Esmaspäev, aprill 02, 2007

Lisandusi

Niina:
Veel üks särav seik P jätkusuutlikust eksisteerimisest galeriis. Vahetult enne Vene saatkonna aknalaual põrnikana tuviga vestlemist tatsas ta, põrnikatiivad seljas, tänaval ja küsis väga napilt artikuleeritud kõnes suitsu. Üks paarike halastaski talle ja edasi kõikus ta juba suitsetades. Möödus järgmine paarike, mees kõnelemas mobiiliga: "Võiks küll ühe õlle võtta!" Silmapilkselt haakus P: "Hea mõte! Sa, mees, suhtled ju telepaatiliselt, lähme tõesti teeme ühe õlle!" Järgmisel hetkel oli põrnikatiibades P koos sõbraliku paarikesega Pikalt tänavalt kadunud. Natukese aja pärast saabus ta, õllepurk ühe, banaanidega kilekott teise pooltiiva varjus. Sellele järgnesid siis eelkirjeldatud vestlus tuviga, õnnistatud naeratused otsesesse päikesepaistesse ja käsi südamel koogutamine, ilmselt kummardamine.
Varastel hommikutundidel, olles senimaani, küll tõusvas joones kulgeva joobega, vastu pidanud, rääkis P mulle, kuidas ta on eesti mees, šamaan, viiking, skisofreenik ja samas eit. Ja et Argentiinas oleks ta bueno mees (temperamendi poolest loomulikult), aga Eestiga ta ära ei konnekti. Röögatuste, korduva heliplaadi ja endale vastu rääkiva jutu sekka küsis ta vaheldumisi, kas ma tahaks talle psühholoogiks hakata või siis naiseks tulla. Ütles, et ta on 34 ja ootab valgustumist. Väitis, et Jeesus valgustus 33- ja Buddha 35-aastaselt. Et tal oleks ka aeg. Avaldasin kahtlust, kas sellistes tingimustes oodates talle valgustus ikka peale tuleb. Tema ütles, et ma olen sisemiselt väga korras inimene.

Pikk ja kohati piinarikas ööpäev galeriis sai aga lõpuks läbi ja süda jäi omal moel rahule. Tõesti, kerge okserefleks rühmituse tööde seletamisest ja galeriitingimustes passimisest kulus ära. Kaasaegse kunstiga sai kurssi viidud kümneid inimesi meilt ja mujalt. Briti poissmees, kes oma grupi kaotanud oli ("ma olen iirlane, ära mind lahterda") sai põhjaliku kella neljase ülevaate meie tegemistest ja vestles vägagi huvitatult kaasa, keegi võõrkeelne varases keskeas mees tänavalt häbenes, et oli tulnud algselt galeriisse küsima, kus asub striptiisibaar. Pärast lühikest ekskurssi performance'ikunsti tagamaadesse andsime juhised stripibaari jõudmiseks, soovisin talle edu. Noor norrakas, kes siin mingit dokki teeb, võttis meie kontaktid ja saabus hiljem korduvalt tagasi uute inimgruppidega, kellele ta siis juba ise giidina meie töid selgitas. Jne jne jne. Reede õhtu oli selleks soorituseks ülimalt sobiv aeg.

Ja egas midagi. Peame meeles TV hinnangut nii mulle kui Aurorale, et eraldi oleme me tugevamad. Kui nii saab öelda, siis oli ilmselt viimane aeg me roosat punki viljelev bänd hingusele saata... Puhka rahus!

Kommentaare ei ole: