Reede, august 23, 2013

Kultuuritehase Festival 2013 -- koos programmiga

KULTUURITEHASE FESTIVAL 2013

Kultuuritehas Polymer on endises Polümeeri kummitoodete tehases tegutsenud juba üksteist aastat. Traditsiooniliselt on iga-aastane Kultuuritehase Festival aset leidnud augusti lõpus. Kultuuritehase Festival 2013 toimub selle kuu kahel viimasel nädalalõpul ning nendevahelisel ajal -- 23. augustist 1. septembrini. Selline ajajaotus võimaldab ka festivaliks kohalesõitnud kunstnikel valmistada Polymeris ette uued teosed. Suure osa programmist moodustabki kunst -- Kultuuritehases on kuus aastat tegutsenud rahvusvaheline kunstiresidentuur, millest on läbi käinud sadu kunstnikke, eriti Ameerikast ja Austraaliast, kellest omakorda paljud on Polymeri korduvalt tagasi pöördunud. Viimasel kahel suvel on suur osa festivali juures olnud ka majas tegutseval Rakendusökoloogia Noorte Klubil, kelle loodud Polymeri katuseaias toimub suur osa festivali tegevusest. Kultuuritehase Festival on  aeg aastas, kus Polymer on laiemale publikule kõige rohkem avatud ning majas toimuvate sündmuste kontsentratsioon kõige suurem: avatakse näitused, toimuvad workshopid,loengud, 
kontserdid, jätkub Kunstikonteineri poolt korraldatud üritusteseeria Global Container. Samuti on festival oluliseks väljundiks majas resideeruvatele väliskunstnikele.
Kultuuritehase Festivali programm:
Reedel, 23. augustil
Kl 18
Maria Sidljarevichi maali-ja skulptuurinäituse "Thread from a Ceiling" avamine.
Kl 19
Kunstikonteiner ( Kilian Ochs, Janno Bergmann, Tanel Saar, Sylvain Breton (Kanada) ) esitleb oma uusi installatsioone:
"Kes seisnud selgimata pilgu eel",
"Kingdom of Heaven"
"What are you looking for, Monkey"
Kl 20
Niina-Anneli Kaarnamo (Soome) installatsiooni "Experiment Project 1,0" avamine
Kätlin Teerni fotonäituse "Photofences" avamine.
Austraalia kunstnik Radiance avab oma multimeediainstallatsiooni "The Space between Us"
Läti kunstnikud Agita Šteinberga ja Andris Maračkovskise purskkaev-skulptuuri "Fisherman" avamine.
21
Muusikaline programm: Kalle ja Eleonora, Viru Realist (eksperimentaalne elektroonika). Marko Mägi koos Huiabella Fantasticaga, White Sparks (post-süntesaatoripop), Sinai (psühhedeelne rock) ja VJ KODEK
Must saal.
22
Katuseaias oma traditsioonilise diskoõhtuga DJ Daniil Green Regime.
Laupäeval, 24. augustil
Kl 22
Psühhedeeliapidu seeriast MANATARGAQ
Must saal.
Pühapäeval, 25. augustil
Kl 22
Läti heli - ja videokunstniku Zane Raudina ning samuti Riiast pärit helikunstniku Jelena Glazova. Neile järgneb Kimberley Bianca audiovisuaalne performance ja  Mehhiko tuulelohedega eksperimenteeriv helikunstnik Juan Duarte.
Must saal.
Kolmapäeval, 28. augustil
Kl 20
Polymeri katuseaias esitleb oma raamatut "Püha kaljukitse radadel" (Petrone Print) kunagine Tallinna legendaarne hipi Vladimir Wiedemann. Nõukogude hipiliikumise olulise osalise autentsed memuaarid ilmuvad raamatuna eesti keeles juba teisel korral. Wiedemanni puhul tegi otsa lahti tema peamiselt Tallinna hipielu käsitlev "Maagide kool" (Hotpress, 2008), "Püha kaljukitse teekond" kirjeldab aga peamiselt Kesk-Aasia rännakuid.

Ühtlasi toimub ka Polymeri residendi, Ameerika kunstniku Ernest Truely juhitav "Porridge Competition" -- pudruvalmistamise konkurss. Võitja saab auhinnaks Wiedemanni raamatu ning kunagises Polümeeri tehases valminud mänguasja, kõigi konkursil osalenute katsetusi aga serveeritakse raamatupresentatsioonil osalejatele.
Neljapäeval, 29. augustil
Kl 20
Katuseaias kirjandusõhtu seeriast Viimane Neljapäev, mis on keskendunud luulele. Esinevad Veiko Märka, Olavi Ruitlane, Aldo Roomere, Ernest Truely, Mihkel Roolaid
Aleksandra Titova ja teised.
Paralleelselt toimub Polymeri majalise Marko Käeni korraldatav "Unknown Roof Garden Jam" -- 10 tundi elektroonilist muusikat...

Reedel, 30. augustil
Kl 21
Morgue`s Last Choice ("Harsh Noise"), Disaster Girl ("Poetronicore"), Taavet Juudas Iskariot (audiovisuaalne performance) ja Villem Jahu ("Sculpted Sound").
Must saal.
Laupäeval, 31. augustil
Kl 19
Polymeris regulaarselt toimuv multidistsiplinaarne üritusteseeria Global Container, mis on korduvalt aset leidnud ka riigipiiridest väljaspool. Seekordse Globali, mis toimub laupäeval, 31. augustil, esinejad on Austraalia meediakunstnik ja VJ Rose Staff, Soome tegevuskunstnikud  Sirpa Jokinen ja Katariina Hillo.  Kanada tegevuskunstnik Sylvain Breton ning Eesti kunstnikud Doris Feldmann, Mari Lääne ja
Oma "Scotch Tape Art"- tehnikas näituse avab  Peterburi kunstnik Nikolai Vassiljev.

Pühapäeval, 1. septembril
Festivali afterparty: üllatusesinejad.


Selle aasta mustas saalis toimuva muusikaprogrammi paneb kokku Austraalia meediakunstnik, muusik, VJ ja luuletaja Kimberley Bianca.
Muusikalisi esinejaid kureerivad peaaegu igal  festivali õhtul Polymeri baari ka Marko Käen ning katuseaeda Jan Pankovets.

Festivali toetavad Eesti Kultuurkapital ja ITBUSS/ SPETS 24

Festivali tiim: Tanel Saar, Kimberley Bianca, Kilian Ochs, Mai Sööt, Jan Pankovets, Sandra Jõgeva

Info:
Tanel Saar
+372 55941211

Sandra Jõgeva
+372 5543961

Kolmapäev, august 07, 2013

Kultuuritehase Festivali kohta --- eelteade

KULTUURITEHASE FESTIVAL 2013
Kultuuritehas Polymer on endises Polümeeri kummitoodete tehases tegutsenud juba üksteist aastat. Traditsiooniliselt on iga-aastane Kultuuritehase Festival aset leidnud augusti lõpus. Kultuuritehase Festival 2013 toimub selle kuu kahel viimasel nädalalõpul ning nendevahelisel ajal -- 24. augustist 1. septembrini. Selline ajajaotus võimaldab ka festivaliks kohalesõitnud kunstnikel valmistada Polymeris ette uued teosed. Suure osa programmist moodustabki kunst -- Kultuuritehases on kuus aastat tegutsenud rahvusvaheline kunstiresidentuur, millest on läbi käinud sadu kunstnikke, eriti Ameerikast ja Austraaliast, kellest omakorda paljud on Polymeri korduvalt tagasi pöördunud. Viimasel kahel suvel on suur osa festivali juures olnud ka majas tegutseval Rakendusökoloogia Noorte Klubil, kelle loodud Polymeri katuseaias toimub suur osa festivali tegevusest. Kultuuritehase Festival on  aeg aastas, kus Polymer on laiemale publikule kõige rohkem avatud ning majas toimuvate sündmuste kontsentratsioon kõige suurem: avatakse näitused, toimuvad workshopid,loengud, kontserdid, jätkub Kunstikonteineri poolt korraldatud üritusteseeria Global Container. Samuti on festival oluliseks väljundiks majas resideeruvatele väliskunstnikele.

Oma näitused avavad noorema põlvkonna maalikunstnik Maria Sidljarevitsh ja Peterburi kunstnik Nikolai Vassiljev.
Samuti eksponeerib oma uut kineetilist installatsiooni Polymeris resideeruv Saksa kunstnik Kilian Ochs, kes teeb koostööd teise eestistunud sakslase, helilooja Hans Gunther Lockiga.

Eestis senieksponeerimata installatsiooniga esinevad Janno Bergmann, Kilian Ochs, Tanel Saar ja Sylvain Breton (Kanada).

Polymeris peatuvad ka läti kunstnikud Agita Šteinberga ja Andris Maračkovskis, kes töötavad siin viibides oma purskkaev-skulptuuri kallal.

Kultuuritehase majaline Kätlin Teern eksponeerib oma fotoseeriat.

Selle aasta muusikaprogrammi paneb nagu eelmiselgi korral kokku Austraalia meediakunstnik, muusik, VJ ja luuletaja Kimberley Bianca. Tema mastaapne propgramm leiab aset festivali kolmel viimasel päeval, 29.-31. augustil.
Reedel, 23. augustil esinevad tuntud improvisaatorid Kalle ja Eleonora Tikkas,White Sparks (post-süntesaatoripop), Marko Mägi koos Huiabella Fantasticaga.
Laupäeval, 24. augustil toimub noorte vene muusikute korraldatav psühhedeeliapidu seeriast MANATARGAQ ning pühapäeva, 26. augusti muusikalised esinejad on järgmised: Morgue`s Last Choice ("Harsh Noise"), Disaster Girl ("Poetronicore"), Taavet Juudas Iskariot (audiovisuaalne performance), Jelena Glazova (helikunst), Zane Raudina (video), Viru Realist (eksperimentaalne elektroonika). Lisanduvad VJ-d Kodek ja Disaster Girl.

Polymeri resident Marko Käen korraldab festivali teiswel nädalavahetusel kaks elektroonilise muusika õhtut, millel esinevad nooremad seda suunda viljelevad muusikud Eestis.
Dmitri Titov esineb päikesetõusu ajal akustilise setiga katuseaias.

Kolmapäeval, 28. augustil kl 18 esitleb Polymeri katuseaias oma raamatut "Püha kaljukitse teekond" (Petrone Print) kunagine Tallinna legendaarne hipi Vladimir Wiedemann. Nõukogude hipiliikumise olulise osalise autentsed memuaarid ilmuvad raamatuna eesti keeles juba teisel korral. Wiedemanni puhul tegi otsa lahti tema peamiselt Tallinna hipielu käsitlev "Maagide kool" (Hotpress, 2008), "Püha kaljukitse teekond" kirjeldab aga peamiselt Kesk-Aasia rännakuid.

 29. augustil toimub  katuseaias kirjandusõhtu seeriast Viimne Neljapäev, mis on keskendunud luulele ning noorema generatsiooni tegijatele.

Traditsiooniliselt on oluline Kultuuritehase Festivali osa Polymeris regulaarselt toimuv multidistsiplinaarne üritusteseeria Global Container, mis on korduvalt aset leidnud ka riigipiiridest väljaspool. Seekordse Globali esinejad on Austraalia meediakunstnik ja VJ Rose Staff, Soome tegevuskunstnikud , Sirpa Jokinen ja Katariina Hillo, Mehhiko tuulelohedega eksperimenteeriv helikunstnik Juan Duarte, Kanada tegevuskunstnik Sylvain Breton ning Eesti kunstnikud Doris Feldmann, Mari Lääne ja Sandra Jõgeva.

Festivali tiim: Tanel Saar, Kimberley Bianca, Kilian Ochs, Mai Sööt, Jan Pankovets, Sandra Jõgeva

Info:
Tanel Saar
+372 55941211
Sandra Jõgeva
+372 5543961

Pühapäev, august 04, 2013

VW

Petrone Print palus mul midagi Vladimir Wiedemannist kirjutada, nende poolt  kohe välja antava Wiedemanni uue nõukogude hipiajastu kroonika, see kord Kesk-Aasia rännakutele keskenduva "Püha kaljukitse teekonna" puhul....
Mida Wiedemannist? Otsisin oma meilboksist tulutult taga teksti, mille tegin paar aastat tagasi mingi lühiajaliseks jäänud elustiiliajakirja jaoks. Mäletan, et see sisaldas endas lühikest intervjuud VW-ga, samuti kirjeldust sellest, kuidas ta esimese teose, Tallinna hipielu kirjeldava "Maagide kooli" leidsin. Nimelt Sirbi kirjanduse aastalõpuülevaatest. Pärast mida ostsin väikese, nüüdseks pankrotti läinud Tartu kirjastuse Hotpress ainsa väljaande, mida Kristiine Keskuse raamatupoes saada oli. Sealt sain kirjastuse kontakti. Natuke hiljem sattusin juhuslikult Tartusse ja ostsin "Maagide kooli" juba hulgi. Kõigile jõulukingiks... Sain veel sama kirjastuse natuke radikaalsemaid väljaandeid kauba peale -- mäletan tuntud sensitiivi Paide Anna, aga samuti mingisuguse tundmatu naistemehe memuaare...
Edasi tuli juba sama kirjastuse teise, kuid samadel teemadel kirjutava auori Dmitri Petrjakovi raamatu esitlus Polymeris nagu vanade hipide kokkutulek. Siis käik Londonisse ning kohtumine VW endaga mingis pubis tema kodu lähedal -- vanas ja konservatiivses kesklinnarajoonis. VW oli palju "korralikum" ja soliidsem kui võiks sellise legendaarse endise hipi kohta arvata. Mäletan nõuannet maagia kohapealt: tuleb korraga või siis ajaliselt lähestikku maksimaalselt oma soovile kontsentreeruda ning siis sama maksimaalselt lõdvestuda. Ja et igasuguse maagiaga tuleb üldse ettevaatlik olla -- keegi ei tea oma surmahetke ning surres läheb inimesel vaja kogu oma vaimset energiat. Jama ju, kui oled selle kõik hetk tagasi lendu lasknud... Loodan, et sain VW nõuandest ikka õieti aru.
Ja siis pidas VW Polymeri Kultuuritehase Festivalil loengu ja kuulajaid oli üllatavalt palju. Terje Toomistu ja Kiwa tegid temast ja nõukogude hipiajastust juba oma dokkfilmi. See oli juba kaks aastat tagasi augustis. Mäletan, et aitasin korraldada ühte võtet -- nimelt sõitsid kaks autotäit filmiga seotud inimesi Langermaale, kunagise joogist hipiguru Mihkel Ram Tamme kodutallu, kus nüüd elab juba ammu üks perekond. Naljakas oli, et Tallinnast õnnestus leida ainult üks vaba autojuht -- maagiaga seostuv temagi.. Nimelt Hannes Vanaküla. Mäletan oma kunagise guru elupaigas kamina ees ringis istet võtvaid vanu hipisid (VW ning Aare Loit) koos filmiga seotud inimestega. Tehti "OMMM!" ja mingi ilmselgelt korraks kuhugi nüüdseks kadunud ajastusse... Mäletan ka kogu selle külaskäigu taustaks olevat lakkamatut helitausta. Mõni ütleks, et kassid kräunusid, mõni (seda ütles vist seal VW ise), et vaimud on liikvel... Ja pärast otsisime ühel Tallinna kalmistul tulutult taga "Maagide kooli" ühe peategelase Aleksandr Lennoni (sünnipärase nimega Põhtin) hauda. Vanaküla teatas, et tema selle tüübi energiat ei taju ja pärast selguski, et Lennon on maetud ühele teisele surnuaiale..
Ja eelmisel suvel tuli VW Polymeri ja viskas kivi huupi vastu nimelt seda akent, mille taga ma olin. Valmis hetk hiljem koos sõbrannaga ruumist lahkuma. VW oli öelnud, et tuleb võibolla Polymerist läbi oma lühikese Eesti-ja Tallinnavisiidi ajal, aga oli telefoni koju unustanud. Tal olid kaasas naine ja poeg ning temasuguse inimese puhul tundus selline ajastus ning õige akna eksimatu tabamine midagi absoluutselt loomulikku...

Mul on väga hea meel, et VW-l tuleb eesti keeles juba teine raamat välja.  Mis tõestab, et ka raudse eesriide taga elati ülejäänud maailma vaimu ja ideedega üllatavalt sünkroonis. Ega jõua ära imestada, et VW memuaarid on raamatuna välja antud ainult eesti keeles. Millegipärast pole mul kahtlust, et see muutub. Ja et see ajastus --anda maailmale teada nõukogude hipidest, saab olema fenomenaalne. Nagu see kivike vastu õiget akent.

Kolmapäev, juuli 17, 2013

Osaliselt avaldatud salajane päevik: Patarei Kultuuritolm

Olen Patarei Kultuuritolmu perfokaprogrammi üks kuraatoritest. Teine on Rema Randver, esinejanimega 16 Noir. Kui festivali asjus meiega ühendust võeti, tegin Kultuuritolmu korraldajale Chunginile kohe selgeks, et kureerime Remoga koos, aga samas eraldi. Mina valin omad artistid, Remo omad. Ja loomulikult jõudis tema ette ning broneeris kogu selle Non Grata vana kaardiväe: Sorge. Billeneeve. Ville-Karel. Meelandi, Tuutu ja Sorge veetav Põleva Kaelaga Kirjaku "kunsttsirkusteater"... Isegi Ernest Truely. Mina keskendusin niisiis noortele talentidele: Evi Pärn, eesti nimest hoolimata vene emakeelega noor meediakunstnik ja Sesooni ettekandja, varaste 1980ndate Anne Veski nägu kaunitar. Kaia Otstak, kes on lisaks tegevuskunstnik olemisele Tallinna Ülikooli filosoofiamagistrand. Eve Arpo, arhitekt ja kultuurikorraladaja, kes on teinud Kanutis ja Polymeris mõned arvestatavad perfokad. Kasemets ja rühmitus Vedelik. Hull kanadalane ja Taneli üks parimaid sõpru Sylvain Breton. Ja mitte üldse väheolulistena Veronika Pikkas ja ta gäng.

/---/


Patarei Kultuuritolm on festival, mis ootuspäraselt keskendunud muusikale, aga korraldaja C tahtis, et seekord oleksid perfokakunstnikud ka bändide vahel laval. See kõlab plaanina paremini, kui tegelikult välja tuleb. Aga ma ei tea seda veel.
Reedel lähen kõigepealt H-ga Stroomi randa. Meiega liituvad just järjekordse tüli üle elanud (nende puhul ka sõna otseses mõttes üle elanud!) V ja F. Mõlemad on juba hommikul vindised. F-l on käes salaviinapudel ning peale sööb ta kassikrõbinaid. V on rohkem purjus kui tema ning norib H  kallal õrnalt, matkides oma iidolit Marko Mägit. H teatab, et MM oli tema kolleeg ning meeldiv tagasihoidlik noormees... Katsun olla lepitaja ning seletan, et küllap tundis H Markot ajal, kui see oli tunduvalt vähem ära joonud kui siis, kui tema ning V tutvus algas.
H kutsub V-d ning F-i kirikusse, mille peale V ütleb, et äkki võikski ning F paneb endale kõrvaklapid pähe ning hakkab klubimuusikat kuulama. Õnneks on F väga hea ja meeldiv suhtleja ning leiab enamvähem igaühega ühise teema ja keele. H-ga vestleb F kiropraktikast.
Patareis. Olen pärast rannaskäiku sealt osade kunstnikega läbi käinud juba enne festivali algust. Unustasin enne kureeritavate nimekirjast veidra tegevuskunstniku, maalijaharidusega Rait Rosina, kes tahtis ise väga esineda. Kohal on tema, Sylvain käsikäes Evega, omavahel jagelevad V ja F.
Käin vahepeal kodus ja plaanin festivalile minna Billeneeve perfoka ajaks. Tuleb välja, et see on ära toimunud kaks tundi enne programmis välja toodud aega. Ja Sorge esines tervelt viis tundi enne kavas kirjas olevat kella kahte öösel! Näen tsirkuse lõppu. Nemadki pidid esinema hoopis muul ajal ja laval, mitte lihtsalt nurga taga. Kuulen C-lt, et kõik nimetatud kunstnikud tahtsid esineda varasemal ajal, kuna pidid järgmisel päeval üheskoos Moostesse esinema sõitma. C tuli neile vastu ja muutis juba väljatrükitud ja rahvale jagatavat programmi. Õige kava on, tuleb välja, netis ning muutub pidevalt. Mõtlen, et valdkond, millega seoses tunnen end kõige vanemana, on tehnikaküsimused. Mul ei ole probleeme sellega, et 13-aastased hakkavad jooma, seksima ja kanepit suitsetama, küll aga ajab mul juhtme kokku fakt, et suvisel rannafestivalil vaadatakse programmi netist ja telefonist.
C tundub olevat väga tore ja positiivne inimene, uue põlvkonna neohipi, umbes 25. Aga kohutavalt organiseerimatu nii suure festivali korraldaja kohta. Lähme selle tõttu Patareis karvupidi kokku veel paar korda, aga /---/
Ma ei näe ühtegi perfokat, mida ma pole ise kureerinud. Välja arvatud Ernest Truely, kes esineb ainsana õigel ajal. Mulle tundub, et kunstnikud siiski ei pane end päriselt maksma selles keskkonnas. Sylvain (Montreali Canadiansi endine hokimängija ja kirglik tennisist) lööb tennisepalle. Korra sekkuvad turvamehed: äkki lähevad pallid laste pihta? Seletan umbkeelsetele noormeestele vene keeles, et pole tarvis muretseda ja kui niisugune õnnetus peaks juhtuma, lõpetame perfoka kohe. Mu vene keel on enamvähem taastunud tänu F-i seltskonnale. Pean ainult peas kõik läbi filtreerima, et platnoislängi liiga palju sisse ei tuleks.
Ernest kõrvetab endale ja vabatahtlikele ihule kõrvetusmärke. Kahjuks on ta taandanud oma tekstilise osa -- kuna ta ei saanud õiget, ümber pea kinnitatavat mikrofoni. R kuraatorina.. on suhteliselt akontaktne ja hõljuv. /---/
Veronika ja Co peaksid esinema pärast üht peaesinejat, isetehtud muusikalistel instrumentidel mängivat soomlaste Cleaning Womenit. Kava on kaks tundi nihkes, V, F ning R jäävad lava taga järjest täis ning virisevad, et nad nii kaua ootama peavad. "Mina... Ma lähen lavale, siis kui ma ise tahan! Ma pole harjunud niimoodi töötama!", seletab R pehme keelega ja kukub viiendat korda soomlaste kalli kaasaskantava grimmilaua otsa. Selle üks pirn on juba katki läinud. Cleaning Womeni tüübid kuulevad, et nende lavameik ei kõlba kuhugi ning et nad pole üldse nii lahedad, kui ise arvavad... Bändimehed püüavad selgitada, et vajavad enne esinemist aega ja üksindust, et keskenduda. V ja F ja R lärmavad ja joovad ja tujutsevad edasi. Seltskonnas on veel haruldase inimtõu esindaja --- geikingsepp, kes toimuvat pildistab. Ja teine gei, kunagine Lennart Meri ja Olümpia kokk, praegune joodik, A T. V pussitas F-i tema korteris toimunud joomingul... V (totaalse lavameigiga, pseudosõjaväelise pagunitega pintsakuga), R (paruka ja grimmiga, meremehekostüümis) ja F (nagu ta on) panevad selga liibuvad läikivad sabaga kostüümid. Merineitsi. Merimees. Meriraisk... F küll võtab selle kohe ära, aga laseb end varsti ümber veenda. A T manipuleeritakse end üldse alasti võtma... Nad ei suuda oma esinemiskorda ära oodata ja ronivad Cleaning Womeni isetehtud instrumente tuubil täis lavale. Nad visatakse sealt sõna otseses sealt minema.
Kontsert kestab. Lisalood. Lava taga on stiilipuhas gruupi. Ärakustunud tütarlaps; kena ja isegi mitte litsakalt riides. Magab ja lõpuks öögib seal diivanil kägaras. V oma liibuva-läikiva merineitsisabaga ronib teadvusetu tütarlapse otsa ja imiteerib temaga seksimist. Seda pildistatakse, loomulikult.
Bändil pole õrna aimugi, et pärast neid peaks tulema perfokas. Nad ütlevad, et lava tühjaks tegemine võtab vähemalt pool tundi. Kell on pool kolm öösel. Ja nii kaua pole mitte mingil kombel võimalik oodata. /---/ Keegi neist ei püsi enam püstigi hästi.
Nad koperdavad lavale. R teatab sissejuhatuseks, parukas sassis, et tal on siiski parem soeng kui V-l ja kuuleb vastuseks V-lt, et ta on pisike pederast, kes ei saa mehi, kuna meigib end liiga palju.
Nad kraaklevad omavahel. V sõimab mingit lava ees seisvat meest. /--/. A T on lihtsalt alasti ega tee suurt midagi. F röögib: "Te olete kõik suuremad munnid kui mina! Aga mina olen vähemalt MERIMUNN!!!" R lendab pea ees lavalt alla, viies endaga kaasa kitarrivõimu. Ja sedaviisi kaks korda järjest! Kokkuvõttes naelutavad nad publiku lava ette. Kuulen telefonikõnesid, millega kutsutakse oma sõpru ja tuttavaid. Kuulen võrdlusi NO -teatri (olevat parem kui see!), saksa kabaree, Volksbühne, rahvateatriga... Osad ei usu, et tegelased laval on tõesti maani täis. Lõpp on lihtne. Helimees keerab mikrofoni välja. Otsin ta puldi tagant üles ja nõuan heli taastamist. "Mine munni!" See on ainus vastus. Kolm korda järjest. Ülejäänud loobuvad ja kakerdavad lavalt minema. Aga  R jääb ning peab pikka ilma võimenduseta monoloogi, millest ei saa eriti aru. Kuulen, et ta nõuab publikult kinnitust, et ta meik on ilus. Alati kui R täis jääb, jõuab ta selleni. Lisaks püüab ta võrgutada kenasid noormehi, kes vaatavad teda, suud ammuli, lava ees. Vaatan, et R-s on ilmselget Kolmanda Reichi kabareetähe karismat.
K on vaimustuses. Vähemalt selline mulje jääb. Ta tahab, et see seltskond pluss mina teeksime järgmisel õhtul pärast Metro Luminali esinemist Vedeliku perfoka. Aga mina vaataksin, et nad päris nii täis ei jääks ja et kõik oleks natuke koordineeritum.
Lava taga tuleb Cleaning Womeni ninamees mulle füüsiliselt kallale, kui avastab, et nende kaasaskantav grimmilaud on siidrit täis valatud ning ta saab sealt kerge elektrilöögi. Vastan spontaanse jalahoobiga selle R sääreluu pihta. Ta vabandab.

Pärast etendust lähevad V ja F tülli ning F nutab tükk aega minu õla najal. Päikesetõusu ajale planeeritud Eve Arpo perfokas jääb ära, sest räppar Tommy Cash, kellelt korraks mikrofoni laenan ta esinemise ajal, rebib selle mu käest kohe ka ära ja röögib: "Fuck Art!" Ta pole kuulnudki minu ja C-i kokkuleppest, et tutvustan lavalt kõiki perfokakunstnikke. Eve solvub. Ta on ühtlasi joogaõpetaja ning on öö otsa üleval olnud, et teha päikesetõusu ajal perfokas ning minna sealt otse edasi joogakoolitusele. Toimub minu ja C-i esimene kokkupõrge. Olen äsjajuhtunu pärast ikka väga vihane. Nagu edaspidigi, pakub C mulle kanepit. Ma ei võta seda ja räägin selle droogi ning skisofreenia seosest. Ja hukatuslikust mõjust organiseerimisvõimetele, seda ka. Ma ei tea veel, et sellesama päeva pärastlõunal röögin ta peale keset Patarei vangla hoovi, kui olen avastanud, et ka minu enda perfoka puhul arvestatakse tund aega varasema ajaga kui programmis kirjas. Kuulen vastuseks, et see pole mitte festival, vaid hipilaager ja röögin veel valjemini : "Kui hipilaager, siis anna tasuta! Viisteist eurot ei ole hipilaagri hind! Vaata, kas siin on palju publikut?!!" Mind tabab nagu ilmutus kohutav, aga ümberlükkamatu äratundmine: need hipid arvatavasti ei teenigi midagi! Siin pole seda programmi nii muljetavaldavalt palju! See pileti hind on liiga kõrge -- otsustades mulle helistavate tuttavate arvu järgi, kes kõik tahavad tasuta sisse pääseda. Oleks see summa väiksem, toetaksid kõik need mu sõbrad ja tuttavad hea meelega kultuuri. Kõrval sadamakail toimuvad mingisugused merepäevad. Jalutan sealt läbi. Tohutult rahvast. Kallid hinnad. Sisuliselt mitte midagi. Paljud neist inimesed lahkuvad piirkonnast läbi Patarei hoovi. Keegi vist aru ei saa, mis festival toimub, sest suure väljakirjutatud kava kuhugi nähtavasse kohta paigutamise peale pole mitte keegi tulnud.Rääkimata festivali nimega bännerist või plakatitest. Oleksin võinud ise selle peale mõelda! Tunnen end isegi süüdi. Ja siis tuleb mulle muidugi meelde, et mitte mina pole selle asja korraldaja siin... Et see pole mitte minu mure... Või siiski on? Ilm on muuseas absoluutselt täiuslik.
Aga veel samal varahommikul talutan maani täis jäänud, aga paljudega vahepeal vennastunud F-i enda juurde, V on kadunud koos M-iga. Paigutan F-i, kellel on võibolla jalas mõra, voodile ja endale võtan diivani.  Tunnen end sel hetkel hea inimesena./---/
Pärastlõuna Patareis. Ostan kirbuturult ehtsa väikse Playboy firma käekoti. 6 eurot. /---/
Kaia Otstak räägib rannalava ees end telliskividel balanseerides pikalt oma toiduallergiatest. Üsna pikalt ja mul hakkab igav, kuni meenub, et just igavus selle festivali ideeline alustala oligi. Vähemalt kontseptsiooni järgi. Kontseptsioonile on kulutatud palju energiat. Rohkem kui paljudele organisatoorsetele küsimustele.

Minu stand up. "Poliitiline karjäär II/ Diktatuur".

Õhtu. Jälle lava taga. Seekord on siin olnud soome pungilegend Pelle Miljoona, kelle õllekastist V poole ära varastab. "Mikä on teidän yhtyen nimi?" Seda küsitakse minult. Vastan, et oleme Vedelik, Eesti üks tuntumaid bände ning et esineme pärast Metro Luminali. "Hyvä bändi, tiedän sen!" Ma ei saa aru, käib see nüüd Vedeliku või Metro Luminali kohta. Rainer Jancis on mures, kui keegi läheb ta kitarrile liiga lähedale, aga nende bändi laulja on V külge justkui kleebitud. /---/
Lõpuks on ära esinenud nii Pelle Miljoona kui Metro Luminal ja kohale jõudnud minu doki operaator. On minu idee minna lavale VAHETULT peale Metro Luminali. Selles olukorras, kus muusikafännid röögivad mulle, et kadugu ma minema ja toodagu bänd tagasi, olen ma olnud perfokaid teadustades läbi festivali. Mul on muusikafännidest ikka väga kõrini. "Mitte mingit Metro Luminali enam! Eileõhtused värdjad on tagasi!" See olen mina. R teatab, et neil lülitati eile võim välja ja et arvestatagu -- see võib juhtuda ka nüüd. Ta flirdib lavalt meestega ja meelitab kellegi niudevöö väel punkari lavale. "Saage sellest Metro Luminalist juba üle! FREE MIKE! FREE MIKE! FREE MIKE!" See on V. Eilse perfoka nimi oli "Merineitsil on teist kõigist pohui", see peaks olema "Merineitsidieet". V närib laval norilehti (Balti jaama turg, 50 senti pakk) ja räägib oma kilpnäärme alatalitlusest. Mina sõiman Pelle Miljoonat ja räägin, kuidas need vanad soome pässid usuvad, et Vedelik on bänd. V haarab mikrofoni: "Mulle vanad mehed meeldivad. Ja peab tunnistama, et see tunne on alati olnud vastastikune. Kui ma olin noorem, ei saanud ma aru, et kohati piirnes see pedofiiliaga..."
Inimesi ronib lavale. Nad tahavad ka midagi öelda. Näiteks seda, et me oleme kurjad. Haaran uuesti V-lt (või oli see R?" mikrofoni ning käsutan ülearused inimesed lavalt minema. Kuna neil pole midagi öelda, siis peaks mingi eelvooru tegema.
Laval on ka Vedeliku tüübid. Ma annan V-le üle teatepulgana rühmituse Vedelik siiditrükiga meeste valged aluspüksid.
Ma ei tea, kui kaua see ja veel palju muud kestab.


Lõpp on ikka üks. Helimees lülitab algul valguse välja ja siis paneb kõlaritest muusika mängima.
Hiljem kuulen, et talle polnud lihtsalt meeldinud. Ja et operaator (festivali operaator, mitte minu Igor Ruus) lülitas kohe alguses kaamera välja. Põhimõtteliselt. Sest ta oli kuidagi Metro Luminaliga seotud. 
"Kas sa mind mäletad?" See on umbes minuvanune tuntud ooperilaulja, kellele, tundub, see perfokas meeldis.
Olen väsinud. Lähen koju. Minu juures magavad V ja tema kõik kolm meest. R saabub viimasena  kell viis hommikul ja teatab lihtsalt ja sõbralikult: "Head ööd kõigile! Ma võtan nüüd oma rohud sisse..."
Ajan end kell kümme üles ja lähen mingi USA saatkonna tüübi juurde kveekerite vaikivale jumalateenistusele. See mu dokk on äratanud minus religioossed vaated. Ma ei suudaks sellele kõigele vastu pidada, juhul kui ma sügaval sisimas ei usuks, et tegelikult on kõik inimesed ühepalju väärt. Ja need niiöelda kristlikud väärtused on mind välja aidanud õige mitmest ohtlikuvõitu olukorrast viimasel ajal. Näiteks /---/
Kveekerid on seotud geikristlastega, sest /---/. Ja geikristlased on ainsad kristlased, kelle suhtes mul pole mingit tõrget. Seda, et ma pole gei, pole ma kunagi nende eest varjanud... Astun Eesti Geikristlaste Kogu ametlikuks  liikmeks sealsamas USA kveekeri lahkumispeol tema Toompea residentsiks. Nüüd on Eestis 12 geikristlast ja 3 kveekerit.

Reede, mai 31, 2013

Ärkan üles mootorratta, muruniiduki ja lindude helide peale. Kohe bussi pealt maha tulles sain aru, et elan külas. Mis on tegelikult väga meeldiv. Tallinn võib olla metafoorselt küla, aga Kalamaja on seda lisaks ka ajalooliselt. Kui ma midagi Riiast taga igatsen, siis seda, et kohvikud ja poed avatakse seal kesklinnas isegi juba kell seitse hommikul ning avatud on nad isegi kuni südaööni. Tavalised kohad. Rimi näiteks. Jah, ma saan aru -- tegelikult on nii, et töötajatel on seal veel vähem õiguseid kui siin. Ja väiksemad palgad. Ja varsti tuleb ka neile euro. Aga siiski...

Esmaspäev, mai 27, 2013

Täiendusi Riia getole

See eelmine postitus on üllatavalt palju vastukaja saanud. Olen kuulnud, et peaksin ETTEVAATLIKUM olema. Mitte igale poole ronima. Mitte raha pärast (60 eurot ikkagi!) kõike tegema. Hea soovitus, ilma irooniata, aga ma siiski tuletaks meelde, et tegu oli Läti juhtiva kunstiinstitutsiooni kutsega teha stand up eksperimentaalsel festivalil, mis olevat HUVITAVAS linnaosas. Ma ei läinud sinna nalja pärast ekstreemturismi harrastama või midagi.

Samuti kuulsin, et see ikka ON ülimalt kahtlane koht. Et Riia kuritegevus on teine klass kui Tallinnas. Et neil tüüpidel pole arvatavasti isegi mingeid dokumente.
Et Riias pargitakse auto ööseks mitte tänavale, vaid lukustatud hoovi.

Ja värske tähelepanek ja kõrvalpilk sõbrannalt: see konverents korraldati seal getos sellepärast, et selliste teemade peale saab hästi raha küsida. Neighbourhood. Linnaruum. Nõukogude nostalgia. Piirkonnaaktivism. Kogukond.
Vt ka: lamburimängud 18. sajandil. Rikkad mängisid karjuseid. Milline romantika, eks ole.
Vt ka: korruptsioon.
Vt ka: liinibuss, mille juht viib su otse kodumaja ette (antud juhul: Eesti Saatkonna korter Skolas ielal), kui natuke (mäletan, et see summa, mille selle kamba peale kokku viimaste reisijatena maksime, oli impressiivselt väike...) raha annad. Mäletan ka mõtet: huvitav, kui palju peaks maksma, et bussi endale saada?
Vt ka: Leedu, kus parkimistrahv lahendatakse rutiinselt altkäemaksuga liikluspolitseinikule.

Ühtlasi meenus, kuidas mu eilsele ohkele seal getoviinapoes, et ma ei saa aru, kuidas sellised asjad võivad juhtuda, vastas juut nimega Marks Kalinins näpuga taevasse näidates: "Ona znajet." -- "Ona?" -- "Ili on!"

Pühapäev, mai 26, 2013

Riia geto

Riias avastasin, et festival, kuhu mind kutsus Läti kaasaegse kunsti keskuse kuraator, toimub getos. Kriminogeenne kant umbes nelikümmend kilomeetrit Riia kesklinnast eemal. Mulle olid antud instruktsioonid, keegi vastu tulla ei viitsinud. Olin saatnud juba üleeile õhtul meili, kus oli mainitud, et mu telefon ei pruugi töötada Lätis (otsustasin arve maksmata jätta praegu). Avastasin küll juba bussis, et veel saab helistada, paraku sai telefon tühjaks ja akulaadija olin kohvrisse pakkinud.
Nii. Ja bussist välja astudes avastasin, et olen Narva äärelinna Läti versiooni sattunud. Kõik kohad ilmselgelt VÄGA kahtlaseid tüüpe täis. Ja mitte ühtegi politseiautot. Pidin minema esinema mingisse baari. Küsisin esimeste ettejuhtuvate inimeste, lapsega jalutava perekonna käest, kuspool see baar on. Need ei teadnud. Otsisid Google`ist telefoniga. Venekeelsed telefonikõned. Nende sõbrad ka ei teadnud seda urgast. Ütlesid, et siin on ohtlik, pakkusid, et helistagu ma nende telefoniga kuraatorile. See ei võtnud võõrast numbrit vastu. Jube hakkas. Pimedaks hakkas ka minema. Kohver, arvutikott, käekott. Raha, dokumendid. Kusagil getos. Kaks kolmest mehest tänaval mõjusid nagu endised ja tulevased vangid või narkodiilerid. Või mõlemat korraga.
Mu uued tuttavad, perekond lapsega, ütlesid, et ikka väga ohtlik on see kant. Lähedal pidi olema bulgaaria võõrtööliste ühiselamu. Veel jubedam hakkas. Nägin ise ka, et see on ehtne geto. Kuraator oli plaaninud mingi utoopiateemalise konverentsi kohalikku baari, mida keegi ei teadnud. Utoopia, düstoopia, naabruskond,  linnaruum... Oma uutele tuttavatele kirjeldasin seda sõnaga "Huinjaa kakoje-to. U menja lektsija tam". Keegi ei tahtnud uskuda, et midagi tõsiseltvõetavat seal korraldatakse. Olid kuraatori peale ülivihased, et see välismaalase niimoodi üksinda sellisesse kohta saadab. NB! Kuraatoritibi ei teadnud, et ma vene keelt, või, noh, platnoikeelt mingil määral räägin. Sedagi ainult tänu hiljutistele filmivõtetele. Ja tänu sellele, et ühe peategelase kõnekasutus mind ütlemata kombel lõbustas ja ma olin ta keelest endale märkmeid teinud. Operaator, vana kooli mees rääkis jälle hardusega Brodskist ja Mandelstamist. Nende luulest. Vene poeesiast. Milline iroonia...
Minu uue tuttava sõber küsis, kas peatun hotellis. Ütlesin, et ei, Eesti saatkonna korteris. Aga et korteri uksekaart on kuraatori käes. 
Telefoniprobleemile leiti lahendus. Kohalik viinapood, kus sai vooluvõrku kasutada. Õnneks sai veel välja helistada, muidu ma ei tea, mis oleks saanud... Mulle öeldi, et olgu ma igaks juhuks sees, ärgu väljas tolgendagu. Uskumatud tüübid käisid seal viina ostmas. Ikka väga kriminaalse oleku ja välimusega. Profid, ilmselgelt. Ja mitte softid asjad nagu süütu narkoäri või antiigivargused.... Kartsin neid.
Kuraator võttis vastu. Teatasin vastuvaidlemist mitte lubaval häälel, et ta tuleb mulle kohe järele. KOHE. Millegipärast läks tal nagu hiljem selgus, kahe minuti kauguselt tulemisega nelikümmend minutit aega. Minu uued tuttavad võtsid mul enne telefoni käest ja sõimasid tal näo täis. Õigusega.
Oligi mingi nurgatagune urgas. Minu meelest polnud majal ka numbrit. Lapsega perekond keeldus enne lahkumast, kui nad seda kuraatorit näevad. Õige kah.
Perekond osutus juutideks, perekonnanimi Kalinins. Me vahetasime numbreid. Marks Kalinins oli see mees.
Ausalt öeldes pidasin naist mustlaseks, enne kui selle mehe passi nägin. Aga vist ikka olid juudid. Lisaks tegi keegi kohalik mulle dringi välja.
Perfokas läks hästi. Verivärske stand up, selle ürituse jaoks tehtud, põimisin sisse ka hetk varem juhtunu..
Pärast vennastusin kohalike kunstnike, kohalike noormeestega, kes näo järgi otsustades millegi VÄGA kahtlasega ei tegelenud ja kohaliku piirkonnaaktivistiga. Viimane välja arvatud, rääkisin platnoi-ja vene keele segus. Oli tore õhtu. Läksime sealsamas getos elavate kohalike kunstnike juurde ja kuraator jäi sinna põrandale magama. Ta oli maani täis.
Ta saadi kuidagi üles ja läksime viimase Riiga viiva bussi peale. Bussijuhile maksti, et ta ei sõidaks mitte tavalist marsruuti mööda vaid Eesti saatkonna ette. Mulle tundub, et kaotasin seal baaris osa raha ära, latte ja eurosid on kahtlaselt vähe. Ma ei usu millegipärast, et varastati...
Kuraator tuikus Riia tänavatel koos sõbrannaga, nende kaardus kehadest moodustus tuikuv kaar, mis puutus keskelt kokku. Läksid ööklubisse. Mulle endale ei tundunud see hea mõte -- minna kuhugi kohvri ja arvuti ja muude asjadega...

Nüüd hommikul mõtlesin, et kas oli ikka hea mõte palju joovate kunstnike seltskond kuhugi getosse organiseerida. Loodan, et kõik osalejad on ikka elus ja mitte paljaks röövitud. Ma ei teeks Narva äärelinnas Global Containerit. Kuidagi eriliselt halb mõte tundub sinna tolgendama minna. Ja välismaa kunstnikke nii ebamääraste instruktsioonidega ka getosse ei saadaks.
Kuraatori ainus argument oli: "Ma mõtlesin, et sa helistad kindlasti, kui bussi pealt maha tuled! Ei, meile pole ma tõesti lugenud..."
Aga kui mul oleks seal telefon ära varastatud?
Jube!
Ma olen tegelikult selle seikluse pärast siiamaani endast väljas kergelt.
Ma ei tea, mis hea õnn see oli, et ma kena perekonna peale sattusin. Otsima oleksin seda kohta niikuinii pidanud ja see, et ma sinna hood`i ei kuulu, oli ikka väga kaugele näha. Erinevalt äsja toimunud filmivõtetest polnud mul ka nende kriminaalide juures hombre`t ees.
Ja asju, mida ära võtta, oli mul ka piisavalt ja vägagi nähtavalt kaasas.
Sain aru, et see hiljutine filmitegemine on mind mõjutanud, kui eile öösel tulin kunstifestivalilt siia Eesti saatkonda Riias. Komistasin oma kohvri otsa pimedas koridoris ja pomisesin: "Jebat na rod!"

Ja hommikul mõtlesin, et huvitav, üks mu sõbranna on juba ammu rääkinud, et olla kunstnik on tänapäeval umbes sama prestiizhikas kui olla eksvang. Mille pärast kunstnikud ronivad kohtadesse, kus on eksvangid? Miks sinna ronivad dokumentalistid, on lihtne ja arusaadav. Aga kunstnikud? Jube raske oli sellele perekonnale eile seletada, mille kuradi pärast toimub institutsionaalne kunstifestival mingis getourkas. Ma ei tea sellele vastust isegi...
Ega ka sellele mitte, et kuidas on võimalik, et pärast hiljutisi filmivõtteid satun ma päriselt ohtlikku olukorda, minnes naaberriiki esinema üliinstitutsionaalse kunstiasutuse kutsel. Raha, mis selle eest maksti, oli muuseas kuuskümmend eurot...
Mõtlesin ka, et saadaks kunsti nahui.
Jumal ei saa mulle selgemalt mõista anda, et sellega ei peaks tegelema.



Esmaspäev, mai 13, 2013

Suurkogu


NB!
See tekst on autoriõiguse subjekt ja ma ei luba seda ei tervikuna ega osaliselt avaldada minult luba küsimata või minu nime autorina mainides ja soovitavalt honoreerides.


Märkmeid  EKLi suurkogult 13. mail 2013

10:00
EKL suurkogu reportaazh algab. Mul on kaasas sõbranna V, kes on juba teatanud vanema põlvkonna animafilmitegijale: "Mingid vanad pässid hängivad siin lava peal ja mina pean seda sitta vaatama!" Ekraanil on Elkeni intervjuu. V: "Te arvate, et kunstiteema on midagi lahedat.... Saage juba üle ja räägime millestki päriselt lahedast!."

10 :15
Hümn ja püstiseismine. V: "Hui ma seisan! No OK, ma seisan! Muidu arvavad, et ma ei oska käituda... Koolis olid kõik viied, ainult käitumine ei olnud... Ma üritasin kuidagi käituda, sest muidu ei saanud vanematelt taskuraha."

10: 20
Leinaseisak.

10: 25
Elken. Põhikirjamuutust ei viida sisse --- presidendi ametisolekule ei panda kaks korda kolme aasta piirangut.
Hääletatakse. V seletab kõrval midagi, seega ma ei kuule küsimust. Hääletan poolt.

10: 25
Heinz Valk on koosoleku juhataja. Aplaus.
Kandidaate (president, asepresident, volikogu liige) võib esitada kl 12-ni.

10:30
Elken, taustaks järjekordne video EKL-i aastanäitusest. Elken mainib, et on au olla laval, kus kunagi mängis Ruja. EKL-i majandustegevusest. Tõstab esile nahakunsti ja keraamikat. Litokeskus on EKL-ile võlgu 10 000 eurot. Elken loodab, et ei kavatseta teha külma arvet.

10: 40
Elken räägib, et Kunstihoone vihmaveeleke on parandatud.

10: 45
Elken on kritiseerinud Draakoni ja Hobusepea galerii tegevust -- kui ikka õigesti olen aru saanud.
Loovisikutoetustest.
"Nüüdne (kultuuri)poliitika ihub hammast seni saavutatule."

10:50
V näitab näpuga saali : "See sinise pintsakuga vanamees... see tolgendab ka igal pool!"

10: 55
V seletab mulle, milliseid mehi ta eelistab ja itsitab. Väidab, et RK oli talle juba komplimendi teinud -- V nägevat värske välja.

10: 00 --- 10: 55
Meie poole on pahaselt vaadanud ja sosistanud kaks vanadaami, kes on vähesed EKL-i vanadaamid, keda ma ei tunne. Ka nemad on Salme Kultuurikeskuse rõdul.

10: 55
Elken räägib ideest luua vanadekodu Itaaliasse -- kui olen asjast ikka õigesti aru saanud. V seletab midagi kõrval, kirjeldades viimast joomingut.

10: 57
Lasen V-l tema kohta kirjutatu üle vaadata, küsides, kas sobib. V irvitab saatanlikult ja noogutab.

10: 58
Elken aastanäituste kajastamisest.
V: "Praegu siin on jumala tshill... on meelelahutusinimesi!"

11: 00
Elken (Non Grata kohta): "Mõned on isegi maalima hakanud."
"Ameerika klännimentaliteeti hoiavad üleval mõned meie kunstikriitikud."

11: 01
V: "Poliitiline libu!" Ma ei kommenteeri, kelle kohta. Aga see pole Elken.

11: 05
Elken räägib, et Tanja Muravskaja ei tea, kes on Vano Allsalu on ega pole temast varem kuulnud.
Tsiteerib Kumu kuraatorit: " Ma pean murdma kunstniku ego!"
Non Gratast olevat alguse saanud klannimentaliteet Eesti kunstis.
V räägib meestest.

11: 10
Maria-Kristiina Soomre.
V: "Kritiseeri nii, et oleks kritiseeritud! Kes ta on? Mingi president või?"
Sisistan ta peale, sest tahan kuulata ja märkmeid teha: "V, tra küll! Ole natuke vait!!!"

11: 40
Raamatupidaja Kristel Ait räägib mingi rookatuse parandamisest parajasti.
V tahtis vahepeal oma meiki värskendada, mina ka. V on võimeline üllatavalt kindla käega omale laineriga kriipspeenikesi kulme joonistama.Trepi peal tuli vastu Klõshsh. Tervitused, embused. V: "Ma sain välja!!!" Klõshsh: "Kustkohast sa välja said?" V: "Vangimajast!" Klõshsh: "Sellest on küll kahju!" V: "Jaa! Seal oli nii hea! Reeglid on paigas!"

11: 45
Raamatupidaja mainib EKL kululiike: seeniorkunstnike jõululõunad.... lilled näituste avamisel..
V: "Kes see vana päss on? Selle muti kõrval!"
Raamatupidaja lõpetab. Suhteliselt entusiastlik aplaus.

11: 50
Karin Hallas-Murula Kunstihoonest. Väidab, et Liivranna ajal oli finantsprobleeme ning probleemselt palju välisnäituseid. Räägib, kui hästi nüüd kõik on.

12: 05
Murula näitab identifitseerimatuid skulptuure suurelt ekraanilt. "Meil pole riiulite jaoks veel raha, esialgu on osa asju põrandal, aga kontrollitud temperatuuriga."
Murula näitab 2014. a. Kunstihoone, Kunstihoone galerii ja Linnagalerii näitusteplaani. Avastan, et olen viimase maha maganud.

12: 10
Murula lõpetab.

12: 15
Heinz Valk loeb ette esitatud kandidaatide nimekirja.
Volikogusse on neid tohutult palju.
Presidendikandidaat: Vano Allsalu.
Asepresident: Elin Kard.
Olen pettunud mustade hobuste puudumise pärast.

12: 25
Harry Liivrand avalikustab oma esinduskulud aastas: 185 eurot.

12: 30
Liivrand kutsub üles Eesti saatkondi täitma Eesti kunsti ja disaini, mitte kataloogimööbli ning idamaiste vaipadega.

12: 50
Sirje Helme näitab fotot Kumus toimunud Tõnis Vindi näituse avamist, mille õnnitejate järjekord kestis üle kahe tunni. Saan aru, kuidas mul eelmisel suvel vedas, kui taksoga ülikiirel ajal oma vanemate poolt saadetud puuviljakorvi Kumusse viisin ja jõudsin sinna just hetkel, kui saabus ka päevakangelane ise.

12: 55
Signe Kivi.
V seletab midagi oma homosõbra eraelust. Lisaks mingist peost, mis lõppes tema arreteerimisega. Itsitab ja jutt läheb järjest valjemaks. Saan sõnumi alt saalist. Lisaks tuleb ka saalist kommentaare ning märkust tuleb tegema EKL asepresidendi kandidaat. Signe Kivi kommenteerib lavalt, et ta saab rääkida küll, aga ülevalt tuleb pidevalt kommentaare... Minu põhiline probleem on see, et mulle tunduvad sellised kohatud olukorrad endale ka naljakad. Vastupandamatult naljakad.

13: 05
Markus Toompere ütleb midagi taolist nagu: on au olla teie ees. V: "Pupujuku! Vabandust, aga mõte jääb samaks!"

13: 15
Kasemaa lõpetab: "Tulge Tartusse, meil on seal tore!"
V on end tuulutama läinud.

13:30
Presidendikandidaat Vano (Vanoo!) Allsalu

.14: 05 - 15:20
Kohvipaus ja valimised. Saan mitmelt vanema põlvkonna graafikult V pärast sõimata. V aga avastab Heinz Valgu: "See on sama vanamees, kes mind täna trollis teel siia maha rahustas!" Tundub, et V-le on Heinz Valk sümpaatne.
Liivrand omakorda avaldab V etteastele tunnustust. V omakorda kommenteerib EKL-i volikogu kandidaatide nimekirja: "See on värdjas, see mees on naistega vägivaldne, see on beezh..."
15: 45
Juhatakse sisse "solvunud Leo Lapin".
V: "Egoviha!"
Lapin: "Kunstnike Liit on ühiskonnas viies jõud!"
"Miks reklaamitakse siin 800 liiget!"
"Sõna võtsid täna inimesed, kes pole Kunstnike Liidu heaks midagi teinud! Ainult lobisevad!"
"Liidul pole ressursse Kunstihoone korrastamiseks! Peame küsima riigilt abi! Kunstihoone laguneb! "
Kunstihoones olevat suured praod, koridor lagastatud, lõhutakse käsipuid.
Läbi  saanudolevat konfrontatsioonide ajastu. Hiina kunst olevat samal tasemel kui Eesti kunst 20.sajandi alguses.
Viiralti kohvikus käivad kaltsakad.
Kunstinäituste kohta ilmuvad kas väga ilmetud või vaenulikud arvustused.
Kunstihoone sisse ei tohi näituste ajal aknaid kinni panna ega seinu "räigete" värvidega värvida.
"Kui ei saa Kunstihoones näidata videosid, tuleb leida muu koht!"
"Kunstihoonet me eksponeerime koos igasuguste lakkekrantsidega ja lagunevana."
Aplaus.

16: 00
Elken: "Olles valitud EKL-i presidendiks, miks oleksin ma pidanud algatama enda tagandamist, töö vajas tegemist.."
Mainib veel kord Muravskajat (kes ütles talle, et ei tea Vano Allsalu ega saa aru, miks peaks seda presidendiks valima) ning toob eeskujuks Evald Okase, kellel ei jäänud mitte ükski näitus vaatamata veel ka hooldekodus elades.

16:02
Tõnis Laanemaa ANK 64-st.
"Noore mehena, 24-aastaselt astusin ERKI trepist üles..."
V: "Lapinike oli sitaks armas, aga selles onus ei ole seda kirge..."

16: 15
Laanemaa teatab, et kandideerib Reformierakonna nimekirjas Tallinna linna volikokku. Naer saalis. Aplaus.
Lubab teha ettepaneku hakata maksma kunstnikele esinemistasu. Naer.
Hüüab Prantsuse revolutsiooni sloganeid.

16: 16
Jaak Visnap.
"Uus põlvkond inimesi on kaalutlev ja alalhoidlik. Kardavad näidata oma nõrku külgi."
Vaidleb vastu Litograafiakeskuse võlale EKL-ile. "Ma tahan rääkida teile sellest, mida olen teinud üksteist aastat..."
"Ma näen noori inimesi, kelles on ambitsiooone. Paraku see ambitsioonidega piirdubki... Olen vanemasse põlvkonda hakanud suhtuma respektiga --- Jaan Elken, Sirje Helme... Aga tegelikult tahtsin ma rääkida Litograafiakeskusest..."

16: 30
EKL-i raamatupidaja Kristel Ait oponeerib kergelt. "Nõukogude ajal anti niipalju raha, et seda ei jõudnud ära kulutada..."

16: 34
Vaba lava peaks jätkuma. Vaieldakse selle üle, kes hakkab oma lugusid vestma. Hääl saalist: "Aga me pidime ju filme vaatama!"
V parodeerib tundmatut naisehäält saalist: "Aga me pidime ju filme vaatama, äää... Teeme lõpuni..." ja irvitab saatanlikult.

17: 05
Lõpeb film keraamik Leo Rohlinist.

17: 15
V: "Mindfuck is the best fuck you can get, nahhui!"
Ekraanil räägivad Tiiu Kirsipuu ja Elo Liiv.

17: 35
Valimistulemused teatatakse: uus EKL-i president on Vano Allsalu, asepresident Elin Kard.
V: "Normaalne valik, eks! See punapea on täitsa tore.. Tuli küll õiendama, aga...'"


17: 45
V seisab Salme kultuurikeskuse ees.
"Lapinike ütles, et ma võin tema taksoga Kukusse minna..."

Kolmapäev, mai 08, 2013

Salajased märkmed III

Avalikud märkmed V: Chanel H-le

Valin H-le juba kolmandad prilliraamid. Esimese paari suvel 2006, teise kas 2009. või 2010.a. talvel ning nüüd jälle. Mul on suhteliselt kiire, kuna pean kohe olema Polymeris, andma intervjuu koos T-ga residentuure käsitleva kogumiku jaoks. Jõuan Viru keskusse enne H-d ja tõstan juba potentsiaalselt sobivad raamid välja. Kõigepealt -- Pro Optika. Kallid brändiraamid. "Firmennõje", nagu S oma vintage-slängis ütleks... Ja nagu karta võis, sobivad H-le kõige enam just need, mis mulle absoluutselt kõige esimesena silma hakkasid. Chanel. Koos klaasidega kokku 399 eurot. Käime veel Instrumentariumis ja vaatama odavaid, paraku meeldivad nii mulle kui H-le just need Chanelid. Nagu arvata võib, ta need ostab. See on tema stiil. Osta vähe, aga ilusaid asju -- ja kallilt.
Võrdluseks mainin, et need raamid, mis ilma klaasideta orjal välja osta lasin, maksid sealsamas kõigest 29.
Usun, et need Chanelid H jaoks toimivad seal ülikoolis, kus ta töötab. Eelmise minu valitud disainerraamide autor oli Roberto Cavalli. See oli raamile kirjutatud nii kalligraafiliselt, et kahtlemata ei osanud H kolleegid nime välja lugeda. Veel enam -- küllap paljud sellist brändi ei teadnudki.
C-H-A-N-E-L. Suured tähed. Seda oskavad endise Peda töötajad kindlasti lugeda.

Aga tegelikult on mulle küllap Viru ärikate teema mõjul kuulsad ja suured brändid tõsiselt närvidele käima hakanud.

Avalikud märkmed IV: Hüpohondria. Riia. Moskva. Gospel Ryders.

Hommikul on hambaarst. Korralikus kliinikus, kus olen poolteist kuud tagasi juba esmaabis käinud ja röntgeni teinud ning kuhu tgasi kutsutud. See röntgen närib hinge seest -- seda oli mul soovitanud teha ka oma arst, paraku ei julgenud ma pärast seda enam tema juurde minna. Arvates, et kuulen pärast midagi taolist: "Uskumatu allakäik! Ma pole varem taolist lagunemist näinudki! Teil kukuvad varsti kõik hambad suust! Ja see muutus kõigest viie aastaga, mis on viimasest röntgenist möödas!" Mul on ka korraliku hambakliiniku ukse taga oodates tunne, et peaksin sealt põgenema. Uus hambaarst siiski mingit uskumatut lagunemist ei tuvasta, küll aga annab mulle rahustavat tinktuuri. Sest ma olen jõudnud temaga oma kahtlusi ja hirme jagada.

Aga enne seda veel olen avastanud oma meilboksist kutse Riia (Või Läti?) kaasaegse kunsti keskuse poolt korraldatavale festivalile, mis toimub samal ajal kui Global Tartus. Valin Riia. Nad isegi maksavad midagi...

Edasi kohtun VP ja tema Moskva ärinaisest sõbrannaga. VP on Eesti juurtega, kuid peamiselt Moskvas resideeruv muusik, kes vahendab meile oma sõbra, Misha-nimelise kuraatori näitust Nõukogude Liidu underground - moest. See Misha olevat endine punkar. VP ja tema korralikult riides sõbranna koos kahe lapsega on meie kohtumise hetkeks umbes kell 12 Tallinna vanalinnas juba jõudnud pudeli shampanjat juua, kaebavad, et Veuve Cliquot on 150 eurot pudel ning tahavad edasi juua. Ühtlasi räägib VP, et üürib praegu Tallinnas korterit ja peatub siin, aga juba kuu lõpus läheb ta Santiago de Compostelasse kuuenädalasele ja kaheksasajakilomeetrisele palverännakule. Vene hing või midagi taolist...

Kohtumiselt venelastega kiirustan Kopli trammile, M kunstiringi sealses kunstikeskkooli modelliks. Ma tegelikult vihkan modell olemist, mis puudutab joonistamist ja maalimist, kuna olen seda oma ema jaoks teinud kuuendast eluaastast peale. Õnneks on seekord krokii, mis pole nii talumatult igav ja tüütu. Kui tund läbi, mainib üks joonistajatest, noormees: "Ma teen nüüd oma igapäevase käigu Seevaldisse". "Kas sa saad metadoonravi?", küsin impulsi ajel. Ei, ta külastab sõpra. Imestan, kui palju teavad noored kunstihuvilised kunstikeskkoolist hullumaja eri osakondadest -- nad hakkavad seda teemat nimelt omavahel arutama...

Koplist M-ga tagasi jalutades kuulen, et Teatriliit ja Tantsukunstnike Liit maksavad oma liikmetele hambaravi kinni. Kaalun tõsiselt lavastajaks ümberprofileerumist. Hambaarsti juures olin teada saanud, et ühe hamba juureravi on 200. Miinimumpalk on teatavasti 320. Mul on juba ammu teatavaid probleeme hammaste ja võimalike hambahaigustega. Enne arsti juurde minekut guugeldasin mõisteid nagu "luukadu" ja "parodontoos". Umbes kuu aega tagasi käisin aga vaatamas näidendit Aldous Huxleyst ja minu jaoks tegi kõik äärmiselt ebausutavaks peategelast kehastav amatöörnäitleja, kes oli pidevalt publiku poole profiiliga. Selle poolega, kus puudus tal pool ülemist hambarida. Kas keegi usub, et maailmakuulus kirjanik oleks hambutu? Ameerikas?!? Küllap oli asi selles, et amatöörnäitlejad ei kuulu Teatriliitu.

Kodus avastan,et mu maja hoovi pesitsema tulnud mootorratturid kuuluvad kristlikku gängi Gospel Riders.

Mu stammori pidi tulema koristama, aga  tal on kiire, seega toob ta ära ainult prilliraamid, mis olin Pro Optikast välja valinud. See keegi-ei-maksa-kellelegi-süsteem orjadega toimib täitsa hästi, juhul. kui lasta neil tuua endale kingitusi. Üks tehnilise kõrgharidusega orjakalduvustega pereisa (väga tüüpiline kombinatsioon!) tõi mulle samamoodi minu poolt poes kinni pandud Vivian Vau punased suvekingad...

Kuna on imeilus, soe kevadõhtu, olen veel K ja J-ga linna peal.

Neljapäev, mai 02, 2013

Kolmapäev, mai 01, 2013

Tegelen kodukujundusega, ostes Tiimarist kokku lihtsaid ning väga odavaid puidust raame fotode jaoks. Otsustasin nimelt, et liidan E sisekujundusega fotod olulistest asjadest ja hetkedest, pannes neid igale poole.
Viin tohutu hulga kingi ja saapaid kingsepa juurde. Leian ühtlasi Pro Optikast väga ilusad prilliraamid kõigest 29 euro eest ja panen need kinni -- samas andsin endale lubaduse, et ei osta endale kuni jaanipäevani mitte ühtegi riideeset, jalanõud, aksessuaari ega kosmeetikat. Ainus võimalus oleks niisiis, et keegi mulle need raamid kingiks. Või mõni ori poodi järele saata. Kinni sai panna kuni neljapäevani.
Kavatsen koju minna, et valmistada ette võtet X (rubriik: salajased märkmed). Olen kõik peategelase N-iga kokku leppinud, paraku umbes kell viis ei saa teda ta sõbra telefonilt enam kätte. Ühtlasi helistab mulle N-i elukaaslane. Kus on N? Lisaks olen kokku leppinud operaator H-ga, et läheme N-i juurde pärast kuut. Süda aimab halba.
Lähen vale trammi peale ning astun sellest järgmises peatuses maha. Otsustan läbi vanalinna koju minna, et asjad ära viia ja siis N-i veel tabada püüda. Põrkan kokku särava novellikirjaniku MK-ga, kes küsib, kas ma Griselda Pollocki loengule ei lähegi. --Päris elus Griselda Pollock?

Teaduste akadeemiasse jõudes eeldan, et olen natuke loengus tagareas ja siis kaon vaikselt. Inimene mõtleb. Jumal juhib. Selle saali uks on nii, et sisenedes satud otse esiritta. Kus on kolm vaba kohta. Näha on EKA tähtsaid tegelasi, samuti selle kooli tuttavaid doktorande, feministlikke kunstikriitikuid... GP on väärikas vanem daam, kes on hoolikalt meigitud ja kannab palju ehteid. Punane ja must ja asümmeetriline blond soeng. Räägib Holocausti üle elanud Poola naisskulptoritest. Saan teada, et polüestervaik on väga mürgine. Aga võib-olla polnud neil seal 1960-70ndate Poolas piisavalt korralikke respiraatoreid.
Olen telefoni vaiksele rezhiimile pannud ja näen, et helistab operaator H, kellele saatsin sõnumi ja N elukaaslane. H oli juba varem maininud, et tal on tunne, et sel päeval ei saa asju. Et N on paha peale sattunud. No ilmselgelt. Loengu lõppedes (transtrauma -- misasi on transtrauma?) proovin N-i ta sõbra telefonilt kätte saada. Ei võta vastu. N elukaaslane helistab veel ja otsib minu kaudu N-i taga. Operaator H-l poleks aga eriti palju aega olnudki.. Lükkame järgmiseks päevaks asja, kuigi N-i kättesaadavust puudutav oht säilib...

On volbriöö.Tegelen Patarei Kultuuritolmu kunstiprogrammi kureerimisega ning räägin sõbrannaga pikalt telefonis, samal ajal ühe käega fotosid raamides.

Esmaspäev, aprill 29, 2013

Avalikud märkmed II

Kevadpuhastus: E tehtava remondi/sisekujunduse käigus on sisemised kihid saanud välimisteks ja vastupidi. Välja on tulnud asju, mida pidasin ammu kadunuks. Või mille olemasolu olin juba unustanud. Tanja Muravskaja kirjutatud raamat Beatrice`ist, pühendusega mulle, näiteks. Novgorodi kalliskivipoemüüja sõnul kähedat häält raviva töötlemata merevaigust kaelakee. Foto perfokast, kus võtan T-lt verd. Aeg-Ruum-Liikumise kataloog. Playboy Eesti number, mis avaldas mu novelli aastal 2008 (ega maksnud selle eest honorari). Vihmavari, mille M mulle Peterburis ostis. 2005. Vastavalt on ära kadunud enne esiplaanil olnud raamatukogule kuuluvad raamatud ja teine telefon. Näiteks.

Otsustan praegu sisekujundaja rollis oleva E nõuandeid kuulata ("Sul oleks vaja saada lahti kastitäiest raamatutest ja kotitäiest riietest.") ja otsustan eelkõige loobuda kõigist riietest, mis kuidagi meenutavad Tallinna TV-d. See mälu liik, mis mul on kõige paremini arenenud, on kahtlemata situatsioonimälu. Seega üle tee Humana kasti lähevad:

---kleit, mille ostsin Tallinna TV avapeoks (ei, mul kahjuks ei õnnestunud seal Savisaarega juua.. samuti hoidsin end tagasi postitamast järgmisel hommikul Facebooki järgmist küsimust:"Kuidas siit Hundisilmalt Tallinna saada?". Mäletan, et see tundus sel hetkel lausa tohutult hea idee... (jaanuar 2011)

---kleit, mida kandsin võttel Pärnu Kunstnike Majas (veebruar 2012)

---mida kandsin võttel Moostes (oktoober 2011)

---võttel Luunja kultuurimajas (oktoober 2011)

--- jakk ja tuunika, mis olid seljas Riias Globalil, millest tuli ka saade (juuni 2012)

__ seelik, mida kandsin jõulusaate tegemisel Globalil Polymeris (detsember 2011)

Otsustasin loobuda ka vaid korra seljas olnud pidulikust vintage-kleidist, mille ostsin vahetult enne kolleegi sünnipäeva (september 2012).

Mida kandsin seljas uue kurikuulsa direktoriga kohtuma minnes -- kahjuks või õnneks ei mäleta. Käekotti küll, aga sellest on kahju. Samuti Ivo Nikkolo kleidist, mida kandsin E kateedrist vestlusringi juhtides (aprill 2012). E omakorda võitis täna tantsuauhinna.

Ühtlasi õnnestus täna osta 20 euro eest vana vene ratas (firma: Cnopt).

Uus algus, uued asjad.



Avalikud märkmed (asja vastand on niisiis salajased märkmed): aprilli lõpp 2013

Eile:
Ärkasin oma remondi keskel oleva korteri põrandal. All tekk, peal tekk, pea all padi ja kividrelli juhe, mille olin õnneks enne uinumist agregaadist endast lahti ühendanud. Öösel kukkusid kuhugi seina vastu asetatud prussid -- õnneks mitte mulle peale. Olen sisekujundust ja remonti tegema palganud E, juudi rahvusest USA kodaniku; kunstniku, kes elab Polymeris. E on oma rühmitusega disaininud ja ehitanud muu hulgas Polymeri väikse sauna, keevitanud sinnasamasse valmis rõdu; teinud kontseptuaalse kahel tasapinnal hotellitoa, Polymeri mänguasjade vitriinid ja raamatukoguinstallatsiooni. Just saabus Türgi Kurdistani piirkonnast Iraagi piiri äärest residentuurist. Tundub olevat ideaalne hetk tema palkamiseks -- kahtlemata pole E-l pärast pikka reisi palju raha, mõne aja pärast aga läheb ta Ameerikasse oma vanu ja haigeid vanemaid vaatama. Lisaks kasutab E 99% ulatuses leitud ja taaskasutatud materjale. Seega on tema töö väga soodne.

E tuleb, mina aga otsustan pühapäevahommikul minna jumalateenistusele. Geikristlaste juurde -- sest nendega on mul olemas varasem kontakt (liikumise asutaja H õnnistas pärast sissekolimist mu korteri sisse, millele vastuteeneks kujundasime mina ja K geikristlaste jõuluteenistuse saali üle kahe aasta tagasi...) ja ma olen nende juures juba mitu korda käinud.
Ma lähen kirikusse, kuna tunnen, et mul on mitu põhjust just nüüd ja praegu tänulik olla -- ma tunnen, et asjad liiguvad. Tallinna TV jamale järgnenud depressioon on möödas ja mul on olnud viimasel ajal jälle kiire ja huvitav. Usun, et depressioonist väljatulemine oli mitmes astmes: kõigepealt filmi "Searching for Sugar Man " nägemine ja avastus, et tahan teha (ka) dokke. Sotsdemmide flirt minuga. Stand up "Poliitiline karjäär" Kanuti Gildis. Viru ärikate konverents-kokkutulek, millega S magistritöö juhendajana vägagi seotud olin. Riia -- üritusteseeria "Kompass", kuhu mind kutsuti kui Eesti perfokakunsti eksperti ja ühtlasi kunstnikku. Riia kui linn, Riia kui keskkond, Riia kui värske ja moodsa sisekujundusega kohvikud (-- ja mõned vanad ning nostalgilised), Riia kui suurepärase interjööriga kohalik  kultuuritehas, Riia kui kohalik kosmeetikapoodide kett, Riia kui väljalülitus argipäevast, Riia kui 5-päevane miniresidentuur ületas kõik ootused -- kuigi ma suure osa ajast veetsin Eesti saatkonna korteris oma asju ajades. Lisaks ärkasin seal ühel hommikul üles hästi  heast uudisest laetud telefonikõne peale V-lt. Ja see uudis tõi omakorda kaasa tõesti huvitava võimaluse ja uue väljakutse --aga see kuulub juba rubriiki "salajased märkmed"... Nagu ka see, keda kohtasin ja kelle probleemide eest palvetati geikristlaste hulgas...
Aga Riias tegin kaks korda "Poliitilise karjääri" ingliskeelse variandi koos eriefektiga (põlev vihmavari, mille tegi noor tuletantsijatar). Juhatasin sisse EK artist talk`i ja kohati isegi sünkroontõlkisin seda. Ning rääkisin ka enda loomingust. Õhtul linna peal koos lätlaste ning EK-ga ringikolamine aga meenutas millegagi sündmust minevikust: reisi Berliini koos nüüdseks konkureeriva kunstirühmitusega, mis toimus täpselt samal ajal nüüd juba üheksa aastat tagasi...

Edasi --  tagasi eilsesse -- Polymer. Võtame bussi ja sõidame E, K (sakslane) ning M-ga (soomlane) mu vanemate juurde ehitusmaterjali järele. Teel tuleb jutuks Kalamaja kommuunis elav Ameerika kunstnik K (eile virises E, et tahab olla  ainus "creepy old American guy in Estonia") veres elav viirus ning see, kuidas K viimasel Globalil kukkus ning veritses. Soomlane M, kes samal üritusel samuti veritses ning viirusest seni midagi ei teadnud. Tekib vaidlus, kaua see õhuga kokku puutudes vastu peab... Erinevad arvamused. erinevad väidetavad faktid. E-le oli K mingis perfokas pakkunud oma verd viinaga segatult, aga E on uhke, et ei joo ega söö midagi, mida perfokates pakutakse. "Noh, mina olen söönud kaks korda inimverega verivorsti, aga ma tundsin neid inimesi...." --- "Kas sa seda kellelegi teisele ka räägiksid?", vastab mulle E. Leian, et varem meeldis veri mulle nagu kuidagi rohkem -- aga see viirusejutt, mida küll ise alustasin... Õnneks on M-l pigem hea meel, et teda võibolla ähvardanud ohust teada sai ja lubab end mõne kuu pärast igaks juhuks testida.

Mustamäe. Isa pakub kohvi ja juustukooki, minul on kaasas oma emale toodud toorshokolaadi Riiast, mu ema nõuab, et ma tooksin lauale kõigi jaoks taldrikud ja lusikad ning et kõik kohalviibijad ikka bussis turvavöö kinnitaksid. Kuulen, kui ohtlik on naistel raskeid asju tõsta. Ärritun selle peale. "Tshsh-tshsh!" teeb mu ema ja K kommenteerib: "Siis see rahustab ta maha kui ta karjub ja asju loobib..." Mu isa räägib K-ga saksa keeles kineetilistest skulptuuridest ja elektroonikast. Ma katsun olla vestlusearendaja oma ema ja teiste vahel, aga M ja E on enamaltjaolt malbelt vait. "Kenad poisid!", kuulen ema vaevukuuldavat eestikeelset kommentaari... Mu isa arvab, et tegu on õigete kunstnikega, kes ajavad vaikselt oma asja. Tajun seda õrnalt kriitilise vihjena enda suhtes. Mida see loomulikult ongi. Olen oma isalt kuulnud palju kordi, et ka telesaadet peaks tegema nagu Neeme Raud. Ehk siis tegema kõik ise. Mu isa ideaalettekujutus näiteks autorifilmist oleks see, et rezhissöör on ise nii operaator, monteerija kui stsenarist. Samuti kuulen, et tema küll ette ei kujuta, et keegi kellegi teise elamist kujundaks. "Millegipärast teenivad sisekujundajad head raha..."
Ja hoiatus, et kui ma raamaturiiulid ka seestpoolt uut värvi värvin, lasku korralikult kuivada -- muidu kleepuvad raamatud kinni. Millegipärast pole mulle kunagi see mõte pähegi tulnud ... et võtaksin seekord ise kõik asjad riiulitest välja.... Ja paneksin kunagi tagasi ka.

Mu ema ateljeest saab veel üht-teist ja lõpuks on van täis prusse, puitplaate, odavamaid puitkiudplaate, vana mööblit, kahte televiisorit ning söega töötavat kaheliitrist antiikset kohvimasinat ei taha keegi... K saksa antiigikaupmehe pojana kommenteerib, et on selliseid asju näinud nii palju ja et selle konkreetse eksemplari vorm polnud piisavalt ilus.
Mu isa on nii õnnelik nende suurte kobakate telekate äraviimise üle, et annab mulle paarkümmend eurot, mille eest saan kõigile välja teha.

Ma pole seni aru saanud, mida inimesed pidevas koduremontimises leiavad. M rääkis just et teeb oma kodus sanitaarremonti iga kolme aasta tagant, pannes ise vannitoas kahhelkive ning vahetades tapeeti ja värvides. Ma ei mõista üldiselt seda, kuidas saab algava restorani omanik ja tipp-peakokk niimoodi ennast lõbustada oma vähesel vabal ajal, aga M rääkis rõõmsalt, et plaanib küll korteri maha müüa varsti, aga siiski teeb remondi ära...

Aga koju tulles ja nähes siin seda uutmoodi Ordnung`it ja kõike nagu mingis stardipositsioonis, tundub mulle ka, et äkki uus sisekujundus ja remont panevad mingid uutmoodi energiad liikuma..

Kolmapäev, jaanuar 23, 2013

Järjejutt: valikaine (2. päev)

Päev algab Tauno Kangro ateljees. Kogenud rahvamehena avaldab ta tudengitele muljet. See pole esimene kord -- sama üllatavpositiivselt mõjus ta ka nüüd juba peaaegu kaks aastat tagasi valikaine "Kohtu kuulsusega" raames sinna viidud EKA magistrandidele.
Kummitama jääb: hiiglaslik buldogimonument.
Järgmisena: Mai ja Tiina Sööt, kes viibivad Kanuti Gildi residentuuris. Kujutavalt kunstilt paralleelselt kaasaegsele tantsule läheneva performance`iga tegeleva Mai külastamisele eelnevad puhtjuhuslikult Kangro viimased õpetussõnad enne tema ateljeest lahkumist: "Pronks jääb. Performance ja häppening aga kaovad...."
Siis: Polymer. Ja Konteiner.
Päeva lõpetab: Kurvitz oma ateljees Polymeris. On just küttepuud kätte saanud, laseb igaühel viis sületäit endale tuppa tassida ja üritab kogu vestluse aja ebaõnnestunult ahju kütta -- mis lõpuks ka õnnestub.
Kummitama jääb: "Ma elan näljas, külmas ja vaesuses, mul pole peret ja sellepärast ma olengi kuulus!"
Tähelepanek: tudengitele on seni veel jäänud valdavalt mulje, et kunstnik on on see, kes loob oma teoseid ja müüb neid siis kellelegi. Neil on veel olemas lootus, et mingeid kompromisse tegema ei pea -- lihtsalt leiduvad inimesed, kellele see, mis nad teevad, meeldib. Milleks Eesti kunstiturg, mille kohta nad kuulevad kõikjalt, et see on liiga väike... Näiteks Ole kohta ringlevad nende hulgas legendid läti rikkuritele maalide müümisest. Kas see, mida Kurvitz rääkis, midagi muutis -- ei tea veel.

Esmaspäev, jaanuar 21, 2013

Valikaine. Esimene päev

Täna oli esimene päev nädalasest workshopist EKA bakalaureusetudengitele. Kaheksatunnine tööpäev. Kümnest kuueni. Kümme tudengit.
Ametlikult on nii:
"Kunstniku PR"
Workshop koos ateljeevisiitidega. Kursus keskendub kunstniku omamüüdi ja omamaailma loomisele, samuti selle elukutsega kaasnevatele erinevatele võimalikele elustiilidele. Oluline osa kursusest on ateljeevisiidid -- külastatakse väga erinevaid kunstnikuisiksusi nende töökeskkonnas, et näha, kuidas keskkond laiemas mõttes mõjutab loomingut ja elu seguneb kohati kunstiga. Kohtutakse väga erinevate kunstnikega, kelle hulgas on nii vanema põlvkonna klassikuid kui meediakangelasi. Valik on teadlikult kontrastidel põhinev ning eelistatud on kunstnikud, kellega praegused kunstitudengid eeldatavalt muidu kokku ei puutu. Kursuse eesmärgiks on tutvumine alternatiivsete vaatenurkadega kunstile, kunstimaailmale ning kunstniku rollile ühiskonnas ja kriitiline ning analüütiline suhtumine nii meedias kui personaalselt eksponeeritavasse omamütoloogiasse. Kursuse lõpus on praktiline ülesanne.
Tegelikult oli aga nii.
Läksin EKA-sse-- õigemini Rüütelkonna hoonesse. Mind vaatas kümme värsket ja puhast lapseohtu nägu. Kaks noormeest ja kaheksa neidu. Üks tütarlaps on Lapini tütar --- ilus väikest kasvu brünett. Ma olen teda näinud imikuna -- mäletan õhevil noort isa Lapinit, kes seletas mu emale tema näitusel, et beebil on allergia. Vist maasikatele -- mäletan, et meie esmakohtumisel oli suvi. See on natuke hirmutav, kui su loengusse tuleb noore naisena inimene, keda oled, lutt suus, titekärus näinud... see nagu viitaks sellele, et oled äkki juba natuke vana. Üritan selle mõttekäigu endas maha suruda. Pole vaja!
Räägin neile noortele kunstnikuks olemise erinevatest võimalustest praeguses Eestis ja näitan paari videot.
Esimene ateljee: müügist elatuv kunstnik Neeme Lall Laial tänaval. Tegu on neohipiliku välimusega (tavaliselt liigub ta ringi silmatorkavas kollases kostüümis) keskealise mehega. Tema sada ruutu vanalinnas on täidetud tohutu hulga suuremal või väiksemal lõuendil või papil (aga on ka paarieuroseid ülemaalitud sigaretipakke) teostega. Ma olen siin ruumis esimest korda. Ka räägin selle mehega esimest korda. Ta on mu Facebooki sõber.  Ma saan aru, mida ta mõtleb, kui mõne aja pärast Valdur Ohakat kiidab. Kõik need maalialused --- nende hulgas kausikujuliseks painutatud vinüülplaadid on kaetud suuremalt jaolt abtsraktsete faktuursete kujunditega. Aga ei puudu ka näiteks silmakujund, milleni ulatub keerdtrepp. Sellel kõigel on tuntav New Age`ilik hõng juures -- ja millest ateljee omanik räägibki? Et ta on paduusklik, aga ei kuulu ühtegi kogudusse. Energiatest räägib. Saatusest. Sellest, kuidas ta enne jõi ja siis selle viisteist aastat tagasi maha jättis. Sellest, et tema jaoks on maalimine nagu seks. Isegi mu küsimusele, kas iseõppinud kunstnik on kunagi mõelnud võtta ka maalitunde saan vastuseks allegooria seksiinstituudist, kus antakse bakalaureuse-ja magistrikraade. Ta ei salli kunstiharidust. Ta kasutab ka vähemalt korra sõnu "paradigma" ja semiootika". Saan aru -- ja loodan, et õpilased mõistavad ka -- ei ole võimalik elada oma tööde müügist, juhul kui sa pole vähemalt keskpäraste hüpnotisöörivõimetega jutumees. Kui algul tundub Neeme Lalli jutt vähemalt mulle  äärmiselt laialivalguv ning erinevates suundades ekslev, siis kohtumise lõppedes on ta kuulajad üliintensiivse jutuvestjana enda lummusesse haaranud. "Ta tundub õnnelik inimene olevat. Keegi, kes on maailma enda jaoks väga selgeks mõelnud", ütleb üks tüdrukutest pärast seda ateljeevisiiti.
Kohtumine nr 2: on väga korralik. Parikaste majas Hariduse tänaval selle sisearhitektist perenaisega. Ajaloolise ja kultuuriajaloolise tähtsusega puumaja esimene korrus. Arne Maasiku näitus. Aga lõpuks ütleb perenaine midagi taolist: "Mart Sanderi galerii siit üle tee on meie täielik vastand". Selle galerii akende ees on võred. Aga kui läheme selle lahtiolekuaegu vaatama, kerkivad need võred üles. Meid võtab vastu valvuritädi. Galerii on täis Mart Sanderi enda maale. Ja valvuritädi on peremehest sulaselges vaimustuses. Kuuleme, et see sai just filmistsenaariumi valmis. Või oli neid mitu... Kui küsin võltsinguskandaali kohta -- mul tuleb äkki pähe, et äkki see tädi ongi see kunstihuviline valvur, kes olevat galeriis tööd tehes edasi arenenud -- kuuleme kõik ülidetailset, Mart Sanderi ametliku versiooni laiendatud varianti. Lisaks räägib tädi sellest, kuidas ta nõukogude ajal töötas täitevkomitees ning kuidas keegi ka seal pettusega tegeles. Väga, väga pikalt. Saame lõpuks kõik kingituseks Mart Sanderi raamatud. Mina ei suuda lõpuks kiusatusele vastu panna -- näitan joonistusvigu tudengitele -- et mis juhtub poiste ja tüdrukutega, kes anatoomia-ja joonistustundidest poppi teevad. Või pole sinna kunagi jõudnudki. Satusin suht hoogu ega märka ruumi sisenenud Sanderit ennast ega ta kliente -- kasukates daame. Sander ongi tagaruumidesse läinud juba. Mida ma pole veel tähele pannud. Aga arvatavasti ta kuuleb: " Vaadake seda kätt! Nagu lihaletist oleks midagi ostetud! " Sanderi modell, üks kasukas daamidest,  vaidleb vastu: "See käsi pole oluline! Sellel pildil on olulised nägu ja raamat!" Seletan, et juhul, kui ihaleda vana maalikunsti....ei saa endale selliseid anatoomilisi vigu lubada. "Või kujutage ette, et see õlg olekski selline! Ta oleks ju värdjas! Või need sõrmed-- täiesti vigane oleks!" Sõrmed maalil hoiavad iroonilisel kombel käes pintsleid... kuuludes ise nagu sclerosis multiplex`i ohvrile. Tädi küsib, kas sooviksime kohtuda Sanderi endaga. "Pole tingimata vaja", ütlen. Temal on külas pildiostjad ja ta on juba tahtmatult ühtkomateist kuulnud. Lisaks olen kirjutanud mitte ühe, vaid kaks tema kunsti kritiseerivat artiklit. Pole tõesti vaja...
"Mart Sander ei olegi ju professionaalne kunstnik! " See on tädi sõnum meile galerii uksel, kui lahkume. "Kahtlemata mitte", tuleb mul automaatne vastus üle huulte. Tuttavalt ajakirjanikult kuulen järgmisel päeval, et küllap oli see vanatädi Mart Sanderi ema...
"Mulle tundub tihti, et tulnukad korraldavad selliseid juhuseid", ütleb sõbranna B kohta, kui talle juhtunut kirjeldan.
Oma magistrandiga selle ateljees kohtuda ma enam ei jaksa. Annan nõu telefoni teel. Mulle tundub, et kunstniku PR-i on selleks päevaks küllalt saanud.