Avalikud märkmed IV: Hüpohondria. Riia. Moskva. Gospel Ryders.

Hommikul on hambaarst. Korralikus kliinikus, kus olen poolteist kuud tagasi juba esmaabis käinud ja röntgeni teinud ning kuhu tgasi kutsutud. See röntgen närib hinge seest -- seda oli mul soovitanud teha ka oma arst, paraku ei julgenud ma pärast seda enam tema juurde minna. Arvates, et kuulen pärast midagi taolist: "Uskumatu allakäik! Ma pole varem taolist lagunemist näinudki! Teil kukuvad varsti kõik hambad suust! Ja see muutus kõigest viie aastaga, mis on viimasest röntgenist möödas!" Mul on ka korraliku hambakliiniku ukse taga oodates tunne, et peaksin sealt põgenema. Uus hambaarst siiski mingit uskumatut lagunemist ei tuvasta, küll aga annab mulle rahustavat tinktuuri. Sest ma olen jõudnud temaga oma kahtlusi ja hirme jagada.

Aga enne seda veel olen avastanud oma meilboksist kutse Riia (Või Läti?) kaasaegse kunsti keskuse poolt korraldatavale festivalile, mis toimub samal ajal kui Global Tartus. Valin Riia. Nad isegi maksavad midagi...

Edasi kohtun VP ja tema Moskva ärinaisest sõbrannaga. VP on Eesti juurtega, kuid peamiselt Moskvas resideeruv muusik, kes vahendab meile oma sõbra, Misha-nimelise kuraatori näitust Nõukogude Liidu underground - moest. See Misha olevat endine punkar. VP ja tema korralikult riides sõbranna koos kahe lapsega on meie kohtumise hetkeks umbes kell 12 Tallinna vanalinnas juba jõudnud pudeli shampanjat juua, kaebavad, et Veuve Cliquot on 150 eurot pudel ning tahavad edasi juua. Ühtlasi räägib VP, et üürib praegu Tallinnas korterit ja peatub siin, aga juba kuu lõpus läheb ta Santiago de Compostelasse kuuenädalasele ja kaheksasajakilomeetrisele palverännakule. Vene hing või midagi taolist...

Kohtumiselt venelastega kiirustan Kopli trammile, M kunstiringi sealses kunstikeskkooli modelliks. Ma tegelikult vihkan modell olemist, mis puudutab joonistamist ja maalimist, kuna olen seda oma ema jaoks teinud kuuendast eluaastast peale. Õnneks on seekord krokii, mis pole nii talumatult igav ja tüütu. Kui tund läbi, mainib üks joonistajatest, noormees: "Ma teen nüüd oma igapäevase käigu Seevaldisse". "Kas sa saad metadoonravi?", küsin impulsi ajel. Ei, ta külastab sõpra. Imestan, kui palju teavad noored kunstihuvilised kunstikeskkoolist hullumaja eri osakondadest -- nad hakkavad seda teemat nimelt omavahel arutama...

Koplist M-ga tagasi jalutades kuulen, et Teatriliit ja Tantsukunstnike Liit maksavad oma liikmetele hambaravi kinni. Kaalun tõsiselt lavastajaks ümberprofileerumist. Hambaarsti juures olin teada saanud, et ühe hamba juureravi on 200. Miinimumpalk on teatavasti 320. Mul on juba ammu teatavaid probleeme hammaste ja võimalike hambahaigustega. Enne arsti juurde minekut guugeldasin mõisteid nagu "luukadu" ja "parodontoos". Umbes kuu aega tagasi käisin aga vaatamas näidendit Aldous Huxleyst ja minu jaoks tegi kõik äärmiselt ebausutavaks peategelast kehastav amatöörnäitleja, kes oli pidevalt publiku poole profiiliga. Selle poolega, kus puudus tal pool ülemist hambarida. Kas keegi usub, et maailmakuulus kirjanik oleks hambutu? Ameerikas?!? Küllap oli asi selles, et amatöörnäitlejad ei kuulu Teatriliitu.

Kodus avastan,et mu maja hoovi pesitsema tulnud mootorratturid kuuluvad kristlikku gängi Gospel Riders.

Mu stammori pidi tulema koristama, aga  tal on kiire, seega toob ta ära ainult prilliraamid, mis olin Pro Optikast välja valinud. See keegi-ei-maksa-kellelegi-süsteem orjadega toimib täitsa hästi, juhul. kui lasta neil tuua endale kingitusi. Üks tehnilise kõrgharidusega orjakalduvustega pereisa (väga tüüpiline kombinatsioon!) tõi mulle samamoodi minu poolt poes kinni pandud Vivian Vau punased suvekingad...

Kuna on imeilus, soe kevadõhtu, olen veel K ja J-ga linna peal.