neljapäev, november 29, 2007
kolmapäev, november 28, 2007
Telefoniraamatukunst
Aurora:
Filmis "Saatan kannab Pradat" (jah, ma käin sellised filme vaatamas -- kinos!) antakse peategelasele, kes on tipp-naisteajakirja peatoimetaja assistent, pealtnäha võimatu ülesanne. Ta peab muretsema Harry Potteri raamatu käsikirja enne selle ilmumist,
Mina tundsin end samamoodi. Kuna mul tuli viimasel hetkel üks videoidee, mille jaoks on vaja inimest siinmail väga ebatõenäolise oskusega. Kõigepealt küsin K-lt, tema annab nimed, aga mitte numbrid. Poole päeva pärast on olemas ka telefoninumbrid. Saan mõlemad inimesed kätte -- araabia muusika asjatundjad Tartust. Üks neist soovitab veel kedagi, kes omakorda teeb mulle selgeks, et see mida tahan -- nimetame seda oskus X, on võimatu, vähemalt ilma aastatepikkuse harjutamiseta. See tekitab meeleheidet.
Juhuslikult näen Polümeeri koridoris vana tuttavat P-d, kelle käest küsin ka. Tema soovitab B-d. B on südamlik ja vastutulelik ja ütleb, et nii lootusetu ei tohiks asi olla, kui Tartu spetsialistid arvavad. Soovitab T-d. T on südamlik ja vastutulelik, aga pärast näidistega tutvumist leiab,nagu B-gi, et tema seda ei oska, vähemalt ilma aastatepikkust vastavast keskkonnas harjutamiseta. Temal on klassikaline koolitus ja neil, keda ta tunneb , samuti. Oskus X on midagi muud.
E, kellele muret kurdan, soovitab Viljandi Kultuuriakadeemiat. Seal saadetakse mu meil laiali. Tuleb meelde tuttav A, kellel on laia profiiliga casting-agentuur. Tema soovitab oma Tartu luuletajast sõpra A-d, kes on väga südamlik ja vastutulelik ( ja tal on olemas mitte oskus X, vaid oskus Q)ning annab oma kahe tuttava numbrid. Üks on levist väljas ja teine saab minult järjekordse inimesena meili näidistega. Aga A (see viimane A) soovitab veel J-d, kes on tuntud muusik ning olevat lisaks suurepärane imitaator. Jätan J-le teate kõneposti ning vahetan vahepeal paar meili-- algselt muul teemal ka E-ga, kes lubab panna teate üles oma blogisse. Olen valmis sõitma ükskõik kuhu Eestimaa otsa.
Ja siis võtab J toru, on väga südamlik ja vastutulelik ning laseb ka endale näited saata. Lubab oma stuudios salvestada.
Juhul, kui kõik läheb hästi, tuleb näitusele väga pikk tänudenimekiri.
Filmis "Saatan kannab Pradat" (jah, ma käin sellised filme vaatamas -- kinos!) antakse peategelasele, kes on tipp-naisteajakirja peatoimetaja assistent, pealtnäha võimatu ülesanne. Ta peab muretsema Harry Potteri raamatu käsikirja enne selle ilmumist,
Mina tundsin end samamoodi. Kuna mul tuli viimasel hetkel üks videoidee, mille jaoks on vaja inimest siinmail väga ebatõenäolise oskusega. Kõigepealt küsin K-lt, tema annab nimed, aga mitte numbrid. Poole päeva pärast on olemas ka telefoninumbrid. Saan mõlemad inimesed kätte -- araabia muusika asjatundjad Tartust. Üks neist soovitab veel kedagi, kes omakorda teeb mulle selgeks, et see mida tahan -- nimetame seda oskus X, on võimatu, vähemalt ilma aastatepikkuse harjutamiseta. See tekitab meeleheidet.
Juhuslikult näen Polümeeri koridoris vana tuttavat P-d, kelle käest küsin ka. Tema soovitab B-d. B on südamlik ja vastutulelik ja ütleb, et nii lootusetu ei tohiks asi olla, kui Tartu spetsialistid arvavad. Soovitab T-d. T on südamlik ja vastutulelik, aga pärast näidistega tutvumist leiab,nagu B-gi, et tema seda ei oska, vähemalt ilma aastatepikkust vastavast keskkonnas harjutamiseta. Temal on klassikaline koolitus ja neil, keda ta tunneb , samuti. Oskus X on midagi muud.
E, kellele muret kurdan, soovitab Viljandi Kultuuriakadeemiat. Seal saadetakse mu meil laiali. Tuleb meelde tuttav A, kellel on laia profiiliga casting-agentuur. Tema soovitab oma Tartu luuletajast sõpra A-d, kes on väga südamlik ja vastutulelik ( ja tal on olemas mitte oskus X, vaid oskus Q)ning annab oma kahe tuttava numbrid. Üks on levist väljas ja teine saab minult järjekordse inimesena meili näidistega. Aga A (see viimane A) soovitab veel J-d, kes on tuntud muusik ning olevat lisaks suurepärane imitaator. Jätan J-le teate kõneposti ning vahetan vahepeal paar meili-- algselt muul teemal ka E-ga, kes lubab panna teate üles oma blogisse. Olen valmis sõitma ükskõik kuhu Eestimaa otsa.
Ja siis võtab J toru, on väga südamlik ja vastutulelik ning laseb ka endale näited saata. Lubab oma stuudios salvestada.
Juhul, kui kõik läheb hästi, tuleb näitusele väga pikk tänudenimekiri.
neljapäev, november 15, 2007
Valerie Solanas
Aurora:
Minust on märkamatult saanud ekspert feministlikes küsimustes. Teisipäeval kutsuti mind oma esseega osalema vastavasisulises kogumikus (koos mõnede Eesti juhtivate nais-kunstikriitikutega), kolmapäeval presenteerisin oma projekti kuraatorile, kes tihti naisküsimusliku kunstiga tegeleb ja täna, neljapäeval, helistas mulle L (kunstiülikooli dekaan), et küsida mult eessõna kontseptuaalse rahvusvahelise raamatu jaoks. Teema: valged 40 + mehed.....(Ja eile kutsuti mind tudengeid valgustavasse projekti.)
Olen meelitatud. Ma olen alati teadnud, et aeg-ajalt on väga hea, kui sul on nishsh, silt, sinu kohta käiv eelarvamus, mille tõttu sinu poole pöördutakse ning su arvamust teada tahetakse. Olen täitsa nõus Anti-Kokamäge tegema.
Augustis kutsus Sh mind jooma. Mitte lihtsalt jooma, vaid kõrgema keskklassi kodupeole sadamapiirkonna elumaja terrassil. Majaperemees, kellega olin varem korra kokku puutunud, tutvustas mind seltskonnale kui kõige skandaalsemat ja radikaalsemat feministlikku kunstnikku. Ja purjus majaperenaine küsis: "Oled sa tõesti lesbi vää?"
Kõrgema keskklassi esindajad vaatasid mind pikalt ning nende reeglina nooremad naiskaaslased ütlesid laitmatu ameerikaliku naeratusega: "Väga meeldiv!" Vaatasin neid ja mõtlesin, et olen kõigest hoolimata oma eluga kuhugi jõudnud.
Ma mõtlen, et mina ei ole mingisuguse reklaamitegelase , keda tutvustati: "Tema on see, kes tegi selle kunagise Imre Kose restorani reklaami!", vaikiv valgesse riietatud kaaslanna. Sest domineerivalt valges need naised olid . Ja Imre Kose reklaami autor soovis pikemalt rääkida teemal, et tegelikult on hoopis see, mida tema teeb, kunst. Pärast ütles Sh, et see oli hea, et ma selle tüübiga tüli norisin -- ta olevat küünik. See on vist geneetiline, emalt päritud -- mul lähevad alati segamini tülinorimine ja seltskondlik small talk.
Minust on märkamatult saanud ekspert feministlikes küsimustes. Teisipäeval kutsuti mind oma esseega osalema vastavasisulises kogumikus (koos mõnede Eesti juhtivate nais-kunstikriitikutega), kolmapäeval presenteerisin oma projekti kuraatorile, kes tihti naisküsimusliku kunstiga tegeleb ja täna, neljapäeval, helistas mulle L (kunstiülikooli dekaan), et küsida mult eessõna kontseptuaalse rahvusvahelise raamatu jaoks. Teema: valged 40 + mehed.....(Ja eile kutsuti mind tudengeid valgustavasse projekti.)
Olen meelitatud. Ma olen alati teadnud, et aeg-ajalt on väga hea, kui sul on nishsh, silt, sinu kohta käiv eelarvamus, mille tõttu sinu poole pöördutakse ning su arvamust teada tahetakse. Olen täitsa nõus Anti-Kokamäge tegema.
Augustis kutsus Sh mind jooma. Mitte lihtsalt jooma, vaid kõrgema keskklassi kodupeole sadamapiirkonna elumaja terrassil. Majaperemees, kellega olin varem korra kokku puutunud, tutvustas mind seltskonnale kui kõige skandaalsemat ja radikaalsemat feministlikku kunstnikku. Ja purjus majaperenaine küsis: "Oled sa tõesti lesbi vää?"
Kõrgema keskklassi esindajad vaatasid mind pikalt ning nende reeglina nooremad naiskaaslased ütlesid laitmatu ameerikaliku naeratusega: "Väga meeldiv!" Vaatasin neid ja mõtlesin, et olen kõigest hoolimata oma eluga kuhugi jõudnud.
Ma mõtlen, et mina ei ole mingisuguse reklaamitegelase , keda tutvustati: "Tema on see, kes tegi selle kunagise Imre Kose restorani reklaami!", vaikiv valgesse riietatud kaaslanna. Sest domineerivalt valges need naised olid . Ja Imre Kose reklaami autor soovis pikemalt rääkida teemal, et tegelikult on hoopis see, mida tema teeb, kunst. Pärast ütles Sh, et see oli hea, et ma selle tüübiga tüli norisin -- ta olevat küünik. See on vist geneetiline, emalt päritud -- mul lähevad alati segamini tülinorimine ja seltskondlik small talk.
reede, november 09, 2007
Islandi hobused
Aurora:
Kohalast (mõis Lääne-Virumaal) tagasi. Ülimalt lahe. Üle 2 tunni maastikul, mis tähendab nii külavaheteed, põldu kui metsa. Ratsutasin Dora-nimelisel hobusel, kes ainult tölti jooksebki, või, noh, mina teda traavi ei saanud. Treener, kes oli juhthobusel, ütles, et see on "tunnetuse küsimus", tema seda seletada ei oska. Mis veel: avastasin, et minusugusel algajal on pärast 2 a alguses pausi hobuse seljas äärmiselt ebakindel olla. Mis läks loomulikult üle. Mis on lohutav: mu kaaslane, kes oli teismelisena trennis käinud, tunnistas, et ka temal oli alguses tunne olnud, et kukub maha.
Tahan veel.
Kohalast (mõis Lääne-Virumaal) tagasi. Ülimalt lahe. Üle 2 tunni maastikul, mis tähendab nii külavaheteed, põldu kui metsa. Ratsutasin Dora-nimelisel hobusel, kes ainult tölti jooksebki, või, noh, mina teda traavi ei saanud. Treener, kes oli juhthobusel, ütles, et see on "tunnetuse küsimus", tema seda seletada ei oska. Mis veel: avastasin, et minusugusel algajal on pärast 2 a alguses pausi hobuse seljas äärmiselt ebakindel olla. Mis läks loomulikult üle. Mis on lohutav: mu kaaslane, kes oli teismelisena trennis käinud, tunnistas, et ka temal oli alguses tunne olnud, et kukub maha.
Tahan veel.
Leitnandid ja seersandid
Aurora:
Eile.Raadiosaates koos AH-ga. Mu elu kõige illustratiivsem näide demagoogiast. Õpikunäide, ma ütleksin isegi.
Täna. Saan teada, miks mu endine kursusekaaslane oli üleeile kunstiülikoolis, kui seal tehnika järel käisin, nii liimist lahti. "Seersandid ja leitnandid ostetakse sisse!", korrutas ta siis. Nüüd on ta siin mul külas, just nüüd, kui seda kirjutan. Ilmus ukse taha, täis nagu tarakan. Ja joob täna Rimist ostetud gurmee- mustsõstraviina. Probleem on institutsioonisiseses edutamises. Ta ei saanud kõrgemat ametikohta -- see anti muusikaakadeemia sakslasele. "See on hea laul ju...", elavnes ta just nüüd. --"Türa, ära vaju klaviatuuri otsa!"(see olen mina). "Songs of Freedom", kolmas versioon Youtube`ist.
A lasi uksekella just siis, kui olin lõpetamas transtsendentaalse meditatsiooniga, mille kursusel käisin , kui olin 14 (varased üheksakümnendad, Ameerika new age - gurude invasioon Eestisse; kogupereaktsioon) ja millega alustasin -- üllatus-üllatus!-- täna uuesti. Sest ma tahan olla edukas nagu David Lynch. Nagu 500 inimestki, keda koos minuga eile ta loengule sisse ei lastud. Ei mahtunud saali. Kõige kurvema näoga neist VR, suurim filmiarmastaja, keda tean......M, rezhissöör, ütles küll, et oli poole pealt piinlikkust tundes lahkunud.
Ja homme lähen ratsamatkale islandi hobustega, ühte mõisa Lääne-Virumaal.Aga enne tellin A-le takso.
Eile.Raadiosaates koos AH-ga. Mu elu kõige illustratiivsem näide demagoogiast. Õpikunäide, ma ütleksin isegi.
Täna. Saan teada, miks mu endine kursusekaaslane oli üleeile kunstiülikoolis, kui seal tehnika järel käisin, nii liimist lahti. "Seersandid ja leitnandid ostetakse sisse!", korrutas ta siis. Nüüd on ta siin mul külas, just nüüd, kui seda kirjutan. Ilmus ukse taha, täis nagu tarakan. Ja joob täna Rimist ostetud gurmee- mustsõstraviina. Probleem on institutsioonisiseses edutamises. Ta ei saanud kõrgemat ametikohta -- see anti muusikaakadeemia sakslasele. "See on hea laul ju...", elavnes ta just nüüd. --"Türa, ära vaju klaviatuuri otsa!"(see olen mina). "Songs of Freedom", kolmas versioon Youtube`ist.
A lasi uksekella just siis, kui olin lõpetamas transtsendentaalse meditatsiooniga, mille kursusel käisin , kui olin 14 (varased üheksakümnendad, Ameerika new age - gurude invasioon Eestisse; kogupereaktsioon) ja millega alustasin -- üllatus-üllatus!-- täna uuesti. Sest ma tahan olla edukas nagu David Lynch. Nagu 500 inimestki, keda koos minuga eile ta loengule sisse ei lastud. Ei mahtunud saali. Kõige kurvema näoga neist VR, suurim filmiarmastaja, keda tean......M, rezhissöör, ütles küll, et oli poole pealt piinlikkust tundes lahkunud.
Ja homme lähen ratsamatkale islandi hobustega, ühte mõisa Lääne-Virumaal.Aga enne tellin A-le takso.
Tellimine:
Postitused (Atom)