New Yorgi art scenet kirjeldavat, korraldab eksklusiivseid reise arhitektidele yle maailma ning on ajakirjanik. Loomulikult avaldas W mulle muljet. See on peaaegu nagu saada kokku Dovlatovi voi minugipoolest kasvoi Hemingwayga, kui see asja kellelegi arusaadavamaks teeb. Raakisime juttu kolm tundi ning aegajalt tiksus mu peas, et pidin oigupoolest koss J-ga galeriituurile minema, milleks jai jarjest vahem aega. Ja loomulikult oli mul W kasuks otsustades oigus -- galeriiring kestis umbes tunni, kuni koigil suhteliselt mittemidagiytleva kunsti vaatamisest kyll sai. Loomulikult oli W parem. Pealegi on ta osaliselt samal ajal NYCis kui mina ja mul on see au, et ta tuleb mu naitust vaatama. Ma arvan, taiesti siiralt, et olen W austaja. Tema fann. Millega seoses votan ma isiklikult, kui inimesed, kellele ma ta raamatu jouludeks olen kinkinud (teid on umbes seitse), seda labi ei loe (konstruktiivne kriitika Maagide kooli kohta on lubatud).
Muu on tavaparasem. Kohtun siinsete tuttavatega (J juures peatun, olen kainud valjas tema, ta vaga tosise ja tosiseltvoetava inimese jatnud skulptorist sobra S-i; B, viimase elukaaslase; O, N-i, J, N-ga). Mulle naidatakse Brick Lane i. Eile Brightonis, kus kaisin D, kes on ka Eestis kainud, vaikses galeriis. Ta kain J-l tema ateljees kylas ja paaris galeriis, mida J soovitas.
Reis on kahe ja poole paeva jagu pikemaks veninud sel lihtsal pohjusel, et pyhapaeval soitsin automaatselt tagasi lennujaama, kuhu saabusin, arvestamata fakti, et piletid vahetati arajaetud lennu tottu ara ning lennujaam muutus. Esimest korda elus jain lennukist maha ning sain teada, et esiteks ei pruugi pileteid paariks jargmiseks paevaks yldse olla ja teiseks maksavad need hingehinda.
Kodumaise seltsielu tipphetk on muidugi teadagi milline kunstiskandaal. Ma lugesin isegi paar artiklit labi, mille hulgas omamoodi liigutav on T kriitiline kommentaar. Ukrainlannast fotograaf, kes oli kunagi mu hea sobranna. Ta on ise mulle eravestlustes tunnistanud, et naeb K-s, kes tegeleb suures osas sama sisepoliitilise teemaga, omamoodi nishshiokupeerijat. Mis seletab vaga hasti lahti T kommentaari : odav trikk. Mis omamoodi viitab taaskord sellele jareldusele, milleni jarjest suurema selgusega jouan -- tegelikult on inimestevahelistes konfliktides vaga vahe ideoloogilisi vastuolusid ning vaga palju vana head voitlust koha eest paikese all. Pretendeeritakse samale ideoloogilisele positsioonile, kaubamargi (laiemas voi kitsamas tahenduses) haldamisele, samale pysiteemale voi imagele. Mille moistmine omakorda teeb oma kaaskodanike suhtes empaatilisemaks -- voi siis mitte.

Neljapäev, mai 07, 2009

ülemiste hotellis, mitte londonis

väga meeleolukas oli 8 tundi tallinna lennujaamas veeta, sellest 3 piletikassa sabas koos kodanikega, kes olid end lennujaama kupongide eest täis tõmmanud, sõimasid ja ähvardasid võsa-petsiga ja jaurasid, et nad maksid londonis viietärnihotelli kinni ja peaksid õigupoolest seal mullivannis jooma. mõned kukkusid seal sabas pikali. iiri flöödimängija kasutasoa instrumenti, kuni tal see lõpetada paluti. et segab töötamist. siis ta kirus, et kunstiinimesi ei mõisteta ja et tema hinge närib elu lõpuni, et ta proffiks muusikuks ei hakanud.
enesehinnangut tõstis noor, no tõesti verinoor lennujaama töötaja, ühe reisija poeg, kes minuga juttu ajas ja oma emal, kes just ka siia hotelli jõudis ja mulle veel eraldi head reisi soovida palus. armas.
o kutsus mingile suurele galeriiavamiste üritusele, mis läks nüüd muidugi vastu taevast. aga arvatavasti kohtume.
üldiselt avastasin, et olen väga palju kannatlikum ja tolerantsem inimene, kui arvasin. või kontrasti asi -- kui ümberringi on viha, sõim ja jauramine, siis ise ei viitsi enam emotsionaalselt reageerida, ka enda see mitte. jumala pohhui on.

Päevik

Üleeilne päev oli meeleheitliku koduperenaise oma meenutav :trajektoor ujula-"käsitöö"-sõbrannaga hängimas (I-ga, Kristiine linnaosa haljasalal ning stiilsers nurgataguses vene baaris).
Eile kirjutasin kogu päeva näituseprojekti ja käsisin pärast seda SM-laudkonna igakuisel kokkutulekul (ma alati ei jõua, aga võimaluse korral püüan, sest seal alati kohal olevad luuletaja ning ülejäänud inimesed, IT-mehed, amtenikud ja ettevõtjad on väga meeldiv seltskond).
Täna : London calling. Tagasi pühapäeva hilisõhtul. Lennukis lugemiseks on järgmise suure projektiga seonduvad materjalid -- üks inimene on uurinud sama seltskonda ning teinud oma videointrevjuudest ärakirja nagu sotsioloog.
Kasutan päevikuvormi, sest paraku on pärast raamatu väljatulekut vähenenud motivatsioon kirjutada pidevalt midagi, mis kvalifitseeruks ilukirjandusliku lühivormina ja mida saaks trükituna avaldada.
Selle asemel leian endas motivatsiooni lühidalt üles kirjutada igapäevaselt juhtunu. Et päevik või nii. Ma ei usu muuseas seda loogikat, et kui elus juhtub palju, siis blogi ei kirjuta.

Esmaspäev, mai 04, 2009

Tühjus

Ma pole kaks päeva mitte midagi teinud. MITTE MIDAGI.

Pühapäev, mai 03, 2009

Foto Kaarli Golemi esitlusest

Eesti juhtiv nõid (teadlase stiiliga, nagu ta ütleb), ökoloogiadoktorist friik-popstaar ja mina

Mida semiootikud sellest arvavad -- ei tea. Ühele sealviibivale tuttavale võiks helistada ja küsida, aga selle läbi kaotaks stiilis -- no mida teha.
Lahkusime kohe pärast meie semiootikavastast paneeldiskussiooni. Viibides seal mõisas Põlva maakonnas kokku vähem kui tunni. Mitte et sektiliider oleks teadnud, mis semiootika on. Aga see pole nagu eriti oluline. Inimese puhul, kellel on oma sekt, kõikehõlmav esoteeriline süsteemikirjeldus, plaanis kirjutada viimase kohta 24 raamatut ja meedia kaudu tekkinud sharlatani ning perverdi maine. Pean tunnistama -- mulle tundus ta küllaltki OK. Ma ei saa sinna midagi parata.
Tagasiteel võttis ta needust maha.
Ühesõnaga -- meeleolukas väljasõit läbi kevadise Eesti ja tagasi.
Semiootikute kevadkoolist antud Lotmani pildiga(!) diplom ja selle sharlatani (või siis juhtiva maagi -- kes olen mina selle üle otsustama -- kuidas tõestada, kas meil kõigil on 41 teisikut paralleelmaailmades ning 20 energia ülekandekanalit (ta andis mulle oma esimese raamatu)) dzhiipi. Jah, tal on dzhiip ja piisavalt raha ning andunud jüngreid -- ta vihjas, et sinna on segatud mingid meile ülejäänutele tundmatud tegurid või jõud. Sest tööd ta tegema ei pea.

Reede, mai 01, 2009

Raadio asemel

Teen südameid ruumis, kus käivad mõttetalgud. Eile ei jõudnud ja täna on südametunnistus. Inimesed arutlevad hämmastava entusiasmiga teemadel nagu: "Mis teeb inimesed rõõmsaks" ja "Kuidas luua turvaline loov keskkond". Paar korda tundub see kõik liig (Eriti pärast eilset pidu või midagi taolist), aga nüüd oleks juba ebaviisakas oma asjadega galeriist kõrvalolevasse ühisateljeesse tagasi kolida. See kõik on natuke nagu nõukogude aeg, mida ma ju tegelikult täiskasvanuna ei ole näinud ega hoogtöölaupäevakutest või komsomolikoosolekutest osa võtnud. Üritus algab ühise presidendi kõne kuulamisega. Minu "laudkond" jõuab järeldusele, et inimesi teeks õnnelikuks käbikunstifestival. Nii ongi. Nad moodustavad toimkonna ja ma keeldun ainsana selles osalemast põhjendusega, et ma vist ikka päriselt ei haaku teemaga. Pakun sellele pealkirja "Käbi ei kuku kännust kaugele" või "Käbi ja kännu festival" ja nad siiralt arvavad, et see on hea mõte. Nagu ka see, et lapsed ja vanemad lähevad metsa kändudest metsa asju ehitama. Äkki ongi.
Diplomi saan ikkagi.
Tunnet, et ma pole oma elus eriti midagi teinud ja et kõik on mõttetu ja lootusetu (eelmise õhtu järelmõjud) süvendab fakt, et vestlusringis osalevad kaks 17-aastast tüdrukut, kellest üks lavastab Von Krahlis noortenäidendit ja teine on selle teksti autor. Mul sisuliselt puuduvad mälupildid sellest, kui 17 olin. Usun, et ma ei saatnud midagi märkimisväärset korda. Olin oma klassivendadele modelliks -- neist said homopaar ning edukad fotograaf ja moekunstnik ning kusagil noorteajakirjades avaldatud fotod ja sõprus nendega, kes võitsid mingeid moekonkursse, süvendasid niigi olemasolevat, ebamäärase suunitlusega, kuid sellest hoolimata piisavalt intensiivset iha saada päriselt kuulsaks. Käisin kunstiklassis ning mul polnud peale Kunstiakadeemia ühtegi tõsiseltvõetavat tulevikuplaani. On hetki, nagu näiteks nüüd, kui mul on kogu päeva kestnud masendus, kui ma mõtlen, et äkki oleks pidanud muid variante ka kaaluma. Tõepoolest. Siin ma nüüd olen.

Homme hommikul ja hästi vara sõidan Moostesse Tartu semiootikakateedri kevadkooli ettekannet pidama. Kirjas on "Kunstipraktika kui mäng", mille pakkusid välja korraldajad ja mille ma asendan enda poolt korraldatava mittedemokraatliku paneeldiskussiooniga. Arutlusega semiootika teemal ja selle vastu, kusjuures vestluskaaslased võtan kaasa -- sektiliidri ning ökoloogist friikpopstaari. Üldsuse poolt kahtlaseks arvatud tegelased on alati nõus akadeemilisemale seltskonnale loengut pidama.