Esmaspäev, aprill 02, 2007

Last Days

Aurora:

Galeriis viibimise ja rühmituse koospüsimise 21. tund. Üle tänava, Venemaa saatkonna trepil istub P. Ta on enne seda endale pähe pooleks löönud ühe meie liikumatu kera (mis pidi sümboliseerima rühmituse liikmeid), seisnud sellega keset Pikka tänavat, mörisenud ja inimesi hirmutanud. Nüüd on seesama poolik kera ta õlgadel, umbes nagu mardika tiivad. Ta istub saatkonna trepil, käes kott banaanidega ja purk õlut. Ta peab südamlikku jutuajamist vist lähedal jalutava tuviga, zhestikuleerides ilmekalt, hoides kätt südamel. Mingi aja pärast on tuvi läinud, aga jutuajamine jätkub. A. (galeriis, ees päikseprillid), arvab, et P.-l on deliirium. Ei tea. Saabub Vene saatkonna turva. P. paneb talle südamlikult käed õlgadele ja ta huuled liiguvad. Turva lahkub. P. on uhkelanud oma telepaatiliste võimetega.
P. on galeriis veetnud arutu hulga tunde, saabudes teisel korral koos V.-ga ("elav legend", "anti-staar" ) pärast Levika sulgemist. Hommiku poole, kui ta üritas inimesi tänavalt sisse meelitada, üsna artikuleerimatult selliselt, ei olnud meil üldse külastajaid. Muidu oli. Ja mitte vähe. Vanalinna südames asuval valgustatud ja inimesi üsnagi täis galeriil, kust pealegi kostab muusikat, on juhuslike möödujate jaoks teatav magnetjõud. On ju reede õhtu, millest saab öö ja siis hommik ja inimesed pidutsevad linna peal. Lisaks minu sõpradele-tuttavatele-sugulastele (viimased: vend ja isa) ning Niina omadele, samuti meie ühistele ja lihtsalt noortele astuvad läbi purjus hästiriides keskealised kodanikud. Üks keskealine mees valab mulle konjanik oma käes olevast pudelist (cognac, "Ega see pole mingi brändi!") ja tahab, et ma talle oma kunstist räägiksin. Alustan "tuuri" mööda galeriid, mida me Niinaga kõigile soovijatele teemegi, oleme ju siin inimeste teenistuses, kui mehe poole tuigub tema väga purjus keskealine kallilt riides naine. Naine toob kuuldavale häälikuid : " Eee-eeee..." ja tüürib mehe uksest välja. Tulevad kolm poissi. Üks annab hoobi ühele keradest ja see läheb pooleks. Poisid lahkuvad. Käivad veel: turistid. Igasugused. Minu tuttav paarike on astunud mingisuguse hospitality-clubi liikmeks ning kaasa võtnud tõsise saksa noormehe, kellele seletan meie tööde tausta algul mina, siis Niina. "Kas te tõesti võtsite unerohtu? Päriselt?" Veel näen: tuttavat yuppiet, minu isa ärimehest sõbra ärimehest poega. Ta räägib, et on minu aktsioone arutanud keskealise klassikuga, kelle maale ta ostab. Et väikekodanlased mind ei salli, aga tema on avarama pilguga inimene, kuna elas vahepeal New Yorgis. Yuppie küsib mu numbrit, aga kui ma ütlen, et niikuinii kaotab ära, sest tõele au andes on yuppie väga purjus, siis ta solvub. New Yorgiga seoses veel: mulle tutvustab end naisteajakirja toimetaja, kes on märganud ühe meie foto autorina oma (ja ka meie) sealse tuttava nime. Poolik lubadus meist kirjutada. Juba ürituse alguses toob kimbu tulpe TV, öeldes, et olen tema lemmik ning soovitades nii mulle kui Niinale soolokarjääri. Mida veel? Vaikseks muutus laupäeva hommikul, pärast seitset või nii. Veel mõned tunnid hiljem väsis P. ära, sosistas Niinale, et toogu madrats, tema teeb ühe perfoka. Ja siis ta magas diagonaalis galerii põrandal, sobitudes üsna hästi ekspositsiooni. Ma arvan, et näitusekülastajad, kes pärast P. vaikseksjäämist taas galeriisse julgesid tulla, ei osanud norskavasse inimesse ikka kuidagi suhtuda. Olid ettevaatlikud, et peale ei astuks. Mäletan habemega kunstiklassikut, kelle mälestusi just lugesin. Tema ei öelnud midagi, küll aga muigas habemesse.
Päris viimasel tunnil saabus P., kes oli vahepeal endale kaaslasi leidnud, tuues endaga kahtlasi tüüpe. Armid näol ja ninad viltu löödud. Ühel käes kilekott pudelitega. Tundus, et galeriitöötaja on meie peale pahane. Tuli ka välja, et hoolimata välja kuulutatud 24-st tunnist tahavad nemad kell viis koju minna, mis tegi kavandatud aktsiooni tunni jagu lühemaks. Olime fotosid seintelt maha võtmas, kui saabus vist otse välisreisilt meie rühmituse asutajaliige M. koos sõbrannaga.
Ja siis, siis oligi kõik.
Ma arvan, et veeta ööpäeva galeriis koos oma vanade töödega on üsnagi teraapiline. Nende sunnitud vahtimisest tüdineb lihtsalt põhjalikult ära ja samas saavad neid nüüd näha ka üsna ebatõenäolised inimesed. On võitnud kõik. Endal tekib tahtmatult tehtuga nüüd juba väga soovitav distants ja samas on äsjasurnud rühmitus võitnud juurde uusi austajaid. Elu pärast surma?
Et siis. Surnud. Ja. Elagu!

Kommentaare ei ole: