Reede, aprill 27, 2007

Tallinn

Niina:
Tegime rattaga tiiru linna peal. Linnas käis sõda. Järsku oli eikusagilt välja ilmunud alkoholi, higi ja adrenaliini järele lehkav kamp madalamat eluvormi. Eluvorm liikus ühtlase amorfse massina vastavalt politseiautode liikumisele. Politseiauto eluvormi suunas, eluvorm politseiauto suunas. Nende vahele tekkis iga kord kivirahe. Kui kivirahe nina alt möödus, otsustasime sõda teise nurga alt vaadata. Vaatasime. Teise nurga all seisis pikk rivi politseinikke, nende kõrval lapsevankrite, poekottide ja jalgratastega uudishimulikud linnakodanikud. See nurk osutus väheütlevaks ja suundusime nende kahe nurga vahele. Seisime purukspekstud poe ees ja jälgisime, kuidas amorfne mass aeglaselt, kuid kindlalt meile lähenes. Neist jäid maha tossupilved ja klaasikillud. Eluvorm häälitses. Kosta oli huilgamist, skandeerimist, vilistamist, röökimist. Plaadi- ja pesupoe aknad visati sisse. Pudeleid loobiti puruks. Kedagi ei pekstud, sest eluvorm koosnes ainult neist endist, vaenlasteks olid politseinikud ja poeaknad. Põhjust ei olnud. Kõike seda ümbritses telefonidega pildistav ja rääkiv pealtvaatajaskond. Bussid ei saanud enam edasi sõita ja pöörasid otsa meie ees ringi, sest eluvorm oli vallutanud tee. Ühe bussi taguotsal oli reklaam keeleintegratsiooni teemal: "Keel sõlmes? Õpi keelt autoroolis!" Kui eluvormi kaks isendit poe, mille ees me seisime, betoonprügikastid puruks peksid ja end nende metallsisude ja leitud raskemate esemetega varustasid, tundsime, et nüüd võiks koju minna. Nende kahe isendi nägudelt ei paistnud peale eeskujulikult õpitud blaseerunud viha mitte midagi. Nad tegutsesid, sest pidi. Sest järsku oli võimalik seda teha. Tundsin endas kasvavat jälkustunnet. Sõitsime rattaga samuti kesklinnas asuva kodu poole, eluvormi häälitsus kaugenes, kuid kostis. Kopterid tiirutasid valgusvihke heites sooja kevadõhtuse linna kohal. Televisioon kandis üle, kuidas eluvorm oli vallutanud kioski ja selle põlema pannud ning varastas sealt parasjagu nätsu ja suitsu. Mõtlesin, et mul lööb silme eest mustaks, kui see haisev mass peaks kuidagi mu vanaema matust segama. Vend ütles, et Ida-Virumaa poolt pidid Tallinna poole kihutama autod. Ja seda, et keegi soovitas Pronkssõduri Tauno Kangrole anda, et see temast Kalevipoja teeks.

Kolmapäev, aprill 25, 2007

Pressiteade/kutse avamisele : alternatiivgalerii Art Container Nongrata

Aurora:

Oled oodatud NONGRATA KUNSTIKONTEINERI Academia Non Grata Tallinna filiaali ja uue sõltumatu alternatiivgalerii avamisele neljapäeval, 26.aprillil kell 19.00 Kultuuritehases Polymer (Ülase 16/Madara 22, Tallinn) III korrusel.



Mastaapne alternatiivnäitus „Uus laine. 21. sajandi kunst“, bänd Tatjana Kristall koos kõige sinna juurde kuuluvaga.



Alternative Point of Wiev.



NONGRATA KUNSTIKONTEINER – see on 100m2 ateljeepinda Academia Non Grata Tallinna filiaali ja 150 m2 galeriipinda uue sõltumatu alternatiivgalerii käsutuses.
Academia Non Grata filiaalis saavad stuudioruumi loometegevuseks kasutada kõik loovisikud, kel mistahes põhjustel pole võimalust ateljeed pidada aga öelda oleks palju.

Kunstikonteiner NG hakkab ilmutama alternatiivseid vaatepunkte ühiskonnas ja artworldis domineerivatele trendidele ja annab loojate käsutusse eksperimentaalse aegruumi konteineri nii materiaalsel kui ideelisel tasandil.





Avanäitus „Uus laine.“ 21. sajandi kunst



Mis sunnib inimest kaasajal kunstnikuks hakkama? See on küllaltki riskantne valik, mis kindlasti ei ole sotsiaalse surve tulemus, nagu on otsus asuda õppima näiteks ärijuhtimist. Maailm on 21. sajandi alguses orienteeritud endiselt materiaalsetele väärtustele, aga seda peenemal moel, kui varasematel epohhidel. Heaoluühiskond, mis on vaikselt kohale saabunud ka Eestisse, on tekitanud küllalt arvuka ühiskonnakihi, kes keeldub olemast ori ning soovib elu nautida. Selle kihi maailmas on oma kindel koht mittevajalikel asjadel, nagu kulukad hobid, reisimine, teadlikult kujundatud imago ja elustiil, disain ja oma koht siin on ka kaunitel kunstidel. Küllap paljusid noori paelub too glamuurne maailm ja nad loodavad kunstiga tegeledes selles süsteemis vajalikuks osutuda ning isegi marjamaale pääseda. Küsimus ei ole tegelikult papis, küsimus on meeldivas surinas, mida tekitab teadmine, et sa oled orjastaatusest pääsenud ja niimoodi ühiskonnale paraja nätaka vastu andnud.
Kuid kunsti abil on võimalik ühiskondlikku sotsiaalpornot tegelikult veelgi sügavamalt õõnestada. Esteetika ja glamuuri pealiskihi all sisaldab kunst võimalust maailma tunnetada ja muuta. Traditsiooniliselt on seda rolli täitma pidanud religioon, kuid juba ammu on inimeseloom selle suurepärase mehhanismi oma võimuahnuse vankri ette rakendanud. Iga vähegi mõtlev 21. sajandi inimene näeb seda läbi. Kunstiski on omad võimumängud, seda küll, kuid ühiskond ei ole suutnud kunsti nii totaalselt oma teenistusse rakendada, kui muid elusfääre. Kunstnikul on võimalik süsteemist mööda hiilides, üksi, sõltumatuna, süsteemi olemus lahti muukida ja paljastada.
Näitusel „uus laine“ osalevad kunstnikud on ilmselt valinudki kunstniku raske ameti sellest viimatimainitud võimalusest kinni hakates. Jah, ka nemad on pidanud koolisüsteemides ruineeruma, fondidele pugema ja tehastes töötama, aga nad ei ole maha matnud unistust, et inimene võiks kogu sellest jamast ka vaba olla.

Näitusel osalevad Marianne Männi, Toomas Kuusing, Mila Balti, Tuuliki Avango, Ville-Karel Viirelaid, Remo Randver, Andrus Joonas, Pomshiva, FLÜ, Tanel Saar, Billeneeve, Rubens, Siram, Sandra Jõgeva, Taje Tross, Meeland Sepp, Erik Alalooga, Rauno Thomas Moss, Jane Remm, Kaie Luik, Kaarel Vulla jt.

Kuraatorid Anonymous Boh ja Sandra Jõgeva

5015672

pressitekst Siram

5114038

Esmaspäev, aprill 23, 2007

Ööpäeva mõte

Aurora:
On olemas kolme sorti inimesi:
need, kellel on igav,
need, kes räägivad liiga palju,
need, kes on täiesti mõttetud.

Mingi türgi või kreeka luuletaja vabatõlge, keda mu isa öösel raadiost kuulis ja nüüd geeniuseks ja "Euroopa Juhan Liiviks" peab.

Respectable!

Aurora:
Täna:
Saan VAPUSTAVA UUDISE. Mille kõrval kahvatavad väiksed halvad. SUUR UUDIS teeb mu vanemad väga õnnelikuks ja minu üle uhkeks. Vihje on pealkirjas -- see on tõesti uskumatu. Varsti loodetavasti olen võimeline selle siia ametlikul kujul üles panema.
Malle sai haiglast koju.
Artikli tegin juba öösel kl 1 valmis.
Kunstihoonest tõin töö ära.
Ostan 2 paari võrksukki. Ma tean küll, et võrksukki kannavad tänapäeval kõik, aga Jumala eest -- mitte niisuguseid. Klass omaette.

Pühapäev, aprill 22, 2007

Igaüks enda eest (ja Jumal kõigi vastu)

Aurora:

Üleeile:
Saan kokku Tartu maalitudengiga, kes seoses töökohaga Tallinnas elab nüüd siin. Jah, tõesti, tal on siseõuega korter vanalinnas, kena tüdruksõber ja maalid paremad kui enamusel ta Tartusse jäänud kursusekaaslastel. Vähem post-Pallaslikku halli pläga, samas võtab tekkinud head ja värsket muljet maha ohter pop-tsitaatide kasutamine. Kuni Lichtensteinlike koomiksiteni välja. Ilma selleta oleksid tal head maalid. Päriselt head. Vähemalt omas vanuseklassis.
Toon Prantsusmaa näituse jaoks ära oma maalid galeriidest. Üks neist on minemas pankrotti.
Käin koosolekul naisteajakirjas ning saan tellimused ning tähtajad mitme loo kohta.
Saan Kunstihoonest kõne: mu hiir vajab toitu.
Viin Teaduste Akadeemia Raamatukokku tagasi raamatu, kus oli Molotov-Ribbentropi pakti koopia.
Toidan hiirt. Loen külalisraamatut. Selle põhjal võin järeldada järgmist. Olen teinud näituse parima töö ning samas olen loomapiinaja. "Putting an animal into the cage is a torture. Poor mouse, bad "artist"!
Lähen tehasesse.
Värvin voodi veelkord üle.
Käin A. juures females-only tüüpi lahkumis-kokteilipeol ja keskealised A. sõbrannad (2/3 ehk kaks kolmest isendist on vabad, lastetud ja vallalised (ja joovad liiga palju-- kokkusattumus?) tekitavad mus ebamäärast ängistust.

Eile:
saan peaaegu surma, puurides trellpuuriga auke, kui narmastega sall mu kaelas läheb puuri ümber keerdu ja tõmbab puuri tera mu näole hirmutavalt lähedale. "Lase lahti, lase lahti!",karjutakse, ma pole nimelt trelliga varem eriti töötanud ja mu instinktid käsivad poovat salli näost eemale rebida , mitte ei seosta seda, et kui puurile vajutamise lõpetaksin, jääks see seisma. R. tõmbab agregaadi pistikust, mis on ainuõige tegu."Kas sa ei tea, et pöörlevate sedametega peab kõik rippuvad asjad ära võtma?! Võta parem see jakk ka seljast!" "Niimoodi jäädakse lipsupidi trellpingi vahele!" "Sa oleksid võinud surma saada!" "puur oleks võinud silma minna...kaela... ja siis ajju." "Ehmatasid täitsa ära." Pärast seda tunnen mõnda aega eufooriat elusolemisest. Puurin veel 29 auku.
Paar korrust allpool, natuke hiljem: anarhistide öko-eluviisi koosolek. Palju noori venelasi, EKA tudengeid ja kunagine maalitudeng KN, kes on vahepeal proovinud liituda limonovlastega. Eelistage nurgapoode, Kristiine keskus on oi-kui -paha, liikumine Hea Uus Maailm jne. Tuntud satiiriline dokumentalist suunab oma profikaamera mulle ja R.-le just siis, kui oma siidripurgiga (mina) ja õllepudeliga (tema) sisse astume. "Tere", ütleb loengupidaja (maha kapitalism), "Tere", vastan mina. R. hoiab targu varju. Mul on käed ja vist ka juuksed lateksvärviga koos. Skvotterid-anarhistid, või mis.

Täna:
Kuulen, et K. on andnud katteta lubadusi. Seda päeva alguses, kui mulle kümneminutilise ettehoiatamisega autoga järele tullakse. Sündmustest ette rutates: päeva lõpuks on kogunenud veel paar halba uudist. Muidu on päev täis tavapärast tegevust (nagu pausidega koos paar viimast nädalat -- olen õppinud tegema mitmeid töid, mille eest natuke professionaalsemal tasemel makstakse päris hästi pluss õppinud attitude`i ja veel ühtteist ühelt teatud isikult), oma ema külastamist haiglas ja kostüümiproovi. Haigla pluss eelpoolmainitud (aga mitte väljaöeldud -- sest see pole kõigi asi , halvad uudised või tõdemused) viivad mind pealkirjas tsiteeritud mõttekäiguni. Lõpuks joon kodus oma isaga veini. Mis on väga kirgastav, nagu alati. Arvamusartikkel on kirjutamata. Aga küll saab. Hommikul. Panin kella seitsmeks helisema.

Neljapäev, aprill 19, 2007

Pildikesi Tartust

Aurora:

Jõuan kohale otse kommuunist, kuhu olen jäänud pärast tööpäeva kohas P toimunud lõkkeõhtut. Sest rongiga minna tundub rentaablim. Tegelikult pole, sest on olemas ka esimene klass (tasuta kohv, tee, värsked ajalehed, wi-fi ja yuppied). Ülikool maksab küll kohalesaamise kinni, aga hetkel on sularahakriis, mistõttu helistan pidevalt numbril 1503, kust saab teada kontoseisu. Teel Kaarli juurde jääb mu teele Humana (kõik 15 krooni ja teadupärast on mitte-Tallinna vastavates poodides ka sellisel juhul suur valik). Mul on vaja tekki oma installatsiooni jaoks, aga võib-olla on oluline ka õppejõule (kompositsiooni erikursus) vastav välimus. Ostan kolm pintsakut, suure oranzhi salli, pluusi ja selle õnnetu teki, mille pärast poodi astusingi. Minu õppejõu-look: must pikem jakk (just ostetud, mingi keskklassi firma), must valgete triipudega põlvini seelik ja samasugune pluus, mustatriibulised sukad. Pluss soeng, mille K. mulle hommikul tegi ja mille kohta ütleb esimesena galerist K: Edward Käärkäsi. K. kannab ise analoogset ja tema juuksurioskused sellega piirduvad. Paraku pole kommuunis sooja vett. Soeng on algul väga kena, aga rongisõidule ja tuulisele Tartule vastu ei pea. Laenan oma noorelt tudengilt enne arvestust lakki.
Arvestus ise läks vist hästi, kuigi JE (kateedri boss) tekitas tuliseid vaidlusi. Olin pidanud täiesti andetuks (ja seda läbi lillede öelnudki) ühte tema magistrant-õpilast, kes on selle kooli hinnangul väga tugev maalija, ainult joonistada ei oska, kunagi olevat olnud suurepärane kolorist , aga nüüd sellest loobunud. Inimene, kes areneb ja otsib end ja need vahepealsed faasid ei pidavadki kellelegi meeldima. Mulle tuleb kohe meelde maalikateedri kursavend, kes samuti jõudis õppejõudude jaoks väga huvitavasse staadiumi (kaotades oma töödest kõik senised plussid) just hetkeks, kui ta lõpetas kooli. Ülejäänud maailm tema senist arengut sellise empaatiaga ei olnud jälginud ning nüüd elab ta Raja tänaval koos oma vennaga skulptuurimajas oma ema ateljees, vaatab kiikriga aknast inimesi. Neid tuntakse kui Vendi Neandertaallasi ja kardetakse veidi.
Vaidlusi tekib arvestusel veelgi ja siis kaitseb MP oma õpetaja seisukohti. JE küsib temalt: "Kas sul lapsi on?" ja nimetab teda vanaks naiseks. Millele saab kähku vastuse: "Ise olete vana!"
Saan aru: ka selles koolis hoitakse õpilasi nagu omamoodi kookonis, millele lisandub see, et enamusi Tallinnas toimuvaid näitusi nad ei näe. Mulle öeldalse, kui palju kasu mu kursusest oli. Arvan, et ongi. Lisaks kõigele muule ei tea ma midagi nende omavahelistest , õppejõudude poolt paika pandud hierarhiatest ja näen ka nende väärtushinnanguid (maali puudutavaid ja mitte ainult) kõrvalt. Ja nad (tudengid) on armsad.

Pildike 2. Galerii.
Toon oma asjad galeriisse kell 11. Galerist K-ga flirdib ilmselgelt ilus keskealine naine (nagu hiljem teada saan, baleriin).
Kell 18 tulen koos T-ga (M 30) galerii võtmetele järgi. Kohal on: K. naine ja kaks last . Ja baleriin. Viimane küsib vargsi T-lt: "Kas see on Marguse abikaasa?" Meist jääb seltskond galeriisse. T kommentaar käib kuidagimoodi baleriinide vastupidavuse kohta.

Ja Tartu ööelu (sest numbrilt 1503 on viimaks saabunud positiivne vastus): Maailm, Püssirohukelder, Luige ateljee, Illegaard, Super-Alko, galerii.

Teisipäev, aprill 17, 2007

Ilf miinus Petrov

Aurora:
Maalritööd, kahhelkivide seinast maha tagumine, telliste tassimine, ehitusprahi kokku kühveldamine. Homme Tartus arvestus. Oma töö üle mõtlemine. Kohtumine meinstriim-naisteajakirja peatoimetajaga. Tähtajad (näituseprojektid, oma töö näitusele, hobuseajakirja lugu).

Pühapäev, aprill 15, 2007

Ilf ja Petrov, draft 2

Niina:
Kirjutamine, kirjutamine, kirjutamine... Tähtaeg.

Teisipäev, aprill 10, 2007

Õppejõud Tartus

Aurora:

Annan valikkursust Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonna maali osakonna magistrandidele. JE, kes seda mulle pakkus, ütles, et rikkaks sellega ei saa. Aga CV-s kõlab uhkelt. Nii vist ongi.
Nagu alati, Tartus on tore käia või mõnda aega viibida (antud juhul: esmaspäeval tulen, reedel lähen), aga siin elamist ei kujuta ettegi. Seni nähtu põhjal tundub, et kohalikud noored maalijad esindavad kõik sama stiili. Lahtine, lõpetamata ekspressionism. Muidugi, ma võin eksida, sest nende tööd pole kaugeltki valmis. Samas -- nad näitasid mulle oma varasemaid asju, vähemalt osad.
Taas kord saab kinnitust minu veendumus (sain selle millalgi ilmutusena), et see, kas alal on väga suur või väga väike konkurents, teeb sama välja. Asja, millega loodetakse kiiresti ja palju raha saada, tormavad õppima paljud. Ja tavaliselt selleks ajaks on buum läbi ning loodetud edu on juba väga raske saavutada. Kui ma lõpetasin keskkooli, üle 10 a tagasi, oli väga moes näiteks semiootika. Juura muidugi ka.
Aga alal, millel liigub väga vähe raha ja millel on samas kõrged nõudmised pluss suur konkurents (näidet pole vaja kaugelt otsida: kunst), julgevad püsivalt ja pühendunult tegutseda ainult need, kes on endas (oma võimekuses ja läbilöögivõimes ) millegipärast väga kindlad. Tavaliselt on nad teistelt selle kohta mingeid vihjeid saanud. Või, mis veel uhkem -- tõelised visionäärid. Või siis täiesti sõgedad.

Aga hotellis on tore elada. Kui võimalik, ma elakski mitmes kohas korraga. Nagu viimane ja käesolev nädal. Route Tallinn - Pärnu (eelmine reede-laupäev) -Tallinn- Tartu (nagu öeldud, selle nädala esmaspäevast reedeni) -Pärnu (reedel) --Tallinn (laupäeval kokkusaamine RÕ-ga) --?

Ja Tartu Vaim. Kui maaliosakonda eile kohale jõudsin, seletati mulle igasuguseid väikseid praktilisi asju , et jutt lõpetada tõdemusega: "Tead küll, nii meil siin Tartus on. " Tänaval kohtasin vana tuttavat, kes kutsus külla. Ta elab siin mitmendat aastat , aga ikka olevat nagu välismaal. "Siin muutud ise ka, selliseks rahulikumaks. Kärsitus kaob ära. Tead küll, Tartu."
Ja kõnelus kõrvallauas Maailmas: "Ta võiks ikka midagi sebida. See ei loe, et ta on mingi täiskohaga arst kiirabis ja loodab doktorantuuri saada. See on lihtsalt, lihtsalt... SELLINE TÜÜP. Kõik tahavad tshillida ja et elu oleks mugav, aga kui sa ikka mitte munnigi ei tee... siis... siis.. MIDA IGANES."

Neljapäev, aprill 05, 2007

Päeva mõte, seoses lähenevate sesoonsete pühadega

Aurora:

Nothing happens to you except in accordance with GOD's will. Anyone who believes in GOD, He will guide his heart. GOD is fully aware of all things.
[Holy Quran 64:11]

via Irfan Ali (Pakistan/Orkut)

Taksojuht

Aurora:

Uskumatu, aga mõned filmikarakterid eksisteerivad ka päris elus. Peaaegu koopiatena. Arusaamatuks jääb ainult, kas filmirezhissöör-klassik on oma filmis esitlenud tüüp-inimest või on mõnele iseenesest argise elukutse pidajale avaldanud mõni film niisugust muljet, et ta ongi selle essentsi endasse imenud. Ja muutunud elavaks klisheeks.
Üleeile õhtul kohtasin Taksojuhti. Vähetõenäoline, aga tõsi --- Tallinna tänavatel, odavas firmas Viiking sõidab ringi nii 55-aastane mees, kes vihkab inimesi sama palju kui Scorsese filmi peategelane. Olles küll palju vähem introvert. Vaevalt olin taksosse istunud, kui ta alustas oma steitmentide ritta ladumist. Sain teada, et. Nõukogude aeg oli paradiis. 70% naisi on litsid .Praegu, mitte siis. Siis prostituute polnud. Küsimus on ainult hinnas. Praegu si. 99% noori naisi, nii 20-aastaseid, on litsid.See on fakt. Lisaks on kõik kohad täis joodikuid ja narkomaane. Ka tänapäeva noored naised joovad. Nõukogude ajal nii ei olnud. Aga sellistel saavadki sündida ainult värdjad, kuue varba ja kolme peaga. Enamus inimesi on idioodid. Sõjaväkke võetakse debiilikuid. See on fakt. Eestlased on idioodid, kes on kõik maha müünud ja kelle üle kõik irvitavad. See on fakt. Mida ütles ka kindral Einseln, kelle loenguid on Taksojuhil 16 tundi lindis. Orirahvas, idioodid. No mis mehed need tänapäeval on, pikkade juuste ja kõrvarõngastega! Nõukogude ajal oli moraal, aga nüüd on kõik kadunud. Taksojuht oli siis Taksojuht ning Baarman. Seega Eliit. Aga lahendust praegusele olukorrale ei olegi.
See oli üleeeile. Aga eile. Samal ajal. Olin saanud kokku R.-ga ning Klassik nr 1-ga. See oli seotud salastatud plaaniga X kohas Y, millega seoses pidime tegema füüsilist tööd x, y ja z. Vastavalt soole ja oskustele. R. (üks teine) ei ilmunud kohale, R. ei saanud tehniliste vahendite puudumisel suurt midagi teha ja mina tegin haltuurat, millega seoses jäin väga palju hiljaks. Olles küll ostnud endale vaja minevaid töövahendeid x, y, z ja w. Igal juhul jõudsin ma mingi hetk kohale, kui Klassik nr 1 ja R. olid juba kõrvalasuvas baaris X.
Mõni tund hiljem , kui R. ja tema vend (nagu korraliku stilistika ja moodsa soenguga R, õpib saksofoni) olid lahkunud ja mina koos Klassik nr 1-ga joonud veel paar alkohoolset jooki z, Klassik nr 1 otsustanud minna Kukusse , kutsunud kaasa Tibi , kes keeldus , lärmanud ja vennastunud baarmeniga, kel oli niisugune nägu peas, et ta talub kõike, üritasime saada taksot. Ja kõigist linna taksodest pidas kinni see, mida juhtis Robert de Niro kloon. Kes sai taaskord kinnitust oma sügavale veendumusele, et inimesed, vähemalt enamus neist, on idioodid. Helitaust moodustus Klaasik nr 1-e lärmamisest, laulmisest, katkendlikest katsetest kunstist rääkida, Taksojuhi sõimust ("Nõukogude ajal oleksin sinusuguse hullu hullumajja viinud!" pluss kõik üleeile välja öeldud steitmendid) ja minu vaheleõiendamisest (tüüpiline tarbimisühiskonna teenindaja kallal õiendamine ja meistriim-moralism ehk siis soovitused olla rohkem tolerantne ning mitte mõista oma kliendi üle kohut.) Igal juhul viis Taksojuht Klassiku Kukusse ja minu koju. Ülejäänud tee oli ta vait. Ei öelnud enam midagi. Sest mida oligi öelda. Sest mida oligi tarvis tõestada.
Ma ei telli enam Viikingit, vaid kavatsen eelistada nüüdsest Tõlda. Nagu ma igaks juhuks ei telli enam taksofirmat Z, sest korra tellisin ma selle takso, kui mul oli tohutult halb tuju ja ma hakkasin taksos nutma. Ma olin sel hetkel maailmas 100% pettunud. Taksojuht firmast Z nägi samuti ülistiilne välja (või, noh, Robert de Niro wannabe ei NÄINUD välja stiilipuhas, vaid OLI seda), umbes nagu 30ndate gangster, õigemini üks näitleja, kes selliseid mängib. Angelina Jolie mees. Billy Bob Thornton. Taksojuht kuulas mu ära, lohutas, ütles, et inimesed ongi sellised ja et ta ongi endine gangster, istunud 18 aastat vangis. Küsisin, kas tapmise eest. Ta ütles ei, ta lihtsalt hirmutas inimesi. Mu silme ette lõid kaadrid meestest, jalad tsementi täis ämbrites. Ka neid ju hirmutati. Taksojuht tõi mu kohale, olles enne peatanud taksomeetri ja öelnud, et number XX, mille kohal see seisma jäi, on nüüdsest minu uus õnnenumber. Siis tõi ta pagasist viinapudeli , mis oli mingi kallis mark, mida ta ainsana joovat ja pakkus seda. Jõin natuke ja nutsin veel . Taksojuht ütles, et kui mul on vaja kedagi hirmutada, siis pöördugu tema poole. Samuti ei pea ma kunagi sõidu eest maksma. Ja ta toob mu ükskõik kust ära, kui mul seda tõesti vaja on. Aga seda privileegi ei tohi ma kurjasti kasutada. Veel ütles ta, et ma ei ole tegelikult murdunud. Ja et tema on näinud igasuguseid inimesi ja teab, mis mina olen. Seda, et nad inimesi läbi näevad, räägivad küll kõik selle ameti esindajad... Igal juhul on mul nüüd taksofirma Z juhi QW number. Igaks juhuks. Äärmuslikeks juhtumiteks. Aga firmat Z ma enam ei telli. Korra tegin seda, sattus QW (tõesti sattus, sest esmakohtumise ööl ei sõitnud ma koju), raha ei võtnud ja mul oli natuke piinlik. Korra nägin teda veel. Balti jaama lähedal, kus läksin tunnelisse koos M-ga. "Sul on ilusad jalad, vaata, et sa neid katki ei tee!", hüüdis QW. "Sul on kahtlased sõbrad", kommenteeris M. QW tuli R-kioskist, tal oli ajaleht kaenla all, 30ndate gangsteri soeng, hallid juuksed, valge triiksärk, tumedad viigipüksid ja lakk-kingad. Filmid tõepoolest mõjutavad inimesi. Tema oli pärit kusagilt sealt "Roraing Twenties"i kandist. Või siis "Chicago".
Aga taksofirmat Y ei saa ma tellida sel labasel põhjusel, et sõimasin nende dispetsheril näo täis.

Kirjutasin selle, kuna mul pole und. Ja kl 11 peaksin jälle olema kohas X, et teha füüsilist tööd w. Klassik nr 1 ütles, et juhul, kui ta end lampi joob, on ta kohal kl 12. Milles, kummaline küll, ma ei kahtle.

Teisipäev, aprill 03, 2007

Koer ja saba

Aurora:
Kuna see blogi sai asutatud dokumenteerimaks kunsti ja kunstiga seonduvat reaalajas, olemaks sealjuures aus. Siis saan ma üle kergest piinlikkusetundest ja hirmust mõjuda naeruväärsena , vaid tuletan meelde ühte vanema põlve kunstiklassikut, kes kunagi ei jäta ühtegi enda kohta käivat tunnustavat sõna edasi rääkimast.
TV(lemmik-aferist) nimetab Postimehes mind oma pikaajaliseks lemmikuks ja Kunstihoone külalisraamatus mainib suur osa sissekandeid mu installatsiooni. Korduvalt nimetatakse geniaalseks. Ja kui üleeile käisin hiirele värsket vett panemas, seisis selle ees saksa turist,noor naine, kes seda parasjagu pildistas. Ta ütles, et see on näituse parim töö ja et ta tahaks eesti kunsti paremini tundma õppida. Soovitasin tal osta sealsamas Kunstihoones müügil olevat Kunst.ee`d ning katalooge.
Rõõmu teeb, ausalt.

Esmaspäev, aprill 02, 2007

Lisandusi

Niina:
Veel üks särav seik P jätkusuutlikust eksisteerimisest galeriis. Vahetult enne Vene saatkonna aknalaual põrnikana tuviga vestlemist tatsas ta, põrnikatiivad seljas, tänaval ja küsis väga napilt artikuleeritud kõnes suitsu. Üks paarike halastaski talle ja edasi kõikus ta juba suitsetades. Möödus järgmine paarike, mees kõnelemas mobiiliga: "Võiks küll ühe õlle võtta!" Silmapilkselt haakus P: "Hea mõte! Sa, mees, suhtled ju telepaatiliselt, lähme tõesti teeme ühe õlle!" Järgmisel hetkel oli põrnikatiibades P koos sõbraliku paarikesega Pikalt tänavalt kadunud. Natukese aja pärast saabus ta, õllepurk ühe, banaanidega kilekott teise pooltiiva varjus. Sellele järgnesid siis eelkirjeldatud vestlus tuviga, õnnistatud naeratused otsesesse päikesepaistesse ja käsi südamel koogutamine, ilmselt kummardamine.
Varastel hommikutundidel, olles senimaani, küll tõusvas joones kulgeva joobega, vastu pidanud, rääkis P mulle, kuidas ta on eesti mees, šamaan, viiking, skisofreenik ja samas eit. Ja et Argentiinas oleks ta bueno mees (temperamendi poolest loomulikult), aga Eestiga ta ära ei konnekti. Röögatuste, korduva heliplaadi ja endale vastu rääkiva jutu sekka küsis ta vaheldumisi, kas ma tahaks talle psühholoogiks hakata või siis naiseks tulla. Ütles, et ta on 34 ja ootab valgustumist. Väitis, et Jeesus valgustus 33- ja Buddha 35-aastaselt. Et tal oleks ka aeg. Avaldasin kahtlust, kas sellistes tingimustes oodates talle valgustus ikka peale tuleb. Tema ütles, et ma olen sisemiselt väga korras inimene.

Pikk ja kohati piinarikas ööpäev galeriis sai aga lõpuks läbi ja süda jäi omal moel rahule. Tõesti, kerge okserefleks rühmituse tööde seletamisest ja galeriitingimustes passimisest kulus ära. Kaasaegse kunstiga sai kurssi viidud kümneid inimesi meilt ja mujalt. Briti poissmees, kes oma grupi kaotanud oli ("ma olen iirlane, ära mind lahterda") sai põhjaliku kella neljase ülevaate meie tegemistest ja vestles vägagi huvitatult kaasa, keegi võõrkeelne varases keskeas mees tänavalt häbenes, et oli tulnud algselt galeriisse küsima, kus asub striptiisibaar. Pärast lühikest ekskurssi performance'ikunsti tagamaadesse andsime juhised stripibaari jõudmiseks, soovisin talle edu. Noor norrakas, kes siin mingit dokki teeb, võttis meie kontaktid ja saabus hiljem korduvalt tagasi uute inimgruppidega, kellele ta siis juba ise giidina meie töid selgitas. Jne jne jne. Reede õhtu oli selleks soorituseks ülimalt sobiv aeg.

Ja egas midagi. Peame meeles TV hinnangut nii mulle kui Aurorale, et eraldi oleme me tugevamad. Kui nii saab öelda, siis oli ilmselt viimane aeg me roosat punki viljelev bänd hingusele saata... Puhka rahus!

Last Days

Aurora:

Galeriis viibimise ja rühmituse koospüsimise 21. tund. Üle tänava, Venemaa saatkonna trepil istub P. Ta on enne seda endale pähe pooleks löönud ühe meie liikumatu kera (mis pidi sümboliseerima rühmituse liikmeid), seisnud sellega keset Pikka tänavat, mörisenud ja inimesi hirmutanud. Nüüd on seesama poolik kera ta õlgadel, umbes nagu mardika tiivad. Ta istub saatkonna trepil, käes kott banaanidega ja purk õlut. Ta peab südamlikku jutuajamist vist lähedal jalutava tuviga, zhestikuleerides ilmekalt, hoides kätt südamel. Mingi aja pärast on tuvi läinud, aga jutuajamine jätkub. A. (galeriis, ees päikseprillid), arvab, et P.-l on deliirium. Ei tea. Saabub Vene saatkonna turva. P. paneb talle südamlikult käed õlgadele ja ta huuled liiguvad. Turva lahkub. P. on uhkelanud oma telepaatiliste võimetega.
P. on galeriis veetnud arutu hulga tunde, saabudes teisel korral koos V.-ga ("elav legend", "anti-staar" ) pärast Levika sulgemist. Hommiku poole, kui ta üritas inimesi tänavalt sisse meelitada, üsna artikuleerimatult selliselt, ei olnud meil üldse külastajaid. Muidu oli. Ja mitte vähe. Vanalinna südames asuval valgustatud ja inimesi üsnagi täis galeriil, kust pealegi kostab muusikat, on juhuslike möödujate jaoks teatav magnetjõud. On ju reede õhtu, millest saab öö ja siis hommik ja inimesed pidutsevad linna peal. Lisaks minu sõpradele-tuttavatele-sugulastele (viimased: vend ja isa) ning Niina omadele, samuti meie ühistele ja lihtsalt noortele astuvad läbi purjus hästiriides keskealised kodanikud. Üks keskealine mees valab mulle konjanik oma käes olevast pudelist (cognac, "Ega see pole mingi brändi!") ja tahab, et ma talle oma kunstist räägiksin. Alustan "tuuri" mööda galeriid, mida me Niinaga kõigile soovijatele teemegi, oleme ju siin inimeste teenistuses, kui mehe poole tuigub tema väga purjus keskealine kallilt riides naine. Naine toob kuuldavale häälikuid : " Eee-eeee..." ja tüürib mehe uksest välja. Tulevad kolm poissi. Üks annab hoobi ühele keradest ja see läheb pooleks. Poisid lahkuvad. Käivad veel: turistid. Igasugused. Minu tuttav paarike on astunud mingisuguse hospitality-clubi liikmeks ning kaasa võtnud tõsise saksa noormehe, kellele seletan meie tööde tausta algul mina, siis Niina. "Kas te tõesti võtsite unerohtu? Päriselt?" Veel näen: tuttavat yuppiet, minu isa ärimehest sõbra ärimehest poega. Ta räägib, et on minu aktsioone arutanud keskealise klassikuga, kelle maale ta ostab. Et väikekodanlased mind ei salli, aga tema on avarama pilguga inimene, kuna elas vahepeal New Yorgis. Yuppie küsib mu numbrit, aga kui ma ütlen, et niikuinii kaotab ära, sest tõele au andes on yuppie väga purjus, siis ta solvub. New Yorgiga seoses veel: mulle tutvustab end naisteajakirja toimetaja, kes on märganud ühe meie foto autorina oma (ja ka meie) sealse tuttava nime. Poolik lubadus meist kirjutada. Juba ürituse alguses toob kimbu tulpe TV, öeldes, et olen tema lemmik ning soovitades nii mulle kui Niinale soolokarjääri. Mida veel? Vaikseks muutus laupäeva hommikul, pärast seitset või nii. Veel mõned tunnid hiljem väsis P. ära, sosistas Niinale, et toogu madrats, tema teeb ühe perfoka. Ja siis ta magas diagonaalis galerii põrandal, sobitudes üsna hästi ekspositsiooni. Ma arvan, et näitusekülastajad, kes pärast P. vaikseksjäämist taas galeriisse julgesid tulla, ei osanud norskavasse inimesse ikka kuidagi suhtuda. Olid ettevaatlikud, et peale ei astuks. Mäletan habemega kunstiklassikut, kelle mälestusi just lugesin. Tema ei öelnud midagi, küll aga muigas habemesse.
Päris viimasel tunnil saabus P., kes oli vahepeal endale kaaslasi leidnud, tuues endaga kahtlasi tüüpe. Armid näol ja ninad viltu löödud. Ühel käes kilekott pudelitega. Tundus, et galeriitöötaja on meie peale pahane. Tuli ka välja, et hoolimata välja kuulutatud 24-st tunnist tahavad nemad kell viis koju minna, mis tegi kavandatud aktsiooni tunni jagu lühemaks. Olime fotosid seintelt maha võtmas, kui saabus vist otse välisreisilt meie rühmituse asutajaliige M. koos sõbrannaga.
Ja siis, siis oligi kõik.
Ma arvan, et veeta ööpäeva galeriis koos oma vanade töödega on üsnagi teraapiline. Nende sunnitud vahtimisest tüdineb lihtsalt põhjalikult ära ja samas saavad neid nüüd näha ka üsna ebatõenäolised inimesed. On võitnud kõik. Endal tekib tahtmatult tehtuga nüüd juba väga soovitav distants ja samas on äsjasurnud rühmitus võitnud juurde uusi austajaid. Elu pärast surma?
Et siis. Surnud. Ja. Elagu!